3-1-2-2-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-2-2-11

Määruse kuupäev

22. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Kriminaalasi Henrik Antsovi süüditunnistamises KarS § 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu

22. mai 2008. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-07-1404

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Henrik Antsovi kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas

RESOLUTSIOON

1. Algatada käesolevas kriminaalasjas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

2. Kaasata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse Riigikogu, õiguskantsler, justiitsminister,

Riigiprokuratuur ja Eesti Advokatuur.

3. Küsida menetlusosalistelt arvamus KrMS §-s 366 sätestatud kriminaalasjas tehtud jõustunud

kohtulahendi teistmise aluste (või vajaliku aluse puudumise) põhiseaduspärasuse kohta

hiljemalt 31. jaanuariks 2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Henrik Antsov tunnistati Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsusega süüdi ja teda karistati

KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega kuueks aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 17. august 2006.

2. H. Antsov tunnistati süüdi selles, et ta omandas 16. augustil 2006 kella 23:00 paiku grupis koos

Anatoli Rjaboviga Vladislav Šipovilt Tallinnas XXXXXXX X-XX ebaseaduslikult vähemalt 997,6

grammi amfetamiini ja vedasid selle samal päeval grupis koos A. Rjaboviga sõiduautoga Tallinnast

Tartusse, kus nad 17. augustil 2006 kella 01:10 paiku politsei poolt kinni peeti.

3. Samuti tunnistati H. Antsov süüdi selles, et ta omandas 2006. aastal tuvastamata isikutelt ja viisil

ning andis Siim Raidmale neljal-viiel korral ebaseaduslikult edasi kokku suures koguses narkootilisi

aineid - amfetamiini ja ecstasy't. Kriminaalasja kohtueelses menetluses eraldati materjalid S. Raidma

osas eraldi menetlusse.

4. Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsuse peale esitasid apellatsioonid H. Antsovi kaitsjad

vandeadvokaadid Monika Mägi ja Toomas Alp, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja

H. Antsovi õigeksmõistmist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a otsus

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 8. septembril 2008, mil

Riigikohus jättis süüdimõistetute kaitsjate kassatsioonid menetlusse võtmata.

6. Tartu Maakohtu 30. septembri 2010. a otsusega tunnistati S. Raidma KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

süüdi selles, et ta omandas 2006. aastal korduvalt ja ebaseaduslikult H. Antsovilt ning andis

tuvastamata isikutele edasi kokku suures koguses amfetamiini ja ecstasy't.

7. Tartu Maakohtu 30. septembri 2010. a otsuse peale esitas apellatsiooni S. Raidma kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kes palus maakohtu otsuse S. Raidma süüditunnistamises

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tühistada ja kaitsealuse selles osas õigeks mõista.

8. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 30. septembri

2010. a otsus osaliselt – S. Raidma süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja S. Raidma

mõisteti selles kuriteos õigeks. Nimelt väitis S. Raidma kohtus talle KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud

süüdistusele vastates, et oli politsei survel nii H. Antsovi kriminaalasjas kui ka oma kriminaalasja

kohtueelses menetluses andnud narkootiliste ainete omandamise kohta H. Antsovilt valeütlusi.

Samuti kinnitas S. Raidma, et tegelikult pole ta H. Antsovilt kunagi narkootilisi aineid saanud.

Ringkonnakohus leidis, et S. Raidma ütlused ei ole neis esinevate vastuolude tõttu usaldusväärsed.

Seega puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis kinnitaksid, et S. Raidma omandas 2006. aastal

H. Antsovilt narkootilisi aineid. Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a otsus jõustus

edasikaebamata.

9. Tartu Maakohtu 19. novembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsuste peale esitas

KrMS § 366 p 5 alusel teistmisavalduse H. Antsovi kaitsja vandeadvokaat M. Mägi, kes taotleb

kohtuotsuste tühistamist H. Antsovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning uue otsuse

tegemist, millega mõistetakse H. Antsov KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks ja vähendatakse mõistetud

karistust. Alternatiivselt taotleb teistmisavalduse esitaja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas H. Antsovi kaitsja teistmisavaldust kolmeliikmelises

koosseisus avalikul kohtuistungil 18. mail 2011. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust

kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused, andis kriminaalkolleegium 20. juuni 2011. a määrusega

kriminaalasja läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium täiskogu andis 12. oktoobri 2011. a määrusega kriminaalasja

arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

12. H. Antsovi kaitsja tugineb teistmisavalduses Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a

otsusele, mille kohaselt pole S. Raidma H. Antsovilt 2006. aastal narkootilisi aineid omandanud.

Järelikult tunnistati H. Antsov suure koguse narkootiliste ainete ebaseaduslikus korduvas käitlemises

ebaõigesti süüdi ja S. Raidma õigeksmõistmine peab kaasa tooma ka H. Antsovi õigeksmõistmise

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kuna sellega langeb ära H. Antsovile süüks pandud kuritegude korduvus,

väheneb oluliselt ka süüdistuse maht. Eelnev annab põhjuse H. Antsovile mõistetud karistuse

kergendamiseks. Arvestades, et kriminaalasjas pole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib uue otsuse

teha Riigikohus.

13. Teistmisavaldusele esitatud vastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri asendaja

Ene Timmi, et käesoleval juhul puudub KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alus. Prokurör märgib,

et S. Raidma ütluste usaldusväärsust hinnati nii H. Antsovi kui ka S. Raidma kriminaalasjas, ja leiab,

et S. Raidma kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ilmnenud asjaolusid, mis poleks kohtutel H.

Antsovi süüdimõistmisel teada olnud. Kuna kohtud pidasid kriminaalasja materjalide eraldamist S.

Raidma osas põhjendatuks ja vajalikuks, pole kaitsja viide Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a

otsusele kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 asjakohane.

14. Kohtuistungil jäid teistmismenetluse pooled oma taotluste ja seisukohtade juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu nõustus 12. oktoobri 2011. a määruses teistmisavalduse

esitajaga selles, et Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a ja 17. detsembri 2010. a kohtuotsuste

järeldused on omavahel vastuolus. Tartu Ringkonnakohus tegi 22. mai 2008 otsuses kindlaks, et H.

Antsov andis S. Raidmale 2006. aastal neljal-viiel korral ebaseaduslikult edasi kokku suures koguses

amfetamiini ja ecstasy't, kuid 17. detsembril 2010 tuvastas Tartu Ringkonnakohus, et S. Raidma pole

H. Antsovilt narkootilisi aineid saanud.

16. Kriminaalkolleegium viitas Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-

2-1-00, kus üldkogu käsitles kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu teistmisalusena AKKS §

771 lg 3 p 5 mõttes (otsuse p 10). Kehtivas õiguskorras kajastab AKKS § 771 lg 3 p-i 5 sisu

KrMS § 366 p 5, mille kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline

asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt

või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu

olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud,

olukorra kergendamise.

17. Samas märgiti Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsuses, et erinevates kohtuotsustes

sisalduvat vastuolu kuriteosündmuse olemasolu osas saab kõrvaldada vaid viisil, et üks kohus hindab

kõiki tõendeid kogumis ühes menetluses ja teeb siis vastavalt oma siseveendumusele otsuse kõigi

kohtualuste suhtes (otsuse p 13). Käesoleva kriminaalasja teistmise korral puudub aga võimalus H.

Antsovi ja S. Raidma kriminaalasju koos menetleda. Kui pidada üldmenetluses tehtud kohtuotsuste

järelduste vastuolu jätkuvalt teistmise aluseks, tuleb üldkogul järgnevalt leida õiguse ühetaoliseks

kohaldamiseks kehtiva menetlusõiguse tingimustes viis jõustunud kohtuotsuste järelduste vastuolu

kõrvaldamiseks.

18. Kriminaalkolleegium märkis, et 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 366 p 8 kohaselt on

teistmise aluseks kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles

teistetavas kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. Kui näha

eelnevas seadusandja tahet sätestada kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu teistmisalusena

üksnes olukorras, mil õigeksmõistev kohtuotsus tehti üldmenetluses ja süüdimõistev kohtuotsus

lihtmenetluses, ei saa üldmenetluses tehtud kohtuotsuste järelduste vastuolu enam teistmisaluseks

olla.

19. Kriminaalkolleegiumi täiskogu leidis, et seaduse ühetaolise kohaldamise jaoks on oluline anda

kriminaalasi arutamiseks Riigikohtu üldkogule ja otsustada, kas pärast Riigikohtu üldkogu 24. aprilli

2000. a otsuse tegemist kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 on menetlusõigus muutunud määral, mis tingib

vajaduse muuta selles üldkogu otsuses väljendatud seisukohti.

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT

20. Riigikohtu üldkogul tekkis kahtlus, kas KrMS § 366, mis sätestab ammendavalt kriminaalasjade

teistmise õiguslikud alused, sätestab aluse teistmiseks üldmenetluses tehtud kohtuotsuste vastuolu

korral nii, nagu see esineb H. Antsovi ja S. Raidma kriminaalasjades.

21. Üldkogu arvates on praegusel juhul oluline see, et mõlemad kohtuotsused (H. Antsovi

süüdimõistmine ja S. Raidma õigeksmõistmine) on tehtud üldmenetluses. H. Antsovi ja S. Raidma

kriminaalasju menetleti kohtueelses koos, kuid seejärel eraldati kriminaalasjade materjalid eraldi

menetlustesse. Selle tagajärjel muutus S. Raidma, kes oli algselt H. Antsovi kaassüüdistatav,

H. Antsovi kriminaalasjas tunnistajaks.

22. Teiseks tekkis üldkogul kahtlus, et juhul, kui kehtiva seaduse kohaselt õiguslik alus teistmiseks

puudub, kas siis võib kehtiv kriminaalmenetluse seadustik olla selles osas põhiseadusega vastuolus.

23. Teistmine on menetlus, kus kriminaalmenetluse tulemuse õigsus seatakse tagantjärele kahtluse

alla ja selle kontrollimiseks katkestatakse jõustunud kohtuotsuse õigusjõud. Jõustunud kohtuotsuse

õigusjõud on oluline põhiseaduslikku järku väärtus, andes õigusrahu ja tagades õiguskindlust

(PS § 10).

24. Kohtuotsus saab olla õigusjõuline eeldusel, et sellele eelnenud kohtumenetlus vastab

põhiseadusest ja seadusest tulenevatele nõuetele. PS §-s 14 on sätestatud põhiõigus menetlusele ja

korraldusele, mis nõuab muuhulgas, et kohtumenetlus oleks õiglane (õigus õiglasele menetlusele).

Õiglane on menetlus, mis aitab kaasa menetluses õige tulemuse saavutamisele. PS §-s 15 on

sätestatud põhiõigus kaitsta oma õigusi kohtus ja nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel õigusaktide

põhiseadusevastaseks tunnistamist. PS § 24 lg-s 5 on sätestatud põhiõigus kaevata enda suhtes tehtud

otsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. Seaduses sätestatud kohtumenetluse reeglid ja

edasikaebevõimalus kolmeastmelises kohtusüsteemis peaksid tagama, et nimetatud põhiõigused

realiseeruvad. Seetõttu on enamikel juhtudel Riigikohtu kassatsioonimenetlus viimane võimalus

kohtuotsust vaidlustada. Pärast Riigikohtu otsust (või otsust kaebust mitte menetleda) alama astme

kohtu otsus jõustub.

25. Teisalt pole elu mitmekesisust arvestades ootamatu, et kohtumenetluse reeglid ei suuda kõikidel

juhtudel tagada menetluse õiget tulemust. Piiratud juhtudel on seadusandja näinud ette võimaluse

jõustunud kohtuotsuste teistmiseks, et kõrvaldada kahtlus kohtuotsuse õigsuse osas. See tähendab, et

nendel juhtudel kaaluvad teised väärtused üles kohtuotsuse õigusjõust tulenevad õigusrahu ja

õiguskindluse kui põhiseaduslikud väärtused. Eelkõige võivad sellisteks väärtusteks olla õigus

õiglasele menetlusele (PS § 14) koos põhiõigustega, mida sellise menetluse tulemus

(kriminaalmenetluse puhul eelkõige karistus) riivab.

26. H. Antsovit karistati vabadusekaotusega, seetõttu riivas karistus tema PS § 20 lg 1 sätestatud

põhiõigust vabadusele. PS § 20 lg 2 p 1 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud

juhtudel ja korras - süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks. H. Antsovilt

võeti vabadus süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks, kuid tekib küsimus, kas menetlus, mis

õigusjõulise süüdimõistva kohtuotsuseni viis, oli õiglane ja viis kahtlusteta õige tulemuseni.

27. Küsimust kohtuotsuste vastuolust ei tõusetuks, kui S. Raidma ja H. Antsovi kriminaalasju ei oleks

eraldatud. Nagu käesolevalgi juhul võib kriminaalasjade eraldamine kaasa tuua vastuolulised otsused

kuriteosündmuse toimumise osas. Sellest tulenevalt võib tekkida kahtlus, kas menetlus, mis viis isiku

süüdimõistmiseni, oli õiglane. Üldkogu arvates riivab selline olukord PS § 20 sätestatud õigust

vabadusele koostoimes PS § 14 sätestatud õigusega õiglasele menetlusele.

28. Eeltoodud kaalutlustel ja lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 3 lg-st 3, § 4 lg-st 1 ja §-st 10, algatab üldkogu käesolevas kriminaalasjas

põhiseaduslikkuse

järelevalve

menetluse,

kaasab

menetlusse

Riigikogu,

õiguskantsleri,

justiitsministri, Riigiprokuratuuri ja Eesti Advokatuuri ning küsib menetlusosaliste arvamust

KrMS §-s 366 sätestatud kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtulahendi teistmise aluste (või vajaliku

aluse puudumise) põhiseaduspärasuse kohta.

29. Riigikohtu üldkogu arutab H. Antsovi kriminaalasja kirjalikus menetluses.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve,

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving,

Jüri Põld, Harri Salmann