3-2-1-131-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-131-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Saurix Petroleum hagi Tallinna Jäätmete

Sorteerimise Tehas Osaühingu ja RAGN-SELLS AS-i vastu

67 869 euro 69 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-45209

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Saurix Petroleum ja RAGN-SELLS AS-i

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Aktsiaselts Saurix Petroleum kassatsioonkaebuse hind

57 403 eurot 66 senti

RAGN-SELLS AS-i kassatsioonkaebuse hind 10 466 eurot

03 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Saurix Petroleum (registrikood 10026681),

esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe

Kostja RAGN-SELLS AS (registrikood 10306958), esindaja

vandeadvokaat Valdo Lips

Kostja Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas Osaühing

(registrikood 10620620)

Kolmas isik Aleksei Morozov (isikukood 36711160310)

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-45209 osas,

millega jäeti rahuldamata Aktsiaseltsi Saurix Petroleum nõue mõista Tallinna Jäätmete

Sorteerimise Tehas Osaühingult ja RAGN-SELLS AS-ilt solidaarselt välja 10. veebruari 2004. a

müügilepingust tulenev 57 403 (viiekümne seitsme tuhande neljasaja kolme) euro 65 sendi

suurune viivis, ja mõisteti nimetatud summa välja üksnes Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas

Osaühingult. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotamise osas. Saata

asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

Mõista Aktsiaseltsi Saurix Petroleum kasuks Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehas

Osaühingult ja RAGN-SELLS AS-ilt solidaarselt välja 10 466 (kümme tuhat nelisada

kuuskümmend kuus) eurot 3 senti (sh 30. juuni 2005. a laenulepingust tulenev intress 842 eurot

92 senti ja 10. veebruari 2004. a müügilepingust tulenev viivis 9623 eurot 11 senti).

4. RAGN-SELLS AS-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Aktsiaseltsi Saurix Petroleum kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Arvata RAGN-SELLS AS-i kassatsioonkaebuselt 27. juunil 2011 tasutud kautsjon

104 (ükssada neli) eurot 66 senti riigituludesse.

7. Tagastada Aktsiaseltsile Saurix Petroleum 27. juunil 2011 kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 574 (viissada seitsekümmend neli) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Saurix Petroleum (hageja) esitas 26. oktoobril 2007 Harju Maakohtule hagi Tallinna

Jäätmete Sorteerimise Tehas Osaühingu (kostja I) vastu ning 2. novembril 2007 muudetud ja

täiendatud hagiavalduse, paludes kostjalt I välja mõista 1 774 612 krooni 90 senti. Nimetatud nõue

koosneb 10. veebruari 2004. a müügilepingust (edaspidi müügileping) tulenevast 1 048 741 krooni

suurusest viivisest; 30. juuni 2005. a laenulepingust (edaspidi laenuleping) tulenevast 13 188 krooni

89 sendi suurusest intressist ja 13. jaanuari 2006. a laenulepingust tulenevast 712 683 krooni 10 sendi

suurusest põhivõlast, intressist ja viivisest. Maakohus tegi 16. juunil 2008 määruse, millega rahuldas

hageja hagist osalise loobumise taotluse ja lõpetas 13. jaanuari 2006. a laenulepingust tuleneva

712 683 krooni 10 sendi suuruse nõude menetlemise. Ülejäänud kahe nõude (1 061 929 krooni

89 senti) menetlus jätkus.

Hagiavalduste kohaselt põhineb müügilepingust tulenev 1 048 741 krooni suurune nõue sellel, et

kostja I jättis ajavahemikus 2004. aasta oktoobrist kuni 2006. aasta novembrini hagejalt ostetud

kütuse eest esitatud arved korduvalt õigeks ajaks tasumata. Lepingu rikkumise tõttu tuleb kostjal I

tasuda lepingu p 8.2 järgi viivist 0,05% tasumata summalt päevas. Sellest lepingust tuleneva

võlgnevuse kohta sõlmisid hageja, kostja I ja AS Hansa Liising Eesti (edaspidi faktoor) 27. oktoobril

2006 faktooringulepingu (edaspidi faktooringuleping), mille alusel tasus viimane hagejale

müügilepingujärgsest kostja I võlgnevusest 5 937 512 krooni, kuid viivis on senini tasumata.

Laenulepingu alusel saadud laenu (O. W. Bunker Estonia üle antud 200 000 krooni) on kostja I

1. novembril 2007 tagastanud, kuid ei ole tasunud sellelt summalt intressi. 1. novembri 2007. a

seisuga on intressi suuruseks 13 188 krooni 89 senti.

Hageja taotles RAGN-SELLS AS-i kostjana menetlusse kaasamist ning palus nõutud summa välja

mõista temalt ja kostjalt I solidaarselt. Nimetatud isikud on sõlminud 9. novembril 2007 ja

18. veebruaril 2008 lepingud, mille alusel on toimunud ettevõtte üleminek kostjalt I RAGN-

SELLS AS-ile. Võlaõigusseaduse järgi vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt

omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest. Maakohus kaasas 11. märtsi 2009. a

määrusega menetlusse RAGN-SELLS AS-i (kostja II). Samuti kaasas maakohus 16. oktoobri 2009. a

määrusega kostja II taotlusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja II poolel Aleksei

Morozovi (kolmas isik), kes oli kostja I juhatuse liige ja ülevõtmise lepingute sõlmimise ajal viimase

seaduslik esindaja.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud.

Kostja I vastuväidete kohaselt ei saa hageja müügilepingu järgi viivist nõuda, kuna tal pole selleks

nõudeõigust. Faktooringulepinguga loovutas hageja müügilepingust tulenevad nõuded kostja I vastu

faktoorile. Seda, et hagejal ei ole kostja I vastu müügilepingust tulenevat nõuet, kinnitab ka

13. augusti 2007. a saldoteatis, mille järgi on kostja I 31. juuli 2007. a seisuga võlgu 800 000 krooni,

millele lisandub intress 60 123 krooni. Seega ei olnud kostja I hagejale müügilepingu alusel võlgu.

Kui kohus peab viivisenõuet siiski kehtivaks, taotleb kostja I ebamõistlikult suure viivise

vähendamist. Hagejal ei ole õigust nõuda laenulepingu alusel kostjalt I ka intressi. Laenu ei antud

majandus- ja kutsetegevuse raames ning intressimääras kokku ei lepitud, mistõttu oli laenuleping

intressivaba.

Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole ta kostjalt I ettevõtet omandanud ning seega ei ole hagejal tema

vastu nõuet. Kostjate sõlmitud lepingute alusel ei läinud kostjale II üle kõik kostja I õigused,

kohustused ega lepingud, mis olid seotud talle kuuluva ettevõtte majandamisega. Sõlmitud lepingus

kinnitavad pooled, et ostja ei võta ettevõtet üle. Kostja II arvates on hageja nõue osaliselt (arved

2004. ja 2005. aasta eest) aegunud. Kostja II palub, et kohus tunnistaks nimetatud nõuded aegunuks.

Kolmas isik selgitas, et ta töötas hageja juures kuni 2006. aasta novembrini ning sel ajal oli tavaline,

et arvete maksmisega ei kiirustatud, sest ettevõtte omanikud olid omavahel seotud. Seetõttu on tema

arvates hageja viivisenõue üllatav. Viivisenõue on pahatahtlik ja selle eesmärgiks on kahjustada

kolmandat isikut. Kostja II on alusetult süüdistanud kolmandat isikut kokkumängus.

3. Harju Maakohus rahuldas 1. oktoobri 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis hageja kasuks

kostjatelt solidaarselt välja 13 188 krooni 80 senti (laenulepingust tulenev intress). Hageja

menetluskuludest jättis maakohus 20% solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 80%

hageja kanda.

Maakohus kohaldas äriseadustiku (ÄS) § 5 lg-d 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 ja asus

seisukohale, et 9. novembri 2007. a ja 18. veebruari 2008. a lepingute järgi andis kostja I ettevõtte üle

kostjale II. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei saa lähtuda ainuüksi omandaja ja võõrandaja vahel

sõlmitud lepingus väljendatud tahteavaldustest (vt 9. novembri 2007. a müügilepingu p-d 2.2.5

ja 2.4). Asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb kindlaks teha, kas üleminek tegelikult toimus

või mitte. Ettevõtte üleandmine nähtub järgmistest asjaoludest:

9. novembril 2007 sõlmisid kostjad kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille esemeks oli Harju

Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 20111001

kantud kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu p-des 1.3 ja 1.4 sätestati üleantavate

hoonete, seadmete ning varade loetelu. 18. veebruari 2008. a kinnistu omandi üleandmise

asjaõiguslepingu järgi anti kostjale II üle lepingu ese, milleks oli võlaõiguslikus müügilepingus

märgitud kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega;

Võlaõigusliku müügilepingu p-s 5.8 leppisid pooled kokku, et kostja I on müüjana kohe pärast

lepingu eseme valduse ostjale üleandmist kohustatud andma talle jäätmeseaduse kohaselt üle

jäätmeloa. Lepingu p-s 2.2.5 kinnitas kostja II, et talle on oluline jäätmeloa ülevõtmine;

Kostja I 2007. a majandusaasta aruandest, tegevusaruandest ja audiitori järeldusotsusest nähtub, et

pärast 9. novembri 2007. a müügilepingu sõlmimist kostja I enam ei tegutse. Tuvastatud on, et

kostja II tegevus kostjalt I ostetud kinnistul ei olnud täpselt samasugune kui kostja I tegevus (kostja I

tegeles taaskasutatavate materjalide väljasorteerimisega segaolmejäätmetest, kostja II tegeleb

eelnevalt sorteeritud jäätmete sorteerimisega), kuid ülemineku tuvastamiseks piisab ka asjaolust, et

sellele eelnev ja järgnev tegevus on sarnane (jäätmelubadest nähtuvalt tegelevad mõlemad kostjad

jäätmete käitlemisega);

Tõenditest nähtuvalt võttis kostja II tööle ka kostja I juures töötanud töötajad. Tõendatud pole, et

töötajate töösuhe kostjaga II jätkus kohe pärast seda, kui nende töösuhe kostjaga I oli lõppenud.

Veenvaks vastuväiteks ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei ole asjaolu, et kostja II sõlmis töötajatega

töölepingud mõni aeg hiljem, kui kostjad sõlmisid müügi- ja asjaõiguslepingud. Suurem kaal on

asjaolul, kas kostja II vajas tegevuse jätkamiseks immateriaalseid vahendeid (töötajate teavet ja

oskusi).

Hageja nõue mõista välja laenulepingust tulenev 13 188 krooni 80 sendi suurune intress on

põhjendatud. Hageja on arvestanud ajavahemiku 1. juuli 2005 kuni 1. november 2007 eest intressi

13 188 krooni 89 senti, kuid palub välja mõista 13 188 krooni 80 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et

sõlmisid VÕS § 396 järgi laenulepingu, mille kohaselt O. W. Bunker Estonia andis hageja eest

kostjale I laenu, ning et hageja tagastas laenu, kuid seadusjärgne intress on tasumata. VÕS § 397 lg 1

järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb

intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingus intressi tasumises kokku ei

lepitud. Pooled vaidlevad selle üle, kas VÕS § 397 lg 1 kohaldamiseks piisab sellest, et laenuandja

tegutseb laenuandmise ajal majandus- või kutsetegevuses, või peab laenuandja eeltoodud tegevus

olema laenuandmisega seotud. Arvestades VÕS § 397 lg 1 eesmärki, hõlmab viidatud säte kõiki

juhtumeid, kus laenuandja sõlmib laenulepingu majandus- või kutsetegevuses, sõltumata sellest, kas

nimetatud tegevus on laenude andmisega seotud või mitte. Intressi arvestuse kohta vastuväiteid

esitatud ei ole.

Järgnevalt käsitles maakohus hageja nõuet müügilepingust tuleneva 1 048 741 krooni suuruse viivise

saamiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingu alusel andis hageja kauba (kütuse) kostjale I üle ning

kostja I on ostuhinna hagejale tasunud. Vaidlust pole ka selle üle, et kostja I ei tasunud esitatud arveid

maksetähtajaks. Seega rikkus kostja I müügilepingut. Müügilepingu p 8.2 kohaselt leppisid pooled

kokku, et kui ostja viivitab tasumisega, on ta kohustatud maksma viivist 0,05% päevas tasumata

summalt.

Tõendatud ei ole, et hageja on viivisenõude loovutanud AS-ile Hansa Liising Eesti.

Faktooringulepingu (VÕS § 256) p 1 järgi loovutab faktooringu klient faktoorile nõudeõiguse

faktooringuvõlgniku rahaliste kohustuste kohta, mis tulenevad hageja ja kostja I sõlmitud

müügilepingust. Lepingu p 1.1 kohaselt omandab faktoor faktooringuvõlgniku rahalise kohustuse

kohta lepingu p 1 mõistes ainult sellised nõuded, mis tulenevad müügilepingus sätestatud

faktooringuvõlgniku kohustusest tasuda müügihind. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt loovutati

müügilepingust tulenevatest nõuetest vaid põhinõuded.

Müügilepingu kohaselt väljastas hageja ajavahemikul 3. septembrist 2004 kuni 22. jaanuarini 2007

kostjale arveid. Arvete maksmise tähtaeg oli müügilepingu p 8.1 järgi 60 kalendripäeva alates arve

saamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I tasus 27. oktoobril 2006 pärast faktooringulepingu

sõlmimist need arved, mille maksetähtaeg oli saabunud ajavahemikul 2. novembrist 2004 kuni

21. oktoobrini 2006.

Hageja müügilepingust tulenev nõue kostja II vastu ei ole aegunud. Asjas kohaldub tsiviilseadustiku

üldosa seadus (TsÜS) § 142 lg 1, § 146 lg 1 ning § 147 lg-d 1 ja 3. Kauba eest tasumiseks esitatud

kõige varasemate arvete aegumistähtaeg saabus 31. detsembril 2007 kell 24.00. Hageja esitas

2. novembril 2007 kohtule nõude. Kostja II suhtes kehtib VÕS § 183 lg-te 1 ja 3 järgi aegumise

eriregulatsioon. Hageja esitas nõude kostja II vastu viie aasta jooksul ettevõtte üleminekust arvates,

seega ei ole hagi kostja II vastu aegunud.

Asjas esinevad erandlikud asjaolud, millest tulenevalt ei ole hageja viivisenõue kooskõlas hea usu

põhimõttega (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2, VÕS § 6 lg-d 1 ja 2). Hageja esitas ajavahemikus 3. septembrist

2004 kuni 22. jaanuarini 2007 väljastatud arvete tasumisega viivitamise eest viivisenõude alles

2. novembri 2007. a hagiavalduses. Arve 1 048 741 krooni suuruse viivise tasumiseks esitas hageja

kostjale I alles 22. novembril 2007. Faktooringulepingu sõlmimise ajal ei tekkinud küsimust

viivisenõude kohta ning 13. augusti 2007. a saldoteatis sellist nõuet ei kajasta. Kolmanda isiku

selgituste järgi pooled üksteiselt viivist ei nõudnud (viivisenõue esitati vaid neile äriühingutele, kes

jätsid kauba eest tasumata, kuigi neil oli selleks raha). Selline tava jätkus ka pärast kolmanda isiku

lahkumist hageja juhatuse liikme kohalt 2006. aasta lõpus, kuivõrd 13. augusti 2007. a saldoteatisest

viiviste tasumise kohustust ei nähtu. Võlausaldaja kaotab nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude järgi

ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega seaduses sätestatud

või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele.

4. Hageja ja kostja II esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu

otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostja II palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ning teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse müügilepingust

tuleneva viivisenõude ja menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus mõistis hageja kasuks

kostjatelt solidaarselt välja 10 466 eurot 3 senti (163 757 krooni 80 senti), sh laenulepingust tuleneva

intressi 842 eurot 92 senti (13 188 krooni 80 senti) ja müügilepingust tuleneva viivise 9623 eurot

11 senti (150 569 krooni). Ringkonnakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja müügilepingust

tuleneva viivise 57 403 eurot 65 senti (898 172 krooni). Ringkonnakohus muutis menetluskulude

jaotust ja jättis apellatsiooniastme menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

järgi poolte endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et 9. novembri 2007. a ja 18. veebruari 2008. a lepingute järgi

andis kostja I ettevõtte üle kostjale II. Maakohtu järeldus põhineb tõenditele antud hinnangul ning on

kooskõlas õigusnormidega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu käsitlusega ning TsMS § 654 lg 6

kohaselt neid põhjendusi ei korranud. Maakohus ei põhjendanud oma järeldust ettevõtte üleandmise

kohta müügilepingu esemeks oleva vara üleandmisega, nagu väidab kostja II, vaid tugines nii

lepingus sisalduvatele kokkulepetele kui ka muudele tõenditele. Väide, et kostja II ei võtnud üle

ühtegi kostja I kliendilepingut ega ole omandatud kinnistul ühelegi kostja I kliendile teenust

osutanud, ei võimalda teha toimunud tehingu suhtes teistsugust järeldust. Maakohus tuvastas asjas

tähtsad asjaolud õigesti. Maakohus märkis õigesti, et ettevõtte ülemineku kindlaksmääramisel ei saa

lähtuda ainult lepingu sõnastusest, vaid hinnata tuleb ka kõiki muid esiletoodud asjaolusid ja

tõendeid. Muu hulgas hindas maakohus õigesti ka lepingus sisalduvat viidet jäätmelubade

üleandmisele. Kostja II väide, et loa ülevõtmine seondus vaid kinnistu omandamisega (jäätmeluba

tõendas eelkõige kinnistu vastavust keskkonnaalastele nõuetele ning ei tõenda ettevõtte üleminekut,

on ebatäpne. Maakohus ei olegi omistanud sellele asjaolule erilist tähendust, vaid on tuginenud

kõigile esiletoodud asjaoludele ning tõenditele. Ringkonnakohtul ei ole alust teha kohtule esitatud

tõenditest teistsugust järeldust. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda ka kostja II seisukohaga, et

maakohus oleks pidanud lepingutest tulenevad nõuded jätma kostja II vastu rahuldamata põhjusel, et

kostja II ei vastuta kostja I kohustuste eest.

Maakohus leidis õigesti, et kostja I rikkus müügilepingust tulenevat kohustust ja peab tasuma viivist.

Samas kohaldas maakohus valesti VÕS § 6 ja TsÜS § 138, kui leidis, et erandlikke asjaolusid

arvestades on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja esitas oma nõude kostja I vastu

viivitusintressi saamiseks seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Erandlikke asjaolusid, mis

annaksid alust jätta hageja nõue rahuldamata, ei ole tuvastatud. Maakohus pole oma järeldust ka

põhjendanud. Seega tuleb viivisenõue rahuldada. VÕS § 182 lg 2 järgi vastutab kostja I kohustuste

eest kostja II, kuid hageja viivisenõue kostja II vastu on osaliselt aegunud. Kostja II väitis 13. aprillil

2009 hagile vastates, et viivisenõue on aegunud. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 183, mis sätestab

ettevõtte üleandja solidaarvastutuse (lg 1) ning tähtaja, millega on nõuete esitamine tema vastu

piiratud (lg 3). Müügilepingust tuleneva viivisenõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm

aastat ning sama seaduse § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg reeglina nõude sissenõutavaks

muutumisega. Asjas ei kohaldu TsÜS § 147 lg 3, sest tegemist ei ole tasu maksmise nõudega, ega ka

TsÜS § 154, sest vaidlusalune nõue ei ole suunatud korduvate kohustuste täitmisele. Pooled on

näinud ette, et kostja I pidi arve tasuma 60 päeva jooksul selle esitamisest. Seega on hagejal õigus

nõuda kostjalt I viivist alates tasumisega viivitamise 61. päevast. Hageja esitas nõude kostja II vastu

19. veebruaril 2009. Seega oli hageja viivisenõue, mille tasumise tähtaeg oli enne 19. veebruari 2006,

aegunud. Seetõttu saab kostjalt II nõuda vaid seda viivist, mis on seotud arvetega alates arvete

numbrist 33300 kuni numbrini 38503 (kokku 69 arvet). Nimetatud arvete alusel on viivisenõude

suuruseks 9623 eurot 11 senti (150 569 krooni). See summa tuleb välja mõista kostjatelt solidaarselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja II ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja nõue

tema vastu rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta eelnimetatud nõue rahuldamata. Juhul kui

Riigikohus ei saa ise uut otsust teha, palub kostja II saata asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 180 ja § 183, kui leidis, et kostja I andis ettevõtte üle

kostjale II. Järgnevatest asjaoludest tuleneb teistsugune järeldus. Kostja I lõpetas oma tegevuse kolm

kuud enne seda, kui kostja I andis kostjale II üle kinnistu omandi, ning enam kui pool aastat enne

seda kui kostja II alustas kinnistul majandustegevust. Kostjate juhtorganite liikmed ja omanikud ei

ole samad. Ringkonnakohtus pidi arvestama, et kliendi- ja hankijasuhted ei jätkunud. Ainuüksi

asjaolust, et kostja II võttis tööle mõne kostja I endise töötaja, ei saa teha järeldust ettevõtte

ülemineku kohta. Jäätmeloa üleandmisest ei saa järeldada, et ettevõte anti üle. Kostjate tegevused on

niivõrd erinevad, et ettevõtte üleminekut ei saanud toimuda. Ringkonnakohus rikkus ka

menetlusõiguse norme, kuivõrd viidatud asjaolude tuvastamist kohtuotsusest ei nähtu.

Kostja II vaidlustab Ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega leiti, et hageja viivisenõue ei ole

vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 138 ja

VÕS § 6. Ringkonnakohus rikkus siinkohal ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hageja

viivisenõue (s.o 57 403 eurot 65 senti) kostja II vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada tema viivisenõue kostja II vastu.

Ringkonnakohus jättis asja lahendamisel ekslikult kohaldamata TsÜS § 154. Selle sätte mõtte

kohaselt on viivitusintressi tasumise kohustus korduv kohustus. Viivisenõue nende arvete tasumisega

viivitamise eest, mille maksetähtaeg saabus aastal 2006, ei ole aegunud. Nende nõuete

aegumistähtaeg on 31. detsember 2009 kell 24.00. Sama järeldus tuleneb ka TsÜS §-st 144 ja § 147

lg-st 3. Ringkonnakohus eksis, jättes need sätted kohaldamata. Ringkonnakohus on kohtuotsuse

põhjendamise kohustust rikkudes jätnud tähelepanuta ka hageja väited nõude aegumise katkemise

kohta TsÜS § 158 lg 1 järgi. Viivisenõude aegumine katkes ja algas uuesti nõude tunnustamisega

(faktooringlepingu sõlmimine).

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 182 ja § 183. Kui nõue ettevõtte üleandja vastu on esitatud

kohtule tähtajaks, ei saa asuda seisukohale, et nõue ettevõtte omandaja vastu on osaliselt aegunud.

Võlausaldajad ei tohi ettevõtte ülemineku tõttu sattuda halvemasse õiguslikku olukorda.

Ringkonnakohus rikkus TsÜS § 143, kui kohaldas aegumist viivisenõudele, mille aegunuks

tunnistamist pole kostja II taotlenud. Kostja II ei ole menetluses tuginenud sellele, et viivisenõue

2006. aastal sissenõutavaks muutunud arvete tasumisega viivitamise eest on aegunud. Seega on

ringkonnakohus rikkunud ka tsiviilkohtumenetluse põhimõtet, mille kohaselt tuleb asja menetlemisel

lähtuda poolte esitatud taotlustest.

Ka sel juhul, kui viivisenõue kostja II vastu oleks osaliselt aegunud, pidanuks ringkonnakohus

arvestama, et kostja II vastuväide aegumise kohta on VÕS § 6 ja TsÜS § 138 järgi vastuolus hea usu

põhimõttega. Kostja II ei teavitanud hagejat kostja I omandamisest (sh viivise tasumise kohustuse

omandamisest), mistõttu hagejal ei olnud võimalik esitada viivisenõuet kostja II vastu varem kui

19. veebruaril 2009.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 171, kui jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Olukorras, kus kostja II apellatsioonkaebus jäeti täies ulatuses rahuldamata ja hageja

apellatsioonkaebus rahuldati kostja I vastu täies ulatuses ning kostja II vastu 15,4% ulatuses, oleks

ringkonnakohus pidanud jätma hageja apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

8. Vastuses kostja II kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata ning rahuldada hageja kassatsioonkaebus. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles

kostja II sellele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning rahuldada kostja II kassatsioonkaebus.

Kostja I ja kolmas isik ei ole kassatsioonkaebustele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja II vastu ja

jaotati menetluskulud. Muus osas jääb Ringkonnakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas tuleb asi

saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja II

kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kostja II kassatsioonkaebuse väiteid ettevõtte ülemineku kohta.

Kohtud leidsid, et kostja I andis kostjale II üle majandusüksuse, mille kaudu ettevõtja tegutses.

Kohtud tuginesid järgmistele tuvastatud asjaoludele: kostjate sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu

järgi müüs kostja I kostjale II kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega; pooled leppisid kokku,

millised on lepingu esemel asuvad ettevõtte majandamisega seotud hooned ja millised on lepingu

esemel asuvad üleantavad seadmed ja varad (lepingu p-d 1.1, 1.3 ja 1.4). Võlaõigusliku müügilepingu

järgi tuli kostjale II kui ostjale üle anda ka müüjale kuuluv jäätmeluba (lepingu p 5.8). Kohtud

tuvastasid samuti kostja I tegevuse lõppemise ja selle, et kostja II jätkas ostetud kinnistul sarnase

tegevusega, ning kostja II võttis üle kostja I töötajaid ning tal oli kostja I töötajate teavet ja oskusi

vaja.

TsÜS § 661 (ettevõtte ülemineku ajal kehtinud ÄS § 5 lg 1) kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille

kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud

lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama sätte lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse

ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu

hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste (ja nendega koos

üleminevate kohustuste) üleminekut reguleeritakse VÕS § 182 lg-tes 1 ja 2. Kolleegiumi arvates on

kohtute järeldus kooskõlas ettevõtte üleminekut sätestavate õigusnormidega - kohtud on tuvastanud

piisavalt asjaolusid, millest järeldub, et kostja I andis kostjale II üle majandusüksuse, mille kaudu

ettevõtja tegutses.

Vastuseks kostja II vastuväidetele märgib kolleegium, et iseenesest on õige, et kohtud ei ole hinnanud

kliendi- ja hankijasuhete jätkumist. Arvestades eeltoodud tuvastatud asjaolusid ei välista see, et

kostja II ei võtnud üle kostja I kliendilepinguid ega teeninda praegu tema kliente, ettevõtte

üleminekut ega ole vaidlusaluse kohtuotsuse tühistamise aluseks. Seda enam, et kohtud on

tuvastanud, et kostja I tegevus ei kattunud täiesti kostja II tegevusega. Kohtute järeldust ei muuda ka

asjaolu, et kostja II ei jätkanud kohe pärast kinnistu soetamist igapäevase majandustegevusega. See,

et kostja I lõpetas oma tegevuse kolm kuud enne kinnistu üleandmist kostjale II, ei ole ettevõtte

ülemineku hindamisel tähtis. Asjaolu, et ettevõtte üleandja ja omandaja juhtorganite liikmed ja

omanikud on samad, võib olla ettevõtte üleminekut kinnitavaks argumendiks. Praeguses asjas on

nimetatud isikud erinevad, kuid tuvastatud asjaolusid arvestades ei mõjuta see kohtute tehtud

järeldust ettevõtte ülemineku kohta. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et ülemineku

tuvastamiseks piisas ka kostjate tegevuse sarnasuse tuvastamisest. Jäätmeseaduse (JäätS) (enne

10. novembrit 2011 kehtinud sõnastuses) § 13 kohaselt mõistetakse jäätmekäitluse all jäätmete

kogumist, vedamist, taaskasutamist ja kõrvaldamist. JäätS § 2 lg 1 järgi on jäätmed mis tahes sama

paragrahvi lg-s 3 loetletud jäätmekategooriasse kuuluvad vallasasjad. Sama seaduse § 2 lg 3 eristab

kuusteist jäätmekategooriat. JäätS § 2 lg 4 alusel on Vabariigi Valitsuse 6. aprilli 2004. a määrusega

nr 102 kinnitatud "Jäätmete, sealhulgas ohtlike jäätmete nimistu" lisa, milles kehtestatakse

jäätmekategooriatesse kuuluvate jäätmete loetelu (jäätmenimistu). Toimikus olev kostja II poolt

ülevõetud jäätmeluba, mis määras kindlaks kostja II lubatud tegevuse kinnistul ajavahemikus

13. märtsist 2008 kuni 27. veebruarini 2010, võimaldas tegeleda järgmiste jäätmeliikide käitlemisega:

olmejäätmed (kodumajapidamisjäätmed ja samalaadsed kaubandus-, tööstus- ja ametiasutusjäätmed),

sealhulgas liigiti kogutud jäätmed; muud olmejäätmed; prügi (segaolmejäätmed).

Jäätmekäitlustoiminguna, millele on kehtestatud tehnilised- ja keskkonnakaitsenõuded, on loal

märgitud taaskasutatavate jäätmete vaheladustamine (III kd, tl 134 jj). Jäätmeluba, mis määras

kindlaks kostja II lubatud tegevuse kinnistul ajavahemikus 5. juunist 2008 kuni 27. veebruarini 2010,

võimaldas kostjal II tegeleda üheksat liiki (valdavalt eelnevalt sorteeritud) jäätmete käitlemisega,

sh ka olmejäätmed ((kodumajapidamisjäätmed ja samalaadsed kaubandus-, tööstus- ja

ametiasutusjäätmed), sealhulgas liigiti kogutud jäätmed), mis olid märgitud ka eelnevale jäätmeloale

(III kd, tl 139 jj). Jäätmekäitlustoimingutena, millele on kehtestatud tehnilised- ja

keskkonnakaitsenõuded, on loal märgitud taaskasutatavate jäätmete vaheladustamine ning ehitus- ja

lammutusjäätmete sorteerimine ja ladustamine. Mõlema jäätmeloa kohaselt on jäätmeluba antud

jäätmete taaskasutamiseks JäätS § 73 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjate

tegevused jäätmeloal märgitud jäätmeliikide käitlemisel on piisavalt sarnased, et kinnitada järeldust

ettevõtte ülemineku kohta. Kolleegium märgib lisaks, et kostjate tegevused, mis puudutavad

olmejäätmete (koodinumber 20) käitlemist, on jäätmelubadest nähtuvalt samased. Asjaolust, et

kostjad pidasid oluliseks tegevuse aluseks oleva jäätmeloa üleandmist, ei saa iseenesest järeldada

ettevõtte üleminekut. Kuid vastupidiselt kostja II väitele, ei ole kohtuotsustes sellele asjaolule ka

määravat tähtsust omistatud. Töötajate ülevõtmise kohta märgib kolleegium, et kohtud on õigesti

pööranud tähelepanu eelkõige sellele, kas kostja II vajas tegevuse jätkamiseks selles

majandusüksuses kostja I endiste töötajate teavet ja oskusi. Kui palju töötajaid täpselt üle võeti, pole

eeltoodut arvestades oluline.

Kolleegium osutab ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa õigusele. Euroopa Liidu

12. märtsi 2001. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende

osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on

üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab

ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või

kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Euroopa kohus on selgitanud, et viidatud art 1 lg 1 p-te a ja b

tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei

säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel

on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või

analoogiliseks majandustegevuseks (vt Euroopa kohtu 12. veebruari 2009. aasta otsus C-466/07

(Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) - Dietmar Klarenberg versus

Ferrotron Technologies GmbH, p 53).

11. Kolleegium ei nõustu kostja II kassatsioonkaebuse väitega, et hageja viivisenõue on vastuolus hea

usu põhimõttega. Kolleegium jääb varasemates lahendites märgitud seisukoha juurde, et seaduses

sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat

mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda

õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud. (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

137-06, p 23 ja 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et selliseid erandlikke asjaolusid vaidlusaluses asjas tuvastatud ei ole.

Viivisenõuet ei muuda hea usu põhimõtte vastaseks ainuüksi 13. augusti 2007. a saldoteatis, millel

viivisenõuet ei kajastatud.

12. Vastuseks hageja kassatsioonkaebusele nõustub kolleegium kõigepealt hageja väitega, et

ringkonnakohus eksis seaduse kohaldamisel, kui leidis, et viivisenõudele TsÜS § 154 ei kohaldu.

Viidatud sätte esimese lause järgi on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse

jaoks. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune nõue ei ole suunatud korduvate kohustuste täitmisele.

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul on viivis käsitatav korduva kohustusena,

sest kostjal I tekkis müügilepingu kohaselt kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest

(vt Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 12).

TsÜS § 154 teise lause järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele

vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Praegusel juhul

olid hageja ja kostja I lepingus kokku leppinud, et esitatud arved tuleb tasuda 60 päeva jooksul.

Hageja viivisearvestuse (I kd, tl 239-246) kohaselt esitas ta kostjale I arved ajavahemikus

3. septembrist 2004 kuni 23. novembrini 2006 ning esimese arve maksetähtaeg oli 2. november 2004

ja viimase arve maksetähtaeg 22. jaanuar 2007. Seega eeltoodud arvete tasumisega viivitamise eest

saabus viidatud sätete järgi kõige varasemate arvete aegumistähtaeg 31. detsembril 2007 kell 24.00 ja

kõige hilisemate arvete aegumistähtaeg 31. detsembril 2010 kell 24.00. Hageja esitas viivisenõude

kostja I vastu 26. oktoobril 2007. Seega ei ole hageja viivisenõue kostja I vastu aegunud.

VÕS § 183 reguleerib ettevõtte üleandja ja omandaja solidaarvastutust. Tulenevalt VÕS § 183 lg-st 1

vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt koos omandajaga nende enne ettevõtte üleminekut tekkinud

kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks, või mis muutuvad sissenõutavaks

viie aasta jooksul üleandmisest. VÕS § 183 lg 3 sätestab ettevõtte üleandja vastutuse ajalise piirangu.

Selle sätte järgi on eeltoodud lg-s 1 nimetatud kohustustest tekkinud nõuete aegumistähtaeg viis

aastat ettevõtte üleminekust, kui mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg. Praeguses

asjas on viidatud sätetes esitatud solidaarvastutuse tekkimise eeldused täidetud.

13. Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja kostja II vastu esitatud viivisenõude aegumist.

Ringkonnakohus (kohaldades aegumisele ekslikult TsÜS § 154 asemel TsÜS § 146 lg-t 1 ja § 147 lg-

t 1 ning arvestades, et kostja I oli tasumisega viivituses alates 61. päevast) leidis, et hageja

viivisenõue kostja II vastu on aegunud nende arvete tasumisega viivitamise eest, mille maksetähtaeg

oli saabunud enne 19. veebruari 2006. Seejuures tugines ringkonnakohus asjaolule, et hageja esitas

kostja II vastu viivisenõude alles 19. veebruaril 2009. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu.

Ringkonnakohus jättis arvestamata, et ettevõtte ülemineku alusel (VÕS § 182 lg 2) tekkinud

üldõigusjärglus nõuet ja selle aegumist ei mõjuta. Eeltoodust tulenevalt arvestatakse kostja II vastu

hageja viivisenõude aegumist samamoodi nagu siis, kui ettevõte poleks kostjalt I kostjale II üle

läinud. Praeguses asjas toimus ettevõtte üleminek pärast seda, kui hageja oli esitanud 26. oktoobril

2007 kostja I vastu viivisenõude. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub, kui õigustatud isik

esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Seega peatas hagi esitamine kostja I vastu ka

nõude aegumise kostja II vastu, st aegumise peatumine mõjus ka kostja II kui õigusjärglase suhtes

ning tähtsust ei ole sellel, et hageja esitas viivisenõude kostja II vastu alles 19. veebruaril 2009.

Eeltoodut arvestades on õige hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et kui nõue kostja I kui ettevõtte

üleandja vastu oli esitatud kohtule tähtajaks, ei saa sama nõue kostja II kui ettevõtte omandaja vastu

olla osaliselt või tervikuna aegunud.

14. Iseenesest on õige hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas vastuolus

TsÜS §-ga 143 aegumist viivisenõudele, mille aegunuks tunnistamist pole kostja II taotlenud.

Toimiku materjalidest nähtub, et kostja II vaidles hageja viivisenõudele osaliselt vastu, leides, et

aegunud on 2004. ja 2005. aastal esitatud arvete maksmisega viivitamisest tulenevad viivisenõuded

((II kd, tl 160-164; IV kd, tl 23-24). Eeltoodu kajastub ka vaidlustatud otsuse põhjendavas osas,

milles ringkonnakohus märgib, et vastuses hagile (p 5.2) on kostja II esitanud aegumise vastuväite:

nii 2004. kui ka 2005. aasta arvete tasumisega viivitamise eest esitatud viivisenõue on aegunud.

Kuivõrd hageja viivisenõue kostja II vastu ei ole aegunud, ei ole see vastuväide asja lahendamise

seisukohalt tähtis. Samal põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda hageja kassatsioonkaebuse

väidet selle kohta, et kostja II aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega.

15. Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses ka menetluskulude jaotuse apellatsioonimenetluses,

leides, et ringkonnakohus pidanuks jätma need kulud solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt pidas ringkonnakohus õiglaseks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163

lg 1 järgi poolte endi kanda, sest ta rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis kostja II

kaebuse rahuldamata (nõustudes küll kostja II kaebuses sisalduvate väidetega materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise kohta). Kolleegiumi arvates on eeltoodu viidatud sättega kooskõlas.

TsMS § 163 lg 1 võimaldab kohtul hagi osalisel rahuldamisel jätta poolte menetluskulud võrdsetes

osades nende endi kanda. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt nõustus ringkonnakohus osaliselt nii

hageja kui ka kostja II kassatsioonkaebusega, kuid jättis hageja nõude valdavas osas rahuldamata

(ringkonnakohus rahuldas hageja viivisenõude kostjate vastu, mõistes neilt solidaarselt välja

9623 eurot 11 senti; ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt I ja kostjalt II

solidaarselt välja viivis 57 403 eurot 65 senti).

16. Kolleegium jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu

otsustada, sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

17. Kuna kolleegium jätab kostja II kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata kostja II eest tasutud kautsjon riigituludesse. Hageja kassatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik