3-2-1-81-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-81-11

Määruse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ilda Kredemanni hagi Arnold Soe vastu omandiõiguse

tunnustamiseks ja kinnistusraamatu ebaõige kande

muutmiseks

Ilda Kredemanni hagi Arnold Soe vastu kinkelepingust

taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

07-29296

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arnold Soe määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ilda Kredemann (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Arnold Soe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ann Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Arnold Soe määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a määruse peale

tsiviilasjas nr 2-07-29296 läbi vaatamata osas, milles vaidlustatakse tsiviilasja hinna määramist

ja osas, milles vaidlustatakse apellatsioonikaebuse käiguta jätmist ja kostja kohustamist tasuda

apellatsioonkaebuse esitamisel 639 eurot 11 senti riigilõivu.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-29296 muutmata

osas, milles jäeti rahuldamata Arnold Soe taotlus vabastada teda apellatsioonkaebuse esitamisel

osaliselt riigilõivu tasumisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. augustil 2007 esitatud hagiavalduse kohaselt elasid Ilda Kredemann (hageja) ja Arnold Soe

(kostja) koos 1998. aastast ja neil oli ühine majapidamine. 21. augustil 2002 kinkis kostja endale

kuuluvast elamust 1/2 mõttelise osa hagejale. 5. aprillil 2004 erastas kostja elamu juurde kuuluva maa

enda ainuomandisse. Sellega rikkus kostja hageja õigusi, kuna elamu oli olnud poolte kaasomandis.

Hageja leidis, et tal oli õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. Kostja ei

olnud nõus parandama kinnistusraamatusse tehtud omanikukannet.

Hageja esitas 8. augustil 2007 Tartu Maakohtule hagi kinnistusraamatu kande muutmiseks ning

vaidlusaluse maa tagastamiseks Eesti Vabariigile uue erastamisprotsessi algatamiseks. Kostja esitas

8. juunil 2010 kinkelepingust taganemise avalduse. Hageja esitas seejärel 15. oktoobril 2010 hagi

kostja vastu, milles palus tuvastada kinkelepingust taganemise avalduse tühisus.

Maakohus rahuldas 2. novembri 2010. a määrusega osaliselt hageja taotluse menetlusabi saamiseks,

vabastades ta osaliselt riigilõivu tasumisest ja andis hagejale tähtaja riigilõivu tasumiseks. Selles

määruses märkis maakohus, et hageja on hinnanud vaidlusaluse lepingust taganemise avalduse

esemeks oleva ehitise väärtuseks 100 000 krooni ning hagihinnaks on seega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 125 ja § 135 järgi 50 000 krooni. Maakohus liitis 21. detsembril 2010

eelnimetatud hagid ühte menetlusse.

Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2011. a otsusega hagi. Maakohus kohaldas kinkelepingust

taganemise avaldusele aegumist ning tunnustas hageja omandiõigust enne maa erastamist ja

kinnistamist 1/2 mõttelisele osale elamust. Lisaks tuvastas maakohus kinnistusraamatu kande

ebaõigsuse ning luges kohtuotsuse kostja nõusolekuks parandada kinnistusraamatu kannet selliselt, et

kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse Eesti Vabariik.

2. Kostja esitas 23. veebruaril 2011 apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist

osas, millega maakohus kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning jagas

menetluskulud. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja menetlusabi taotluse, milles palus ennast

vabastada riigilõivu tasumisest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohus jättis 30. märtsi 2011. a määrusega rahuldamata kostja taotluse saada

menetlusabi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat tasuma 639 eurot

11 senti riigilõivu 30 päeva jooksul määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis määruse

põhjendustes, et TsMS § 126 lg 1, § 137 lg 1, riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 ja kostja esitatud

apellatsioonkaebuse järgi on tsiviilasja hinnaks 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni) ning riigilõiv

sellelt summalt on RLS lisa 1 kohaselt 639 eurot 11 senti.

Ringkonnakohus juhindus TsMS § 181 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning § 186 lg-st 1 ning leidis, et kostja on

oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline tasuma apellatsioonkaebuselt kogu riigilõivu.

Kostjal on pangaarvel hoiustatud raha, millega ta saab riigilõivu tasuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja määrata riigilõivu

suuruseks 479 eurot 33 senti. Lisaks palus kostja osutada endale menetlusabi ja vabastada ta osaliselt

riigilõivu maksmisest ning võimaldada tal maksta järelejäänud riigilõiv osamaksetena 100 eurot kuus.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt sätestab RLS § 57 lg-le 22, et tsiviilasjas tehtud maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või

muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Maakohtusse

esitatud hagi hinnaks oli 50 000 krooni ja riigilõiv oli 7500 krooni. Ka apellatsioonkaebuse puhul

peaks riigilõiv olema 7500 krooni ehk 479 eurot 33 senti.

Kostja on kogunud raha panka maja remontimiseks. Ei ole õiglane nõuda, et kostja peab kulutama

remondiraha riigilõivu tasumiseks.

5. Hageja vaidles määruskaebusele vastu leides, et kohus on menetlusabi andmise küsimuse

lahendamisel õigesti hinnanud kostja majanduslikku olukorda. Hageja on määranud, milline on selle

elamu väärtus, mille 1/2 mõttelise osas kinkelepingust kostja taganes. Ringkonnakohus leidis, et

hageja määras õige hinna, ning ei kasutanud talle TsMS § 136 lg-ga 1 antud õigust määrata ise hagi

hind.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 682 lg 1, § 695 ja § 696 lg 1 esimese lause järgi

jätta läbi vaatamata osas, milles vaidlustatakse tsiviilasja hinna määramist ja apellatsioonkaebuse

käiguta jätmist ning kostja kohustamist tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel 639 eurot 11 senti

riigilõivu. Kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata TsMS § 691 p 1 ja § 695 järgi osas, milles

vaidlustatakse menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta

muutmata.

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vaidlustatud määruses teinud otsustused nii tsiviilasja

hinna kohta kui ka apellatsioonimenetluses menetlusabi andmisest keeldumise kohta, ehkki

ringkonnakohus pole tsiviilasja hinna kohta tehtud otsustust kajastanud määruse resolutsioonis.

Kuigi TsMS § 136 lg 5 sõnastusest ei nähtu selgelt, et menetlusosalistel on õigus esitada

määruskaebus ka juhul, kui tsiviilasja hinna määrab ringkonnakohus, on kolleegium varem leidnud,

et sellisel juhul on määruskaebuse esitamine võimalik (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 16; 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11 ja

21. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde.

8. Siiski ei ole praeguses asjas kostjal õigust määruskaebust esitada. Nimelt nähti 1. jaanuarini 2011

kehtinud TsMS § 136 lg 5 redaktsioonis ette, et tsiviilasja hinna kindlaksmääramise või muutmise

määrust saab vaidlustada vaid siis, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni.

1. jaanuarist 2011 jõustunud TsMS § 136 lg 5 redaktsiooni järgi saab vaidlustada kohtu määratud

tsiviilasja hinda, kui see on suurem kui 6400 eurot. Ringkonnakohus leidis vaidlustatud määruse

põhjendustes, et tsiviilasja hinnaks on 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni). Kuna ringkonnakohtu

määruses märgitud tsiviilasja hind jääb alla TsMS § 136 lg-s 5 kehtestatud määra, ei ole kostjal õigust

esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust. Eeltoodu tõttu tuleb määruskaebus jätta läbi

vaatamata osas, milles kostja vaidlustab tsiviilasja hinna määramist.

9. Kuna TsMS § 136 lg 4 esimese lause järgi võib kohus muuta tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust

kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes, siis märgib kolleegium, et ringkonnakohus leidis

ekslikult, et tsiviilasja hind on 100 000 krooni.

Kinkelepinguga oli kostja kinkinud hagejale 1/2 elamust kui vallasjast. Tartu Maakohus leidis

2. novembri 2010. a määruses, millega ta rahuldas osaliselt hageja taotluse menetlusabi saamiseks, et

tsiviilasja hinnaks TsMS § 125 ja § 135 järgi on 50 000 krooni (3195 eurot 58 senti), kuna

hagiavalduses oli hageja nimetanud vaidlusaluse lepingust taganemise avalduse esemeks oleva elamu

väärtuseks 100 000 krooni. Tartu Maakohus kohaldas 24. jaanuari 2011. a otsusega kostja

kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist, st rahuldas hagi, leides et kinkeleping on kehtiv.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus

kohaldas kinkelepingust taganemise avaldusele aegumist ning jagas menetluskulud. Ringkonnakohtu

määruse põhjendusest nähtub, et ringkonnakohus leidis maakohtust erinevalt, et tsiviilasja hind on

6391 eurot 16 senti (100 000 krooni). TsMS § 126 lg 1 järgi määratakse isiku valdusest asja

väljanõudmise või asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse või valduse üle toimuva muu vaidluse

puhul, muu hulgas kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul,

hagihind asja väärtusega. Hageja ja kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega

maakohus tuvastas kinnistusraamatu kande ebaõigsuse ja luges, et kohtuotsus asendab kostja

nõusolekut kanda Eesti Vabariik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu ei saa kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamise korral kinnisasja 1/2 mõttelise osa omandiõigust. Seega kohaldas

ringkonnakogus valesti TsMS § 126 lg-t 1, kui lähtus tsiviilasja hinda määrates kogu kinnisasja

väärtusest.

TsMS § 137 lg-s 1 sätestatakse, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on

tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna ringkonnakohtus

on vaidlustatud üksnes tuvastusnõue, siis oleks ringkonnakohus pidanud kohaldama tsiviilasja hinna

määramisel TsMS §-i 125, mille esimese lause järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega,

mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. TsMS § 125 teise lause järgi,

kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks.

Kolleegium selgitab, et juhul, kui kohus määrab mõne teise määrusega samas menetlusdokumendis

tsiviilasja hinna, siis peab otsustus tsiviilasja hinna määramise kohta olema kajastatud ka

kohtumääruse resolutsioonis. Sellisel juhul on üheselt mõistetav, et kohus on määranud tsiviilasja

hinna ning et selle peale on võimalik TsMS § 136 lg-s 5 sätestatud tingimustel esitada määruskaebus.

Juhul kui tsiviilasja hinna määramise määrus on edasikaevatav, peab kohus määruses märkima ka

määruskaebuse esitamise õiguse.

10. Määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab apellatsioonkaebuse

käiguta jätmist ja kohustuse tasuda riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul.

Määruskaebuse esitamine ringkonnakohtu määruse peale peab TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi

olema seadusega lubatud. Seaduse järgi ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust määruse

peale, millega kohus jätab menetlusosalise taotluse või kaebuse käiguta ja annab menetlusosalisele

riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, s.o tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (TsMS § 147 lg 1 kolmas

lause ja § 3401) (vt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8; Riigikohtu

üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 27-29 ja Riigikohtu 21. septembri

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 13). Määruskaebeõigust riigilõivu maksma kohustava

määruse peale on Riigikohus tunnustanud üksnes olukorras, kus samal ajal on vaidlustatud

menetlusabi andmisest keeldumist ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele

kuuluva riigilõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 31).

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti jätnud kostjale andmata menetlusabi

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks. TsMS § 191 lg 1 esimene lause lubab menetlusabi

taotlejal esitada määruskaebuse ringkonnakohtu menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale.

TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui taotleja ei suuda oma

majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

Ringkonnakohus leidis, et kostja on oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimeline tasuma

apellatsioonkaebuselt kogu riigilõivu. Menetlusabi saamise taotlusest nähtub, et kostjal on

pangakontol hoiustatud raha, millega ta saab maksta nõutud riigilõivu. Seega ei ole kostja

TsMS § 181 lg 1 mõttes isikuks, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid

tasuda. Riigi menetlusabi andmise eesmärgiks on tagada õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu

poole ka isikutele, kellel ei ole selleks raha. Kolleegium leiab, et kaebeõigust piiravad sätted on

põhiseadusega kooskõlas.

Kuna kostja on taotlenud riigilõivu maksmist osamaksetena üksnes vähendatud riigilõivu korral, siis

ei saa kolleegium kaaluda, kas võimaldada kostjal maksta temalt nõutavat 639 euro 11 sendi suurust

riigilõivu osade kaupa TsMS § 181 lg 31 alusel.

12. Tulenevalt TsMS § 191 lg-st 3 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

13. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu