3-2-1-132-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-132-11

Määruse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

M. K avaldus lapse hooldusõiguse äravõtmiseks ja alaealisele

eestkostja määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

10-60711

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja M. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Li Uiga

Puudutatud isik R. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Valli Murde

Puudutatud isik M. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Puudutatud isik Tartu linn

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a määrus ja Tartu Maakohtu 28. jaanuari

2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-60711 ja saata M. K avaldus lapse hooldusõiguse

äravõtmiseks ja alaealisele eestkostja määramiseks Tartu Maakohtule kohtu algatusel

menetluse algatamise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada M. K-le määruskaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. K esitas 3. detsembril 2010 avalduse R. P-lt (puudutatud isik I (ema)) M. P (puudutatud isik II

(laps)) suhtes hooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt

sündis laps 15. jaanuaril 2008, kui tema ema oli 15-aastane. Pärast lapse sündi loobus ema lapsest ja

jättis ta M. K kasvatada. M. K jäi lapsehoolduspuhkusele ning temaga sõlmiti lapse perekonnas

hooldamise leping. Lepingud on sõlmitud aastaste tähtaegadega. Viimase lepingu tähtaeg lõpeb

31. detsembril 2010. Laps on elanud sündimisest alates peres, kus peale tema kasvab veel neli last.

Puudutatud isik I ei ole täiskasvanuna täitnud lapse suhtes hoolduskohustust. Kolme aasta jooksul ei

ole ema ega tema sugulased kordagi tundnud lapse vastu huvi. M. K ei ole ema ja lapse suhtlemist

takistanud. Laps ei tunne oma bioloogilist ema. Laps peab oma emaks avaldajat ja avaldaja lapsi enda

õdedeks ja vendadeks. Hoolduslepingu lõppedes võivad lapse huvid saada ohustatud.

M. K leidis, et alaealise lapse huvides tuleb emalt hooldusõigus ära võtta ja määrata lapsele

eestkostja. Ta kinnitas, et on nõus olema lapse eestkostja.

2. Puudutatud isik I palus jätta avaldus rahuldamata. Ta selgitas, et oli lapse sünni ajal piiratud

teovõimega, mistõttu anti laps avaldajale kasvatada ja sõlmiti perekonnas hooldamise leping. Ta

selgitas, et soovib last ise kasvatada. Ta on mõned korrad lapsega kohtunud.

3. Puudutatud isiku II esindaja leidis, et laps peab kasvama oma ema juures. Samas ei ole päris õige,

et laps kohe avaldaja juurest ära viiakse.

4. Tartu Linnavalitsuse arvamuse kohaselt on ema lapsega kohtunud ja teda enda juurde võtnud. Paari

põgusa kokkusaamise põhjal on raske arvamust avaldada, kas ema saab lapse kasvatamisega

hakkama, millised on tema isikuomadused või materiaalne olukord. Praeguses olukorras oleks

ennatlik hakata lapse elukorraldust muutma.

5. Tartu Maakohus jättis 28. jaanuari 2011. a määrusega avalduse puudutatud isikult I lapse

hooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks läbi vaatamata. Menetluskulud jättis

kohus M. K kanda.

Perekonnaseaduse (PKS) § 83 sätestab, et lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud. Lapse

sünnitunnistusest (tl 6) nähtuvalt on lapse ema puudutatud isik I. PKS § 171 lg 1 kohaselt määratakse

alaealisele lapsele eestkostja, kui tema kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui tema päritolu

ei ole võimalik kindlaks teha. PKS § 126 lg 1 kohaselt on vanemal õigus nõuda lapse väljaandmist

igaühelt, kes last vastu vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab.

PKS § 123 lg 1 järgi teeb kohus kõiki perekonnaseaduse 10. peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid

asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi. Tuvastatud on, et ajal kui laps anti kasuperesse, oli puudutatud

isik I piiratud teovõimega tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 8 lg 2 mõttes ning laps anti kasuperesse

puudutatud isiku I ema ja M. K vahelise kokkuleppe alusel. Lapse perekonnas hooldamise lepingud

olid sõlmitud aastaste tähtaegadega (tl 7) ja eestkostet lapsele seatud ei ole.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka

juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele

tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Avalduse rahuldamise

eelduseks peab olema avaldaja tsiviilõiguste rikkumine. Avaldaja ei ole lapse ema ning ajal kui laps

anti kasuperesse oli lapse ema piiratud teovõimega. Kuna praegu on lapse emal esindusõigus olemas,

siis lähtudes avaldaja nõudest, ei ole avaldaja õiguste rikkumine võimalik. Seetõttu jättis kohus

avalduse puudutatud isikult I lapse hooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks

TsMS § 423 lõike 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata.

6. M. K esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja asja tagasi saatmist

maakohtule, ning soovis, et tema avaldus vaadatakse läbi hagita menetluses. Tulenevalt hooldamise

lepingust oli avaldajal õigus avalduse esitamise ajal last esindada ja esitada avaldus lapse heaolu

tagamiseks. M. K esitas kohtule avalduse lapse, mitte enda huvides. Menetluskulud palus ta jätta

poolte endi kanda.

7. Tartu Ringkonnakohus kohaldas 22. märtsi 2011. a määrusega esialgset õiguskaitset ja määras

lapse elukohaks M. K elukoha ning keelas lapse elukoha muutmise kuni asjas tehtud lahendi

jõustumiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 1. juuni 2011. a määrusega M. K määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et lapse emal on esindusõigus ning lähtudes nõudest ei

ole avaldaja õiguste rikkumine võimalik. Järelikult ei saa avaldaja esitada kohtule avaldust vanemalt

isikuhooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks.

PKS § 146 lg 1 kohaselt, kui laps elab pikemat aega kasuperekonnas, on last tegelikult hooldaval ja

kasvataval isikul (kasuvanem) õigus otsustada lapse tavahooldamise asju ning õigus neis asjades last

esindada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kasuvanemal sellist õigust, kui hooldusõigusega

isik vaidleb sellele vastu või kui kohus on sama paragrahvi lõikest 1 tulenevat otsustusõigust piiranud

või selle välistanud. Ringkonnakohus leidis, et PKS § 146 lg 2 kohaselt ei ole M. K-l lapse

esindamise õigust, sest lapse ema on teovõimeline ja soovib hooldusõigust lapse suhtes ise teostada.

Praegusel juhul ei ole tõendatud, et puudutatud isik I on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust

teostama. Samuti puuduvad alused vanema hooldusõiguse piiramiseks. PKS § 134 lg 1 kohaselt, kui

lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse

kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda

isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu

ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas sama paragrahvi lõikes 3 ning selle seaduse §-

des 135 ja 136 loetletuid. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei esine PKS § 134 lg-s 1 toodud

aluseid vanema isikuhooldusõiguse piiramiseks.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tühistas ringkonnakohus 22. märtsi 2011. a esialgse

õiguskaitse kohaldamise määrus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. M. K esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

M. K arvates on asjas oluline see, kas hoolduslepingu alusel alaealist last kasvatav isik on

TsMS § 476 lg 1 ja PKS § 173 lg 1 mõttes huvitatud isik ja kas sellel isikul on õigus esitada kohtule

avaldust alaealise lapse huvides.

Samuti leidis ta, et lapse esindusõigus tuleneb isikuhooldusest, st kui vanem hooldusõigust ei teosta,

siis ei saa tal olla ka lapse esindamise õigust. PKS § 118 lg 2 alusel peab kohus alustama lapse suhtes

eeskostja määramise menetluse, kui vanem hooldusõigust ei teosta. Sellise avalduse ta esitaski.

Kohtud on lähtunud selles, et lapse ema on teovõimeline ja soovib lapse hooldusõigust ise teostada.

Tegelikult ei ole puudutatud isik I midagi oma lapse heaks teinud. Ta on oma lapse hüljanud, ei

hoolitse tema eest, pole päevagi ise last kasvatanud ega toeta teda ka rahaliselt. Kohus oleks pidanud

lapse huvidest lähtuvalt avalduse menetlusse võtma, kontrollima asjaolusid ja selgitama välja, kas

puudutatud isik I tegelikult soovib oma last kasvatada ja kas ta on selleks võimeline.

Kohtud on jätnud tähelepanuta, et esitatud avaldus ei puudutanud mitte avalduse esitaja eeldatavaid

õigusi ja huve, vaid lapse õigusi ja huve olla esindatud. Praeguseks on kujunenud olukord, kus

formaal-juriidiliselt on lapse esindajaks bioloogiline ema, kuid tegelikult ei esinda last keegi.

10. M. K esitas esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ja palus reguleerida olukorda ajutiselt

selliselt, et jätta lapse elukoha määramise õigus talle.

11. Lapse lepinguline esindaja leidis, et vaidlustatud ringkonnakohtu määrus on lõppjäreldustes õige.

PKS § 171 lg 1 sätestab, et kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal, määratakse

talle eestkostja. PKS § 171 lg 2 sätestab isikute ringi, kellel on kohustus teatada valla- või

linnavalitsusele ja kohtule eestkostet vajavast lapsest. See säte ei välista aga teiste isikute

teatamisõigust, kui nad teevad seda lapse huvides. Isik, kelle juures laps elab hoolduslepingu alusel,

on lapse huvidest lähtununa teavitanud kohut eestkostet vajavast lapsest.

Samas leidis esindaja, et avaldajat saab määrata lapse eestkostjaks üksnes siis, kui puudutatud isiku I

hooldusõigus oleks peatatud või ära võetud. Avalduses esitatud faktiliste asjaolude alusel ei saa teha

järeldust, et puudutatud isik I oleks PKS § 140 lg 1 mõttes kestvalt võimetu lapse hooldusõigust

teostama.

12. Puudutatud isik I leidis, et M. K ei ole PKS § 173 lg 1 mõttes huvitatud isik. PKS § 122 lg 2

sätestab, et kui vanemad annavad lapse pikemaks ajaks kasuperekonna hooldada, võib kohus lapse

hoolduse asjades vanemate või hooldava isiku taotlusel anda hooldusõiguse üle last kasvatavale

isikule. Õiguse üleandmiseks last hooldava isiku (kasuvanem) taotlusel on vaja vanemate nõusolekut.

Seega on lapse hooldusele andmise otsustamisel määrava tähtsusega just vanema tahe. Tema lapse

emana ei ole andnud nõusolekut otsustusõiguse üleandmiseks. Toimikust ei nähtu, et M. K-l oleks

muu seaduse alusel tekkinud õigus olla huvitatud isik PKS § 173 lg 1 mõttes.

13. Puudutatud isik Tartu linn ei ole määruskaebusele vastanud.

14. 18. novembri 2011. a kirjas Riigikohtule teatas M. K, et ta ei ole takistustanud emal lapsega

kohtuda, kuid ema pole asunud lapsega sidet looma, kuigi sellist võimalust maakohtus selgitati. See

näitab, et ema ei hooli oma lapsest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 695, § 701 lg 3

ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ja M. K avaldus tuleb tagastada maakohtule kohtu algatusel menetluse

algatamise otsustamiseks.

16. M. K esitas maakohtule avalduse, milles palus võtta puudutatud isikult I ära lapse hooldusõigus

ning määrata end lapse eestkostjaks. Seda avaldust käsitasid nii maakohus kui ka ringkonnakohus

M. K enda õiguste rikkumise taastamise avaldusena. Kohtud jätsid avalduse läbi vaatamata

TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Sellest sättest lähtuvalt leidsid kohtud, et

puudutatud isikul I on lapse esindusõigus ning arvestades avaldaja nõudes esitatud asjaoludega, ei ole

avaldaja õiguste rikkumine võimalik.

Kolleegium nõustub kohtutega selles, et M. K ei ole isik, kes saaks esitada avaldust puudutatud

isikult I lapse hoolduseõiguse äravõtmiseks ja puudutatud isikule II eestkostja määramiseks. See aga

ei tähenda, et kohtutel oli õiguslik alus jätta avaldus TsMS § 423 lg 2 p-le 1 tuginedes läbivaatamata.

Maakohus, saades M. K avalduse, milles viimane teatab kohtule eestkostet vajavast lapsest, pidi

kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel.

17. TsMS § 475 lg 1 p 8 kohaselt on hagita asjad mh hagita perekonnaasjad. Hagita menetluse algatab

kohus TsMS § 476 lg 1 järgi omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel. Lähtuvalt

TsMS § 477 lg-st 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita

menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 550 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi lahendatakse hagita menetluses

perekonnaasjana alaealisele isikule eestkostja määramine, vanema õiguste määramine lapse suhtes,

mh vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega suhtlemise korraldamine (hooldusõiguse asjad).

Menetlusseadustik annab seega kohtule õiguse algatada ise menetlus nii alaealisele eestkostja

määramise kui ka vanema hooldusõiguse asjas.

PKS § 171 lg 2 järgi on perekonnaseisuasutuse või muu valitsusasutuse või valla- või linnavalitsuse

ametnik, politseinik, raviasutuse või hoolekandeasutuse juht, kohtunik, prokurör, notar ja kohtutäitur,

kellel on andmeid eestkostet vajava lapse kohta, kohustatud sellest teatama valla- või linnavalitsusele

ja kohtule eestkostet vajava isiku hariliku viibimiskoha järgi. Sama kohustus on ka eestkostet vajava

lapse sugulastel. Ka PKS § 134 lg 2 järgi on lapse heaolu ohustamisest kohustatud lapse

elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule teatama riigiasutuse või omavalitsusasutuse

ametnik, politseinik, tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik,

kellel on andmeid ohustatud lapse kohta. PKS § 134 lg 1 kohaselt on lapse heaolu ohustamiseks ka

lapse hooletusse jätmine ja vanema suutmatus oma kohustusi täita.

M. K tugineski kohtule esitatud avalduses sellele, et lapse perekonnas hooldamise leping lõpeb, lapse

vanem on täiealine, kuid pole lapse kasvatamise vastu huvi tundnud. Seega oli M. K kohtule teate

esitamiseks kohustatud muu isik PKS § 134 lg 2 mõttes.

18. Perekonnaseaduse §-st 116 tulenevalt peavad lapse õigusi ja huve kaitsma eelkõige lapse

hooldusõiguslikud vanemad. Hooldusõiguslik vanem on PKS § 120 lg 1 järgi lapse seaduslik

esindaja. Kui vanemal ei ole võimalik hooldusõigust teostada, rakendab kohus PKS § 118 lg 2 järgi

lapse huvides asjakohaseid abinõusid. Vajaduse korral alustab kohus lapse suhtes eestkostja

määramise menetluse. Muu hulgas võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema asemel lapse kohta

hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti

kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib piirata isiku- või

varahooldust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega.

Isikuhooldusõiguse asjades võib kohus omal algatusel PKS § 134 lg 4 kohaselt rakendada seadusest

tulenevaid abinõusid, mille õiguslikud tagajärjed on siduvad ka kolmandate isikute jaoks.

Perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele

määrata eestkostja. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse

(vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Lähtuvalt PKS § 123

lg-st 1 teeb kohus lapsesse puutuvaid asja läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi,

arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Kuna M. K teatas maakohtule, et laps kasvab kasuperekonnas ja lapsel on hooldusõiguslik vanem,

kes lapse hooldusõigust ei teosta, tuli maakohtul võtta selle avalduse alusel seisukoht kohtu algatusel

menetluse algatamiseks nii puudutatud isiku I hooldusõiguse piiramiseks või muude abinõude

rakendamiseks, kui ka puudutatud isikule II eestkostja määramiseks.

19. Kolleegium märgib lisaks järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt on laps sünnist alates kasvanud

kasuperekonnas. PKS § 122 lg 3 järgi on kasuperekond perekond, kus last tegelikult kasvatatakse ja

kuhu ei kuulu lapse vanem ega vanemaga abielus olev isik. Kui vanemad soovivad last teda

hooldavalt isikult välja nõuda (sellist avaldus ei ole puudutatud isik I esitanud (tl 24)), võib kohus

PKS § 126 lg 4 järgi omal algatusel või last hooldava isiku taotlusel, määrata, et laps jääb teda

hooldava isiku juurde, kui väljanõudmine võib kahjustada lapse huve.

Lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 kohaselt koguda tõendeid omal

algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagita asja läbivaatamisel ei ole kohus seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste (TsMS § 477 lg 5) ega asjaoludega ega nende hinnanguga

asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisti. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus seotud asjaolude ja

seisukohtadega perekonnaasjades. Kui laps kasvab pikemat aega kasuperekonnas, kuulab kohus

TsMS § 560 järgi last puudutavas asjas ära ka last kasvatava(d) isiku(d), kui see aitab ilmselt kaasa

asja lahendamisele või asjaolu selgitamisele. Maakohus on asjas küsinud Tartu linna seisukohta.

Kuna puudutatud isiku I elukoht on Kambja vallas, tuleks maakohtul menetluse algatamisel küsida

TsMS § 552 lg 2 alusel seisukohta ka Kambja vallalt.

20. M. K 18. novembril 2011 Riigikohtule saadetud kirja lisab kolleegium toimikusse.

21. Kuna ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a määrus tühistatakse, on ringkonnakohtu 22. märtsi 2011. a

määruse kohaselt puudutatud isiku II elukohaks jätkuvalt M. K elukoht.

22. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse

alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.

Kautsjoni on küll tasunud Advokaadibüroo Valge & Uiga OÜ, kuid määruskaebuses on palutud

määruskaebuse rahuldamisel kautsjon tagastada M. K kontole nr 17000713678 Nordea Pangas.

23. TsMS § 172 lg 1 järgi jäävad M. K kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa