3-2-1-134-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Valeri Žarikovi hagi Niina Bõstrova vastu 1 050 500 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-59000

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valeri Žarikovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

67 139 eurot 19 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Valeri Žarikov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aivar Hint

Kostja Niina Bõstrova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Past

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-59000 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Valeri Žarikovile kassatsioonkaebuselt 3. juunil 2011 tasutud kautsjon

671 (kuussada seitsekümmend üks) eurot 39 senti.

4. Määrata osaühingule TARTU I ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest makstavaks tasuks

Valeri Žarikovile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 383 (kolmsada

kaheksakümmend kolm) eurot ja 52 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valeri Žarikov (hageja) esitas 11. novembril 2009 Harju Maakohtule hagi Niina Bõstrova (kostja)

vastu 1 050 500 krooni saamiseks.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 20. oktoobril 2006 suulise laenulepingu (edaspidi

laenuleping), mille kohaselt andis hageja kostjale kinnisasja ostmiseks laenu 1 050 500 krooni.

Hageja kandis 1 050 500 krooni notari ametikontole. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt

20. oktoobril 2007. Kostja ei ole laenu hagejale tagasi maksnud.

Hageja täiendas 2. novembril 2010 oma nõuet. Ta märkis, et kostja tagastas 20. septembri 2006. a

notariaalse hüpoteekide üleandmise, nõuete muutmise, korteriomandi müügi ja hüpoteegiga

koormamise lepingu ja asjaõiguslepingute (edaspidi 20. septembri 2006. a leping) alusel hagejale

oma varasema võla. Seetõttu andis hageja kostjale 20. oktoobril 2006 laenu 1 050 500 krooni. Kostja

ema oli hageja elukaaslane ja äripartner, mistõttu tundus kostja laenu saajana hagejale usaldusväärne.

Hageja ei kinkinud kostjale 1 050 500 krooni.

Kuna hageja ei saa laenu tagastamise tähtaega tõendada kostja omaksvõtuga, võib ta nõuda laenu

tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 alusel pärast laenulepingu ülesütlemist. Hageja laenu

tagastamise nõuet tuleb käsitada laenulepingu ülesütlemisena. Juhul kui suulist laenulepingut ei saa

lugeda tõendatuks, tuleb kostjalt 1 050 500 krooni välja mõista VÕS § 1027 alusel, sest kostja on

hageja arvelt alusetult rikastunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et hageja ei ole laenulepingu olemasolu tõendanud.

20. oktoobril 2006 sõlmisid I. Šapovalova, V. Šapovalov, Nordea Bank Finland Plc, hageja ja kostja

notariaalse kinnisasja müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt

müüsid I. Šapovalova ja V. Šapovalov kostjale kinnisasja (edaspidi 20. oktoobri 2006. a leping). Selle

lepingu p-s 1.8 kinnitas hageja, et ta on kandnud notari ametikontole 1 050 500 krooni, et kostja

saaks täita lepingu ostuhinna tasumise kohustuse, ja on nõus hoiustatud raha väljamaksmisega

lepingus toodud tingimustel. 20. oktoobri 2006. a lepingus ei käsitata kostjale lubatud

1 050 500 krooni laenuna ega sätestata selle tagasimaksmise tingimusi. Hageja kinkis kostjale

1 050 500 krooni. Sellele, et pooled sõlmisid kinkelepingu, viitab 20. oktoobri 2006. a lepingu p 1.8

ja asjaolu, et samas lepingus ei ole märgitud kostja kohustust raha tagastada. Hageja avaldus

kinkelepingust tulenevate kohustuste fikseerimiseks sisaldub 20. oktoobri 2006. a lepingu p-s 2.1.

Hageja ei ole kinkelepingust taganenud. Seda, et hageja kinkis kostjale 1 050 500 krooni, selgitab

asjaolu, et suurema osa kingitud rahast oli hageja saanud kostjalt. Kostja andis hagejale raha

20. septembri 2006. a lepingu alusel. Sama lepingu järgi müüs kostja korteriomandi 1 240 000 krooni

eest J. Kerrole ja R. Belogurovile. Kostja palus müügihinnast 721 726 krooni tasuda hageja

arvelduskontole. Hageja tagastas selle raha kostjale 20. oktoobri 2006. a lepingu alusel. Kuivõrd

hageja kinkis 1 050 500 krooni kostjale, ei ole hagejal õigus nõuda raha tagastamist. Kui aga asuda

seisukohale, et pooled ei ole kinkelepingut sõlminud ja hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest

tulenev nõue, siis oleks hagejal õigus esitada hagi üksnes 328 774 krooni saamiseks (1 050 500 -

721 726 = 328 774).

Nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud, sest hagi esitati rohkem

kui kolm aastat pärast 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimist. Hageja alternatiivne nõue on aegunud

TsÜS § 151 lg 1 järgi, kuna see esitati rohkem kui neli aastat hiljem.

3. Harju Maakohus jättis 10. jaanuari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Lisaks mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 5432 eurot 49 senti, mille

tasumisest oli maakohus hageja hagi esitamisel vabastanud.

Hageja väitel sõlmisid pooled 20. oktoobril 2006 suulise laenulepingu laenu tagastamise tähtpäevaga

20. oktoober 2007. Hagi esitati 11. novembril 2009. Seega on hagi laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks esitatud TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul ega ole aegunud.

Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud 20. oktoobril 2006 sõlmitud notariaalse lepingu, mille

p 1.8 kohaselt kinnitas hageja, et on kandnud 1 050 500 krooni notari ametikontole, et kostja saaks

täita sama lepingu p-s 2.1 toodud kohustuse tasuda ostuhind, ja et hageja on nõus hoiustatud raha

väljamaksmisega lepingus märgitud tingimustel. Sama lepingu p-st 2.4 tuleneb, et enne lepingu

sõlmimist on notari ametikontole hoiustatud ostuhinnast 1 050 500 krooni, mille notar edastab

kinnisasja müüja kontole. Lepingus ei ole märget selle kohta, et hageja andis kostjale tähtajalist

laenu. Hageja ei ole tõendanud laenu tagastamise tähtaega. Hageja leiab õigesti, et kui laenuleping

oleks tõendatud, võiks ta nõuda laenu tagastamist VÕS § 398 lg 1 järgi. Hageja selgitas kohtuistungil,

et ta esitas 2007. a mais-juunis kostja emale laenu tagastamise nõude.

Maakohus leidis, et 20. oktoobri 2006. a lepingus märgitud 1 050 500 krooni ei ole käsitatav hageja

laenuna kostjale. Selles lepingus ei ole märget ega mingit viidet, et hageja oleks kostjale laenu

andnud ja kostjal oleks tekkinud saadu tagastamise kohustus mingiks tähtpäevaks või esimesel

nõudmisel. Samuti ei ole lepingus märgitud laenu tagastamise tingimusi. Hageja kohtuistungil antud

selgituste järgi ei olnud tal kostjaga võlasuhteid. Hageja kinnitas maakohtu istungil, et laenu palus

temalt kostja ema, kellega hageja pidas läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle. Kohtule ei ole

esitatud tõendeid, et kostja oleks volitanud kolmandaid isikuid (sh oma ema) sõlmima tema nimel

suulist laenulepingut. Seega ei ole kostja hagejaga laenulepingut sõlminud.

Pooled ei sõlminud ka kinkelepingut, nagu väidab kostja. Seda kinnistab kohtule esitatud tõend,

millest nähtub, et poolte vahel oli enne 20. oktoobrit 2006 rahalisi tehinguid, mille tasaarvestused ei

ole välistatud. Kostja müüs 20. septembri 2006. a lepingu kohaselt J. Kerrole ja R. Belogurovile enda

korteriomandi, mille müügihinnast osa (721 726 krooni) kanti sama lepingu p 5.1.5.3 alusel hageja

arvelduskontole. Hageja ei ole veenvalt selgitanud, miks kostja lasi osa rahast kanda tema kontole.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta andis varem kostjale laenu ja kostja on selle tagastanud.

Tõendatud ei ole ka see, et kostja ei saanud pangalaenu ja hageja oli laenu saamiseks usaldusväärsem

isik. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et tal oli vara kinnisasja ostmiseks.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat. Hageja

osales 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisel. Nõude esitamise tähtpäev oli seega 31. detsember

2009. Eeltoodust tulenevalt on hageja alusetust rikastumisest tulenev täiendav nõue aegunud.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

Hageja leidis, et ta ei muutnud hagi eset ega alust ning ei esitanud täiendavat nõuet, üksnes täiendas

oma õiguslikke väiteid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 6 alusel. Maakohus leidis

ekslikult, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Kuna nõue ei ole aegunud, oleks

maakohus pidanud tuvastama, et kostja on hageja arvel alusetult rikastunud, ja hagi rahuldama.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtus jättis apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

hageja kanda ning mõistis temalt riigituludesse välja riigilõivu 5432 eurot 49 senti, mille tasumisest

oli hageja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus eksis, kui käsitas hageja VÕS § 1027 alusel esitatud nõuet

täiendava nõudena. Hageja palus 11. novembril 2009 esitatud hagiavalduses kostjalt välja mõista

1 050 500 krooni VÕS § 396 lg 1 alusel suulise laenulepingu täitmiseks. Maakohtule 2. novembril

2010 esitatud menetlusdokumendis palus hageja juhul, kui kohus ei loe laenulepingut tõendatuks,

mõista kostjalt välja 1 050 500 krooni VÕS § 1027 alusel. Hageja võib tugineda alternatiivselt nõude

erinevatele õiguslikele alustele ja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi

üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (TsMS § 376 lg 4 p 3).

Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, sest nõue on aegunud. Maakohus

tuvastas, et 20. oktoobril 2006 ei sõlminud pooled suulist laenulepingut ning et hageja nõue mõista

kostjalt VÕS § 396 lg 1 alusel välja 1 050 500 krooni ei ole põhjendatud. Hageja ei ole maakohtu

neid seisukohti vaidlustanud.

Alates 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisest pidi hageja teadma, et tal on kostja vastu alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Hageja oli üks lepinguosalistest, ta teadis enese arvel rikastumisest ja

rikastuja isikust. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg

kolm aastat. TsÜS § 134 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava

tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Vaidlusalune leping sõlmiti

20. oktoobril 2006, seega oleks hageja pidanud esitama nõude kostja vastu hiljemalt 20. oktoobril

2009. Hageja esitas hagi 11. novembril 2009. Selleks ajaks oli nõue aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 67 139 eurot 19 senti.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja pidi alates 20. oktoobrist 2006 teadma, et tal oli kostja vastu

alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuna ta oli üks lepingupool ja teadis rikastumisest ja rikastuja

isikust. Hageja kandis poolte suulise laenulepingu alusel notari ametikontole 1 050 500 krooni, et

kostja saaks täita kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse. Laenulepingu järgi oli laenu

tagasimaksmise tähtpäev 20. oktoobril 2007. Mõlemad pooled olid arvamusel, et nad sõlmisid

laenulepingu. Seega ei saanud hageja teada ega pidanudki teadma, et kostja on tema arvel alusetult

rikastunud. Hageja sai lepingu võimalikust puudumisest teada alles kostja 5. juuli 2010. a vastusest

hagile.

Kuna alusetu rikastumise sätted ei näe ette aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev

nõue sissenõutavaks, kohaldub asjas VÕS § 82 lg 7 kolmas lause. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib

alusetu rikastumise ajast. VÕS § 82 lg-s 3 märgitud mõistliku aja pikkus sõltub mh sellest, millal

alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

Kostja pidi alusetust rikastumisest teada saama hiljemalt hagi kättesaamisel. Ringkonnakohus ei ole

TsÜS § 151 lg 1 kohaldamisel teinud kindlaks hageja nõude sissenõutavaks muutumise aega.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kohtumenetluses varem väitnud, et ta sai lepingu

puudumisest teada alles kostja hagiavaldusele esitatud vastusest. Seega ei saanud kostja varem hageja

sellele väitele vastu vaielda. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja sai laenulepingu puudumisest

teada 5. juulil 2010.

Kui hageja kostjale antud raha käsitada alusetult üleantud rahana, tekkis hagejal sissenõudeõigus

alates raha üleandmisest, mitte alates 5. juulist 2010. Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu

tuvastatud asjaolu, et poolte vahel oli enne 20. oktoobrit 2006 rahalisi tehinguid, mille tasaarvestused

ei ole välistatud, ning hageja osales 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisel, ei pidanud kohtud

tuvastama VÕS §-s 1027 sätestatud õigussuhte olemasolu.

Hageja ei ole alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tõendanud. Kohtud on õigesti leidnud, et hageja

ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks lasi kostja pärast 20. septembri 2006. a lepingu

sõlmimist kanda hageja kontole üle 721 726 krooni.

Kohtud kohaldasid õigesti TsÜS § 151 lg-t 1. Alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu on

aegunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja asi saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

10. Ringkonnakohus märkis ekslikult, et hageja ei vaidlustanud maakohtu seisukohta, et pooled ei ole

suulist laenulepingut sõlminud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas

apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale tervikuna. Rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 ja § 654 lg-d 1

ja 5, jättis ringkonnakohus hageja laenulepingust tuleneva nõude hindamata.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas võtma seisukoha kostja vastuväite kohta,

et hageja oli talle varasemast laenusuhtest raha võlgu. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse

põhjendused on ebaselged. Maakohus on öelnud, et tasaarvestused ei ole välistatud, kuid pole

selgitanud, mis nõuetest juttu on ning kas tasaarvestus tehti. Kostja on esitanud vastuolulisi

vastuväiteid. Ühelt poolt väidab ta, et hageja kinkis talle 1 050 500 krooni, teisalt aga kinnitab, et ta

laenas hagejale 721 726 krooni. Selleks, et lugeda poolte nõuded osaliselt tasaarvestatuteks, peab

kostja olema hagejale teinud tasaarvestuse avalduse ning tõendama, et hageja võlgnes talle

tasaarvestamiseks kasutatud raha ja et see nõue oli muutunud tasaarvestuse tegemise ajal

sissenõutavaks.

Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus on laenulepingu olemasolu tõendamatuks lugemisel

tuginenud TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja lg 2 teist lauset rikkudes muu hulgas sellele, et hageja väidete

kohaselt palus temalt laenu kostja ema, kellega hageja pidas läbirääkimisi laenulepingu tingimuste

üle, ning et hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja oleks volitanud kolmandaid isikuid (sh oma

ema) sõlmima tema nimel suulist laenulepingut. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled

vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg-s 1

sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

TsMS § 5 lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole väitnud, et ta

kasutas laenulepingu sõlmimiseks esindusõiguse alusel teist isikut. Ka kostja ei ole hagile vastu

vaieldes väitnud, et hageja kasutas laenulepingu sõlmimisel esindajat, või seda, et laenulepingu

sõlmis kolmas isik, mitte hageja.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on valesti põhjendanud hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumist. Kohtute otsusest ei selgu, millal muutus väidetav alusetust rikastumisest tulenev nõue

sissenõutavaks. Õige ei ole kohtute järeldus, et hageja pidi alusetust rikastumisest tulenevast nõudest

teadma hiljemalt 20. oktoobri 2006. a lepingu sõlmimisest. Seetõttu on kohtud kohaldanud valesti

materiaalõiguse normi.

TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev

nõue. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kolleegium on

varasemas praktikas selgitanud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates

muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7

kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene

ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab

alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust

rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast.

Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik

sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu 16. juuni

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09,

p 19).

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et aegumine ei alga enne alusetut rikastumist. Alusetu

rikastumise aja kindlakstegemiseks pidid kohtud praegusel juhul tuvastama, millal raha kostjale

hageja kontolt üle kanti. Kohtud ei ole seda asjaolu tuvastanud ega oma otsuses märkinud. Vale on

hageja seisukoht, et ta ei saanud ega pidanud saama teada kostja alusetust rikastumisest enne seda,

kui talle sai teatavaks kostja kirjalik vastus hagiavaldusele.

12. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 693 lg-s 2 sätestatuga hindama

apellatsioonkaebuse alusel, kas poolte vahel oli laenuleping. Kui ringkonnakohus teeb kindlaks, et

pooled ei sõlminud laenulepingut, peab ta hindama kostja vastuväidet, et hageja väidetud alusetust

rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Muu hulgas peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas ja

millal hageja kostjale raha maksis (vt käesoleva otsuse p 11).

Juhul kui alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole aegunud, peab ringkonnakohus tuvastama, kas

esinevad VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud eeldused. Hageja mõlemad (alternatiivsed) nõuded on

välistatud, kui tõendatakse, et hageja kinkis kostjale hagiavalduses nõutud raha.

13. Kolleegium selgitab, et ainuüksi asjaolu tõttu, et 20. oktoobri 2006. a lepingu p-s 1.8 on hageja

kinnitanud, et ta on kandnud 1 050 500 krooni notari ametikontole, et kostja saaks täita kinnisasja

ostuhinna tasumise kohustuse, ja et ta on nõus hoiustatud raha väljamaksmisega kinnisasja müüjale,

ei ole alusetust rikastumisest tulenev nõue välistatud.

Selleks, et saada hüvitist VÕS § 1028 jj alusel, peab hageja muu hulgas tõendama, et 20. oktoobri

2006. a lepingu p-st 1.8 ei tulenenud talle kohustust maksta kostjale 1 050 500 krooni. Vastasel juhul

oli hagejal selle makse tegemiseks olemas tehingust tulenev alus, mistõttu on alusetust rikastumisest

tulenev nõue välistatud.

Juhul kui hageja tõendab, et 20. oktoobri 2006. a lepingu p 1.8 on õiguslike tagajärgedeta

deklaratsioon, peab ta tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1 tõendama veel seda, et ta tahtis 1 050 500 krooni

maksmisega kostjale täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem

ära.

14. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et hageja esitatud alusetust

rikastumisest tulenevale nõudele tuleb kohaldada TsMS § 376 lg 4 p 3. See säte võimaldab kohtul

lubada hagejal asendada hagi juhul, kui hageja nõuab esialgu nõutud eseme asemel asjaolude

muutumise tõttu teist eset või muud hüve. TsMS § 376 lg 4 p 3 kohaldamise tingimuseks on see, et

asjaolud peavad olema muutunud pärast hagi esitamist (vt Riigikohtu 24. novembri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-09, p 10; 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-09, p 12).

Praeguses asjas ei ole hageja soovinud hagi eset asendada. Hageja esitas pärast hagi kohtu menetlusse

võtmist avalduse, milles palus juhul, kui laenulepingu sõlmimist ei tuvastata, rahuldada hagi alusetu

rikastumise sätete alusel. Seega on hageja täiendanud hagi TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi alternatiivsete

faktiliste asjaoludega, mida kohus peaks hindama juhul, kui laenulepingu olemasolu ei ole tõendatud.

Hagi faktiliste asjaolude täiendamine, mille tagajärjel on kohtul võimalik hagi rahuldada

alternatiivsel õiguslikul alusel, on lubatud TsMS § 370 lg 2 järgi (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).

Kolleegium märgib, et kui menetluses olevat hagi täiendatakse alternatiivse nõudega, kohaldub ka

TsMS § 442 lg 8 viies lause (vt Riigikohtu 8. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-11, p 12).

TsMS § 376 lg 4 p 1 kohaldamisel peab kohus arvestama TsMS §-des 229-331 sätestatuga

(vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 9).

15. Kolleegium selgitab, et juhul kui hageja taotleb hagi täiendamist, peab kohus selle taotluse nagu

iga muu taotluse kas rahuldama või jätma rahuldamata, tehes selle kohta määruse (vt TsMS 463 lg 1

esimene lause). Kuna hagi täiendamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise määruse peale

ei ole võimalik esitada määruskaebust, võib kohus TsMS § 464 lg 2 teise lause järgi teha need

määrused suuliselt, kandes määruse kohtuistungi protokolli. Kolleegium rõhutab, et eeltoodud

juhtudel määruse tegemine (taotluse kohta seisukoha võtmine) on oluline nii taotleja kui ka

vastaspoole jaoks, kes peavad TsMS § 333 lg 2 järgi esitama vastuväite kohtu tegevuse kohta

viivituseta. Kui kohus ei võta seisukohta hagi taotluse faktiliste asjaolude täiendamise taotluse kohta,

pole selge, milliseid asjaolusid tuleb asjas tõendada, ning mõned hageja alternatiivsed nõuded võivad

jääda tähelepanuta. See võib kaasa tuua kohtulahendi tühistamise.

Praeguses asjas on maakohus hagi täiendamise vaikimisi vastu võtnud ja hinnanud ka alusetust

rikastumisest tulenevat nõuet (lugedes hagi selles osas aegunuks). Kuigi maakohus on rikkunud

TsMS § 463 lg-t 1, ei toonud see rikkumine kaasa ebaõiget lahendit. Seetõttu ei anna see rikkumine

alust tühistada maakohtu otsust.

16. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu

otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

18. Riigikohus rahuldas 21. juuni 2011. a määrusega hageja taotluse saada riigi õigusabi

kassatsioonkaebuse koostamiseks. 24. augusti 2011. a määrusega määras Riigikohus hagejale riigi

õigusabi osutajaks vandeadvokaat Aivar Hindi osaühingust TARTU I ADVOKAADIBÜROO.

Hageja esindaja esitas Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud

riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.

Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 20 pooltundi (4 pooltundi Riigikohtus tsiviilasja

toimikuga tutvumiseks, 2 pooltundi konsultatsiooniks hagejaga ja 14 pooltundi kassatsioonkaebuse

koostamiseks ja seadustega tutvumiseks), mille eest on ette nähtud tasu 319 eurot 60 senti. Koos

käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks tasuks 383 eurot 52 senti. Advokatuuri juhatuse

määruse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p 38

kohaselt on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 15 eurot 98 senti iga

poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust

advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi

õigusabi osutamise kuludele käibemaks.

Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Korra p-s 38 sätestatud tasumäära

alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks koos käibemaksuga 383 eurot 52 senti.

Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 ja korra p 13 järgi välja Eesti

Advokatuur.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu