3-1-1-93-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-93-11

Määruse kuupäev

19. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Euroopa vahistamismääruse vaidlustamine kriminaalasjas

Sergei Mahhovi süüdistuses KrK § 101 p 5 ja § 15 lg 2

(KarS § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-06-10509

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. Mahhovi kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011. a kohtumäärus kriminaalasjas nr-1-06-10509

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määrata Sergei Mahhovilt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks 19. detsembri 2011. a

seisuga 148 päeva.

4. Määrata Sergei Mahhovile riigi õigusabi osutamise eest Niguliste Advokaadibüroole

makstava tasu suuruseks 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 70 senti, sealhulgas käibemaks 12

(kaksteist) eurot ja 78 senti.

5. Mõista eelmises punktis nimetatud määruskaebemenetluse kulu katteks Sergei Mahhovilt

Eesti Vabariigi kasuks välja 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 70 senti, sealhulgas käibemaks

12 (kaksteist) eurot ja 78 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt alustati 9. juunil 2002 kriminaalmenetlust KrK § 101 p 5 ja §

15 lg 2 tunnustel seoses sellega, et samal päeval, kella 11.15 ajal tulistas tuvastamata kurjategija

vintpüssist kartetšpadruniga Tallinnas XXXXX XX paikneva maja vastas sõiduautot, mille roolis

istus V. K. ja kõrvalistmel A. K. Mõlemale isikule põhjustati tulistamisega kehavigastusi. Selle

kuriteo toimepanemises kahtlustatav Sergei Mahhov kuulutati 18. oktoobril 2002 tagaotsitavaks.

Kuna aga S. Mahhov oli pannud toime kuriteo ka Hispaania Kuningriigis (edaspidi Hispaania), võeti

ta 17. juulil 2002 seal vahi alla, tunnistati süüdi ja teda karistati vangistusega üheksaks aastaks.

2. Eestis kulgevas kriminaalmenetluses anti Tallinna Linnakohtu 17. septembri 2003. a määrusega

luba S. Mahhov kümneks päevaks vahi alla võtta alates tema toimetamisest Eesti Vabariigi

territooriumile. Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2004 määrusega aga kohaldati S. Mahhovi suhtes

loovutamisvahistust ja seejärel koostas Riigiprokuratuur Euroopa vahistamismääruse, taotledes

S. Mahhovi ajutist (kuueks kuuks) loovutamist Hispaaniast. Euroopa vahistamismääruse alusel

toimetatigi S. Mahhov 17. mail 2005 Eestisse. Tallinna Linnakohtu 18. mai 2005. a määrusega

kohaldati S. Mahhovi suhtes tõkendina vahistamist.

3. S. Mahhovi Eestile loovutamise kuuekuuline tähtaeg oleks möödunud 17. novembril 2005. Riigi

peaprokurör leidis, et kuue kuu jooksul, milleks S. Mahhov oli Eestile loovutatud, ei ole võimalik

kriminaalmenetlust lõpule viia ja taotles seetõttu 10. oktoobril 2005 S. Mahhovi vahi all pidamise

tähtaja pikendamist üle kuue kuu. Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2005. aasta määrusega

pikendatigi kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks S. Mahhovi vahi all pidamise tähtaega üle kuue kuu.

Riigiprokuratuur andis 11. oktoobril 2005 välja Euroopa vahistamismääruse, millega taotleti ka S.

Mahhovi ajutise loovutamise tähtaja pikendamist kuue kuu võrra, s.o kokku üheks aastaks alates tema

toimetamisest Hispaaniast Eestisse 17. mail 2005.

4. Aastase loovutamistähtaja jooksul ei viidud Eestis kriminaalmenetlust lõpule ja pärast

loovutamistähtaja lõppemist saadeti S. Mahhov karistuse kandmise jätkamiseks tagasi Hispaaniasse.

5. Harju Maakohtu 25. novembri 2006. a määrusega anti S. Mahhov kohtu alla süüdistuses

KrK § 101 p 1 ja § 15 lg 2 ning § 108 järgi. Sellesama kohtumäärusega määrati kriminaalasi

kuulamisele pärast S. Mahhovi loovutamist Eesti Vabariigile ja tema loovutamiseks valis kohtunik

tõkendiks vahistamise. Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt 19. jaanuaril 2011 esitatud muudetud

süüdistuse alusel arutati kohtus kriminaalasja süüdistuses KrK § 101 p 5 ja § 15 lg 2 (KarS § 114 p 3

ja § 25 lg 2) järgi.

6. Harju Maakohtu kohtunik andis 9. märtsil 2009 välja Euroopa vahistamismääruse, milles taotleti

Hispaanialt S. Mahhovi loovutamist ajutiselt üheks aastaks. Kuid selles Euroopa vahistamismääruses

ei nimetatud eeldusena mitte Harju Maakohtu 25. novembri 2006. a kohtu alla andmise määrusega

kohaldatud tõkendit, vaid hoopis varasemaid vahistamismäärusi: Tallinna Linnakohtu 24. augusti

2004. a ja 11. oktoobri 2005. a vahistamismäärusi. Hispaania loovutas S. Mahhovi 22. juulil 2010 ja

ta paigutati Tallinna Vanglasse.

7. Harju Maakohtu 23. veebruari 2011. a kohtuotsusega mõisteti S. Mahhov süüdistuses KrK § 101 p

5 ja § 15 lg 2 (KarS § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi õigeks. Kohtuotsuses märgitu kohaselt tühistati

S. Mahhovi suhtes ka tõkend vahistamine. S. Mahhovit vahi alt ei vabastatud. Kriminaaltoimikust

võib leida Harju Maakohtu referendi kirja, millega edastatakse ringkonnakohtule apellatsioonid ja

palutakse arvestada vahialune S. Mahhov Tallinna Ringkonnakohtu järgi kinnipeetavaks.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsusega maakohtu otsus tühistati, S. Mahhov tunnistati

süüdi KrK § 101 p 5 ja § 15 lg 2 (KarS § 114 p 3 ja § 25 lg 2) järgi ning talle mõisteti karistuseks 11

aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg alates 22. juulist 2010 arvati karistusaja hulka.

Ringkonnakohus ei käsitlenud oma otsuses küsimust S. Mahhovi tõkendi tühistamisest maakohtu

poolt ega kohaldanud ka ise tema suhtes tõkendit.

9. S. Mahhov saadeti tagasi Hispaaniasse karistust kandma 30. mail 2011. Tallinna Ringkonnakohtu

süüdimõistev otsus jõustus 31. augustil 2011, mil Riigikohus jättis S. Mahhovi kaitsja kassatsiooni

menetlusse võtmata.

10. 11. juulil 2011, seega enne ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsuse jõustumist, koostas Harju

Maakohtu kohtunik veel Euroopa vahistamismääruse, mille osast (b) nähtuvalt taotleti jätkuvalt

S. Mahhovi vahistamist Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2004. a ja 11. oktoobri 2005. a

vahistamismääruste alusel. Seda Euroopa vahistamismäärust põhjendati vajadusega pöörata täitmisele

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus, millega S. Mahhovile oli mõistetud karistuseks 11

aastat vangistust. Määruse osast (f) nähtuvalt kandis S. Mahhov jätkuvalt vanglakaristust Hispaanias

seal toimepandud kuriteo eest.

11. 12. juulil 2011 lõppes S. Mahhovi karistuse kandmise tähtaeg Hispaanias ja ta saadeti tagasi

Eestisse, kus ta samal päeval kinni peeti.

12. S. Mahhovi kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar esitas Harju Maakohtu 11. juuli 2011. a Euroopa

vahistamismääruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, leides, et selle on koostanud

ebapädev õigusasutus. KrMS § 507 kohaselt oleks saanud Euroopa vahistamismäärust koostada vaid

asja menetlev kohus, st Tallinna Ringkonnakohus. Määruses on märkimata selle tegemise konkreetne

eesmärk

-

kas

kriminaalmenetluse

läbiviimiseks,

vabaduskaotusliku

karistuse

või

kinnipidamiskorralduse täitmiseks. Ühtki nimetatud alust S. Mahhovi puhul ei esine. Kaitsjale jääb

arusaamatuks, miks põhjendatakse vaidlusalust määrust Tallinna Linnakohtu varasemate

vahistamismäärustega ja Tallinna Ringkonnakohtu süüdimõistva otsusega, mis ei olnud määruse

koostamise ajaks veel jõustunud. Neil põhjustel paluski kaitsja Euroopa vahistamismääruse tühistada.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011. a määrusega jäeti määruskaebus läbi vaatamata ja see

tagastati esitajale. Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 383 kohaselt saab ringkonnakohtule

määruskaebust esitada vaid konkreetse maakohtu määruse peale. KrMS § 490 kohaselt on aga

Euroopa vahistamismäärus käsitatav Euroopa Liidu liikmesriigi pädeva õigusasutuse taotlusena

teisele Euroopa Liidu liikmesriigile isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks

kriminaalmenetluse jätkamise või jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise

eesmärgil. Kuna Euroopa vahistamismäärus on olemuselt taotlus, siis puuduvad sellel tavalise

kohtumääruse tunnused KrMS § 145 mõttes. Neil põhjustel leidis ringkonnakohus, et Euroopa

vahistamismäärus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav. Ringkonnakohus selgitas, et Euroopa

vahistamismäärus peab tuginema kohtumäärusele või -otsusele, milles on otsustatud isiku vabaduse

võtmise küsimus. Isikul, kelle suhtes on Euroopa vahistamismäärus tehtud, on taotletavas riigis õigus

vaidlustada enda loovutamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

14. S. Mahhovi kaitsja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 2. augusti 2011. a määruse ja Harju Maakohtu 11. juulil 2011. a Euroopa

vahistamismääruse ning vabastada S. Mahhov koheselt vahi alt. Kaitsja põhjendab määruskaebust

järgmiselt.

14.1 S. Mahhov toimetati 12. juulil 2011 Hispaaniast Tallinnasse ja paigutati Tallinna Vanglasse.

Kuna 12. juulil 2011 oli S. Mahhovi kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtu menetluses, pidi sama

kohus lahendama ka tema tõkendi küsimuse, kuid sellist ringkonnakohtu lahendit, milles oleks

tõkendi küsimus lahendatud, ei ole kaitsjale ega S. Mahhovile tutvustatud. Kaitsjale on teada, et

Harju Maakohus koostas 11. juulil 2011 Euroopa vahistamismääruse, kuid ka sellest ei nähtu

S. Mahhovi vahistamise alus ajavahemikus 30. maist 2011 (mil ta Harju Maakohtu 9. märtsi 2009. a

Euroopa vahistamismääruse alusel ajutiselt Eestile loovutamise järel saadeti tagasi Hispaaniasse)

kuni 11. juulini 2011 (mil ta Harju Maakohtu 11. juuli 2011. a Euroopa vahistamismääruse alusel

toimetati Hispaaniast uuesti Eestisse). Kaitsja leiab, et S. Mahhovi vahistamise aluseks ongi

kõnesolev Euroopa vahistamismäärus, millest aga ei nähtu, millisele konkreetsele kohtulahendile

tugineb S. Mahhovilt vabaduse võtmine ajal, mil ta oli Eesti territooriumil. Seega on S. Mahhovi vahi

all pidamine alusetu ja ta tuleb viivitamatult vabastada.

14.2 Kaitsja ei ole nõus ringkonnakohtu seisukohaga, et Euroopa vahistamismäärust ei saa käsitada

määruskaebe korras kohtumäärusena. Ringkonnakohus oleks pidanud sisuliselt otsustama, kas

ebapädeva õigusasutuse poolt väljaantud määruse täitmine Eesti Vabariigi kodaniku suhtes oli

seaduslik või mitte.

15. Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Kurm leiab vastuses määruskaebusele, et

S. Mahhovi vahi all pidamine Eestis on olnud kogu aeg seaduslik. Tallinna Linnakohtu 24. augusti

2004. a määrusega anti luba kohaldada S. Mahhovi suhtes loovutamisvahistust. Nimetatud määrus oli

õiguslikuks aluseks ka Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2005. a Euroopa vahistamismäärusele, mille

kohaselt oli Hispaania kohustatud S. Mahhovi Eestile loovutama ajutiselt kuni Eestis toimuva

kohtumenetluse lõpuni, s.o kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kuni selle ajani oli Hispaania kohustatud

S. Mahhovit kinni pidama ja Eesti ametnikele üle andma. Prokurör möönab, et Harju Maakohtu

11. juulil 2011. a Euroopa vahistamismääruse koostamiseks puudus tegelikult vajadus. See koostati

Hispaania alusetu nõude alusel, sest vastasel juhul oleks S. Mahhov 12. juulil 2011 Hispaanias

vanglast vabanenud. Prokurör leiab, et vaidlustatud vahistamismäärus on siiski õiguspärane. See on

tehtud olukorras, mida kriminaalmenetluse seadustik otseselt ei reguleeri, kuid hoolimata sellest on

määrus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku üldise eesmärgiga ega riku kellegi subjektiivseid

õigusi. Isikul, kes on tunnistatud süüdi mõrvas ja kelle suhtes kehtib vahistamismäärus, ei ole

subjektiivset õigust vabaneda. Prokurör leiab, et määruskaebus on alusetu ja palub jätta selle

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

16. Tallinna Ringkonnakohus on 2. augusti 2011. a määrusega seaduslikult ja piisavate põhjendustega

jätnud määruskaebuse läbi vaatamata.

16.1. Vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 saab määruskaebe korras vaidlustada kohtueelses menetluses,

esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumäärusi, kui nende

vaidlustamine ei ole KrMS § 385 kohaselt välistatud. Määruskaebe korras vaidlustatav kohtumäärus

on siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtu põhistatud otsustus,

mis on kirjalikult vormistatud KrMS §-s 145 sätestatut järgides.

16.2.

Euroopa

vahistamismäärus,

vaatamata

nimetuse

sarnasusele,

ei

ole

siseriiklikus

kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtumäärus, vaid selle näol on tegemist

Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevast raamotsusest (edaspidi

Raamotsus) lähtuva ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise õigusabi ühte alaliiki tagava meetmega.

KrMS §-s 490 sisalduva määratluse kohaselt on Euroopa vahistamismäärus Euroopa Liidu

liikmesriigi pädeva õigusasutuse taotlus teisele Euroopa Liidu liikmesriigile isiku kinnipidamiseks,

vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks kriminaalmenetluse jätkamise või jõustunud kohtuotsusega

mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgil. Euroopa vahistamismääruse sisu, vorm ja edastusviis

peavad vastama KrMS §-s 508 sisalduvatele nõuetele ja KrMS §-s 145 sätestatud nõuded ei ole selle

dokumendi koostamiseks asjakohased.

17. Euroopa vahistamismäärus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav üksnes põhjusel, et see erineb

formaalselt tavalisest kohtumäärusest, vaid ka seetõttu, et sellega ei tekitata isikule, kelle loovutamist

taotletakse, mingeid uusi või täiendavaid tema kaebeõigust tingivaid põhiõiguste riiveid. Küll aga

seonduvad Euroopa vahistamismääruse koostamisele eelnenud perioodiga, samuti selle täitmisega

taotletavas riigis kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived.

18. Tulenevalt KrMS § 508 lg 1 p-st 3 peab Eesti pädevate ametiasutuste esitatud Euroopa

vahistamismääruses sisalduma märge menetlusdokumendi (vahistamismääruse või jõustunud

kohtuotsuse) kohta, millest nähtub legitiimne alus piirata Eesti Vabariigis taotletavast riigist siia

loovutatud

isiku

vabadust.

Eesti

kriminaalmenetluses

on

eraldi

tagatud

kaebeõigus

vahistamismääruse vaidlustamiseks. Samuti on Eestis enne seda, kui jõutakse seadusjõustunud

kohtuotsuseni, võimalus vaidlustada sisulist kohtulahendit ja koos sellega ka vahistamise küsimust nii

apellatsiooni- kui kassatsiooni korras. Kui taotletav riik leiab, et Eesti Vabariigi poolt esitatud

Euroopa vahistamismääruses ei ole nõuetekohaselt ära näidatud loovutatud isiku vabaduse piiramise

alust Eesti Vabariigi territooriumil, võib see riik jätta isiku Eestile loovutamata. Vaidlused selle üle,

kas Eestile loovutatava isiku vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil on olemas legitiimne alus või

mitte, ei saa tingida Eesti poolt esitatud Euroopa vahistamismääruse vaidlustamist Eestis. Küll aga

võib Eestile loovutatud isik, kelle vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil puudus legitiimse alus,

tõstatada talle tekitatud kahju heastamise küsimuse.

19. Kriminaalmenetluse seadustiku § 499 lg-s 1 sisalduva definitsiooni kohaselt on

loovutamisvahistamine käsitletav Euroopa vahistamismääruse täitmise tagamise meetmena

taotletavas riigis. Tulenevalt Raamotsusega sätestatud loovutamismenetluse põhireeglistikust, võib

aga taotlev riik edasilükkamatutel juhtudel pöörduda taotletava riigi poole ettepanekuga, et selles

riigis kohaldataks loovutatavale isikule ennetavat loovutamisvahistust juba enne Euroopa

vahistamismääruse saamist. Juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotletavaks riigiks, võib

Eesti kohaldada ennetavat loovutamisvahistust KrMS § 499 lg 2 kohaselt taotleva riigi poolt Interpoli

kaudu esitatud vahistamistaotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel enne

Euroopa vahistamismääruse saabumist. Analoogiline ennetava loovutamisvahistuse kohaldamise

taotluse esitamise võimalus juhtudeks, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks, on ette

nähtud KrMS § 507 lg-s 5. Arvestades eelnevalt märgitut tuleb loovutamisvahistamise definitsioonist

hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks pidada KrMS § 507 lg-tes 21 ja 22 sätestatud

Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa

vahistamismääruse koostamist juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et Eesti kui loovutamismenetlust taotlev riik saab tuginevalt KrMS § 507

lg-le 5 taotleda teiselt riigilt, et loovutatavale isikule kohaldatakse ennetavat loovutamisvahistamist

enne Euroopa vahistamismääruse esitamist. Kuid vastavalt § 508 lg 1 p-le 3 peab Euroopa

vahistamismääruses olema ära näidatud KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalustele tuginev vahi

alla võtmise määrus ja seda ei saa asendada neid vahistamisaluseid eirav loovutamisvahistamise

määrus. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et Tallinna Linnakohtu kui loovutamismenetluses

taotleva riigi kohtu 24. augusti 2004. a kohtumäärusega on S. Mahhovi suhtes ekslikult kohaldatud

loovutamisvahistust.

20. Kahtlemata tekivad loovutataval isikul tema kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived taotletavas

riigis seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega - seega seoses asjaoluga, et talle kohaldatakse

selles riigis loovutamisvahistamist ja et teda kavatsetakse toimetada taotlevasse riiki. Kuid selline

kaebeõigus peab olema ja ongi tagatud taotletavas riigis, mitte taotlevas riigis. Seega S. Mahhovi

puhul Hispaanias, mitte Eestis.

II

21. Kriminaalkolleegium tõdeb, et KrMS § 507 lg 1 kohaselt on Euroopa vahistamismäärust pädev

esitama kohtumenetluses kohus, kelle menetluses asjassepuutuv kuritegu on. On õige, et Euroopa

vahistamismääruse tegemise ajal 11. juulil 2011 oli S. Mahhovi kriminaalasi juba Tallinna

Ringkonnakohtu, mitte aga enam Harju Maakohtu menetluses ja sellises olukorras ei olnud Euroopa

vahistamismääruse koostamine maakohtu kohtuniku poolt õiguslikult korrektne. See aga ei tingi

edasikabeõigust määruskaebe korras mittevaidlustatava Euroopa vahistamismääruse peale.

22. Tulenevalt eelmärgitust jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud määruse

muutmata ja kaitsja määruskaebuse osas, milles taotleti Euroopa vahistamismääruse tühistamist,

rahuldamata.

III

23. Täiendavalt, lähtudes PS §-s 14 sisalduvast kohustusest, kontrollib kolleegium S. Mahhovi kaitsja

väidet, et kriminaalmenetluses on aset leidnud tema kaitsealuse vabadusõiguse alusetu piiramine.

Selline kontrollimine on kolleegiumi arvates põhjendatud seetõttu, et S. Mahhovi suhtes on Eestis

jõustunud

süüdimõistev

kohtuotsus

ja

kõnealuse

väite

kontrollimiseks

korralises

kohtukaebemenetluses ning tõenäoliselt ka teistmismenetluses puuduvad võimalused. Samuti on

selline kontrollimine põhjendatud käesoleva kriminaalasja kontekstis olulise loovutamismenetluse

regulatsiooni uudsuse ja vastava kohtupraktika nappusega.

24. Praeguse kohtuasjaga analoogilist küsimust vaaginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni

2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-54-10 on prokuröri arvamusega nõustudes nenditud, et

Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi

Raamotsus) ja kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise

loovutamisega seonduvat, nagu ka seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa

vahistamismääruse alusel ajutiselt loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust

kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.

Samuti nenditakse selles kohtuotsuses, et loovutatava isiku Eestis vahi all pidamise legitimatsioon ei

saa tuleneda seda isikut süüdi tunnistavast ja teda vangistusega karistavast välisriigi kohtu otsusest.

Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust

välisriigi kohtuotsust tunnustanud. Tunnustamise vahendusel omandab välisriigi kohtuotsus

kvaliteedi, mis võimaldab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 lg 2 p-st 1 lähtuvalt võtta isikult vabadust.

Välisriigi

kohtuotsuse

legitimeerimise

võimalused

tunnustamise

kaudu

on

sätestatud

kriminaalmenetluse seadustiku XIX peatüki 5. jaos. Loovutamist reguleerivas kriminaalmenetluse

seadustiku XIX peatüki 8. jaos ega ka Raamotsuses ei ole aga välisriigi kohtuotsuse tunnustamise

võimalust ette nähtud. Kokkuvõtvalt on Riigikohtu eeltoodud otsuse p-s 13 toonitatud, et isikute

ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist. Paraku ei ole seadusandja

käesoleva ajani seda vajadust tunnustanud.

25. Kaitsja väiteid kontrollides ja kriminaalasja materjalidega tutvudes märgib kriminaalkolleegium,

et ajavahemikus 23. veebruarist 2011, mil S. Mahhov mõisteti Harju Maakohtu otsusega õigeks kuni

30. maini 2011, mil Eestile ajutiselt loovutatud S. Mahhov toimetati Hispaaniasse tagasi karistust

kandma (97 päeva), samuti ajavahemikus 12. juulist 2011, mil ta toimetati 11. juuli 2011. a Euroopa

vahistamismääruse alusel Eestisse kuni 31. augustini 2011, mil jõustus S. Mahhovit süüdi tunnistav

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus (51 päeva), puudus S. Mahhovi vabaduse piiramiseks

Eesti Vabariigi territooriumil kohtu sellekohane luba. Seega on käesoleva määruse tegemise seisuga,

ehk siis 19. detsembri 2011. a seisuga S. Mahhovilt alusetult vabaduse võtmise päevade arv 148

päeva.

26. Peatumata siinjuures pikemalt 23. veebruari 2011. aasta õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele

eelnenud siseriiklike vahistamismääruste seaduslikkusel märgib kolleegium vaid seda, et tulenevalt

KrMS § 316 p-st 1 ja § 412 lg 2 teisest lausest lakkas koos õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisega

olemast siseriiklik alus S. Mahhovi Eestis vahi alla pidamiseks. Ei saa nõustuda prokuröri

seisukohaga, nagu oleks maakohtu õigeksmõistvat kohtuotsust tühistav ja S. Mahhovit süüdi

tunnistav Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsus n-ö automaatselt taastanud ka S. Mahhovi

vabadusõiguse riivet lubava siseriikliku vahistamismääruse. Isiku vabaduse võtmist ei saa lugeda

seaduslikuks, kui kohus ei ole seda igal üksikul juhul eraldi otsustanud. Kui S. Mahhov oleks, nii

nagu nõuab seadus, õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamise järgselt viivitamatult vabastatud, siis

hiljem — pärast ringkonnakohtu kõnealuse kohtuotsuse kuulutamist ei oleks nt politseil tekkinud

õigust S. Mahhovit vaid ringkonnakohtu otsuse alusel vahistada. Kuna koos S. Mahhovi

õigeksmõistmisega maakohtu poolt lakkas olemast igasugune siseriiklik alus tema vahi all

pidamiseks, siis ei saanud sellist alust kuidagi tekitada ka 11. juulil 2011 koostatud Euroopa

vahistamismääruses sisalduv viide Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2004. a ja 11. oktoobri 2005. a

vahistamismäärustele ega Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsusele, millega S. Mahhovi

tõkendi küsimust ei lahendatud.

27. Kolleegium tõdeb, et kuna S. Mahhovi suhtes on jõustunud teda süüdimõistev kohtuotsus, siis

puudub tal õigus taotleda hüvitist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Samas tuleneb Riigikohtu üldkogu poolt 2011. aastal tehtud

otsustest

haldusasjades

nr-d

3-3-1-69-09;

3-3-1-85-09;

3-3-1-15-10;

3-3-1-35-10,

et

süüteomenetlustega põhjustatud kahju hüvitamise tänast üldist korda ei saa lugeda põhiseadusega

kooskõlas olevaks ja et ka vabaduse võtmisega põhjustatud kahju heastamist taotledes ei saa tugineda

pelgalt vaid AVVKHS-s sätestatule. Seega kui S. Mahhov ja tema kaitsja leiavad, et S. Mahhovile on

Eestis vabaduse piiramisega tekitatud kahju, võivad nad pöörduda selle heastamiseks taotlusega

halduskohtusse, näidates seejuures ära, milles kahju seisnes.

28. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, 361 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2011 kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

29. S. Mahhovi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt S. Mahhovile

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest Niguliste Advokaadibüroole makstavaks

tasuks 76 eurot ja 70 senti (sh käibemaks 12 eurot 78 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

vestluseks õigusabi saajaga 0,5 tundi, tutvumiseks ringkonnakohtu määrusega 0,5 tundi ja

määruskaebuse koostamiseks 1 tund. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes

riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest

2 ja 23 rahuldada Arvestades seda, et määruskaebus jääb rahuldamata jätab kolleegium KrMS § 187

lg 2 alusel selle menetluskulu S. Mahhovi kanda.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris