3-1-1-92-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-92-11

Otsuse kuupäev

19. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Egon Hirvesoo süüdistuses KarS § 293 lg 2

p 2 ja AS Jupiter Plus süüdistuses § 297 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-254

Kassatsiooni esitaja

Egon Hirvesoo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas

Pilt ja AS Jupiter Plus kaitsja vandeadvokaat Aleksander

Vares

Teised kassatsioonimenetluse pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Triin Bergmann

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

19. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. jaanuari 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a

kohtuotsused AS Jupiter Plus süüditunnistamises KarS § 297 lg 3 ja Egon Hirvesoo

süüditunnistamises KarS § 293 lg 2 p 2 järgi.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsus muutmata.

4. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt AS Jupiter Plus kasuks välja 1 030,60 eurot (üks tuhat

kolmkümmend eurot ja 60 senti) kassatsioonimenetluses valitud kaitsja tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesolevas kriminaalasjas esitati Egon Hirvesoole süüdistus KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

pistise võtmises vähemalt teist korda ja nõudmisega. Süüdistuse asjaolud olid lühidalt järgmised.

1.1. E. Hirvesoo nimetati alates 22. märtsist 2004 Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni mäetööde

ohutuse osakonna juhataja ametikohale ja alates 1. oktoobrist 2006 sama inspektsiooni peadirektori

asetäitja ametikohale turujärelevalve alal. Alates 1. jaanuarist 2008 kuni 22. detsembrini 2008 oli

E. Hirvesoo nimetatud Tehnilise Järelevalve Ameti tööstusohutuse teenistuse juhataja-peadirektori

asetäitja kohusetäitja ametikohale. Seega oli E. Hirvesoole pandud haldamis-, järelevalve- ja

juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, millest tulenevalt oli ta

ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes.

1.2. 2006. aasta juunis võttis E. Hirvesoo Fortestar OÜ-lt 7347 krooni lõhkematerjaliseaduse § 69

(RT I 2006, 14, 112) alusel isikute nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise eest ning

pädevustunnistuste väljastamise eest.

2006. aasta mais pöördus Fortestar OÜ kvaliteedisüsteemi insener Andrus Märtson E. Hirvesoo poole

eesmärgiga saada Fortestar OÜ töötajatele lõhkematerjali käitlemise korraldaja pädevustunnistused.

E. Hirvesoo soovis pädevustunnistuste väljastamiseks korraldada nende töötajate tasulise koolituse.

A. Märtson nõustus koolituse tellimisega. 17. mail 2006 allkirjastas Fortestar OÜ juhatuse liige E. P.

E. Hirvesooga täiendkoolituse töövõtulepingu, mille alusel kanti Fortestar OÜ arvelt E. Hirvesoo

arvele 7347 krooni. 1. juunil 2006 väljastas E. Hirvesoo tunnistused selle kohta, et Fortestar OÜ

töötajad on 2006. aasta mais läbinud kursuse „Ohutus lõhkematerjalidega töötamisel” täies mahus

ning lahendanud ja analüüsinud ülesannete lahenduskäike. 2. juunil 2006 väljastas E. Hirvesoo

tunnistused selle kohta, et Fortestar OÜ töötajad on lõpetanud kursuse „Ohutus lõhkematerjalidega

töötamisel” ja neile on omistatud lõhkematerjalide laohoidja kutse. Samuti väljastas E. Hirvesoo 2.

juunil 2006, võttes haridust tõendava dokumendina aluseks enda poolt väljastatud tunnistused,

pädevustunnistused selle kohta, et Fortestar OÜ töötajad on pädevad lõhkematerjali käitlemise

korraldajana lõhkematerjaliseaduse § 62 (RT I 2006, 14, 112) alusel.

1.3. Samuti võttis E. Hirvesoo 2007. aasta juulis lõhkematerjali konteinerhoidla kasutamis- ja

käitamisloa väljastamise eest H. H. vahendusel AS-lt Jupiter Plus 12 000 krooni, millest 8000 krooni

sai E. Hirvesoo ja 4000 krooni H. H..

2007. aasta mais pöördus AS Jupiter Plus Pärnus XXXX XX asuva tollilao juhataja A. T. E. Hirvesoo

poole

eesmärgiga

saada

AS-le

Jupiter

Plus

luba

hoiustada

lõhkematerjali

väljaspool

lõhkematerjaliladu aadressil XXXXX XXX XXx asuval territooriumil. E. Hirvesoo käskis loa

saamiseks tellida AS-l Jupiter Plus H. H.-lt tasuline uurimistöö „Planeeritava tollitsoonis asuva

lõhkematerjalilao

asukoha

sobivuse

hinnang

ohutusraadiuste

alusel“,

mis

ei

olnud

lõhkematerjaliseaduse §-de 34-41 (RT I 2006, 42, 319) kohaselt vajalik dokument taotluse esitamisel

konteinerhoidlas lõhkematerjali hoidmiseks. A. T., olles teadlik, et H. H. on E. Hirvesoo vend,

nõustus tasulise uurimistöö tellimisega. 4. juulil 2007 allkirjastas AS Jupiter Plus juhatuse liige J. S.

H. H.-ga töövõtulepingu, mille alusel kanti H. H. arveldusarvele 12 000 krooni, millest H. H. kandis

8000 krooni E. Hirvesoo arvelduS.-ile, kuna uurimistöö koostas H. H. asemel suuremas osas E.

Hirvesoo. 2. mail 2008 vormistas E. Hirvesoo, juhindudes lõhkematerjaliseaduse §-dest 38 ja 41 (RT

I, 2007, 66, 408), aadressil XXX XXx XXXXXXX asuvale laole lõhkematerjali konteinerhoidla

käitamis- ja kasutusloa.

1.4. Samuti võttis E. Hirvesoo 2008. aasta veebruaris Fortestar OÜ-lt 4240 krooni

lõhkematerjaliseaduse § 69 (RT I 2006, 14, 112) alusel isikute nõuetele vastavuse hindamise ja

tõendamise eest ning pädevustunnistuste väljastamise eest.

2007. aasta septembris pöördus Fortestar OÜ juhatuse liige A. Märtson E. Hirvesoo poole eesmärgiga

saada Fortestar OÜ kahele töötajale lõhkematerjali käitlemise korraldaja pädevustunnistused. E.

Hirvesoo soovis pädevustunnistuste väljastamiseks korraldada nende töötajate tasulise koolituse.

A. Märtson nõustus koolituse tellimisega. 17. septembril 2007 allkirjastas A. Märtson E. Hirvesooga

täiendkoolituse töövõtulepingu, mille alusel kanti Fortestar OÜ arvelt E. Hirvesoo arvele 4240

krooni. 6. veebruaril 2008 väljastas E. Hirvesoo tunnistused selle kohta, et Fortestar OÜ töötajad on

läbinud kursuse „Ohutus lõhkematerjalidega töötamisel” täies mahus ning lahendanud ja kaitsnud

ülesandeid. 11. veebruaril 2008 väljastas E. Hirvesoo tunnistuse selle kohta, et Fortestar OÜ üks neist

kahest töötajast on lõpetanud kursuse „Ohutus lõhkematerjalidega töötamisel” ja talle on omistatud

lõhkematerjalide laohoidja kutse. Samal kuupäeval väljastas E. Hirvesoo, võttes haridust tõendava

dokumendina aluseks enda poolt väljastatud tunnistuse, pädevustunnistuse selle kohta, et teine

Fortestar OÜ töötaja on pädev lõhkematerjali käitlemise korraldajana lõhkematerjaliseaduse § 62 (RT

I 2006, 42, 319) alusel.

2. Samas kriminaalasjas süüdistati A. Märtsonit KarS § 297 lg 2 järgi vähemalt teist korda pistise

lubamises ja andmises E. Hirvesoole, Fortestar OÜ-d KarS § 297 lg 3 järgi oma organi liikme

A. Märtsoni tegevuse kaudu pistise andmises E. Hirvesoole ja AS-i Jupiter Plus KarS § 297 lg 3 järgi

juhtivtöötaja A. T. tegevuse kaudu pistise andmises E. Hirvesoole H. H. vahendusel.

3. Harju Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsusega tunnistati E. Hirvesoo süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi ning teda karistati kahe-aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. E. Hirvesoo tunnistati süüdi pistise võtmises AS-lt

Jupiter Plus ja kahel korral pistise võtmises A. Märtsonilt, kes teisel korral pistist andes oli ka

Fortestar OÜ juhatuse liige. Sama otsusega tunnistas maakohus E. Hirvesoole pistise andmises

KarS § 297 lg 3 järgi süüdi AS-i Jupiter Plus, keda karistati üheksateistkümne tuhande euro suuruse

rahalise karistusega. Süüdistatavad A. Märtson ja Fortestar OÜ mõisteti vastavalt KarS § 297 lg-te 2

ja 3 järgi õigeks, kuna A. Märtsonil puudus tahtlus pistist anda, sest ta ei pidanud teadma ega aru

saama, et ettevõtte töötajatele tasu eest läbi viidud koolitus on samas ka tasu eest pädevustunnistuste

ostmine.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid riigiprokurör Triin Bergmann, E. Hirvesoo kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt ja AS Jupiter Plus kaitsja vandeadvokaat Aleksander Vares.

4.1 Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Märtsoni KarS § 297 lg 2 järgi ja Fortestar OÜ

KarS § 297 lg 3 järgi õigeksmõistmises ning nende süüdistunnistamist ja karistamist. Prokurör leidis,

et kohtu järeldused tahtluse puudumise osas on ebaõiged, kuivõrd objektiivselt leidis tõendamist, et

A. Märtson oli juba 2004. aastast teadlik, et E. Hirvesoo väljastab pärast eraisikuna tasuliste

koolituste läbiviimist koolitustel osalejatele ametiisikuna vastavad pädevustunnistused ilma

täiendavat eksamit läbi viimata. Seda, et pädevustunnistuste saamine toimus läbi E. Hirvesoo

lihtsustatud korras, kinnitab muuhulgas E. Hirvesoo 7. juuni 2006. a elektronkiri A. Märtsonile, kus

ta pärast koolituse lõppu teatab, et pädevustunnistuste saamiseks tuleb vaid tasuda riigilõiv ja küsib

veel lisaks, millistele koolitusel osalenud isikutele on vaja väljastada lao pädevuslik tunnistus. Seega

oli A. Märtson teadlik, et mingeid täiendavaid toiminguid peale riigilõivu tasumise ei pidanud tegema

ja pädevustunnistused väljastas E. Hirvesoo, tuginedes enda poolt läbi viidud koolitusele. Kohtu

järeldusega on vastuolus ka A. Märtsoni 25. oktoobri 2007. a elektronkiri, kus ta pöördub

E. Hirvesoo poole, teatades, et Fortestar OÜ-le on vaja lõhkematerjali käitlejaid, milleks soovivad

tellida E. Hirvesoolt koolitust ning lisaks soovib ta saada tootmisjuhile ja kvaliteedikontrolörile

ladude opereerimise õigust. Seega pidas A. Märtson vähemalt võimalikuks, et pärast tasuliste

koolituste läbiviimist väljastab E. Hirvesoo samadele töötajatele pädevustunnistused.

4.2 E. Hirvesoo kaitsja apellatsioonis taotleti E. Hirvesoo õigeksmõistmist. Kaitsja märkis, et

kohtuotsuse põhjendused on raskesti jälgitavad, kohati vastuolulised ega ole veenvad. Pistist ei ole

võimalik võtta ilma, et seda keegi annaks. Kui kohus mõistis A. Märtsoni ja Fortestar OÜ pistise

andmises õigeks, siis oleks tulnud E. Hirvesoo õigeks mõista ka nendelt isikutelt pistise võtmises.

Tegelikult esines ekvivalentsussuhe E. Hirvesoo poolt reaalselt läbi viidud koolitustegevuse ja selle

eest talle makstud tasu vahel. Pistise nõudmise all tuleb mõista pistise kategoorilist küsimist isikult,

kelle seaduslikku taotlust ametiisik võis ja pidi täitma. E. Hirvesoo ei ole kelleltki kategooriliselt raha

nõudnud. Kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale AS Jupiter Plus esindaja J. S.-i ütlused selle

kohta, et uurimistööd vajas ettevõte selleks, et selgitada välja kas üldse majanduslikult tasub hakata

tegelema lõhkematerjalide suuremas koguses ladustamise ja lao ehitamisega või jätkata endiselt lao

rentimisega. Kuna uurimistöö tulemus näitas, et lao ehitamine on majanduslikult kasulik, siis esitaski

A. T. ettevõtte nimel Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile taotluse pürotehniliste toodete käitlemisloa

saamiseks.

4.3 AS Jupiter Plus kaitsja taotles samuti kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt kergema

karistuse mõistmist. Kaitsja leidis, et pistise andmine ei ole tõendatud. Uurimistöö eest raha andmine

ei ole vaadeldav pistisena. Lisaks sellele ei olnud AS-i Jupiter Plus uurimistöö tellimise, vastuvõtmise

ja uurimistöö eest tasumise ajal veel esitanud taotlust ladustamisloa saamiseks. Seega ei saanud AS

Jupiter Plus kaugeltki eeldada ega pidada isegi teoreetiliselt võimalikuks, et H. H.-le tasu maksmine

võib tuua endaga kaasa loa väljastamise.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel tulnuks E. Hirvesoo

lõhkematerjalide käitlemise täiendkoolituse läbiviimises ja lõhkematerjali käitleja pädevustunnistuste

väljastamises Fortestar OÜ-le õigeks mõista. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et

E. Hirvesoo oleks seadnud lõhkematerjali käitleja pädevustunnistuste väljastamiseks tingimuse, et

eelnevalt peab tema käest tellima tasulise täienduskoolituse. Tasulise täiendkoolituse läbiviimises

E. Hirvesoole süüdistust esitatud ei ole. Talle heidetakse süüdistuses ette vaid seda, et pärast

täiendkoolituse läbiviimist väljastas ta koolituse läbinud isikutele pädevustunnistused. Süüdistuses on

käsitletud E. Hirvesoo tegevust pädevuslubade väljastamisel lubatud teona, s.o pistise võtmisena.

Vaatamata sellele põhjendas prokurör maakohtus ja ringkonnakohtus E. Hirvesoo süüd sellega, et

pärast E. Hirvesoo poolt läbi viidud täienduskoolitust ja enne pädevustunnistuste väljaandmist oleks

keegi teine isik pidanud pädevustunnistuste taotlejate teadmisi kontrollima. Kuna Tehnilise

Järelevalve Inspektsioonis ei olnud sel ajal pädevustunnistuste väljaandmise täpset korda kehtestatud,

siis väljastas E. Hirvesoo pädevustunnistused ise pärast täiendkoolituse läbiviimist.

5.2 AS Jupiter Plus puudutavas osas nentis ringkonnakohus, et KrMS § 61 lg 2 alusel on maakohus

hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja kohtuniku siseveendumuse

kujunemine on lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta E. Hirvesoo ja AS Jupiter Plus neile

esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus tõendeid teisiti hinnata.

Apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida süüdistatavad ja nende kaitsjad esitasid esimese

astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei

tõstatata uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Ringkonnakohus märkis, viidates Riigikohtu

otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-23-11, et ringkonnakohus ei pea kõikidele apellatsiooni väidetele

vastama, kui maakohus on otsuses neid käsitlenud. AS Jupiter Plus esindaja J. S.-i ja tunnistaja A. T.

ütlustest nähtub, et esmalt pöördus J. S. E. Hirvesoo poole, et teada saada, mida tuleb teha

lõhkeainete laoloa saamiseks. E. Hirvesoo vastas, et kõigepealt tuleb teha sobivusuuring. E. Hirvesoo

tegigi koos oma vennaga sobivusuuringu ja väljastas pärast seda lõhkeaine laoloa. Muid seaduses

sätestatud dokumente ta laoloa taotlejalt ei nõudnud. Seega ei vasta tõele AS Jupiter Plus kaitsja

väide, et asutus pöördus E. Hirvesoo poole vaid uurimistöö tellimiseks. Tähtsust ei ole ka asjaolul, et

kirjalikku taotlust laoloa saamiseks ei olnud uurimistöö tegemise ajaks veel esitatud, sest mõlemad

osapooled olid kokku leppinud selles, et pärast uurimistöö tegemist väljastatakse lõhkeainete laoluba.

5.3. Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et pistise korduv nõudmine E. Hirvesoo poolt ei ole

tõendamist leidnud, siis mõistis ta E. Hirvesoo süüdistuses KarS § 293 lg 2 p 1 järgi õigeks ja mõistis

talle kergema karistusena KarS § 293 lg 2 p 2 järgi 10 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid E. Hirvesoo kaitsja T. Pilt ja AS Jupiter Plus

kaitsja A. Vares.

7. E. Hirvesoo kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a ja Harju Maakohtu

10. jaanuari 2011. a kohtuotsuste tühistamist E. Hirvesoo süüdimõistmise ja karistamise osas ning

E. Hirvesoo täielikku õigeksmõistmist.

Kassaator leiab, et maakohtu otsuses ei ole sisuliselt käsitletud pistise nõudmise tunnuste esinemist E.

Hirvesoo käitumises ja see koosseisu tunnus ei ole tõendatud. Tunnistajate J. S.-i ja A. T. ütlustest

nähtub, et uuringu teostamiseks pöördus AS Jupiter Plus alles siis E. Hirvesoo poole, kui teisi

võimalusi sellise uuringu tegemiseks ei leitud. Seejuures E. Hirvesoo üksnes soovitas uuringu

läbiviimist, kuid ei nõudnud seda ega näidanud selle läbiviimiseks initsiatiivi. Ka puuduvad

maakohtu otsuses põhjendused, millest lähtuvalt loeti E. Hirvesoo pistise nõudmine tõendatuks.

Ringkonnakohus neile menetlusõiguse rikkumistele tähelepanu aga ei pööranud, vaid leidis üksnes, et

maakohtu otsuse põhjendused on piisavalt selged ja jälgitavad. Sellega rikkus ringkonnakohus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest jättis sisuliselt analüüsimata pistise nõudmise või võtmise

koosseisude täidetuse E. Hirvesoo poolt. Samuti kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust,

mõistes E. Hirvesoo süüdi pistise nõudmises. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et E. Hirvesoo ei

nõudnud ega võtnud AS-lt Jupiter Plus pistist.

8. AS Jupiter Plus kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, leides, et

kohtud on AS Jupiter Plus süüditunnistamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Samuti taotleb kaitsja kaitsealuse menetluskulude hüvitamist.

8.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta apellatsioonis esitatud

väited, mida pole ka maakohus oma otsuses käsitlenud. Kohtud on tõendeid uurinud ja hinnanud

pealiskaudselt ja jätnud otsused olulises osas põhistamata. Kohtuotsustes on jäetud seisukoht võtmata

tunnistajate R. U. ja M. R.-i ütluste suhtes ja on keskendutud üksnes tunnistajate T. S.-i ja T. R.-i

ütluste hindamisele. Kui kohtud ei pidanud osade tunnistajate ütlusi usaldusväärseks, siis pidanuks

seda kohtuotsuses märkima ja ka põhjendama. Kuna tunnistajate R. U. ja M. R.-i ütluste kohta pole

kohtuotsustes sellist märget tehtud, siis on kohtud jätnud need ütlused lihtsalt tähelepanuta ning

seeläbi kohtuotsused nõutud ulatuses põhjendamata. Asjaolu, et kohus on analüüsinud ühtesid

tõendeid ja jätnud teised tõendid täielikult analüüsimata, samuti tõendite vahelised vastuolud

kõrvaldamata, on vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi

tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

8.2 Lõhkematerjaliseaduse näol on tegemist väga keerulise õigusaktiga, mille ühese tõlgendamisega

on raskusi nii Tehnilise Järelevalve Ametil kui ka kohtutel. Ka AS-i Jupiter Plus töötajatel oli

äärmiselt raske kui mitte võimatu hinnata seda, kas nende poolt Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile

esitatud dokumendid on korrektsed või mitte ning AS Jupiter Plus korraldas oma tegevust õigustatult

selle inspektsiooni esindaja E. Hirvesoo näpunäidete järgi. Seetõttu ei osanud nad ka kuidagi arvata,

et uuringu eest makstud raha hakatakse käsitlema pistisena. Maakohtu seisukoht, et AS-i Jupiter Plus

töötajatel oli sisene tunnetus, et E. Hirvesoo võib tasu eest väljastada ka dokumente, mille saamiseks

ei ole läbitud seadustes ette nähtud menetlust, on paljasõnaline ega põhine uuritud tõenditel.

8.3 E. Hirvesoo ei soosinud kuidagi AS-i Jupiter Plus. AS-le Jupiter Plus hiljem, 2009. aastal

väljastatud ja üksnes korrigeeritud load sisaldasid endas tegelikult oluliselt leebemaid tingimusi kui

E. Hirvesoo poolt välja antu. Need tingimused puudutavad nii lubatud pürotehniliste vahendite

kogust kui ka lubade kestust. Samuti pole tõene kohtute sedastus, et AS-le Jupiter Plus väljastati

laoluba üksnes sobivusuuringu alusel. Seda tõendab asjaolu, et süüdistatav taotles mitme kuu jooksul

erinevaid kooskõlastusi mitmetelt ametiasutustelt ja selle kohta on kriminaalasjas olemas nii

dokumendid kui ka tunnistajate ütlused. Seega ei ole põhjendatud kohtute järeldus, et AS Jupiter Plus

sai laoloa vastuteenena sobivusuuringu eest tasutu vastu. Sellist järeldust ei kinnita ka loa taotlemise

ja rahade liikumise ajaline järgnevus. Kuna 2. mai 2008. a loas on pürotehnilise aine kogused

arvutatud välja H. H.-lt tellitud uurimistöö põhjal ja viimati väljaantud loas on Tehnilise Järelevalve

Amet lähtunud nimetatud loas märgitud kogustest, siis on ilmne, et uurimistöö tulemused on olnud

paikapidavad ka hiljem Tehnilise Järelevalve Ameti poolt lubade väljaandmisel. Selle tõttu on

kohtute järeldus uurimistöö ebavajalikkusest ebaõige ning eeltoodud väidetega arvestama jätmisel

rikuvad kohtud otsuse põhjendatuse nõuet.

8.4 Sobivusuuringu tellimine oli AS-le Jupiter Plus majanduslikult vajalik hindamaks, kas oma lao

kasutuselevõtt on rentaablim ja mõistlikum kui lao rentimine. AS Jupiter Plus tellis uurimistöö, et

hinnata loa taotlemise vajalikkust, ehk kas olemasolevates tingimustest on laoplatsil võimalik

ladustada piisavat kogust lõhkeainet või on ladustamiseks vaja püstitada lisarajatisi, mille

ehitusmaksumus ei õigusta investeeringu tulemusena teenitavat tulu. Tegemist on tavapärases

ärikäibes laialt kasutatava praktikaga, kus ettevõtja võrdleb rajatiste püstitamise maksumust

ladustamisteenuse sisseostmise hinnaga. Juhul, kui vajaliku koguse ladustamiseks oleks tulnud

püstitada kallihinnalisi kaitserajatisi, siis oleks AS Jupiter Plus loobunud loa taotlemisest, kuna see ei

oleks andnud kokkuhoiu efekti. Uurimistöö koostati loa taotlemise menetluse väliselt, uurimistöö

tulemuste pinnalt otsustati taotluse sisseandmine Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni ja uurimistööst

ammutas inspektsioon loa menetlemiseks vajalikku teavet. Jättes selle kaitseversiooni ja seda

kinnitavad tõendid hindamata, on kohtud samuti eksinud otsuse põhistatuse nõude vastu.

8.5 Maakohus on otsuse põhistamisel lähtunud üksnes kaudsete tõendite, sh tunnistajate T. S.-i ja T.

R.-i ütlustest, kes loa andmise menetluses ei osalenud. Seega said nad üksnes oletada, et AS Jupiter

Plus oli arvestanud asjaoluga, et tasudes uurimistöö eest, mida neile vajaliku lõhkematerjalilao

käitamisloa väljastamiseks tegelikult vaja ei olnud, saavad nad soovitud lõhkematerjalilao loa.

Käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustest ei nähtu, kuidas tunnistajate T. R.-i ja T. S.-i ütluste

põhjal saab teha järeldusi ekvivalentsussuhte tekkimise kohta.

8.6 Kohtud pole toonud esile ega teinud lugejale arusaadavaks millised tõendamist leidnud asjaolud

näitavad pistise andmise koosseisu täitmist. AS Jupiter Plus pole üheski pürotehnilise materjali lao

loa menetlemise staadiumis ega hiljem varjanud sobivusuuringu tellimist. See asjaolu on tõendatud

tunnistaja T. R.-i ütlustega maakohtus. Järelikult polnud AS Jupiter Plus teadlik sobivusuuringu

tellimise mittevajalikkusest ega ebaseaduslikkusest ja tegutses heauskselt. AS Jupiter Plus väidetava

kuriteo järgne käitumine viitab selgelt pistise andmiseks otsese ja kaudse tahtluse puudumisele.

Kohtud ei ole oma otsustes eelnimetatud kahtlust kõrvaldanud, millega on samuti rikutud kohtuotsuse

põhjendatuse nõuet.

8.7 Riiklik süüdistus ja kohus ei ole teinud vahet lõhkematerjaliseaduse §-de 39 (lõhkematerjalilao

käitamisluba) ja 41 (lõhkematerjali hoidmine väljaspool lõhkematerjaliladu) alusel väljastataval loal.

Samuti on kohtud eksinud lubade menetlemise õiguspärasuse hindamisel transiitloale antud

hinnangutega. Seega kohtud on kohaldanud valesti materiaalõigust.

8.8 Ringkonnakohus on oluliselt eksinud, väites, et laoloa kirjaliku taotluse esitamisel alles pärast

uurimistöö valmimist ei ole tähtsust, kuna “mõlemad osapooled olid kokku leppinud selles, et pärast

uurimistöö tegemist väljastatakse lõhkeainete luba”. Kohtuotsusest paraku ei selgu, kelle vahel ja

millal selline kokkulepe sõlmiti. Samuti pole võimalik kohtuotsusest mõista, milliste tõendite alusel

on kohus jõudnud järeldusele, et pooled olid leppinud kokku loa väljastamises pärast uurimistöö

teostamist. Kohtuasja materjalidest on samuti näha, et luba ei väljastatud koheselt pärast uurimistöö

valmimist, vaid selleks kulus ligi 9 kuud. Seega on ka eelviidatud väite puhul kohus rikkunud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

9. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör T. Bergmann, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud

materiaalõigust ja järginud kriminaalmenetlusõigust ning seega puuduvad alused kohtuotsuste

tühistamiseks. Prokuratuur ei nõustu väitega, et kohtud on otsuste tegemisel tuginenud vaid

kaudsetele tõenditele, vaid leiab, et uuriti nii otseseid kui ka kaudseid tõendeid, mille kogum

tervikuna kujundas kohtute siseveendumuse. Tõendamist leidis, et nimetatud uurimistöö ei olnud

vajalik konteinerhoidla ega püsiva laoloa taotluse esitamiseks ega ka ohutusraadiuste

väljaarvutamiseks, sest arvutamismeetodid tulenesid otseselt seadusaktidest. Sellest hoolimata soovis

E. Hirvesoo uurimistöö tellimist ja esitamist ning võttis selle hiljem ka loa väljastamisel ja väljastatud

loa õigustamisel aluseks. Tegelikkuses, kuna tegemist oli konteinerhoidlaga, ei olnud vajalik saada ka

erinevate ametkondade kooskõlastusi, mida AS Jupiter Plus väidetavalt nii kaua hankis. Kuivõrd AS

Jupiter Plus tegevus oli otseselt seotud pürotehnika transiidi ja seetõttu ka pürotehnika ajutise Eesti

Vabariigi territooriumil ladustamisega, siis oli laoloa saamine ettevõtte tegevuse sujuva jätkumise

jaoks olulise tähtsusega. Oluline oli ka transiidilubade saamine, mis sõltus omakorda olulisel määral

ladustamisvõimaluste olemasolust. Teatud ajavahemikul, sealhulgas süüdistuses nimetatud ajal, oli E.

Hirvesoo sisuliselt ainuke ametnik, kes AS-le Jupiter Plus lubasid väljastas ja samuti ettevõtte

tegevuse üle järelevalvet teostas. Seega ilmselgelt tundis pistise andja survet pistise andmiseks,

kuivõrd sõltus oma majandustegevuses E. Hirvesoo otsustest. Seega eksisteeris ka ilmne

ekvivalentsussuhe.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaitsjate

kassatsioonides

heidetakse

maa-

ja

ringkonnakohtule

ette

peamiselt

põhjendamiskohustuse rikkumist. Kassaatorid leiavad, et kohtud ei ole hinnanud kõiki tõendeid ja on

jätnud kaitseversiooni kinnitavad tõendid põhjendamatult kõrvale. Samuti on kohtud üksnes

oletustele tuginevalt leidnud, et AS Jupiter Plus tegutses väidetavat pistist andes tahtlusega ja olemas

oli ka pistise andmise jaoks nõutav ekvivalentsussuhe.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede

tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis

kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse

hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-06, p 11 ja 7. märtsi

2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et

kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad

mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel neid nõudeid

järgitud ei ole.

12. Maakohtu otsusest nähtub, et AS Jupiter Plus süüditunnistamisel KarS § 297 lg 3 järgi tugines

kohus tunnistajate T. S.-i ja T. R.-i ütlustele. Maakohus leidis nendele ütlustele tuginedes, et

E. Hirvesoo nõutud uurimistööd „Planeeritava tollitsoonis asuva lõhkematerjalilao asukoha sobivuse

hinnang ohutusraadiuse alusel“ polnud tegelikkuses loa taotlemiseks vaja. Kohtu hinnangul nõudis E.

Hirvesoo taolist dokumenti selleks, et õigustada AS-lt Jupiter Plus loa väljastamise eest tasu saamist.

AS Jupiter Plus huvides töötavad isikud olid teadlikud, et tänu – s.t tasu eest saab asju korda ajada.

Siit nähtub, et neil oli olemas sisemine tunnetus, et E. Hirvesoo võib tasu eest väljastada ka

dokumente, mille saamiseks ei ole läbitud ettenähtud seaduslikku menetlust.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate väidetega, et maakohus on jätnud kogumis

hindamata E. Hirvesoo, AS Jupiter Plus esindaja J. S.-i ning tunnistajate A. T., M. R.-i ja R. U.

ütlused. Tunnistajate ütlusi on kohtud hinnanud ühekülgselt, üksnes süüdistust kinnitavas osas ja on

jätnud hindamata kaitseväidetega kokkulangeva osa – selle, et tellitud uurimistöö oli AS-le Jupiter

Plus vajalik, hindamaks lao rajamise või alternatiivina lao rentimise rentaablust ja et uute lubade

väljastamisel võeti aluseks seesama väidetavalt puudulik luba ning selle juurde kuuluv

dokumentatsioon. Maakohus on jätnud hindamata ka mitmed kaudsed ja dokumentaalsed tõendid,

millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Nii on komisjon, koosseisus Põhja

Politseiprefektuuri, Põhja-Eesti Päästekeskuse ja Harjumaa Tööinspektsiooni esindaja, inspekteerinud

AS Jupiter Plus pürotehniliste toodete ladu aadressil XXX XXx XXXXXXX ja tunnistanud lao

ohuklassiga 1.3 ja 1.4 toodete hoidmiseks kasutuskõlblikuks. Samuti nähtub maakohtus uuritud

tõenditest, et AS Jupiter Plus juhataja J. S.-i ja H. H. vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel on uuring

ka reaalselt tehtud ja AS-le Jupiter Plus üle antud. Need kaudsed tõendid, mis võivad viidata nii

objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu puudumisele süüdistatavate käitumises, on kohus jätnud

tõendite hindamisel tähelepanuta.

Maakohus ei ole viidatud ütlusi ega dokumentaalseid tõendeid tunnistanud lubamatuks,

ebausaldusväärseks ega muul moel hinnanud. Tõendite selline selektiivne hindamine on ühelt poolt

põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus

KrMS § 338 p 1 tähenduses. Nende minetustega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.

14. Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate

apellatsioonidele

vastamata,

rikkus

ringkonnakohus

süüdistatavate

kaitseõigust,

mis

on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti rikkus ringkonnakohus

otsuse järeldusi põhjendamata jättes KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. Nii on ringkonnakohus asunud

seisukohale, et mõlemad osapooled, s.o E. Hirvesoo ja AS Jupiter Plus leppisid kokku lõhkeainete

laoloa väljastamises pärast uurimistöö tegemist. Otsusest ei nähtu aga, millistel tõenditel

ringkonnakohtu selline järeldus põhineb.

15. Seoses ringkonnakohtu otsuses sisalduva viitega kriminaalasjas nr 3-1-1-23-11 tehtud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse p-le 18, mille kohaselt ringkonnakohus ei pea otsuse põhiosas andma

vastust apellatsiooni kõikidele väidetele, märgib kriminaalkolleegium täpsustavalt järgmist.

15.1 Viidatud otsuse p-s 18 kordas kriminaalkolleegium, et "apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama

asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus

jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed

põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära

menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile

apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud

ning millega ringkonnakohus nõustub".

15.2 Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama

seadustiku §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt

võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral

lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist

apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole

käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis

viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et

ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea

analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-108-10, p 9).

16. Ülaltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 363 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6,

rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt kaitsjate kassatsioonid, tühistab Harju Maakohtu 10. jaanuari

2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a kohtuotsused osaliselt, s.o AS Jupiter Plus

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 297 lg 3 ning E. Hirvesoo süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 293 lg 2 p 2 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

17. AS Jupiter Plus kaitsja taotleb Riigikohtult AS Jupiter Plus poolt valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamist. Kaitsja lisatud dokumentidest nähtuvalt kulutas kaitsja kassatsioonimenetlusele 11,75

töötundi, mistõttu kassatsioonimenetluse kuluks kujunes 1 236,72 eurot (s.o 1 030,60 eurot ja

käibemaks 206,12 eurot). Kaitsja märgib taotluses, et AS-l Jupiter Plus on juriidilisest isikust

käibemaksukohustuslasena võimalus saada riigilt käibemaks tagasi, mistõttu kaitsja taotleb

menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta.

E. Hirvesoo kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust ei ole Riigikohtule esitatud.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi

lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta

kandma

üksnes

põhjendamatust

kaebusest

tingitud

menetluskulud

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2; 22. mai

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14; 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

10-09, p 61 ja 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna Riigikohus

tuvastas, et kasseeritud kohtuotsus ei olnud seaduslik ja põhjendatud, tuleb kassatsioonimenetluses

valitud kaitsja tasu AS-le Jupiter Plus hüvitada. Taotluses nimetatud kaitsjatasu on kolleegiumi

hinnangul KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. Seetõttu tuleb AS-le Jupiter Plus hüvitada

kassatsioonimenetluses valitud kaitsja tasu katteks vastavalt kaitsja taotlusele 1 030,60 eurot.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris