3-3-1-50-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-50-11

Otsuse kuupäev

19. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Pille Averi (Aver) kaebus Kaitseministeeriumi kantsleri

2. oktoobri 2009. a käskkirja nr 429 seadusevastaseks

tunnistamiseks ja seaduses ettenähtud hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-09-2463

Menetluse alus Riigikohtus

Pille Averi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pille Averi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi

2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-2463 muutmata.

Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseministeeriumi õigusosakonna nõunik Pille Aver viidi ministeeriumi kantsleri 15. septembri

2005. a käskkirjaga nr 664 alates 29. augustist 2005 üle õigusosakonna õigusteeninduse büroo

nõuniku ametikohale kohusetäitjana.

2. P. Aver esitas 6. augustil 2008 soolise võrdõiguslikkuse volinikule avalduse õigusosakonna

õigusteeninduse büroos meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemise kohta töö tasustamisel. Volinik

kinnitas 14. augusti 2009. a arvamuses, et Kaitseministeerium on rikkunud õigusosakonna

õigusteeninduse büroo nõunike töö tasustamisel meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet.

3. Kaitseministeeriumi kantsler teavitas 30. septembril 2009 teatisega nr 6.1-11.2/448 P. Averit, et

seoses teenistuse ümberkorraldamisega on õigusteeninduse büroo nõuniku ametikoht 1. novembrist

2009 koondatud ja vastavalt avaliku teenistuse seadusele (ATS) makstakse talle koondamishüvitist.

Kantsleri 2. oktoobri 2009 käskkirjaga nr 437 määrati P. Averi ametipalgaks 1. oktoobrist 2009

16 158 kr.

Kaitseministeeriumi kantsleri 2. oktoobri 2009. a käskkirjaga nr 429 vabastati P. Aver teenistusest

koondamise tõttu 1. novembrist 2009 ning määrati talle hüvitisena 10 kuu ametipalk, samuti rahaline

hüvitis kasutamata jäänud puhkusepäevade eest. Käskkirja andmise õigusliku alusena märgiti ATS

§ 65, § 116, § 131 lg 1 p 4 ja töölepingu seaduse § 71.

4. P. Aver esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseministeeriumi kantsleri 2. oktoobri 2009. a

käskkirja nr 429 seadusevastaseks tunnistamiseks ja teenistusse ennistamisest loobumise tõttu ATS

§ 135 alusel hüvitise väljamõistmiseks. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) kaitseministri vaidlustatud käskkirjaga koondati õigusosakonna õigusteeninduse büroo nõunike ja

büroojuhataja ametikohad ning moodustati uue ametikohana õigusosakonna juhataja asetäitja

ametikoht. Uut ametikohta pakuti õigusteeninduse büroo senisele juhatajale A. Jõele, kuid mitte

kaebajale. Vastustaja rikkus kaebaja koondamisel ATS § 116 lg-d 2 ja 3, kuna ei selgitanud välja tema

teenistusse jäämise eelisõigust, ei pakkunud talle teist ametikohta ega küsinud tema nõusolekut

teisele ametikohale nimetamiseks. Et ametnikke ei võrreldud, siis ei ole võimalik kontrollida, miks

nimetati õigusosakonna juhataja asetäitjaks A. Jõe. Teenistusalaste näitajate võrdsuse korral oleks

olnud teenistusse jäämise eelisõigus kaebajal, sest tal on oluliselt pikem teenistusstaaž ja tal on

ülalpeetavad;

2) uusi ametikohti loodi ka pärast kaebaja koondamist;

3) vastustaja tegevusest järelduvalt polnud kaebaja teenistusest vabastamise tegelik põhjus

koondamine, vaid kaebaja poolt varem avaldatud veendumus meeste ja naiste ebavõrdsest

kohtlemisest töö tasustamisel. Seega on tegemist diskrimineerimisega põhiseaduse § 12, ATS § 361,

võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse tähenduses. Välistatud ei

ole ka kaebaja diskrimineerimine vanuse, perekonnaseisu ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu,

sest vastustaja eelistas jätta teenistusse A. Jõe, kes on kaebajast noorem ja kellel ei ole ülalpeetavaid;

4) teenistusest vabastamise käskkiri on puudulikult motiveeritud. Käskkirjas on üldine viide ATS §-le

116. See säte sisaldab mitut lõiget. Käskkirjas puudub selle andmise faktiline alus. Kaebajale pole

tutvustatud struktuurimuudatusi käsitlevat kaitseministri käskkirja nr 384 ja sellele käskkirjale pole

kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmisel ka tuginetud. Seega ei vasta käskkiri nr 429 ATS

§ 132 lg-le 2 ja HMS § 56 lg-tele 1 ja 2 ega ole kontrollitav;

5) taotletava hüvitise suurus sõltub sellest, kas kohus tuvastab kaebaja diskrimineerimise või mitte.

Diskrimineerimise tuvastamisel palub kaebaja ATS § 135 lg 3 alusel 12 kuu ametipalga suuruse

hüvitise väljamõistmist. Kui kohus leiab, et diskrimineerimise keeldu ei rikutud, siis on ATS § 135

lg 2 alusel taotletava hüvituse suuruseks 6 kuu ametipalk.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14. oktoobri 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) vaieldav ei ole, et kaebaja oli koondamissituatsioonis. Kaitseministri käskkirjaga nr 384 tehti

ministeeriumi koosseisus ulatuslikke muudatusi, sh õigusosakonnas. Käskkirja nr 384 p-dest 15, 16,

17 ja 25 nähtuvalt koondati alates 1. novembrist 2009 õigusosakonna ühe nõuniku, õigusteeninduse

büroo kahe nõuniku ja büroojuhataja ametikohad ning moodustati uue ametikohana õigusosakonna

juhataja asetäitja ametikoht. Sisuliselt likvideeriti terve õigusteeninduse büroo ja seal ametikohti

täitnud ametnikud kuulusid koondamisele (üks kolmest nõunikust koondati juba varem). Kaebajat

teavitati eelseisvast koondamisest 30. septembri 2009. a koondamisteatisega. Teade esitati

nõuetekohaselt vähemalt üks kuu ette. Teatises on koondamise õiguslik alus (ATS § 116 lg 1) ja

põhjendus, mistõttu ei saanud kaebajale jääda arusaamatuks tema koondamisega seonduv. Kuigi

teatises ja kaevatavas käskkirjas oleks võinud selguse huvides olla viide ka kaitseministri käskkirjale

nr 384, ei riku see vormiline puudus kaebaja õigusi, ei tee tema koondamise kohtulikku kontrolli

võimatuks ega saa tulenevalt HMS §-st 58 olla kaebuse rahuldamise aluseks;

2) kuna kõik õigusteeninduse büroo ametikohad kadusid, olid neid seni täitnud ametnikud võrdselt

koondamissituatsioonis ning vastustajal puudus võimalus ja kohustus neid ametnikke omavahel

võrrelda, et selgitada välja, kellele senine ametikoht säilitada. Seega on asjakohatud kaebaja väited, et

tal on pikem teenistusstaaž. Samuti ei olnud kaebaja senise õigusteeninduse büroo nõunikuna ja

A. Jõe büroojuhatajana samal (sama tasemega) ametikohal. Asjakohatud on ka kaebaja väited ja

tõendid ülalpeetavate olemasolu, keeleoskuse vms kohta ning alusetu on rääkida kaebaja

koondamisest diskrimineerivatel põhjustel. Tuvastatud ei ole, et kaitseminister andis käskkirja nr 384

ning asus kogu ministeeriumis struktuuri ja teenistust ümber korraldama nii mastaapselt selleks, et

vabaneda kaebajast tema poolt soolise võrdõiguslikkuse volinikule esitatud avalduse tõttu. Samuti

pole tuvastatud muid diskrimineerivaid asjaolusid;

3) Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-37-09 järelduvalt saab ATS § 116 lg 3 kohaldamise üle

otsustada, kui asutus on ATS § 116 lg 2 kohaselt õiguspäraselt välja selgitanud, kellele ametnikest

säilitatakse varasem ametikoht ja kellele tuleb koondamise vältimiseks pakkuda teisi vabu

ametikohti. Antud juhul ATS § 116 lg 2 kohast võrdlemist ei saanud ega pidanudki tegema;

4) ATS § 116 lg-s 4 sätestatu puhul on tegemist ametiasutuse juhi õiguse, mitte kohustusega.

Järelikult ei muuda selle õiguse kasutamata jätmine kaebaja koondamist seadusevastaseks;

5) ATS § 116 lg-st 3 tulenevalt on teenistujal õigus teada, kas talle on pakkuda teist ametikohta ja

millised on vabad ametikohad. Selle sätte eesmärgiks on võimalusel vältida isiku teenistusest

vabastamist talle sobiva ametikoha leidmise teel. Koondatavale võib põhimõtteliselt pakkuda kõiki

vakantseid ametikohti, mille täitmiseks on isikul vajalik kvalifikatsioon, oskused, teadmised ja

võimed, samuti ka varem täidetust madalamat ametikohta (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-48-00).

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-37-09 selgitanud, et kehtivast õigusest ega senisest

kohtupraktikast ei tulene, et asutus peab ametnikule selgitama, miks talle pakutakse just sellist

ametikohta ja samas põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Iseäranis suuremate

ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja

pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et takistaks ümberkorralduste

läbiviimist ja pikendaks nende kulgu. Seetõttu on lubatav ja õiguspärane ATS § 116 lg 3 alusel

ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomine alles selle

toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Pelgalt ametikoha pakkumise või pakutavate

ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui

ametikohti pakkudes on silmas peetud ATS § 116 lg 3 eesmärki ja on järgitud kohtupraktikas

väljendatud põhimõtteid. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, miks moodustatud

õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohale asumiseks tehti ettepanek A. Jõele ning miks kaebajale

ei pakutud ka muid vakantseid ametikohti;

6) tunnistaja H. Lill, ministeeriumi personaliosakonna juhataja, selgitas, et enne koondamist kaaluti

isikute teenistusse jäämise võimalusi ja otsuste tegemisel lähtuti nende võimekusest ja oskustest.

Kaebaja puhul arvestati saadud signaale probleemidest kolleegidega suhtlemisel ja piiratud inglise

keele oskust;

7) kaebaja selgitustest järelduvalt oli ta tegelikult huvitatud üksnes õigusosakonna juhataja asetäitja

ametikohast. Arvestades A. Jõel juhtimiskogemuse olemasolu ja väidetavalt paremaid

teenistusalaseid näitajaid, on mõistetav, miks juhi ametikohale eelistati varem juhtival kohal olnud

isikut. ATS § 116 lg-s 2 nimetatud kriteeriumite alusel ei pidanud neid omavahel võrdlema. Lähtuda

tuli ametiasutuse vajadustest. Vastustaja on tegelikult hinnanud, kes väärib rohkem asumist uuele

ametikohale;

8) ATS § 116 lg-t 3 ei saa tõlgendada nii, et ametnikku peab igal juhul püüdma tööle rakendada

samas asutuses ka siis, kui see ei vasta asutuse tegelikele vajadustele. Koondamise mõte, eriti

finantsvahendite nappusest tingitud ümberkorralduste korral, kaoks, kui asutus peaks isikule töö

säilitamise nimel täitma ka ametikohad, mida ta pole pidanud vajalikuks mehitada aastaid;

9) ATS § 116 lg 3 teisest lausest ei tulene vastustajale kohustust pakkuda koondatud ametnikele uusi

töökohti, isegi kui neid tekib. Initsiatiiv peab tulema ametnikult endalt. Seda seisukohta ei muuda ka

asjaolu, et kaebaja arvati reservi. ATS § 137 lg 1 järgi peetakse ametnike reservi arvestust

Rahandusministeeriumis. Tulenevalt ATS § 147 lg-st 1 teatab ametnikku vajava asutuse juht vabast

ametikohast rahandusministrile. Et vastav initsiatiiv peab tulema ametnikult endalt ja kaebaja ei ole

vastustajalt taotlenud enda teenistusse võtmist hiljem loodud ametikohale, siis ei oma kaebaja väited

pärast tema koondamist loodud ametikohtadest tähtsust. Samuti ei muuda see kaebaja koondamist

seadusevastaseks.

6. P. Aver palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada, uue otsusega kaebuse rahuldada

ja panna kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis P. Averi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata ning asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust

järgmiselt:

1) kaebaja arvates ei järgitud tema koondamisel ATS § 116 lg-d 2 ja 3 ning rikuti võrdse kohtlemise

põhimõtet. Samuti on teenistusest vabastamise käskkiri nõuetekohaselt motiveerimata ning õiguslike

aluste ja faktiliste asjaolude osas kontrollimatu. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja

koondamise tõttu teenistusest vabastamine oli seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks;

2) kaebaja oli teenistusse nimetatud Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusteeninduse büroo

nõuniku kohusetäitjana. Vaidlusaluse käskkirjaga vabastati ta teenistusest ATS § 116 alusel. Õige on

kaebaja väide, et kuigi sellel paragrahvil on mitu lõiget, pole käskkirjas viidatud ühelegi neist. See

aga ei tähenda, et käskkiri on õigusliku aluse ja faktiliste asjaolude osas kontrollimatu. ATS §-st 116

järelduvalt toimub koondamissituatsiooni esinemisel teenistusest vabastamine lg 1 alusel.

30. septembril 2009 kaebajale esitatud koondamise teates on ATS § 116 lg-le 1 viidatud ja selgitatud,

et seoses teenistuse ümberkorraldamisega koondatakse alates 1. novembrist 2009 õigusteeninduse

büroo nõuniku ametikoht. Seega tõdes halduskohus õigesti, et kaebajale ei saanud arusaamatuks

jääda, miks ja millisel alusel ta koondatakse. Ainuüksi asjaolu, et käskkirjas puudub viide ATS § 116

konkreetsele lõikele ja struktuurimuudatusi käsitlevale õigusaktile, ei muuda vaidlusalust käskkirja

vormilistel põhjustel seadusevastaseks;

3) asjas on tuvastatud, et seoses muudatustega Kaitseministeeriumi struktuuris ja koosseisus

(kaitseministri 19. jaanuari 2009. a käskkiri nr 19 ja 30. septembri 2009. a käskkiri nr 384) vähenes

alates 1. novembrist 2009 ministeeriumis ametikohtade arv enam kui 30 võrra ning struktuuris ei

olnud enam õigusosakonna õigusteeninduse bürood ega selles olevaid ametikohti. Kuna teenistuse

ümberkorraldamise tõttu ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arv vähenes, siis oli

koondamissituatsioon ja vajadus ametnike koondamiseks. Kuna uuenenud struktuur ei näinud ette

ametikohta, millel kaebaja varem töötas, ning ministeeriumi uuest struktuurist ja koosseisust ei nähtu

ametikoha senisel kujul muusse struktuuriüksusesse üleviimist, siis oli ka kaebaja puhul tekkinud

koondamissituatsioon. Koondamissituatsioonis ametnikule kohalduvad ATS § 116 lg 2, mis sätestab

ametniku teenistusse jäämise eelisõiguse kriteeriumid, ning lg 3, mille kohaselt võimaluse korral

tuleb püüda ametniku teenistusest vabastamist vältida teda tema nõusolekul teisele ametikohale

nimetamise teel;

4) õige on vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et ATS § 116 lg 2 alusel ametniku teenistusse jäämise

eelisõigusega tuleb arvestada, kui tegemist on koosseisude koondamisega, s.o kui mitmest

samalaadsest ametikohast vähemalt üks jääb alles. Kui kõigi koondamissituatsioonis olevate

ametnike kohad kaotatakse, siis ei pea ATS § 116 lg-s 2 sätestatud korras ametnike võrdlust läbi

viima, sest pole ametikohta, millel koondatav ametnik eelisõiguse alusel teenistust jätkata saaks;

5) ringkonnakohtu hinnangul on ATS § 116 lg 2 kohaldatav ka juhtumil, kui struktuurimuudatuse

käigus luuakse varasemaga võrreldes sarnaste funktsioonidega ning koondamissituatsioonis olevale

ametnikule seniste ametiülesannete tõttu sobiv ametikoht. Olukorras, kus uuele ametikohale sobib

oma seniste ametiülesannete tõttu mitu ametnikku ja kõik nad on suutelised uuel ametikohal

ettenähtud ametiülesandeid täitma, tuleb sellele ametikohale ametnikku valides arvestada kõigi

kandidaatidega ja valiku langetamisel lähtuda ATS § 116 lg-s 2 toodud kriteeriumitest. Käesoleval

juhul sellise olukorraga tegemist pole. Vaidlust ei ole, et Kaitseministeeriumi uuenenud struktuuris

loodi õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoht, millele nimetati alates 1. novembrist 2009 (viidi

üle) A. Jõe. Kuid ebaõige on kaebaja arusaam, et nimetatud ametikohta oleks tulnud pakkuda talle

ATS § 116 lg 3 sätestatud põhimõttest lähtuvalt, viies eelnevalt läbi tema ja A. Jõe võrdlemise ATS

§ 116 lg-s 2 nimetatud kriteeriumite alusel ja võrdsete teenistusnäitajate korral arvestada kaebaja

pikemat teenistusstaaži ja ülalpeetavaid. Teenistusstaaži pikkust ja ülalpeetavate olemasolu saab

teenistusse jäämise eeliskriteeriumina arvesse võtta alles siis, kui on eelnevalt tuvastatud, et ametnike

teenistusalased näitajad on võrdsed. Ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik

võrreldavate teenistusnäitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral (Riigikohtu lahend

asjas nr 3-3-1-45-00). Ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemiseks ei pea nende ametiülesanded

olema identsed, küll aga samal tasemel ja sarnased. A. Jõe ja kaebaja ametikohtade funktsioonid

senises struktuuris samal tasemel ja sarnased polnud. A. Jõe õigusteeninduse büroo juhatajana ja

kaebaja tema alluvana olid erinevatel ametipositsioonidel erinevate teenistusülesannetega, mistõttu

ATS § 116 lg 2 kohase valiku tegemiseks nende teenistusalaseid näitajaid omavahel võrrelda ei

saanud;

6) samalaadsed ei ole ka ministeeriumi uues struktuuris loodud õigusosakonna juhataja asetäitja ja

endise õigusteeninduse büroo nõuniku ametikohtade ametiülesanded. Kaitseministri 9. detsembri

2009. a käskkirjaga nr 497 kinnitatud õigusosakonna põhimääruse kohaselt osakonnajuhataja juhib

osakonda ning korraldab, kontrollib ja vastutab osakonnale pandud ülesannete täitmise eest, samuti

osaleb osakonna ametikohtade täitmiseks personali valikus ning planeerib nende koolitust ja

väljaõpet. Sama põhimääruse järgi osakonnajuhataja asetäitja teenistuskohustused seisnevad mh

osakonnajuhataja äraolekul viimase ülesannete täitmises. Seega osakonnajuhataja asetäitja on juhi

ametikoht, mille eesmärk ja funktsioonid erinevad õigusteeninduse büroo nõuniku omast oluliselt;

7) Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja on riigiteenistujate ametinimetuste ja

palgaastmestiku seaduse § 4 lg 1 p-s 1 nimetatud konkursi korras täidetav kõrgema ametniku

ametikoht, millele ATS § 29 lg-st 1, § 30 p-st 6 ja § 82 lg 1 p-st 2 tulenevalt võib ametniku avaliku

konkursita ametisse nimetada ametialase edutamise korras. Viidatud sätetest järelduvalt kaebaja

nimetamine Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitjaks oleks võimalik olnud mitte ATS

§ 116 lg-te 2 ja 3 regulatsiooni järgides, vaid läbi ametialase edutamise konkursi- ja

atesteerimiskomisjoni poolt sellele ametikohale vastavaks tunnistamise korral. Riigikohus on asjas

nr 3-3-1-18-08 sedastanud, et ametnikul puudub subjektiivne õigus nõuda enda edutamist, kuid tal on

õigus õiguspärasele ja õiglasele menetlusele asja otsustamisel. Seega on edutamine ametiõiguslik

otsustus, mille puhul on pädeval ametiisikul lai hindamisruum. Ei ole tuvastatud, et kaebaja

edutamiseks on selleks pädev isik teinud ettepaneku ning konkursi- ja atesteerimiskomisjon on

kaebaja osakonnajuhataja asetäitja ametikohale vastavaks tunnistanud;

8) heites vastustajale ette, et kaebaja teenistusest vabastamist ei püütud vältida teise ametikoha

pakkumisega, ei ole kaebaja täpsustanud, millist konkreetset talle sobivat ametikohta ta silmas peab.

Vastustaja selgitusel olid 1. novembril 2009 vakantsed riigikaitse planeerimise osakonna juhataja

asetäitja, hangete osakonna nõuniku, infrastruktuuri osakonna nõuniku, rahvusvahelise õiguse büroo

nõuniku ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsleri abi ametikohad, mida kaebajale ei pakutud, sest

osa ametikohtade jaoks puudus tal nõutav kvalifikatsioon ja kõrgtasemel võõrkeele oskus, osa

ametikohti oli ette nähtud täita konkursi korras. Kaebaja pole vastustaja väiteid kummutanud ega

väitnud, et viidatud ametikohti talle ATS § 116 lg 3 alusel oleks pidanud pakkuma;

9) ATS §-st 361 tuleneb ametiasutusele teenistuja või teenistusse soovija diskrimineerimise keeld

ning VKS § 3 lg 6 kohaselt loetakse diskrimineerimiseks ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse

teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse

diskrimineerimise kohta. Kaebaja väited tema diskrimineerimisest veendumuse, vanuse,

perekonnaseisu ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendamist

leidnud. Eespool sai selgitatud, et kaebaja oli koondamissituatsioonis, tema teenistusest vabastamisel

pole vastustaja ATS § 116 lg-te 2 ja 3 nõudeid rikkunud ning edutamine on ametiõiguslik otsustus,

mille puhul on pädeval ametiisikul lai hindamisruum ja ametnikul puudub subjektiivne õigus nõuda

enda edutamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. P. Aver esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist:

1) koondamisel rikuti ATS § 116 lg-d 2 ja 3, kuna koondamissituatsioonis ei viidud teenistusse

jäämise eelisõiguse väljaselgitamiseks läbi ametnike võrdlust ega pakutud talle enne vabastamist teist

ametikohta, ning ATS § 361 lg-s 2 nimetatud diskrimineerimiskeeldu;

2) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ATS § 116 lg 2 alusel ei pea ametnikke võrdlema, kui

kõigi koondamissituatsioonis olevate ametnike kohad kaotatakse ja seetõttu pole enam ametikohti,

millel koondatav ametnik saaks eelisõiguse alusel teenistust jätkata. ATS § 116 lg 2 esimeses lauses

räägitakse teenistusse jäämise, mitte ametikoha säilitamise eelisõigusest. Seega on sätte eesmärk

selgitada välja ametnike võrdlus teenistusse jäämisel üldiselt, mitte eelisõigus senisele ametikohale

jäämisel. Seadusest ei tulene, et ametnikke ei võrrelda, kui toimub üldisem koondamine või kui

koondatakse väiksem struktuuriüksus tervikuna. Kui koondatavaid on rohkem kui üks, siis on alati

üks, kes on seaduses sätestatud kriteeriumite alusel parem. Kui koondatavaid on ainult üks, siis tuleb

kohaldada ATS § 116 lg-t 3, sest ainult siis on võrdlemine võimatu. Võrdlus on sel juhul võimatu

mitte ametikohtade, vaid võrreldavate ametnike puudumise tõttu;

3) seadusest ei tulene ringkonnakohtu seisukoht, et kassaatori ja A. Jõe teenistusalaseid näitajaid ei

saanud võrrelda, sest tegemist oli erinevate ametipositsioonide ja erinevate teenistusalaste

ülesannetega (A. Jõe oli õigusteeninduse büroo juhataja, kassaator tema alluv nõunik). Seadus ei

järjesta ametnike tasemeid, mille alusel saaks jätta järgimata ATS § 116 lg 2. Pole mõistetav,

millistest tõenditest kohus lähtus, leides, et kassaatori ja A. Jõe teenistusülesanded olid erinevad ja

erineva tasemega;

4) A. Jõe teenistusülesannete kohta pole kohtule dokumente esitatud. Ei selgu, miks kassaatorit ei

võrreldud teiste koondatavatega, kui teda ei pidanudki võrdlema A. Jõega;

5) nii kassaator kui A. Jõe kuulusid riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 4

lg 1 p 1 koostoimes §-ga 5 alusel kõrgemate ametnike põhigruppi ja seega ei tugine seadusele

ringkonnakohtu järeldus erinevate ametipositsioonide ja tasemete kohta;

6) asjakohane pole otsuse põhjendus, et õigusosakonna juhataja ametikoht on konkursi korras

täidetav kõrgema ametniku ametikoht, millele võib nimetada ametialase edutamise korras ilma

konkursita;

7) asjakohane pole ringkonnakohtu viide õigusosakonna põhimäärusele, et ministeeriumi uues

struktuuris loodud õigusosakonna juhataja asetäitja ja endise õigusteeninduse büroo nõuniku pole

samalaadsed. Kassaator koondati enne nimetatud põhimääruse kinnitamist;

8) halduskohus viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-37-09. Kuid sellest lahendist ei tulene, et

koondamisel on ametiasutus vabastatud ATS § 116 lg-s 2 ja lg-s 3 sätestatud kohustustest. Sellest

lahendist tuleneb üksnes see, et ATS § 116 lg 2 kuulub kohaldamisele enne ATS § 116 lg-t 3;

9) lõpliku teenistusest vabastamise vältimiseks näeb ATS § 116 lg 3 ette pakkuda koondatavale, kes

ei jää avalikku teenistusse, võimalusel teist ametikohta. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-48-00 selle sätte

eesmärgina näinud vältida teenistusest vabastamist teise sobiva ametikoha leidmise abil;

10) ringkonnakohus on osutanud vakantsetele ametikohtadele. Ebaõige on otsuse samas lõigus

etteheide kassaatorile, et see ei tundnud huvi vakantside vastu või millist konkreetset ametikohta ta

silmas pidas. Rikutud on ATS § 116 lg-t 3. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-5-05 leidnud, et sobiva

ametikoha leidmine ja pakkumine on asutuse kohustus;

11) koondamise käskkirjast ega ühestki dokumendist ei selgu, miks ei kohaldatud ATS § 116 lg-d 2

või 3. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-10 leidnud, et õiguspäraseks ei saa pidada ATS § 116 lg 2

alusel paremate teenistusalaste näitajate põhjuste esitamist alles kohtumenetluses;

12) kohtud rikkusid oluliselt menetlusõigust, jättes hindamata kassaatori vande all antud seletuse, mis

on oluline diskrimineerimise väite hindamiseks. Isegi kui kohtud ei pidanud seda tõendit piisavaks,

pidanuksid nad uurimispõhimõttest lähtuvalt tegema kassaatorile ettepaneku esitada

diskrimineerimise kohta täiendavaid tõendeid või neid ise koguma. Kohtud on diskrimineerimise

väite jätnud kergekäeliselt kõrvale;

13) ringkonnakohus on uurimispõhimõtet ja tõendite hindamise kohustust rikkudes jätnud

tähelepanuta, et kaitseministri 26. veebruari 2010. a menetlusdokumendi lisana 7 esitatud ministri

15. septembri 2009. a käskkirja nr 373 p 5 kohaselt moodustati ka õigusosakonna nõuniku ametikoht,

millele kassaatori sobivust saanuks kaaluda;

14) kuigi ringkonnakohus loetleb vakantseid ametikohti, ei selgu, millisele konkreetsele vakantsele

ametikohale, millistel põhjustel ja milliste tõendite alusel on kohus tuvastanud, et kassaator ei sobi;

15) pole mõistetav ega kontrollitav, millistest tõenditest nähtuvalt pidas ringkonnakohus kassaatori ja

A. Jõe teenistusalaseid ülesandeid nii erinevateks, et on võimatu võrrelda mõlemat ametnikku ATS

§ 116 lg 2 alusel;

16) halduskohus asus Kaitseministeeriumi asemel võrdlema ametnike teenistusalaseid näitajaid.

P. Aver esitas taotluse, milles palub Kaitseministeeriumilt välja mõista kassatsioonimenetluse

õigusabikulud 1244,96 eurot. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo arved ja konto väljavõte arvete

tasumise kohta.

9. Kaitseministeerium palub jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, selle menetlusse võtmisel

aga jätta rahuldamata, ning väidab järgmist:

1) kassaator on kogu kohtumenetluses osundanud vaid ühele ametikohale, mida ta oleks soovinud, s.o

uuele loodud õigusosakonna juhataja asetäitja ametikohale, millele nimetati tema senine ülemus

A. Jõe. Pole vaidlust, et vastava ametikoha ülesanded ei kattu kassaatori seniste ülesannetega;

2) polnud vajadust ega põhjust välja selgitada teenistusse jäämise eelisõigus, sest puudus ametikoht,

mis võimaldanuks jääda eelisõigusega ametnikul teenistusse. Uuenenud struktuur ei näinud ette

ametikohta, millel kassaator varem töötas;

3) õigusosakonna juhataja ametikoht on juhi ametikoht, mille eesmärk ja funktsioonid erinevad

oluliselt õigusteeninduse büroo nõuniku omast. Olulist tähendust pole, et õigusosakonna põhimäärus

kinnitati hiljem, kui kassaator koondati;

4) ministeeriumil oli õigus omal äranägemisel pakkuda vaba ametikohta A. Jõele ja selle pakkumise

nõutavaks eelduseks ei olnud ATS § 116 lg-s 2 nimetatud võrdlemine;

5) ringkonnakohus tõstatas istungil selgelt ja üheselt küsimuse, millist konkreetset ametikohta P. Aver

soovinuks peale õigusosakonna juhataja asetäitja ametikoha. Kassaator sellele ei vastanud ega vasta

ka kassatsioonkaebuses;

6) ministeerium on juba halduskohtus koos vakantsete ametikohtade kohta andmete esitamisega

selgitanud, miks neid ametikohti kassaatorile ei pakutud. Halduskohus on seda otsuses käsitlenud ja

ringkonnakohus on halduskohtuga nõustunud (osade ametikohtade täitmiseks puudus kassaatoril

vajalik kvalifikatsioon ja kõrgtasemel võõrkeele oskus, osa ametikohti täideti konkursi korras,

struktuuris olevat vakantset asekantsleri kohta pole soovitudki täita sellel kohal vajaliku töömahu

puudumise tõttu);

7) Riigikohus on rõhutanud, et ATS § 116 lg-st 3 ei tulene kohustust pakkuda kõiki vabu ametikohti;

pakutav ametikoht peab vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne (otsused

asjades nr 3-3-1-14-00 ja 3-3-1-48-00). ATS § 116 lg 3 eesmärgist tulenevalt ei tohi pakkumine olla

pelgalt formaalne, pakutava ametikoha ülesandeid peab kassaatoril olema võimalik reaalselt täita.

Õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et põhjendama peab nende ametikohtade pakkumata jätmist,

mille täitmiseks ametnikul puuduvad võimed või kvalifikatsioon. Riigikohus on rõhutanud, et

iseäranis suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuutuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade

leidmine ei saa muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et takistab ümberkorralduste läbiviimist

ja pikendab nende kulgu (otsus asjas nr 3-3-1-5-05);

8) P. Averile esitatud koondamise teates on viidatud ATS § 116 lg-le 1 ja selgitatud, et tema ametikoht

koondatakse seoses teenistuse ümberkorraldamisega. Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, miks

ja millisel alusel ta koondatakse. Ainuüksi asjaolu, et käskkirjas puudub viide ATS § 116

konkreetsele lõikele ja struktuurimuudatusi käsitlevale õigusaktile, ei muuda käskkirja

seadusevastaseks;

9) P. Averile polnud pakkuda ühtegi sobivat ametikohta ja pakkumist seetõttu ei tehtud;

10) P. Averi väited diskrimineerimisest pole kohtute hinnangul tõendamist leidnud.

Kaitseministeerium esitas taotluse, milles palub P. Averilt välja mõista kassatsiooniastme

menetluskulud 756 eurot. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo arve ja selle tasumist tõendav

maksekorraldus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsiooniastmes pole vaidluse all, et:

1) Kaitseministeeriumis oli koondamissituatsioon ning ministeeriumi struktuuris ja koosseisus tehti

ulatuslikke ümberkorraldusi, mis puudutasid umbes 30 ametikohta;

2) Kaitseministeeriumis oli vabu ametikohti, mida P. Averile enne koondamist ei pakutud;

3) koondamissituatsioonis oli nii õigusteeninduse büroo nõunik P. Aver, kes koondati, kui ka sama

büroo juhataja A. Jõe, kes nimetati õigusosakonna juhataja asetäitja vastloodud ametikohale;

4) P. Averile teiste ametikohtade pakkumata jätmise põhjendused esitati alles kohtumenetluses.

Kassatsiooniastmes ei vaielda enam selle üle, kas P. Averi koondamise käskkirjas tehtud üldine viide

mitmelõikelisele ATS §-le 116 ning kaitseministri käskkirjale nr 384 viitamata jätmine peaks kaasa

tooma P. Averi koondamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamise.

Kassatsiooniastmes on vaidluse all kokkuvõtlikult järgmised küsimused:

1) koondatud ametnikule vabade ametikohtade pakkumata jätmise põhjenduste esitamine ja teiste

ametikohtade pakkumata jätmise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli võimalikkus olukorras, kus

koondamisteates ega teenistusest vabastamise käskkirjas pole põhjendatud, miks koondatud

ametnikule ei pakutud ATS § 3 alusel koondamise vältimiseks teist ametikohta;

2) õigusosakonna juhataja vastloodud asetäitja ametikohale A. Jõe eelistamine olukorras, kus P. Averi

väitel olid tema ja A. Jõe teenistusalased näitajad võrdsed, kuid P. Averil oli ATS § 116 lg 2 alusel

teenistusse jäämise eelisõigus;

3) teiste vabade ametikohtade P. Averile pakkumata jätmise õiguspärasus;

4) kas ringkonnakohus on uurimispõhimõtet ja tõendite hindamise kohustust rikkudes jätnud

tähelepanuta, et kaitseministri 26. veebruari 2010. a menetlusdokumendi lisana 7 esitatud ministri

15. septembri 2009. a käskkirja nr 373 p 5 kohaselt moodustati ka õigusosakonna nõuniku ametikoht,

millele kassaatori sobivust saanuks kaaluda;

5) selle õiguslik tagajärg, et kohtud ei ole otsustes võtnud seisukohta P. Averi poolt tema

diskrimineerimise osas halduskohtu istungil vande all antud seletuse kohta.

11. Kolleegium on koondamissituatsioonis teiste ametikohtade pakkumata jätmise põhjenduste alles

kohtumenetluses esitamise kohta võtnud seisukoha 10. juuni 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-

09. Selle otsuse punkti 15 kolmandas ja neljandas lõigus oli kolleegium järgmisel seisukohal:

"Kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast ei tulene, et asutus peab ametnikule selgitama, miks

talle pakutakse just sellist ametikohta ja samas põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist.

Kolleegium on varasemas praktikas ka rõhutanud, et iseäranis suuremate ümberkorralduste ja

struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa

muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja

pikendab nende kulgu (halduskolleegiumi 7. aprilli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-05).

Kuigi kolleegium on oma praktikas järjekindlalt rõhutanud (vt nt halduskolleegiumi 24. jaanuari

2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-07), et puudulikku motiveerimist haldusmenetluses ei ole

reeglina võimalik heastada põhjenduste esitamisega kohtumenetluses, tuleb pidada lubatavaks ja

õiguspäraseks ATS § 116 lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise

põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Pelgalt ametikoha

pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest

vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti pakkudes on silmas peetud ATS § 116 lg 3 eesmärki

(ametniku teenistusest vabastamise vältimine ametnikule sobiva teise ametikoha pakkumise teel) ja

järgitud kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (vt ka halduskolleegiumi 22. mai 2000. a otsus asjas

nr 3-3-1-14-00, 14. novembri 2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-00 ja 7. aprilli 2005. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-5-05)."

Asjas nr 3-3-1-37-09 esitatud seisukohad on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kohaldatavad ka

praeguses asjas, sest tegemist on suurema ümberkorraldusega. Halduskohus ja ringkonnakohus on

neid seisukohti ka järginud. Nendel põhjendustel ei too P. Averile enne koondamist teiste

ametikohtade pakkumata jätmise põhjenduste esitamine alles kohtumenetluses kaasa tema

koondamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamist.

12. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks tõlgendada ATS § 116. Antav tõlgendus ei ole ega saagi

olla ammendav.

Nende ametikohtade kindlaksmääramine, mis kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses.

Ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht ei ole vaidlustatav. Küll on aga vaidlustatav

käskkiri või korraldus, millega koondatav ametnik vabastati teenistusest. Selline käskkiri või

korraldus on vaidlustatav ka põhjendusega, et ametikoha koondamise ja teenistusest vabastamise

tegelikuks põhjuseks oli diskrimineerimine.

ATS § 116 lg 2 teist ja kolmandat lauset, mis sätestavad teenistusse jäämise eelisõiguse, saab

kohaldada, kui on vähemalt kaks ühesuguste või sarnaste ametiülesannetega ametnikku, kellest

vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Ühesugused ametikoha nimetused

ei pruugi tähendada samasuguseid või sarnaseid ametiülesandeid.

Ametiülesannete sisust tulenevate teenistusalaste näitajate võrdlus on suuresti hinnanguline ja võib

olla raskesti formaliseeritav. Kuid teenistusalasteks näitajateks on ka ergutuste ja

distsiplinaarkaristuste omamine.

ATS § 116 lg 3 esimest lauset tuleneb kohustus pakkuda ametnikule vaba ametikohta, millele see

ametnik sobib. Üldjuhul on alust eeldada, et struktuuriüksuse juht suudab täita ametiülesandeid,

millele sarnaseid täitsid tema alluvad. Juhina teenistuses mitteolnud ametnikule ei ole juhi ametikoha

pakkumine nõutav.

Seaduse mõttega on kooskõlas, et ühesugustelt või sarnaste ametiülesannetega ametikohtadelt

koondatavatest isikutest moodustataks enne vaba ametikoha pakkumist võimaluse korral ATS § 116

lg-s 2 nimetatud tunnuste alusel nn pingerida. Teenistusalaste näitajate hinnangulisust ja raskesti

formaliseeritavust arvestades on suur roll ATS § 116 lg-s 2 nimetatud teistel asjaoludel.

ATS § 116 lg 4 esimeses lauses nimetatud ümberpaigutamise nõudmise õigust ametnikul pole.

22. veebruari 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-76-05 (p 10) asus kolleegium järgmisele seisukohale:

"Kolleegium on seisukohal, et ATS § 116 lg 4 esimene lause annab ametiasutuse juhile ainuõiguse

teha koondamise korral ametnike ümberpaigutusi ja teine lause piirab selle õiguse teostamist.

Koondatava ametniku õigust nõuda selles sättes nimetatud ümberpaigutamist seadus ei sätesta. Siit

tulenevalt ei pea ametiasutuse juht koondamiskäskkirjas põhjendama, miks ta ei rahuldanud töötaja

taotlust teha ametnike ümberpaigutusi."

Isik, kelle ametikoht ATS § 116 lg 4 kohaldamisel säilib, saab vaidlustada enda teenistusest

vabastamist ja väita, et rikutud on lõike 4 teist lauset.

ATS § 116 lg-t 4 ei saa kohaldada ühesuguste ametiülesannetega ametnike suhtes, kes töötavad

ametiasutuse ühes ja samas struktuuriüksuses. Selliste ametnike suhtes on kohaldatavad ATS § 116

lg-d 2 ja 3. ATS § 116 lg-t 4 saab kohaldada ühesuguste ametiülesannetega ametnike suhtes, kes

töötavad erinevates struktuuriüksustes. Ühesuguste ametiülesannete korral tuleb võrdlemisel

arvestada nii kvalifikatsiooni kui ka töö sisuga seotud teenistusalaseid näitajaid. Erinevate

ametiülesannete puhul saab arvestada eeskätt kvalifikatsiooni. Alati on võimalik arvesse võtta

ergutusi ja distsiplinaarkaristusi.

ATS § 116 lg 3 teisest lausest tulenevat õigust saab kasutada, kui ametiasutuse juht on täitnud ATS

§ 147 lg-st 1 tuleneva kohustuse ja rahandusminister on esitanud ATS § 147 lg-s 2 nimetatud

väljavõtte reservi nimekirjast.

13. P. Aver väidab kassatsioonkaebuses, et talle tulnuks pakkuda teisi vabu ametikohti.

Ringkonnakohus leidis, et vastustaja selgitusel olid 1. novembril 2009 vakantsed riigikaitse

planeerimise osakonna juhataja asetäitja, hangete osakonna nõuniku, infrastruktuuri osakonna

nõuniku, rahvusvahelise õiguse büroo nõuniku ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsleri abi

ametikohad, mida kaebajale ei pakutud, sest osa ametikohtade jaoks puudus tal nõutav

kvalifikatsioon ja kõrgtasemel võõrkeele oskus, osa ametikohti oli ette nähtud täita konkurssi korras.

Kaebaja pole vastustaja väiteid kummutanud ega ole väitnud, et viidatud ametikohti talle ATS § 116

lg 3 alusel pakkuma oleks pidanud.

Kolleegium on seisukohal, et kassaator pole esitanud väiteid, mis annaksid alust kahelda

ringkonnakohtu selle seisukoha õigsuses. Ringkonnakohtul oli võimalik lähtuda vastustaja poolt

kaebuse esitaja kvalifikatsioonile ja keeleoskusele antud hinnangust. Kassaator pole seda hinnangut

ümber lükanud.

14. Kolleegium on konkursi korras täidetava ametikoha koondamissituatsioonis olevale ametnikule

pakkumata jätmist pidanud õiguspäraseks. 1. märtsi 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-77-05 punktis 11

põhjendas kolleegium seda seisukohta järgmiselt:

"Konkursialused ametikohad on kahesugused. Ühtedel juhtudel tuleb konkursi väljakuulutamise

kohustus seadusest (ATS § 29 lg 1). Teistel juhtudel sõltub konkursi väljakuulutamine ametiasutuse

juhi kaalutlusotsusest (ATS § 29 lg 2). Kohaliku omavalitsuse ametiasutustes sõltub konkursi

väljakuulutamine ATS § 29 lg 2 järgi kõikidel juhtudel ametiasutuse juhi kaalutlusotsusest. Ka

käesoleval juhul kuulutati konkurss välja diskretsiooni korras. Konkursi väljakuulutamist mitte

vallavanema, vaid vallavalitsuse poolt ei pea kolleegium ATS § 29 lg 2 rikkumiseks.

Ametikoha all, mida tuleb koondamise korral ametnikule ATS § 116 järgi pakkuda, ei saa mõista

seaduse alusel konkursi korras täidetavat ametikohta. Sellise ametikohana ei saa mõista ka vaba

ametikohta, mille täitmiseks on kaalutlusotsuse alusel välja kuulutatud konkurss. Sellise ametikoha

pakkumata jätmine ei anna alust lugeda koondamist toimunuks ATS § 116 lg 3 nõuete vastaselt, välja

arvatud, kui on tõendatud, et konkurss kuulutati välja selleks, et ametikohta koondatavale ametnikule

mitte pakkuda."

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde ja märgib, et see seisukoht peab paika ka riigi

ametiasutuste puhul. Ametiasutusel puudub kohustus koondamissituatsioonis olevale ametnikule

pakkuda konkursi korras täidetavat ametikohta. Koondamissituatsioonis olev ametnik ei saa

ametiasutusele dikteerida, millises korras viimane täidab konkursi korras täidetava koha.

Siit johtuvalt ei pidanud Kaitseministeerium pakkuma P. Averile ametikohti, mis kuulusid täitmisele

konkursi korras kas seaduse alusel või ametiasutuse äranägemisel.

15. P. Aver on kohtumenetluse käigus väitnud, et talle tulnuks pakkuda õigusosakonna juhataja

asetäitja vastloodud ametikohta, millele nimetati tema senine ülemus A. Jõe, kes varem, enne

koondamist, töötas koondamise tõttu kaotatud õigusteeninduse büroo juhatajana.

ATS § 29 lg-s 1 nähakse ette, et riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse (RAPS)

§ 4 lg 1 p-s 1 nimetatud kõrgemaid ametnikke nimetatakse ametisse avaliku konkursi korras, välja

arvatud sama seaduse §-s 30 nimetatud juhtudel.

RAPS § 4 lg-s 1 nimetatakse kõrgemaid riigiametnikke. Kõrgemateks riigiametnikeks on RAPS § 5

järgi valitsusametnikud, juhid ja nõunikud. RAPS § 6 lg 2 p 3 järgi on juhiks ka juhataja. RAPS § 6

lg 3 järgi sisaldavad juhtide koosseisuliste asetäitjate ametinimetused vastavat ametinimetust ja

täiendosa "ase-" või "asetäitja".

Seega soovis P. Aver, et ta nimetataks ametikohale, mida üldjuhul tuleb täita konkursi korras.

ATS § 30 näeb ette, et konkursita võib kõrgemaid riigiametnikke ametisse nimetada muu hulgas

kohusetäitjana või ametialase edutamise korras. Seaduse mõttega on kooskõlas, kui konkursi korras

täidetav ametikoht täidetakse kohusetäitjaga konkursi luhtumisel või kiireloomulises korras enne

konkursi välja kuulutamist.

Praegusel juhtumil nimetati A. Jõe kaitseministri 2. oktoobri 2009. a käskkirjaga osakonna juhataja

asetäitja ametisse ATS § 21 lg 2 p 2 ja § 47 alusel üleviimise korras kuni konkursikomisjoni otsuses

nimetatud isiku ametisse astumiseni. Kuna õigusosakonna juhataja asetäitja vastloodud ametikoht

täideti koondamissituatsioonis kohusetäitjaga, siis allub kohtulikule kontrollile see, kas P. Averile tuli

enne koondamist pakkuda võimalust asuda kohustetäitjana osakonna juhataja asetäitja konkursi

korras täidetavale ametikohale.

Kohtud on leidnud, et A. Jõe ja P. Averi varasemate ametiülesannete erinevusest tulenevalt

sellekohast pakkumist teha ei tulnud.

Põhjendamaks seda, miks juhi ametikohta koondamissituatsioonis ei pakuta nõunikule, vaid sel ajal

juhina töötavale ametnikule, on kolleegiumi arvates täiesti piisav osutada sellele, et juhi ja nõuniku

ametipositsioonid on erinevad ja erinevate teenistusülesannetega, mistõttu nad ei ole ATS § 116 lg 2

mõttes võrreldavad. Ringkonnakohus on sellest põhimõttest ka lähtunud, viidates seejuures ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 24. oktoobri 2000. a otsusele asjas nr 3-3-1-45-00, mille punktis 4

võeti seisukoht, et ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate

teenistusalaste näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral.

Seega puudus koondamissituatsioonis vajadus võrrelda P. Averit ja A. Jõed. Kohtumenetluses on

jõutud järeldusele, et P. Averile ei pidanud osakonnajuhataja asetäitja kohta pakkuma.

Kolleegium märgib, et olukorras, kus teise ametikoha pakkumata jätmise põhjendusi on võimalik

hinnata kohtumenetluses, ei ole asjakohatu viidata pärast koondamist kinnitatud õigusosakonna

põhimäärusele.

16. P. Aver heidab ringkonnakohtule ette, et viimane, rikkudes uurimispõhimõtet ja tõendite

hindamise kohustust, on jätnud tähelepanuta, et kaitseministri 15. septembri 2009. a käskkirja nr 373

p 5 kohaselt moodustati ka õigusosakonna nõuniku ametikoht, millele kassaatori sobivust saanuks

kaaluda. Kassaator viitab, et nimetatud käskkiri on kaitseministri 26. veebruari 2010. a

menetlusdokumendi lisaks 7.

Ringkonnakohus pole tõepoolest pööranud tähelepanu sellele, et nimetatud käskkirjaga moodustati

õigusosakonna nõuniku ametikoht. Sellele pole selgesõnaliselt pööratud tähelepanu ka halduskohtu

otsuses. Pelgalt sellest ei saa aga teha järeldust, et kohtud on rikkunud kohtumenetluse norme.

Nimetatud ametikoha täitmist on käsitletud kaitseministri ülalnimetatud, 26. veebruari 2010. a

menetlusdokumendis, mis oli esitatud seonduvalt halduskohtu 28. jaanuari 2010. a istungil tekkinud

küsimustega. Selles menetlusdokumendis väitis ministeerium järgmist: "Kaitseministri 30.09.2009

käskkirjaga nr 384 koondatud õigusosakonna nõuniku ametikoht (käskkirja punkt 15) oli äsja

moodustatud kaitseministri 15.09.2009 käskkirjaga nr 373 (lisa nr 7, käskkirja punkt 5). See

ametikoht koondati enne selle ametikoha täitmist" (tl 113).

Halduskohtu 12. mai 2010. a istungil, apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu 15. märtsi 2011. a

istungil ei väitnud P. Aver, et nimetatud ametikoht oli vaba, mistõttu seda tulnuks pakkuda temale.

Selle üle, kas see ametikoht oli vaba või ei olnud, kohtuvaidlust ei toimunud. Kolleegium on

seisukohal, et sellises olukorras ei rikkunud ringkonnakohus ega halduskohus uurimispõhimõtet ja

tõendite hindamise kohustust. Kohtul oli alus eeldada, et P. Aver aktsepteerib 26. veebruari 2010. a

menetlusdokumendiga väidetut. Kohus rikkunuks kohtumenetluse norme, kui ta jätnuks selle

ametikoha vakantsuse üle toimuvas vaidluses hindamata kaitseministri 30. septembri 2009. a

käskkirja nr 384 ja 15. septembri 2009. a käskkirja nr 373.

17. Kassaator väidab, et kohtud pole hinnanud kassaatori vande all antud seletust P. Averi

diskrimineerimise kohta, jõudes järeldusele, et koondamisel P. Averit ei diskrimineeritud.

On tõsi, et kohtud pole kassaatori vande all antud seletust selgesõnaliselt hinnanud. See

menetlusnormi rikkumine ei too aga praegusel juhul kaasa kohtuotsuste tühistamist.

Halduskohus on leidnud, et alusetu on rääkida kaebaja diskrimineerimisest. Tuvastatud ei ole, et

kaitseminister andis käskkirja nr 384 ning asus kogu ministeeriumis struktuuri ja teenistust ümber

korraldama nii mastaapselt selleks, et vabaneda P. Averist. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebaja

väited tema diskrimineerimisest veendumuse, vanuse, perekonnaseisu ja perekondlike kohustuste

täitmise tõttu ei ole tõendamist leidnud. Samuti selgitas ringkonnakohus, et kaebaja oli

koondamissituatsioonis ja tema teenistusest vabastamisel pole vastustaja ATS § 116 lg-te 2 ja 3

nõudeid rikkunud.

Kolleegium on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav õigusteeninduse büroo kolme nõuniku ja büroo

juhataja ametikohtade koondamine, nõunike vabastamine ja õigusosakonna juhataja asetäitja

ametikoha moodustamine selleks, et vabaneda ühest ametnikust.

18. Eeltoodud põhjendustel jääb P. Averi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kautsjon arvatakse HKMS § 90 lg 2 alusel riigituludesse.

19. Kaitseministeerium on esitanud taotluse, milles palub P. Averilt välja mõista kassatsiooniastme

menetluskulud. See taotlus jääb rahuldamata, hoolimata sellest, et HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Riigikohtu halduskolleegium on näiteks 26. aprilli 2010. a otsuse asjas nr 3-3-1-9-10 punktis 15

viitega püsivale kohtupraktikale selgitanud, millal ei ole halduskohtumenetluses kantud haldusvälise

õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorgani kasuks õigustatud. Ka praegusel juhul on

tegemist haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega. Tuleb eeldada, et ministeeriumil on

ametnikke, kellel on pädevus esindada ministeeriumi kassatsioonkaebuse vastuse koostamisel, kui

vaieldakse avaliku teenistuse seaduse kohaldamise üle. Praeguses asjas ei näe kolleegium ka kaebaja

pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras, mis õigustaks taotluse

rahuldamist.

Seega pole praeguses teenistusalases küsimuses peetavas vaidluses õigustatud kassatsiooniastmes

kantud õigusabikulude välja mõistmine kassaatorilt.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann