3-2-1-67-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-67-11

Määruse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Josef Furmansky hagi Skanska EMV Aktsiaseltsi vastu

5 989 867 krooni 75 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-44071

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Josef Furmansky määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Josef Furmansky (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaat Merle Veeroos ja vandeadvokaat Marti Hääl

Kostja Skanska EMV Aktsiaselts (registrikood 10012122),

esindaja vandeadvokaat Marko Mehilane

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Josef Furmansky (hageja) esitas 10. septembril 2010 Harju Maakohtule Skanska EMV Aktsiaseltsi

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 5 989 867 krooni 75 senti ja viivise.

Hageja tasus hagilt riigilõivu 10 000 krooni. Hageja esitas taotluse menetlusabi saamiseks ning palus

end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest 10 000 krooni ületava summa osas.

2. Harju Maakohus jättis 4. oktoobri 2010. a määrusega hageja menetlusabi taotluse rahuldamata ja

hagi käiguta ning kohustas hagejat tasuma täiendavalt riigilõivu 210 000 krooni.

Maakohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 lg 1 järgi on tsiviilasja hind

5 989 867 krooni 75 senti. TsMS § 139 lg 2 p 1 kohaselt tuleb hagilt tasuda riigilõivu. TsMS § 139

lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu lähtuvalt

hagihinnast RLS lisa 1 järgi või kindla summana. RLS lisa 1 järgi tuleb hagilt hinnaga kuni

6 000 000 krooni tasuda riigilõivu 220 000 krooni. Kuna hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel

riigilõivu 10 000 krooni, tuleb hagejal tasuda täiendavalt riigilõivu 210 000 krooni.

Hagejale menetlusabi andmise välistab TsMS § 182 lg 2 p 2, mille kohaselt füüsilisele isikule ei anta

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate

raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Hagejal on rohkem

raha, kui hagiavalduselt makstav riigilõiv. Hageja on ise taotluses märkinud et tal on arvelduskontol

229 431 krooni. Samuti on hagejal kinnistuid, mida ta ei kasuta enda eluruumina. Hageja saab

olemasoleva rahaga tasuda hagiavalduse esitamise eest riigilõivu.

3. Hageja maakohtu määruse peale, millega keelduti talle menetlusabi andmast, määruskaebust ei

esitanud, kuid palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata TsMS § 124

lg 1 ja § 139 lg 3 ning RLS lisa 1 osas, milles nähakse ette kohustus tasuda kuni 6 000 000 krooni

suuruselt kahju hüvitamise hagilt riigilõivu 220 000 krooni, ning võtta hagi menetlusse.

4. Harju Maakohus keeldus 24. novembri 2010. a määrusega hagi menetlusse võtmast ning tagastas

selle hagejale.

Maakohus leidis, et TsMS § 371 lg 1 p 10 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse muu hulgas

juhul, kui hagiavalduses esitatud nõudelt ei ole tasutud riigilõivu. TsMS § 124 lg 1 ja § 139 lg 3 ning

RLS lisa 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Need sätted ei takista hageja kohtusse pöördumise õigust,

kuna hagejal on võimalus taotleda kohtult menetlusabi. Hageja seda ka tegi, kuid kohus tuvastas, et

hageja majanduslik olukord võimaldab tal riigilõivu täies ulatuses ühekordse maksena tasuda. Kui

hageja majanduslik olukord võimaldab riigilõivu tasuda, siis saab hageja oma õigusi kohtus kaitsta

ning puudub alus TsMS § 124 lg 1 ja § 139 lg 3 ning RLS lisa 1 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks

ning kohaldamata jätmiseks.

5. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi

maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. jaanuari 2011. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata

ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega.

Ringkonnakohus leidis, et hagi esitamisel tasumisele kuuluvad riigilõivud ei ole iseenesest

põhiseaduse vastased, sest hagejatel on võimalik taotleda menetlusabi. Seega ei saa väita, et kehtivad

riigilõivumäärad välistaksid vähekindlustatud isikute kohtusse pöördumise võimaluse. Kuivõrd

jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et hageja on võimeline tasuma kogu riigilõivu, saab sellises

suuruses riigilõivu tasumise kohustuse põhiseadusele vastavuse küsimus olla üksnes, kas piisavalt

varakatelt isikutelt 220 000 krooni suuruse riigilõivu nõudmine piirab nende isikute õigust kohtusse

pöörduda.

Riigilõivu tasumise kohustuse, kui põhiõiguse riive, proportsionaalsuse hindamisel tuleb muuhulgas

arvestada ka sellega, et hageja võib hagi rahuldamise korral nõuda tasutud riigilõivu kostjalt

väljamõistmist. Seega ei tähenda riigilõivu tasumise kohustus seda, et põhjendatud hagi esitamise

korral jääb riigilõiv hageja kanda. Riigilõivu sidumine hagihinnaga on iseenesest lubatav. Juhul, kui

lähtuda eeldusest, et riigilõivu arvelt on põhiseaduspärane katta tsiviilasja menetlemisel tekkivaid

kulusid, võiks tasumisele kuuluv riigilõiv katta kogu menetluse kestel tekkivad kulud, sh asja

lahendamise raames esitatavate määruskaebuste menetlemisel tekkivad kulud ja asja kõrgemates

kohtuastmetes menetlemisel tekkivad kulud. Näiteks Riigikohtusse pöördumise eest ei ole riigilõivu

tasumise kohustust ette nähtud ning kaebuse kasvõi osalisel rahuldamisel kuulub kautsjon

tagastamisele. Seega, kui leida, et hagi esitamise riigilõivu tasumisest sõltuvusse seadmine kui

kohtusse pöördumise põhiõiguse riive on lubatav menetlusega seotud kulude katmise eesmärgil, ei

saa lähtuda vaid maakohtu kuludest.

Ka kõrgete riigilõivude puhul ei saa iseenesest väita, et nende maksmist ettenägevad seadusesätted on

põhiseadusevastased. Vastavate sätete põhiseadusevastasus saab kõne alla tulla üksnes siis, kui

riigilõivud on sedavõrd suured, et ületavad teatud piiri, millest alates saab kindlalt väita, et

konkreetsed lõivud kahjustavad ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise põhiõigust. Praeguse

menetluse raames ei ole esile toodud asjaolusid, mille alusel saaks sellist järeldust teha. Ei saa teha

järeldust, et 6 000 000-kroonise hagihinnaga hagi esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv kahjustab

ebaproportsionaalselt isikute kohtusse pöördumise põhiõigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja

ringkonnakohtu määrused ning saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse rahuldamata jätmisel palub hageja anda täiendav tähtaeg riigilõivu tasumiseks.

Hageja leiab, et TsMS § 124 lg 1, § 139 lg 3 ja RLS lisa 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles

nähakse ette kohustus tasuda hagilt hinnaga kuni 6 000 000 krooni riigilõivu 220 000 krooni. Need

sätted rikuvad põhiseaduse (PS) § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Riigilõivu eesmärk

ei saa olla liigsete ja pahatahtlike hagide vältimine, kuna seda eesmärki täidab TsMS § 371 lg 2, mis

võimaldab kohtul jätta sellised hagid menetlusse võtmata. Riigilõivu peamine eesmärk on tulenevalt

RLS § 4 lg-st 1 katta toimingu tegemisega kaasnevad kulud. 12. mail 2010 vastuvõetud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (657 SE III)

seletuskirja kohaselt katab 5000 krooni suurune riigilõiv ligikaudu 25 000 krooni suuruse hinnaga

tsiviilasja lahendamise kulud maakohtus. Tsiviilasja hind võib mõjutada asja lahendamise keerukust,

kuid kindlasti mitte sellisel määral, et 6 000 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasja lahendamine oleks

44 korda kallim 25 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasja lahendamisest. Seega ei ole 220 000 krooni

suurune riigilõiv sobiv ega vajalik abinõu asja lahendamise kulude katmiseks, kuivõrd need kulud

saaks kaetud ka tunduvalt väiksema riigilõivu tasumisel. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et tuleb

arvestada ka kõrgema astme kohtute kuludega, kuna riigilõivu tuleb tasuda ka apellatsioonkaebuselt

ning kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon.

Riigilõiv 220 000 krooni on umbes 18-kordne Eesti keskmine brutokuupalk ja umbes 50-kordne

miinimumtöötasu kuus. Hageja on 74 aastane pensionär, kelle ainus püsiv sissetulek on

vanaduspension 5237 krooni kuus. Seega on tegemist ebaproportsionaalselt suure riigilõivuga, mis ei

võimalda hagejal enda õigusi realiseerida. Riigilõivu ulatuses hagejal vara olemasolu ei tähenda, et

riigilõiv oleks proportsionaalne. Riigilõiv kogu isikul olemasoleva vara ulatuses on ilmselgelt

ebaproportsionaalne. Raha, mis on hageja arvelduskontol, on kahjuhüvitis, mille hageja sai talle

ebaseaduslike haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja ei saaks kahjuhüvitist sel

eesmärgil kasutada, kui ta peaks tasuma selle riigilõivuks.

8. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et

riigilõivu tasumise kohustusel on legitiimne eesmärk. Seda on leidnud Riigikohus nii

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09 kui ka tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud

lahendites. Riigilõivu tasumise kohustus on sobilik ja vajalik abinõu nii menetlusosaliste poolt

õigusemõistmise kulude kandmiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Tegemist

on ka mõõduka abinõuga. Ei ole üheselt selge, et vaidluse menetlemine maksaks vähem kui

220 000 krooni. Maakohtu jõustunud määrusega on tuvastatud, et hagejal on võimalik riigilõiv

tasuda. Hageja määruskaebusest ja avalikest andmekogudest nähtub, et hageja on esitanud

erinevatesse kohtutesse hagi või kaebuse vähemalt neljal korral. Teised maksumaksjad ei peaks

finantseerima vaidlusi pidavate isikute kulusid, eriti isikute puhul, kes alustavad tihti kohtumenetlusi,

nagu seda teeb hageja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

10. Kolleegium leiab, et vajalik on kontrollida hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 1 ja Lisa 1

põhiseaduspärasust osas, milles viidatud sätete kohaselt tuli hagi esitamisel tsiviilasjas hinnaga kuni

6 000 000 krooni tasuda riigilõivu 220 000 krooni. Hageja on esitanud määruskaebuse maakohtu

määruse peale, millega hagi jäeti menetlusse võtmata ja tagastati põhjusel, et hageja ei olnud tasunud

täies ulatuses riigilõivu. Kolleegiumil on kahtlus, et niivõrd suure riigilõivu tasumise kohustus hagi

esitamisel võib olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 ja §-ga 32.

11. Kolleegiumi arvates on vajalik, et üldkogu annaks seisukoha küsimuses, kas ka tsiviilasjade puhul

kohaldub asjas nr 3-3-1-22-11 tehtud üldkogu otsuse p-s 22 väljendatud seisukoht, et PS § 15 lg-st 1

tuleneva kohtusse pöördumise õiguse võimalikku rikkumist saab kontrollida sõltumata sellest, kuidas

lahendati riigilõivu tasumisest vabastamise küsimus. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on

pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel

(vt 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel

(vt 14. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-1-11) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi

taotlused menetlusabi saamiseks olid eelnevalt jäetud rahuldamata.

12. Kui asjas on võimalik, lähtudes eelmises punktis toodust, hinnata, kas kohustus tasuda hagilt

hinnaga kuni 6 000 000 krooni riigilõivu 220 000 krooni on põhiseaduspärane, siis tuleks võtta

seisukoht, kas olukorras, kus maakohus on tuvastanud, et hagejal oli pangakontol rohkem raha kui

tuli tasuda riigilõivu, riivab kohustus tasuda sellises suuruses riigilõivu ebaproportsionaalselt PS § 15

lg-st 1 tulenevat isiku õigust pöörduda kohtusse.

Kui praeguses asjas hagi esitamisel riigilõivu tasumise kohustus ei riiva ebaproportsionaalselt

PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse, on kolleegiumil kahtlus, et riigilõivu tasumise

kohustus võib olla vastuolus PS §-ga 32, arvestades seda, kui suures ulatuses peaks hageja oma varast

loobuma, et riigilõivu tasuda.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu