3-1-1-104-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-104-11

Määruse kuupäev

14. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Rahalise karistuse asendamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-08-3760

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.Z kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Enn Pustak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2011. a määrus muutmata ja V.Z kaitsja määruskaebus rahuldamata.

2. Taotlus valitud kaitsjale määruskaebuse lahendamise menetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 14. märtsi 2008. a otsusega tunnistati V.Z süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 120 päevamäära (12

600 krooni) suuruse rahalise karistusega. Vastavalt KarS § 66 lg-le 1 määrati, et rahaline karistus tuleb tasuda osade kaupa,

s.t maksta alates 2008. a aprillist igakuiselt vähemalt 1260 krooni lõpptähtajaga 31. jaanuar 2009. Viru Maakohtu otsus

jõustus 24. märtsil 2008 ja see pöörati täitmisele 20. märtsil 2009.

2. 8. detsembril 2010 esitas Narva kohtutäitur Andrei Krek Viru Maakohtule avalduse, milles palus vastavalt KarS §-le 70

asendada V.Z-ile mõistetud rahaline karistus vangistusega. Avalduse kohaselt süüdimõistetu rahalise karistuse tasumise

kohustust vabatahtlikult ei täitnud ega taotlenud ka tasumise tähtaja pikendamist. Avalduse esitamise aja seisuga oli rahalise

karistuse tasumata osa suuruseks 10 930 krooni ja 13 senti.

3. Viru Maakohtu 1. juuli 2011. a määrusega jäeti kohtutäituri avaldus KarS § 82 lg 1 p 2 alusel kohtuotsuse täitmise

aegumise tõttu rahuldamata. Kohus märkis, et V.Z suhtes tehtud otsus jõustus 24. märtsil 2008. KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab,

et kohtuotsust ei asuta täitma, kui teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud kolm aastat.

Kuivõrd KarS § 82 lg 2 p-st 3 tulenevaid aegumise peatumise aluseid ei esinenud, on V.Z suhtes tehtud otsuse täitmine

aegunud.

4. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Enn Pustak, kes taotles

määruse tühistamist ja V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa, s.o 698 euro ning 56 sendi, asendamist 1 kuu ja 4

päeva pikkuse vangistusega. Prokurör leidis, et KarS §-s 82 sätestatu hõlmab ka KarS §-s 66 kirjeldatud karistuse ositi

kandmist, mille tõttu tuleb karistuse täitmise aegumise tähtaega arvestada 31. jaanuarist 2009, mitte aga kohtuotsuse

jõustumisest.

5. Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2011. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja määruskaebus rahuldati. V.Z-ile

mõistetud rahalise karistuse ärakandmata osa - 104 päevamäära, asendati ühe kuu ja nelja päeva pikkuse vangistusega.

5.1 Ringkonnakohus leidis, et V.Z suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmine ei ole aegunud. KarS § 82 lg 1 p-s 2

sätestatud tähtaeg ei hõlma üksnes otsuse täitmisele asumist, vaid ka täitmise lõpuleviimist. Praeguses kohtuasjas peatus

aegumistähtaeg KarS § 82 lg 2 p 3 alusel.

5.2 KarS § 82 lg 1 p-s 2 sätestatud aegumistähtaega tuleb arvestada ajast, mil kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus

sissenõutavaks muutus. V.Z lasus kohustus tasuda rahaline karistus ositi, mis tähendab, et enne kohtuotsusega määratud

lõpptähtaega ei olnud talle mõistetud rahaline karistus sissenõutav. Kuna rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendati 31.

jaanuarini 2009, muutus see sissenõutavaks alates 1. veebruarist 2009 ja seetõttu pole rahalise karistuse täitmata osa nõue

aegunud.

5.3 Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lg 5, mis sätestab, et täitmisele pööratud rahalise karistuse sissenõue

aegub, kui rahalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest, pole

tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 rakendatav, kuna see säte raskendab süüdimõistetu olukorda.

5.4 V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa suuruseks on 104 päevamäära, mis vastab KarS § 70 lg 2 kohaselt 1

kuu ja 4 päeva pikkusele vangistusele. Lähtuvalt KarS § 70 lg-st 1 tuleb V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa

asendada vangistusega.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V.Z kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotleb

määruse tühistamist ja kohtutäituri avalduse osalist rahuldamata jätmist. Määruskaebuse esitaja hinnangul on ekslik

ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks rahaline karistus muutunud tervikuna sissenõutavaks 31. jaanuaril 2009. Võttes

arvesse, et süüdimõistetu pidi rahalise karistuse tasuma osade kaupa, muutus iga osa sissenõutavaks eraldi ja ka aegus

eraldi. Seaduse analoogia kohaselt (KarS § 81 lg 1) tuleb otsuse täitmise aegumist arvestada kohtulahendi, s.o

asenduskaristuse määramise lahendi jõustumiseni. 1. septembrist 2011 on aegunud viie rahalise karistuse osa sissenõue.

Seega on rahaline karistus sissenõutav ja täitmisele pööratav veel viie osa, s.o 60 päevamäära ulatuses, mis vastab 20

päevale vangistusele.

7. Määruskaebusele esitatud vastuses taotleb Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi E. Pustak kaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Vastuses leitakse, et kaitsja väide, nagu tooks rahalise karistuse ositi mõistmine

kaasa rahalise karistuse osade kaupa aegumise, pole asjakohane ega materiaalõiguslikult põhjendatud. KarS § 82 lg 2 p 3

sätestab, et otsuse täitmise aegumine peatub, kui karistuse täitmise tähtaega on pikendatud.

8. Kaitsja leiab täiendavates seisukohtades, et 1. novembri 2011. a seisuga on rahaline karistus sissenõutav veel 36

päevamäära suhtes. Tavapäraselt kuulutab Riigikohus lahendi ühe kuu jooksul. Kui arvestada, et käesolevas asjas tehakse

lahend hiljemalt 23. detsembriks 2011, vastaks aegumata rahalise karistuse osa suurus kaheksale päevale vangistusele. KarS

§ 70 lg 3 sätestab, et rahalise karistuse vangistusega asendamise korral on vangistuse alammäär 10 päeva. Sel põhjusel pole

võimalik V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse osa vangistusega asendada ja ringkonnakohtu määrus tuleb täielikult tühistada

ning kohtutäituri avaldus jätta rahuldamata. Ühtlasi palub kaitsja V.Z-ile hüvitada määruskaebuse lahendamise menetluses

valitud kaitsjale makstud tasu 240 euro suuruses summas (seahulgas käibemaks 40 eurot).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Viru Maakohtu 14. märtsi 2008. a otsusega tunnistati V.Z süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 120 päevamäära (12

600 krooni) suuruse rahalise karistusega, mille tasumine määrati vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks ositi. Praeguse

määruskaebemenetluse esemeks on küsimus, kas maakohtu otsuse täitmine on osaliselt aegunud.

I

10. KarS § 82 lg 1 p 2 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest on

möödunud 3 aastat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et otsuse täitmine KarS §

82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest

ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2008.

a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-08, p 12 ja 7. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09, p 14).

Väärteomenetluses tehtud otsuse täitmise aegumisega seonduvalt on kolleegium tõdenud, et väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse

täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel

lõpuni täidetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-51-08, p 8.1). Korrates

nendes lahendites väljendatud mõtet, sedastas ringkonnakohus, et KarS § 82 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaeg ei hõlma üksnes

kohtuotsuse täitmisele asumist, vaid ka selle lõpuleviimist ja pärast kolmeaastase tähtaja möödumist tuleb täitemenetlus ka

kolmeaastase tähtaja jooksul täitmisele pööratud nõude puhul aegumise tõttu lõpetada.

11. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks täpsustada, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on

kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse

täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse

sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud

kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on

seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Seda arusaama kinnitab ka kohtutäituri seaduse eelnõu nr 462 SE III seletuskirjas märgitu, mille kohaselt oli muudatuse

eesmärgiks täitmise aegumise regulatsiooni täpsustamine, sest praktikas tekitas vaidlusi küsimus, kas KarS §-s 82 sätestatud

tähtaeg kujutab endast täitemenetluse läbiviimise või nõude täitmisele pööramise tähtaega.

12. Samas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et V.Z suhtes ei ole KarS § 82 lg 5 kohaldatav. Aegumine on

vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3). V.Z suhtes tehtud

kohtuotsus jõustus 24. märtsil 2008 ja see pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010. Kuivõrd KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes

varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja, omades seega süüdimõistetu suhtes

raskendava iseloomuga toimet, pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 käesoleva kohtuasja lahendamisel

kohaldatav. Seega tuleb V.Z-ile mõistetud karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel juhinduda enne 1. jaanuari

2010 kehtinud karistusseaduse regulatsioonist.

II

13. Maakohus leidis KarS § 82 lg 1 p-le 2 tuginevalt, et Viru Maakohtu 14. märtsi 2008. a otsuse täitmine on aegunud, sest

otsuse jõustumisest on möödunud üle 3 aasta, mille tõttu tuleb kohtutäituri avaldus rahalise karistuse asendamiseks

vangistusega jätta rahuldamata. Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et KarS § 82 lg 1 p-s 2 sätestatud

aegumistähtaega peab arvestama ajast, mil kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus muutus sissenõutavaks.

Apellatsioonikohtu hinnangul esineb käesoleval juhul otsuse täitmise aegumise peatumise alus KarS § 82 lg 2 p 3 mõttes,

sest vastavalt jõustunud maakohtu lahendile pidi V.Z tasuma mõistetud rahalise karistuse ositi. Kuivõrd sellega sisuliselt

rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendati, tuleb otsuse täitmise aegumise tähtaega arvestada alates 1. veebruarist 2009,

milliseks ajaks pidi süüdimõistetul olema rahaline karistus lõplikult tasutud. Kõnealusest kuupäevast muutus kohtuotsusest

tulenev nõue sissenõutavaks. Kaitsja leiab, et rahalise karistuse iga osa suhtes muutub kohtuotsus sissenõutavaks ja seetõttu

ka aegub eraldi. Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kriminaalkolleegium järgmist.

14. Kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse täitmise ja täitmisele pööramisega seonduv on reguleeritud täitemenetluse

seadustiku (TMS) 9. peatüki 3. jaos ning KrMS 18. peatüki 1., 2. ja 4. jaos. TMS § 204 lg 1 sätestab, et täitemenetlus

kriminaalasjas mõistetud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudmiseks toimub kohtutäiturile täitmiseks saadetud

jõustunud kohtuotsuse alusel. Täitmistoimingutega alustamise eelduseks on see, et jõustunud kohtuotsusest tulenev nõue on

muutunud sissenõutavaks. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva KrMS § 417 lg 2 redaktsiooni kohaselt, kui süüdimõistetu ei

ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul kohtu

arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri 10 päeva jooksul kohtutäiturile. Kuigi varasem KrMS § 417 lg 2

redaktsioon ei sisaldanud tähtaega, mille jooksul kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile saata tuli, järeldub vaadeldavast normist

ühemõtteliselt, et otsusest tulenev rahalise karistuse nõue on muutunud sissenõutavaks ja seda saab pöörata täitmisele ühe

kuu möödumisel otsuse jõustumisest.

15. Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 mõistnud rahalise karistuse tasumiseks ositi või vastavalt KrMS §-le 424

pikendanud rahalise karistuse tasumise tähtaega, tasutakse rahaline karistus kohtuotsuses või -määruses ettenähtud osades ja

tähtaja jooksul (TMS § 205 lg 2). TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise

karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks.

Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole

järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule

ringkonnakohtu arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS §

66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud

lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele

pöörata.

16. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja arvamusega, nagu muutuks kohtuotsus, millega on rahalise karistuse tasumine kindlaks

määratud ositi, sissenõutavaks iga karistuse osa suhtes eraldi. KarS § 66 lg 1 kujutab endast karistuse ajatamise

materiaalõiguslikku alust ja selle sätte üheks eesmärgiks on võimaldada menetlejal lähtudes süüdlase isiklikust olukorrast

täiendavalt karistust individualiseerida. Olenemata rahalise karistuse ajatamisest on aga karistus üks tervik ja juhul, mil

kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid

isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus

sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Kriminaalkolleegium leiab, et rahalise karistuse ajatamine KarS § 66 lg 1 alusel ei tohi endaga kaasa tuua olukorda, kus

süüdimõistetu, kes on jätnud ühe karistuse osa tähtaegselt maksmata, peab kandma vaheldumisi rahalise karistuse osa

asendamise tulemusena mõistetud vangistust ja seejärel edasi tasuma ülejäänud rahalise karistuse osasid. Just sellise

olukorra võiks aga kaitsja seisukohtadega nõustumine kaasa tuua. Teisest küljest tähendaks määruskaebuse väidete

põhjendatuks lugemine sedagi, et iga tasumata rahalise karistuse osa puhul tuleb kohtul taotleda eraldi täitemenetluse

alustamist. Osade kaupa kohtuotsuse täitmisele pööramine muutuks aga nii riigi kui ka süüdimõistetu jaoks ülemäära

koormavaks ja võiks ühtlasi tähendada täitemenetluse läbiviimisega seotud kulude kasvamist.

17. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval juhul esineb kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alus

KarS § 82 lg 2 p 3 mõttes. KarS § 82 lg 2 p 3 sätestab, et otsuse täitmise aegumine peatub ajaks, mil isikule kohaldatud

karistuse täitmisele pööramine on edasi lükatud või karistuse täitmise tähtaega on pikendatud. V.Z suhtes tehtud

süüdimõistva otsuse puhul on täitmise aegumise peatumise aluseks karistuse kandmine ositi.

17.1 KrMS §-s 424 on määratletud rahalise karistuse ajatamise menetlusõiguslikud alused. Selle sätte järgi võib

süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel mõjuvate põhjuste olemasolu korral oma

määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata

selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.

17.2 Sarnaselt menetlusseaduse regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s

3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad

meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse

tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud,

puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet

sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise

karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

18. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, leiab

kolleegium, et KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul on kohtul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja

tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et

süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik

rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa

tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82

sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud

lõpliku tähtaja möödumisest.

19. Käesolevas asjas tuvastas ringkonnakohus põhjendatult, et kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaeg hakkas kulgema 1.

veebruarist 2009, s.o ajast, mil möödus V.Z-ile mõistetud rahalise karistuse tasumise lõpptähtaeg. Selle ajani oli kohtuotsuse

täitmise aegumine peatunud. Kuivõrd KarS § 82 lg 1 p-s 2 sätestatud 3-aastane kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaeg pole

käesolevaks ajaks veel möödunud, asendati V.Z-ile mõistetud tasumata rahalise karistuse osa KarS §-s 70 sätestatut järgides

seaduslikult 1 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega.

III

20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 23. augusti 2011. a määruse muutmata ja V.Z kaitsja määruskaebuse rahuldamata. KrMS § 187 lg 2 alusel

tuleb rahuldamata jätta ka taotlus määruskaebuse lahendamise menetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi