3-1-1-89-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-11

Otsuse kuupäev

14. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi

Erki Aaviku süüdistuses KarS § 289, § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 ning

§ 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi;

Helmo Hainsoo süüdistuses KarS § 289 järgi;

Tõnu Jaanimetsa süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 - § 22

lg 3; KarS § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-16197

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Erki Aaviku kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, Helmo

Hainsoo kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Tõnu Jaanimetsa

kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, prokuratuur (esindaja Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss), Eesti

Vabariigi

(Põllumajandusministeeriumi

kaudu)

esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. oktoober 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Erki Aaviku kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, Helmo

Hainsoo kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Tõnu Jaanimetsa

kaitsja

vandeadvokaat

Aadu

Luberg,

Lõuna

Ringkonna-

prokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss, Eesti Vabariigi

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. mai 2010. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a

otsus osas, millega konfiskeeriti OÜ Advokaadibüroo S arvelduskontolt nr 222032025242 raha

summas 62 000 eurot. Vabastada arvelduskonto aresti alt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsus lisaks punktis 1 märgitule osas,

millega ringkonnakohus:

2.1 tühistas maakohtu otsuse Helmo Hainsoo õigeksmõistmises, tunnistas Helmo Hainsoo KarS

§ 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi ja mõistis talle karistuse;

2.2 jättis muutmata maakohtu otsuse Erki Aaviku süüditunnistamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1)

järgi;

2.3 tühistas maakohtu otsuse Erki Aavikule KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi karistuse mõistmises,

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ja selle KarS § 74 lg-te 1-3 osalises täitmisele

pööramises ning mõistis Erki Aavikule KarS 289 (§ 2172 lg 1) järgi uue karistuse, KarS § 64

lg 1 alusel uue liitkaristuse ning jättis selle KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimuslikult 3-aastase

katseajaga täitmisele pööramata;

2.4 jättis Erki Aavikut puudutavas osas osaliselt muutmata maakohtu kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise otsustuse, samuti osas, millega ringkonnakohus tegi Erki Aavikut ja Helmo

Hainsood puudutavas osas ise uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.

3. Saata kriminaalasi resolutiivosa punktis 2 nimetatud osas uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsus muutmata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Tõnu Jaanimetsa kasuks välja 2405 (kaks tuhat nelisada viis) eurot

68 senti, sealhulgas 2045 eurot 68 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

katteks ja 360 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Erki Aaviku kasuks välja 1680 (üks tuhat kuussada

kaheksakümmend) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Helmo Hainsoo kasuks välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

8. Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu) kassatsioonimenetluse kulud jätta selle

kohtumenetluse poole enda kanda.

9. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt. Prokuratuuri kassatsioon jätta osaliselt

rahuldamata, ülejäänud osas aga läbi vaatamata. Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi

kaudu) kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erki Aavik anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 289, § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 394 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Helmo Hainsoo anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 289

järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Lisaks anti kohtu alla Tõnu Jaanimets, süüdistatuna KarS § 201 lg 2

p-de 2 ja 3 - § 22 lg 3, KarS § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi, kuid tema on õigeks mõistetud ja seda

pole prokurör kassatsioonis vaidlustanud.

1.1 E. Aavikut ja H. Hainsood süüdistati KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi kokkuvõtlikult järgmise teo

toimepanemises.

1.1.1 E. Aavik ja H. Hainsoo AS Werol Tehased (edaspidi Werol) juhatuse liikmetena ostsid

majandusaastal 2004/05 Werolile rapsiseemet rohkem kui aktsiaseltsi nõukogu otsusega oli lubatud.

Nimelt kinnitas Weroli nõukogu 30. juunil 2004 (süüdistuse tekstis ekslikult märgitud 10. juunil

2004) aktsiaseltsi 2004/05. a majandusaasta eelarve, milles nähti ette, et Werol ostab

rapsiseemet 72 500 tonni. Selline kogus lähtus Werolile kuuluva tehase maksimaalsest

pressimisvõimsusest. Lisaks määras nõukogu eelarve kinnitamisel rapsiseemne varumise

piirkondadeks Eesti, Läti ja Leedu. E. Aavik ja H. Hainsoo eirasid nõukogu seda otsust ja sõlmisid

koos nende poolt tööle võetud Tõnu Jaanimetsaga ajavahemikul 4. juuni 2004 kuni 31. juuli 2005

kokku 19 kirjalikku ja mitu suulist lepingut, mille alusel Werol ostis 49 005,092 tonni võrra rohkem

rapsiseemet kui eelarves ette nähtud ja igapäevaseks majandustegevuseks vaja (edaspidi ka üleliigne

rapsiseeme). Üleliigse rapsiseemne ostmiseks sõlmitud kirjalikest lepingutest sõlmis E. Aavik 2

lepingut (millest ühe alusel rapsiseemet tegelikult ei tarnitud), H. Hainsoo 10 lepingut ja T. Jaanimets

5 lepingut. Üleliigne rapsiseeme soetati suures osas väljastpoolt nõukogu määratud varumispiirkondi.

Üleliigse rapsiseemne ostmiseks kulus Werolil 169 105 260 krooni 13 senti

(sh transpordikulu). Lisaks eeltoodule tegid süüdistatavad 5. augustil 2003 Weroli juhatuse otsuse,

mille alusel nad võtsid aktsiaseltsi üleliigse rapsiseemne varumiseks - s.t põhjendamatult - tööle

T. Jaanimetsa, keda nad hiljem saatsid ka välislähetustesse, mille eesmärk oli hankida Werolile

eelarvevälist rapsiseemet.

Üleliigse rapsiseemne ostmisega rikkusid E. Aavik ja H. Hainsoo äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-test 2

ja 3, § 307 lg-st 2 ja § 315 lg-st 1, samuti oma ametilepingutest tulenevaid kohustusi.

1.1.2 Üleliigse rapsiseemne ostmisega ja T. Jaanimetsa töölevõtmise ning välislähetustesse

saatmisega tekitasid E. Aavik ja H. Hainsoo süüdistuse kohaselt Werolile varalise kahju 37 580 202

krooni 7 senti (mida prokurör kohtumenetluse käigus korrigeeris 36 347 537 kroonile 80 sendile) ja

Eesti Vabariigile (Põllumajandusministeeriumi kaudu) varalise kahju 13 870 000 krooni. Werolile

üleliigse rapsiseemne varumisega tekitatud kahju moodustub süüdistuse kohaselt järgmistest

summadest:

1) 2 031 450 krooni 59 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne ostmiseks sõlmitud, kuid osaliselt või

täielikult täitmata jäänud ostu-müügilepingute alusel müüjatele tasutud ettemaksus, mis jäi Werolil

tagasi saamata;

2) 1 379 254 krooni 15 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne ostmise finantseerimiseks võetud 52

161 358 krooni 15 sendi suuruse faktooringlaenu eest tasutud intressisummas (1 217 136 krooni 15

senti) ja sama laenulepingu sõlmimise tasus (162 118 krooni);

3) 5 002 745 krooni 19 senti, mis seisneb üleliigse rapsiseemne hoidmiseks sõlmitud hoiulepingute

alusel makstud tasudes;

4) 26 840 890 krooni 83 senti, mis tuleneb Werolile vajalike käibevahendite saamiseks toimunud

üleliigse rapsiseemne müügi kahjumlikkusest. Üleliigse rapsiseemne ostmisega tekitasid E. Aavik ja

H. Hainsoo olukorra, kus Werolil ei olnud alates 2004. a novembrist piisavalt raha, et tasuda

võlausaldajate nõudeid. Selleks, et võlausaldajate nõudeid rahuldada, müüs Werol 2004. a novembrist

kuni 2005. a juulini igapäevaseks majandustegevuseks mittevajalikku rapsiseemet. Esiteks müüdi

19. novembril 2004 sõlmitud lepingu alusel 13 903,53 tonni rapsiseemet, kohustudes selle hiljemalt

31. mail 2005 ostjalt müügihinnaga tagasi ostma. Werol pidi tasuma selle lepingu sõlmimise eest 107

031 krooni 4 senti lepingutasu ja maksma ostjale kuni rapsiseemne tagasiostmiseni intressi 868 779

krooni. Teiseks müüs Werol käibevahendite saamiseks 19. jaanuarist 29. juulini 2005 kokku 10

lepingu alusel 39 223,063 tonni rapsiseemet hinnaga, mis oli soetushinnast 19 475 898 krooni 72

senti väiksem. Selle rapsiseemne müügiks ettevalmistamise (ekspedeerimine, veose kindlustamine,

prahiraha edastamine operaatorfirmale) ja transpordi eest tasus Werol (ilma käibemaksuta) 6 389 182

krooni 7 senti. Seega sai Werol üleliigse rapsiseemne müügist kahju kokku 26 840 890 krooni 83

senti (107 031 krooni 4 senti+868 779 krooni+19 475 898 krooni 72 senti+6 389 182 krooni 7 senti);

5) 756 895 krooni 94 senti, mis seisneb viivises, mida Werol pidi võlausaldajatele tasuma põhjusel, et

ta ei suutnud üleliigse rapsiseemne varumisest tingitud käibevahendite puudumise tõttu

võlausaldajate nõudeid tähtaegselt rahuldada;

6) 1 232 664 krooni 27 senti, mis seisneb Werolisse põhjendamatult tööle võetud T. Jaanimetsale

makstud töö- ja koondamistasus, sellelt arvestatud maksudes, samuti üleliigse rapsiseemne ostmiseks

tehtud T. Jaanimetsa välislähetuste kuludes;

7) 336 235 krooni 10 senti, mis seisneb kuludest õigus- ja finantskonsultatsiooniteenusele, mille

Werol tellis selleks, et analüüsida üleliigse rapsiseemne varumise tõttu tekkinud olukorda.

1.2 E. Aavikut süüdistati KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi ka selles, et ta korraldas 20. juunil 2003. a

aktsiaseltsi nõukogu nõusolekuta Weroli arvelt 2 miljoni krooni kandmise OÜ Advokaadibüroo

Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele. Seejärel esitas E. Aavik kaks kirjalikku korraldust

(20. juunil ja 1. juulil 2003), milles kohustas advokaadibürood kandma sellest rahast kokku 1 999 890

krooni edasi enda tuttavaga seotud varifirma OÜ T arveldusarvele. E. Aaviku korralduses põhjendati

ülekannete tegemist rapsiseemne ostude finantseerimisega. Tegelikult sai E. Aavik ülekantud raha

enda käsutusse. Sellise käitumisega rikkus E. Aavik süüdistuse kohaselt mitmeid äriseadustikust ja

ametilepingust tulenevaid kohustusi, sh kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil

ja olla aktsiaseltsile lojaalne, samuti kohustust teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid

tehinguid üksnes nõukogu nõusolekul. Oma teoga põhjustas E. Aavik Werolile 2 miljonit krooni

kahju.

1.3 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati E. Aavikut selles, et ta aktsiaseltsi juhatuse liikmena

omastas 75 000 eurot Weroli raha. E. Aaviku palvel avas T. Jaanimets 26. aprillil 2004 OOO I nimele

pangakonto Aizkraukles Banka pangas. Pangakonto avamisel saadud OOO I deebetkaardi ja

internetipanga dokumendid andis T. Jaanimets üle E. Aavikule. 2. juunil 2004 andis E. Aavik Weroli

pearaamatupidajale korralduse kanda OOO I pangakontole Aizkraukles Banka pangas 75 000 eurot.

Tegemist pidi olema Weroli ja OOO I vahelise rapsiseemne ostu-müügilepingu alusel tasutava

ettemaksuga. Ülekande tegemiseks korraldust andes oli E. Aavik teadlik, et tegelikult on Weroli ja

OOO I vaheline leping võltsitud. E. Aaviku korralduse alusel kandis raamatupidaja 3. juunil 2004

Weroli arvelt 75 000 eurot E. Aaviku kontrolli all olevale OOO I pangakontole.

1.4 KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati E. Aavikut järgnevas.

1.4.1 Eesmärgiga varjata käesoleva otsuse punktis 1.2 kirjeldatud kuriteoga saadud vara

ebaseaduslikku päritolu ja ennast kui vara tegelikku omanikku, korraldas E. Aavik 25. juunil 2003

OÜ T pangakontolt 1 050 000 krooni kandmise enda osalusega OÜ N pangakontole (selgitusega

"laenuleping"). OÜ-le N ülekantud raha kasutas E. Aavik sellele äriühingule esitatud AS S arve

tasumiseks ning 600 000 krooni suuruse laenu tagastamiseks T. T.-le.

1.4.2 Eesmärgiga varjata käesoleva otsuse punktis 1.3 kirjeldatud kuriteoga saadud vara

ebaseaduslikku päritolu ja ennast kui vara tegelikku omanikku, kandis E. Aavik 9. juunil 2004 Weroli

poolt OOO I pangakontole kantud rahast 62 000 eurot oma tuttava K. S.-i pangakontole. 10. ja

11. juunil 2004 võttis K. S. E. Aaviku ülekantud rahast 963 000 krooni pangast välja ja edastas

E. Aavikule. 7. jaanuaril 2006 kandis K. S. E. Aaviku korraldusel viimase poolt K. S.-ile üle antud

sularaha 990 000 krooni oma isiklikule pangakontole, konventeeris selle 62 000 euroks ja kandis

13. jaanuaril 2006 OÜ Advokaadibüroo S pangakontole.

2. Kriminaalmenetluse käigus esitasid E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu tsiviilhagid Werol, kes aga

maakohtus oma tsiviilhagist loobus, ja Eesti Vabariik (Põllumajandusministeeriumi kaudu).

Eesti Vabariik palus tsiviilhagis mõista E. Aavikult ja H. Hainsoolt riigile tekitatud kahju katteks

välja 13 870 000 krooni. Tsiviilhagi kohaselt oli Eesti Vabariik kuni 31. juulini 2006 Weroli

enamusaktsionär, kellele kuulus 98,0583% aktsiatest. H. Hainsoo ja E. Aaviku poolt aastatel 2004-

2005 üleliigse rapsiseemne ostulepingute sõlmimine oli juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkuv ja

seega õigusvastane tegu. Üleliigse rapsiseemne ostmise tõttu sai Werol 37 580 136 krooni 7 senti

kahju, millest tingituna halvenes oluliselt aktsiaseltsi majanduslik olukord. See omakorda langetas

riigile kuulunud aktsiate väärtust. KPMG Estonia AS (edaspidi KPMG) 26. märtsi 2004. a hinnangu

kohaselt oli Eesti Vabariigile kuulunud Weroli aktsiate väärtus vahemikus 42,4-49,6 miljonit krooni.

2006. a toimunud enampakkumise tulemusena müüs Eesti Vabariik talle kuulunud Weroli aktsiad

31. juulil 2006. a P AS-le 32,13 miljoni krooni eest. Võttes aluseks KPMG hinnangu keskmise (46

miljonit krooni) ja aktsiate müügihinna (32,13 miljonit krooni) vahe, sai Eesti Vabariik aktsiate

võõrandamisel 13,87 miljonit krooni vähem kui ta oleks eeldatavasti saanud aktsiate eest siis, kui

süüdistatavad ei oleks oma õigusvastase tegevusega Weroli majanduslikku seisundit halvendanud.

3. Tartu Maakohtu 5. mai 2010. a otsusega tunnistati E. Aavik süüdi ja teda karistati KarS § 289

(§ 2172 lg 1) järgi vangistusega 4 aastaks, KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 2 aastaks 6

kuuks ning KarS § 394 lg 2 p 3 järgi samuti vangistusega 2 aastaks 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 järgi

mõistis kohus E. Aavikule liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1-3 alusel määras kohus,

et E. Aavikul tuleb mõistetud karistusest kohe ära kanda 6 kuud vangistust ja 3 aastat 6 kuud

vangistust jäetakse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 68 lg 1 alusel loeti

karistusest kantuks 2 kuud 14 päeva.

Sama kohtuotsusega mõisteti õigeks H. Hainsoo KarS § 289 järgi ja T. Jaanimets KarS § 201 lg 2 p-

de 2 ja 3 - § 22 lg 3, KarS § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi.

Maakohus võttis vastu Weroli loobumise tsiviilhagist ja lõpetas selles osas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel

menetluse.

Eesti Vabariigi tsiviilhagi summas 13 870 000 jättis kohus rahuldamata.

Kohus vabastas süüdistatavate vara aresti alt (alates kohtuotsuse jõustumisest).

KarS § 83 lg 3 p 2 alusel konfiskeeris kohus OÜ Advokaadibüroo S pangakontolt 62 000 eurot.

3.1 Maakohtu olulisemad seisukohad seoses käesoleva otsuse punktis 1.1 osutatud süüdistusega olid

järgmised.

3.1.1 On tõendatud, et Weroli majandusaasta 2004/05 eelarve nägi ette varuda rapsiseemet 72 500

tonni, mis lähtus tehase tootmisvõimsusest. Weroli nõukogu kinnitas selle eelarve ühel lugemisel

pärast eelarveprojekti põhjalikku ettevalmistamist ja läbiarutamist: süüdistuses viidatud eelarve ei

olnud pelgalt projekt, nagu E. Aavik on väitnud. Tõendid lükkavad ümber E. Aaviku väite, et kuna

2004/05. a eelarve oli eelmisest suurem, siis hõlmas see ka kauplemist kõikvõimalike õlikultuuridega.

Werolis arutati plaani hakata rapsiseemnega kauplema, kuid nõukogu selleks luba ei andnud. Samuti

ei olnud nõukogu heaks kiitnud E. Aaviku plaani ühendada Werol Soomes asuva M OY tehasega.

Selle äriplaani osas olid ka uuringud läbi viimata. Ka idee rapsiseemne vääristamiseks ja

ümbertöötlemiseks R OY tehases oli nõuetekohaselt ette valmistamata: selleks ei olnud sõlmitud

siduvaid lepinguid ega lepitud kokku hindu.

Tegelikult ostis Werol majandusaastal 2004/05 kokku 115 003,02 tonni rapsiseemet, s.o 42 503,02

tonni eelarvega lubatust rohkem (mitte 49 005,092 tonni, nagu märgitakse süüdistuses). Lisaks ei

järgitud üleliigse rapsiseemne ostmisel nõukogu ettenähtud kogumispiirkondi. Süüdistusega ei saa

nõustuda selles, et eelarvet ületavaks varumiseks tuleb lugeda kogu väljastpoolt lubatud

varumispiirkondi ostetud raps. Peab arvestama, et Eestist vajaliku rapsiseemnekoguse soetamine oli

raskendatud. Osa süüdistuses nimetatud lepingutest sõlmiti ajal, mil tehas toorainepuuduse tõttu seisis

ja tarne oli ette nähtud perioodiks, mis oli teiste tarnijate poolt katmata. Oli vaja arvestada ka

võimalike tõrgetega hankimises, varumises ja töötlemises. Seetõttu ei saa nõuda, et toorme

varumislepingud oleksid olnud täpses koguselises vastavuses aastase töötlemisvõimsusega. Teatud

hälbed varutavas mahus on paratamatud. Kohus vähendas süüdistuses välja toodud üleliigse

rapsiseemne kogust 8393,53 tonni võrra ja luges selleks 40 611,562 tonni kogumaksumusega

149 773 715 krooni 40 senti. Reastades kõik rapsi ostulepingud nende sõlmimise ajalises järjestuses,

leidis kohus, et 30. juuliks 2004 sõlmitud lepingutega oli tagatud eelarves ette nähtud rapsiseemne

ostumaht. Seetõttu luges kohus Weroli igapäevase tootmisvajaduse rahuldamise seisukohalt

põhjendamatuks need rapsiseemne ostulepingud, mis sõlmiti pärast 30. juulit 2004 (välja arvatud üks

kirjalik leping, mis seondus spetsiifilise finantseerimisskeemiga, ja suulised lepingud).

Werol ei olnud sõlminud lepinguid ega teinud muid ettevalmistusi pressimisvõimsust ületava

seemnekoguse kasutamiseks. Üleliigset rapsiseemet varuti eelnevate finantsarvestuste ja

ettevalmistusteta. Ükski äriühingu kavandatavatest tegevusliinidest ei olnud 2004. a sügiseks sellisel

tasemel ette valmistatud, et oleks olnud õigustatud selle tarbeks toorainet varuda. Uuritud tõenditest

nähtub, et üleliigse rapsiseemne ostmisest tulenevat võimalikku kasu või kahju ei püütudki enne

ostutehinguid välja selgitada. Teades, et rapsiseemne näol on tegemist börsikaubaga, pidi juhatus

arvestama, et selle hind võib ka langeda.

Üleliigse rapsiseemne varumine oli ette valmistamata ja tõi kaasa häireolukorra Weroli igapäevases

töös: järjest uute rapsiseemne-koguste saabumine oli Weroli töötajatele ette teadmata ja üleliigse

rapsiseemne ostmisel tekkisid raskused nii ladustamis- kui ka finantseerimisvõimaluste puudumise

tõttu. Üleliigse rapsiseemne varumise tõttu halvenes Weroli majanduslik olukord sedavõrd, et

äriühingu netovara langes alla ÄS §-s 301 sätestatud piiri. Rapsiseemne turuhinna langemine ja

sellest tingitud seemne laovaru allahindlus umbes 21 miljoni krooni võrra tekitas Werolile suure

kahjumi.

Aktsiaseltsi tegevuse üldine planeerimine on nõukogu pädevuses. Nõukogu planeeris Weroli tegevust

senistes piirides. Nõukogu käitumises puudus indikatsioon laiendada ettevõtte tegevust ja võtta

täiendavaid riske. Nõukogu otsusega kinnitatud eelarvel oli nõukogu otsuse tähendus ja selle

eiramine on käsitatav nõukogu otsuse mittetäitmisena. Nõukogu istungite protokollidest nähtuvalt

teadsid juhatuse liikmed, et eelarve piiridest väljumine või uue tegevusvaldkonna lisandumine eeldab

nõukogu otsusega eelarve muutmist. Nõukogu otsus varuda seemet tehase tootmismahu piires pani

juhatusele kohustuse hoiduda seemnevarumisega seonduvatest kulutustest ja riskidest suuremas

mahus.

Üleliigse rapsiseemne varumine oli vastuolus nii aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustusega tegutseda

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil kui ka kohustusega pidada kinni nõukogu seaduslikest

korraldustest (ÄS § 306 lg 2).

3.1.2 Üleliigse rapsiseemne õigustamatu ostmisega tekitati Werolile suur varaline kahju summas

30 854 149 krooni 82 senti. Kohus leidis, et Weroli kulud, mida ei oleks tekkinud, kui üleliigset

rapsiseemet poleks varutud, on käsitatavad Werolile tekitatud kahjuna. Samas ei saa kõiki süüdistuses

kahjuna käsitatud summasid üleliigse rapsiseemne varumise tagajärjeks pidada.

Koosseisulise kahjuna ei saa käsitada 2 031 450 krooni 59 senti rapsiseemne müüjatele lepingute

tasutud ettemaksu, mis jäi Werolil tagasi saamata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Werol oleks

rakendanud seadusest tulenevaid võimalusi nende võlgnevuste sissenõudmiseks.

Faktooringlaenu summa, mida kasutati üleliigse rapsiseemne ostude rahastamiseks, oli 46 964 929

krooni 43 senti (36,49% laenulimiidist). Seega tuleb üleliigse rapsiseemne ostmisega põhjustatud

finantskuluks lugeda laenulepingu sõlmimise tasu summas 145 960 krooni ja intressikulu summas

1 095 032 krooni 16 senti. Sellele lisandub 19. novembri 2004. a tagasiostukohustusega rapsiseemne

müügilepingu sõlmimistasu 107 031 krooni 4 senti ja intress 868 779 krooni (vt punkt 1.1 alapunkt

4).

Arvestades süüdistuse mahu vähenemist, luges kohus üleliigse rapsiseemne ostmisega tekitatud

põhjendamatu hoiukulu suuruseks 4 141 772 krooni 70 senti ja üleliigse rapsiseemne sunnitud

müügist tingitud põhjendamatuks transpordikuluks 5 295 354 krooni 10 senti.

Werol sai kahju ka seetõttu, et üleliigne rapsiseeme tuli hiljem kahjumlikult maha müüa Iseenesest oli

üleliigse rapsiseemne müük äriliselt põhjendatud ja suunatud Weroli tegutsemisvõime säilitamisele

ega suurendanud Weroli kahju. E. Aaviku viidatud võimalus säilitada müüdud rapsiseemet Weroli

omatarbeks olnuks kahjulikum. Samas leidis kohus, et süüdistuses on ekslikult arvutatud tekitatud

kahju suurus seemne ostu- ja müügihinna vahe alusel. Üleliigse rapsiseemne sunnitud müügi tõttu

Werolil tekkinud kahjuna tuleb käsitada üleliigse rapsiseemne sisseostuhinna ja selle müügipäeval

kehtinud Pariisi seemnebörsi (MATIF) hinna vahet, mis oli 19 200 220 krooni 82 senti. Lisaks osutas

kohus väljaspool kriminaalasja arutamise piire sellele, et rapsiseemet osteti (umbes 4,7 miljoni krooni

võrra) kõrgema hinnaga kui see, mis vastas lepingute sõlmimise ajal maailmaturu hinnale, st

ostulepingud sõlmiti Werolile ebasoodsatel tingimustel.

Kohus ei nõustunud süüdistusega selles, et kuriteo koosseisulise kahju hulka on võimalik lugeda

765 895 krooni 94 senti, mille eest Werol tasus viivisarveid. Selline kulu ei olnud üleliigse

rapsiseemne ostmisega põhjuslikus seoses, sest ka juhul, kui üleliigset rapsiseemet poleks varutud, ei

oleks pruukinud jätkuda raha viivisarveid esitanud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Tuleb

arvestada, et üleliigne rapsiseeme osteti laenatud raha eest.

Üleliigse rapsiseemne varumisega Werolile tekitatud kahju hulka ei saa arvata õigus- ja

finantskonsultatsioonide eest makstud 336 235 krooni 10 senti, sest see kulu ei olnud põhjuslikus

seoses süüdistatavatele etteheidetava rikkumisega.

Eesti Vabariigi kui Weroli aktsionäri aktsiate väärtuse väidetav vähenemine 13 870 000 krooni võrra

ei ole käsitatav kahjuna KarS § 289 mõttes.

3.1.3 Weroli juhatus oli kaheliikmeline. Aktsiaseltsi üld- ja strateegiline juhtimine, finantsjuhtimine,

ettevõtte kommertstegevuse suunamine, tooraine ostmine, toodangu müük kuulusid E. Aaviku

vastutusvaldkonda. H. Hainsoo töötas sisuliselt E. Aaviku alluvuses. Tunnistajate ja süüdistatavate

ütlustest järeldub, et varumismahu määramine oli kõigile arusaadavalt E. Aaviku pädevuses.

Eesmärgi varuda rapsiseemet töötlemisvõimsust ja eelarvet ületavas mahus seadis E. Aavik, rikkudes

sellega oma kohustusi juhatuse liikmena. Rapsiseemne ülevarumine ei olnud juhatuse liikmete ühiselt

kaalutud ja vastuvõetud otsus, vaid tulenes E. Aaviku genereeritud arenguplaanidest. Weroli töötajad,

aga ka juhatuse liige H. Hainsoo sobitasid oma tegevuse sellest eesmärgist tulenevasse raami.

Arvestades juhatuse liikmete vahelist tööjaotust, ei saa H. Hainsoole ette heita seda, et ta ei

takistanud äriplaanide ettevalmistamist. Ehkki H. Hainsoo allkirjastas rapsiseemne ostulepinguid,

puudus tal ülevaade kavandatavate lepingute mahust ja seega ka alus arvata, et sõlmitavad lepingud

kokkuvõttes ületavad nii ettevõtte tootmismahtu kui ka lubatava kõikumise piiri. H. Hainsool ei olnud

võimalik kahju tekkimist ette näha ega seda möönda. Käesolevas asjas esitatud süüdistus põhineb nn

mastaabiefektil. Süüdistatavate tegevust on käsitatud kuriteona põhjusel, et rapsiseemne

ostulepinguid sõlmiti liiga palju. Lepingute sõlmimist teatud kõikumisega (nt 10-15%) oli varem

peetud põhjendatuks. Iga konkreetne varumisleping, mis sõlmiti pärast nõukogu kindlaksmääratud

varumismahu täitumist, ei pruukinud olla ebaseaduslik. H. Hainsoo puhul ei ole tuvastatud tahtlust

sõlmida rapsiseemne ostulepinguid sellises mahus, et eelarves ettenähtud ostetava rapsiseemne kogus

saaks oluliselt ületatud. E. Aavik ja H. Hainsoo ei tegutsenud ühise teootsuse alusel. Seetõttu tuleb

H. Hainsoo talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

3.1.4 E. Aavik tegutses otsese tahtlusega nii toimepandavate tegude kui saabuva tagajärje suhtes.

Üleliigset rapsiseemet varudes asus E. Aavik realiseerima oma soovi Werolit laiendada. Kuna polnud

ühtki äriplaani, mille nõukogu oleks kinnitanud või mis olnuks vähemalt sisuliselt ette valmistatud,

pidi E. Aavik endale teadvustama, et üleliigse rapsiseemne varumine võib lõppeda majandusliku

krahhiga. Seejuures jättis E. Aavik arvestamata Weroli ostujuhi esitatud arvutused üleliigse

rapsiseemne varumise mittekasumlikkuse kohta.

3.2 Käesoleva otsuse punktis 1.2 toodud süüdistuse kohta käivaid tõendeid analüüsides jõudis

maakohus järeldusele, et E. Aavik andis korralduse kanda 20. juunil 2003 Weroli pangakontolt 2

miljonit krooni OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele selleks, et kasutada

seda raha enda osalusega OÜ N huvides ja vajadusteks. Täpsemalt selleks, et maksta tagasi OÜ N

laen T. T.-le. Raha ei kasutatud Weroli rapsitehingute vahendamiseks ega seemneostudeks. Seega

pööras E. Aavik Weroli raha kolmanda isiku kasuks. Samas asus kohus seisukohale, et E. Aaviku

tegu ei ole kvalifitseeritav mitte KarS § 289 järgi, vaid KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

3.3 Maakohus ei nõustunud süüdistusega selles, et Weroli pangakontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo

ja Benevolenskaja deposiitarve kaudu raha edasikandmine OÜ N pangakontole ja sealt selle arvelt

T. T. T. ja AS S nõuete rahuldamine on käsitatav rahapesuna KarS § 394 mõttes (vt käesoleva otsuse

punkt 1.4.1).

3.4 Käesoleva otsuse punktis 1.3 osutatud süüdistuse osas jõudis kohus tõendeid analüüsides

järeldusele, et andes 2. juunil 2004 raamatupidajale korralduse kanda Weroli pangakontolt 75 000

eurot OOO I pangakontole, omastas E. Aavik selle raha. OOO I pädevad esindajad ei olnud

kõnealuse pangakonto olemasolust teadlikud ja juurdepääs kontole oli E. Aavikul endal.

Raamatupidajale antud ülekandekorralduses viidatud 20. mai 2004. a rapsiseemne ostulepingut OOO-

ga I ei olnud Werol tegelikult sõlminud. Olemasolev lepingudokument on võltsitud. Sellega pani

E. Aavik toime isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise suures ulatuses,

s.o KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna 15. märtsist 2007 kehtiva õiguse

kohaselt ei ole E. Aavik enam käsitatav ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes, tuleb tema süüdistusest

välja jätta viide KarS § 201 lg 2 p-le 3.

3.5 Seoses punktis 1.4.2 kirjeldatud süüdistusega leidis kohus, et OOO I pangakontole kantud Weroli

rahaga edasiselt tehtud toimingud olid suunatud sellele, et varjata E. Aaviku poolt raha omastamist ja

raha pärinemist Werolist. Seega on tegemist rahapesuga KarS § 394 mõttes. OOO I kontole

kantud 75 000 eurost 62 000 eurot kanti 9. juunil 2004 K. S.-i pangakontole. Ülekande selgitusena

osutati kinnisvara ostu-müügi lepingule. Tegelikult ei kantud 62 000 eurot K. S.-i kontole kinnisvara

ostu-müügilepingu täitmiseks ja ülekannet ei teinud OOO I, mille pädevad esindajad ei teadnud

midagi ei nende juhitava äriühingu nimel avatud pangakontost, K. S.-st ega väidetavast

kinnisvaratehingust. Puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et keegi kindlakstegemata isik

esines OOO I nimel sooviga korterit osta ja kandis selle katteks K. S.-ile raha. Raha K. S.-i kontole

kandmise ainukeseks eesmärgiks oli selle ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine. K. S.

võttis 10. juunil 2004 oma kontolt sularahas välja 500 000 krooni ja 11. juunil 2004 463 000 krooni.

7. jaanuaril 2006 maksis K. S. oma kontole 990 000 krooni. 12. jaanuaril 2006 konverteeris selle

eurodeks ja 13. jaanuaril 2006 tegi makse OÜ-le Advokaadibüroo S. 13. jaanuaril 2006 on sõlmitud

käsundusleping käsundiandja K. S.-i ja käsundisaaja OÜ Advokaadibüroo S vahel. Selle lepinguga

tegi käsundiandja käsundisaajale ülesandeks lahendada võlaõiguslik vahekord tema ja tema poolt

hiljem näidatud isikute vahel. Lepingu kohaselt kandis käsundiandja käsundisaaja arvele 62 000

eurot, mille käsundisaaja pidi hoiustama edaspidiste korralduste saamiseni. Kohus tuvastas, et raha

liikumine toimus E. Aaviku tahte ja juhiste kohaselt. Pärast 9. juunit 2004 jäi E. Aaviku käsutuses

olnud OOO I kontole 13 000 eurot, mis võeti 22. juunil 2004 sularahaautomaadist välja. Ka selle raha

edasine liikumine toimus E. Aaviku kontrolli all.

3.6 Põhjendades OÜ Advokaadibüroo S Swedbank AS-is avatud deposiitarvel hoiustatud raha

konfiskeerimist KarS § 83 lg 2 p 3 alusel, märkis kohus järgmist. K. S.-i kandis 62 000 eurot

advokaadibüroo deposiitarvele käsunduslepingu alusel, andes advokaadibüroole ülesande lahendada

selle raha arvel võlaõiguslik vahekord tema ja kolmanda isiku vahel. Tegelikult ei kuulunud raha

K. S.-ile. Raha deposiitarvele kandmise eesmärk oli varjata raha tegelikku omanikku ja

ebaseaduslikku päritolu. Kõnealuse raha näol on tegemist rahapesu objektiga, mis on antud kolmanda

isiku OÜ Advokaadibüroo S omandusse (valdusse). Seetõttu tuleb OÜ Advokaadibüroo S

arveldusarvel olev 62 000 eurot konfiskeerida.

3.7 Kohus asus seisukohale, et Eesti Vabariigi tsiviilhagi E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu tuleb jätta

rahuldamata. Aktsiate väärtuse vähenemist ei saa käsitada kahjuna VÕS § 128 mõttes. Kui ka asuda

seisukohale, et süüdistatavad rikkusid ÄS § 306 lg-test 2 ja 3 ning § 315 lg-st 1 tulenevaid juhatuse

liikme kohustusi, nagu tsiviilhagis leitakse, ei võimalda see Eesti Vabariigil nõuda süüdistatavatelt

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist. ÄS §-d 306 ja 315 on suunatud aktsiaseltsi,

mitte aga aktsionäride huvide kaitsele. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse

rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud

kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille

rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. ÄS § 315 lg 1 ja TsÜS § 37 lg 1 näevad ette

aktsiaseltsi juhtorgani liikmete vastutuse aktsiaseltsi ees. Nendele sätetele ei saa tugineda aktsionär

talle tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid üksnes aktsiaselts, kellel on juhtorgani liikmega tehinguline

suhe. Juhatuse liige saab vastutada aktsionäride ees üksnes seaduses selleks ettenähtud erikoosseisu

alusel (nt ÄS § 403 lg 6).

Lisaks ei ole Eesti Vabariik tõendanud, et tema väidetav kahju on süüdistatavate tegevusega

põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Weroli aktsiate müügileping sõlmiti enampakkumisel

osalenutest paremuselt teise pakkujaga. OÜ D pakkus Weroli aktsiate eest 52,2 miljonit krooni, mis

ületab KPMG hinnangut. OÜ D loobus hiljem aktsiate ostmisest, põhjendades seda asjaoludega, mis

ei seondu süüdistatavate käitumisega.

3.8 Kohtuotsusega samal päeval tehtud määrusega otsustas maakohus hüvitada T. Jaanimetsale

osaliselt - 206 250 krooni ulatuses - valitud kaitsjale makstud tasu ja 14 000 krooni ulatuses muid

menetluskulusid.

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid E. Aavik, tema kaitsja vandeadvokaat Monika

Mägi, ringkonnaprokurör Marge Püss ja Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein.

Lisaks esitas T. Jaanimetsa kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg määruskaebuse maakohtu määruse

peale, millega otsustati kriminaalmenetluse kulude osaline hüvitamine T. Jaanimetsale (vt otsuse

punkt 3.8).

4.1 Nii E. Aavik kui ka tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist E. Aaviku

süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas ning E. Aaviku õigeksmõistmist süüdistuse kogu

mahus.

4.2 Prokuratuuri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega H. Hainsoo mõisteti

KarS § 289 järgi õigeks, ja paluti H. Hainsoo KarS § 289 järgi süüdi tunnistada. Samuti vaidlustati

kohtuotsus T. Jaanimetsa õigeksmõistmises ja taotleti tema süüditunnistamist.

4.3 Eesti Vabariik taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega H. Hainsoo oli KarS § 289 järgi

õigeks mõistetud ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jäetud. Apellant palus H. Hainsoo KarS

§ 289 järgi süüdi tunnistada ja tsiviilhagi rahuldada.

4.4 T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuses paluti jätta T. Jaanimetsa poolt kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses valitud kaitsjale makstud 323 592 krooni 56 senti täies ulatuses riigi kanda.

Ringkonnakohtule esitas kaitsja taotluse hüvitada T. Jaanimetsale ka apellatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu 4515 eurot 22 senti.

5. Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsusega rahuldati E. Aaviku, tema kaitsja ja prokuratuuri

apellatsioonid osaliselt. Eesti Vabariigi apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse osaliselt, nimelt:

1) E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse osas;

2) E. Aaviku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi;

3) E. Aavikule KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise ja tema suhtes KarS § 74 lg-te 1-3

kohaldamise osas;

4) H. Hainsoo õigeksmõistmises KarS § 289 järgi;

5) E. Aaviku ja H. Hainsooga seotud menetluskulude osas;

6) T. Jaanimetsaga seotud menetluskulude jätmises riigi kanda, määrates selle küsimuse

lahendamiseks eraldi määrusega.

Ringkonnakohtu otsusega:

1) mõisteti E. Aavikule KarS § 289 järgi karistuseks 3 aastat vangistust;

2) mõisteti E. Aavik KarS § 201 järgi õigeks selles, et ta omastas 2003. a juunis 2 miljonit krooni

Weroli raha (käesoleva otsuse punkt 1.2);

3) tunnistati E. Aavik süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks 6 kuuks;

4) mõisteti E. Aavikule KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 3 aastat, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti

kantuks 2 kuud 14 päeva eelvangistust ja mis KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti tingimisi 3-aastase

katseajaga täitmisele pööramata;

5) tunnistati H. Hainsoo süüdi KarS § 289 (KarS § 2172 lg 1) järgi ja teda karistati vangistusega 2

aastaks, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

6) tehti uus otsustus H. Hainsood ja E. Aavikut puudutavate menetluskulude osas;

7) jäeti muus osas, sh Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jätmist puudutavas osas, maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Maakohus on alusetult H. Hainsoo üleliigse rapsiseemne varumises KarS § 289 järgi õigeks

mõistnud. Weroli juhatus oli kollektiivne juhtimisorgan. See eeldas, et juhatuse liikmed tegutsesid

omavahel kooskõlastatult ja ühtse tahtega, vastasel juhul olnuks juhatus võimetu vastu võtma

juhtimis- ja teisi otsuseid. Välistada H. Hainsoo kui juhatuse liikme vastutus kaastäideviijana

tähendaks seda, et Werolil oli kaks juhatust, millest ühte kuulus E. Aavik ja teise H. Hainsoo, kes

võtsid kumbki juhatuse nimel vastu autonoomseid otsuseid. Selline käsitlus ei saa olla kooskõlas

reaalsusega äriühingu juhtimisel. Olukorras, kus E. Aavik leidis, et rapsiseemet tuleks varuda rohkem

kui Weroli tootmisvõimsus ja nõukogu kinnitatud eelarve võimaldasid, oli H. Hainsool valida, kas

seda ettepanekut aktsepteerida ja käsitada seda kui juhatuse otsust või mitte. Asudes sõlmima

rapsiseemne varumise lepinguid, soostus H. Hainsoo E. Aaviku algatatud rapsiseemne

ülevarumisega. Seega tegutsesid H. Hainsoo ja E. Aavik üleliigse rapsiseemne varumisel

kooskõlastatult ja ühise tahtlusega.

5.2 Üleliigse rapsiseemne varumine on käsitatav kuriteona nii teo toimepanemise ajal kehtinud KarS

§ 289 kui ka 15. märtsist 2007 jõustunud KarS § 2172 lg 1 järgi. E. Aavik ja H. Hainsoo, omades

juhatuse liikmetena õigust sõlmida Weroli nimel rapsiseemne varumiseks lepinguid, seega võtta

Werolile kohustusi, kasutasid seda õigust ebaseaduslikult ära ja varusid rapsi tunduvalt suuremas

mahus kui nägi ette eelarve. Maakohus on üleliigse rapsiseemne varumist puudutavaid tõendeid

põhjalikult analüüsinud ja teinud nendest õiged ning põhistatud järeldused. Tuvastatud asjaoludel ei

saa kuidagi väita, et Weroli juhatus täitis üleliigset rapsiseemet varudes nõukogu otsust ja tegutses

Weroli jaoks parima kasuga. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega üleliigse

rapsiseemne ülevarumisega tekitatud kahju osas.

5.3 Maakohus on veenvalt põhistanud oma otsustust tunnistada E. Aavik süüdi selles, et ta omastas

2004. a Weroli pangakontolt 75 000 eurot. Apellantide väited maakohtu otsuses sisalduvat tõendite

analüüsi ei kummuta.

5.4 Maakohus on ekslikult käsitanud E. Aaviku korraldusel 20. juunil 2003 toimunud 2 miljoni

krooni ülekandmist Weroli pangakontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja

deposiitarvele omastamisena. Maakohus jättis tähelepanuta, et 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS

§ 201 redaktsioon käsitas omastamise objektina üksnes vallasasja, pangakontol olev raha ei ole aga

käsitatav vallasasjana. Ehkki süüdistuses on E. Aaviku kõnealune tegu kvalifitseeritud KarS § 289

järgi, ei ole prokurör apellatsioonis reageerinud maakohtu otsustusele E. Aaviku käitumine KarS

§ 201 järgi ümber kvalifitseerida. Seetõttu tuleb E. Aavik kõnealuses teos õigeks mõista ja talle

süüksarvatav omastamine kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 asemel KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

5.5 Maakohus on põhjendatult E. Aaviku KarS § 394 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistanud.

5.6 Maakohus on õigesti tuvastanud, et K. S. kandis 62 000 eurot OÜ Advokaadibüroo S kontole

eesmärgiga varjata selle vara tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. See raha oli rahapesu

objekt. Seetõttu tuleb kõnealune raha KarS § 83 lg-te 2 ja 3 alusel konfiskeerida. OÜ

Advokaadibüroo S, kelle arvel konfiskeeritud raha on, ega Werol ei ole konfiskeerimist vaidlustanud.

5.7 E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud 4-aastane vangistus on põhjendamatult range. Maakohus

on oma otsuses viidanud E. Aavikut positiivselt iseloomustavatele andmetele. Nendest lähtudes tuleb

E. Aavikule KarS § 289 järgi karistuseks mõista vangistus 3 aastaks.

5.8 Samuti leidis ringkonnakohus, et kuna E. Aaviku kuritegude toimepanemisest on möödunud

rohkem kui 6 aastat ja ta on elanud sel ajal seaduskuulekalt, samuti viibis E. Aavik kohtueelses

menetluses vahi all, on vangistuse osaline reaalne ärakandmine ebaotstarbekaks.

5.9 Maakohtu otsustus mõista T. Jaanimets talle esitatud süüdistuses õigeks on seaduslik ja

põhjendatud.

5.10 Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata Eesti Vabariigi hagi E. Aaviku ja H. Hainsoo

vastu. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva

kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk

ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 315 lg-st 2 tulenevalt vastutavad

aktsiaseltsi juhatuse liikmed kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest aktsiaseltsi, mitte aga

aktsionäride ees. ÄS § 315 eesmärk ei ole aktsionäri kaitse. Lisaks osutas ringkonnakohus asjaolule,

et Eesti Vabariigile kuulunud Weroli aktsiad müüdi avalikul kirjalikul enampakkumisel, mille võitis

D OÜ, kelle pakutud hind oli 52,2 miljonit krooni, s.o 6,2 miljonit krooni enam hageja poolt viidatud

aktsiate rikkumiseelsest väärtusest (46 miljonit krooni). Hiljem enampakkumise võitja küll loobus

aktsiate ostmisest, aga seda mitte tulenevalt E. Aaviku ja H. Hainsoo käitumisest.

5.11

Kohtuotsusega

samal

päeval

tehtud

määrusega

tühistas

ringkonnakohus

Tartu

Maakohtu 5. mai 2010. a määruse T. Jaanimetsa kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta (vt

otsuse punkt 3.8). Ringkonnakohus jättis T. Jaanimetsa menetluskulud riigi kanda 277 032 krooni 56

sendi (17 705 euro 61 sendi) ulatuses, rahuldades T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuse osaliselt.

T. Jaanimetsa kaitsja esitatud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse osas ringkonnakohus

seisukohta ei võtnud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid E. Aaviku kaitsja vandeadvokaat

M. Mägi, H. Hainsoo kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör M. Püss, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein ja T. Jaanimetsa

kaitsja vandeadvokaat A. Luberg. Kaitsjate kassatsioonidele esitas kassatsioonivastuse prokuratuur ja

prokuratuuri ning Eesti Vabariigi kassatsioonidele E. Aaviku kaitsja.

7. E. Aaviku kaitsja taotleb kassatsioonis nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuste tühistamist

E. Aaviku süüditunnistamist puudutavas osas, E. Aaviku täielikku õigeksmõistmist ja menetluskulude

jätmist riigi kanda. Kassaatori põhiväited on järgmised.

7.1 Tunnistades E. Aaviku KarS § 289 järgi süüdi üleliigse rapsiseemne varumises, on mõlema astme

kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust.

7.1.1 Maakohus tuvastas õigesti, et E. Aavik sõlmis vaid ühe süüdistusaktis nimetatud rapsiseemne

ostulepingutest, mille alusel rapsiseeme saabus. See on ainukene leping, mille karistusõiguslikku

relevantsust võiks käesolevas asjas analüüsida. Ülejäänud süüdistuses nimetatud lepingud tulnuks

jätta E. Aaviku süüküsimuse lahendamisel tähelepanuta, sest E. Aavik pole neid sõlminud.

Kaastäideviimist H. Hainsooga ei olnud. Ringkonnakohus, asudes seisukohale, et E. Aavik ja

H. Hainsoo tegutsesid kaastäideviijatena, ei tugine ühelegi tõendile, vaid leiab üksnes, et juhatuse

liikmed ei saa vastu võtta autonoomseid otsuseid.

7.1.2 Kuna rapsiseeme oli Weroli peamiseks tootmissisendiks, siis ei saa rapsiseemne ostutehinguid

lugeda igapäevase majandustegevusega mitteseotud ja seega nõukogu nõusolekut eeldavateks

tehinguteks. Weroli eelarve vastuvõtmine ei ole käsitatav nõukogu otsusena, mille raamest väljumist

saaks juhatuse liikmele ette heita.

7.1.3 Hindamaks, kas süüdistatav on rikkunud sisesuhtest tulenevaid kohustusi ja kas tema käitumine

oli KarS § 217² lg 1 tähenduses ebaseaduslik, on määrava tähtsusega see, kas E. Aavik käitus

korraliku ettevõtja hoolsusega ja tegutses majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kassaatori

hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Weroli juhatus varus rapsiseemet ajal, mil

prognoositi, et eeloleval hooajal ei õnnestu Eestist piisavas koguses rapsiseemet varuda. Rapsiseemne

varumisel arvestas juhatus mitmete võimalike tegutsemisplaanide realiseerumisega (osaluse ostmine

M OY-s või koostöö R OY-ga). Lisaks oli eelnevatel aastatel kevaditi rapsi maailmaturu hind

tõusnud. Seega oli juhatusel alus arvata, et isegi kui peamised tegevusalternatiivid ei realiseeru, on

rapsiseeme võimalik kasumlikult edasi müüa.

7.1.4 E. Aavikule KarS § 289 järgi süüks arvatud koosseisulise kahju hulka on põhjendamatult loetud

seemneostu finantseerimiskulud. Kasumi teenimiseks peab juhatus kaasama võõrkapitali. Arvestada

tulnuks, et Weroli enamusaktsionär ei paigutanud ja ei kavatsenudki paigutada äriühingusse vajalikul

määral kapitali. Süüdistuses kirjeldatud kahju, mis tulenes rapsiseemne raamatupidamislikust

allahindamisest, ei saanud äritegevuses esinevaid riske arvestades olla ettenähtav. Kahju tekkis

seemne allahindamisest ja nõukogu poolt senise tegevuse peatamisest, s.o sündmustest, mille üle

E. Aavikul kontrolli ei olnud.

7.1.5 Isegi kui eeldada, et Erki Aaviku käitumine võis mingis osas vastata süüteo objektiivsele

koosseisule, siis puudub tema tegevuses subjektiivne külg.

7.2 Tunnistades E. Aaviku KarS § 201 lg 1 p 2 järgi süüdi 75 000 euro omastamises, on mõlema

astme kohtud uurinud tõendeid puudulikult ja ühekülgselt ning jätnud Weroli ja OOO I vahelised

võlaõiguslikud suhted terviklikult analüüsimata.

7.3 Isegi, kui kohus leiab, et E. Aavikule etteheidetav käitumine vastab KarS §-des 289 ja 201 ette

nähtud süüteo objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule, välistab E. Aaviku süüditunnistamise

osutatud kuriteokoosseisude järgi õigusvastasust välistav asjaolu - kannatanu nõusolek. Werol, olles

nõukogu ja juhatuse kaudu tutvunud kohtueelse menetluse materjalidega, loobus esitatud tsiviilhagist.

Samuti asus Weroli nõukogu 7. juunil 2007 käesoleva kriminaalasjaga seotud asjaolusid ja tõendeid

analüüsides seisukohale, et E. Aavik ega H. Hainsoo pole kriminaalasja uurimise esemeks olevatel

asjaoludel aktsiaseltsile kahju tekitanud. Arvestades tsiviilõiguslike suhete dispositiivset iseloomu,

karistusõiguse aktsessoorsuse ning ultima ratio põhimõtet, peab kannatanu seisukoht menetluses

olema karistusõiguslikult relevantne.

7.4 Kuna E. Aavik tuleb omastamissüüdistuses õigeks mõista, langeb ära ka eelkuritegu ning seega

ka alus tunnistada E. Aavik süüdi KarS § 394 lg 2 p 3 järgi.

7.5 Kohtud on ekslikult konfiskeerinud KarS § 83 lg-te 2 ja 3 alusel OÜ Advokaadibüroo S

deposiitarvel olevad 62 000 eurot. Selle summa konfiskeerimiseks puudub õiguslik alus ning

arestitud vara tuleb tagastada selle õiguspärasele omanikule OOO-le I. Advokaadibüroo deposiitarvel

oleva raha konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 ja 3 alusel oleks põhjendamatu isegi siis, kui oleks

võimalik tuvastada E. Aaviku koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kohtuotsustest jääb

ebaselgeks, kellele konfiskeeritud summa kohtu hinnangul kuulub. Kohtuotsustest võib välja lugeda,

et maakohus on pidanud vara omanikuks OÜ-d Advokaadibüroo S, ringkonnakohus OÜ-d

Advokaadibüroo Sd või Werolit. Advokaadibüroo, kelle deposiitarvel raha hoiustatakse, täidab

üksnes kliendilepingut ning raha deponeerimisel raha omandiõigus üle ei lähe. Raha ei kuulu ka

Werolile. Tõendid kinnitavad, et deposiitarvel arestitud summa kuulub OOO-le I, sest selle raha eest

on OOO I tarninud Werolile kaupa. OOO I on esitanud ka taotluse temale kuuluv vara aresti alt

vabastada. Samuti puudub maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsustest nõuetekohane analüüs

kolmanda isiku vara konfiskeerimise põhjendatuse osas.

8. H. Hainsoo kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist H. Hainsoo

süüditunnistamist ja kriminaalmenetluse kulude tema kanda jätmist puudutavas osas. Kaitsja palub

mõista H. Hainsoo KarS § 289 järgi õigeks ja jätta H. Hainsoo menetluskulud riigi kanda. Kassaatori

põhiväited on järgmised.

8.1 H. Hainsoo on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuses ja sellega on rikutud tema

kaitseõigust. Süüdistusest ei nähtu, milliste tegudega H. Hainsoo täitis objektiivse süüteokoosseisu

tunnused. Süüdistusaktist ei nähtu, kas H. Hainsoole heidetakse KarS § 2172 lg 1 järgi ette

ärakasutamist või usalduse murdmist. Alles süüdistuskõnes täpsustas prokurör süüdistuse sisu ja

avaldas, et H. Hainsoole etteheidetav tegu vastab ärakasutamiskoosseisule.

8.2 Ringkonnakohus ei ole süüdimõistvat kohtuotsust piisavalt põhistanud. Olukorras, kus

ringkonnakohus teeb alama astme kohtuotsusest oluliselt erineva otsuse, mõistes õigeksmõistetu

samade tõendite alusel süüdi, tuleb apellatsioonikohtul erilise põhjalikkusega oma otsust motiveerida

(vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-85-07).

8.3 Ringkonnakohus ei ole süüdimõistvat otsust tehes pööranud tähelepanu ega andnud hinnangut

sellele, millistes tingimustes toimus rapsi väidetav ülevarumine: 2004. a ilmastikuprognoos viitas

rapsisaagi ikaldumisele, Werolis olid töös mitmed äriplaanid (M OY ost, osaluse omandamine AS-s

Biodiisel jt), mis eeldasid täiendava rapsiseemne varumist.

8.4 Ringkonnakohus ei ole tuvastanud põhjuslikku seost H. Hainsoo tegude ja väidetava kahju vahel.

Samuti pole ringkonnakohus andnud õiguslikku hinnangut asjaolule, et Werol on tsiviilhagist

loobunud, millest järeldub, et E. Aavik ja H. Hainsoo ei ole juhatuse liikmetena Werolile kahju

tekitanud.

8.5 Ringkonnakohus ei ole ümber lükanud maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud H. Hainsool

tahtlust varuda rapsi eelarves ettenähtust suuremas ulatuses ning juhatuse liikmete omavahelisest

tööjaotusest tulenevalt ei olnud H. Hainsoo kohustatud omama ülevaadet varutava rapsiseemne

hulgast. H. Hainsoo allkirjastas rapsi varumise lepinguid üksnes E. Aaviku korraldusel ja seetõttu, et

E. Aavik täitis tööülesandeid Tallinna kontoris ning seega ei olnud tal võimalik tehases rapsi

varumise lepinguid allkirjastada. TsÜS §-st 32 tulenevalt võis H. Hainsoo usaldada E. Aaviku

ettevalmistustööd ning H. Hainsoolt ei saanud eeldada, et ta kontrollinuks iga lepingu allkirjastamisel

üle kõik asjaolud, mh selle, kas tegemist pole rapsi ülevarumisega.

8.6 Ringkonnakohus on H. Hainsood süüdi tunnistades jätnud kontrollimata õigusvastasust

välistavate asjaolude esinemise. Juhatuse liikme kohustusi täites pidi H. Hainsoo täitma E. Aaviku

korraldusi, kandma hoolt, et tehas rapsiseemne puudumise tõttu ei seisaks ning samal ajal pidama

kinni ka majandusaasta eelarvekavas kinnitatud rapsi varumise piirmäärast. Ringkonnakohus on

jätnud hindamata, kas H. Hainsoo puhul ei olnud tegemist kohustuste kollisiooniga.

8.7 Ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses väljendama selge seisukoha H. Hainsoo vara arestist

vabastamise jõustumise kohta.

9. Prokuratuuri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist:

1) osas, millega E. Aavik mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks 2 miljoni krooni Weroli

raha ülekandmises OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja pangakontole;

2) E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse

ning vangistuse reaalset ärakandmist puudutavas osas;

3) osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi.

Prokurör palub saata kriminaalasi vaidlustatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised.

9.1 E. Aaviku poolt 2003. aastal korralduse andmine 2 miljoni krooni kandmiseks Weroli arvelt OÜ

Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele oli süüdistuses kvalifitseeritud KarS § 289

järgi. Maakohus kvalifitseeris selle teo ümber KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Prokurör nõustub

ringkonnakohtuga, et E. Aaviku kõnealust tegu ei saa käsitada omastamisena KarS § 201 mõttes.

Samas leiab kassaator, et ringkonnakohus pidanuks E. Aaviku selles teos süüdi tunnistama KarS

§ 289 järgi, sest E. Aavik oli ametiisik KarS § 288 enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsiooni mõttes

ja lasi põhjendamatu rahaülekande teha oma ametiseisundit ära kasutades, tekitades Werolile olulise

kahju. Hilisem raha tagasikandmine on käsitatav vaid kahju vabatahtliku hüvitamisena.

Ringkonnakohtul olnuks võimalik E. Aaviku tegu ümber kvalifitseerida, kuna E. Aavikule oli

esitatud süüdistus KarS § 289 järgi ning olemuselt oli KarS § 201 § 289 suhtes erinorm.

9.2 Kergendades E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud vangistust ja jättes selle täies ulatuses

täitmisele pööramata, on ringkonnakohus liialt lähtunud süüdistatavat iseloomustavatest andmetest ja

jätnud tahaplaanile isiku süü, mis on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse mõistmise alus. E. Aavikule

tuleb karistuseks mõista 4 aastat vangistust, millest osa kuulub kohe ärakandmisele.

9.3 Jättes rahuldamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi, on kohtud ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

10. Eesti Vabariik taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti tema

tsiviilhagi rahuldamata, ja palub saata kriminaalasja tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks

arutamiseks ringkonnakohtule. Samuti taotleb kassaator E. Aavikult ja E. Hainsoolt Eesti Vabariigi

menetluskulude väljamõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

10.1 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 32, ÄS § 306 lg-d 2 ja 3, § 315 lg-t 1 ja PS § 25.

Kehtiv õiguskord võimaldab kaitsta aktsionäri õigusi, sh nõuda kahju hüvitamist, kui aktsiate

väärtuse vähenemine on tingitud äriühingu juhtorganite õigusvastasest tegevusest. Õigus kahju

hüvitamisele on põhiõigus ning see õigus kuulub ka aktsionärile. Seisukohta, et aktsionäri kahju võib

seisneda talle kuuluvate aktsiate väärtuse vähenemises ja et sellise kahju hüvitamist saab nõuda,

kinnitab Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10.

Kohtud ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 306 lg-d 2 ja 3 ning ÄS § 315 lg-t 1. Nendest sätetest tulenevad

juhatuse liikme kohustused ei ole kehtestatud üksnes aktsiaseltsi, vaid ka aktsionäride kaitseks. Kuna

juhtorganite tegevus mõjutab aktsiaseltsi majanduslikku olukorda, mõjutab see ka aktsionäride vara

väärtust. Seega on aktsionäri huvides, et äriühing juhtorgani liikmed ei kuritarvitaks neile antud

usaldust, tegutseksid äriühingu jaoks majanduslikult soodsaimal viisil ja järgiksid nõukogu

seaduslikke korraldusi. Aktsionär ei pea kandma aktsiate väärtuse vähenemise riski ja kahju, mis on

tingitud juhatuse liikmete õigusvastasest tegevusest. Seadusandja tahe kohustada juhatuse liikmeid

vastutama aktsionäri ees tuleneb TsÜS §-st 32. Juhul, kui aktsionäril ei oleks võimalik esitada

kahjuhüvitusnõuet oma õigusvastase tegevusega kahju tekitanud juhatuse liikme vastu, ei saaks

aktsionär oma investeeringut kaitsta. See asetaks aktsionäri võrreldes aktsiaseltsi võlausaldajatega

põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda. Äriühingu õigus nõuda juhatuse liikmelt tekitatud kahju

hüvitamist ühingule ei taga alati aktsionäri õiguste ja huvide kaitset. Välistatud pole olukord, kus

äriühingu juhtorganid ei realiseeri äriühingu õigust kahju hüvitamisele ning jätavad kasutamata

võimaluse saavutada kahjunõude abil äriühingu majandusliku olukorra parandamine ja aktsiate

väärtuse tõstmine. Sellisel juhul jääks aktsionär, kelle aktsiate väärtus on juhtorganite õigusvastaste

tegude tulemusena vähenenud, kuid kellel puudub võimalus juhtorganite tegevust mõjutada, ilma

õiguskaitsevahendita.

10.2 Kassaator leiab, et just süüdistatavate õigusvastase tegevuse tõttu langes talle kuulunud Weroli

aktsiate väärtus. Enne süüdistatavate õigusvastase tegevuse mõju avaldumist 2004. a kevadel hindas

KPMG riigile kuuluvate Weroli aktsiate väärtuseks 42,4-49,6 miljonit krooni. Weroli aktsiate hind

nende müügi ajal 2006. a - 32,13 miljonit krooni - kujunes enampakkumise tulemusena. See hind

tulenes aktsiaseltsi majanduslikust olukorrast, mida kostjate õigusvastane tegevus rapsiseemne

ülevarumisel oli enampakkumise toimumise ajaks oluliselt kahjustanud. Kohtud on põhjendamatult

viidanud D OÜ pakkumusele. D OÜ võttis oma pakkumuse tagasi, mistõttu parimaks pakkumuseks

jäi P AS pakkumine. Kohtute seisukohad pakkumuse tagasivõtmise põhjuste kohta on oletuslikud ega

tugine asjas kogutud tõenditele.

11. T. Jaanimetsa kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, mis käsitleb

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist, ja palub teha uue otsuse, millega jätta T. Jaanimetsa

apellatsioonimenetluse kulud summas 4478 eurot 22 senti riigi kanda. Samuti taotleb kaitsja

T. Jaanimetsale kassatsioonimenetluse kulude hüvitamist summas 355 eurot 48 senti.

Ringkonnakohus jättis T. Jaanimetsa õigeksmõistmist puudutavas osas maakohtu otsuse sisuliselt

muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. Kohtuotsusega samal kuupäeval tehtud

määrusega rahuldati osaliselt T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebus kriminaalmenetluse kulude

küsimuses. Ringkonnakohtu istungil 31. märtsil 2011 esitas T. Jaanimetsa kaitsja eraldi

menetlusdokumendina kirjaliku taotluse (koos kuludokumentidega) kriminaalmenetluse kulude

hüvitamiseks seoses menetlusega ringkonnakohtus (summas 4478 eurot 22 senti). Tulenevalt KrMS

§ 342 lg-st 1 ning § 306 lg 1 p-st 14 pidanuks ringkonnakohus otsuses näitama, millised on

T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Ringkonnakohus ei ole

T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat käsitlenud ei kohtuotsuse menetluskulude

lahendamist puudutavas osas ega T. Jaanimetsa kaitsja määruskaebuse lahendamisel tehtud määruses.

Kaitsja hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 ja § 185 lg-st 1 on T. Jaanimetsal õigus apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamisele.

12. Kassatsioonivastuses palub prokurör M. Püss jätta E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate

kassatsioonid rahuldamata, T. Jaanimetsa kaitsja kassatsiooni aga rahuldada ning jätta T. Jaanimetsa

menetluskulud mõistlikus määras riigi kanda. Kassatsioonivastuse põhiväited on järgmised.

12.1 Süüdistatavatele esitatud süüdistus on konkretiseeritud ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsus

piisavalt põhistatud.

12.2 H. Hainsoo kaitsja viide Weroli juhatuse otsusele, millega juhatuse liikmete vahel jagati

vastutusvaldkonnad, ei ole asjakohane, kuna tegelikult juhatuse liikmed seda otsus ei järginud.

Hinnangu andmisel juhatuse liikme töökohustustele tuleb lähtuda tegelikult väljakujunenud

töökorraldusest. Kõik eelarvesse planeeritud rapsiseemne varumislepingud on allkirjastanud

H. Hainsoo. Ka suure osa eelarvet ületavaid rapsiseemne varumislepinguid allkirjastas H. Hainsoo.

H. Hainsoo oli teadlik tehase tootmismahtudest ja varutava rapsiseemne kogustest. H. Hainsoo sai

lepinguid sõlmides aru, et ta väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ega järgi nõukogu

otsuseid.

12.3 ÄS § 315 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.

Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste

vastuvõtmisel piisavalt informeeritud ega tohi võtta juriidilisele isikule põhjendamatuid riske.

Juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, kui ta ei tegutse hoolsusega mida ilmutaks

tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-67-

03.) Seega tähendab juhatuse liikme poolt piisava hoolsusmäära rakendamata jätmine

hoolsuskohustuse rikkumist. Äriühingule võetud kohustuste ja nende tagajärgede õiguspärasuse eest

kannab vastutust juhatus.

12.4 Üleliigse rapsiseemne varumata jätmise korral ei oleks Werolil tekkinud sellega kaasnenud

kulusid (transpordikulu lattu, lao rent, rapsiseemne soetamiseks kasutatud laenudelt arvestatud

intress). Kuna Werol oli alakapitaliseeritud ja tal polnud oma ladusid ning transporditeenus tuli sisse

osta, siis kujunes varutud rapsiseemne lõpphind nii kõrgeks, et seda polnuks võimalik kasumlikult

müüa isegi börsihinna olulise tõusu korral. Lisaks tulnuks süüdistatavatel arvestada sellega, et

rapsiseemne börsihind võib ka langeda. Neid asjaolusid arvestades pidid rapsiseemne ülevarujad aru

saama, et ülevarumisega kaasneb tulevikus varaline kahju. Seda kinnitas ka Weroli ostujuhi koostatud

ja juhatuse liikmetele teatavaks tehtud arvutuskäik. Sellises olukorras üleliigset rapsiseemet varudes

said juhatuse liikmed aru, et Werolil tekivad lähitulevikus likviidsusraskused, mille ületamiseks tuleb

asuda üleliigselt varutud rapsiseemet müüma. Kuna E. Aavik ja H. Hainsoo olid teadlikud Weroli

majanduslikust olukorrast, tehase tootmisvõimalustest, sellest, et neil puudub nõukogu luba varuda

rapsi rohkem kui oli tehase tootmisvajadus, ja et nõukogu ei olnud heaks kiitnud ühtegi nende

esitatud äriplaani, samuti rapsiseemne varumisega kaasnevatest kuludest, tegutsesid nad tegu toime

pannes otsese tahtlusega.

12.5 T. Jaanimetsa kaitsja kassatsioonis märgituga prokurör põhimõtteliselt nõustub, kuid leiab, et

taotletavad menetluskulud on ebamõistlikult suured.

13. E. Aaviku kaitsja kassatsioonivastuses palutakse jätta prokuratuuri ja Eesti Vabariigi

kassatsioonid rahuldamata. Kaitsja põhiväited on järgmised.

13.1 Seoses sellega, et prokurör vaidlustab E. Aaviku õigeksmõistmist 2 miljoni krooni ülekandmises

Weroli kontolt OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja Benevolenskaja deposiitarvele, märgib kaitsja

järgmist. Olukorras, kus prokuratuur ei apelleerinud maakohtu otsustust kvalifitseerida E. Aaviku

käitumine KarS § 289 asemel KarS § 201 järgi, ei saa prokuratuur kassatsioonis tugineda sellele, et

maakohus kohaldas materiaalõigust valesti ning et ringkonnakohus pidanuks E. Aaviku teo

maakohtust erinevalt kvalifitseerima.

13.2 E. Aavikule karistuse mõistmisel on ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-

1-40-04 väljendatud põhimõtetega võtnud lisaks süü suurusele arvesse ka E. Aaviku isikut positiivselt

iseloomustavaid andmeid.

13.3 Prokuratuuri kassatsioonis puuduvad argumendid selle kohta, miks tuleks E. Aavikule mõistetud

vangistuse osalist reaalset ärakandmist põhjendatuks pidada. Prokurör ei ole eristanud karistuse

mõistmise ja karistusest tingimusliku vabastamise aluseid.

13.4 Kuna prokuratuuril ei ole õigust esitada tsiviilhagi, puudub prokuratuuril tsiviilhagi puudutavas

osas ka apellatsiooni- ega kassatsiooniõigust.

13.5 Eesti Vabariigi kassatsioonis märgitu ei anna alust maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste

tühistamiseks. Tsiviilhagis on nõude materiaalõigusliku alusena märgitud VÕS § 1043 lg 1 p 7. Selle

sätte kohaldamiseks tuleks VÕS § 1045 lg 3 kohaselt esmalt tuvastada, et rikutud on normi, mille

eesmärk on aktsionäride kaitse. Kooskõlas ÄS §-s 226 märgituga saavad aktsionäri kaitsvateks

normideks olla vaid sellised, mis otseselt tagavad tema õigusi. Sellisteks normideks on nt teabeõigus

(ÄS § 287), õigus osaleda üldkoosolekul (ÄS § 290 jj). ÄS § 306 lg 2 ega § 315 lg 1, millele osutab

kassaator, ei ole suunatud aktsionäride õiguste tagamisele. Need sätted näevad ette juhatuse liikme

kohustused ühingu, mitte aktsionäride ees. Juhatuse liikme üldkohustuse rikkumise korral ei saa

aktsionär esitada juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuet. Selline nõudeõigus saab olla vaid

ühingul endal. Kassaator osutab õigesti, et kahjuhüvitusnõuete esitamisel aktsiaseltsi juhatuse

liikmete vastu koheldakse aktsiaseltsi võlausaldajaid ja aktsionäre ebavõrdselt. Selline erinev

kohtlemine on aga igati põhjendatud, sest aktsionäril (ja eriti enamusaktsionäril) on ühingu tegevuse

korraldamiseks tunduvalt suuremad võimalused kui võlausaldajal. Seejuures tuleb arvestada, et ka

võlausaldaja saab nõuda ÄS § 315 lg 4 kohaselt juhatuse liikmelt kahju hüvitamist äriühingule, mitte

iseendale. ÄS § 315 lg 4 annab nn derivatiivhagi esitamise õiguse vaid aktsiaseltsi võlausaldajale,

mitte aktsionärile. Kassaatori viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-7-10 pole asjakohane, sest

osutatud tsiviilasjas eksisteeris konkreetne nõude alus (ÄS § 403 lg 6), mis andis aktsionärile

otsenõude juhatuse liikme vastu. Käesoleval juhul selline nõude alus puudub.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil loobus prokurör oma kassatsioonist osas, milles selles

vaidlustatakse Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Prokurör põhjendas kassatsioonist

loobumist sellega, et kuna prokuratuur ei esitanud tsiviilhagi osas apellatsiooni, ei ole prokuratuuril

selles küsimuses ka kassatsiooniõigust. Muus osas jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike

seisukohtade ja taotluste juurde. E. Aaviku, H. Hainsoo ja T. Jaanimetsa kaitsjad ning Eesti Vabariigi

esindaja esitasid täiendavaid taotlusi ja dokumente kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Esmalt annab Riigikohtu kriminaalkolleegium hinnangu E. Aaviku H. Hainsoo kaitsjate

kassatsioonidele (I), võttes kõigepealt vaatluse alla sellised vastuväited, millele kaitsjad on tuginenud

korraga mitme erineva kuriteo vaidlustamisel (A), ja siis konkreetseid kuritegusid puudutavad

probleemid (B). Seejärel peatub kolleegium prokuröri kassatsioonil (II). Otsuse III osas Eesti

Vabariigi kassatsiooni käsitledes selgitab kolleegium esmalt, miks ei saa Eesti Vabariiki vaadelda

käesolevas kriminaalasjas kannatanuna (A), põhjendab seejärel kassatsiooni ja tsiviilhagi

läbivaatamist (B) ja annab hinnangu kassatsiooni põhjendatusele (C). Lõpuks käsitleb Riigikohus

T. Jaanisoo kaitsja kassatsiooni (IV) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab

kassatsioonimenetluse kulud (V).

I

(A)

16. E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate kassatsioonides on nii seoses E. Aavikule ja H. Hainsoole KarS

§ 289 (§ 2172 lg 1) järgi esitatud süüdistuse kui ka E. Aavikule KarS § 201 järgi esitatud süüdistusega

muu hulgas väidetud, et sõltumata süüdistatavate tegude tõendatusest ja koosseisupärasusest - mida

kaitsjad samuti eitavad - on välistatud kõnealuste tegude õigusvastasus. Õigusvastasust välistavaks

asjaoluks peavad kassaatorid kannatanu nõusolekut, millena nad käsitavad seda, et Werol loobus

süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagist ja Weroli nõukogu avaldas 2007. a arvamust, et

süüdistatavad ei ole Werolile kahju tekitanud (vt otsuse punktid 7.3 ja 8.4). Samuti võib

kassatsioonidest järeldada, et kaitsjate arvates välistab Weroli arvamus, et talle pole kahju

põhjustatud, Werolil tekkinud varalise kahju kui kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu

tuvastamise. Selline käsitlus ei ole õiguslikult arvestatav.

16.1 Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on

määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu

nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo

toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-09, p 17.2.) Järelikult ei saa Weroli loobumist

süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagist ja Weroli nõukogu arvamust kahju mittetekkimise kohta

pidada kõneksolevate tegude õigusvastasust välistavateks asjaoludeks juba ainuüksi seetõttu, et need

pärinevad tegude toimepanemisele järgnenud ajast.

16.2 Samuti ei takista kannatanu loobumine tsiviilhagist varalise kahju kui kuriteo koosseisulise

tunnuse tuvastamist. Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule

varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib

nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta

olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku

tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult

siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -

kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku

initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka

tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku

tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel

pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja

karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud

kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.

16.3 Eeltoodust tulenevalt ei ole Weroli loobumisel tsiviilhagist ega Weroli nõukogu seisukohal, et

E. Aavik ega H. Hainsoo pole Werolile kahju tekitanud, E. Aaviku ja H. Hainsoo karistusõigusliku

vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust.

(B)

17. Vaidlustades E. Aaviku süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 2 järgi Werolilt 75 000 euro

omastamises (vt käesoleva otsuse punkt 1.3), ei tugine süüdistatava kaitsja mitte kohtute tuvastatud

faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või

Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid

kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme,

sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja

vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-

d 15-16). Kolleegium leiab, et tunnistades E. Aaviku süüdi Werolilt 75 000 euro omastamises, ei ole

kohtud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsustes on põhistatud kõiki

olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse

lugejale jälgitav. Samuti ei ole kohtud eksinud E. Aaviku käitumisele karistusõigusliku hinnangu

andmisel.

18. Eeltoodust tulenevalt ei soostu kolleegium ka kassaatori väitega, et eelkuriteo puudumise tõttu ei

ole alust tunnistada E. Aavikut KarS § 394 lg 2 p 3 järgi süüdi Werolilt omastatud raha rahapesus (vt

otsuse punkt 1.4.2).

19. Nõustumata käesoleva otsuse punktis 7.5 refereeritud E. Aaviku kaitsja põhjendustega, jagab

kolleegium siiski kassaatori arvamust, et käesolevas asjas ei ole võimalik OÜ Advokaadibüroo S

pangakontol olevat 62 000 eurot rahapesu vahetu objektina konfiskeerida. Seda aga hoopis seetõttu,

et isikut, kellele konfiskeeritud vara kuulub, ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud.

19.1 Panga arvelduskontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga

(kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14). Selline nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, s.o konto

avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste

alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha

ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on

kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega

mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Ka näiteks juhul, kui isik kannab rahasumma teise

isiku pangakontole, täitmaks kohustust, mida tegelikult ei eksisteeri, ei tähenda see seda, et saaja

kontole laekunud raha kuuluks endiselt ülekande tegijale. Ülekantud summa ulatuses tekib raha saajal

(kontoomanikul) nõue panga (kontopidaja) vastu, samas kui õigusliku aluseta ülekande teinud isikul

tekib VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetust rikastumisest tulenev nõue raha saaja (kontoomaniku) vastu.

Sarnane on olukord juhul, kui kontoomanik on kontoraha saanud käsundisaajana kolmandalt isikult

viimase käsundi täitmiseks: kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja kolmanda

isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust tulenev varaline nõue

kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu

poolele.

19.2 Eeltoodust tulenevalt on ka OÜ Advokaadibüroo S pangakontole kantud 62 000 eurot käsitatav

selle osaühingu (arvelduslepingust tuleneva) nõudena kontopidaja Swedbank AS-i vastu. Seda nõuet

on

võimalik

konfiskeerida

üksnes

nõude

omanikult,

OÜ-lt

Advokaadibüroo

S,

s.t

konfiskeerimisotsustuse adressaadiks saab olla vaid nimetatud osaühing.

19.3 OÜ Advokaadibüroo S ei ole süüdistatav (KrMS § 35 lg 1) rahapesus, mille objektina on kohtud

OÜ Advokaadibüroo S 62 000 euro suuruse nõude Swedbank AS-i vastu konfiskeerinud. Samas ei

ole menetleja seda osaühingut ka kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasanud. KrMS § 401 lg 1

sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja

lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle.

Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole

asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle

võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab

see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava

konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna.

Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu.

Kuna OÜ-d Advokaadibüroo S ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles

menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.

19.4 Eeltoodud põhjustel tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustuse konfiskeerida

OÜ Advokaadibüroo S pangakontolt 62 000 eurot.

19.5 Kohtute tuvastatu kohaselt kandis kõneksolevad 62 000 eurot OÜ Advokaadibüroo S

pangakontole oma pangakontolt K. S., kes oli selle raha eelnevalt saanud sularahas E. Aavikult. Ka

pangaülekande OÜ Advokaadibüroo S kontole tegi K. S. E. Aaviku korraldusel. Sellest tulenevalt ei

ole välistatud, et - sõltuvalt E. Aaviku ja K. S.-i vahelise õigussuhte iseloomust - tekkis E. Aavikul

või K. S.-il seoses käsitletava rahaülekandega (nt käsunduslepingust tulenev) varaline nõue OÜ

Advokaadibüroo S vastu ja võib-olla ka E. Aavikul (nt käsunduslepingust või alusetust rikastumisest

tulenev) nõue K. S.-i vastu. Ka sellised nõudeõigused võinuksid teatud tingimustel olla käesolevas

asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse esemeks. K. S.-i võimaliku nõude konfiskeerimise

otsustamiseks tulnuks aga temagi kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata, mida menetleja

teinud pole. E. Aaviku võimaliku nõudeõiguse (K. S.-i või OÜ Advokaadibüroo S vastu)

konfiskeerimise võimalust pole samuti menetluses käsitletud.

20. Kaitsjad vaidlustavad ka E. Aaviku ja H. Hainsoo süüditunnistamist selles, et nemad Weroli

juhatuse liikmetena ostsid majandusaastal 2004/05 Werolile rapsiseemet rohkem kui aktsiaseltsi

nõukogu otsusega lubatud, rikkudes nii oma ametikohustusi, ja põhjustasid aktsiaseltsile suure

varalise kahju (vt punkt 1.1). Vastuseks kaitsjate väidetele märgib kolleegium järgmist.

20.1 Ehkki loogilisema struktureerimise ja alaosade numereerimise abil olnuks võimalik muuta

H. Hainsoole ja E. Aavikule KarS § 289 järgi esitatud umbes 12-leheküljelise süüdistuse tekst

praegusest tuduvalt kergemini jälgitavaks, ei saa süüdistust pidada konkretiseerimatuks, nagu väidab

H. Hainsoo kaitsja. Süüdistusest on arusaadav, et nii E. Aavikule kui ka H. Hainsoole etteheidetav

tegu seisneb eeskätt selles, et nemad kaastäideviijatena ostsid majandusaastal 2004/05 Werolile

rapsiseemet rohkem kui aktsiaseltsi nõukogu kinnitatud eelarves ette nähtud, sõlmides selleks

mitmeid lepinguid, mis on süüdistuses ka välja toodud. Lisaks on süüdistatavatele ette heidetud

Weroli juhatuse liikmetena tehtud otsustust võtta Werolisse tööle T. Jaanimets, samuti T. Jaanimetsa

välislähetustesse saatmist. Süüdistuses on kajastatud ametikohustused, mida süüdistatavad üleliigse

rapsiseemne ostmisega prokuröri hinnangul rikkusid. Süüdistusest on väljaloetav ka E. Aavikule ja

H. Hainsoole koosseisulise tagajärjena inkrimineeritud kahjusumma arvestamise metoodika (välja

arvatud osas, mis puudutab väidetavalt Eesti Vabariigile tekitatud kahju, mille kujunemine on

täielikult avamata, kuid selle kahju põhjustamises on mõlemad süüdistatavad käesolevaks ajaks

õigeks mõistetud). Kolleegium nõustub H. Hainsoo kaitsjaga, et süüdistuse tekstis pidanuks

kajastuma see, kumba KarS § 2172 lg 1 koosseisualternatiivi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 30 jj) järgi süüdistatavatele KarS § 289 järgi

süüksarvatav tegu jätkuvalt karistatavaks on loetud. Samas ei ole selle nõude eiramine käsitatav

sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisena, mida ei olnud enam võimalik kohtumenetluse käigus

kõrvaldada (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-

d 19-20).

20.2

Kohtud

leidsid

õigesti,

et

üleliigse

rapsiseemne

ostmine

oli

vastuolus

Weroli

nõukogu 30. juuni 2004. a otsusega ja seega ka ÄS § 306 lg 2 esimesest lausest tuleneva juhatuse

liikme kohustusega pidada kinni nõukogu seaduslikest korraldustest.

20.2.1 Nõukogu kõneksoleva otsusega kinnitati Weroli majandusaasta 2004/05 eelarve, mis nägi ette

rapsiseemne varumise koguses 72 500 tonni. Õiguslikult ei ole arvestatav E. Aaviku kaitsja väide, et

Weroli eelarvet ei saa käsitada nõukogu siduva otsusena, sest äriühingu varasemas praktikas oli

aktsepteeritud eelarve piiridest väljumist. See, et nõukogu oli aktsepteerinud juhatuse liikmete

varasemaid rikkumisi, ei legitimeerinud õigusvastase käitumise jätkamist. Weroli nõukogu 30. juuni

2004. a otsustuses võtta vastu Weroli 2004/05. a majandusaasta eelarve väljendus olemuslikult ka

korraldus seda järgida, kuna vastasel korral puudunuks eelarve kinnitamisel igasugune mõte.

Nõukogu kinnitatud eelarve järgimise kohustus ei tähenda seda, et aktsiaselts kaotaks võime oma

tegevusvaldkonnas ja üldises ärikeskkonnas toimuvatele muudatustele paindlikult reageerida. ÄS

§ 321 lg 3 kohaselt on (ja oli ka süüdistuses käsitletaval perioodil) juhatusel õigus igal ajal siduvalt

nõuda nõukogu koosoleku kokkukutsumist. Seega olukorras, kus juhatus jõuab järeldusele, et

nõukogu otsuse järgimine ei ole mingil põhjusel võimalik või pole see äriühingu parimates huvides,

saab juhatus kokku kutsuda nõukogu koosoleku ja taotleda kehtiva otsuse muutmist.

20.2.2 Kolleegiumi hinnangul pole põhjust kahelda, et Weroli nõukogu 30. juuni 2004. a otsus, sh

majandusaastal 2004/05 varutava rapsiseemnekoguse kindlaksmääramine oli ÄS § 306 lg 2 esimese

lause mõttes seaduslik. Olemuslikult oli tegemist aktsiaseltsi tegevuse planeerimisega, s.o

küsimusega, mille otsustamine on ÄS § 316 kohaselt aktsiaseltsi nõukogu pädevuses. Samuti ei saa

kohtute tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt väita, nagu võinuks nõukogu otsus varuda rapsiseemet

72 500 tonni (s.o samas mahus Werolile kuuluva tehase maksimaalse pressimisvõimsusega) olla

sisulisest aspektist Werolile ilmselgelt kahjulik ning seetõttu õigusvastane. Nõustuda ei saa E. Aaviku

kaitsja argumendiga, et kuna rapsiseeme oli Weroli peamine tootmissisend, oli selle ostmine käsitatav

aktsiaseltsi igapäevase majandustegevusena ega eeldanud nõukogu nõusolekut. Mõistetavalt polnud

nõukogu heakskiit tarvilik iga üksiku eelarve piiresse jääva rapsiseemne ostu-müügilepingu

sõlmimiseks.

Selliste

lepingute

sõlmimine

oli

tõepoolest

käsitatav

Weroli

igapäevase

majandustegevusena, mille korraldamine on aktsiaseltsi juhatuse pädevuses. Märgitu ei kehti aga

nende lepingute kohta, mis sõlmiti selleks, et hankida rapsiseemet oluliselt rohkem kui aktsiaseltsi

eelarve ette nägi. See, et mingi tooraine on äriühingule kuuluva ettevõtte peamine tootmissisend, ei

tähenda, et selle toorme ostmine mis tahes koguses jääks äriühingu igapäevase majandustegevuse

raamidesse. Rapsiseemne varumine oluliselt suuremas koguses kui see, mille aktsiaseltsi nõukogu oli

Werolile kuuluva tehase maksimaalsest tootmisvõimsusest lähtudes kindlaks määranud, väljus Weroli

igapäevase majandustegevuse raamidest ja eeldanuks seetõttu nõukogu eraldi nõusolekut.

20.2.3 Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus järgida nõukogu

seaduslikku otsust eesseisval majandusaastal ostetava tooraine koguse kohta teenib muu hulgas

eesmärki vältida kahju, mis aktsiaseltsil võib tekkida lubatust suurema toorainekoguse soetamise,

käitlemise ja realiseerimise, samuti selle turuhinna languse tõttu.

20.3 Kolleegium ei nõustu ka E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjate väitega, nagu olnuks üleliigse

rapsiseemne ostmine Werolile majanduslikult otstarbekas.

20.3.1 ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest (samuti süüdistatavate ametilepingutest) tulenenud

aktsiaseltsi juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus tähendab

muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega

tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-61-09, p 16.2). Äririsk, mille võtmine väljub ühingu igapäevase majandustegevuse raamidest

ja on samal ajal vastuolus nõukogu poolt edasiseks majandustegevuseks antud juhistega, on juba ÄS

§ 306 lg 2 esimese ja teise lause kohaselt põhjendamatu. Õigustades tehase tootmisvõimsusest

oluliselt suurema rapsiseemnekoguse varumist, osutavad E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjad mitmetele

äriprojektidele, mida Werol kavandas (nt Soomes tegutseva M OY osa omandamine, seemne

töötlemine R OY tehastes, samuti rapsiseemnega kauplemine). Samas jätavad kaitsjad tähelepanuta,

et kohtute tuvastatu kohaselt polnud Weroli nõukogu ühegi sellise - vaieldamatult Weroli igapäevase

majandustegevuse raamidest väljuva - äriplaani käivitamiseks oma heakskiitu andnud. Vastupidi:

nende plaanide elluviimine oli selges vastuolus nõukogu otsusega varuda rapsiseemet üksnes tehase

tootmisvõimuse ulatuses, s.o 72 500 tonni.

20.3.2 Kohtute tuvastatud asjaoludel võib Werolile eelarvet ületava rapsiseemnekoguse ostmist

pidada ka sisulisest aspektist põhjendamatult riskantseks. Maakohus tegi kindlaks, et kassaatorite

viidatud äriplaanid olid sisulisest küljest piisavalt ette valmistamata, mh puudus nende elluviimiseks

vajalik lepinguline baas. Ette valmistamata oli ka eelarvevälise rapsiseemne varumine ise, mistõttu

tõi see kaasa probleeme ladustamis- ja finantseerimisvõimaluste leidmisel. (Vt käesoleva otsuse

punkt 3.1.1). Kolleegium ei nõustu E. Aaviku kaitsja seisukohaga, et kuna eelnevatel aastatel oli

rapsiseemne maailmaturuhind kevaditi tõusnud, oli üleliigset rapsiseemet ostes võimalik lähtuda

sellest, et vajadusel on rapsiseemet alati võimalik kasumlikult edasi müüa. Pelgalt asjaolu, et mingi

kauba turuhind on eelnevatel perioodidel tõusnud, ei anna automaatselt alust eeldada, et hinnatõus

jätkub ka tulevikus. Weroli käsitletavate rapsiseemneostude majanduslikku põhjendatust hinnates ei

ole tähtsusetu seegi, et nendega aktsiaseltsile võetud põhitegevuse-väline risk oli sedavõrd suur, et

selle realiseerumine võis vähemalt ajutiselt ohustada Weroli maksevõimet. Seega investeeriti

tootmiseks mittevajalikku rapsiseemnesse vaatamata sellele, et Werolil ei olnud piisavalt vabu

vahendeid omandatud rapsiseemne-positsiooni hoidmiseks: teisisõnu investeeriti olukorras, kus

äriühingu maksevõime säilitamiseks tuli tehase tootmisvõimsust ületav rapsiseeme juba lähiajal maha

müüa sõltumata sellest, kas selle turuhind tõuseb või langeb. Sellistel asjaoludel oli Werolile eelarvet

ületava rapsiseemnekoguse ostmine ka ärilisest aspektist sedavõrd riskantne, et seda ei saa pidada

kooskõlas olevaks aktsiaseltsi juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise

kohustusega.

20.4 Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et süüdistuses on üleliigse rapsiseemne ostmise

ebaseaduslikkuse äranäitamisel ekslikult viidatud ka ÄS § 306 lg-le 3 ja ÄS § 307 lg 2 ning § 315

lg 1 praegu kehtivatele redaktsioonidele. ÄS § 306 lg-s 3 sätestatud juhatuse kohustus teavitada

nõukogu aktsiaseltsi majandusliku olukorra halvenemisest ei ole puutumuses rapsiseemne

ülevarumisega. ÄS § 307 lg 2 ja § 315 lg 1 jõustusid süüdistuses viidatud kujul aga

alles 1. jaanuaril 2006 (RT I 2005, 57, 449), s.o pärast käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva

teo toimepanemist.

20.5 Kolleegium ei jaga E. Aaviku kaitsja arvamust, et üleliigse rapsiseemne ostmisega Werolile

tekitatud kahju hulka ei ole põhimõtteliselt võimalik arvata rapsiseemneostude finantseerimiskulu

(laenuintresse). Kui tehing ise on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustusega tegutseda ühingule

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, saab selle tehinguga äriühingule põhjustatud kahjuna

käsitada ka tehingu finantseerimiseks võetud laenusummalt makstud intresse. Juhul, kui

põhjendamatut tehingut poleks tehtud, ei oleks äriühingul tekkinud ka intressikohustust.

20.6 Ühtlasi on ainetu E. Aaviku kaitsja väide, nagu olnuks Weroli kahju tegelik põhjus üleliigse

rapsiseemne allahindamine äriühingu raamatupidamises. Kohtud on veenvalt tuvastanud, et Weroli

kahju oli põhjuslikus seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega, mille tõttu tekkisid aktsiaseltsil

täiendavad kulud seoses üleliigse rapsiseemne käitlemisega, samuti tekkis just süüdistuses toodud

ostutehingute tõttu hiljem kahjuna realiseerunud risk, mis seisnes tootmiseks mittevajalikku

rapsiseemnesse investeeritud vara väärtuse vähenemises. Nimetatud kulude ja riski ärahoidmist saab

pidada hõlmatuks süüdistuses viidatud äriühingu juhatuse liikme kohustuste eesmärgist.

20.7 E. Aaviku ja H. Hainsoo kaitsjatega tuleb siiski nõustuda selles, et ringkonnakohus jättis

H. Hainsoo süüditunnistamise - täpsemalt järelduse, et H. Hainsoo pani talle süüksarvatava teo toime

tahtlikult, - sisuliselt põhistamata, rikkudes nii KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid.

20.7.1 Maakohus tunnistas E. Aaviku üleliigse rapsiseemne ebaseadusliku ostmisega Werolile kahju

põhjustamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi, kuid mõistis H. Hainsoo samas süüdistuses

tahtluse puudumise tõttu õigeks. Ehkki otsesõnu pole maakohus seda oma otsuses märkinud, käsitas

ta E. Aavikut sisuliselt H. Hainsoo sõlmitud lepingute alusel varutud üleliigse rapsiseemne ostmise

vahendliku täideviijana (KarS § 21 lg 1 alt 2), kes valitses H. Hainsood ülekaaluka teadmisega,

kasutades ära viimase puudulikku informeeritust juba varutud rapsiseemne kogusest (vt käesoleva

otsuse punkt 3.1.3). Nii väljus maakohus aga KrMS § 268 nõudeid eirates E. Aavikule esitatud

süüdistuse piiridest. Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab

süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga

süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava

käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

9. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011

kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest

lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo

kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo

kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude

tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad

olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30.) E. Aavikule esitatud süüdistuses ei ole kirjeldatud faktilisi

asjaolusid, millest oleks võimalik järeldada vahendliku täideviimise eelduseks oleva nn

ärakasutamissuhte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-24-06, p 7)

olemasolu tema ja H. Hainsoo vahel. Süüdistuses ei kajastu ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et

E. Aavik valitses tegu toime pannes H. Hainsood. See on ka mõistetav, sest süüdistusversiooni

kohaselt tegutsesid E. Aavik ja H. Hainsoo Werolile üleliigset rapsiseemet ostes kaastäideviijatena.

20.7.2 Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustati maakohtu järeldus, et H. Hainsool ei olnud Weroli

nimel süüdistuses nimetatud rapsiseemne ostulepinguid sõlmides tahtlust ei rapsiseemne ülevarumise

ega selle tagajärjel tekkinud kahju suhtes. Seejuures tugines prokurör näiteks asjaolule, et lisaks

süüdistuses osutatud lepingutele sõlmis H. Hainsoo Weroli nimel ka kõik need lepingud, millega

osteti eelarves ette nähtud rapsiseeme. Seetõttu pidi H. Hainsoo olema teadlik varutud ja varutava

rapsiseemne tegelikest kogustest ja saama süüdistuses nimetatud lepinguid sõlmides aru, et ta väljub

igapäevase majandustegevuse raamidest ja rikub nõukogu otsust. Ühtlasi oli H. Hainsoo teadlik

Weroli raskest finantsolukorrast ja rapsiseemne ülevarumisega seotud kuludest. Samuti väitis

prokurör, et Weroli juhatuse liikmete vahelist tööjaotust, millest maakohus H. Hainsood õigeks

mõistes lähtus, tegelikult ei järgitud.

20.7.3 Ringkonnakohus, rahuldades küll kõnealuses osas prokuratuuri apellatsiooni, jättis prokuröri

olulisemad tõenduslikud väited täielikult käsitlemata. Põhistades H. Hainsoo süüditunnistamist,

piirdus teise astme kohus peaasjalikult vaid seisukohavõtuga, et kuna Weroli juhatus oli kollektiivne

juhtimisorgan, peab eeldama, et juhatuse liikmed tegutsesid omavahel kooskõlastatult ja ühtse

tahtega. Samuti leidis ringkonnakohus, et H. Hainsoo vastutuse eitamine tähendaks seda, et Werolil

oli kaks juhatust (vt käesoleva otsuse punkt 5.1). Sellest, et äriühingu juhatusel on mitu liiget, ei ole

Riigikohtu hinnangul mingil moel võimalik järeldada, et juhatuse liikme iga tegu on toime pandud

ühiselt ja kooskõlastatult juhatuse teis(t)e liikme(te)ga. See, kas kahe või enama isiku tegevus või

tegevusetus oli ühine ja kooskõlastatud, sõltub teo toimepanemise asjaoludest, mis tuleb igal

üksikjuhul eraldi tuvastada, tuginedes seejuures konkreetsetele tõenditele. Karistusõigus ei võimalda

omistada ühe füüsilise isiku tegu teisele füüsilisele isikule pelgalt nende isikute ametiseisundi alusel.

Just seda on aga ringkonnakohus käesolevas asjas H. Hainsoo süüditunnistamist põhistades sisuliselt

teinud. Kolleegium leiab, et H. Hainsoo süüditunnistamist puudutavas osas on ringkonnakohtu otsus

nõuetekohaselt põhistamata, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus H. Hainsoo süüditunnistamises tühistada ja

saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

20.7.4 Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul H. Hainsoo süüküsimust lahendades

eeskätt hinnata, kas kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad prokuratuuri apellatsiooni väidet, et

H. Hainsool oli süüdistuses viidatud lepinguid sõlmides tahtlus nii rapsiseemne ülevarumise kui ka

sellega põhjustatud kahju osas.

20.7.5 Seoses käesoleva otsuse punktis 12.3 viidatud prokuröri väidetega peab kolleegium vajalikuks

märkida, et KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi

rikkumine olla KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p-d 11

ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi

tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline

hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315

lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu. Prokurör on otsuse punktis 12.3 viidatud kassatsioonivastuse

põhjendustes ekslikult võrdsustanud äriühingu juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustuse tekkimise

ja tema karistusõigusliku vastutuse eeldused.

20.8 Kuna kolleegium tühistab punktis 20.7 toodud põhjustel ringkonnakohtu otsuse H. Hainsoo

süüditunnistamises KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi ja saadab kriminaalasja selles osas

ringkonnakohtule uueks arutamiseks, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles jäeti

muutmata maakohtu otsus tunnistada E. Aavik KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi Werolile üleliigse

rapsiseemne ostmises. Seda järgmisel põhjusel. Nagu eelnevalt märgitud, käsitatakse süüdistuses

E. Aavikut ja H. Hainsood kõnealuse kuriteo kaastäideviijatena ja ärakasutamissuhte aluseks olla

võivaid faktilisi asjaolusid süüdistuse tekstist ei nähtu. Seega on üleliigse rapsiseemne ostmine nende

lepingute alusel, mille sõlmis H. Hainsoo, E. Aavikule omistatav üksnes KarS § 21 lg 2 alusel - s.t

juhul, kui H. Hainsoo tegutses üleliigse rapsiseemne ostmiseks süüdistuses nimetatud lepinguid

sõlmides ühiselt ja kooskõlastatult E. Aavikuga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04, p 21 jj). Juhul, kui H. Hainsoo käitumises ei tuvastata kõiki

kaastäideviimise eeldusi, ei saa ka rääkida E. Aavikust ja H. Hainsoost kui üleliigse rapsiseemne

ostmise kaastäideviijatest ning sellisel juhul ei ole E. Aavikule võimalik KarS § 289 järgi süüks

arvata selle üleliigse rapsiseemne ostmist, mis Werol hankis H. Hainsoo sõlmitud lepingute alusel.

Seega tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel sõltuvalt H. Hainsoole esitatud süüdistuse

kohta võetavast seisukohast lahendada ka küsimus, millises koguses rapsiseemne ülevarumist ja

Werolile kahju tekitamist on võimalik E. Aavikule ette heita.

20.9 Süüdistuses ja kohtuotsustes on E. Aavikule ning H. Hainsoole süüks arvatud ka üleliigse

rapsiseemne ostmine selliste lepingute alusel, mille sõlmis T. Jaanimets. Samas ei nähtu süüdistusest,

millisel alusel on T. Jaanimetsa poolt üleliigse rapsiseemne ostulepingute sõlmimine E. Aavikule ja

H. Hainsoole omistatud. T. Jaanimetsa ei süüdistata E. Aavikule ja H. Hainsoole KarS § 289 (§ 2172

lg 1) järgi süüksarvatud kuriteo kaastäideviimises ega sellest osavõtus. Samuti ei nähtu süüdistusest

faktilisi asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et E. Aavik ja H. Hainsoo kasutasid T. Jaanimetsa

üleliigse rapsiseemne ostmisel KarS § 21 lg 1 teise alternatiivi mõttes ära, valitsedes teda ülekaaluka

teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-24-06, p 7). Seetõttu leiab kolleegium, et olemasoleva süüdistuse pinnal ei ole E. Aavikule ja

H. Hainsoole võimalik ette heita neid üleliigse rapsiseemne ostulepinguid, mis sõlmis T. Jaanimets.

Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul seda silmas pidada.

21. Sõltuvalt apellatsioonimenetluse tulemusest peab ringkonnakohus tegema E. Aavikut ja

H. Hainsood puudutavas osas ka uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.

II

22. Kolleegium ei nõustu otsuse punktis 9.1 viidatud prokuröri arvamusega, et ringkonnakohus,

poleks tohtinud E. Aavikut käesoleva otsuse punktis 1.2 osutatud teos KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

õigeks mõista, vaid oleks pidanud süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerima ning tunnistama ta

Weroli pangakontolt 2 miljoni krooni alusetu ülekandmise eest süüdi KarS § 289 järgi. Maakohus

tunnistas E. Aaviku kõnealuses teos, mis süüdistuses oli kvalifitseeritud KarS § 289 järgi, süüdi KarS

§ 201 lg 2 p 2 järgi. Prokuratuuri apellatsioonis selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ja

E. Aaviku teo KarS § 289 järgi kvalifitseerimist ei taotletud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab

ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi kolmandast lõikest

tulenevalt võib ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljuda üksnes juhul, kui ilmneb

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on

süüdistatava olukorda raskendatud. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus tunnistada

süüdistatava süüdi raskemas kuriteos vaid prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel.

Ringkonnakohtul,

kes

kooskõlas

väljakujunenud

kohtupraktikaga

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24) leidis, et 1. septembrist

2002 31. detsembrini 2003 ei olnud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine ja seega ka E. Aavikule etteheidetav tegu omastamisena karistatav, polnud menetluslikult

võimalik E. Aaviku käitumist KarS § 289 järgi ümber kvalifitseerida. Seda põhjusel, et nii toimides

oleks ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljudes raskendanud E. Aaviku materiaalõiguslikku

olukorda, eirates KrMS § 331 lg-test 2 ja 3 ning § 340 lg 4 p-st 1 tulenevaid nõudeid. Nimelt oli KarS

§ 289 sanktsioon (rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus) raskem kui teo toimepanemise

ajal 2003. a kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioon (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus).

Ühtlasi on 2003. a kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioon kergem ka sanktsioonist, mis on samas lõikes

ette nähtud alates 15. märtsist 2007. Seega raskendanuks E. Aaviku teo ümberkvalifitseerimine KarS

§ 289 järgi igal juhul seda sanktsiooni, millest tulnuks talle käesoleva otsuse punktis 1.2 osutatud teo

eest karistuse mõistmisel lähtuda. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium rahuldamata prokuröri

taotluse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega E. Aavik mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi õigeks 2 miljoni krooni Weroli raha ülekandmises OÜ Advokaadibüroo Ehasoo ja

Benevolenskaja pangakontole.

23. Käesoleva otsuse punktis 20.8 toodud põhjustel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muu

hulgas osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsustuse tunnistada E. Aaviku

üleliigse rapsiseemne ostmise eest KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüdi. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ka E. Aavikule osutatud paragrahvi järgi mõistetud karistuse ja seega

ka KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ning selle KarS § 74 alusel täitmisele pööramata

jätmise osas. See, kas ja kui siis, millises mahus E. Aavik KarS § 289 (§ 2172 lg 1) järgi esitatud

süüdistuses süüdi on, selgub alles kriminaalasja uuel arutamisel. Seetõttu ei saa kolleegium anda

hinnangut prokuröri kassatsiooni väidetele, et ringkonnakohus on E. Aavikule KarS § 289 (§ 2172

lg 1) järgi karistust mõistes ja mõistetud liitkaristust täies ulatuses täitmisele pööramata jättes

kohaldanud vääralt materiaalõigust. Sel põhjusel jätab kolleegium prokuröri kassatsiooni kõnealuses

osas läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-

90-11, p 16).

24. Järgnevalt selgitab kolleegium seda menetluslikku olukorda, milles ringkonnakohus kriminaalasja

uuel arutamisel on, kui ta asub lahendama E. Aavikule karistuse mõistmise ja selle tingimusliku

täitmisele pööramata jätmisega seotud küsimusi.

24.1 Juhul, kui ringkonnakohus jätab kriminaalasja uuel arutamisel maakohtu otsuse E. Aaviku KarS

§ 289 (§ 2172 lg 1) järgi süüditunnistamises osaliselt või täielikult muutmata, tuleb tal käsitleda ka

E. Aavikule selle kuriteo eest mõistetud karistusega seonduvat. Igal juhul peab ringkonnakohus

võtma seisukoha E. Aavikule KarS 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse kohta. Kuna prokurör

kasseeris E. Aavikule KarS § 289 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse nende väidetava leebuse tõttu, on ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel

tulenevalt KrMS § 341 lg 6 teisest lausest ja § 361 lg-st 2 põhimõtteliselt pädev raskendama

E. Aavikule ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsusega KarS § 289 järgi mõistetud karistust ja KarS

§ 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristust. Ringkonnakohus ei tohi aga tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 ja

§ 340 lg 4 p-st 4 mõista E. Aavikule raskemat üksik- või liitkaristust kui see, mille mõistis maakohus,

sest E. Aaviku karistamist puudutavas osas prokuratuur maakohtu otsust ei apelleerinud.

24.2 Arvestades prokuratuuri kassatsioonis esitatud taotluse sisu, ei ole KrMS § 341 lg 6 teise lause

ja § 361 lg 2 kohaselt menetluslikult välistatud seegi, et ringkonnakohus pöörab kriminaalasja uuel

arutamisel E. Aavikule mõistetava vangistuse maakohtu otsuses määratud ulatuses osaliselt

täitmisele. Sellise otsustuse saab ringkonnakohus teha juhul, kui ta tuvastab E. Aaviku puhul nn

šokivangistuse kohaldamise materiaalsed eeldused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 21 ja 7. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-28-

08, p 13.) Samas ei ole aga ringkonnakohtul KrMS § 331 lg-st 2 ja § 340 lg-st 4 tulenevalt võimalik

hinnata seda, kas E. Aaviku puhul on üldse olemas KarS §-dest 73 või 74 tulenevad karistusest

tingimusliku vabastamise üldised eeldused (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj), mis

kohtupraktika kohaselt peavad esinema nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul

vabastamisel (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-28-08, p 10). Nimelt ei apelleerinud prokuratuur

maakohtu otsust osas, millega kohus jättis E. Aavikule mõistetud vangistuse KarS § 74 alusel

osaliselt täitmisele pööramata. Seega ei saa ringkonnakohus asja uuel arutamisel E. Aavikule

mõistetavat karistust täielikult täitmisele pöörata ega suurendada maakohtu kindlaks määratud

ärakantava vangistusosa pikkust. Ringkonnakohus on pädev valima üksnes E. Aaviku karistusest

tingimusliku vabastamise erinevate viiside vahel. (Vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-28-08, p-d 11-

12.)

24.3 Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kohtupraktika kohaselt peab eranditult kõigil

karistusest tingimusliku vabastamise juhtudel tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud

vangistusest pikem (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-28-08, p 10). Maakohtu otsuses pole seda

nõuet järgitud, sest E. Aavikule mõistetud 4-aastane vangistus jäeti KarS § 74 alusel tingimuslikult

(osaliselt) täitmisele pööramata 3-aastase, s.o mõistetud vangistusest lühema katseajaga. Märgitu ei

tähenda siiski seda, et ringkonnakohus oleks igal juhul kohustatud vähendama E. Aavikule KarS

§ 289 järgi mõistetud üksikkaristust ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust maksimaalselt 3-

aastase vangistuseni. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et maakohtu poolt E. Aavikule

mõistetud 4-aastase vangistuse raskus vastab karistusseadustiku 4. peatüki 1. jaost tulenevatele

nõuetele, ei anna maakohtu poolt KarS § 74 ekslik kohaldamine alust seadusliku ja põhjendatud

karistuse muutmiseks.

25. Kassatsioonis esitatud taotlusest tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti rahuldamata

Eesti Vabariigi tsiviilhagi, prokurör Riigikohtu istungil loobus. Sel põhjusel ja juhindudes KrMS

§ 358 lg-test 1 ja 4, jätab Riigikohus prokuratuuri kassatsiooni ka tsiviilhagi puudutavas osas läbi

vaatamata.

III

(A)

26. Kolleegium leiab, et Eesti Vabariik (Põllumajandusministeeriumi kaudu) ei ole käesolevas

kriminaalasjas käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes.

26.1 Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-

s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu

isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult

seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse

eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab

olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt määrus

asjas nr 3-1-1-97-10, p 19).

26.2 Käesolevas kriminaalasjas on Eesti Vabariiki kui Weroli endist aktsionäri käsitatud kannatanuna

KarS § 289 - ja alates 15. märtsist 2007 KarS § 2172 lg 1 - järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis seisnes

süüdistuse kohaselt selles, et E. Aavik ja H. Hainsoo ostsid Weroli juhatuse liikme ametikohustusi

rikkudes aktsiaseltsile üleliigset rapsiseemet ja põhjustasid sellega Werolile suure varalise kahju.

26.3 KarS § 2172 lg 1 näeb ette karistuse seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise

või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste

huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub

KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Kolleegium on varem märkinud, et nii KarS § 2172 lg-s 1

ette nähtud ärakasutamiskoosseis (alternatiiv 1) kui ka usalduse murdmise koosseis (alternatiiv 2)

põhinevad kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslikul

või avalik-õiguslikul suhtel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-100-09, p-d 30.1 ja 30.2). Seega kaitseb KarS § 2172 õigushüvena vaid sellist vara, mis

kuulub isikule, kes on teo toimepanijaga eelnimetatud tsiviilõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes.

Järelikult saab ka KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo puhul kannatanuks olla üksnes isik,

kelle vara käsutamise või kellele kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikus ärakasutamises või kelle

varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises süüdistatavat süüdistatakse.

26.4 Äriühingu juhatuse liikme pädevus ja ametikohustused, mille rikkumist E. Aavikule ja

H. Hainsoole seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi ette heidetakse,

tulenevad äriühingu ja tema juhatuse liikme vahelisest lepingulisest suhtest. Äriühingu juhatuse

liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme

vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate

kohustuste rikkumisena. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05,

p 18 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 12.)

Seega saab äriühingu juhatuse liikme pädevusest ja ametikohustustest üldjuhul tuleneda vaid selle

äriühingu vara käsutamise ja äriühingule kohustuste võtmise õigus ning äriühingu varaliste huvide

järgimise kohustus KarS § 2172 lg 1 mõttes. Erandiks võivad teatud juhtudel olla äriühingu juhatuse

liikme sellised seadusest tulenevad kohustused, mis on kehtestatud otseselt mõne muu isiku kaitseks,

ehkki sellisel juhul võib olla ette nähtud ka karistusõiguslik eriregulatsioon (nt KarS § 3851).

Kohustused, mille rikkumises süüdistatakse E. Aavikut ja H. Hainsood - s.o juhatuse liikme kohustus

pidada kinni aktsiaseltsi nõukogu seaduslikest korraldustest ja mitte teha nõukogu nõusolekuta

igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvaid tehinguid, samuti kohustus tegutseda aktsiaseltsile

majanduslikult kõige otstarbekamalt - on kehtestatud ainuüksi äriühingu kaitseks. Seega saab

kriminaalmenetluses, mille raames süüdistatakse äriühingu juhatuse liiget KarS § 2172 lg 1 järgi

eelnimetatud kohustuste rikkumises, kannatanuna käsitada üksnes äriühingut, mitte aga näiteks selle

äriühingu aktsionäre või võlausaldajaid. E. Aavikule ja H. Hainsoole esitatud süüdistuses kirjeldatud

tegu ei ole põhimõtteliselt võimalik käsitada seadusest või tehingust tuleneva Eesti Vabariigi vara

käsutamise või Eesti Vabariigile kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena ega Eesti

Vabariigi varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena. Seetõttu ei ole Eesti Vabariik käesolevas

kriminaalasjas käsitatavkannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes.

26.5 Ühtlasi leiab kolleegium, et eeltooduga sarnastel põhjustel sai üksnes äriühing olla kannatanuks

enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS § 289 järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis seisnes selles, et

äriühingu juhatuse liige rikkus oma ametikohustusi äriühingu ees, põhjustades sellega äriühingule

olulise kahju. KarS § 289 kaitses äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige oma ametikohustusi

rikkudes põhjustas (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 11). Kriminaalmenetluses, kus

KarS § 289 kui blanketne kuriteokoosseis on sisustatud üksnes äriühingu huvides kehtestatud

kohustuste rikkumisega, ei saa kannatanuna käsitada kolmandaid isikuid (nt äriühingu aktsionäre,

osanikke või võlausaldajaid). Seda seetõttu, et karistusnorm, mille tunnustel asja menetletakse, ei ole

sellisel juhul suunatud nende isikute õigushüvede kaitsele.

(B)

27. Vaatamata eeltoodule peab kolleegium võimalikuks nii Eesti Vabariigi kassatsiooni kui ka

tsiviilhagi sisuliselt läbi vaadata. Seda järgmistel põhjustel.

27.1 Käesolevas asjas on tegemist juhtumiga, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes

ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse

kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud

kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud.

Samuti - nagu kolleegium alaosas (C) selgitab - on kohtud tsiviilhagi lahendades seadust õigesti

kohaldanud ja tsiviilhagi uueks arutamiseks sisulist vajadust pole.

27.2 Eelmises alapunktis viidatud olukorras oleks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, millele võib

järgneda sama vaidluse kordamine tsiviilkohtumenetluses, vaidluse osapooltele põhjendamatult

koormav. Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks

mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist

tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või

tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese

astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas.

Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama

rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka

maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et

menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse

lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt Riigikohtu

erikogu 12. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-4-7-02, p 13; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

24. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-123-09, p 11 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 8.1).

27.3 Kolleegium leiab, et ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt käesolevas kriminaalasjas

tekkinud olukorda, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta

punktis 27.1 kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel

tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi

esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise

aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et

maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt

kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas

pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse

korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 9). Punktis 27.1 kirjeldatud olukorras ei teeniks

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse

õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on

nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.

(C)

28. Eesti Vabariigi kassatsioon on põhjendamatu ja selles märgitu (vt otsuse punkt 10 jj) ei anna alust

kohtuotsuseid tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tühistada.

29. Kassaator tugineb väitele, et rikkudes Werolile üleliigset rapsiseemet varudes äriühingu juhatuse

liikme hoolsuskohustust, samuti kohustust mitte teha nõukogu nõusolekuta igapäevase

majandustegevuse raamidest väljuvaid tehinguid ja põhjustades sellega Werolile varalise kahju,

vähendasid E. Aavik ja H. Hainsoo Eesti Vabariigile kuuluvate Weroli aktsiate (98,0583%

aktsiakapitalist) väärtust. Selline aktsiate väärtuse vähenemine on Eesti Vabariigi arvates käsitatav

talle tekitatud kahjuna, mille E. Aavik ja H. Hainsoo on kohustatud hüvitama. Kolleegium sellise

käsitlusega ei nõustu.

29.1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsuses asjas nr 3-2-1-7-10, millele kassaator

tugineb, on tõepoolest asutud seisukohale, et teatud erandjuhtudel võib deliktiõiguslikult hüvitatav

olla ka puhtmajanduslik kahju, sealhulgas võib isikule hüvitatav kahju seisneda talle kuuluvate

aktsiate väärtuse vähenemises (vt viidatud otsuse punktid 39-40). Osutatud kohtuotsuses väljendatud

õiguslikest seisukohtadest ei saa aga järeldada, nagu võiks Eesti Vabariigil kui Weroli endisel

aktsionäril olla tsiviilhagis toodud asjaoludel alus nõuda E. Aavikult ja H. Hainsoolt oma aktsiate

väärtuse vähenemise kahjuna hüvitamist.

29.2 Nagu ka otsuse punktis 26.4 märgitud, on äriühingu juhatuse liikmel olemuselt

käsunduslepingu-sarnane suhe äriühinguga. Üldjuhul vastutab äriühingu juhatuse liige üksnes ühingu

enda ees. Kolmandate isikute (sh aktsionäride või osanike) ees vastutab juhatuse liige juhul, kui ta

rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu

võlausaldajate kaitseks. Sõltuvalt rikutud kohustuse olemusest võib kolmas isik nõuda juhatuse

liikmelt tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi või -

kui tegemist on seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega -, siis VÕS § 115 lg 1

alusel. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu

deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8

tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. (Vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p-d 30-31).

29.3 Kohtud leidsid õigesti, et ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustused,

mille väidetavale rikkumisele süüdistatavate poolt riik tsiviilhagis tugineb, on kehtestatud ainuüksi

aktsiaseltsi kaitseks. (Märgitu kehtib põhimõtteliselt ka kassatsioonis osutatud ÄS § 315 lg 1 kohta,

ehkki viidatud kujul kehtestati see säte alates 1. jaanuarist 2006 ega ole seetõttu asjas kohaldatav.) ÄS

§ 306 lg 2 alusel ei teki aktsiaseltsi juhatuse liikme ja aktsionäri vahel seadusjärgset võlasuhet.

Samuti ei saa aktsionär esitada ÄS § 306 lg 2 rikkumisele viidates juhatuse liikme vastu

deliktiõiguslikku nõuet VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole

seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt

rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kuna ÄS § 306 lg 2

eesmärk ei ole aktsionäri kaitsmine kahju tekkimise eest, ei saa aktsionär selle sätte rikkumisele

tugineda ka juhatuse liikme vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel nõuet esitades.

29.4 Iseenesest on õige kassaatori väide, et aktsiaseltsi juhatuse liikme poolt majanduslikult

ebaotstarbeka ja/või nõukogu korraldusi eirava käitumisega aktsiaseltsile kahju tekitamine, mis toob

kaasa aktsiaseltsi vara vähenemise, võib vähendada aktsiate väärtust ja seega ka aktsionäride varalisi

huve. Vältimaks erinevate aktsionäride ebavõrdset kohtlemist ja aktsiaseltsi ning mõne aktsionäri

huvide konflikti, toimub aktsionäride huvide kaitsmine kõnealuses olukorras ÄS § 315 mõtte kohaselt

äriühingu kaudu. Aktsiaseltsil tekib ametikohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju põhjustanud

juhatuse liikme vastu ÄS § 315 lg 2 alusel (enne 1. jaanuari 2006 ÄS § 315 lg 1 alusel) kahju

hüvitamise nõue. Selline nõue kuulub ainuüksi aktsiaseltsile, kellel on juhatuse liikmega tehinguline

suhe (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 29). Juhatuse

liikme vastu ÄS § 315 lg 2 (varem § 315 lg 1) alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue kuulub

aktsiaseltsi vara hulka ja see asendab tinglikult vara, mille aktsiaselts juhatuse liikme rikkumise tõttu

kaotas. ÄS § 315 lg-st 2 (varem § 315 lg-st 1) tuleneva kahjuhüvitisnõude maksmapanekul on

aktsiaseltsil põhimõtteliselt võimalik saavutada olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles aktsiaselts oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustusi rikkunud (VÕS § 127 lg 1).

Ühtlasi saavad selle tulemusena eelduslikult heastatud aktsionäride riivatud varalised huvid ja seda

võrdselt kõigi aktsionäride puhul. Kasutades talle äriseadustikuga antud õigusi, on aktsionäril

võimalik mõjutada aktsiaseltsi oma (endise) juhatuse liikme vastu kahjuhüvitisnõuet esitama.

Vähemalt enamusaktsionäri puhul võib sellist võimalust pidada piisavalt tõhusaks varaliste huvide

kaitsmise abinõuks olukorras, kus juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi aktsiaseltsi ees ja

põhjustanud sellega aktsiaseltsile kahju, mille tõttu väheneb ka aktsiate väärtus.

29.5 Eelmärgitu ei välista aktsionäri võimalust esitada kahjuhüvitusnõue juhatuse liikme vastu siis,

kui juhatuse liige rikub seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärk on aktsionäri kaitse (nt ÄS §-

st 294 tulenevat kohustust teavitada aktsionäri ettenähtud korras üldkoosolekust või ÄS §-s 287

sätestatud kohustust anda aktsionärile teavet). Käesolevas asjas aga sellise olukorraga tegemist pole.

29.6 Tsiviilhagis toodud asjaoludel ei tule ka kõne alla E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu esitatud Eesti

Vabariigi kahjuhüvitisnõude rahuldamine VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. E. Aaviku ja

H. Hainsoo väidetav tegevus Werolile üleliigse rapsiseemne varumisel on käsitatav otseselt

aktsiaseltsi vastu suunatud rikkumisena, mida ei saa samas pidada mõne konkreetse Weroli aktsionäri

tahtlikuks heade kommete vastaseks kahjustamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses.

30. Sõltumata eeltoodust osutab kolleegium sellele, et riik jättis need võimalused, mis seadus talle

oma varaliste huvide kaitseks andis, kasutamata. Kassatsioonist nähtuvalt sai riik, kes oli sel

ajal 98,0583% Weroli aktsiate omanik, üleliigse rapsiseemne varumisega Werolile tekitatud kahjust

teada juba 2005. aastal. Sel ajal kehtinud ÄS § 298 p 9 kohaselt oli juhatuse liikme vastu nõude

esitamise otsustamine aktsionäride üldkoosoleku, s.t käesoleval juhul sisuliselt Eesti Vabariigi kui

Weroli enamusaktsionäri pädevuses. Ka pärast 1. jaanuari 2006, mil jõustunud seadusemuudatusega

läks eelnimetatud pädevus üle aktsiaseltsi nõukogule (ÄS § 317 lg 8), oli Eesti Vabariigil enam kui

98% Weroli aktsiate omanikuna tõhus võimalus mõjutada aktsiaseltsi enda valitud nõukogu liikmete

kaudu esitama nõuet väidetavalt kahju tekitanud (endiste) juhatuse liikmete vastu. Riik seda

võimalust aga ei kasutanud. Müües 31. juulil 2006 talle kuulunud Weroli aktsiad, loobus Eesti

Vabariik sisuliselt võimalusest saavutada oma aktsiate väärtuse suurendamine Weroli võimaliku

kahjuhüvitisnõude maksmapanekuga E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et

kahjuhüvitusnõue, mis Werolil võis seoses üleliigse rapsiseemne ostmisega E. Aaviku ja H. Hainsoo

vastu tekkida, kuulus aktsiate müügi ajal Weroli vara hulka ja pidi eelduslikult mõjutama ka

enampakkumisel kujunenud Weroli aktsiate hinda. Juhul, kui riik leidnuks, et Weroli võimalik

kahjuhüvitusnõue E. Aaviku ja H. Hainsoo vastu ei pruugi müüdavate aktsiate hinnas õiglaselt

kajastuda, olnuks tal enne aktsiate müüki võimalik kahjuhüvitisnõue Werolilt omandada ning see ise

maksma panna. Ka seda riik ei teinud. Kirjeldatud olukorras on kohatu kassaatori väide, et maakohtu

ja

ringkonnakohtu

tõlgendus

on

jätnud

riigi

kui

Weroli

(endise)

aktsionäri

tõhusa

õiguskaitsevahendita.

31. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsustus jätta Eesti

Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata on seaduslik ning põhjendatud ja tuleb jätta muutmata.

IV

32. T. Jaanisoo kaitsja kassatsioonis (vt otsuse punkt 11) osutatakse põhjendatult sellele, et

ringkonnakohus on jätnud alusetult lahendamata kaitsja tähtaegselt esitatud taotluse hüvitada

T. Jaanimetsale apellatsioonimenetluse kulud (kriminaaltoimiku LXVIII kd, tl 88 jj).

Ringkonnakohus pole kõnealuse taotluse osas mingit seisukohta võtnud ei 10. juuni 2011. a

kohtuotsuses ega samal päeval T. Jaanisoo kaitsja määruskaebuse lahendamiseks tehtud määruses (vt

otsuse punkt 5.11). Sellega rikkus ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lg-

st 2 tulenevaid nõudeid.

33. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi

vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab kolleegiumi

hinnangul ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta

ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud

täielikult või mingite konkreetsete kulude osas lahendamata. Seetõttu lahendab Riigikohtu

kriminaalkolleegium T. Jaanimetsa kaitsja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse ise,

kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.

34. Ringkonnakohtule esitatud taotluses palus kaitsja T. Jaanimetsale apellatsioonimenetluse kuluna

hüvitada 4515 eurot 22 senti. Taotluse kohaselt oli OÜ Advokaadibüroo Luberg ja Päts leppinud

T. Jaanimetsaga kokku koondtasu (advokatuuriseaduse § 61 lg 1 p 2) vastavalt esitatavale arvele.

Taotluses toodud spetsifikatsiooni kohaselt kulus vandeadvokaat A. Lubergil apellatsioonimenetluses

T. Jaanimetsale õigusteenuse osutamiseks aega kokku 26 tundi. Lisaks kaasnes õigusteenuse

osutamisega bensiinikulu 53 eurot 68 senti, muu õigusteenuskulu 72 eurot ja advokaadi ööbimiskulu

Tartus 37 eurot (üksnes juhul, kui kohtuistung vältab mitu päeva). Taotluses ei nimetatud Tartu

Maakohtu 5. mai 2010. a määruse (vt otsuse punkt 3.8) vaidlustamisega seotud kulusid.

35. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuluna käsitatav ka valitud kaitsjale või

esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on

tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses

tehakse seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda,

kellel need on tekkinud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.

Käesolevas asjas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse T. Jaanimetsa õigeksmõistmises muutmata

ja prokuröri apellatsiooni T. Jaanimetsa puudutavas osas rahuldamata, tehes seega KrMS § 337 lg 1

p-s 1 nimetatud lahendi. Seega on T. Jaanimetsal KrMS § 185 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt

õigus apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude

hüvitamisele. Seda aga üksnes mõistlikus suuruses, nagu KrMS § 175 lg 1 p 1 otsesõnu ette näeb.

36. Kolleegiumi hinnangul ei saa kassatsioonis taotletud 4478 eurot 22 senti (s.o 4515 eurot 22 senti,

millest on maha arvatud 37 eurot majutuskulu) pidada apellatsioonimenetluse kuluna mõistlikuks.

36.1 Esmalt osutab kolleegium sellele, et taotluses näidatud õigusteenuse osutamise ajakulu on

põhjendamatult suur. T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluses kaitsnud advokaat kaitses teda ka

esimese astme kohtus, olles seega apellatsioonimenetluse ajaks kriminaalasja materjalide ja selles

tõusetunud faktiliste ning õiguslike küsimustega kursis. Maakohtu otsuse need osad, mis puudutavad

T. Jaanimetsale esitatud süüdistust, ei ole mahukad. Prokuratuuri apellatsioonis taotleti T. Jaanimetsa

õigeksmõistmise tühistamist vaid ühes väidetavas kuriteos (kaasaaitamises käesoleva otsuse punktis

1.3 kirjeldatud E. Aaviku toimepandud omastamisele). Seda süüdistust ei saa pidada eriliselt

keerukaks ega mahukaks. Prokurör käsitles T. Jaanimetsaga seonduvat apellatsioonis umbes 3

leheküljel, millest umbes pool lehekülge moodustas süüdistuse teksti ümberkirjutus. T. Jaanimetsa

kaitsja kirjalikud teesid ringkonnakohtule hõlmavad põhjendusi (mille hulka pole arvatud maakohtu

ja teiste menetlusosaliste seisukohtade refereeringuid) umbes 4-5 lehekülge. Eeltoodut arvestades

loeb kolleegium apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses näidatud õigusabiteenuse

osutamiseks kulunud aja (26 tundi) põhjendatuks 16 tunni ulatuses.

36.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas 4478 eurot 22 senti on T. Jaanimetsale

apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse ja sellega seotud kulude eest makstud summana KrMS

§ 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. Kolleegiumil puudub alus kahelda kaitsja bensiinikulu (53 eurot

68 senti) ja muu õigusteenuskulu (72 eurot) põhjendatuses. Seega tuleb hinnata kas ülejäänud

summat - 4352 eurot 54 senti - saab pidada mõistlikuks tasuks kolleegiumi poolt põhjendatuks loetud

õigusabiteenuse osutamise aja - 16 tunni - eest. Sellise õigusteenuse arvestuslikuks hinnaks kujuneks

272 eurot 3 senti ühe tunni kohta. Sellist tasumäära ei saa õigusteenuse turuhinda ja T. Jaanimetsa

puudutava vaidluse keerukust arvestades mõistlikuks pidada. Kolleegium loeb T. Jaanimetsale

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi mõistlikuks tasumääraks 120 €/h (sh käibemaks). Sellest

tulenevalt on T. Jaanimetsale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi mõistlik hind 16 h * 120 €/h

= 1920 eurot. Koos kaitsja bensiinikulu ja muu õigusteenuskuluga tuleb T. Jaanimetsale

apellatsioonimenetluse kuluna seega hüvitada 2045 eurot 68 senti.

V

37. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 362 p-dest 1 ja 2, § 361 p-dest 6 ja 7 ning lg-st 2,

samuti § 341 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 5. mai 2010. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 10. juuni 2011. a otsused osaliselt. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada OÜ Advokaadibüroo S pangakontol oleva raha konfiskeerimist puudutavas osas, milles

kolleegium teeb ise uue otsustuse, jättes selle vara konfiskeerimata. Osas, milles kolleegium tühistab

üksnes ringkonnakohtu otsuse, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Kuna üks 10. juuni 2011. a ringkonnakohtu otsuse teinud kohtukoosseisu liikmetest on käesolevaks

ajaks kohtunikuametist vabastatud, saadab kolleegium kriminaalasja arutamiseks ringkonnakohtule

teises kohtukoosseisus. Lisaks teeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse T. Jaanimetsa apellatsioonimenetluse kulude kohta. Ülejäänud osas, sealhulgas E. Aaviku

õigeksmõistmises käesoleva otsuse punktides 1.2 ja 1.4.1 nimetatud tegudes ja tema

süüditunnistamises ning karistamises käesoleva otsuse punktides 1.3 ja 1.4.2 nimetatud tegudes ning

Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldamata jätmises, kolleegium ringkonnakohtu 10. juuni 2010. a otsust

ei muuda.

38. Ühtlasi märgib kolleegium, et käesoleva Riigikohtu otsuse tegemisega jõustub ka maakohtu

otsustus vabastada süüdistatavate vara aresti alt.

39. E. Aaviku kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada E. Aavikule kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu, mis lisatud dokumentide kohaselt on 4000 eurot ja hõlmab

kassatsiooni ja kassatsioonivastuse koostamist ning esitamist kokku 29 tunni ja 40 minuti ulatuses (sh

18 tundi 40 minutit kassatsiooni koostamiseks ja esitamiseks ning 11 tundi kassatsioonivastuse

koostamiseks). Kolleegium leiab, et see taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

39.1 KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu käsitatav

menetluskuluna. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama

seadustiku § 361 punktides 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega tuleb

E. Aavikule tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel

mõistlikus suuruses hüvitada.

39.2 Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb esmalt

kontrollida kassatsiooni koostamiseks kulutatud aja põhjendatust. Seda tehes arvestab kolleegium

sedagi, millises ulatuses osutusid kassatsiooni argumendid põhjendatuks ja millises mitte. E. Aaviku

kaitsja kassatsioonist moodustavad suure osa väited, mille kolleegium luges alusetuteks. Muu hulgas

esitas kassaator väiteid, mis eeldanuks Riigikohtult vastuolus KrMS § 363 lg-ga 5 uute faktiliste

asjaolude tuvastamist. Lisaks märgitule võtab kolleegium kassatsiooni ja kassatsioonivastuse

koostamiseks kulutatud aja mõistlikkuse hindamisel arvesse, et E. Aavikut kassatsioonimenetluses

kaitsnud advokaat kaitses teda ka esimese ja teise astme kohtus, mis tähendab, et ta oli kassatsiooni ja

kassatsioonivastuse koostamise ajaks kriminaalasja materjalidega kursis. Eeltoodust tulenevalt loeb

kolleegium

kassatsiooni

koostamiseks

kulunud

aja

põhjendatuks

tunni

ulatuses

ja

kassatsioonivastuse koostamiseks kulutatud aja põhjendatuks 6 tunni ulatuses.

39.3 Kolleegiumi arvates on ka E. Aaviku kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisel võimalik

õigusteenuse mõistliku tasumäärana käsitada otsuse punktis 36.2 osutatud 120 €/h. Seega tuleb

E. Aavikule KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluna hüvitada 14

h*120 €/h = 1680 eurot.

40. H. Hainsoo kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada H. Hainsoole kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu 1800 eurot. Kolleegium märgib, et otsuse punktis 39.1 osutatud sätete

alusel tuleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu H. Hainsoole mõistlikus ulatuses

hüvitada. Kaitsja kohtuistungil esitatud teatisest ei nähtu H. Hainsoole osutatud õigusteenuse maht.

Arvestades kassatsiooni põhjendatuse astet, seda, et H. Hainsoo kaitsja kaitses teda ka esimese ja

teise astme kohtus, samuti Riigikohtu istungist osavõtuks kulunud aega, loeb kolleegium

õigusteenuse osutamise põhjendatud ajaks 10 tundi. Lähtudes punktis 36.2 osutatud tasumäärast 120

€/h, leiab kolleegium, et H. Hainsoole tuleb KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel

kassatsioonimenetluse kuluna hüvitada 10 h*120 €/h=1200 eurot.

41. Lisaks kassatsioonis esitatud taotlusele hüvitada T. Jaanimetsale kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu summas 355 eurot 48 senti, esitas T. Jaanimetsa kaitsja Riigikohtu istungil

taotluse hüvitada T. Jaanimetsale täiendav kaitsekulu 414 eurot seoses kaitsja ettevalmistamise ja

osalemisega Riigikohtu istungil. Seega kokku taotleb T. Jaanimetsa kaitsja enda kaitsealusele

kassatsioonimenetluse kulude hüvitamist summas 769 eurot 48 senti. Kolleegium leiab, et punktis

39.1 viidatud sätete alusel tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Arvestades seda, et T. Jaanimetsa

kaitsja kassatsiooni põhisisu on väga lihtne (selles osutatakse vaid asjaolule, et ringkonnakohus jättis

apellatsioonimenetluse kulude taotluse lahendamata), saab kassatsiooni koostamise mõistlikuks

ajakuluks pidada maksimaalselt 1 tundi. Lisaks osales kaitsja Riigikohtu istungil. Kuna T. Jaanimetsa

vastu kassatsiooni ei esitatud ja tema kaitsja kassatsioon käsitles vaid apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamist, millele teised kohtumenetluse pooled põhimõtteliselt vastu ei vaielnud, ei saanud ka

Riigikohtu istungiks ettevalmistumine olla töömahukas. Seetõttu loeb kolleegium T. Jaanimetsale

kassatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse põhjendatud mahuks 3 tundi. Lähtudes punktis 36.2

osutatud tasumäärast 120 €/h, leiab kolleegium, et T. Jaanimetsale tuleb KrMS § 186 lg 1 ja § 175

lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluna hüvitada 3 h*120 €/h = 360 eurot.

42. Kuna Eesti Vabariigi kassatsioonis vaidlustatud osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse

muutmata, tuleb riigi kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlus KrMS § 186 lg 2 alusel

rahuldamata jätta. Samas märgib kolleegium, et riigi esindaja taotlus on ainetu, sest ka tema

kassatsiooni rahuldamise korral jäänuks sellega seotud kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1

kohaselt riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg