3-1-1-85-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-11

Otsuse kuupäev

14. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi M.L-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja

7, § 209 lg 2 p 1, § 201 lg 2 p 1, § 3851, § 372 lg 2 p 3, § 344 lg

1 ning õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3

ning § 209 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi; Annika Kraavi

süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 7 ja § 372 lg 2 p 3 ning

õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 ning §

209 lg 2 p 3 järgi; Ülle Tamsoni õigeksmõistmises süüdistuses

KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-10-6820

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.L-i kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Annika Kraavi

kaitsja

vandeadvokaat

Andrus

Lillo

ja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör

Kaire

Hänilene,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Ülle Tamsoni kaitsja vandeadvokaat Ann Saar

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a kohtuotsus osaliselt:

1.1. M.L-i süüditunnistamises ja karistamises I. T. korteri väljaüürimise eest KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi;

1.2. Annika Kraavi süüditunnistamises ja karistamises I. T. korteri väljaüürimise eest KarS § 199 lg 2 p 7 järgi;

1.3. M.L-i, Annika Kraavi ja Ülle Tamsoni õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;

1.4. Annika Kraavile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas;

1.5. M.L-ilt ja Annika Kraavilt väljamõistetud sundraha osas;

1.6. Ülle Tamsonilt kohtukulude väljamõistmise tühistamise osas;

1.7. I. T. pärijate kasuks M.L-ilt ja Annika Kraavilt solidaarselt 25 000 krooni väljamõistmises.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a

kohtuotsus osaliselt:

2.1. M.L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 3851 järgi;

2.2. M.L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 järgi puruimuri ja formaatsae omastamises ja temale

KarS § 201 järgi mõistetud karistuse osas;

2.3. M.L-ile KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas;

2.4. I. T. pärijate kasuks M.L-ilt 55 900 krooni väljamõistmises;

2.5. M.L-ilt 150 000 krooni väljamõistmises OÜ E kasuks.

3. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

3.1. Mõista M.L süüdistuses I. T. korteri väljaüürimises KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigeks;

3.2. Mõista Annika Kraav süüdistuses I. T. korteri väljaüürimises KarS § 199 lg 2 p 7 järgi õigeks;

3.3. Jõustada Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a kohtuotsus järgmises osas:

3.3.1. M.L-i, Annika Kraavi ja Ülle Tamsoni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 394 lg 2 p 1 järgi;

3.3.2. Annika Kraavile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse kaks aastat kaks kuud vangistust osas ja KarS §

73 alusel Annika Kraavi karistuse kandmisest tingimuslikult kolme aasta pikkuse katseajaga vabastamise osas;

3.3.3. Ülle Tamsoni KarS § 73 alusel tingimisi karistuse kandmisest vabastamise osas;

3.3.4. M.L-ilt, Annika Kraavilt ja Ülle Tamsonilt igaühelt 10 875 krooni ehk 695,04 euro sundraha väljamõistmise

osas;

3.3.5. Ülle Tamsonilt 55 095 krooni ja 85 sendi ehk 3521,27 euro väljamõistmise osas.

3.4. M.L-i süüdistuses KarS § 3851 järgi ja KarS § 201 järgi puruimuri ja formaatsae omastamises, samuti M.L-ile

KarS § 201 järgi karistuse mõistmise ja temale liitkaristuse mõistmise osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks

Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus;

3.5. Teha Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a kohtuotsusesse täpsustus, mille kohaselt pani M.L süüdistuses

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi seoses OÜ E nõudega toime omastamise katse;

3.6. Jätta OÜ E hagi M.L-i vastu summas 150 000 krooni rahuldamata;

3.7. Jätta I. T. pärijate huvides esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a kohtuotsus muutmata.

5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt M.L-i kasuks välja 1200 (üks tuhat kakssada) eurot valitud kaitsjale

kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsusega tunnistati süüdi M.L, Annika Kraav ja Ülle Tamson.

1.1. M.L tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3851 järgi vangistusega kuueks kuuks, § 372 lg 2 p 3 järgi vangistusega

kuueks kuuks, § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi vangistusega kaheks aastaks, § 201 lg 2 p 1 järgi vangistusega üheks

aastaks, § 344 lg 1 järgi vangistusega kaheksaks kuuks ning § 394 lg 2 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks ja kuueks

kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M.L-ile liitkaristuseks kolm aastat vangistust, mille hulka arvati KarS § 68 lg-st 1

juhindudes eelvangistuses viibitud kaks päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati liitkaristust Tartu Maakohtu 28. veebruari

2008. a otsusega mõistetud kaheaastase vangistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kümne kuu võrra ning mõisteti

kohtuotsuste kogumina liitkaristuseks neli aastat üheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistuse

kandmise algusajaks loeti 9. detsember 2009. KarS § 266 lg 1, § 199 lg 2 p 4 ja osaliselt ka § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud

süüdistuses mõistis maakohus M.L-i õigeks.

1.2. A. Kraav tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 372 lg 2 p 3 järgi vangistusega neljaks kuuks, § 209 lg 2 p 3 järgi

vangistusega üheks aastaks ning § 394 lg 2 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks ja kaheks kuuks. Juhindudes KarS § 64

lg-st 1, mõisteti A. Kraavile liitkaristuseks kaks aastat ja kaks kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel kolmeaastase

katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.3. Ü. Tamson tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p 1 järgi kaheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73

alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

2. Ühtlasi mõistis maakohus kannatanu I. T. pärijate kasuks M.L-ilt välja 55 900 krooni ning M.L-ilt ja A. Kraavilt

solidaarselt 27 500 krooni. M.L-ilt mõisteti kannatanu OÜ E kasuks välja veel 350 000 krooni koos viivitusintressiga 63

945 krooni 12. novembri 2010 seisuga ja alates 13. novembrist 2010 protsendina 7% põhinõudelt kuni põhinõude

täitmiseni. Viimaks mõisteti M.L-ilt kannatanu OÜ W kasuks välja 764 575 krooni ja 17 senti ning kannatanu

A. P. kasuks 360 000 krooni.

3. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka F.O ja S.L, kuid nende osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

4. KarS § 3851 järgi tunnistati M.L süüdi selles, et ta jättis OÜ W juhatuse liikmena 2009. aastal jaanuarist kuni juunini OÜ

W pankrotiavalduse esitamata, kuigi äriühing oli alates 2008. aasta detsembrist püsivalt maksejõuetu. Oma tegevusetusega

rikkus M.L äriseadustiku § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust esitada kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui kahekümne

päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, osaühingu pankrotiavaldus.

Maakohus tuvastas, et M.L oli OÜ W juhatuse liige ajavahemikus 15. detsembrist 2004 kuni 16. juunini 2009 ja et OÜ W

muutus alaliselt maksejõuetuks 2008. aasta detsembris. Arvestades, et alates 2008. aasta novembrist võttis M.L osaühingu

pangakontolt välja rohkelt sularaha ja loovutas põhjendamatult äriühingu nõudeid ning esitas 27. juunil 2008 majandusaasta

aruande, mille bilansis kajastati vara kokku 1 230 043 krooni väärtuses, kuid kohustusi 2 190 043 krooni väärtuses, oli

süüdistatav OÜ W tegelikust rahalisest seisust teadlik. Seega pani M.L KarS § 3851 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime

tahtlikult.

5. KarS § 372 lg 2 p 3 järgi tunnistati M.L ja A. Kraav süüdi selles, et nad väljastasid finantsteenuse osutamiseks nõutavat

registreeringut mitteomava, kuid peamiselt ja püsivalt laene väljastava S.L juhatuse liikmetena Tartu linnas neljal korral, s.o

17. detsembril 2008, 15. veebruaril 2009, 18. veebruaril 2009 ja 23. veebruaril 2009 füüsilistele isikutele laene.

Maakohus tuvastas, et A. Kraav on S.L juhatuse liige alates 26. novembrist 2008 ja M.L ajavahemikus 26. novembrist

2008 kuni 22. aprillini 2009 ning uuesti alates 9. juunist 2009. Tulenevalt äriseadustiku § 187 lg-st 1 olid süüdistatavad

kohustatud end finantsteenuste osutamisele esitatud nõuetega kurssi viima. Kuna nii A. Kraav kui ka M.L tunnistasid, et

nad jätsid vastava seadusandlusega tutvumata, pidasid nad võimalikuks, et tegutsevad ebaseaduslikult. Järelikult panid

süüdistatavad kuriteo toime kaudse tahtlusega.

6. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi tunnistati M.L süüdi esmalt selles, et ta sõlmis OÜ E juhatuse liikmena 27. mail 2008 D. K.-ga

laenulepingu nr 10, millest nähtuvalt laenas OÜ E D. K.-le 150 000 krooni. Kõnealusest lepingust tulenevaid kohustusi

asus reaalselt täitma aga D. K. abikaasa P. J. K. Eesmärgiga omastada OÜ-lt E laenulepinguga nr 10 seotud varalised

õigused, võltsis M.L Tartus kassa sissetuleku orderit, millest nähtuvalt tagastas P. J. K. 26. juulil 2008 OÜ-le E

laenulepinguga nr 10 seotud laenu summas 150 000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei tagastatud. Seejärel võltsis M.L koos

P. J. K.-ga 23. augustil 2008 laenulepingu nr 2, millest nähtuvalt andis M.L-i kontrolli all olev OÜ W P. J. K.-le laenu 150

000 krooni, märkides laenu andmise kuupäevana 26. juuli 2008. Tegelikult OÜ W laenulepingu nr 2 alusel P. J. K.-le laenu

ei andnud, vaid viimane pidi hakkama laenulepingust nr 10 tulenevat laenusummat tasuma OÜ-le W. Vormistades OÜ E

nimelt P. J. K.-le antud 150 000 krooni suuruse laenu ümber OÜ W nimelt antud laenuks, pööras M.L OÜ E vara OÜ W

kasuks. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega.

7. KarS § 201 lg 2 p 1 järgi tunnistati M.L süüdi samuti selles, et ta sõlmis OÜ E juhatuse liikmena 31. juulil 2008 M. A.-

ga laenulepingu nr 25, millest nähtuvalt laenas OÜ E M. A.-le 200 000 krooni. Samal päeval kanti kokkulepitud summa

OÜ E arveldusarvelt M. A. arveldusarvele. M. A. tagastas laenu 4. või 5. augustil 2008 sularahas M.L-ile, kuid viimane ei

edastanud saadud raha OÜ-le E, vaid omastas selle. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega.

8. M.L tunnistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi viimaks süüdi ka selles, et ta sai 11. veebruaril 2009 OÜ P juhatuse liikme ja

osanikuna üürileandja pandiõigust kasutades oma valdusesse Jõgeva linnas aadressil XXXXXXXX XXX XXx

väljaüüritud ruumides asunud ja üürniku OÜ U valduses olnud, kuid H AS-le kuuluva formaatsae Altendorf WA 80 ja

puruimuri Bernardo DC 40 koguväärtusega 110 000 krooni. Saanud hiljemalt alates 26. veebruarist 2009 teadlikuks, et

pandiõigust kasutati vara suhtes, mis ei kuulu OÜ-le U, ja et OÜ P peab nimetatud esemed seetõttu OÜ U valdusesse

tagastama, müüs M.L formaatsae ja puruimuri eraisikuna 5. augustil 2009 85 000 krooni eest K. K.-le. Süüdistatav pani

kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

9. KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi tunnistati M.L süüdi esmalt selles, et eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel

avaldas ta ajalehtedes kuulutuse korteri üürileandmise kohta ja lõi M. A.-le teadvalt ebaõige ettekujutuse, et tal on seaduslik

alus käsutada Tartus aadressil XXXXX XX-XX asuvat korterit. 2006. aasta suvel sõlmis M.L M. A.-ga suulise

üürilepingu, mille alusel andis süüdistatav M. A.-le üürile XXXXX XX-XX asuva korteri ja sai võõra kinnisasja

üürileandmise eest M. A.-lt Tartu linnas alates 2006. aasta sügisest kuni 2007. aasta suveni tasu kokku 8400 krooni.

A. Kraav tunnistati KarS § 209 lg 2 p 3 järgi süüdi ning M.L tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi samuti

selles, et eesmärgiga saada varalist kasu pettuse teel avaldas M.L ajalehtedes kuulutuse korteri üürileandmise kohta. Koos

lõid süüdistatavad M. S.-ile teadvalt ebaõige ettekujutuse, et neil on seaduslik alus käsutada Tartus aadressil XXXXX XX-

XX asuvat korterit. 23. oktoobril 2007 sõlmis M.L M. S.-iga üürilepingu, mille alusel andis süüdistatav M. S.-ile üürile

XXXXX XX-XX asuva korteri ja sai võõra kinnisasja üürileandmise eest M. S.-ilt Tartu linnas 2007. aasta oktoobris

tagatisraha 75 000 krooni ning alates 2007. aasta oktoobrist kuni 2010. aasta veebruarini tasu kokku 72 500 krooni.

Ajavahemikus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta veebruarini sõlmis M. S.-iga üürilepingu A. Kraav.

Maakohus tuvastas, et XXXXX XX-XX asuva korteri omanik oli kuni surmani 12. mail 2005 I. T., kes andis oma eluajal

M.L-ile korteri võtmed. Samuti tegi kohus kindlaks, et M.L ja A. Kraav teadsid, et kõnealune korter ei kuulu neile ja et neil

puuduvad volitused selle väljaüürimiseks. Vaatamata eelnevale esines M.L pärast I. T. surma korteri omanikuna ja lõi sel

viisil M. A.-le ning M. S.-ile tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. M. S.-i ees käitus korteri suhtes õigustatud isikuna

ka A. Kraav. Uskudes, et M.L ja A. Kraav on õigustatud XXXXX XX-XX asuvat korterit käsutama, maksid M. A. ja M.

S. M.L-ile üüri. Kuna vara saamine petetutelt osutus võimalikuks üksnes võõra korteri õigustamatu väljaüürimisega, said

M.L ja A. Kraav varalist kasu I. T. pärandvara arvelt ning panid toime järelikult kolmnurkkelmuse. M.L võttis korterile

oma valduse kehtestamisega I. T. pärijatelt ära võimaluse saada korteri väljaüürimisest tulu.

10. M.L tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi süüdi viimaks ka selles, et eesmärgiga saada varalist kasu pettuse

teel lõi ta A. P.-le teadvalt ebaõige ettekujutuse selle kohta, et juhul, kui A. P. kinnitab Harjumaal Kose alevikus aadressil

XXXXX XXX X asuva kinnistu müügilepingu sõlmimisel notarile, et talle on kinnistu eest tasutud, maksab M.L talle

kokkulepitud ostuhinna summas 500 000 krooni pärast tehingu tegemist. Samuti palus M.L, et A. P. huvidest lähtuvat

kajastatakse lepingus kokkulepitud ostuhinnast poole väiksem hind (s. o 250 000 krooni), kuid lubas, et tasub A. P.-le

pärast tehingu toimumist kinnistu eest siiski 500 000 krooni. Tegelikult ei olnud M.L kavas A. P.-le kinnistu eest maksta.

Pettuse tulemusel sõlmisid A. P. ja M.L 24. juulil 2009 Tartus notaribüroos ostu-müügilepingu, millega A. P. müüs

kõnealuse kinnistu 250 000 krooni eest M.L-ile. Viimane jättis kannatanule tasumata ja sai A. P.-le kuulunud 360 000

krooni suuruse väärtusega kinnistu omanikuks.

Maakohus tuvastas, et M.L oli huvitatud A. P.-le kuulunud kinnistu omandamisest, kuid hakkas rahapuuduse tõttu otsima

kannatanule vahetuskinnistut. Kuna ajaks, mil A. P. oli kantud Kose alevikus aadressil XXXXX XXX X asuva kinnistu

omanikuna kinnistusraamatusse, polnud M.L suutnud kannatanule sobivat vahetuskinnistut leida, sõlmiti ostu-müügileping.

Seega oli A. P. tahe algul suunatud küll kinnistute vahetamisele, kuid 24. juulil 2009 soovis ta kinnistu eest raha saada.

Arvestades, et M.L polnud ka 24. juulil 2009 rahalisi vahendeid, millest kinnistu eest tasuda, ja et kinnistu edasimüümisel

saadud raha ei antud samuti A. P.-le, oli süüdistataval algusest peale eesmärk kinnistu eest maksmata jätta.

11. KarS § 344 lg 1 järgi mõisteti M.L süüdi erinevate dokumentide võltsimises alljärgnevalt.

11.1. Eesmärgiga omastada OÜ E ja D. K. vahel 27. mail 2008 sõlmitud laenulepinguga nr 10 seotud varalised õigused

summas 150 000 krooni ning kindlustada omastatud varaliste õiguste jäämine OÜ W valdusesse, võltsis M.L Tartu linnas

grupis koos P. J. K.-ga:

- OÜ E kassa sissetuleku orderit ja kviitungit nr 2 kuupäevaga 26. juuli 2008, millest nähtuvalt laekus seoses

laenulepingu nr 10 lõpetamisega OÜ E kassasse 150 000 krooni, kuigi tegelikult raha tagasi ei makstud;

- laenulepingu nr 2, millest nähtuvalt andis OÜ W 26. juulil 2008 P. J. K.-le laenu 150 000 krooni, kuigi

tegelikult laenu ei antud;

- OÜ W kassa väljamineku orderit kuupäevaga 26. juuli 2008, millest nähtuvalt väljastas OÜ W P. J. K.-le 150

000 krooni, kuigi tegelikult raha ei väljastatud;

- 2008. aasta sügisel laenulepingu nr 1, millest nähtuvalt andis S.L 27. novembril 2008 P. J. K.-le laenu 150

000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud;

- 2008. aasta sügisel OÜ W kassa sissetuleku orderit kuupäevaga 29. oktoober 2008, millest nähtuvalt tasus P.

J. K. seoses laenulepingu nr 2 lõpetamisega OÜ-le W 150 000 krooni, kuigi tegelikult tehingut ei toimunud.

11.2. Eesmärgiga näidata, et M.L ei ole omastanud OÜ E raha summas 350 000 krooni, vaid on selle edasi laenanud F.O-

ga seotud äriühingule, võltsis M.L Tartu linnas vahetult enne 17. novembrit 2008 grupis koos F.O-ga:

- laenulepingu nr 27 kuupäevaga 18. august 2008, millest nähtuvalt andis OÜ E OÜ-le S laenu summas 350

000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud;

- OÜ E kassa väljamineku orderit, millest nähtuvalt väljastas OÜ E laenulepingu nr 27 alusel 18. augustil 2008

OÜ-le S 350 000 krooni, kuigi tegelikult raha ei väljastatud.

11.3. Eesmärgiga näidata, et lisaks laenulepingule nr 27 on OÜ-l S laenusuhted veel ka teise M.L-iga seotud äriühinguga,

s.o OÜ-ga W, võltsis M.L grupis koos F.O-ga Tartu linnas 2008. aastal:

- laenulepingu nr 3 kuupäevaga 18. august 2008, millest nähtuvalt andis OÜ W OÜ-le S laenu summas 150

000 krooni, kuigi tegelikult laenu ei antud;

- OÜ W kassa väljamineku orderit nr 25, millest nähtuvalt väljastas OÜ W laenulepingu nr 3 alusel 18.

augustil 2008 OÜ-le S 150 000 krooni, kuigi tegelikult raha ei väljastatud.

12. KarS § 394 lg 2 p 1 järgi tunnistati M.L, A. Kraav ja Ü. Tamson süüdi grupiviisilises rahapesus, mis seisnes järgnevas.

Pärast seda, kui M.L oli kelmuse teel saanud A. P.-le kuulunud kinnistu omanikuks, sõlmisid R. ja Ü. Tamson Tartus 4.

augustil 2009 notariaalse müügilepingu, millest nähtuvalt omandas Ü. Tamson M.L-ilt XXXXX XXX X asuva kinnistu

250 000 krooni eest. Arvestades, et tegelikkuses ei tasunud Ü. Tamson M.L-ile kinnistu eest lepingus märgitud hinda ja et

M.L jäi jätkuvalt kinnistu faktiliseks käsutajaks ning kasutajaks, oli kinnistu müügilepingu näol tegemist näilise tehinguga,

mille abil varjati kinnistu ebaseaduslikku päritolu ja seost M.L-iga. Leidnud kõnealusele kinnistule heauskse ostja, korraldas

M.L 18. novembril 2009 kinnistu müümise Ü. Tamsoni poolt M. L.-ile 350 000 krooni eest. 20. novembril 2009 kandis

M. L. Ü. Tamsoni arveldusarvele kokkulepitud ostuhinna, millest osa võttis Ü. Tamson sularahas pangaautomaadist välja ja

kandis osa A. Kraavi pangakontole. A. Kraav võttis osa Ü. Tamsonilt saadud rahast samuti sularahas välja. Osa nii Ü.

Tamsoni kui ka A. Kraavi poolt sularahas väljavõetud summadest kanti S.L kontole, kust liikus raha edasi erinevate

äriühingute, sh OÜ P, ja füüsiliste isikute pangakontodele. Süüdistatavate tegevuse eesmärgiks oli varjata ja hoida saladuses

vara kuritegelikku päritolu ning selle omanikku, samuti abistada kelmuse toimepannud M.L, et ta saaks hoiduda kõrvale

oma tegude õiguslikest tagajärgedest.

Maakohus tuvastas, et muutudes M.L-i kinnistust Ü. Tamsoni kinnistuks, vahetas kuriteoga saadud vara kõigepealt

omanikku. Müües kinnistu edasi M. L.-ile, muundati kuritegelik vara rahaks Ü. Tamsoni pangakontol. Raha muundamine

jätkus selle ülekandmisega erinevatele pangakontodele ja sularahas väljavõtmisega. Nende tehingutega kadus seos M.L-i ja

tema poolt pettuse teel omandatud vara vahel, kuigi see jäi jätkuvalt M.L-i ja A. Kraavi kontrolli alla. Arvestades kinnistuga

tehtud tehingute lühikest ajavahemikku, oli vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamisel süüdistatavate

tegevuses keskne osa. Kuna A. Kraav ja M.L kasutasid osa kuritegelikust taustast puhastatud rahast S.L majandustegevuse

arendamiseks ja laenude finantseerimiseks, osales kriminaaltulu legaalsena majanduskäibes. See kahjustas riigi majanduse

normaalset toimimist.

13. Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Kaire Hänilene, M.L ja tema kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, A. Kraavi ja S.L kaitsja vandeadvokaadi

abi Ahto Sirendi, Ü. Tamsoni kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ning F.O kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski.

13.1. Prokurör vaidlustas M.L-i õigeksmõistmise KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja taotles selles kuriteos M.L-i süüditunnistamist

KarS § 202 lg 1 järgi. Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja turustamise eest palus prokurör

mõista M.L-ile karistuseks neljakuulise vangistuse, kuid jätta KarS § 64 ja § 65 alusel moodustatud liitkaristus muutmata.

Ühtlasi taotles prokurör M.L-ilt AS V kasuks tsiviilhagi väljamõistmist summas 1343,14 eurot.

13.2. Süüdistatavate kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist kaitsealuste süüditunnistamises ja nende

õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus A. Kraavi kaitsja saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule.

14. Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsus osaliselt M.L-i,

A. Kraavi ja Ü. Tamsoni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 394 lg 2 p 1 järgi; M.L-i süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi ning A. Kraavi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 3

järgi. Maakohtu otsus tühistati samuti M.L-ile KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas, A. Kraavile

KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning M.L-ilt ja A. Kraavilt solidaarselt I. T. pärijate kasuks 27 500 krooni

väljamõistmise osas.

Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis M.L-i, Ü. Tamsoni ja A. Kraavi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja

3 järgi õigeks. M.L ja A. Kraav mõisteti õigeks ka KarS § 209 järgi I. T. korteri õigustamatus väljaüürimises.

14.1. I. T. korteri väljaüürimises tunnistati M.L süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks

üheaastane vangistus. A. P. kinnistuga seoses tunnistas ringkonnakohus M.L-i süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ning mõistis

talle karistuseks ühe aasta ja kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust.

Juhindudes KarS § 68 lg-st 1, arvas ringkonnakohus eelvangistuses viibitud kaks päeva M.L-i karistusaja hulka ning luges

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks ühe aasta üksteist kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati mõistetud liitkaristust Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsusega mõistetud kaheaastase vangistuse

ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kümne kuu võrra ning mõisteti M.L-ile liitkaristuseks kolm aastat üheksa kuud ja

kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusaja jättis ringkonnakohus muutmata.

14.2. A. Kraav tunnistati I. T. korteri väljaüürimisega seoses süüdi KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks

üheksa kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus liitkaristuseks üheaastase vangistuse.

14.3. I. T. pärijate kasuks mõistis ringkonnakohus M.L-ilt ja A. Kraavilt solidaarselt välja 25 000 krooni (s.o 1 597.79

eurot).

14.4. Muus osas jättis ringkonnakohus Tartu Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse muutmata. M.L-i ja A. Kraavi

kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt, Ü. Tamsoni kaitsja apellatsioon täielikult. Prokuröri, F.O kaitsja ja S.L kaitsja

apellatsioonid jäeti rahuldamata.

15. Seoses M.L-i süüditunnistamisega KarS § 3851 järgi nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja leidis, et

maakohus pole tõendite hindamisel vigu teinud. OÜ W oli bilansiliselt maksejõuetu alates 2008. aasta detsembrist.

16. Jättes muutmata M.L-i ja A. Kraavi süüditunnistamise KarS § 372 lg 2 p 3 järgi, asus ringkonnakohus seisukohale, et

esitatud apellatsioonides püütakse kuriteo toimepanemist vabandada seaduse mittetundmisega. KarS § 17 lg 3 kohaselt

seaduse mittetundmine aga tahtlust ei välista. Jättes tarbijakrediiti pakkuva äriühingu juhatuse liikmetena end finantsteenuste

osutamisele esitatud nõuetega kurssi viimata, pidasid M.L ja A. Kraav võimalikuks, et tegutsevad ebaseaduslikult. Lisaks

oli M.L taotlenud registreeringut oma eelmisele laenude väljastamisega tegelenud äriühingule - OÜ-le E - ja pidi seetõttu

samasuguse registreeringu kohustuslikkust S.L puhul vähemalt võimalikuks pidama.

17. Puutuvalt M.L-i süüditunnistamisesse KarS § 201 lg 2 p 1 järgi OÜ E vara omastamises seoses P. J. K.-ga märkis

ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et M.L jättis OÜ E kassa sissetuleku orderit ja kviitungit nr 2 ning laenulepingut

nr 2 võltsides OÜ E ilma nõudeõigusest P. J. K. vastu. Järelikult on M.L-i süüditunnistamine seaduslik.

18. Analüüsides M.L-i süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 1 järgi formaatsae ja puruimuri omastamises, asus

ringkonnakohus seisukohale, et OÜ P müüs 21. aprillil 2009 üürileandja pandiõigust realiseerides nimetatud seadmed M.L-

ile. Kuna leping XXXXXXXX XXX XXx asuvate ruumide üürimiseks oli sõlmitud aga OÜ U ja OÜ W vahel ning VÕS

§ 305 lg 1 kohaselt on pandiõigus üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks vaid üürileandjal, polnud OÜ-l P formaatsae

ega puruimuri käsutamiseks õigust vaatamata asjaolule, et OÜ W oli kõik OÜ-ga U sõlmitud üürilepingust tulenevad

nõuded talle loovutanud. Võttes arvesse, et kõnealuste seadmete omanik H AS polnud formaatsae ega puruimuri

võõrandamist heaks kiitnud ja M.L oli pahauskne omandaja, ei saanud ta 21. aprillil 2009 seadmete omanikuks. Seega

pööras süüdistatav 5. augustil 2009 formaatsaage ja puruimurit K. K.-le müües oma valduses olnud võõrad vallasasjad

ebaseaduslikult enda kasuks ning täitis järelikult KarS § 201 koosseisu.

19. M.L-i ja A. Kraavi süüditunnistamist KarS § 209 järgi seoses I. T. korteri väljaüürimisega analüüsides juhtis

ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et puudub alus lugeda M. A.-d ja M. S.-i I. T. pärijatega ühte leeri kuuluvateks.

Järelikult pole võimalik M.L-i ja A. Kraavi tegu kelmusena kvalifitseerida. Arvestades aga, et M.L ja A. Kraav omastasid

M. A.-lt ja M. S.-ilt üüriraha saades I. T. pärijatele kuuluvat vara, panid nad toime varguse.

20. Hinnates M.L-i süüditunnistamist KarS § 209 järgi seoses A. P. kinnistuga, jagas ringkonnakohus maakohtu seisukohta,

et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt soovis A. P. 24. juulil 2009 kinnistut müüa. Seetõttu on asjakohatud

süüdistatava väited, et pooled olid tegelikkuses kokku leppinud kinnistute vahetamises ja et süüdistatav pole kunagi

lubanud kannatanule kinnistu eest raha maksta.

21. Seoses M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni süüditunnistamisega KarS § 394 lg 2 p 1 järgi märkis ringkonnakohus, et

maakohus käsitas rahapesuna esmalt näilise müügilepingu sõlmimist M.L-i ja Ü. Tamsoni vahel. Järgnevalt seda, et Ü.

Tamson kandis osa M. L.-lt saadud rahast üle A. Kraavi pangakontole ja võttis osa sularahas välja. Viimaks arvas

maakohus, et M.L ja A. Kraav panid rahapesu toime sellegagi, et kulutasid osa Ü. Tamsonilt saadud rahast olmetehingutele

ja võtsid osa sularahas välja. Kuna eeltoodust nähtuvalt suunasid süüdistatavad kuriteo toimepanemise tulemusel saadud

vara vahetusse lõpptarbimisse, pole nende tegevus käsitatav rahapesuna. Eelneva tõttu tuleb M.L, A. Kraav ja Ü. Tamson

KarS § 394 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

22. Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör K. Hänilene, M.L-i kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, A. Kraavi kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo,

F.O kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Veski ja S.L kaitsja vandeadvokaadi abi A. Sirendi.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. augusti 2011. a määrustega jäeti F.O ja S.L huvides esitatud kassatsioonid

menetlusse võtmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

24. Prokurör vaidlustab ringkonnakohtu otsuse esmalt M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p

1 järgi ning taotleb selles osas kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Seoses M.L-i süüditunnistamisega

KarS § 201 järgi ei nõustu prokurör ringkonnakohtu otsuse põhjendustega formaatsae ja puruimuri omastamises ja taotleb

seetõttu ringkonnakohtu otsuse põhiosa muutmist, jättes sellest välja järelduse, et OÜ P müüs kõnealused seadmed 21.

aprillil 2009 M.L-ile. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

24.1. Mõistes süüdistatavad KarS § 394 lg 2 p 1 järgi õigeks, pole ringkonnakohus selgitanud, milliseid vigu maakohus

M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni süüditunnistamisel tegi, ega näidanud ära tõendeid, millised andsid aluse õigeksmõistva

otsuse tegemiseks. Eelnevaga rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

24.2. Asudes seisukohale, et M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni tegevus ei vasta KarS § 394 objektiivsele koosseisule,

kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Alates M.L-i ja Ü. Tamsoni vahelise näilise ostu-müügilepingu

sõlmimisest oli edasiste tehingute eesmärgiks varjata ja hoida saladuses nii kuritegeliku vara päritolu kui ka omanikku,

samuti välistada kinnistu tagasinõudmine ning vältida kuriteo toimepanemise õiguslikke tagajärgi. Mitme tehingu tegemine

lühikese aja jooksul näitab, et vara ebaseadusliku päritolu ja omaniku varjamisel oli õigustoimingute tegemisel keskne osa.

M.L-i poolt kelmuse toimepanemise tulemusel saadud vara ei suunatud vahetusse lõpptarbimisse. Arvestades, et osa

kuritegelikust taustast puhastatud rahast kanti OÜ P ja S.L arvetele ning seda kasutati äriühingute kaudu laenude

andmiseks, osales kriminaaltulu legaalses majanduskäibes. Eelnev kahjustas riigi rahandus- ja majandussüsteemi. Seega

esinevad süüdistatavate käitumises kõik Riigikohtu varasemas praktikas rahapesu mõistele omistatud tunnused.

24.3. Ringkonnakohtu seisukoht, et OÜ P müüs formaatsae ja puruimuri M.L-ile, on motiveerimata. Kohtuotsuses pole

näidatud ära tõendeid, milliste alusel müügitehingu toimumine tuvastati. Samas tegi maakohus kindlaks, et OÜ P pole M.L-

ile kõnealuseid seadmeid müünud, tuginedes lisaks kirjaliku ostu-müügilepingu puudumisele ja raha mittelaekumisele ka

asjaolule, et ajavahemikus 6. aprillist kuni 15. maini 2009 Kuldse Börsi veebilehel olnud formaatsae ja puruimuri

müügikuulutusel anti kontaktandmeteks M.L-i isiklik telefoninumber ja meiliaadress. Seega asus maakohus põhjendatult

seisukohale, et M.L pakkus eraisikuna AS-i H vara müüa enne selle väidetavat ostmist 21. aprillil 2009.

25. M.L-i kaitsja vandeadvokaat R. Palmaru taotleb kohtuotsuste tühistamist M.L-i süüditunnistamises ja kaitsealuse

õigeksmõistmist. Ühtlasi palub kaitsja jätta OÜ W tsiviilhagi rahuldamata ja ülejäänud tsiviilhagid läbi vaatamata.

Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

25.1. M.L-i süüditunnistamisel KarS § 3851 järgi tuginesid kohtud lubamatutele tõenditele ja rikkusid seega oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Maakohus lähtus OÜ W püsiva maksejõuetuse tekkimise ajahetke tuvastamisel ajutise

pankrotihalduri aruandest, pankrotihalduri poolt võlausaldajate esimesel üldkoosolekul peetud ettekandest ja OÜ W

2007. aasta majandusaasta aruandest. Ajutise pankrotihalduri aruanne on aga koostatud ilma raamatupidamisdokumentideta

ja kujutab endast üksnes halduri arvamust. Kuna pankrotihaldur pole ekspert ja tema poolt nii aruandes kui ka ettekandes

avaldatud arvamus pole kriminaalmenetluses nõutavas tõendivormis, on tegu lubamatute tõenditega. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et OÜ W oli bilansiliselt maksejõuetu, kuid jättis tähelepanuta kaitsja osutuse, et majandusaasta aruande

bilansis on trükiviga ja edasistest lehekülgedest nähtub, et OÜ-l W oli vara 2 230 043 krooni, mitte 1 230 043 krooni. Kuna

puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et OÜ W oli alates 2008. aasta novembrist püsivalt maksejõuetu, tuleb

M.L KarS § 3851 järgi õigeks mõista.

25.2. M.L-i süüditunnistamisel KarS § 372 lg 2 p 3 järgi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. M.L polnud registreeringu

kohustuslikkusest teadlik ega pannud talle süüks arvatud tegu toime tahtlikult. Kuna M.L polnud vastava seadusandlusega

tutvunud, ei teadnud ta järelikult, et esineb süüteokoosseisule vastav asjaolu. Mööndes, et tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral oleks süüdistatav pidanud end finantsteenusega seotud tegevusalal kehtivate normidega kurssi viima,

tuvastasid kohtud sisuliselt, et M.L täitis KarS § 372 lg 2 p 3 objektiivse koosseisu hooletusest. Seega pani süüdistatav

toime hoopis rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RpTRTS) §-s 58 sätestatud väärteo.

25.3. Tunnistades M.L-i KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi seoses A. P. kinnistuga, hindasid kohtud tõendeid valikuliselt ja

jätsid süüdistatava versiooni toetavad asjaolud alusetult tähelepanuta. Tegelikkuses oli poolte tahe suunatud kinnistute

vahetusele selliselt, et M.L omandab A. P. kinnistu Harjumaal ja ostab seejärel A. P.-le sobiva kinnistu Jõgeva läheduses.

Eelnevat kinnitab 14. augustil 2008 A. P. ja A. Kraavi vahel sõlmitud võlaõiguslik kinnistu ja kinnistu mõttelise osa

vahetusleping. Asjaolusid, millistel M.L sõlmis 24. juulil 2009 müügilepingu, on süüdistatav maakohtu istungil põhjalikult

selgitanud. Kohtud eirasid ka A. P. ütlusi, mille kohaselt pakkus süüdistatav talle pärast 24. juulit 2009 asemele kaht

vahetuskinnistut, kuid need ei sobinud kannatanule. Arvestades, et A. P. ütlustest nähtub üheselt poolte tahe

vahetuslepingut sõlmida, on kohtud M.L-i süüditunnistamise aluseks olnud faktiliste asjaolude tuvastamisel eksinud.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta süüdistatava ja tema kaitsja kriitika kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega

kõrvaldanud A. P. ütlustes esinevaid vastuolusid.

25.4. M.L-i süüditunnistamisel KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi seoses I. T. korteri väljaüürimisega kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. I. T. korter on kinnisasi ega saanud seega varguse objektiks olla. Arvestades, et

korteri üürnikud andsid üüriraha süüdistatavale üle vabatahtlikult ja vastastikuse kokkuleppe alusel, pole M.L KarS § 199

objektiivset koosseisu täitnud.

25.5. Kohtud hindasid tõendeid valikuliselt ka M.L-i süüditunnistamisel KarS § 201 lg 2 p 1 järgi seoses OÜ-ga E.

Faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtuti üksnes asjast huvitatud P. J. K. ja M. A. ütlustest ning jäeti alusetult tähelepanuta

dokumenteeritud majandustehingud. M.L-i süüditunnistamine KarS § 201 järgi on välistatud samuti tema süüditunnistamise

tõttu KarS § 344 järgi. Süüdistatav oleks saanud omastada laenulepingust tuleneva OÜ-le E kuuluva nõudeõiguse siis, kui

ta oleks seda kehtivalt käsutanud. Arvestades, et kohtute hinnangul olid kõnealuse episoodiga seotud dokumendid aga

võltsitud, kuulub nõudeõigus P. J. K. vastu jätkuvalt OÜ-le E ja M.L pole seda järelikult kellegi teise kasuks pööranud.

25.6. Puutuvalt M.L-i süüditunnistamisesse KarS § 201 lg 2 p 1 järgi formaatsae ja puruimuri omastamises asus

ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et OÜ-l P puudus õigus üürileandja pandiõigust teostada. Arvestades, et OÜ W

väljastas OÜ-le P kõikideks kõnealuses episoodis vaidluse objektideks olevateks toiminguteks volikirja, oli OÜ P

õigustatud üürileandja pandiõigust teostama nõude loovutamisest sõltumatult. Pidades silmas sedagi, et keegi polnud

üürileandjat enne üürilepingu lõpetamist ja pandiõiguse teostamist kolmandate isikute õigustest teavitanud, ei eelnenud AS-i

H omandiõigus seadmetele üürileandja pandiõigusele. Järelikult sai M.L 21. aprillil 2009 formaatsae ja puruimuri

omanikuks ning võõrandas 5. augustil 2009 K. K.-le oma vara. Seega pole süüdistatav KarS § 201 objektiivset koosseisu

täitnud.

25.7. M.L-i süüditunnistamisel KarS § 344 lg 1 järgi tuginesid kohtud üksnes kaudsetele tõenditele ning rikkusid

tunnistajate P. J. K. ja J. P. ütlusi M.L-i ja F.O ütlustele eelistades oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

25.8. Sõltumata otsustusest M.L-i süüküsimuses, rikkusid kohtud OÜ W tsiviilhagi rahuldamisel oluliselt menetlusõigust ja

kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust. Nimelt pole kohtud 764 575 krooni ja 17 sendi väljamõistmisel OÜ W kasuks

pööranud tähelepanu kriminaaltoimikus olevatele tõenditele. AS-i S kirjas selgitatakse, et hagiavalduses märgitud

laenulepingute alusel refinantseeriti varasemaid OÜ W laenulepinguid. Järelikult kanti kõnealuste lepingutega OÜ W laenu

tasumise kohustus üle S.L, kuid jäeti laenulepingute tagatised muutmata. Seega asus S.L täitma OÜ W seniseid kohustusi,

millest ei tekkinud viimasele mingisugust kahju.

25.9. Ringkonnakohus rikkus reformatio in peius keeldu. Maakohus tunnistas M.L-i KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi

süüdi kahes kelmuse episoodis ja karistas teda nende eest kaheaastase vangistusega. Ringkonnakohus kvalifitseeris ühe

kelmuse episoodi ümber varguseks KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning mõistis süüdistatavale selle eest karistuseks

üheaastase vangistuse. Teise kelmuse episoodi eest mõisteti M.L-ile karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust.

Eeltoodust nähtuvalt mõistis ringkonnakohus M.L-ile sama süüdistuse mahu eest karistuseks kuus kuud pikema vangistuse

ja raskendas järelikult süüdistatava olukorda.

25.10. Maakohus tagastas asitõendi mobiiltelefoni Nokia 6500c koos SIM kaardiga valele isikule. Mobiiltelefon kuulub

S.L, mitte OÜ-le W.

26. A. Kraavi kaitsja vandeadvokaat A. Lillo taotleb kohtuotsuste tühistamist A. Kraavi süüditunnistamises ja kaitsealuse

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

26.1. A. Kraavi süüditunnistamisel KarS § 372 lg 2 p 3 järgi kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Krediidiasutuste

seaduse § 5 sätestab, et finantseerimisasutus on äriühing, mille peamiseks või püsivaks tegevuseks on ühe või mitme sama

seaduse § 6 lg-tes 1-21 loetletud tehingu tegemine. Krediidiasutuste seaduse § 6 lg 1 p 2 sätestab üheks sellistest tegevustest

kolmandatele isikutele osutatavad teenused, mis seisnevad laenutehingutes. Arvestades, et käesolevas kriminaalasjas

puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et S.L tegeles laenude andmisega peamiselt ja püsivalt, tunnistati A. Kraav KarS § 372

lg 2 p 3 järgi ebaõigesti süüdi. Ühtlasi pole kohtud tuvastanud, et A. Kraav oli teadlik või oleks pidanud teadma

kohustusest taotleda kolmandatele isikutele laenu andmisega tegeleva äriühingu registreerimist. Arvestades, et S.L

igapäevast tegevust juhtis M.L ja A. Kraav oli vaid nn varu juhatuse liige, puudus tal tahtlus KarS § 372 lg 2 p 3

objektiivset koosseisu realiseerida. Samuti ei saa A. Kraavi M.L-i tegude eest karistada.

26.2. Tunnistades A. Kraavi süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi seoses I. T. korteri väljaüürimisega, kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. I. T. korter on kinnisasi ega saanud seega varguse objektiks olla. Samuti on

ekslik ringkonnakohtu järeldus, et A. Kraav pani varguse toime koos M.L-iga. Nimelt nähtub ringkonnakohtu poolt

tuvastatud asjaoludest, et valdus korteri üle murti 2007. aasta oktoobris. Seega ei saanud A. Kraav 2009. aasta suvel

kuritegu koos M.L-iga toime panna. Kohtud pole andnud hinnangut ka süüdistatavate väitele, et M. S.-iga sõlmitud

üürilepingule märgiti A. Kraavi nimi üksnes selleks, et näidata fiktiivselt A. Kraavi sissetulekuid võimaldamaks tal esitada

liisingutaotlus AS-le S. Pidades silmas, et M.L valdas I. T. korterit seaduslikult, polnud A. Kraavil alust arvata, et M.L

puudub õigus seda välja üürida. Järelikult on kohtute seisukoht, et A. Kraav pani talle süüksarvatud teo toime kaudse

tahtlusega, ekslik.

26.3. Ringkonnakohus rikkus reformatio in peius keeldu. Nimelt tunnistas maakohus A. Kraavi süüdi KarS § 372 lg 2 p 3,

§ 209 lg 2 p 3 ja § 394 lg 2 p 1 järgi ning luges karistuste liitmisel kergemad karistused kaetuks raskeimaga.

Ringkonnakohus mõistis A. Kraavi KarS § 394 lg 2 p 1 järgi õigeks ja kvalifitseeris talle KarS § 209 lg 2 p 3 järgi

süüksarvatud teo ümber KarS § 199 lg 2 p 7 järgi, kuid suurendas karistuste liitmisel üksikkaristustest raskeimat.

26.4. Mõistes A. Kraavi KarS § 394 lg 2 p 1 järgi õigeks, pole ringkonnakohus põhjendanud, miks jäeti süüdistatavale

mõistetud karistus sisuliselt samaks. Lisaks pole ringkonnakohus A. Kraavilt kohtukulude väljamõistmisel arvestanud, et

raskeimas kuriteos õigeksmõistmise tõttu tulnuks süüdistatava poolt riigi õigusabi eest tasumisele kuuluvat summat oluliselt

vähendama.

26.5. Arvestades, et pärandvara hooldajal puudub õigus pärandvara suhtes tsiviilhagi esitada ja I. T. korteri pärija pole veel

selgunud, kohaldasid kohtud tsiviilhagi lahendamisel ebaõigesti materiaalõigust.

26.6. A. Kraavi karistamisel KarS § 372 lg 2 p 3 järgi käitus Eesti Vabariik sõnamurdlikult. Nimelt tegi Politseiameti

Rahapesu andmebüroo 21. aprillil 2009 S.L ettekirjutuse muuhulgas registreerida end majandustegevuse registris

finantseerimisasutusena ja tuvastas 21. juulil 2009, et puudusi ega väärteo tunnuseid ei esine. Seega avastas Eesti Vabariik

21. aprillil 2009 KarS § 372 lg 2 p-i 3 teokirjeldusele vastava rikkumise, kuid otsustas sisuliselt, et ei käsitle toimepandut

süüteona. Eelnevast sai A. Kraav aru, et S.L ei järgne sanktsioone, kui äriühing viib oma tegevuse ettekirjutuses antud

tähtaja jooksul seadusega kooskõlla.

27. M.L-i kaitsja R. Palmaru esitas prokuratuuri kassatsioonile vastuse, milles leiab kokkuvõtvalt järgmist.

27.1. Kuna M.L omandas A. P.lt kinnistu seaduslikult, puudub eelkuritegu KarS § 394 objektiivse koosseisu eeldusena.

Järelikult pole süüdistatava edasist tegevust võimalik rahapesuna käsitada. Ühtlasi ei rikkunud ringkonnakohus M.L-i

õigeksmõistmisel kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu otsus süüdistatava

õigeksmõistmise osas on nõuetekohaselt põhjendatud. Võttes arvesse, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad

lepingupoolte tahtlust kinnistu omand üle anda, polnud M.L-i ja Ü. Tamsoni vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingus

sisalduv asjaõigusleping näiline ega tühine.

27.2. Pidades silmas, et kinnistusraamat on avalik ja seal nähtavate andmete õigsust eeldatakse, jääb arusaamatuks, kuidas

süüdistatavad kinnistu omanikukande muutmisega kinnistu tegelikku omanikku, tõelist olemust, päritolu või omandiõigust

varjasid. Kuna M.L omandas kinnistu kehtiva lepingu alusel, pärines vara seaduslikust allikast.

27.3. Kuna käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kinnistu müügist saadud raha suunati lõpptarbimisse, ei oma

rahapesu koosseisu sisustamisel tähtsust, kas see toimus vahetult või mitte. Arvestades sedagi, et süüdistuses märgitud

rahasummade suurus ei ületanud teo toimepanemise ajal suurt ulatust karistusõiguslikus mõttes, oli tegu väikesemahuliste

toimingutega, mis ei kahjustanud majandussüsteemi. Lähtudes viimaks asjaolust, et ringkonnakohus ei tuvastanud

süüdistatavate eesmärki varjata kuritegeliku vara päritolu ja abistada kelmuse toimepannud M.L, ei anna kassatsiooni

väiteid alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

27.4. Kassatsioonist ei selgu, milles ringkonnakohus eksis, kui tuvastas M.L-i ütluste alusel, et OÜ P müüs formaatsae ja

puruimuri 21. aprillil 2009 süüdistatavale. Võttes arvesse, et kuulutajal on soovi korral igal ajahetkel võimalik muuta

Kuldse Börsi veebilehel avaldatud kuulutuse teksti ja et andmebaasis säilib viimane variant, pärineb kriminaaltoimikus olev

seadmete müügikuulutus 11. maist 2009, mil formaatsaag ja puruimur kuulusid juba M.L-ile. Seega on ringkonnakohtu

järeldus õige ega kuulu muutmisele.

28. Prokuratuuri kassatsioonile vastuse esitanud A. Kraavi kaitsja A. Lillo arvates kohaldas ringkonnakohus materiaalõigust

õigesti, kui asus seisukohale, et A. Kraavi tegevus ei vasta rahapesu mõistele. Nõustudes prokuröriga küll selles, et M.L-i

poolt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara osales legaalses majanduskäibes, märgib kaitsja järgnevalt, et kuivõrd

kassatsioonis pole põhjendatud, kuidas omavad kuritegelike vahendite majanduskäibesse suunamise maht ja viis käesolevas

kriminaalasjas reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise ja käibe kahjustamiseks, on kassatsioon siiski alusetu.

Lisaks on kriminaalmenetluse käigus tõendatud, et kinnistu müügist saadud raha kanti A. Kraavi pangakontole eesmärgiga

sõlmida sõiduauto ostuks liisinguleping. Järelikult polnud vara ebaseadusliku päritolu ega tegeliku omaniku varjamine

A. Kraavi poolt teostatud toimingute põhieesmärk.

29. M.L-i kaitsja R. Palmaru ja A. Kraavi kaitsja A. Lillo kassatsioonidele esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör K. Hänilene vastuse, milles märgib kokkuvõtvalt järgmist.

29.1. Arvestades, et pankrotiseaduse § 55 kohaselt peab pankrotihaldur kaitsma kõikide võlausaldajate ning võlgniku

õigusi ja huve, puudub alus kahelda pankrotihaldur Ü. Adamsoni erapooletuses. Kuna võlgniku pankrotti ei kuuluta välja

ja maksejõuetust ei tuvasta pankrotihaldur, vaid kohus on M.L-i kaitsja R. Palmaru väited pankrotihalduri arvamuse

ebausaldusväärsusest paljasõnalised. Samuti tuginesid kohtud OÜ W maksejõuetuse kindlaks tegemisel äriühingu

pangakonto väljavõttele ja nii M.L-i elukohas toimunud läbiotsimiste käigus ära võetud kui ka pankrotihalduri poolt

üleantud OÜ W raamatupidamis-dokumentidele. Järelikult tuvastati OÜ W maksejõuetus lubatavate ja küllaldaste tõendite

alusel.

29.2. Kohtud tuvastasid, et M.L ja A. Kraav pidasid finantseerimisvaldkonna nõuetega tutvumata jättes võimalikuks ja

möönsid, et nende tegevus laenude andmisel võib olla ebaseaduslik. Seega loeti KarS § 372 subjektiivne koosseis

põhjendatult täidetuks ja süüdistatavate süüditunnistamisel kohaldati materiaalõigust õigesti.

29.3. Kohtud on M.L-i süüditunnistamisel KarS § 209 lg 2 p 1 järgi A. P. kinnistuga seoses oma seisukohti nõuetekohaselt

motiveerinud ja tõendeid põhjalikult analüüsinud. Nii nähtub kohtuotsustest, miks kannatanu A. P. ütlusi usaldusväärseteks

peeti ja milliste asjaolude tõttu leiti, et poolte tahe oli suunatud kinnistu müümisele. Kassatsiooni etteheide, et kohtud

rikkusid kriminaalmenetlusõigust, on alusetu.

29.4. Tunnistades M.L-i ja A. Kraavi KarS § 199 järgi süüdi seoses I. T. korteri väljaüürimisega, pidas ringkonnakohus

varguse objektiks üüriraha. Süüdistusaktis kelmusena käsitatud tegu varguseks ümber kvalifitseerides täitis ringkonnakohus

KrMS § 306 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet ega väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Võttes arvesse, et M.L oli I. T. korteri

võti vaid selleks, et sealt vajadusel saag võtta, puudus tal korteri üle valdus. Korteri valdaja oli I. T. ja pärast tema surma

läks korteri valdus AÕS § 38 kohaselt üle I. T. pärijatele. Seega kehtestas M.L võõrale varale oma valduse ja võttis I. T.

korteri oma võimu alla. Kuigi maakohtu istungi ajaks polnud I. T. pärijad teada, on tänaseks selgunud, et 28. märtsil 2011

väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt on I. T.l kümme pärijat. Järelikult jättis M.L oma tegevusega I. T. pärijad

ilma võimalusest korteri väljaüürimisest tulu saada.

29.5. Kuna kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus ei uuritud vahetult ühtki P. J. K. ütluste ebausaldusväärsusele osutavat

tõendit, pidasid kohtud tunnistaja ütlusi põhjendatult usaldusväärseteks. Vaidlustades M.L-i süüditunnistamist OÜ E vara

omastamises, taotleb kassaator seega uue sisulise hinnangu andmist kriminaalasjas kogutud tõenditele. Tulenevalt KrMS §

363 lg-st 5 ei saa Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada.

29.6. Pidades silmas, et VÕS §-des 305-307 reguleeritud pandiõigust saab teostada vaid üürileandja ning M.L oli

formaatsae ja puruimuri müümise hetkel K. K.-le teadlik vara tegelikust omanikust, kohaldati M.L-i süüditunnistamisel

KarS § 201 lg 2 p 1 järgi materiaalõigust veatult.

29.7. Analüüsides F.O ja M.L-i süüditunnistamise õiguspärasust KarS § 344 lg 1 järgi, näitas ringkonnakohus ära tõendid,

millistele tuginedes tuleb maakohtu seisukohta M.L-i ja F.O süüs seoses erinevate dokumentide võltsimisega põhjendatuks

pidada. Järelikult vastas ringkonnakohus kõikidele M.L-i apellatsiooni väidetele. Arvestades sedagi, et kohtuotsustes on

välja toodud kõik tõendid, millest nähtub, et OÜ E ega OÜ W pole OÜ-le S laenu andnud, pole M.L-i süüditunnistamisel

KarS § 344 lg 1 järgi kriminaalmenetlusõigust rikutud.

29.8. Maakohus mõistis M.L-ile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kolmeaastase vangistuse. Võttes arvesse, et

ringkonnakohus mõistis M.L-ile lõplikuks liitkaristuseks kaks aastat vangistust, pole reformatio in peius keeldu rikutud.

29.9. Kriminaaltoimikust nähtuvalt ostis OÜ W mobiiltelefoni Nokia 6500c Elisa Eesti AS-st. Järelikult tagastati asitõend

õigele isikule.

29.10. A. Kraavi kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et A. Kraav tunnistati KarS § 372 lg 2 p 3 järgi süüdi ühe

laenulepingu allkirjastamises, ei vasta tõele. Nimelt selgitas ringkonnakohus, et A. Kraav vastutab koos M.L-iga kõikide

S.L nimel väljastatud laenude eest. Kuna kohtud tuvastasid sellegi, et A. Kraav ja M.L tegutsesid laenusid väljastades

ühiselt ja kooskõlastatult, äriühing omandati laenude andmiseks ning selle ainus tegevus oli laenude väljastamine, on

finantseerimisasutuse mõiste õigesti sisustatud. A. Kraavi kaudne tahtlus tehti kindlaks samadel asjaoludel nagu M.L-i

kaudne tahtlus. Pidades silmas, et Rahapesu andmebüroo täitis nii ettekirjutuse tegemisel kui ka politseile kuriteoteate

esitamisel seadusest tulenevaid kohustusi, pole Eesti Vabariik A. Kraavi ega S.L karistamisel sõnamurdlikult käitunud.

29.11. A. Kraav realiseeris üürilepingu allkirjastamisega KarS § 199 objektiivse koosseisu. Olles teadlik, et M.L polnud I.

T. korteri omanik, täitis A. Kraav ka varguse subjektiivse koosseisu. Järelikult kohaldati tema süüditunnistamisel KarS §

199 lg 2 p 7 järgi materiaalõigust õigesti. Pidades silmas, et ringkonnakohtu poolt mõistetud liitkaristus oli väiksem kui

maakohtus mõistetu, ei rikutud reformatio in peius keeldu ka A. Kraavi suhtes. Arvestades pärimisseaduse § 112 lg 3 p-dest

1 ja 5 tulenevat pärandvara hooldaja õigust esitada pärandvara enda valdusesse saamiseks vajadusel tsiviilhagi, kohaldasid

kohtud I. T. pärijate huvides esitatud tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigust õigesti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

30. M.L tunnistati KarS § 3851 järgi süüdi selles, et ta jättis OÜ W juhatuse liikmena 2009. aastal jaanuarist kuni juunini

OÜ W pankrotiavalduse esitamata, kuigi äriühing oli alates 2008. aasta detsembrist püsivalt maksejõuetu. Oma

tegevusetusega rikkus M.L äriseadustiku § 180 lg-s 51 sätestatud kohustust esitada kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem

kui kahekümne päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, osaühingu pankrotiavaldus.

31. Kolleegium märgib, et KarS § 3851 objektiivse koosseisu tuvastamiseks on tähtis teha kindlaks, kas äriühingust

võlgnikul esinesid vaid ajutised likviidsusprobleemid või on ta teatud hetkest muutunud objektiivselt püsivalt

maksejõuetuks. Maksejõuetuse mõiste on avatud pankrotiseaduses. Nimelt sätestab PankrS § 1 lg 2, et võlgnik on

maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei

kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

32. Püsiva maksejõuetuse tuvastamine eeldab tervikliku hinnangu andmist nii äriühingu varalisele seisundile kui ka

majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada

üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja - sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. See on vaid üks asjaolu, mida

tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, kuid millest ei saa automaatselt järeldada, et äriühing on

pankrotiseisus. Seega tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks,

tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele

kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani

perspektiivikust, kui selline äriplaan eksisteerib (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21).

33. Käesolevas kriminaalasjas tuginesid kohtud M.L-i süüditunnistamisel kõigepealt Äriregistri teabesüsteemi väljatrükile,

millest selgub, et M.L oli ajavahemikus 15. detsembrist 2004 kuni 16. juunini 2009 OÜ W juhatuse liige, ja Tartu

Maakohtu 18. juuni 2009. a määrusele, millega algatati ülalnimetatud ettevõtte suhtes pankrotimenetlus. Järelduseks, et M.L

täitis KarS § 3851 objektiivse koosseisu, andis kohtute arvates alust ka 3. augustil 2009 koostatud ajutise pankrotihalduri

aruanne, millest nähtuvalt oli osaühingul vara 455 882 krooni eest ja kohustusi 1 120 826 krooni ulatuses ning milles

sisalduva hinnangu kohaselt oli ettevõte maksejõuetu hiljemalt ajast, mil lõpetati arveldamine panga kaudu - novembrist

2008.

34. Kolleegium nõustub M.L-i kaitsja seisukohaga, et ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend,

sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav

tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri

2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-06, p 12). Tuginedes M.L-i süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikkusid

kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes. Pidades silmas, et vaidlustatud kohtuotsuste

põhjendustest ei nähtu, kuidas andsid kriminaalasjas kogutud tõendid alust arvamuseks, et OÜ W oli alates 2008. aasta

detsembrist püsivalt maksejõuetu, on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud ka KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Eeltoodu tõttu tuleb kohtuotsused M.L-i süüditunnistamises KarS § 3851 järgi KrMS § 362 p 2 alusel tühistada ja saata

kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

35. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb silmas pidada, et osas, mis ei sisalda hinnangut OÜ W maksejõuetuse kohta, on

ajutise pankrotihalduri aruanne käsitatav dokumentaalse tõendina. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu KrMS § 1091 lg 3

p-le 2, mis lubab pankrotihalduri asjatundjana üle kuulata asjaolude osas, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma

eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Nende ja kohtumenetluse poolte

taotlusel avaldatud teiste uuritud tõendite hindamise tulemusena peab kohus andma hinnangu kaitsja vastuväidetele, mille

kohaselt oli OÜ W 2007. aasta majandusaasta aruande bilansis trükiviga ja ettevõtte varade tegelik väärtus oli oluliselt

suurem. Samuti tuleb tuvastada, kas OÜ-i W maksejõuetus oli alaline, ja otsustada, kas selle kindlakstegemiseks on vaja

määrata ekspertiis. Arvestades, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul teistkordselt vaagida muuhulgas ka OÜ W

tsiviilhagi põhjendatust, jätab kolleegium seda puudutavatele kassatsiooniväidetele vastamata.

II

36. I. T. korteri õigustamatus väljaüürimises tunnistas ringkonnakohus M.L-i süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ning

A. Kraavi süüdi KarS § 199 lg 2 p 7 järgi, märkides, et süüdistatavad omastasid M. A.-lt ja M. S.-ilt üüriraha saades

ebaseaduslikult I. T. pärijate vara. Kolleegium ei nõustu süüdistatavate teole antud karistusõigusliku hinnanguga ja juhib

tähelepanu asjaolule, et KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab

seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 12). Kuna praeguses kriminaalasjas

tuvastatud asjaoludest nähtuvalt andsid M. A. ja M. S. üüriraha aga vastastikuse kokkuleppe alusel ise M.L-ile ja

A. Kraavile, ei murdnud viimased üüriraha vastuvõtmisega kellegi valdust. Järelikult ei täitnud M.L ja A. Kraav oma

tegevusega varguse objektiivset koosseisu ning seega kohaldati süüdistatavaid varguses süüdi tunnistades ebaõigesti

materiaalõigust. Ülaltoodud põhjustel ja tuginedes KrMS § 362 p-le 1, tuleb ringkonnakohtu otsus ka selles osas tühistada.

37. Kolleegium ei pea õigeks ka seisukohta, et süüdistatavad panid toime kelmuse. KarS § 209 kohaselt on kelmusena

karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on märkinud, et KarS §-s 209 nimetatud varalise kasu saamine eeldab muu hulgas kannatanul või

kolmandal

isikul

eksimuse

tekkimist

ja

sellest

tingituna

varakäsutuse

tegemist

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 13 ja 10. novembri 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, p 12) ning et kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu ei tee

varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10, p 15). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et M.L ja A. Kraav lõid M. A.-le ja M. S.-ile

ebaõige ettekujutuse, et neil on õigus XXXXX XX-XX asuvat korterit käsutada. Kuna eksimuses viibinud üürnikele ei

tekitatud aga kahju ja nad käsutasid enda, mitte kolmanda isiku raha, puudub kolleegiumi hinnangul alus rääkida

(kolmnurk)kelmusest. Arvestades, et M.L-i ega A. Kraavi tegevus XXXXX XX-XX asuva korteri väljaüürimisel ei täida

ühegi kuriteo objektiivset koosseisu, mõistab kolleegium nad selles osas õigeks. Eeltoodu tõttu tühistab kolleegium

kohtuotsused ka I. T. pärijate huvides esitatud tsiviilhagi rahuldamises ja jätab tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi

vaatamata. Kannatanutel on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

III

38. Vaidlustades M.L-i ja A. Kraavi süüditunnistamist KarS § 372 lg 2 p 3 järgi, leiavad kaitsjad, et kohtud kohaldasid

ebaõigesti materiaalõigust, kuna M.L ja A. Kraav panid neile süüks arvatud teo toime hooletusest. Kolleegium kassaatorite

sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks on kohtud tuvastanud, et M.L oli enne S.L juhatuse liige OÜ-s E, mis tegeles samuti

laenude väljastamisega. Arvestades, et M.L esitas OÜ E juhatuse liikmena majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile

registreerimistaotluse finantsteenuse osutamiseks, järeldasid kohtud kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et M.L pidi

samasuguse registreeringu kohustuslikkust S.L puhul vähemalt võimalikuks pidama. Seoses A. Kraavi kaitsja väitega, et

süüdistatav polnud teadlik kohustusest peamiselt ja püsivalt finantseerimisteenust osutav äriühing registreerida, märgib

kolleegium, et selle tõelevastavuse korral oleks tegemist eksimusega teo keelatuses KarS § 39 tähenduses, mitte eksimusega

süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes. Kuna kassatsioonist ega kriminaaltoimikust ei nähtu ühtki asjaolu,

mis pidanuks andma kohtutele alust arvata, et kõnealune eksimus oli A. Kraavi jaoks vältimatu, leiab kolleegium

kokkuvõtlikult, et ka A. Kraavi süüditunnistamine ja karistamine KarS § 372 lg 2 p 3 järgi tuleb jätta muutmata.

IV

39. Vastuseks M.L-i huvides esitatud kassatsiooni väidetele, millega taotletakse M.L-i õigeksmõistmist KarS § 344 lg 1

järgi, kordab kolleegium esmalt varasemas praktikas märgitut, et tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi

asjaolusid tuvastada, vaid saab KrMS § 362 p-le 2 toetudes üksnes kontrollida, kas kohtud järgisid

kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuste põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja

vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-11, p 9).

Järgnevalt juhib kolleegium tähelepanu nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustele, kus on selgitatud, miks ja millistele

tõenditele kohtud M.L-i süüditunnistamisel KarS § 344 lg 1 järgi tuginesid ning millised järeldused kohtud tõenditest tegid.

Sealhulgas on P. J. K. ja J. P. ütluste usaldusväärsuse analüüsimise käigus põhjendatud, miks asus kohus seisukohale, et

kaitsja poolt väljatoodud asjaolud ei mõjutanud tunnistajate ütluste sisu. Arvestades, et maakohtu otsusest nähtuvalt

kinnitasid M.L-i süüd lisaks P. J. K. ja J. P. ütlustele ka mitmed dokumentaalsed tõendid ja asitõendite vaatlusprotokollid,

leiab kolleegium eelneva kokkuvõtteks, et M.L-i süüditunnistamisel KarS § 344 lg 1 järgi pole kriminaalmenetlusõigust

rikutud.

V

40. M.L tunnistati KarS § 201 järgi süüdi OÜ E ja AS-i H vara omastamises. Kohtuotsustest nähtuvalt omastas M.L OÜ-lt

E 200 000 krooni raha ja 150 000 krooni suuruse laenulepingust tuleneva nõude. Arvestades, et M.L-i ega tema kaitsja

apellatsioonides ei vaidlustatud M.L-i süüditunnistamist KarS § 201 järgi OÜ-le E kuulunud 200 000 krooni omastamises

ning toetudes KrMS § 344 lg 1 p-le 1, jätab kolleegium seda vaidlustava kassatsiooni osa tähelepanuta.

41. M.L-i süüditunnistamisel 150 000 krooni suuruse nõude omastamises kohaldati kolleegiumi arvates materiaalõigust

ebaõigesti. Kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtub, et M.L tekitas laenulepingut nr 2 ning OÜ-de E ja W kassa

sissetuleku- ja väljaminekuordereid võltsides olukorra, kus OÜ E D. K. vastu laenulepingust nr 10 tulenevat nõuet enam ei

omanud. Selle asemel tekkis nõudeõigus OÜ E ja D. K. vahel sõlmitud laenulepingule vastavas summas OÜ-le W.

Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara

ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku

kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku. Võttes arvesse, et OÜ

W ei jõudnud M.L-i poolt toimepandud kuritegude avastamise tõttu nõudeõigust P. J. K. vastu realiseerima asuda, leiab

kolleegium, et M.L-i tegevus OÜ-le E kuuluva nõudeõiguse omastamises jäi katse staadiumisse. Nõudeõiguse OÜ W

kasuks pööramine oleks lõpule viidud siis, kui OÜ W oleks end suhetes P. J. K.-ga nõudeõiguse omanikuna maksma

pannud. Eelneva tõttu teeb kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a kohtuotsusesse täpsustuse, mille kohaselt

pani M.L seoses OÜ E nõudega toime omastamise katse. Pidades silmas, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kuulub

laenulepingust nr 10 tulenev nõudeõigus jätkuvalt OÜ-le E, tühistab kolleegium kriminaalasjas tehtud kohtuotsused

osaliselt M.L-ilt OÜ E kasuks 350 000 krooni väljamõistmises ja jätab OÜ E tsiviilhagi osaliselt summas 150 000 krooni

rahuldamata. M.L-ilt OÜ E kasuks 200 000 krooni väljamõistmises jäävad kohtuotsused muutmata.

42. Seoses M.L-i süüditunnistamisega KarS § 201 järgi AS-le H kuulunud formaatsae ja puruimuri omastamises vaidlevad

kassatsioonimenetluse pooled selle üle, kas OÜ P müüs kõnealused seadmed 21. aprillil 2009 M.L-ile või mitte. Nimelt

asus maakohus seisukohale, et OÜ P pole formaatsaage ega puruimurit süüdistatavale müünud, ringkonnakohus tuvastas, et

seadmete müük siiski toimus.

Arvestades, et müügilepingu sõlmimine on faktiline asjaolu, jätab kolleegium selles küsimuses KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu

tõttu seisukoha võtmata, kuid märgib KrMS § 362 p-le 2 toetudes, et kriminaalasjas tehtud mõlemad kohtuotsused on selles

osas nõuetekohaselt motiveerimata. Nii pole maakohus selgitanud, milline osa Kuldse Börsi veebilehel olnud seadmete

müügikuulutusest andis aluse arvata, et M.L pakkus AS-i H vara eraisikuna müüa juba enne 21. aprilli 2009. Mis puutub

ringkonnakohtu otsusesse, siis on Riigikohus korduvalt märkinud, et olukord, kus ringkonnakohus jätab näitamata, millised

tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste

asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli

1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-99, p 7). Praeguses kriminaalasjas pole apellatsioonikohus näidatud ära vigu,

milliseid maakohus tõendite hindamisel tegi, vaid üksnes märkinud, et kriminaalasjas kogutud tõendid pole piisavad

väitmaks, et M.L pole formaatsaage ega puruimurit OÜ-lt P ostnud. Eeltoodud kaalutlustel tuleb nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsused M.L-i süüditunnistamises KarS § 201 järgi formaatsae ja puruimuri omastamises KrMS § 362 p 2

alusel tühistada ning kriminaalasi selles osas Tartu Maakohtu teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks saata.

VI

43. Kolleegiumi hinnangul on M.L-i süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi seoses A. P. kinnistuga seaduslik ega

kuulu muutmisele. Kohtud on põhjendatult tuvastanud, et hiljemalt alates XXXXX XXX X asuva kinnistu ostu-müügi

lepingu sõlmimisest 24. juulil 2009 oli kannatanu A. P. tahtlus suunatud kinnistu müügile. Kohtuotsustes on nii välja

toodud tõendid ja neist tulenevad asjaolud, millised andsid aluse eeltoodud seisukohale asumiseks, kui ka selgitatud, miks

just nendele tõenditele toetutakse. Kuna sealhulgas on analüüsitud ka kannatanu A. P. ütluste usaldusväärsust, selgitatud,

millises osas neile kohtuotsuse tegemisel tugineda saab, ning vastatud kõikidele kaitseväidetele, leiab kolleegium

kokkuvõtlikult, et varasemas kohtumenetluses kummutatud argumentide taasesitamine kassatsioonis ei anna alust M.L-i

süüditunnistamist KarS § 209 järgi tühistada.

VII

44. Seoses M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni õigeksmõistmisega KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi juhib kolleegium

tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt on KarS § 394 näol tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus

kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja

majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara

kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada

toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või

majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei

kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1

kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul

teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara

ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10, p 13 ja 27. juuni 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 25).

45. Praeguses kriminaalasjas asus ringkonnakohus seisukohale, et prokuratuur ja maakohus käsitasid rahapesuna esiteks

seda, et M.L ja Ü. Tamson sõlmisid XXXXX XXX X asuva kinnistu näiliku ostu-müügi lepingu, püüdes nii varjata

kinnistu tegelikku omanikku ning vältida M.L-i tegude õiguslike tagajärgede saabumist. Teiseks kandis Ü. Tamson osa

kinnistu edasimüügist saadud rahast A. Kraavi arveldusarvele ning võttis osa sularahana välja. Kolmandaks tasusid M.L ja

A. Kraav viimase arveldusarvele kantud rahaga erinevate olmelepingute ja -tehingute eest ning võtsid osa samuti välja

sularahas. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavad suunasid kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara vahetusse

lõpptarbimisse, ja märkis, et rahapesuna ei saa käsitada ka sularaha väljavõtmist Ü. Tamsoni ja A. Kraavi poolt. Viimaks

polnud ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav, et süüdistatavate tegevuse peaeesmärk oli vara ebaseadusliku päritolu ja

tegeliku omaniku varjamine.

46. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu ja märgib, et apellatsioonikohus jättis ekslikult tähelepanuta, et

maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt asusid süüdistatavad kuriteo toimepanemise tulemusena saadud tulu

päritolu ja seost M.L-iga varjama alates XXXXX XXX X asuva kinnistu vormistamisest Ü. Tamsoni nimele. Samuti

tuvastas maakohus, et osa kinnistu müügist teenitud rahast kanti S.L ja P pangakontodele ning kasutati laenude andmisega

tegelevate äriühingute tegevuse finantseerimiseks. Ka kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest

üheselt, et M.L, A. Kraav ja Ü. Tamson varjasid ühiselt ja kooskõlastatult M.L-i poolt toimepandud kelmuse tulemusel

ebaseaduslikult omandatud vara päritolu ja seost M.L-iga. Arvestades, et pärast kinnistu edasimüümist M. L.-ile kanti

müügitehingust saadud raha erinevate osaühingute pangakontodele, osales kuritegelikust taustast puhastatud raha ka

legaalses majanduskäibes. Järelikult on ekslik arvamus, et süüdistatavad suunasid kriminaaltulu vahetusse lõpptarbimisse.

Puutuvalt kelmuse teel omandatud kinnistu 360 000 krooni suurusesse väärtusesse, juhib kolleegium tähelepanu RpTRTS §

12 lg 2 p-le 2, mille kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt

tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse,

et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi

normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas 360 000 krooni suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu

koosseisu, asjakohatu. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab kolleegium, et jättes süüdistatavate tegevusele karistusõigusliku

hinnangu andmisel arvesse võtmata asjaolu, et kriminaaltulu osales legaalses majanduskäibes, kohaldas ringkonnakohus

ebaõigesti materiaalõigust. Eelneva tõttu tühistab kolleegium KrMS § 362 p 1 alusel Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2011. a

otsuse ka M.L-i, A. Kraavi ja Ü. Tamsoni õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p 1 järgi ning jõustab selles osas Tartu

Maakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse. Seoses ülaltooduga tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jõustab

maakohtu otsuse ka M.L-ilt ja A. Kraavilt väljamõistetud sundraha osas ning Ü. Tamsonilt kohtukulude väljamõistmise

tühistamise osas.

VIII

47. M.L-i valitud kaitsja R. Palmaru esitas taotluse hüvitada M.L-ile seoses kassatsioonimenetlusega kaitsjatasu summas

1200 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud

menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegiumi hinnangul on taotlus

põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi