3-2-1-128-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-128-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kristel Akermani hagi Kaata Kartau vastu tulumaksu

tasuma kohustamiseks ja 3195 euro 58 sendi (50 000 krooni)

saamiseks ning Kaata Kartau vastuhagi 25 004 euro 78 sendi

(391 239 krooni 74 sendi) saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-70962

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaata Kartau kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

26 602 eurot 57 senti (416 239 krooni 74 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kristel Akerman (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kostja Kaata Kartau (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-70962. Saata asi

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata asja hinnaks ringkonnakohtus 26 602 eurot 57 senti.

4. Tagastada Kaata Kartaule 27. juunil 2011 tasutud kautsjon 234 (kakssada kolmkümmend

neli) eurot 7 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristel Akerman (hageja) esitas 22. detsembril 2009 Harju Maakohtule hagi Kaata Kartau (kostja)

vastu. Hageja palus kohustada kostjat tasuma Maksu- ja Tolliametile (MTA) poolte ühiste töötajate

töötasudega seotud tulumaks 50 000 krooni. Samuti palus hageja jagada seltsinguvara ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja 50 000 krooni, sh seltsinguvarasse kuuluvate ja kostja omandisse jäävate

asjade eest 25 000 krooni ja seltsinguvara ülejäägist (seltsingu kasumist) hagejale kuuluv osa

25 000 krooni.

Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 31. juulil 2002 ühise notaribüroo pidamiseks tähtajatu ühise

tegutsemise lepingu (edaspidi leping). Tegemist on seltsingulepinguga. Alates 2009. a algusest oli

hageja korduvalt töövõimetuslehel, alates 19. juunist 2009 kuni 20. novembrini 2009 rasedus- ja

sünnituspuhkusel ning alates 20. novembrist 2009 lapsehoolduspuhkusel. 21. oktoobril 2009 ütles

kostja lepingu alates 20. novembrist 2009 üles. 3. novembril 2009 ütles hageja omakorda lepingu

alates 20. novembrist 2009 üles.

Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg-st 1 ja lepingu p-st 9, on ühise notaribüroo pidamise ajal

ühiselt soetatud vara, sh teenitud tulu, notarite ühises omandis. Enne hageja töövõimetuslehele ning

seejärel rasedus- ja sünnituspuhkusele minekut pooled selle üle ei vaielnud. Seltsingu kasum ja

kahjum tuleb VÕS § 592 lg 1 järgi jaotada poolte vahel võrdselt, kuna poolte panused notaribüroo

pidamisse on olnud võrdsed. Notaribüroo pidamine oli korraldatud selliselt, et notaritasud laekusid

poolte pangakontodele. Ka ühiseid kohustusi kandsid pooled oma kontodelt. Pooled tegid omavahel

tasaarvestusi ja tagasimakseid vastavalt kummagi kantud ühistele kuludele ja sellele, kelle kasum oli

arvestusperioodil suurem. Kasum on jaotamata 2009. a veebruarist ning osaliselt ka varasemast ajast.

Jaotamata kasum ja suurem osa seltsinguvarast on kostja kontrolli all. Kostja on oma kohustused

seltsingu likvideerimisel jätnud täitmata, keeldudes põhjendamatult seltsinguvara arvel seltsingu

kohustusi täitmast. Täitmata on vähemalt seltsingu maksukohustus poolte ühiste töötajate töötasudelt

kinnipeetud 50 000 krooni suuruse tulumaksu osas. Seltsinguvarasse kuuluvad hageja teada jaotamata

kasum, õlimaalid ja pastellid, arvutid koos monitoridega, tarkvara litsentsid, server koos kapiga.

Hageja palus asjad jätta kostja omandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

25 000 krooni. Samuti peab kostja maksma hagejale tema osa kasumist, s.o 25 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning esitas vastuhagi, milles palus

hagejalt välja mõista 391 239 krooni 74 senti.

Kostja väitel ei leppinud pooled kokku, et notaritasud olid poolte ühine vara. Hageja on tõlgendanud

valesti lepingu p 9. Selles lepingupunktis mõeldi ühiselt soetatud büroo inventari. Leping oli sõlmitud

üksnes selleks, et optimeerida notaritöö administreerimist ja sellega seotud kulutuste kandmist.

Kostja on oma kohustused täitnud, kuna kandis kulutustest oluliselt suurema osa.

Vastuhagi järgi on hageja jätnud täitmata lepingust tuleneva panuste tegemise kohustuse. Pooled

pidid sisesuhtes kandma büroo pidamisega seotud kulutusi võrdsetes osades. 1. novembrist 2008 kuni

20. novembrini 2009 on kostja tasunud poolte ühiste kohustuste täitmiseks 782 479 krooni 49 senti

rohkem kui hageja. Kostja nõue on solidaarvõlgniku tagasinõudena pool sellest summast.

Harju Maakohtu 29. septembri 2010 istungil võttis kostja hageja nõude osaliselt õigeks. Kostja palus

jagada seltsinguvara selliselt, et talt mõistetakse hageja kasuks välja 25 000 krooni ja asjad, mille

nimekirja kostja kohtukõne teesides esitas, jäetaks kostjale.

3. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja arvates olid pooled kokku leppinud tulude jagamises. 2008. a sügisel oli kostja tulu

jagamisega viivituses. Kostja pakkus, et hagejale kuuluv osa tasaarvestatakse kostja enam tasutud

ühiste kuludega ja hageja oli sellega nõus. Kuna kostja ei ole andnud hagejale ülevaadet tehtud

kulutustest, on ebaselge, kas kantud kulutused olid seotud büroo pidamisega ja kas nende tegemine

oli põhjendatud. Kostja tegevus büroo juhtimisel viitab pahatahtlikkusele kulude tekitamisel.

4. Harju Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2010. a otsusega hagi osaliselt, jättes seltsinguvara

(õlimaalid, pastellid, arvutid monitoridega, tarkvara litsentsid ja serveri koos kapiga) kostja

omandisse ja määrates hagejale makstavaks hüvitiseks 25 000 krooni. Maakohus rahuldas vastuhagi

391 239 krooni 74 sendi saamiseks, tasaarvestas poolte nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

366 239 krooni 74 senti. Menetluskuludest jättis maakohus 95% hageja ja 5% kostja kanda.

Maakohus leidis, et poolte õigused ja kohustused tulenevad seltsingulepingust. Pooled ei vaidle, et

leping on lõppenud alates 19. novembrist 2009. Pooltel olid võrdsed õigused ja kohustused büroo

juhtimisel ning seda sõltumata poole haigusest või rasedus- ja sünnituspuhkusest, mh oli võrdne

kohustus kanda kulud. Pooled ei vaidle, et hageja on kandnud 1. novembrist 2008 kuni

19. novembrini 2009 büroo ülalpidamiskulusid 124 982 krooni ja kostja 1 301 166 krooni 49 senti.

Seega on kostja kandnud kulusid hagejast rohkem. Kostja vastuhaginõue mõista hagejalt välja

391 239 krooni 74 senti on põhjendatud.

Rahuldamata jääb hageja nõue kohustada kostjat tasuma MTA-le töötajate töötasudelt tulumaksu

50 000 krooni, kuna VÕS § 581 lg 4 järgi ei ole seltsinglane kohustatud suurendama kokkulepitud

panust ega tegema täiendavaid panuseid ja kostja on kandnud rohkem kui 50% seltsingu kuludest.

Seetõttu ei ole alust kohustada kostjat tegema täiendavaid panuseid. Tõendatud ei ole, et pooltel oli

tulu jagamise kokkulepe, mistõttu jääb rahuldamata hageja nõue 25 000 krooni saamiseks.

Hageja nõue jagada seltsinguvara tuleb VÕS § 600 lg 1 järgi rahuldada. Seltsing on lõppenud. Hageja

on esitanud vara loetelu, mille jätmist kostjale ta soovib. Pooled on teadlikud, millistest asjadest jutt

käib, sest esemed on kostja valduses. Hageja soovis hüvitist 25 000 krooni ja kostja võttis nõude

õigeks. Kohus ei saa arvestada kostja kohtukõne teesides esitatud vara nimekirja. Vara jagamise nõuet

kostja vastuhagis esitanud ei ole. Seetõttu tuleb lähtuda hagis esitatud nimekirjast.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. mai 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Harju

Maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus maakohtu jaotada.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja lahendi puudulikkus ei

ole apellatsiooniastmes kõrvaldatav. Uute faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse

hindamise korral peab pooltele olema tagatud põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatud

edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.

Maakohus ei võtnud seisukohta hageja põhilise väite kohta, et seltsinguvarasse kuulusid ka teenitud

notaritasud. Hageja on esitanud oma seisukoha tõendamiseks mitmeid dokumentaalseid tõendeid

poolte e-kirjavahetuse näol, mille maakohus on jätnud tähelepanuta ega ole arvestamata jätmist ka

põhjendanud. Notari kui avalik-õigusliku ameti kandja ja sõltumatu ametiisiku staatus ei välista, et

saadud notaritasud arvatakse seltsinguvarasse ja jagatakse hiljem. Kas pooled selliselt kokku leppisid,

tuleb tuvastada. Maakohus eksis, kui selgitas, et ainult hageja peab tõendama tulude jagamise

kokkulepet. Mõlemad pooled peavad tõendama oma väiteid kokkulepete kohta panuste tegemiseks

VÕS § 581 lg 1 mõttes. Seltsingusse panuste tegemise kokkulepete tuvastamisest sõltub ka vastuhagi

läbivaatamise tulemus. Kuna senises menetluses ei ole tuvastatud seltsinguvara kogu koosseis, tuleb

maakohtu otsus tühistada ka osa vara (vallasasjade) jagamise osas. Allesjäänud vara on VÕS § 604

järgi võimalik jagada alles pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsus.

Kostja väitel tuvastas maakohus õigesti, et pooled ei leppinud kokku, et ametitegevusest saadav tulu

moodustaks ühisvara. Ka väitis hageja maakohtu 25. mai 2010 istungil, et vastav kokkulepe sõlmiti

suuliselt enne lepingu sõlmimist ja et kohtutoimikus tõendeid tulu jagamise kokkuleppe kohta ei ole.

Ringkonnakohus ei oleks tohtinud tõendeid ümber hinnata ega asjaolusid uuesti tuvastada, kuna

maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme ei rikkunud. Notaritasud ei ole käsitatavad notarite

ühiselt soetatud varana lepingu p 9 mõttes. Notariaadiseaduse (NotS) § 11 lg-st 6 tulenevalt saab

notaritasu olla üksnes notari isiklik vara. Notari ametitegevust reguleeriv normistik (NotS § 2 lg 1,

§ 11 lg-d 3 ja 6, § 12 lg-d 1 ja 2, § 14 lg 1 ning notari tasu seaduse (NotTS) § 1 ja § 2 lg 3, samuti

kuni 7. juunini 2009 kehtinud NotS § 13 lg 6) keelab pealegi sellise kokkuleppe sõlmimise.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja pidanuks tõendama tulude jagamise kokkuleppe

puudumist. Hageja pidanuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendama, et

pooled olid kokku leppinud notaritasude jagamises. Ringkonnakohus tühistas põhjendamatult

maakohtu otsuse osas, milles kostja oli hagi õigeks võtnud. Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata

osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamise osas.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 691 p 2 ning § 692 lg 1

p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata läbivaatamiseks

Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Seejärel analüüsib kolleegium pooltevahelist

õigussuhet ja tõendamiskoormuse jaotust (II) ning edasi asja maakohtusse menetlemiseks saatmise

põhjendatust (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled pidasid ühist notaribürood 31. juulil 2002 sõlmitud lepingu alusel;

lepingu järgi kandsid pooled bürooga seotud kulud võrdselt;

alates 2009. a algusest osales hageja raseduse ja sünnitamise tõttu büroo töös üksnes piiratult;

leping on alates 20. novembrist 2009 lõppenud ja poolte ühine vara on jagamata;

ühisesse varasse kuuluvad vähemalt õlimaalid ja pastellid, arvutid koos monitoridega, tarkvara

litsentsid, server koos kapiga;

MTA-le on tasumata 3195 eurot 58 senti (50 000 krooni) notaribüroo töötajatele makstud töötasudelt

kinnipeetud tulumaksu.

12. Hageja on menetluses olnud järgmistel põhiseisukohtadel:

lepingu kehtivuse ajal büroo pidamisest teenitud tulu kuulub poolte ühisvarasse;

hagejale kuuluv tuluosa pidi tasaarvestatama tema kanda olevate kulutustega;

ei ole selge, kas kostja tehtud kulud on kõik põhjendatud ja vajalikud.

13. Kostja on menetluses olnud järgmistel põhiseisukohtadel:

kostja on nõus maksma hagejale 25 000 krooni talle jäävate ühiste asjade eest;

pooled ei ole kokku leppinud, et notaritasud olid poolte ühine vara;

kostja on tasunud poolte ühiste kohustuste täitmiseks 782 479 krooni 49 senti rohkem kui hageja ning

poole sellest peab hageja kostjale hüvitama.

14. Maakohus rahuldas vastuhagi ja osaliselt hagi (poolte nõudeid tasaarvestades) järgmistel

põhilistel põhjendustel:

pooltel olid võrdsed õigused ja kohustused büroo juhtimisel, sh kulude kandmisel;

kuna kostja on kandnud enam kui poole seltsingu kuludest, ei ole põhjendatud kohustada kostjat

tegema täiendavaid panuseid ja maksma MTA-le tulumaksu;

tõendatud ei ole tulu jagamise kokkulepe;

seltsinguvaras olevad asjad tuleb jagada kostja õigeksvõtust lähtudes.

15. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks järgmistel põhilistel põhjendustel:

maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja puudus ei ole kõrvaldatav ringkonnakohtus;

maakohus ei võtnud seisukohta hageja väite kohta ega hinnanud tõendeid selle kohta, et

seltsinguvarasse kuulusid ka notaritasud;

kostja peab tõendama oma väiteid poolte kokkulepete kohta;

maakohtu otsus tuleb tühistada ka vallasasjade jagamise osas, kuna vara saab jagada pärast ühiste

kohustuste täitmist ja panuste tagastamist.

II

16. Kolleegium nõustub kohtutega, et pooled pidasid ühist notaribürood lepingu alusel, mis vastab

seltsingulepingu tunnustele VÕS § 580 lg 1 mõttes.

Pooled vaidlevad selle üle, kuidas jagada seltsingu lõppemisel büroo pidamisel tekkinud kulud ning

saadud tulu ja muu vara, st kuidas seltsing VÕS § 600 lg 1 esimese lause mõttes likvideerida.

17. Seltsingu likvideerimine toimub üldjuhul selliselt, et esmalt tuleb täita ühised kohustused

(VÕS § 602), seejärel kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta (VÕS §-d 591

ja 592), tagastada panused (§ 603) ning lõpuks jagada ülejääk (§ 604). Seltsingu likvideerimisele

kohaldatakse VÕS § 600 lg 1 teise lause järgi kaasomandi jaotamise sätteid

(s.o asjaõigusseaduse § 77), kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti.

18. Kohtud on leidnud, et pooled pidid kandma büroo pidamiseks tehtud kulud ühiselt, st võrdsetes

osades, ja hageja ei ole seda vaidlustanud. Sellest saab järeldada poolte kokkulepet ka võimaliku

kahjumi katmiseks, mida saab VÕS § 592 lg 2 alusel omakorda võtta aluseks kasumi jaotamisel.

19. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et seadus keelaks notaritel korraldada ühist büroopidamist

selliselt, et saadud notaritasud läheks sarnaselt muu ühiselt soetatud varaga poolte ühisomandisse ja

neid arvestataks seltsingu kasumi hindamisel.

Omandatud vara ühisuse põhimõte tuleneb seltsingu jaoks üldiselt VÕS § 589 lg-st 1 ning seda ei

välista ei notariaadiseadus ega notari tasu seadus. Notarite omavahelises suhtes toimivad nad

partneritena, kellel on õigus sõlmida bürootegevuse korraldamiseks vajalikke kokkuleppeid, millele

viitab selgesõnaliselt ka NotS § 11 lg 3 teine lause. Need kokkulepped ei mõjuta notarile kui avalik-

õigusliku ameti kandjale seadusest tulenevaid nõudeid ega kohustusi ametitegevuse korraldamisel,

samuti notarite vastutust ega maksukohustusi. Kokkulepet notari tasude jagamiseks ei saa pidada

ettevõtluseks, mis on notaritele NotS § 12 lg 2 järgi keelatud. Samuti ei välista sellist kokkulepet

NotTS § 2 lg 3 teine lause, mis keelab notaril võtta notariaaltoimingu eest seaduses sätestatust

erinevat tasu, mitte ei keela sõlmida notaril kokkuleppeid saadud tasu kasutamise kohta.

20. Võlaõigusseaduse § 589 lg-st 1 tuleneb eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara läheb

seltsinglaste ühisomandisse. See tähendab, et ka ühist bürood majandades saadud raha, praegusel

juhul notaritasud, kuuluvad eelduslikult poolte ühisvarasse ning tulevad arvesse ka kasumi jaotamisel

ja kahjumi kandmisel.

Samas ei ole pooltel keelatud sõlmida teistsugust kokkulepet, st VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne.

Seega pidi just kostja tõendama, et pooled on kokku leppinud, et notaritasud nende omavahelises

suhtes ühisvarasse ei kuulu ja seltsing on suunatud üksnes n-ö kulude katmisele. Kolleegium ei

nõustu seetõttu kostja etteheitega, et ringkonnakohus on pannud talle lubamatu tõendamiskoormuse.

21. Eelnevast juhindudes tuleb pooltevaheliste rahaliste nõuete lahendamise eeldusena kindlaks teha

seltsingu kasum või kahjum. Kui kostja on kandnud rahalisi kulutusi hagejast enam, võib tal olla kas

või osaliselt õigus saada hagejalt kulutuste eest hüvitist. Seda aga üksnes juhul ja ulatuses, mida

kostja ei saa katta võimaliku hagejale väljaantava kasumiosa arvel, st seltsing tuleb likvideerida

tervikuna, nagu põhimõtteliselt leidis ka ringkonnakohus.

Seega tuleb kindlaks teha poolte ühised kulud ja tulud vaidlusalusel perioodil ning neid arvestades

teha ka n-ö lõpparveldus. Selleks tuleb pooltele vajadusel tagada täiendavate seisukohtade ja tõendite

esitamise võimalus, mida õigustab see, et varasemas menetluses ei ole maakohus tõendamiskoormuse

jaotust õigesti käsitlenud.

Kolleegium märgib, et kui kostja korraldas vaidlusalusel ajal seltsingu majandustegevust olulises osas

üksinda, oli ta kohustatud hagejale sellest VÕS § 586 alusel aru andma ja võimaldama tal tutvuda

dokumentidega. Kohtud ei ole sisuliselt andnud hinnangut hageja väitele, et kostja tehtud kulutused

on vähemalt osaliselt põhjendamatud.

22. Pooled ei vaidle, et MTA-le on tasumata 3195 eurot 58 senti (50 000 krooni) notaribüroo

töötajatele makstud töötasudelt kinnipeetud tulumaksu. Kohtuotsustest ei nähtu, et tegemist ei oleks

seltsingusse kuuluva poolte ühise kohustusega, st selle täitmise eest vastutavad pooled VÕS § 595

järgi eelduslikult solidaarselt. Seltsingu lõppemine ei lõpeta ega muuda VÕS § 596 lg 2 järgi

seltsinglaste kohustusi kolmandate isikute suhtes.

Nõudes kostjalt raha maksmist MTA-le, ei nõua hageja kostjalt raha väljamõistmist, vaid palub

kohustada kostjat täitma seltsingust tuleneva kohustuse kolmanda isiku (Eesti Vabariik) ees. Hageja

positsioonist võib aru saada, et kuna kostja valitseb põhiosa seltsinguvara (mh enamust saadud

notaritasudest), peab kostja selle arvel kandma ka poolte ühised kohustused. Selle haginõude

rahuldamata jätmiseks ei ole piisav maakohtu põhjendus, et kostja ei ole kohustatud rohkem

seltsingusse panustama, kuna on juba kandnud rohkem kui 50% seltsingu kuludest.

Haginõude rahuldamise eeldusena tuleb tuvastada, et kostja peab selle kulutuse VÕS § 602 lg 1

esimese lause alusel kandma seltsinguvara arvel (eelkõige kui notaritasud sinna hulka arvatakse). Kui

seltsinguvara arvel kohustust kanda ei saa (kui notaritasusid seltsinguvarasse ei arvata, asjad on

jagatud poolte kokkuleppel ja muud vara ei ole), saab nõude alusena tulle kõne alla VÕS § 602 lg 2.

III

23. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et viimane ei saanud asja ise lahendada. Kuigi

ringkonnakohtul on TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi põhimõtteliselt õigus maakohtu otsust tühistades saata

asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, on see viidatud sätte järgi lubatud juhul, kui ringkonnakohus

ei saa asja ise lahendada (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11,

p 24).

24. Ringkonnakohus põhjendas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist eelkõige sellega, et

tulenevalt PS § 24 lg-st 5 peab pooltele olema tagatud edasikaebeõigus faktiliste asjaolude

tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise peale. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5

sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis

nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad

asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on kolleegiumi arvates põhiseaduspärased

(vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 28; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

11-11, p 13). Seega võib ringkonnakohus maakohtus esitamata tõendeid ise hinnata ja asjaolusid

tuvastada.

Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on algusest peale valesti lahendatud, st

ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus (vt ka

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Kui ringkonnakohus leidis, et maakohus selgitas

pooltele valesti tõendamiskoormuse jagunemist, oleks ringkonnakohus saanud ise puuduse

kõrvaldada ja anda pooltele vajadusel võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Sellisel juhul peab

ringkonnakohus vajadusel vastu võtma ka apellatsioonkaebuses või selle vastuses nimetamata

asjaolusid ja tõendeid (erand TsMS § 652 lg 4 osas) ning oluline ei ole, et uued asjaolud ja tõendid

oleksid esitatud apellatsioonkaebuse või vastuse esitamise tähtaja jooksul.

25. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid asjaolusid oleks vaja veel tuvastada või tõendeid

koguda või hinnata, mida ringkonnakohus TsMS § 652 alusel ise teha ei saanuks. Kolleegium ei näe

takistusi, miks ringkonnakohus ei saanud asja ise lahendada.

Seetõttu leiab kolleegium, et ringkonnakohus saatis asja põhjendamatult uueks lahendamiseks

maakohtule. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata, mistõttu tühistab kolleegium selle

otsuse TsMS § 669 lg 1 p 5 alusel olenemata kassatsioonkaebuse põhjendustest ja saadab tagasi uueks

lahendamiseks. Kolleegiumil ei ole võimalik asjaolude tuvastamise vajaduse tõttu jätta jõusse

maakohtu otsust, nagu soovib kostja.

26. Kolleegium peab otstarbekaks saata asi menetlemiseks tagasi Tartu Ringkonnakohtule, mitte

Tallinna Ringkonnakohtule. Selleks annab võimaluse TsMS § 691 p 2.

Seda õigustab erandlik asjaolu, et kostja on Tallinna Ringkonnakohtu kauaaegse esimehe tütar ning

asja esimest korda menetlemisel on juba kaks kohtunikku teinud seal sel põhjusel asja arutamisel

enesetaanduse (vt I kd, tl 210, 213). Vältida tuleks võimalikke järgnevaid taandusi asja uuel

läbivaatamisel sarnasel põhjusel.

27. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et seadus ei keela

ringkonnakohtul maakohtus hinnatud tõendeid ümber hinnata, kuigi seab sellele reeglid TsMS §-

des 652 ja 653. Eelkõige peab ringkonnakohus otsuses põhjendama, miks ta tõendeid teisiti hindab.

Praegusel juhul ringkonnakohus ise tõendeid ei hinnanud, kuna saatis asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).

28. Hageja väitis maakohtu 25. mai 2010. a istungil, et notariaaltoimingutest saadud tulu tuli jagada

suulise kokkuleppe alusel, mille kohta ta tõendeid esitanud ei olnud (I kd, tl 123). Samas väitis ta

hagis (I kd, tl 7), et tulude jaotamise kokkulepe sisaldus lepingus ja poolte vastavat käitumist enne

lepingu lõpetamist tõendab hagile lisatud e-kiri (I kd, tl 29-30). Apellatsioonkaebuses tugines hageja

samuti lepingule (I kd, tl 171).

Kohtud ei ole hageja seisukohtade vastuolulisusele tähelepanu pööranud. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb selgitada, millisele seisukohale hageja jääb või kas ta soovib neile tugineda alternatiivselt.

29. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus tühistas põhjendamatult maakohtu otsuse ka

osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 000 krooni kostja omandisse jäävate

asjade eest. Kostja võttis selles osas hagi õigeks ja maakohus pidi hagi selles osas TsMS § 440 lg 1

järgi rahuldama. Asjas ei esine ka asjaolusid, mille puhul kohus ei ole TsMS § 440 lg 4 järgi poole

õigeksvõtuga seotud. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel sellega arvestama.

Kuigi ringkonnakohtu käsitlus, et esmalt tuleb vara koosseis kindlaks teha ja alles siis seda jagada, on

põhimõtteliselt õige (vt otsuse p 21), ei tähenda see, et kui pooltel on üksmeel mingi seltsinguvara

eseme jagamise viisi suhtes, ei võiks nad seda omavahelises suhtes teha ka teisiti kui üldregulatsioon

ette näeb. Seda saab seltsingu likvideerimisel arvesse võtta.

IV

30. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti määranud asja hinnaks 23 406 eurot 99 senti ja

asja hinda apellatsiooniastmes tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse nii hagi kui ka vastuhagi osas. Sel juhul liidetakse TsMS § 137

lg 2 järgi kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded

teineteist ei välista ning kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Hagi

hind maakohtus oli 6391 eurot 16 senti (100 000 krooni) ja vastuhagi hind 25 004 eurot 78 senti

(391 239 krooni 74 senti). Kolleegium leiab, et hagi ja vastuhagi nõuded ei välista teineteist

hagihinna arvestamise mõttes osas, milles on tegemist hageja nõudega jagada asjad, st 1597 euro

79 sendi (25 000 krooni) ulatuses. Muus osas välistavad nõuded hagihinna arvestamise mõttes

üksteist. Seega on asja hind ringkonnakohtus 26 602 eurot 57 senti (416 239 krooni 74 senti).

Kuna kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse, millega tühistati maakohtu otsus, tervikuna, on sama

ka kassatsioonkaebuse hind.

31. Tulenevalt eelnevast on hageja maksnud ettenähtust vähem kassatsioonikautsjonit, nimelt

234 eurot 7 senti, kui tegelikult tulnuks TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi maksta 1% asja hinnast,

s.o 266 eurot 3 senti. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon aga

TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi nagunii tagastada.

Kostja on teatanud, et kautsjon tuleks tagastada kontole nr 10220034796011 (II kd, tl 21), mis on aga

Rahandusministeeriumi konto kautsjoni tasumiseks (vt http://www.riigikohus.ee/?id=10). Kostja peab

TsMS § 149 lg 8 järgi uuesti teatama, kuhu tuleb kautsjon tagastada.

32. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus tuleb kontrollida ka seda, kas

hageja on tasunud asja hinnast lähtuvalt riigilõivu.

33. Kassatsioonkaebuses on märgitud kostja esindajateks vandeadvokaadid Leon Glikman ja Helmeri

Indela. Samas on kaebuse allkirjastanud üksnes vandeadvokaat Helmeri Indela ning vaatamata

Riigikohtu järelepärimisele vandeadvokaat Leon Glikmani allkirjaga kaebust esitatud ei ole. Seega

saab kostja esindajaks Riigikohtus lugeda üksnes vandeadvokaat Helmeri Indelat.

34. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu