3-3-1-72-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-72-11

Otsuse kuupäev

14. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Andres Sarapuu kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-

10-2558

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. jaanuari 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai

2011. a otsused haldusasjas nr 3-10-2558.

Teha uus otsus, millega jätta Andres Sarapuu kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks rahuldamata.

Tagastada Tartu Vanglale kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Sarapuu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt talle tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks välja mõista 240 krooni. Kaebuse kohaselt põhjustas Tartu Vangla

A. Sarapuule kahju seoses vangla kaupluses ebaseadusliku 17,99%-lise juurdehindluse

kohaldamisega. Kaebaja viibis Tartu Vanglas juulist kuni 6. novembrini 2008. Lubatava

juurdehindluse regulatsioon jõustus vangistusseaduse (VangS) § 48 lg 1 täiendamisega 27. juunil

2009, seega oli juurdehindlus 2008. aastal seadusega vastuolus. Samale seisukohale asus

õiguskantsler 20. märtsi 2007. a kirjas nr 7-1/060511/0701815, millega tegi Tartu Vanglale

ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks.

2. Tallinna Halduskohus rahuldas 27. jaanuari 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2558 kaebuse

ja mõistis Tartu Vanglalt A. Sarapuu kasuks välja hüvitise 15,05 eurot avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju eest.

Kohus leidis, et kaebuses märgitud perioodil kehtinud õigusaktidest saab järeldada, et kinnipeetav

võis sisseostude tegemisel arveldada nii eraõigusliku isiku kui vangla endaga. Mõlemal juhul oli

vanglal õigus sisseostude tegemist kontrollida. VangS § 48 lg-st 1 tulenes kinnipeetava subjektiivne

õigus osta vanglas lubatud kaupu, millele vastas vangla avalik-õiguslik kohustus tagada selliste

kaupade ostmise võimalus. Tartu Vangla ei olnud sõlminud ühegi isikuga haldus- ega

tsiviilõiguslikku lepingut kinnipeetavale kaupade ostmise võimaldamise kui haldusülesande

üleandmiseks, vaid täitis seda ülesannet müügiteenust osutades iseseisvalt.

Kohus nõustus vastustajaga, et asjade müüki reguleerib eraõiguse valdkonda kuuluv võlaõigusseadus,

samas võib juhul, kui isikud ei ole eraõigusliku regulatsiooniga hõlmatud õigussuhtes samaväärses

seisundis, olla põhjendatud eraõigusliku regulatsiooni asendamine avalik-õiguslikuga.

Vabaturumajanduse tingimustes kujuneb kaupade müügihind pakkumise ja nõudluse kooslusmõju

tulemusena. A. Sarapuul puudus aga võimalus kauba hinda tingida, sortimenti valida või osta kaupa

mõne teise isiku käest, mistõttu oli Tartu Vangla kauplus monopoolses seisundis. Vabaturumajanduse

reeglite toimimisel müüks kasumile orienteeritud ettevõte kaupu sellises olukorras tavapärasest mitu

korda kõrgema hinnaga, kasutades sellega maksimaalselt ära oma monopoolset seisundit. Tartu

Vangla kauplusel selline võimalus puudus, kuna kaupluse juhataja ei otsustanud kaupade

juurdehindlust iseseisvalt, vaid Tartu Vangla juhtkonna kontrollimisel. Sellist kontrolli tuleb pidada

mõistlikuks, kuna VangS § 48 lg-st 1 järeldub ka see, et vangla pidi tagama asjade ostmise võimaluse

mõistlike, mitte kinnipeetavate jaoks ülemääraste hindadega. Samas pidi juurdehindlus katma vangla

kulud seoses vangla tingimustes sisseostude tegemise võimaldamisega, mistõttu võib juurdehindlust

pidada sisseostude tegemise võimaldamisega kaasnevaks kuluks.

Riigikohtu erikogu on 16. veebruari 2010. a määruses asjas nr 3-3-4-1-10 leidnud, et VangS § 48 lg 1

24. juulil 2009 jõustunud redaktsioonis määratletud vangla kohustuse näol on tegemist avaliku

ülesandega (p 5). Halduskohus leidis, et eeltoodud erikogu seisukoht on asjakohane ka kuni

24. juulini 2009 kehtinud vangistusseaduse redaktsiooni puhul. Kuna kaupade juurdehindlus ei

kujunenud vaba kauplemise tingimustes, vaid seda tuleb pidada sisseostude tegemise võimaldamisega

kaasnevaks kuluks ning sisseostude tegemise võimaldamise näol on tegemist vangla avaliku

ülesandega, tuleb vaidlust juurdehindluse suuruse või selle määramise õiguse üle samuti pidada

avalik-õiguslikuks. Oluline ei ole see, et juurdehindluse määramise kohta puudus vangla üldkorraldus

või muu vaidlustamist võimaldav kirjalik haldusakt. Juurdehindluse suurus mõjutas kaebaja VangS

§ 48 lg-st 1 tulenevat õigust vanglas lubatud toiduaineid osta, mistõttu juurdehindluse määra

haldusaktina vormistamata jätmine ei saa võtta kaebajalt õigust kontrollida selle seaduslikkust. Kui

asuda seisukohale, et juurdehindluse määramisest tulenev pooltevaheline suhe ei ole avalik-õiguslik,

puuduks halduskohtul pädevus kaebuse läbivaatamiseks ning kaebus tuleks saata lahendamiseks

maakohtule.

Kuna vangla poes kaupadele juurdehindluse kohaldamisel on sisuliselt tegemist avalik-õigusliku

tasuga haldusülesande täitmise eest, pidi vangla arvestama Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 113,

mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab

seadus. Sisseostude tegemise eest võetav tasu vastab vähemalt järgmistele riigilõivu tunnustele:

1) tegemist on tasuga (sisseostude tegemise võimaldamise eest); 2) on olemas vastuhüve tasu

maksjale; 3) eesmärk on riigi (vangla) tehtava toimingu (kauba müügi võimaldamine) kulutuste

hüvitamine huvitatud isiku poolt; 4) on olemas toimingust huvitatud isik (kinnipeetav), kes taotleb

toimingu tegemist (sisseostu tegemise võimaldamine) ning tasub selle eest; 5) tasu laekub vanglale

(fiskaalne aspekt).

Kauba juurdehindluse lubatud protsendimäär sätestati "Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse

seadustiku ja vangistusseadustiku muutmise seadusega" VangS § 48 lg 1 täiendamise teel ning see

jõustus alles 24. juulil 2009. Enne vastavat seadusemuudatust ükski seadus juurdehindluse määra ei

sätestanud. Kuna Tartu Vangla ei järginud seega 2008. aastal kaebajale kaupade müügil PS §-st 113

tulenevat seaduse reservatsiooni nõuet, oli juurdehindluse kohaldamine perioodil juuli kuni

6. november 2008 põhiseadusega vastuolus.

Kohtu täpsustatud arvutuste järgi oli Tartu Vangla kaupluse kasum kaebajale kaupade müügist

kaebuses märgitud perioodil kokku 235,51 krooni. Pärast rikkumise toimumist (st raha maksmist) ei

olnud kaebaja rikutud õigusi enam võimalik taastada ega kaitsta riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des

3, 4 ja 6 sätestatud nõuete esitamisega. Eeltoodust tulenevalt mõistis halduskohus vahetuskurssi

1 EUR = 15,6466 EEK arvestades Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja 15,05 eurot.

3. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja A. Sarapuu

kaebuse rahuldamata jätta. Vangla nõustus halduskohtuga, et kinnipeetavatele kaupade ostmise

võimaluse tagamine oli avalik-õiguslik ülesanne, kuid see ei tähenda, et seda oleks olnud ka kaupade

müümine. Tegemist on kahe eraldiseisva tegevusega. Halduskohtu otsus on vastuoluline ja ebaselge -

sellest saab teha järelduse, et kui vangla oleks kauplemiseks sõlminud halduslepingu mõne

eraõigusliku isikuga, oleks juurdehindluse kehtestamine olnud lubatav.

Halduskohtu seisukohta, et kinnipeetavail puudus võimalus kaubelda kauba hinna üle, ei kinnita

ükski tõend. A. Sarapuu ei ole kauba hinda kordagi vaidlustanud ega avaldanud soovi osta kaupa

kusagilt muljat. Oletuslik on seisukoht, et selline võimalus oli absoluutselt välistatud. Lisaks puudub

otsene võimalus müügihinna üle kauplemiseks ka väljaspool vanglat, ostjal on üksnes valik, kas osta

kaup pakutava hinnaga või ost sooritamata jätta. Kinnipeetavate põhjendatud taotluste alusel on neil

võimaldatud osta kaupu ka mõne teise müüja käest, kuna vangla kaupluses müüdava kauba

nomenklatuur on piiratud. Ka enamikus Eesti maapiirkondades on vaid üks kauplus ja piirkonnas

elavad inimesed on paratamatult sunnitud tegema sisseostud seal, hoolimata sellest, et hinnad on

sageli kõrgemad kui linna suurtel kaubanduskettidel.

Ekslik on halduskohtu järeldus, et Riigikohtu erikogu 16. veebruari 2010. a määruses nr 3-3-4-1-10

võetud seisukoht on asjakohane ka nimetatud sätte kuni 24. juulini 2009 kehtinud redaktsiooni puhul.

Sätte sõnastust on oluliselt muudetud. Uus redaktsioon näeb vanglale ette kaupade müümise ning

välistab seega, et kinnipeetav saaks sisseoste sooritada mõne teise kaupmehe käest. Varasem

redaktsioon seda võimalust ei välistanud. Seega ei vasta juurdehindlus riigilõivu tunnustele - tegemist

ei olnud tasuga haldusülesande täitmise eest. A. Sarapuu ja Tartu Vangla sõlmisid eraõigusliku

müügilepingu. Analoogselt sisseostude sooritamisega on vanglal kohustus korraldada kinnipeetavaile

ka tervishoiuteenuse osutamist, ometi on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et vanglas

tervishoiuteenuse osutamisel tekib eraõiguslik suhe.

Isegi kui halduskohtu järeldus, et vangla täitis kaupu müües avalik-õiguslikku ülesannet, on õige, ei

anna see veel alust hüvitise väljamõistmiseks. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes Tartu Vangla

süü. A. Sarapuu oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, kuna enamus sisseostudest ei ole

hädavajalikud kaubad. A. Sarapuu oleks RVastS § 4 alusel saanud nõuda halduse jätkuva toiminguga

kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist. Samuti oleks tal olnud võimalik taotleda hinna alandamist või

vaidlustada juurdehindlust. Halduskohus ei tuvastanud, et vangla kaupluses oleksid olnud kõrgemad

hinnad kui vabaduses. Kahju hüvitamine viiks praegusel juhul alusetu rikastumiseni.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. mai 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

Kuni 31. maini 2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 kohaselt võis kinnipeetav teha sisseoste "vangla

vahendusel", ajavahemikul 1. juuni 2008 - 23. juuli 2009 kehtinud redaktsiooni kohaselt võis selliseid

sisseoste teha "vangla kontrollimisel". Enne 24. juulit 2009 puudus seega selge regulatsioon, millises

vormis ja mis tingimustel vangla vastavat ülesannet täidab. Ringkonnakohus leidis, et

apellatsioonkaebuses märgitud vahetegu kaupade ostmise võimaluse tagamise ja kauplemise vahel on

kunstlik. Iseenesest pole kahtlust selles, et Tartu Vanglale kaasnes kaupluse pidamisega

märkimisväärne kulu (nt apellatsioonkaebuses välja toodud kütte-, transpordi-, elektri- ja veekulu,

kaupluse töötajate palgad, kulutused kaupade kaalumisele, märgistamisele, müügidokumentide

vormistamisele jms). Samuti ei ole käesoleval juhul vaidluse all see, et VangS § 48 lg 1 kehtivat

sõnastust arvestades pole põhjust pidada kaupadele lisatud juurdehindlust (keskmiselt 17,99%)

põhjendamatult suureks. Need asjaolud ei saa aga õigustada vangla kulutuste kinnipeetavate kanda

jätmist ilma vastava selge normita seaduses. Käesoleval juhul on Tartu Vangla taganud

kinnipeetavatele sisseostude tegemise õiguse vangla enda kaupluse tegevuse kaudu, mistõttu ei oma

asja lahendamiseks tähtsust, millise hinnaga oleks kinnipeetavatele saanud kaupu müüa mõni

eraõiguslik isik, kui vangla oleks temaga sõlminud sellekohase halduslepingu. Ühelgi juhul ei oleks

vangla ka sellises olukorras saanud seadusliku aluseta jätta sisseoste tegevate kinnipeetavate kanda

sisseostude tegemise kontrollimise või vahendamisega seotud vangla kulusid (nt kontrolli teostavate

ametnike töötasud, täiendavad bürookulud jms). Tartu Vangla ja kinnipeetavate vahel kaupade ostu-

müügi kohta sõlmitud lepingud on küll tsiviilõiguslikud, kuid kaupu müües (st vastava infrastruktuuri

käigushoidmisega, kaupluse personali komplekteerimisega jne) täitis vangla samal ajal temale

seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet. Riikliku ülesande täitmise kulud peab katma riik

(käesoleval juhul konkreetsemalt vangla), kui selleks ei ole PS §-s 113 ettenähtud viisil (st seadusega)

sätestatud teistsugust korda. Seejuures ei oma tähtsust, kas kinnipeetavatel oli reaalne võimalus

soetada kaupu ka mujalt kui vangla kauplusest ning kas A. Sarapuu on seda kunagi taotlenud või

mitte. Ringkonnakohus pidas usutavaks, et vangla kaupluse sortimendi piiratust arvestades võimaldas

vangla põhjendatud vajaduse korral teatud kaupu soetada vangla kontrollimisel/vahendamisel ka

mujalt, kuid isegi juhul, kui seda oleks ka tegelikkuses võimaldatud kõigi kaupade puhul (sh nende

osas, mis olid ise või mille analoog oli vangla kaupluse sortimendis olemas), ei muudaks see vangla

kaupluse pidamist eraõiguslikuks tegevuseks.

RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole vastutus avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise eest üldjuhul

süüline. Tegemist ei ole olukorraga, kus kahju tekitamist ei oleks ka avalike ülesannete täitmisel

vajalikku hoolsust täielikult järgides olnud võimalik vältida. Kaupadele hinnalisa kehtestamisel oli

vanglale ilmselgelt arusaadav, et selle tagajärjel nõutakse kinnipeetavatelt sisse rohkem raha, kui

kaupade sisseostmiseks kulus. A. Sarapuu kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist ei saa

põhjendada ka sellega, et ta pole kasutanud RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud esmaseid

õiguskaitsevahendeid (RVastS § 7 lg 1). Vangla välja toodud kaebaja võimalike tegematajätmiste näol

ei oleks ilmselt olnud tegemist efektiivsete õiguskaitsevahenditega ning nende rakendamise

võimalikkus ja vajalikkus ei pidanud olema kaebajale ettenähtav. Tartu Vangla väited seoses

A. Sarapuu alusetu rikastumisega pole põhjendatud, sest isiku varalise positsiooni hindamisel ei ole

oluline, kas ja millise hinnaga ta oleks võinud kaupu saada mõnelt teiselt müüjalt, vaid RVastS § 8

lg 1 kohaselt tuleb hinnata üksnes seda, millises olukorras oleks A. Sarapuu olnud juhul, kui Tartu

Vangla ei oleks tema õigusi rikkunud ehk vangla kaupluses müüdavatele kaupadele õigusvastaselt

juurdehindlust lisanud. Sellisel juhul oleks A. Sarapuul olnud võimalik soetada vangla kauplusest

toiduaineid ja esmatarbevahendeid kaupade sisseostuhinnaga, mistõttu on talle tekkinud varaline

kahju rakendatud hinnalisa ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu otsused

tühistada ja A. Sarapuu kaebus rahuldamata jätta. Kassaator märgib, et jääb varasemas

kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning lisab järgmist. Väär on ringkonnakohtu seisukoht,

et vahetegu sisseostude võimaldamise ja kontrollimise ning kaupade müügi vahel on kunstlik.

Näiteks Tallinna ja Murru Vangla täitsid seadusest tulenevat kontrollikohustust, kuid

müügiprotsessiga tegeles eraõiguslik juriidiline isik. Vangla ja kinnipeetava vahelisest

müügilepingust tuleneva kohustuse täitmine ei ole suunatud avaliku võimu teostamisele ning pole

mingit vahet, kas müügilepingu üheks pooleks on vangla või eraõiguslik juriidiline isik. Ei selgu,

millistest tõenditest järeldas ringkonnakohus, et vangla jättis sisseostude tegemise kontrollimise või

vahendamisega seotud kulud kinnipeetavate kanda. Sellise konstateeringuga on ringkonnakohus

kassaatorit üllatanud. Kontrolli teostavate ametnike töötasusid ja muid kontrollimisega seotud

kulutusi ei ole kunagi arvestatud kaupluses müüdavate kaupade juurdehindluse hulka. Vangla

territooriumile toodava kauba üle teostavad kontrolli vanglateenistuse ametnikud, kellele see on

igapäevane teenistusülesanne, mille eest nad saavad töötasu vanglalt seadusega ettenähtud korras.

Juurdehindluse kehtestas kaupluse juhataja iga kaubaartikli kohta eraldi, lähtudes seejuures üldistest

kauplemise põhimõtetest ja hinnakujunduse praktikast. Juurdehindlusega kaeti üksnes

müügiprotsessiga paratamatult seonduvad kulutused, mis on sarnased eraõiguslikust juriidilisest

isikust müüja omadega. Riigieelarve seadusest nähtuvalt ei ole kunagi ühelegi riigieelarvelisele

asutusele eraldatud raha selliste kulutuste jaoks, mis ei ole seotud asutuse põhitegevusega.

Asja õigeks ja õiglaseks lahendamiseks on oluline, kas A. Sarapuu oleks pidanud tasuma

juurdehindlust ka juhul, kui kauplemisega oleks Tartu Vanglas tegelenud mõni eraõiguslik juriidiline

isik. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale kauba müümist sisseostuhinnaga.

Ringkonnakohtu järeldus, et juurdehindluse kehtestamata jätmise puhul oleks A. Sarapuu saanud

soetada kaupu sisseostuhinnaga, ei tugine tõenditele ning on üllatav. Kui vanglas oleks kaupu

müünud eraõiguslik isik, oleks A. Sarapuu pidanud tasuma vähemalt sama suurt juurdehindlust,

mistõttu ei ole talle varalist kahju tekkinud. Tartu Vangla kauplus tegutses jaemüüjana ja soetas

kinnipeetavaile müüdava kauba hulgimüüjatelt, samamoodi toimub müügiprotsess ka vabaduses.

6. A. Sarapuu esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsused

muutmata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Poolte vahel on vaidlus selles, kas vangla kaupluses müüdava kauba müügihinna sisseostuhinnale

lisanduv osa (juurdehindlus) kujutab endast avalik-õiguslikku makset, mis peaks PS § 113 kohaselt

olema kehtestatud seadusega. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb PS § 113 loetletud erinevaid

makseid tõlgendada võimalikult laialt, nii et hõlmatud oleksid kõik avalik-õiguslikud tasud

(üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 20).

8. Haldus- ja ringkonnakohus on leidnud, et juurdehindluse näol on tegemist tasuga vangla avalik-

õigusliku üleande täitmise eest. Riigikohtu erikogu on selgitanud, et avalikke ülesandeid

(haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel

haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast

õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva

riigivõimu volituse kasutamisega. Seadusandja võib avaliku ülesandena määratleda ka kinnipeetavale

normaalsete elutingimuste loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda

ülesannet täidab eraõiguslik isik (16. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5).

9. Kaebuses väljatoodud perioodil juuli kuni november 2008 kehtis VangS § 48 lg 1 järgmises

sõnastuses: "Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras

osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas

on lubatud. Avavangla kinnipeetav võib sisseoste teha ka vangla kontrollimiseta." VangS § 48 lg 1

alates 24. juulist 2009 kehtiva redaktsiooni osas on Riigikohtu erikogu leidnud, et sellest tuleneb

vanglale avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus

(16. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5). Riigikohtu halduskolleegium nõustub haldus-

ja ringkonnakohtuga, et ka vangistusseaduse varem kehtinud regulatsioonist tulenes vanglale

kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus. Riigikohus ei nõustu aga kohtute

järeldusega, et eeltoodust tulenevalt kujutab kauba müügihinna see osa, mis ületab kauba

sisseostuhinda, avalik-õiguslikku tasu.

10. Riiklikuks lõivuks saab lugeda tasu vaid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus.

Seejuures ei piisa sellest, et avalik õigus reguleerib soorituse tegemise kohustust. Ka soorituse sisu

peab alluma avalik-õiguslikule regulatsioonile. VangS § 48 lg-ga 1 kinnipeetavatele tagatud võimalus

osta teatud kaupu tähendab vangla kohustust võimaldada kinnipeetaval astuda vastavatesse

tsiviilõigussuhetesse. Kaupade ostmine ise aga toimub eraõiguslikule regulatsioonile alluva

müügilepingu alusel. Seega allub kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile.

11. Riigikohtu praktikas (eelkõige 8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07 ning 20. juuni

2008. a otsus asjas nr 3-2-1-55-08) on rahalise kohustuse avalik-õiguslikuks tasuks lugemisel muu

hulgas oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: poolte vahel tekib tasu nõudmisel avalik-õiguslik

(võimu-) suhe; ei sõlmita tsiviilõiguslikku lepingut, mille täitmist oleks riigil võimalik nõuda

tsiviilkohtumenetluse korras; tasu maksjal puudub õigus nõuda teiselt lepingupoolelt vastusooritust;

sellist tasu saab nõuda ainult riik; riik kasutab tasu kogumisel võimuvolitusi. Vangla kaupluses

müüdava kauba eest nõutav hind loetletud kriteeriumitele ei vasta. Poolte vahel sõlmitakse

võlaõigusseaduse regulatsioonile alluv müügileping. Oste sooritav kinnipeetav saab vangla

kauplusele makstava tasu eest reaalse vastusoorituse - kauba. Analoogset tasu kauba müügiteenuse

eest saab nõuda iga eraõiguslik isik.

Riigikohtu üldkogu märkis 22. detsembri 2000. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-00 (p 11), et riik võib

avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus

reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse

subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat

erivolitust. Seega ei eeldanud vangla kaupluses kaupade eest sisseostuhinnast suurema tasu küsimine

PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooni klausli järgimist.

12. A. Sarapuu on pöördunud halduskohtusse nõudega kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt tekkis

Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et

müügilepingu sõlmimisel kujunes vangla ja A. Sarapuu vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju

tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras.

Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama ka VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega

tagada kinnipeetavale reaalne sisseostude tegemise võimalus, mis eeldab seda, et kaupade eest

küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur. VangS § 48 lg 1 rakendamisel saab arvestada ka

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille

p 31.5 kohaselt on vangidel hügieeni-, korra ja julgeolekunõuete täitmiseks õigus osta või muul moel

hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt

kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat.

See aga ei tähenda, et suhe Tartu Vangla ja A. Sarapuu vahel muutuks avalik-õiguslikuks. Valdavalt

reguleerivad nendevahelist suhet eraõiguse normid. 20. detsembri 2001. a otsuses asjas nr 3-3-1-15-

01 (p-des 12-15) selgitas Riigikohtu erikogu, et era- ja avalikku õigust ei ole praktikas võimalik

üksteisest täielikult lahutada. Paljudel juhtudel tuleb ametiasutuste tegevuse suhtes kohaldada

üheaegselt nii era- kui ka avaliku õiguse norme. Selline olukord võib kujuneda avalik-õigusliku

juriidilise isiku osalemisel eraõiguslikes suhetes, sest ka neis suhetes peab avalik-õiguslik juriidiline

isik arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja teistest

avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Eelnevast ei tule järeldada, et sõlmitav leping ise või

lepingu poolte vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud

vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.

20. detsembri 2001. a määruses asjas nr 3-3-1-8-01 (p 18) leidis Riigikohus, et kohtumenetluse

normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse

normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Vastupidine seisukoht

kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik ühe ja sama

vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu poole. Kui subjektiivsete avalike õiguste, sh

põhiõiguste kaitsmise küsimus tekib avalik-õigusliku juriidilise isiku ja tema lepingupartneri

omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb see vaidlus

lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.

13. Seega on A. Sarapuu pöördunud halduskohtusse nõudega, mis tuleks lahendada maakohtus

tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohtu erikogu on leidnud, et kui isik on pöördunud halduskohtusse

vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, halduskohus on kaebuse

vastu võtnud ning menetlusosalised pole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu

pädevust vaidlustanud, siis, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole

mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele

halduskohtus (10. aprilli 2002. a määrus asjas nr 3-3-4-2-02, p 10).

Halduskohtu istungil esitas kohus Tartu Vangla esindajale küsimuse, kas vastustaja vaidlustab

halduskohtu pädevust vaidlust lahendada ja leiab, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Vangla

esindaja vastas istungiprotokolli kohaselt järgmist: "Meie arvates iseenesest teatud määratluse piir

võib tulla, kuid kaebaja on määratlenud kahju tekkimise avalik-õigusliku suhte ja vastustaja on oma

vastuväited esitanud. Kaebuse esemeks ei ole päris tsiviilsuhtes kahju tekitamine, siis kaebaja leiab,

et kahju tekitajaks on olnud avalik-õiguslikus suhtes olev haldusorgan" (toimiku leht 46). Riigikohus

järeldab protokolli märgitust, et vangla esindaja ei vaidlustanud halduskohtu pädevust. Eeltoodust

tulenevalt saab Riigikohtu halduskolleegium A. Sarapuu kahju hüvitamise nõude ise lahendada, kuigi

väidetav kahju on tekitatud eraõiguslikus suhtes.

14. Riigikohus leiab, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse

rakendamisega rikkunud VangS § 48 lg-t 1. Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadusandja poolt

kindlaks määratud 20% suurust lubatavat maksimumpiiri, mille võrra müüdava kauba hind võib olla

sisseostuhinnast kõrgem, ega ole ebanormaalselt kõrge võrreldes hindadega väljaspool vanglat.

Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt

kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et VangS

§ 48 lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks.

Seega tuleb A. Sarapuu kaebus rahuldamata jätta.

15. Riigikohus rahuldab Tartu Vangla kassatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu

27. jaanuari 2011. a otsuse ning Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2011. a otsuse käesolevas asjas.

Riigikohus teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega jätab A. Sarapuu kaebuse

rahuldamata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause

alusel Tartu Vanglale tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann