3-1-1-97-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-97-11

Otsuse kuupäev

13. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Raivo Põdra ja Gunnar Bergvaldi süüdistuses

KarS § 306 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-8640

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Põdra kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ja Gunnar

Bergvaldi

kaitsja

vandeadvokaat

Erki

Kergandberg,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Steven-Hristo Evestus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2011. a otsus osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 24. mai

2010. a otsus Raivo Põdra süüditunnistamises ja karistamises KarS § 306 lg 1 järgi, samuti osas, millega

ringkonnakohus tunnistas Gunnar Bergvaldi KarS § 306 lg 1 järgi süüdi, karistas teda ja mõistis temalt välja

sundraha.

2. Tühistada Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsus Raivo Põdra süüdistunnistamises ja karistamises KarS § 306

lg 1 järgi.

3. Mõista Raivo Põder KarS § 306 lg 1 järgi õigeks.

4. Jõustada Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsus Gunnar Bergvaldi õigeksmõistmises KarS § 306 lg 1 järgi.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Raivo Põdra ja Gunnar Bergvaldi kaitsjate kassatsioonid rahuldada.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Raivo Põdra kasuks välja 1950 (üks tuhat üheksasada viiskümmend) eurot valitud

kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

8. Raivo Põdra kaitsja 22. novembri 2011. a taotlus Raivo Põdrale täiendavate menetluskulude hüvitamiseks jätta

läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Põder anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 289 (§ 2911), § 306 lg 1 ja § 184 lg 1 järgi, Gunnar Bergvald aga

süüdistatuna KarS § 289 (§ 2911) ning § 306 lg 1 järgi. Käesolevas kriminaalasjas anti kohtu alla veel 7 isikut, kuid nende

osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1 Raivo Põtra süüdistati KarS § 306 lg 1 järgi selles, et tema, olles 4. augustil 2006 kell 21.56 saanud telefonivestluse

käigus kinnipeetav R. K.-lt teada, et kinnipeetav I. K-d peksid J. S. ja S. S., ei teavitanud sellest olulisest asjaolust

sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka menetlejat. Sellega varjas R. Põder

kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse objektiivset, igakülgset ja täielikku

läbiviimist.

1.2 G. Bergvaldi süüdistati KarS § 306 lg 1 järgi selles, et tema, olles 4. augustil 2006 kell 23.09 saanud telefonivestluse

käigus Murru Vangla julgeolekuosakonna juhatajalt R. Põdralt teada, et kinnipeetav I. K.-d peksid J. S. ja S. S., ei

teavitanud sellest olulisest asjaolust sündmuskohal viibinud uurimisametnikke ega hilisema kriminaalmenetluse kestel ka

menetlejat. Sellega varjas G. Bergvald kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaolusid ja raskendas kohtueelse menetluse

objektiivset, igakülgset ja täielikku läbiviimist.

2. Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsusega tunnistati R. Põder KarS § 306 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise

karistusega 150 päevamäära summas 58 200 krooni. KarS § 289 (§ 2911) ja § 184 lg 1 järgi mõisteti R. Põder õigeks.

G. Bergvaldi mõistis maakohus õigeks kõigis talle esitatud süüdistustes. Seoses R. Põdrale ja G. Bergvaldile KarS § 306

lg 1 järgi esitatud süüdistusega märkis maakohus järgmist.

2.1 On tõendatud, et R. Põder sai R. K.-lt 4. augustil 2006 kell 21.56 teada, et kaks kinnipeetavat peksid I. K.-d ja et I. K.-l

on ribid katki. Seega sai R. Põder teada, et toime on pandud esimese astme kuritegu - vähemalt raske tervisekahjustuse

tekitamine. Alles tunni aja möödudes helistas R. Põder korrapidajale, et kontrollida I. K. seisundit. Umbes 10-15 minuti

pärast anti R. Põdrale teada, et I. K. on surnud. Pärast seda helistas R. Põder G. Bergvaldile ja teatas, et vanglas on I. K.

laip. Seejärel helistas R. Põder politseisse. Kohus leidis, et R. Põdra sellises käitumises on kuriteo varjamise koosseis.

2.2 G. Bergvaldi käitumine KarS § 306 lg 1 tunnustele ei vasta. Prokuröri sündmuskohale jõudes näitas G. Bergvald talle

ette sündmuskoha ja ütles ka kuriteo võimalike toimepanijate nimed. G. Bergvald oli eelnevalt andnud korralduse paigutada

kuriteo võimalikud toimepanijad erinevatesse kambritesse. Maakohtu hinnangul ei vastanud G. Bergvaldi käitumine ka

kuriteost mitteteatamise koosseisule.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid teiste hulgas apellatsioonid riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ja R. Põdra kaitsja

vandeadvokaat Aivar Pilv. Prokuratuuri apellatsioonis taotleti muu hulgas G. Bergvaldi süüditunnistamist KarS § 306 lg 1

järgi. R. Põdra kaitsja taotles muu hulgas oma kaitsealuse KarS § 306 lg 1 järgi õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus muu hulgas G. Bergvaldi õigeksmõistmises

KarS § 306 lg 1 järgi ja G. Bergvald tunnistati KarS § 306 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati rahalise karistusega 160

päevamäära summas 5654 eurot 40 senti. R. Põdra süüdistunnistamises ja karistamises KarS § 306 lg 1 järgi jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et G. Bergvald ja R. Põder valdasid informatsiooni J. S.-ist ja S. S.-ist kui kuriteo toimepanijatest,

kuid jätsid selle uurimisorganile edastamata. Seega panid süüdistatavad neile etteheidetava teo toime tegevusetusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid teiste hulgas R. Põdra kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja

G. Bergvaldi kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg.

6. R. Põdra kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. Põdra süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 306 lg 1 järgi ning kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt R. Põdra

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

6.1 Maakohus on R. Põtra KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest.

6.2 Ringkonnakohus jättis R. Põdra käitumisele andmata individuaalse hinnangu. R. Põder täitis nõutava

teavitamiskohustuse KarS § 306 lg 1 mõttes, sest ta informeeris kõigist R. K.-lt telefonitsi teada saadud asjaoludest, sh

kuriteo väidetavatest toimepanijatest, oma vahetut ülemust G. Bergvaldi. Seega ei saa R. Põdra käitumise puhul rääkida

kuriteo varjamisest.

6.3 KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu ei saa ette heita ka G. Bergvaldile, sest viimane teavitas kriminaalasja

menetlejat kõigist kinnipeetavatest, kes viibisid kuriteo toimepanemise ajal I. K.-ga ühes kongis, märkides, et peksjaks võis

olla igaüks eraldi või ka kõik koos. Sellega täitis G. Bergvald omapoolse teavitamiskohustuse. Kuna I. K. peksmise ajal

viibisid temaga samas kambris kokku neli kinnipeetavat, ei saa süüdistatavatele ette heita, et nad pidasid võimalikeks

kahtlustatavateks kõiki nelja, mitte üksnes J. S.-i ja S. S.-i. Seda eriti olukorras, kus J. S.-ist ja S. S.-ist kui kuriteo

võimalikest toimepanijatest teavitas R. Põtra eluaegne kinnipeetav R. K., keda tuleb pidada ebausaldusväärseks isikuks.

7. G. Bergvaldi kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega G. Bergvald KarS § 306

lg 1 järgi süüdi tunnistati, ja selles osas maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on

järgmised.

Puudub vaidlus, et G. Bergvald informeeris 4. augustil 2006 sündmuskohal viibinud menetlejat sellest, et I. K. peksjad

võivad olla S. S., J. S., K. L. ja O. S. G. Bergvaldi käitumine vastanuks KarS § 306 lg-le 1 siis, kui ta oleks jätnud mõne

viidatud neljast isikust menetlejale või prokurörile nimetamata või olnuks täpselt teadlik, kes neljast isikust I. K.-d peksid ja

kes olid nn pealtvaatajad. G. Bergvald ei saanud kuidagi täpselt teada, milline oli S. S.-i, K. L.-i, O. S.-i või J. S.-i roll I. K.

peksmises. Ka Tallinna Ringkonnakohus on I. K. mõrva täideviimises lisaks J. S.-ile ja S. S.-ile süüdi tunnistanud K. L.-i.

Eluaegne kinnipeetav R. K. ei olnud G. Bergvaldi jaoks usaldusväärne tõendiallikas, pealegi ei näinud R. K. I. K. peksmist

vahetult pealt. G. Bergvald teavitas kohtueelset menetlust juhtinud prokuröri R. K.-st kui võimalikust tunnistajast.

8. 10. oktoobril 2011 esitas Riigikohus KrMS § 3601 alusel kassatsioonimenetluse pooltele, samuti R. Põdrale ja

G. Bergvaldile järgmise kirjaliku küsimuse: "Kas Gunnar Bergvaldile ja Raivo Põdrale karistusseadustiku (KarS) § 306

lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu - juhul, kui see on nõuetekohaselt tuvastatud, - võib olla kvalifitseeritav KarS

§ 306 lg 1 asemel KarS § 307 lg 1 ("Kuriteost mitteteatamine") või KarS § 318 ("Tunnistaja, kannatanu ja tõlgi poolt

kohustuste täitmisest keeldumine") järgi?".

9. R. Põdra kaitsja A. Pilve vastuses Riigikohtu kirjalikule küsimusele leitakse, et tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust

R. Põtra KarS § 307 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Nimelt teavitas R. Põder R. K.-lt teada saadud asjaoludest G. Bergvaldi ja

tal oli alus eeldada, et viimane annab selle informatsiooni edasi kriminaalasja menetlejale. Seega ei vasta R. Põdra

käitumine ei KarS § 307 lg 1 objektiivsele ega subjektiivsele koosseisule. R. Põdrale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei

saa olla kvalifitseeritav ka KarS § 318 järgi, sest R. Põtra ei ole seoses I. K. tapmise asjaolude tuvastamisega kordagi

tunnistajana üle kuulatud.

10. G. Bergvaldi kaitsja E. Kergandbergi vastuses Riigikohtu kirjalikule küsimusele leitakse, et kuna G. Bergvald

informeeris 4. augustil 2006 sündmuskohal viibinud prokuröri sellest, et I. K. peksjateks võivad olla S. S., K. L., O. S. ja

J. S., samuti viitas G. Bergvald R. K.-le kui võimalikule tunnistajale, ei ole G. Bergvald jätnud täitmata oma kohustust anda

menetlejale teavet. Seejuures ei saanud G. Bergvald olla teadlik, milline oli konkreetselt S. S.-i, K. L.-i, O. S.-i või J. S.-i

roll I. K. peksmises. Seega ei ole G. Bergvaldi käitumine kvalifitseeritav ei KarS § 306 lg 1, § 307 lg 1 ega § 318 järgi.

11. Riigiprokurör S.-H. Evestus leiab, et G. Bergvaldile ja R. Põdrale etteheidetav tegu võib olla kvalifitseeritav KarS

§ 306 lg 1 asemel § 307 lg 1 järgi. G. Bergvaldile ja R. Põdrale ei heideta ette kuriteosündmusest (tapmisest) teatamata

jätmist, vaid kuriteo toimepanijate kohta konkreetse teabe edastamata jätmist, millega on raskendatud kuriteo avastamist

ning kriminaalmenetluse kulgemist. G. Bergvald ja R. Põder jätsid edastamata neile teatavaks saanud olulise teabe S. S.-i ja

J. S.-i toimepandud esimese astme kuriteost. Sellisest, kuriteo avastamise seisukohalt tähtsast asjaolust teatamata jätmine on

hõlmatud kuriteost mitteteatamise koosseisust. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et G. Bergvald või R. Põder oleksid

kriminaalmenetluses tunnistajana üle kuulatud ja et nad oleksid keeldunud tunnistajana ütlusi andmast. Sel põhjusel ei saa

kõne alla tulla ka nende vastutus KarS § 318 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kriminaalasjas on tuvastatud, et Murru vangla kambris B8, kus I. K.-d peksti, viibisid kuriteo toimepanemise

ajal 2006. a 4. augusti õhtul peale kannatanu veel 4 isikut - S. S., J. S., K. L. ja O. S. (Käesolevas asjas tunnistati I. K.

mõrva täideviimises süüdi S. S., J. S. ja K. L.) 4. augustil 2006 kell 21.56 helistas R. K. (kes on käesolevas asjas

tunnistatud süüdi I. K. mõrvale kihutamises) vanglast eemal viibinud R. Põdrale ja teatas, et I. K. taoti S. S.-i ja J. S.-i poolt

korralikult ära ning tema arvates on I. K.-l rangluu katki ja kaks ribi sees. Samas selgitas R. K., et tema ise peksmises ei

osalenud. Olles mõni aeg hiljem saanud vangla korrapidajalt teada I. K. surmast, informeeris R. Põder sellest telefoni teel

G. Bergvaldi, kes samuti ei viibinud Murru vangla territooriumil. Seejuures rääkis R. Põder G. Bergvaldile ka R. K.

telefonikõnest ja selle sisust, mille kohaselt olid I. K. peksjateks S. S. ja J. S. Lisaks helistas R. Põder politseisse, teatades

I. K. surmast. R. K. telefonikõnest ega selle sisust R. Põder politseid ega prokuratuuri ei informeerinud. Murru vanglas

kriminaalasja menetlejatega suhelnud G. Bergvald avaldas neile arvamust, et I. K. peksjateks võisid olla kõik kambris B8

viibinud kinnipeetavad - S. S., J. S., K. L. ja O. S. - ja seda kas igaüks eraldi või kõik koos. R. K. telefonikõnest R. Põdrale

ja selles kõnes esitatud väitest, et I. K. peksjateks olid S. S. ja J. S., G. Bergvald kriminaalasja menetlenud ametnikele ei

rääkinud. Kriminaalasjas pole tuvastatud, et R. Põder või G. Bergvald oleks seoses I. K. mõrva uurimisega tunnistajatena

üle kuulatud.

13. Eeltoodust nähtub, et R. Põder informeeris I. K. surmast (kuriteosündmusest) politseid. G. Bergvald, kes võttis

menetleja ametnikud Murru vanglas vastu, teatas neile nii I. K. tapmise toimepanemise koha (kamber B8) kui ka nende

nelja kinnipeetava nimed, kes I. K. peksmise ajal kambris B8 viibisid. Seejuures märkis G. Bergvald, et peksjateks võisid

olla kõik kambrisviibijad koos või neist igaüks eraldi. See, millest nii R. Põder kui ka G. Bergvald jätsid kriminaalasja

menetlenud ametnikud teavitamata, oli aga asjaolu, et 4. augustil 2006. a kell 21.56 oli R. K. helistanud R. Põdrale ja

väitnud, et I. K.-d peksid konkreetselt J. S. ja S. S.

14. Juhul, kui isiku tegu ammendub üksnes kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises,

on KarS § 307 lg 1 sama seadustiku § 306 lg 1 suhtes erinorm (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2. Muudel juhtudel on aga kuriteost mitteteatamine kuriteo varjamisest hõlmatud - vt

Riigikohtu 3. märtsi 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-30-98). Seetõttu võtab kolleegium esmalt seisukoha, kas kriminaalasja

menetlenud ametnike teavitamata jätmine R. K. telefonikõnest ja selle sisust on käsitatav KarS § 307 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteona. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

14.1 KarS § 307 lg 1 näeb ehtsa tegevusetusdeliktina ette karistuse teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost

mitteteatamise eest. KarS § 307 lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt

toimepandud esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2). Kuriteo

asetleidmise asjaoludena, mille kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmine on vaadeldav kuriteost mitteteatamisena KarS

§ 307 lg 1 mõttes, tuleb käsitada selliste faktiliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav

kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude - sh toimepanija isiku -, samuti kuritegu puudutava tõendi või tõendiallika kohta

andmete avaldamata jätmine ei ole käsitatav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 tähenduses. Selline tegu võib olla

karistatav KarS § 318 järgi - seda juhul, kui isik kuulatakse kriminaalmenetluses üle tunnistajana ja talle esitatakse küsimus,

millele vastamine eeldab kuriteo mingi tehiolu, kuritegu puudutava tõendi või selle allika kohta ütluste andmist. Teatud

juhtudel võib kõne alla tulla ka isiku vastutus KarS § 306 lg 1 järgi (vt otsuse punkt 15). KarS §-st 307 tulenevat

tegutsemiskohustust ei tohi tõlgendada ebaproportsionaalselt kaugeleulatuvana. Selle eesmärk on võimaldada menetlejal

toimepandud esimese astme kuriteost teada saada ja luua seeläbi esmane eeldus kuriteo asjaolude selgitamisele suunatud

kriminaalmenetluslike toimingute tegemiseks. KarS § 307 lg-s 1 ette nähtud karistusähvardus ei laiene aga olukorrale, kus

isik ei anna omal algatusel menetlejale teavet kõigi talle teadaolevate kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Vastasel korral

tuleks KarS § 307 lg 1 järgi karistada ka kuriteoteate (KrMS § 195) esitajat, kes jätab selles vähemalt kaudse tahtlusega

kajastamata mõne talle teadaoleva kuriteo asjaolu või kuriteo kohta käiva tõendi. KarS § 307 lg 1 selline tõlgendus oleks

õiguse adressaatidele ebaproportsionaalselt koormav. Ühtlasi võiks see suunata isikuid kuriteoteate esitamisest hoiduma.

Tuleb ka silmas pidada, et menetlejal on üldjuhul võimalik kuriteoteate esitanud isik tunnistajana üle kuulata ja niiviisi

kuriteoteates sisalduvad infolüngad kõrvaldada.

14.2 Käesoleva otsuse punktidest 12 ja 13 järeldub, et R. Põder ja G. Bergvald teavitasid menetlejat I. K. suhtes toime

pandud kuriteost kuriteosündmuse määratlemiseks piisava täpsusega, täites seega KarS § 307 lg-st 1 tuleneva

tegutsemiskohustuse. Fakt, et R. K. helistas R. Põdrale ja andis teavet I. K. tapmise asjaolude kohta, pole teave

kuriteosündmuse, vaid R. K. kui ühe võimaliku tõendiallika kohta. See, et I. K. peksjateks olid just J. S. ja S. S., nagu

R. K. telefonikõnes R. Põdrale väitis, on teave kuriteo võimalike toimepanijate kohta ja selle kuriteoteates avaldamata

jätmine ei tähenda seda, et kuriteosündmus ei ole teate sisu pinnalt määratletav.

15. R. Põdrale ja G. Bergvaldile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole võimalik kvalifitseerida ka KarS § 306 lg 1

järgi, nagu prokurör ja kohtud seda tegid.

15.1 Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt panid R. Põder ja G. Bergvald neile KarS § 306 lg 1 järgi etteheidetava teo toime

tegevusetusega, jättes menetleja teavitamata R. K. telefonikõnest ja selle sisust. Iseenesest võib kuriteo varjamine KarS

§ 306 lg 1 mõttes teatud juhtudel seisneda ka selles, et isik jätab avaldamata sellise teabe, mis ei ole vajalik

kuriteosündmuse määratlemiseks, kuid mis puudutab kuriteo tehiolusid, kuriteo kohta käivaid tõendeid või tõendiallikaid.

Seejuures tuleb aga silmas pidada järgmist. Kuna varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust,

saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2). Seega saaks ka R. Põdra ja G. Bergvaldi

neile süüksarvatud teos KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes KarS § 13 lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolul.

15.2 KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma

õiguslikult kohustatud. Seega on KarS § 306 kui mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu kindlakstegemisel

esmalt vaja tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära seaduses kirjeldatud

tagajärg KarS § 13 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10,

p 24). Seejuures tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase

sündmuse aset leidmist, s.t KarS § 13 rakendusala hõlmab tagajärjedeliktide kõrval ka teodelikte (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 11).

15.3 R. Põdrale ja G. Bergvaldile KarS § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tekstis ei ole välja toodud selliseid faktilisi

asjaolusid, mille alusel võinuks süüdistatavatel tekkida garandiseisund, mis kohustanuks neid kriminaalasja menetlejat R. K.

telefonikõnest ja selle sisust teavitama. Kolleegium meenutab, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla

vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on

isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-106-10, p 8 ja Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas 3-1-1-24-05, p 14.) Kuna süüdistatavatele

KarS § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tekstist ei nähtu R. Põdra ega G. Bergvaldi võimaliku garandiseisundi tekkimise

aluseks olevaid asjaolusid, ei saa süüdistatavaid R. K. telefonikõnest teatamata jätmise eest süüdi tunnistada ka KarS § 306

lg 1 järgi.

16. R. Põdrale ja G. Bergvaldile esitatud süüdistusest ei nähtu, et kumbki süüdistatav oleks seoses I. K. suhtes toime

pandud kuriteo menetlemisega tunnistajana üle kuulatud ning neile esitatud mõni selline küsimus, millele vastamine

eeldanuks R. K. telefonikõne ja selle sisu kohta ütluste andmist. Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseeritav ka

KarS § 318 järgi.

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2011. a otsuse ja Harju Maakohtu 24. mai 2010. a otsuse R. Põdra süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 306 lg 1 järgi ning mõistab R. Põdra selles süüdistuses õigeks. Juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ja

§ 362 p-st 1 tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka G. Bergvaldi KarS § 306 lg 1 järgi süüditunnistamises ning

jõustab selles osas maakohtu õigeksmõistva otsuse. R. Põdra ja G. Bergvaldi kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada.

18. R. Põdra kaitsja esitas 30. septembril 2011 Riigikohtule taotluse hüvitada R. Põdrale tema poolt kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu summas 1950 eurot. Lisaks esitas kaitsja 22. novembril 2011 taotluse hüvitada R. Põdrale

täiendava menetluskuluna 2457 eurot, mis süüdistatav peab tasuma valitud kaitsjale Riigikohtu kirjalikele küsimustele

vastamise eest.

18.1 Kolleegium leiab, et R. Põdra kaitsja 30. septembri 2011. a taotlus on põhjendatud ja tuleb KrMS § 186 lg-st 1 ja

§ 175 lg 1 p-st 1 juhindudes rahuldada.

18.2 Kaitsja 22. novembri 2011. a taotlus tuleb aga jätta läbi vaatamata, sest see on esitatud mittetähtaegselt. Riigikohus

vaatas kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. KrMS § 352 lg 2 kohaselt määrab Riigikohus kriminaalasja kirjalikus

menetluses läbi vaadates muu hulgas tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti

esitada. Käesolevas kriminaalasjas oli see tähtaeg 2. november 2011 kell 09.00. Sama tähtaja määras kolleegium

kohtumenetluse pooltele Riigikohtu kirjalikule küsimusele vastamiseks (vt otsuse punkt 8). Seega tulnuks ka taotlus

Riigikohtu küsimusele vastamisega seotud menetluskulu hüvitamiseks esitada hiljemalt 2. novembril 2011 kell 09.00 (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08 ja 21. novembri 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-103-11, p 9). R. Põdra kaitsja esitas vastuse koostamisega seotud menetluskulude R. Põdrale hüvitamise taotluse

aga alles 22. novembril 2011.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar