3-2-1-130-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-130-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

T. H hagi E. T. vastu tuvastamiseks, et T. H võttis tegudega

vastu oma ema M. P pärandi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-79043

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. H kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

28 440 eurot 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Martin Pärn

Kostja E. T. (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ivo Mahhov

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-79043 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Eva Murulale 21. juunil 2011 T. H kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

84 (kaheksakümmend neli) eurot 41 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. H (hageja) esitas 25. novembril 2008 Harju Maakohtule hagi E. T. (kostja) vastu, milles palus

tuvastada, et T. H (hageja abikaasa) võttis tegudega vastu oma ema M. P pärandi.

2. Hagiavalduse kohaselt tühistas M. P 29. detsembril 1987 notariaalselt tõestatud testamendiga

eelnevad testamendid ja määras testamendijärgseks pärijaks oma poja T. H ja asepärijaks kostja, kui

pärandaja poeg T. H sureb enne pärandajat või kui ta ei võta pärandit vastu. 21. detsembri 2007. a

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-07-26517 tunnistati M. P surnuks ja tema eeldatavaks surmaajaks

loeti 31. detsember 1996. Kohtumäärus jõustus 9. veebruaril 2008.

Hageja abikaasa T. H suri 6. veebruaril 2007. Hageja teatas 8. septembril 2008 notarile esitatud

pärimisavalduses, et T. H ei võtnud pärandit vastu ega asunud pärandit valdama põhjusel, et M. P

tunnistati surnuks alles 21. detsembril 2007, aga T. H suri 6. veebruaril 2007. Tegelikult elas

pärandaja poeg T. H pärandvaraks olevas eluruumis 1. jaanuarist kuni 30. juulini 1997, valdas

eluruumi ja selles olnud pärandaja vallasasju pärast 31. detsembrit 1996 kui M. P pärija, võttes seega

M. P pärandi vastu tegudega. T. H korraldas M. P pärandvaraks olnud eluruumis remonttööde

tegemist, valdas ja käsutas M. P eluruumi jäetud vallasvara. T. H täitis eluruumiga seotud kohustusi ja

valitses M. P pärandvara pärast viimase kadumist.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt tuleb pärandi avanemise ajaks lugeda maakohtu

otsuse jõustumise aeg, 9. veebruar 2008. T. H-l ei olnud võimalik pärandit pärast 31. detsembrit 1996

valdamisele ja valitsemisele asumisega vastu võtta, kuna M. P surm ei olnud tol ajal teada ega

tuvastatud. Kuna T. H suri 6. veebruaril 2007, ei saanud tal tekkida õigust pärandit vastu võtta ja

jõustus M. P testamendi asepärimist reguleeriv säte, mis määras T. H asemel pärijaks kostja.

Juhul kui pärandi vastuvõtmise tähtaja alguseks lugeda 31. detsembrit 1996, siis eeldas pärandi

vastuvõtmine tegudega, et pärandi vastuvõtja teadis, et on asunud pärandvara valdama pärijana.

Seega on vaja tuvastada pärija tahe pärandvara vastu võtta. Hageja väitel oli M. P T. H jaoks

teadmata kadunud, mitte surnud, mida tõendavad tõendid, mh T. H seletus.

Pärandi vastuvõtmine ei ole tõendatud ka seetõttu, et kuni 2002. aastani kehtis põhimõte, mille

kohaselt kaotas volikiri volitaja surmaga kehtivuse, kuid T. H tegutses pärast ema surma tema

volinikuna edasi, mis tõendab, et ta ei tunnistanud ema surma ja tegutses ema volinikuna, mitte

pärijana.

4. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt avaneb pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-tes 1 ja 2 sätestatu järgi pärand

pärandaja surnuks tunnistamise korral pärandaja surmapäevast. 21. detsembri 2007. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-07-26517 tunnistati M. P hageja avalduse alusel surnuks ja M. P eeldatavaks

surmaajaks luges kohus 31. detsembri 1996.

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 511 lg-st 4 jõustub ja kuulub täitmisele isiku

surnuks tunnistamise määrus, kui selle peale määruskaebuse esitamise tähtaeg on möödunud.

Kohtumäärus jõustus 9. veebruaril 2008, mistõttu on vaidlus M. P surmaaja üle Eesti NSV

tsiviilkoodeksi (TsK) § 23 lg 1 alusel ainetu, sest kohus ei saa praegust asja lahendades muuta

jõustunud kohtulahendis tuvastatud surmaaega.

PärS §-st 164 tuleneb, et enne 1997. a 1. jaanuari avanenud pärandit päritakse TsK sätete kohaselt,

kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsK § 551 lg 2 teises lauses on sätestatud, et pärandvara mingit

osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandi vastuvõtnuks. Nähtuvalt Riigikohtu

lahenditest tsiviilasjades nr 3-2-1-141-03 ja nr 3-2-1-130-05 on vaja tuvastada, et pärijal on olemas

tahe pärandvara vastu võtta.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 19 lg 5 sätestab, et kui isik on surnuks tunnistatud, siis

eeldatakse, et ta on surnud. Seega tulenevalt TsÜS § 19 lg-st 5, PärS § 3 lg-test 1 ja 2 ja TsMS § 511

lg-st 4 sai eeldada, et M. P on surnud ning tema eeldatav surmaaeg ja pärandi avanemise aeg on alates

kohtumääruse jõustumisest 9. veebruaril 2008 tagasiulatuvalt 31. detsember 1996. Kuna T. H suri

6. veebruaril 2007, s.o ligikaudu viis kuud enne kohtule M. P surnuks tunnistamise avalduse esitamist

ja aasta enne eelnimetatud kohtumääruse jõustumist, siis ei saanud T. H eeldada, et M. P on surnud,

kuivõrd seadusest tulenevalt saab isiku surnuks tunnistamise korral eeldus, et inimene on surnud,

põhineda vaid jõustunud kohtulahendil. Järelikult ei saanud T. H ka M. P pärandvara valdamise,

kasutamise ja käsutamisega pärijana vastu võtta, sest kuni tsiviilasjas nr 2-07-26517 kohtumääruse

jõustumiseni tuli eeldada M. P elusolekut.

T. H, kes valdas, kasutas ja käsutas M. P vara alates 31. detsembrist 1996, mh elas ema korteris

Tallinnas ning tegi korteris ja keldris remonti, sai seda teha volinikuna 29. detsembril 1987 M. P

antud notariaalselt tõestatud volikirja alusel. TsK § 175 lg 2 ja VÕS § 78 lg 1 lubasid kohustusi täita

ka kolmandal isikul, mistõttu võisid M. P eluasemega seotud kohustusi täita nii T. H kui ka hageja

ilma selleks volitusi omamata. Seega tõendavad kohtule esitatud kviitungid üksnes kohustuste

täitmist Eesti Energiale. Asjas esitatud T. H seletuskirjaga on tõendatud, et ta pidas ema teadmata

kadunuks, mitte surnuks, ka ei esitanud ta oma elu ajal kohtule avaldust M. P surnuks tunnistamiseks.

Seega ei ole hageja tõendanud oma väidet, et T. H pidas ema surnuks ja valdas, kasutas ning käsutas

tema vara pärijana. Lähtudes eeltoodust, on hagi põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta

rahuldamata.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või

saata asi tagasi maakohtule.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus otsuses käsitlenud kõiki hageja seisukohti ja selgitanud

nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja nõuet rahuldada. Ringkonnakohus nõustus kõigi

maakohtu seisukohtadega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist.

Apellatsioonkaebuses toodud hageja väited tuginevad sarnaselt hagis väljendatule ekslikule

seisukohale, et T. H võttis M. P pärandi tegudega vastu. Pärandi saab vastu võtta alates selle

avanemisest ja vastuvõtu tähtaja jooksul. Tegudega pärandi vastuvõtmine on tahteavaldus. Sellist

tahteavaldust saab teha juhul, kui ollakse teadlik pärandaja surmast. Juriidilises mõttes lähtutakse

teadmata kadunud isiku puhul eeldusest, et ta on elus (kehtiv TsÜS § 19 lg 5).

Olukorras, kus M. P surm oli tõenäoline, kuid kohtulikult tuvastamata, oli pärandi avanemiseks

vajalik isiku surnuks tunnistamine. Alles M. P surnuks tunnistamisest oli võimalik eeldada, et ta on

tegelikult surnud, ning järgnesid isiku surmaga kaasnevad juriidilised tagajärjed. Muu hulgas avanes

ka pärand tagasiulatuvalt alates tema surmapäevast 31. detsembril 1996 (PärS § 3 lg-d 1 ja 2).

Kui M. P ei oleks surnuks tunnistatud, poleks tema pärand avanenud ja seda ei oleks saanud keegi

vastu võtta ei tegudega ega muul viisil. Eeltoodu tõttu ei ole tähendust, kas T. H võis 1997. aastal

eeldada ema surma, millal ta ema surmast teada sai ja kas ta soovis ema järel pärida. T. H kui

pärimisest huvitatud isik oleks pärandi vastuvõtmiseks pidanud taotlema kohtult M. P surnuks

tunnistamist, et saada tema järelt kehtiva tahteavaldusega (pärandi valdama asumisega) pärida. M. P

surnuks tunnistamist taotles hageja alles pärast T. H surma.

Maakohus on põhjendanud oma otsuses, et T. H võis tegutseda nii volituse alusel kui ka ilma

volituseta, täites M. P lepingulisi kohustusi. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole sellel siiski

tähtsust, kuivõrd nimetatud tegudega ei saanud T. H pärandit vastu võtta ja seda vara pärijana

kasutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada

või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtus andis tunnistajana ütlusi Ülo

Männik, kuid maakohus asja lahendamisel tunnistaja ütlusi ei hinnanud. Kuigi hageja juhtis

apellatsioonkaebuses rikkumisele tähelepanu, ei andnud ringkonnakohus sellele mingisugust

hinnangut.

Hageja ei nõustu ringkonnaohtu põhjendustega, et T. H ei saanud tegudega pärandit vastu võtta.

Hageja hinnangul ei sätesta ükski kohaldamisele kuuluv õigusakt, et T. H pidi pärandi vastuvõtmiseks

olema teadlik oma ema surmast ja et ema pärandi vastuvõtmiseks pidi T. H ema olema kohtus

surnuks tunnistatud. Pärandi tegudega vastuvõtmiseks piisas hageja esitatud tõenditest - T. H elas

pärandvaraks olevas korteris, tegi remonti, müüs selles olnud vara ja käitus pärandvara suhtes

peremehena.

Pärandi vastuvõtmise tahte kujunemiseks ja selle olemasoluks ei pidanud T. H tegelikkuses ema

surma üldse eeldama. Tahe võtta pärandaja pärand vastu saab tekkida ja üldjuhul tekibki pärijal

pärandaja eluajal. Kuna T. H asus asja kasutama, valdama ning kandis asjaga seotud kulutusi, oli

tõendatud tema soov olla ema pärija. Isiku soovi oma ema vara pärida tuleks tegelikkuses eeldada.

Maakohus on Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-141-03 ja nr 3-2-1-130-05 väljendatud

seisukohad kontekstist välja rebinud ja tõlgendanud neid meelevaldselt. Lisaks käib Riigikohtu

seisukoht pärimisseaduse, mitte tsiviilkoodeksi kohta.

Tuvastamaks, et T. H võttis oma ema pärandi vastu, oli vaja välja selgitada kolm asjaolu: 1) pärandaja

surm, 2) see, et T. H valdas pärandvara ja 3) tahe. Kõik need asjaolud on kohtus tõendatud.

Tõendatud on ka T. H tahe - mitmete aastate jooksul suurte kulutuste tegemine näitab huvi vara vastu.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel ei ole tähtis, kas T. H võis tegutseda

eluruumis volituse alusel või volituseta, kuna ta ei saanud nagunii tegudega pärandit vastu võtta. T. H

sai tegudega pärandi vastu võtta. M. P volikirja tähtaeg möödus 29. detsembril 1990, seega ei saanud

T. H pärast seda kuidagi tegutseda enam volituse alusel ning seega kasutas, valdas ja käsutas T. H

M. P vara pärijana.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Praeguses asjas tuleb lahendada õiguslik küsimus sellest, kas isiku surnuks tunnistamise korral on

võimalik võtta vastu tema pärandvara, kui surnuks tunnistamise kohtulahend tehakse hiljem kui teod,

millega seadus seob pärandi vastuvõtmise.

11. Asjas on tuvastatud, et hageja abikaasa T. H ema M. P surmapäevaks on jõustunud kohtulahendi

kohaselt 31. detsember 1996. Pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi

avanemise ajal kehtinud seadust, kui rakendussätetest ei tulene teisti. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

PärS § 164 lg 2 kohaselt päritakse enne 1997. a 1. jaanuari avanenud pärandit TsK sätete kohaselt, kui

rakendussätetest ei tulene teisiti. Kuna rakendussätetest ei tulene teisiti, tuleb pärandi vastuvõtmisele

kohaldada TsK sätteid.

31. detsembril 1996 kehtinud TsK § 532 järgi loeti pärandi avanemise ajaks pärandaja surmapäev.

Kuna pärandaja surmapäev on tuvastatud kehtiva kohtulahendi alusel, leidis maakohus õigesti, et

kohus ei saa praeguses asjas muuta tuvastatud surmaaega ja vaidlus TsK § 23 kohaldamisele üle on

ainetu.

TsK § 551 lg 1 kohaselt peab pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma. Sama paragrahvi lg 2

esimese lause järgi loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandavara valitsema

või valdama, ja teise lause järgi loetakse pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija

kogu pärandi vastuvõtnuks. TsK § 551 lg 3 järgi peavad teises lõikes märgitud teod olema tehtud

kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.

12. Ringkonnakohus leidis, et juriidilises mõttes lähtutakse teadmata kadunud isiku puhul eeldusest,

et ta on elus. Pärandi tegudega vastuvõtmine on tahteavaldus ja seda saab teha juhul, kui ollakse

teadlik pärandaja surmast. Kuna T. H suri 2007, s.o enne pärandaja M. P surnuks tunnistamist 2008,

ei saanud T. H tegudega vastu võtta pärandit ja vara pärijana kasutada.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Asja lahendamisel on olulised viidatud TsK § 532 ja § 551.

Kohus on tuvastanud pärandaja surmaaja - 31. detsembri 1996. Esitatud materjalide järgi oli tema

testamendijärgseks pärijaks T. H ja asepärijaks kostja (I kd, leht 28). TsK § 534 p 2 kohaselt on

pärimisel testamendi järgi pärijaks kodanik, kes on elus pärandaja surma momendil. T. H suri

6. veebruaril 2007 (I kd, leht 14). Lähtuvalt testamendi sõnastusest on kostja pärijaks juhul, kui T. H

ei võtnud pärandit vastu.

Kohtud on viidanud varasematele Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-141-03 ja nr 3-2-1-

130-05. Kolleegium märgib, et viidatud tsiviilasjades ei olnud tegemist olukorraga, mil pärandaja

oleks olnud surnuks tunnistatud, st et tema surma aeg oleks tehtud kindlaks tagasiulatuvalt.

Kolleegium on seisukohal, et pärandi vastuvõtmise üks komponent on TsK § 551 lg 2 järgi ka pärija

tahe, kuid praeguse asja asjaolude korral on oluline üksnes see, kas T. H 31. detsembril 1996. a või

pärast seda asus faktiliselt M. P vara valitsema ja valdama (TsK § 551 lg-d 2 ja 3). Kui praegusega

sarnastel juhtudel oleks nõutav tuvastada isiku selge tahe pärandavara vastu võtta, ei oleks surnuks

tunnistamise korral võimalik pärandi vastuvõtmiseks seaduses (TsK) ettenähtud korda rakendada. See

aga oleks vastuolus pärimisõiguse tagatuse põhimõttega põhiseaduse § 32 lg 4 järgi.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata poolte väiteid ja tõendeid.

Muu hulgas tuleb hinnata tunnistaja Ü. Männiku ütlusi. Kui T. H seaduses sätestatud tähtaja jooksul

asus pärandvara valitsema või valdas faktiliselt pärandvara, tuleb hagi rahuldada.

13. Menetluskulude jaotus määratakse tervikuna kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemusest.

14. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu