3-2-1-124-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

ERGO Kindlustuse AS-i hagi Tehnovõrkude Ehituse OÜ

vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-17709

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

83 640 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood 10017013),

esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja vandeadvokaat Ingeri

Luik-Tamme

Kostja Tehnovõrkude Ehituse OÜ (registrikood 10407719),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17709 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada ERGO Kindlustuse AS-ile kassatsioonkaebuselt 17. juunil 2011 tasutud kautsjon

836 (kaheksasada kolmkümmend kuus) eurot 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ergo Kindlustuse AS (hageja) esitas 5. oktoobril 2005 Tallinna Linnakohtule hagid Tehnovõrkude

Ehituse OÜ (kostja) ja AS-i Spratfil vastu, milles palus neilt solidaarselt välja mõista hageja kasuks

kahjuhüvitise 1 308 685 krooni 46 senti ja viivise 322 krooni 69 senti päevas alates 5. oktoobrist

2005. Kuna Harju Maakohus jättis 18. aprilli 2007. a otsusega hagid rahuldamata, Tallinna

Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 12. märtsi 2008. a otsusega maakohtu ja ringkonnakohtu

otsused muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hagi AS-i Spratfil vastu, jätkus menetlus pärast

Riigikohtu eelnimetatud otsust üksnes hagis Tehnovõrkude Ehituse OÜ vastu.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Mihhail Rivshiniga (edaspidi kindlustusvõtja) 18. veebruaril

2005 kodukindlustuse lepingu (edaspidi kindlustusleping), millega kindlustati tule, vee,

loodusõnnetuse, vandalismi ja murdvarguse riski suhtes Tallinnas Loigu 1 kinnisasjal asuv hoone

(edaspidi kindlustatud hoone), mis kuulub OÜ-le Space Holding (edaspidi kinnisasja omanik).

10. augustil 2005 esitas kindlustusvõtja hagejale avalduse 2 279 109 krooni 90 sendi suuruse

kindlustushüvitise saamiseks kindlustatud hoone keldrikorruse üleujutamise eest

kanalisatsioonisüsteemist tulnud roiskveega 27. juulil 2005. Avalduse kohaselt said roiskvee

tagajärjel kahjustada hoone ja selle interjöör ning keldris olnud vara. Ruumid haisesid kalarapete

järele. Kindlustushüvitise saamise taotlusele lisati poolte koostatud avariiakt, mille kohaselt toimus

27. juulil 2005 kell 14.30 Lesta tänava ja Vabaõhukooli tee ristumise piirkonnas

kanalisatsiooniummistus, mis põhjustas kindlustatud hoone keldrikorruse uputuse. Ummistuse

põhjustas eeldatavasti AS Spratfil, mis väljutas rasvaseid kalajääke. Kostja ei olnud nõus hagejaga

kahju kooskõlastama. Hageja maksis kindlustusvõtjale kindlustushüvitisena kokku 1 308 685 krooni

46 senti, mille kandis kindlustusvõtja taotluse alusel kinnisasja omaniku arvelduskontole.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on tõendatud kostja kohustuste rikkumine ja selle tagajärjel

hagejal tekkinud kohustus hüvitada kahju, samuti tekkinud kahju suurus. Kindlustatud hoone

kanalisatsioonisüsteem vastas kõikidele kehtivatele nõuetele. Ei ole tõendatud ühtegi muud

kindlustusvõtja rikkumist, mis annaks aluse väita, et osaliselt vastutab tekkinud kahju eest

kindlustusvõtja ise. Kostja vastutab rikkumise eest sõltumata süüst. Ta vabaneks vastutusest üksnes

juhul, kui kohustuse rikkumine oli põhjustatud vääramatust jõust.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et on Tallinnas Kakumäe piirkonnas tegutsev vee-ettevõtja,

kes osutab tasulist heitvee ärajuhtimise teenust, sh kinnisasja omanikule, kes sõlmis 21. aprillil 2005

kostjaga kanalisatsiooniteenuse lepingu (edaspidi kanalisatsiooniteenuse leping). 27. juulil 2005

koostasid kostja töötaja Vladimir Beljakov ja kinnisasja omaniku esindaja tunnistaja Jevgeni

Prohorovi juuresolekul kanalisatsiooniummistuse kohta avariiakti, millesse märgiti, et eeldatavasti

põhjustas ummistuse AS Spratfil, mis väljutas rasvaseid kalajääke. Analüüsid kinnitasid, et

ummistuse põhjustaski AS Spratfil, mis laskis kalajääke kanalisatsiooni üle lubatud normi. Kostja

teatas 26. augusti 2005 kirjas hagejale, et ta ei vastuta kinnisasja omanikule väidetavalt tekkinud

kahju eest. Ka märkis kostja, et väidetav kahju on tõendamata ja nõutav hüvitis ebamõistlikult suur.

Hageja ei kaasanud kostjat elamu ülevaatusele, mistõttu ei saanud kostja väidetavat kahju ja hüvitist

hagejaga kooskõlastada.

Kostja viitas oma vastuväidete põhjendamisel ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

(ÜVVKS) § 11 lg-le 1 ja Tallinna Linnavolikogu 26. augusti 1999 määrusega nr 25 kinnitatud

"Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" (edaspidi eeskiri) p-dele 2.7.1

ja 2.7.2.2. Kui kindlustatud hoone oleks ehitatud nõuetele vastava projekti kohaselt ja oleks tehniliselt

korras ja kui kinnisasja kanalisatsioonile oleksid paigaldatud kaitseseadmed uputuse vältimiseks,

poleks reovesi sattunud kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse sõltumata ummistuse tekkimisest

ühiskanalisatsioonis. On tõenäoline, et kinnisasja kanalisatsiooni puhul ei olnud täidetud eeltoodud

õigusnormides sätestatud nõuded ning kinnisasja omanik peab ise kandma tekkinud kahjud. Kostja ja

kinnisasja omaniku vahelise lepingu p 4.1.2 järgi on kostja kohustatud hüvitama enda süül tekitatud

otsese kahju. Ei ole kostja tegu, mille tagajärjel saanuks kinnisasja omanikul kahju tekkida, samuti

puudub kostja süü. Asjaolu, et kostja on kanalisatsioonitorustiku valdaja ja omanik, ei anna iseenesest

alust tema suhtes vastutust kohaldada. Eeldades, et kinnisasja kanalisatsioon oli korras ja kinnisasja

omanik ise ei vastuta kahju eest, oleks õigeks kostjaks AS Spratfil. Kostja vastutuse välistavad ka

eeskirja p-d 1.3.10 ja 2.2.3 - kahju tekkimine vääramatu jõu tulemusena ning allpool heitvee

paisutuskõrgust paiknevate ruumide ja pindade üleujutus.

4. Harju Maakohus jättis 18. aprilli 2007. a otsusega hagid rahuldamata. Hageja esitas

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagid

rahuldada. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus tühistas 12. märtsi 2008. a otsusega

ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu ning

mõisteti hagejalt välja kohtukulud kostja kasuks. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja tagasi uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

5. Harju Maakohus jättis 29. aprilli 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja

kohtukulu kostja kasuks. Ei ole tõendatud, et kostja rikkus lepingut. Kahjustatud ruumid paiknesid

allpool heitvee paisutuskõrgust ja üleujutus toimus kanalisatsiooni kaudu. Kooskõlas ÜVVKS § 11

lg-tega 1 ja 2 ning eeskirja p-ga 2.7.2.2 ei kuulu kinnisasja kanalisatsioon ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni hulka ning kinnisasja kanalisatsiooni korrashoid on kliendi kohustus. Ei ole esitatud

tõendeid, et teistel samas piirkonnas kanalisatsiooni teenust tarbivatel majaomanikel oleks

pretensioone, samuti ei ole esitatud tõendeid, et torustik ei vastanud tehnilistele nõuetele. Väidetav

kahju tekkis üldkanalisatsioonis tekkinud ummistuse tõttu ja kohtu hinnangul puudus kostja

tegevuses torustiku valdajana ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. jaanuari 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamisel

juhinduma Riigikohtu otsuses antud juhistest ja seisukohtadest. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse

peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis 5. aprilli 2010. a määrusega kostja kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmata.

7. Harju Maakohus tegi 9. detsembril 2010 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt

kostja kasuks välja kohtukulu, mis vastas 5%-le hagihinnast.

Maakohus leidis, et eeskiri oli tüüptingimusena kanalisatsiooniteenuse lepingu osa, v.a eeskirja

p 2.2.3 teine lause. Maakohus nõustus hagejaga, et ka eeskirja p-d 2.7.1 ja 2.7.2.2 ei saanud

tüüptingimustena olla lepingu osaks ulatuses, milles neis viidatakse tehnilistele standarditele ning

normidele, kuna selline viide ei ole mõistetav ilma olulise pingutuseta. Ülejäänud osas on eeskirja

nimetatud punktid tüüptingimustena lepingu osaks. Pooled ei vaielnud, et kinnisasja kanalisatsioon

vastas lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktide nõuetele ning kanalisatsioonil puuduva

tagasilöögiklapi olemasolu ei olnud lepingu sõlmimise ajal seadusest tulenevalt kohustuslik. Lepingu

p 4.1.2 ei ole VÕS § 106 lg 2 alusel tühine ja on lepingu osaks. Lepingu p-s 4.1.2 ei välistatud kostja

vastutust tahtliku rikkumise korral. Kostja on vastutav süüliselt toimepandud lepingurikkumise

korral. Lepingu p 4.1.2 ei ole tüüptingimusena ebamõistlikult teist lepingupoolt kahjustav.

Maakohus leidis veel, et kindlustusvõtja oli lepingu alusel kaitstud kolmandaks isikuks ning lepingust

tuleneva kohustuse rikkumise korral oli tal õigus nõuda kostjalt endale tekitatud kahju hüvitamist.

VÕS § 492 lg 1 alusel läks hagejale üle kindlustusvõtjale kuulunud nõue kostja vastu.

Kindlustusvõtja sõlmis kinnisasja omaniku seadusliku esindajana lepingu kostjaga. Seega oli

kindlustusvõtja kostjale äratuntav. Lepingu sõlmimisel olid kindlustusvõtja kui hoone elaniku õigused

ja huvid lepingu täitmise käigus samal määral ohustatud kui kinnisasja ja sama hoone omaniku

õigused ja huvid. Lepingu sõlmimisel sai eeldada kinnisasja omaniku tahet kaitsta elamus elavate

isikute huvisid ja õigusi ning kindlustusvõtja kui kolmas isik oli kostjale äratuntav.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud kinnisasjal asuva hoone keldrikorruse üleujutamine

ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tõttu. Tõendeid kogumis hinnates järeldas maakohus, et

selgesõnaliselt viidatakse ühiskanalisatsioonis ummistuse olemasolule üksnes 27. juuli 2005. a

avariiaktis (I kd, tl 65), kuid ainuüksi selle tõendiga ei ole tõendatud ummistuse olemasolu kostjale

kuuluvas ühiskanalisatsioonis. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisasjal asuva hoone

kanalisatsioonisüsteemil ei olnud kaitseseadet ehk tagasilöögiklappi. Tunnistaja ütlustega on

tõendatud, et kostja teavitas enne lepingu sõlmimist kindlustusvõtjat kui kinnisasja omaniku juhatuse

liiget. Kaitseseadme olemasolu oleks õnnetuse toimumise välistanud. Kuivõrd ummistuse teke

ühiskanalisatsioonis ei ole tõendatud, oleks võimalikel muudel juhtudel (näiteks heitveetaseme tõusul

ühiskanalisatsioonis) õnnetusjuhtumi toimumise täielikult välistanud kaitseseadme olemasolu

kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis.

Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostja rikkus lepingut. Tõendatud pole, et heitvesi tungis

kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi ühiskanalisatsioonis toimunud ummistuse tõttu. Samas on

tõendatud, et 27. mail 2005 tungis heitvesi kinnisasjal asuva hoone keldrikorrusele läbi seal asunud

äravoolutrapi. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et samal ajal oli takistatud ka kinnisasjalt endalt

heitvee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni. Kaitseseade oleks ära hoidnud kahju, kuid nende

paigaldamine kinnisasja kanalisatsioonisüsteemi ei olnud kostja kohustuseks ega tema mõjusfääris

ning sellise kaitseseadme puudumine ei ole käsitatav kostja süülise lepingurikkumisena. Hageja ei ole

välja toonud ega tõendanud mis tahes muid asjaolusid, millest tulenevalt võiks kostjat lugeda lepingut

süüliselt rikkunuks. Praeguses vaidluses ei ole tuvastatud ka asjaolusid, mille tõttu vastutaks kostja

tekkinud kahju eest deliktilisel alusel.

Lisaks märkis maakohus, et hageja pole tõendanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Asja

kahjustamisel tuleb kahju tekitajal hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse

seisukorda. Asja parandamine peab toimuma mõistlikel tingimustel ehk kahjustatud isik peab

võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kõige odavamat võimalust ei pea valima üldjuhul

siis, kui see oleks selgelt vähem kvaliteetne. Hageja pole tõendanud, millised olid kahjustatud hoone

remontimise vajalikud ja mõistlikud kulud. Hageja esitatud eelkalkulatsioonid ei tõenda neid kulusid.

Tõendatud pole ka hageja väide, et hoonet esialgsel kujul ei taastatud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et

tegelikult hoone remonditi ning et remondi kuludokumendid olid olemas. Tunnistaja ütlustes toodu ei

ühti AS-i Riigel koostatud kalkulatsiooniga. Kuna elamu tegelikult siiski taastati, oleks hagejal olnud

võimalik esitada kohtule tõendid tegelike remondikulude maksumuse kohta. Seda hageja ei teinud.

Kohtu arvates ei saa asja kahjustamisest tuleneva hüvitise suuruse määramisel VÕS § 132 lg 3 järgi

arvestada seda, millised toreduslikud lisaomadused olid asjal enne selle kahjustamist, kuivõrd

VÕS § 132 lg 3 räägib selgesõnaliselt mõistlikest kuludest. Mõistlikud kulud on vähimad ja

põhistatud kulud, mis tagavad asja kahjustuste kõrvaldamise ilma oluliselt halvendamata selle

kvaliteeti. Asjaolu, kas taastamisel kasutatakse näiteks tavalisi või väärispuidust uksi, ei ole sellises

olukorras arvestatav, kuna ka tavaline uks täidab samasugust funktsiooni. Hageja ei ole tõendanud,

millisel määral suurendas tavapärasest kallimate materjalide kasutamine võimalikku kahju.

VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju,

mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja

arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus nõustus kostjaga, et

viimane ei oleks saanud ka lepingu rikkumise puhul ette näha, et tema tekitatav võimalik kahju on

tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna hoones on kasutatud erakordselt kalleid materjale. Isegi

juhul, kui kostja vastutaks tekitatud kahju eest, ei ole hageja tõendanud, et kahju suuruseks on

hagiavalduses nõutud summa. Kahju suurus on tõendatud üksnes 370 092 krooni 20 sendi ulatuses.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et see summa ei oleks vähim ja mõistlik kulu, millega oleks

saanud kõrvaldada elamu keldrikorrusele üleujutuse tagajärjel tekkinud kahjustused.

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega mõista kostjalt hagejale välja kahjuhüvitis 83 643 eurot, 40 280 euro suurune viivis alates

5. oktoobrist 2005 kuni 29. septembrini 2010 ja alates 30. septembrist 2010 kuni põhinõude

täitmiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata

ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustel. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Riigikohtu 12. märtsil 2008 samas asjas tehtud otsuse p-s 14 antud juhise järgi pidi maakohus asja

uuel arutamisel juhul, kui hageja nõuab, et kostja hüvitaks kindlustusvõtjale tekitatud kahju, ja viitab

seejuures kostja lepingurikkumisele, selgitama, kas kostja vastutab VÕS § 492 lg-st 1 tulenevalt

hageja ees seetõttu, et ta vastutab lepingu rikkumisest tulenevalt kindlustusvõtjale kahju tekitamise

eest. Seda, et mingit muud nõuet kui kindlustushüvitise väljamaksmise tõttu kindlustusandjale

seaduse alusel üle läinud nõuet hageja praeguse menetluse raames ei hage, kinnitas hageja ka

29. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil. Seega tuleb hinnata, kas hageja on kohtule esitanud

asjaolud, mille alusel saab järeldada, et kuna hageja maksis kindlustuslepingu alusel välja

1 308 685 krooni 46 senti, läks hagejale üle mingi nõue kostja vastu. Juhul kui see on nii, tuleb

hinnata allpool toodud asjaolusid.

Hageja tugines hagi alusena kinnisasjal asuvale hoonele kanalisatsiooniuputusest tekkinud kahjule.

Muule kui hoonele tekkinud kahjule hageja ei tugine. Hagejale kui kindlustusandjale võis

kanalisatsiooniuputusest hoonele tekkinud kahju hüvitamise nõue üle minna VÕS § 492 lg 1 alusel

juhul, kui ta kindlustusandjana oleks hüvitanud kindlustuslepinguga hõlmatud nõude, mis

kindlustusandjal või kindlustatud isikul oleks kostja vastu olnud. Seega tuleb hinnata, kellele hageja

kindlustuslepingust tuleneva soorituse tegi ja kas ja milline nõue sellel isikul, kellele sooritus tehti,

kostja vastu oli.

Algses hagiavalduses märkis hageja selgesti, et ta hüvitas kindlustusvõtjale tekkinud kahju. Asjas

toimunud viimasel maakohtu istungil 29. septembril 2010 (IV kd, tl 31 jj) märkis hageja, et talle läks

üle lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mis OÜ-l Space Holding oli kostja kui

lepingu alusel teenuse osutaja vastu. 29. aprillil 2011 toimunud ringkonnakohtu istungil teatas hageja

esindaja, et ta tugineb nii sellele, et hagejale kui kindlustusandjale läks üle kindlustusvõtjale

kuulunud nõue, kui ka sellele, et talle läks üle nõue, mis oli OÜ-l Space Holding. Kuivõrd see, kelle

nõue hagejale üle läks, sõltub sellest, kellele hüvitas kindlustusandja tekkinud kahju, on oluline

kindlustusandja tegelik tahe ja käitumine kindlustushüvitise maksmisel. Kindlustushüvitise

maksmisega mingile kindlale isikule ei saa kindlustusandjale üle minna kõik võimalikud nõuded, mis

ükskõik kellel kindlustusjuhtumi tõttu kahju tekitanud isiku vastu olla võivad. Samuti ei saa

kindlustusandja aastaid hiljem valida, kelle nõue talle seaduse alusel üle läks. Kuivõrd algses

hagiavalduses ja pikka aega menetluse kestel tugines hageja sellele, et ta hüvitas kindlustusvõtja

kahju temale endale, ja hageja muutis oma seisukohti alles 2010. aastal, siis tuleb lähtuda sellest, et

hageja hüvitas kahju kindlustusvõtjale. Järelikult sai hagejale üle minna üksnes see nõue, mis

kindlustusvõtjal sai olla kostja vastu.

Ringkonnakohtu hinnangul sai hagejale kui kindlustusandjale üle minna see nõue, mis kuulus enne

nõude üleminekut isikule, kellele hageja kindlustushüvitise välja maksis. See, kellele hageja kahju

hüvitas, sõltus sellest, kellele soovis hageja kindlustusandja sooritust teha, ja sellest, kas see isik oli

kindlustusvõtja või kindlustatu.

Hageja kinnitas 29. aprillil 2011 toimunud ringkonnakohtu istungil, et hageja tegi

kindlustusväljamakse kui soorituse kindlustusvõtjale, sest kuigi raha kanti üle kinnisasja omaniku

pangakontole, tehti nimetatud rahaülekanne üksnes seetõttu, et kindlustusvõtja andis hagejale

vastavasisulise korralduse. Selles osas tuleb hagejaga nõustuda, et viimane tegi kindlustushüvitise

väljamakse soorituse kindlustusvõtjale ja mitte kinnisasja omanikule. Sellise järelduse saab teha nii

seetõttu, et hageja seda 29. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil kinnitas, kui ka seetõttu, et

kindlustusvõtjale maksmise tahet väljendas hageja ka 2005. aastal esitatud esialgses hagiavalduses

(I kd, tl 6, hagiavalduse p 3.1.c). Seda, et sooritus tehti kindlustusvõtjale, kinnitab ka asjaolu, et

kindlustusvõtja esitas kindlustushüvitise saamise taotluse, milles märkis hüvitise saajaks ennast ja

palus raha üle kanda kinnisasja omaniku kontole (I kd, tl 58). Seda, et hageja soovis hüvitise

väljamakse soorituse teha kindlustusvõtjale, mitte kinnisasja omanikule, kinnitab ka AS-i Hansapank

õiend (I kd, tl 38), milles AS Hansapank teatas, et ta on nõus kinnisasja omaniku hoones toimunud

uputuse eest hüvitise väljamaksmisega kindlustusvõtjale. Selle asjaolu tõttu, et raha kanti üle

kinnisasja omaniku pangakontole, ei saa järeldada, et hageja tegi kindlustushüvitise väljamaksmise

soorituse kinnisasja omanikule, sest hageja tegi pangaülekande kindlustusvõtja korraldusel ning seega

järgis kindlustusvõtja juhiseid talle väljamaksmisele kuuluva rahalise kohustuse täitmise viisi osas.

Seega sai kindlustushüvitise väljamaksmisega minna hagejale üle see nõue, mis kindlustusvõtjal oli

kostja vastu.

Kuna kindlustusvõtja ei olnud kinnisasja omanik ja seega ei kuulunud talle ka kinnisasja oluliseks

osaks olev hoone, siis ei saanud tal olla ka asja kahjustamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet (ei

lepingulist ega lepinguvälist) kostja vastu. Hageja esitas kahju koosseisu ja kahju suuruse

tõendamiseks kohtule aga ainult kanalisatsiooniuputuse tõttu ehitisele tekkinud kahju asjaolud.

Seetõttu ei saanud hagejal olla kostja vastu oma asjade kahjustamisest tulenevat nõuet.

Eespool toodud põhjustel asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja soovis kindlustushüvitise

väljamaksmise soorituse teha kindlustusvõtjale ja mitte kinnisasja omanikule, mistõttu ei saanud

viimase kahjuhüvitamise nõue hagejale üle minna. Sellel, millise õigussuhte tõttu ja millisel

õiguslikul alusel kindlustusvõtja lasi hagejal raha kinnisasja omanikule üle kanda, ei ole praeguse

tsiviilasja lahendamisel tähendust. Samuti ei ole neile asjaoludele menetluses viidatud, mistõttu ei saa

kohus neid asjaolusid arvesse võtta. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja 29. aprillil 2011 toimunud

kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et hagejale pidi igal juhul üle minema ehitise kahjustamisest

tulenev võimalik nõue, sest kindlustusobjektiks oli ehitis ja hageja hüvitas ehitise kahjustamisest

tuleneva kahju.

VÕS § 492 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kui kindlustusandja maksab välja kindlustushüvitise, siis

läheks kindlustusandjale üle üksnes see nõue, mis isikul, kellele tekkinud kahju kindlustusandja

hüvitas, tegelikult olemas oli. Sellest sättest tulenevalt ei saa kahju kannatanud isik enam ise kahju

hüvitamise nõuet kahju tekitaja vastu esitada siis, kui kindlustusandja hüvitab talle kahju. Juhul kui

kindlustusandja ei hüvita kahju kannatanud isikule kahju, ei saa kahju kannatanud isik kahju

hüvitamise nõudest VÕS § 492 lg-s 1 sätestatu tõttu ilma jääda. Vastupidine lahendus, kus kahju

kannatanud isik peaks oma nõude kindlustusandjale kaotama ka olukorras, kus kindlustusandja ei

maksa kahju kannatanud isikule hüvitist, oleks ebaõiglane. Kuivõrd hageja väitis, et talle läks üle

kinnisasja omanikule kuulunud nõue, mis viimasel oli kostja vastu kahju tekitamisest tulenevalt, tuli

tuvastada, kas hageja hüvitas kindlustuslepingu alusel just kinnisasja omaniku kahju. See aga ei ole

praegusel juhul tõendatud. Olukorras, kus hageja kindlustusandjana tegi kindlustushüvitise soorituse

kindlustusvõtjale, ei saa hageja kindlustusandjana realiseerida kinnisasja omaniku võimalikku nõuet

kostja vastu, sest nii kaotaks viimane oma nõudeõiguse, ilma et ta oleks üleüldse kellegi käest asja

kahjustamisest tulenevat hüvitist saanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga asjaolu, et hageja pidas kindlustusvõtjat ekslikult kinnisasja

omanikuks ja seetõttu ka kindlustatud isikuks VÕS § 424 lg 1 tähenduses, olla teistsuguse

kohtuotsuse tegemise aluseks. Selle tõttu, et hageja ei selgitanud välja kindlustatud isikut - kinnisasja

omanikku -, ei saa viimane ilma jääda kahju hüvitamise nõudest olukorras, kus talle ei ole

kindlustushüvitist makstud. Hageja pidi enne väljamakse tegemist teadma, et vaidlusaluse kinnisasja

omanikuks ei ole kindlustusvõtja, sest hageja hagiavalduse lisana kohtule esitatud kirjas, milles

AS Hansapank annab nõusoleku kindlustushüvitis välja maksta kindlustusvõtjale ja mille võttis

hageja hüvitise väljamaksmisel aluseks, märkis AS Hansapank, et kinnisasi kuulub OÜ-le Space

Holding.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 424 lg-t 1, mis sätestab kindlustatud

isiku mõiste. Kindlustuslepingus oli tõepoolest ekslikult märgitud, et kinnisasjal asuva hoone

omanikuks on kindlustusvõtja. Praegu ei ole enam võimalik tuvastada, mis asjaoludel jäi üle

kontrollimata kindlustatud elamu omandiõigus, kuid on ilmne, et kindlustati elamut ja selle kaudu

selle omanikule kahju tekkimise riski (lepingu sõlmis kindlustusvõtja, kuna tema oli elamu valdaja).

Juhul kui ringkonnakohus oleks analüüsinud kindlustusvõtja ja hoone omaniku kindlustushuvi

(VÕS § 478) olemasolu või selle puudumist ning VÕS § 424 lg-s 1 sätestatud kindlustatud isiku

mõistet, oleks ringkonnakohus tõenäoliselt jõudnud järelduseni, et elamu kindlustusriskide osas oli

kindlustatud isikuks kinnisasja omanik. Kolmanda isikuga seotud kindlustusriski kindlustamisel ei

pea kindlustusandja nõudma kindlustusvõtjalt tõendeid selle kohta, et kindlustuslepingu sõlmimiseks

on olemas kolmanda isiku nõusolek, kuna nõusolekul on tähendus kindlustushüvitise väljamaksmisel.

Kindlustusvõtja võis VÕS § 463 lg-st 2 tulenevalt esitada avalduse kinnisasja omanikule kui

kindlustatud isikule kindlustushüvitise maksmiseks. Kuna praegusel juhul paluski kindlustusvõtja

maksta kindlustushüvitise välja kinnisasja omanikule, siis mingite täiendavate nõusolekute küsimise

kohustust VÕS § 463 lg 3 järgi hagejal ei tekkinud. Muule isikule (sh kindlustusvõtjale endale) oleks

hageja saanud teha väljamakse üksnes juhul, kui kindlustusvõtja oleks oma kahjuavaldusele lisanud

kinnisasja omaniku kirjaliku kinnituse selle kohta, et kindlustusleping on sellistel tingimustel

sõlmitud kinnisasja omaniku nõusolekul.

Isegi juhul, kui kinnisasja omanik oleks andnud VÕS § 463 lg-s 3 sätestatud nõusoleku

kindlustushüvitise väljamaksmiseks kindlustusvõtjale ja kindlustushüvitis oleks välja makstud

kindlustusvõtjale, oleks kinnisasja omaniku kahju hüvitamise nõue vastustaja vastu ikkagi seaduse

alusel hagejale üle läinud. Hüvitist saama õigustatud isik oleks ikkagi olnud kinnisasja omanik ja

tema kahju oleks ikkagi hüvitatuks loetud, sest hüvitisest loobumine kellegi teise kasuks oleks olnud

tema enda otsus, mis juriidiliste isikute puhul saab üldjuhul toimuda mingite kohustuste katteks. Kui

kohustusi ei eksisteeriks, jäänuks kinnisasja omanikule alusetu rikastumise nõue kindlustusvõtja

vastu.

Ringkonnakohus on jätnud arvestamata, et kindlustusvõtja oli kinnisasja omaniku juhatuse liige ja

seega oli kinnisasja omanik temale kuuluva eseme suhtes kindlustuslepingu sõlmimisest,

kahjujuhtumi toimumisest ja hüvitise väljamaksmise asjaoludest teadlik. Samuti ei ole kinnisasja

omanik ise kellegi vastu nõudeid esitanud, mis viitab samuti sellele, et ta pidas ennast kindlustatud

isikuks ja luges tekitatud kahju hüvitatuks kindlustushüvitise väljamaksmisega.

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, mis puudutas nõude üleminekut kinnisasja omanikult

hagejale ja selles osas ei ole apellatsioonkaebust esitanud ka kostja. Kohus ei ole pooltega arutanud

seisukohta, et aastaid hiljem ei saa kindlustusandja valida, kelle nõue talle üle läks. Ebaõige on

ringkonnakohtu märgitu, et hageja muutis oma seisukohta selles osas, kelle nõue talle üle läks, alles

2010. aastal. Riigikohus saatis 12. märtsi 2008 otsusega praeguse tsiviilasja tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks ja esimeses maakohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja esitanud oma

täiendavad põhjendused regressinõude ja selle seaduse alusel ülemineku kohta. Hagejal oli

TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi õigus oma seniseid seisukohti kindlustatud isiku ja nõude seaduse alusel

ülemineku kohta täiendada ja parandada.

12. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonkaebusest ilmneb, et kaebus ei puudutagi

otseselt kostjat ega kostja õigusi. Ringkonnakohus on vaidlusalust kindlustussuhet õigesti käsitlenud,

materiaalõigust on õigesti kohaldatud.

Kostja arvates on hagi rahuldamine välistatud sõltumata sellest, millisele seisukohale asuda

kindlustuslepingut reguleerivate sätete kohaldamise küsimuses. Ringkonnakohtu seisukohad on õiged

ja põhjendatud ning täielikult kooskõlas ka Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsusega. Kindlustusandja

ei ole omandanud nõuet, mida ta üritab kostja vastu maksma panna. Samuti ei ole ringkonnakohus

rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on väljunud hagi ja sellele esitatud vastuväidete piiridest,

hinnates küsimust, kellele maksis hageja kindlustushüvitise. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad

hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste

esitamise. TsMS § 5 lg-s 1 sätestatakse, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

TsMS § 5 lg 2 teises lauses sätestatakse, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Õige on kassatsioonkaebuses märgitu, et kuna pooled ei vaielnud enne Riigikohtu 12. märtsi 2008. a

otsust nõude olemasolu ja ülemineku üle, siis ei olnud hagejal tarvis põhjendada nõude üleminekut.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja muutis oma seisukohta selles osas, kelle nõue talle üle

läks, alles 2010. aastal. 24. septembril 2008, s.o pärast seda, kui Riigikohus saatis 12. märtsi 2008. a

otsusega asja uueks arutamiseks maakohtule, esitas hageja täiendava seisukoha, milles märkis oma

põhjendused regressinõude ja selle ülemineku kohta. Muu hulgas märkis hageja: "Käesoleval juhul

kindlustati eset ja kuna ese kuulus OÜ-le Space Holding, siis tekkis temal kahju ja nõue kahju tekitaja

vastu. See kahju hüvitamise nõue läks VÕS § 492 lg 1 alusel peale kindlustushüvitise väljamaksmist

üle hagejale" (III kd, tl 86). 1. juunil 2010 esitatud täiendavates seisukohtades märkis hageja, et

kinnisasja omanik oli kindlustatud isikuks VÕS § 424 ja § 492 tähenduses ning et haginõude sisuks ei

ole kindlustusvõtjale tekitatud kahjust tulenevad nõuded, vaid üksnes kinnisasja omaniku nõuded,

mis tal tekkisid kinnisasja kahjustamise tõttu (IV kd, tl 19). Maakohtu 29. septembri 2010. a

eelistungi protokollist nähtub hageja järgmine seisukoht: "Lepingu rikkumisega on tekitatud kahju

OÜ-le Space Holding. OÜ Space Holding oli kindlustatud isik, viitan VÕS §-le 424. OÜ Space

Holding sai ka reaalselt kindlustushüvitisena raha" (IV kd, tl 33).

Kostja ei ole ka pärast seda, kui Riigikohus oli saatnud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks,

seadnud kahtluse alla, et hageja maksis kindlustushüvitise kinnisasja omanikule. Kuigi esialgses

hagiavalduses oli hageja märkinud, et ta maksis kindlustushüvitise kinnisasja omanikule, parandas ta

oma seisukoha edasise menetluse käigus. Maakohus on selle parandusega arvestanud ning kostja ei

esitanud sellele vastuväiteid. Maakohtus tuvastas asja teise läbivaatamise järel tehtud kohtuotsuses, et

pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kahjuhüvitise kinnisasja omanikule (IV kd, tl 75). Kostja on

maakohtu 29. septembri 2010. a eelistungil üksnes väitnud, et tema arvates ei olnud kinnisasja

omanik kindlustatud isikuks.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et ta maksis kindlustushüvitist kindlustusvõtjale. Kostja

ei väitnud ei apellatsioonkaebuse vastuses ega ringkonnakohtu istungil, et hageja ei ole maksnud

kindlustushüvitist kinnisasja omanikule. Eeltoodu tõttu ei olnud kolleegiumi arvates ringkonnakohtul

õigust seada kahtluse alla, kas hageja maksis kindlustushüvitist kinnisasja omanikule, ning jätta hagi

rahuldamata põhjusel, et hageja maksis kindlustushüvitise üksnes kindlustusvõtjale. Ka 29. aprillil

2011 toimunud ringkonnakohtu istungil tugines hageja sellele, et ta on maksnud kinnisasja omanikule

kindlustushüvitist ja nõuab hagis kinnisasja omanikule tekitatud kahju hüvitamist. See, et ta vastas

ringkonnakohtu küsimusele ja ütles, et tugineb nii kindlustusvõtjalt üle tulnud kui ka kinnisasja

omanikult üle tulnud nõudele, ei tähenda, et ta loobus varasemast väitest, et ta maksis

kindlustushüvitist kinnisasja omanikule (vt IV kd, tl 118-119). Kuivõrd kostja ei ole seadnud kahtluse

alla, et hageja maksis kindlustushüvitise kinnisasja omanikule, siis ei ole tähtsust, kelle vastu soovis

hageja kindlustushüvitist makstes oma kohustust täita.

Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 4 lg-s 2 ja § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. See rikkumine on

kolleegiumi arvates menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi, sest see võis

tuua kaasa ebaõige otsuse.

15. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika seisukoha kujundamiseks vajalikuks selgitada, et

ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kui kindlustusandja maksab kindlustushüvitise õigustamatule

isikule, siis kaotab kindlustushüvitist saama õigustatud isik oma nõudeõiguse kindlustusandja vastu.

Kassaator on ekslikul seisukohal, et juhul, kui kindlustusandja maksab alusetult kindlustushüvitise

kindlustusvõtjale selle asemel, et maksta seda kindlustatud isikule, siis tekib kindlustatud isikul

alusetust rikastumisest tulenev nõue kindlustusvõtja vastu. Seadusest ei tulene, et kindlustusandja

kohustus sellisel juhul lõpeks. Järelikult on kindlustushüvitist saama õigustatud isikul eelkirjeldatud

juhul jätkuvalt õigus nõuda kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Kindlustusandjal on eelkirjeldatud

juhul kindlustusshüvitise õigustamatult saanud isiku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue

VÕS § 1028 jj järgi.

16. Kuna kolleegium saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule ning ringkonnakohus peab

hageja apellatsioonkaebuse alusel hindama maakohtu otsuse õigsust, siis on mõistlik selgitada

maakohtu mõne õigusliku seisukoha ekslikkust.

Maakohus leidis, et kostja vastutus on välistatud selle tõttu, et kahju ei oleks tekkinud, kui kinnisasja

kanalisatsioonil oleks olnud kaitseseade (tagasilöögiklapp). Riigikohus on samas asjas andnud varem

maakohtule juhise, mille järgi põhjendasid kohtud vääralt hagi rahuldamata jätmist kaitseseadmete

puudumisega kinnisasja kanalisatsioonisüsteemis ning nii pärast kaitseseadmete paigaldamise

kohustuse kehtestamist (ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata

jätmine anda alust vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse

korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

2-08, p 16). Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). Seega sai kaitseseadmete puudumine anda Riigikohtu juhise

järgi aluse üksnes kahjuhüvitise vähendamiseks.

Maakohus on valesti tõlgendanud ka kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivaid sätteid.

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja

kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda teinud

(vt Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12; 24. septembri 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 13; 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Samas

juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni,

mitte tegelikult kanatud kulutuste alusel. Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral

mõistab kohus kahjuhüvitise välja kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures, kostja

vastuväiteid. Juhul kui hageja on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud

kulutuste järgi, siis võib kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused

mõistlikus ulatuses. VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta

nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).

Maakohus on eeltoodud põhimõtteid eiranud ning leidnud, et hageja oleks pidanud tõendama, palju ta

elamu remondiks kulutas. Lisaks tõlgendas maakohus VÕS § 132 lg-t 3 valesti veel selliselt, et leidis,

et hagejal on õigus saada hüvitist tavalisest materjalist ukse väärtuse ulatuses, ehkki asendada oli vaja

väärispuidust uks. Kolleegium selgitab, et kannatanu saab VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt taotleda

endise olukorra taastamist. Seega juhul, kui kahjustada sai väärispuidust uks, on tal õigus nõuda ka

selle taastamise kulude hüvitamist. Kostja taotlusel võib kohus hüvitist siiski vähendada VÕS § 140

lg 1 järgi (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Asja kahjustamise

korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja

mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja

kahjustamisest hilisemal ajal (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).

Maakohus on ekslikult tõlgendanud ka VÕS § 127 lg-t 3, leides, et kostja ei saanud ette näha, et tema

tekitatav võimalik kahju on tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna hoones on kasutatud

erakordselt kalleid materjale. Kolleegium selgitab, et kahju ettenähtavuse all VÕS § 127 lg 3 järgi

mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud pool ette või pidi ette nägema,

mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool

vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju

võis tekkida.

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu