3-3-1-61-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-61-11

Otsuse kuupäev

13. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Nele Gerbersoni kaebus Sotsiaalkindlustusameti Põhja

Pensioniameti 26. veebruari 2010. a otsuse nr 254076/3

tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-

10-1227

Menetluse alus Riigikohtus

Nele Gerbersoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Nele Gerbersoni kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai

2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1227 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nele Gerberson esitas 2. veebruaril 2010 Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanemahüvitise ja

sünnitushüvitise vahe hüvitamiseks.

2. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo (Sotsiaalkindlustusamet)

26. veebruari 2010. a otsusega nr 254076/3 jäeti N. Gerbersoni taotlus vanemahüvitise seaduse

(VHS) § 3 lg 8 ja Vabariigi Valitsuse 1. aprilli 2004. a määrusega nr 94 vastu võetud "Vanemahüvitise

ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise kord" (vanemahüvitise kord) § 1 alusel rahuldamata. Viimati

nimetatud sätte kohaselt hüvitatakse sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe sünnitushüvitisele

õigust omavale isikule, kui temale määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud VHS § 3 lg 8 alusel

varasemast tulust. N. Gerbersoni 2009. a ühe kalendrikuu tulu oli suurem kui 2006. a ühe kalendrikuu

tulu. Seega ei arvutatud hüvitist varasema tulu põhjal, vaid kooskõlas VHS § 3 lg-ga 3.

3. N. Gerberson esitas eelnimetatud otsusele vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusameti Põhja

Pensioniameti pensionikomisjoni 23. aprilli 2010. a otsusega nr 1.1-6.TL11/21 rahuldamata.

4. N. Gerberson esitas 12. mail 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Sotsiaalkindlustusameti 26. veebruari 2010. a otsus nr 254076/3 ja teha vastustajale ettekirjutus

taotluse rahuldamiseks vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamiseks VHS § 3 lg 8 teise

lause alusel, kuna:

1) vaidlustatud otsus pole kooskõlas vanemahüvitise seaduse eesmärgi ja mõttega;

2) vaidlustatud otsus on vastuolus põhiseaduse § 12 lg-ga 1. Vaidlustatud otsusega koheldakse

kaebajat ebavõrdselt, võrreldes teiste lapsega kodus olevate vanematega, kuna kaebaja sissetulek

vähenes järsult mitme kuu palga võrra. Kui 2007. a määrati kaebajale vanemahüvitis 18 445 kr kuus

ning sünnitushüvitis 67 141 kr, siis 2010. a määratud vanemahüvitise suuruseks on 20 201 kr kuus,

sünnitushüvitis aga vaid 17 333 kr. Tööl käies oli tema brutopalgaks 21 000 kr kuus, rasedus- ja

sünnituspuhkusele jäädes pidi ta aga viis kuud hakkama saama üksnes 17 000 kr suuruse

sünnitushüvitisega, mis on sisuliselt tema ühe kuu palk. Seetõttu tuleks VHS § 3 lg 8 teist lauset

põhiseadusest lähtuvalt kohaldada ka nende suhtes, kellel järjestikuste sündide korral järgmine

vanemahüvitis on suurem kui eelmine vanemahüvitis. Vastustaja peaks VHS § 3 lg 8 teist lauset

rakendama kõigi hüvitise taotlejate suhtes, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue

kuu vanuseid lapsi.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 24. augusti 2010. a otsusega asjas nr 3-10-1227 kaebuse, tühistas

Sotsiaalkindlustusameti 26. veebruari 2010. a otsuse nr 254076/3 ning tegi Sotsiaalkindlustusametile

ettekirjutuse hüvitada N. Gerbersonile vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe kohtuotsuses toodud

kohtu seisukohtadest lähtuvalt 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohus leidis:

1) VHS § 3 lg 8 kehtib alates 1. septembrist 2007 järgmises redaktsioonis: "Kui hüvitise taotlejal,

kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi, on käesoleva paragrahvi

lõigete 1-22 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem, kui talle eelmisel korral

määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, või sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus

varasemast tulust. Sünnitushüvitisele õigust omavale isikule hüvitatakse alates lapse sünnist hüvitise

ja sünnitushüvitise vahe Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." Kõnealune regulatsioon sisaldus

seaduse kehtestamisel 2003. a sama paragrahvi lg-s 7. Vaidlusalune teine lause on mõlemas

redaktsioonis identne;

2) sätte teksti grammatiliselt analüüsides pole võimalik järeldada, et vanemahüvitisest väiksem

sünnitushüvitis kompenseeritakse ainult neile, kelle vanemahüvitise suurus arvestatakse varasemast

tulust, nagu leiab vastustaja;

3) vanemahüvitise seaduse algvariandi eelnõu 125 SE seletuskirjas § 3 lg 7 kohta märgitust järeldub,

et seadusandja tahe oli suunatud laste järjestikuse sündimise soodustamiseks olukorra loomisele, kus

alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi omavate isikute vanema- ja sünnitushüvitis järgmise lapse

sünni järel poleks väiksem kui eelmise lapse puhul. Seletuskirja fraas "tagades vanemale eelmise

vanemahüvitise suuruse sissetuleku" ei tähenda mitte üksnes vanemahüvitise, vaid ka

sünnitushüvitise suuruse tagamist, kuivõrd sünnitushüvitis on üks sissetuleku liikidest. Vastustaja

seisukoht, et VHS § 3 lg 8 teist lauset saab kohaldada üksnes esimeses lauses nimetatud isikutele, on

ekslik, ei tulene osundatud sätte tekstist ega ole kooskõlas seadusandja tahtega ning on vastuolus

põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks

näiteks kahest enne viimase lapse sündi võrdselt viis kuud tööl käinud isikust ühele, kelle palk oli

varasemast kahe krooni võrra väiksem, kompenseeritakse väiksem sünnitushüvitis, samas teisele,

kelle palk oli varasemast kahe krooni võrra suurem, aga ei kompenseerita.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. mai 2011. a otsusega asjas nr 3-10-1227

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis N. Gerbersoni kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

1) vanemahüvitise korra § 1 määrab kindlaks isikute ringi, kellele laieneb VHS § 3 lg 8 teises lauses

sätestatud õigus. Sama korra §-s 1 peetakse silmas isikuid, kes vastavad samaagselt kõigile sättes

loetletud tingimustele, sh tingimusele, et isikule määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud VHS

§ 3 lg 8 alusel varasemast tulust. Puudub vaidlus selles, et kaebaja vanemahüvitise korra §-s 1

sätestatud tingimusele ei vasta. Temale ei arvutatud kooskõlas VHS § 3 lg 8 esimese lausega

vanemahüvitise suurust eelmisel korral määratud vanemahüvitise hüvitise arvutamise aluseks olnud

tulust. Seega ei võimalda vanemahüvitise korra § 1 kaebust ja taotlust sünnitushüvitise ja

vanemahüvitise vahe hüvitamiseks rahuldada;

2) VHS § 3 lg 8 teleoloogilisest ja süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub selle lõike lausete

vaheline selline seos, et lõike teises lauses sätestatud sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe

hüvitamine käib üksnes sama lõike esimese lausega hõlmatud isikute kohta. VHS § 3 "Hüvitise

suuruse arvutamine" lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vanemahüvitise suurus vanemahüvitise õiguse

tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise tulu (ühe kalendrikuu keskmise

isikustatud sotsiaalmaksu suurus) alusel. VHS § 3 lg-ga 8 on seadusandja soovinud kehtestada

tervikliku eriregulatsiooni isikute jaoks, kellel on veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi ja

kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu, millest lähtuvalt temale vanemahüvitis sama paragrahvi lg-te 1-

22 alusel arvutataks, on väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud

tulu või sellega võrdne. VHS § 3 lg-d 5 ja 6 sisaldavad regulatsiooni juhuks, kui isiku vastava

kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmine tulu on väiksem kui kuupalga alammäär või isik ei ole

aluseks võetaval ajavahemikul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saanud. 1. septembril 2007

jõustunud vanemahüvitise seaduse muutmise seadus kinnitab, et VHS § 3 lg 8 teises lauses

mõeldakse sama lõike esimeses lauses sätestatud isikuid. Seadusandja soovitud sisulist seost VHS § 3

lg 8 lausete vahel näitab ka see, et vaatamata nende sätete täiesti erinevale reguleerimisesemele on

need koondatud samasse lõikesse, ehkki see pole kooskõlas õigusloome metoodiliste nõuetega. VHS

§ 3 lg 8 teise lausega laiema isikute ringi hõlmamist esimese lausega võrreldes ei näita ka see, et teise

lause sõnastuse kohaselt hüvitatakse märgitud vahe "sünnitushüvitisele õigust omavale isikule".

Niisugune sõnakasutus on põhjendatav sellega, et mitte kõik vanemahüvitise saamiseks õigustatud

isikud, järelikult ka mitte kõik VHS § 3 lg 8 esimeses lauses nimetatud isikud, pole õigustatud saama

sünnitushüvitist. Niisiis ei vii ka grammatiline tõlgendus teistsugusele tulemusele. Seega tuleneb

piirang VHS § 3 lg-st 8;

3) VHS § 3 lg-st 8 ja vanemahüvitise korra §-st 1 tulenevalt on võrdluse objektiks isikud, kellele on

makstud eelmise lapse, kes on alla kahe aasta ja kuue kuu vanune, kasvatamisega seoses

vanemahüvitist ja kellel seoses lapsepuhkusel viibimisega sünnitushüvitise suuruse arvutamisel

aluseks võetaval aastal on ravikindlustuse seaduse (RakS) § 55 alusel arvutatav sünnitushüvitis

väiksem kui VHS § 3 alusel arvutatav vanemahüvitis. Nende hulgast eristub VHS § 3 lg 8 ja

vanemahüvitise korra §-st 1 tulenevalt isikute grupp, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu on suurem

eelmisel korral määratud vanemahüvitise määramise aluseks olnud tulust ja keda koheldakse

ülejäänutest ebasoodsamalt selles mõttes, et nendele ei kompenseerita vahet, mille võrra on

sünnitushüvitis väiksem vanemahüvitisest;

4) õiguskantsler palus 20. jaanuari 2006. a ettekandes Riigikogul, juhul kui mõistlikku põhjust isikute

ebavõrdseks kohtlemiseks pole, astuda samme VHS § 3 lg 8 kooskõlla viimiseks põhiseadusega.

Riigikogu sotsiaalkomisjonis selgitas sotsiaalminister, et VHS § 3 lg 8 eesmärgiks ei ole otseselt

stimuleerida järjestikuseid sünde, vaid julgustada vanemaid hoidma sidet töökohaga kahe lapse sünni

vahel. Sotsiaalministri hinnangul esines mõistlik põhjus kohelda erinevalt isikuid, kes saavad teise

lapse sündimisel rohkem vanemahüvitist kui eelmise lapse sünni korral, võrreldes isikutega, kes

peaksid saama vähem või sama palju vanemahüvitist kui eelmise lapse sünni korral. Selle põhjus oli

motiveerida vanemat töötama juhul, kui tema aasta keskmine töötasu enne järgmise lapse sündi on

väiksem kui enne eelmise lapse sündi või sellega võrdne. Suurema töötasu teenimise puhul

motiveerib töötama varasemast suurem töötasu ning suurem tulevane vanemahüvitis. Õiguskantsler

leidis, et vanemate julgustamine töökohaga sidemete hoidmiseks on kooskõlas vanemahüvitise

seaduse üldise eesmärgiga, kuna see teenib mõistliku tasakaalu säilitamist töö- ja perekonnaelu vahel.

Kui vanem viibib mitme lapse järjestikuse sünni perioodil tööst täielikult eemal, võivad kannatada

tema tööoskused. Võimalikult kõrge ja stabiilse tööhõive taseme saavutamine ja säilitamine on

olulistes huvides ja samaaegselt ka Eesti riigi kohustus Euroopa Sotsiaalharta art 1 lg 1 järgi.

Õiguskantsler leidis, et lapsevanemate töö- ja pereelu ühitamisele suunamiseks võib avalik võim

kasutada erinevaid meetmeid, sh ka lähtuvalt sellest, milline on laste sünni vahelisel ajal vanemate

poolt eelduslikult saadav töötasu ning kuidas selle suurus muutub võrreldes laste saamisele eelnenud

ajaga. Mõne vanemate grupi puhul võib isikute tööle asumise motiveerimise vajadus olla väiksem,

sest neil on piisav huvi tööle asuda juba muudel asjaoludel. Vanem, kes pole eelmisel kalendriaastal

töötanud ja kelle sünnitushüvitise suurus arvutatakse RaKS § 55 lg 3 kohaselt alampalga järgi, kuid

kelle vanemahüvitis on sünnitushüvitisest märgatavalt kõrgem, pole huvitatud töötamisest kahe lapse

sünni vahel, sest temal on kasulikum saada vanemahüvitist järgmise lapse puhul alates lapse sünnist

(VHS § 2 lg 4 teine lause), mitte aga rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpupäevale järgnevast päevast

(sama lõike esimene lause). Et saavutada selliste isikute suurem kaasamine tööturule, on seadusandja

VHS § 3 lg 8 teises lauses ette näinud neile sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitamise. Kui

isik teab, et talle hüvitiste vahe hiljem kompenseeritakse, siis on tal eelduslikult ka huvi laste sünni

vahel lisatulu teenimiseks. Kui isiku poolt kahe lapse saamise vahel teenitav tulu on suurem kui tema

varasema vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks olnud tulu, siis on seadusandja eeldanud, et isik

ei vaja töötamiseks eraldi motiveerimist. Eelmainitud argumendid põhjendavad isikute erinevat

kohtlemist, mistõttu põhiseaduse § 12 lg-t 1 ei rikuta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. N. Gerberson palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus, teha asjas

uus otsus, millega rahuldatakse kaebus, kuna:

1) VHS § 3 lg 8 teise lause kohaldamine üksnes esimeses lauses nimetatud isikutele on ekslik, ei

tulene sätte tekstist, ei ole kooskõlas seadusandja tahte ega põhiseaduse §-ga 12. Ringkonnakohtu

vastupidine tõlgendus on ebaõige. Kuna VHS § 3 lg 8 ei määratle sünnitushüvitise ja vanemahüvitise

vahe hüvitamise õigust omavaid isikuid, tuleks VHS § 3 lg 8 teist lauset rakendada kõigile

sünnitushüvitisele õigust omavatele isikutele;

2) isikute erinev kohtlemine ei ole põhjendatud ja on vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Kassaatorit

koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste vanematega, kes on lapsega kodus, kuna kassaatori sissetulek

vähenes järsult mitme kuu palga võrra. Kassaatori sissetulek oleks juba oluliselt langenud ka siis, kui

arvestatud uus vanemahüvitis oleks olnud eelmisest ühe krooni võrra väiksem. Kuna seadusandja

tahe oli suunatud vanemale lapsega kodus olemise tõttu väljateenimata jääva palga hüvitamisele,

tuleks kõiki lapsevanemaid võrdselt kohelda. Ei saa eeldada, et inimesed käivad tööl ainult sel

eesmärgil, et saada tulevikus suuremat vanemahüvitist, või selle tõttu, et palk on varasemast suurem.

Asjakohatu on väide, et mõne vanemate grupi puhul võib isikute tööle motiveerimise vajadus olla

väiksem. Puudub alus väita, et kõik vanemad on olnud motiveeritud kahe järjestikuse sünni vahel tööl

käima seetõttu, et neile on tagatud sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahe hüvitis;

3) VHS § 3 lg 8 kitsam tõlgendus soodustab meeste ja naiste palgalõhe süvenemist.

9. Sotsiaalkindlustusamet kirjalikku seisukohta ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt tõlgendab kolleegium VHS § 3 lg-t 8 (I). Seejärel analüüsib kolleegium VHS § 3 lg 8

põhiseaduspärasust (II) ning viimaks lahendab haldusasja (III).

I

11. VHS § 3 lg-s 8 sätestatakse: "Kui hüvitise taotlejal, kellel on lapse sünnihetkel veel alla kahe

aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi, on käesoleva paragrahvi lõigete 1-22 alusel arvutatud ühe

kalendrikuu keskmine tulu väiksem, kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks

olnud tulu, või sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust. Sünnitushüvitisele

õigust omavale isikule hüvitatakse alates lapse sünnist hüvitise ja sünnitushüvitise vahe Vabariigi

Valitsuse kehtestatud korras."

11.1. Kolleegium on seisukohal, et VHS § 3 lg 8 esimese lause otstarve on tagada, et vanemale säiliks

eelmise vanemahüvitise suurune sissetulek olukorras, kus ta kahe lapse sünni vahel ei töötanud või

tema ühe kalendrikuu keskmine tulu oli väiksem eelmise vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud

tulust või sellega võrdne.

11.2. Kolleegium märgib, et VHS § 3 lg 8 teises lauses sätestatakse nii vanema- ja sünnitushüvitise

vahe hüvitamise õigus sünnitushüvitisele õigust omavale isikule kui ka volitusnorm Vabariigi

Valitsusele. Kuigi VHS § 3 lg 8 teises lauses ei ole sõnaselgelt sätestatud, et vanema- ja

sünnitushüvitise vahe hüvitamise õigus on üksnes VHS § 3 lg 8 esimeses lauses nimetatud isikutel,

on see tõlgendamise teel selliselt mõistetav. Nimelt on seadusandja koondanud esimese ja teise lause

samasse lõikesse. See normitehniline võte lubab eeldada sätete vahelist seost. Tõlgendus, et VHS § 3

lg 8 teises lauses mõeldakse esimeses lauses nimetatud isikuid, vastab ka vanemahüvitise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (1085 SE) seletuskirjas märgitule: "Vanemahüvitise seaduses on erikaitse

isikutele, kelle lapsed on sündinud järjestikku ning kes seetõttu on järgmise lapse sünni eel saanud

varasemast väiksemat tulu. [---] Uue sõnastuse kohaselt arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust

neil hüvitise taotlejatel, kellel on lapse sünnihetkel veel alla 2,5 aastaseid lapsi. Seaduse § 3 lõige 8

sätestab vahe hüvitamise isikutele, kelle kalendrikuu keskmine tulu oli väiksem kui taotleja eelmisel

korral arvutamise aluseks olnud tulu. Kuna järjestikku sündinud laste puhul võivad mõlema hüvitise

arvutamise aluseks olla sama kalendriaasta tulud, lisatakse eelnõuga seadusesse sõna "võrdne" ning

vahe hüvitatakse ka neile, kelle kummagi hüvitisele õiguse tekkimisele eelneva kalendriaasta tulud

olid võrdsed."

12. Sarnaselt on tõlgendanud VHS § 3 lg 8 teist lauset Vabariigi Valitsus vanemahüvitise korra vastu

võtmisel. Vanemahüvitise korra § 1 sätestab: "Määrus reguleerib sünnitushüvitise ja vanemahüvitise

vahe hüvitamist sünnitushüvitisele õigust omavale isikule, kui isikule on makstud eelmise lapse

kasvatamisega seoses saamata jäänud tulu hüvitamiseks vanemahüvitist; isiku eelmine laps on alla

kahe aasta ja kuue kuu vanune; isikule määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud

"Vanemahüvitise seaduse" § 3 lõike 8 alusel varasemast tulust; isikule määratud vanemahüvitise 30-

ga jagamisel saadud arv on suurem ühe kalendripäeva kohta määratud sünnitushüvitisest."

Seega määratleb vanemahüvitise korra § 1 isikud, kellele laieneb määrus. Sünnitushüvitisele õigust

omavale isikule kohaldub määruse reguleerimisala üksnes siis, kui täidetud on järgmised

kumuleeruvad tingimused: 1) isikule on makstud eelmise lapse kasvatamisega seoses saamata jäänud

tulu hüvitamiseks vanemahüvitist; 2) isiku eelmine laps on alla kahe aasta ja kuue kuu vanune;

3) isikule määratud vanemahüvitise suurus on arvutatud VHS § 3 lõike 8 alusel varasemast tulust;

4) isikule määratud vanemahüvitise 30-ga jagamisel saadud arv on suurem ühe kalendripäeva kohta

määratud sünnitushüvitisest.

Vanemahüvitise korra kolmanda eelduse kohaselt hüvitatakse vanemahüvitise ja sünnitushüvitise

vahe, kui vanemahüvitis arvutatakse varasemast tulust VHS § 3 lg 8 mõttes. Vaidlus puudub selles, et

kassaator ei vasta kolmandale eeldusele ehk tema vanemahüvitise suurus ei ole arvutatud VHS § 3

lg 8 esimese lause mõttes varasemast tulust, vaid VHS § 3 lg 3 alusel. Seega välistab vanemahüvitise

korra § 1 kassaatorile vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise.

13. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et VHS § 3 lg 8 teises lauses mõeldakse sama

lõike esimeses lauses sätestatud isikuid. Seega vastab vanemahüvitise kord nimetatud tingimuse osas

volitusnormi (VHS § 3 lg 8) piiridele, mõttele ja eesmärgile haldusmenetluse seaduse § 90 lg 1

mõttes. Seetõttu ei rakendu kassaatori suhtes VHS § 3 lg 8 ega ka vanemahüvitise kord.

II

14. Kassaator on seisukohal, et teda on võrreldes nende isikutega, keda märgitakse VHS § 3 lg 8

esimeses lauses, koheldud ebavõrdselt.

Põhiseaduse § 12 lg 1 esimene lause sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala riivega on

tegemist, kui võrdseid isikuid koheldakse ebavõrdselt. Konkreetses kaasuses tuleb määrata võrdluse

lähtekoht (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36).

15. Vaidlus puudub selles, et kassaatoril sündis 30. juulil 2007 esimene laps ja kassaatorile määrati

sünnitushüvitist 67 141 kr ning vanemahüvitist 18 445 kr kuus (periood 29. oktoober 2007 -

22. detsember 2008). Kassaator asus pärast esimese lapse sündi uuesti tööle 6. novembril 2008 ja

tema brutopalk oli 21 000 kr kuus. Teist korda jäi kassaator rasedus- ja sünnituspuhkusele

6. oktoobril 2009 ja talle määrati sünnitushüvitist oktoobris 2009 17 333 kr ning vanemahüvitist

20 201 kr kuus (periood 23. veebruar 2010 - 3. mai 2011). Kassaatori 2009. a ühe kalendrikuu

keskmine tulu suurenes võrreldes 2006. a ühe kalendrikuu keskmise tuluga.

16. Sünnitushüvitise õigus on sätestatud ravikindlustuse seaduses. Rasedal on sünnituslehe alusel

õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva, kui ta on jäänud rasedus- ja sünnituspuhkusele

vähemalt 30 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnitamiskuupäeva

(RaKS § 58 lg 1). Sünnitushüvitise suuruse arvutamise alused on sätestatud RaKS §-s 55, mille

kohaselt on sünnitushüvitise suuruse arvutamise aluseks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.

Sünnitushüvitise suurus arvutatakse RakS § 55 lg 2 alusel järgnevalt: "Käesoleva seaduse § 5 lõike 2

punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel

märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud

kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365

jagatisega."

Kuna kassaator asus pärast esimese lapse sündi uuesti tööle 6. novembril 2008 ning rasedus- ja

sünnituspuhkusele jäi ta 6. oktoobril 2009, arvutati sünnitushüvitise suurus 2008. a (ca kahe kuu)

sotsiaalmaksuga maksustatavalt tulult. Kui kehtiv regulatsioon oleks lubanud arvesse võtta

sotsiaalmaksuga maksustatud tulu kogu perioodi (s.o 2008. a ja 2009. a) eest, oleks tema

sünnitushüvitis olnud suurem ja puuduks vajadus vahe hüvitamiseks.

17. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva kaasuse asjaolud ei võimalda hinnata ravikindlustuse

seaduse sätete, mis reguleerivad sünnitushüvitise suuruse arvutamise aluseid, põhiseaduspärasust.

Praeguses asjas ei vaielda määratud sünnitushüvitise suuruse, vaid üksnes sünnitushüvitise ja

vanemahüvitise vahe hüvitamise õiguse üle. Seega ei ole asjassepuutuvad ravikindlustuse seaduse

sätted, mis reguleerivad sünnitushüvitise suurust ja selle arvutamist.

Asjassepuutuvaks sätteks on käesolevas asjas üksnes VHS § 3 lg 8, kuna kassaator esitas taotluse

vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamiseks ning VHS § 3 lg 8 alusel jäeti tema taotlus

rahuldamata. Kui VHS § 3 lg 8 oleks osas, milles see säte välistab kassaatorile vanema- ja

sünnitushüvitise vahe hüvitamise, põhiseadusega vastuolus, võib selle tagajärjeks olla tekkinud vahe

hüvitamine ka temale. Seega analüüsib kolleegium järgnevalt seda, kas kassaatorit on koheldud

ebavõrdselt võrreldes VHS § 3 lg-s 8 sätestatud isikutega.

18. VHS § 3 lg 8 kohaselt koheldakse kassaatorit erinevalt isikutest, kes on nimetatud VHS § 3 lg 8

esimeses lauses. Mõlemal juhul on hüvitise taotlejal lapse sünnihetkel veel alla kahe aasta ja kuue

kuu vanused lapsed ja sünnitushüvitis on väiksem kui selle perioodi eest saadav vanemahüvitis.

Kassaatori ja VHS § 3 lg 8 esimeses lauses nimetatud isikute erinev kohtlemine seisneb selles, et

kuna kassaatori ühe kalendrikuu keskmine tulu, mille põhjal arvutatakse vanemahüvitise suurus, oli

suurem kui talle eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu, siis temale

ei hüvitata vanema- ja sünnitushüvitise vahet, kuid isikutele, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu oli

väiksem või võrdne, tekkinud vahe hüvitatakse.

19. VHS § 3 lg 8 materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolliks tuleb leida kontrollitava sättega

põhiseaduse § 12 lg 1 kaitseala riivamise lubatavad eesmärgid ja hinnata piirangu proportsionaalsust

nende eesmärkide suhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 40).

Kuna põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga, on see

piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus

asjas nr 3-4-1-12-10, p 31).

Samas tuleb märkida, et kuigi ebavõrdse kohtlemise keeld laieneb ka seadusandjale, on viimasel avar

otsustusruum (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. a otsus asjas

nr 3-4-1-33-05, p 26; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37). Seadusandja poolt

sotsiaalõiguse valdkonnas raha ümberjagamisel koheldakse paratamatult erinevaid gruppe erinevalt,

kuna ühelt poolt on tegemist sotsiaalpoliitilise otsustustega ja teiselt poolt tuleb arvestada faktilise

olukorraga. Samas ei saa erinevate gruppide erinev kohtlemine viia aga võrdsuspõhiõiguse

rikkumiseni, millega võib tegemist olla, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus (vt ka

analoogia korras Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. a otsus asjas

nr 3-4-1-33-05, p 26; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37).

20. Vanemahüvitise seaduse otstarbeks on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek

isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule,

kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek vanemahüvitise määra ulatuses (VHS § 1 lg 1).

Vanemahüvitise seaduse esmaseks ülesandeks on tagada isiku varasema sissetuleku taseme säilimine

läbi vanemahüvitise. Eelmainitut kinnitab ka vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu

(1085 SE) seletuskiri, milles märgitakse: "Eesmärgi kohaselt makstakse hüvitist riigipoolse toetusena

isiku varasema sissetuleku taseme säilitamiseks, kuid mitte selle suurendamiseks. Isikule makstakse

riigi poolt toetust eeldusel, et laste kasvatamise tõttu puudub tal töine tulu ning tema sissetulekud

vähenevad võrreldes varasemaga."

Ringkonnakohus leidis, tuginedes õiguskantsleri seisukohas esile toodud nii sotsiaalministri kui ka

Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvamusele, et VHS § 3 lg 8 teise lause ülesandeks on motiveerida

lapsevanemaid töötama, kui aasta keskmine tulu enne järgmise lapse sündi on väiksem kui enne

eelmise lapse sündi või sellega võrdne, ehk teisisõnu vältida olukordi, kus vanem oleks mitme lapse

järjestikuse sünni korral pikka aega töölt eemal. Eelnimetatud isikutel on sünnitus- ja vanemahüvitise

vahe hüvitamise meetme olemasolul võimalik esimese ja teise lapse vahel töötada. Isikul, kelle

teenitav tulu on varasemast suurem, on nii suurem töötasu kui ka vanemahüvitis meetmeks, mis

motiveerib teda esimese ja teise lapse sündimise vahel töötama.

Eelmainitud kaalutlustest tulenevalt saab VHS § 3 lg-s 8 sätestatud erineva kohtlemise eesmärgiks

pidada riigieelarvevahendite säästlikku kasutamist, mis väljendub selles, et vahe hüvitatakse eelkõige

isikutele, kes on piiritletud VHS § 3 lg-ga 8.

21. VHS § 3 lg 8 esimesest lausest tulenev ebavõrdne kohtlemine on sobiv abinõu legitiimse

eesmärgi saavutamiseks. Kuna kõik isikud vahe hüvitamist ei saa, kulub riigieelarve vahendeid

vähem.

22. VHS § 3 lg-s 8 sätestatud abinõu on vajalik, kuna riigieelarvevahendite säästmise eesmärgi

tagamist ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis oleks

vähemalt sama efektiivne kui esimesena nimetatu.

23. VHS § 3 lg-s 8 sätestatud abinõu mõõdukuse hindamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt

võrdsuspõhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt riigieelarvevahendite

säästmise eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema

riivet õigustavad põhjused (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 50).

Samas tuleb sotsiaalõiguse valdkonnas võrdsuspõhiõiguse hindamisel arvestada, et seadusandjal on

sotsiaalpoliitiliste otsustuste tegemisel avar otsustusruum (vt ka käesoleva otsuse p 19).

23.1. Vanemahüvitise regulatsiooni ja VHS § 3 lg 8 otstarbeks ei ole vanemale võimalikult suure

rahalise eelise loomine, vaid see, et isikule tagataks varasem sissetulek eelkõige vanemahüvitise

kaudu ning seos pere ja töökoha vahel. VHS § 3 lg 8 esimese lause esmaseks mõtteks on see, et

nimetatud isikud ei kaotaks oma vanemahüvitise suuruses. Läbi sellise meetme võimaldatakse pere ja

tööelu ühitamist, kuna vanem saab tööle minna ka osalise koormusega.

Ka vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamine üksnes VHS § 3 lg 8 esimeses lauses

sätestatud isikutele tagab eelnimetatud eesmärkide ellurakendamise, kui isiku vanemahüvitise

arvutamise aluseks olnud ühe kalendrikuu keskmine tulu väheneb või on võrdne. Seevastu on

tõenäolisem, et isikute jaoks, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu suureneb, on tulu suurenemine

piisav motiiv asuda tööle pärast esimese lapse sündi. Samuti loob see regulatsioon vanemale

võimaluse otsustada osalise tööajaga töötamise kasuks, mille tulemusena saaks vanem viibida

rohkem esimese lapse juures. Kehtiv regulatsioon võimaldab vanemal valida, millises suuruses

soovitakse varasemat sissetulekut säilitada ja kuidas ühildada töötamist pereeluga.

23.2. Kassaatori 2009. a ühe kalendrikuu keskmine tulu oli suurem kui 2006. a, pärast teise lapse

sündimist makstud vanemahüvitis oli suurem võrreldes pärast esimese lapse sündi makstud

vanemahüvitisega ning 2010. a määrati kassaatorile sünnitushüvitis. Käesolevas asjas ei anna väide,

et tekkis vahe sünnitushüvitise ja vanemahüvitise vahel, alust asuda seisukohale, et VHS § 3 lg-ga 8

võrdsuspõhiõigusesse sekkumine oleks sedavõrd intensiivne, et muudaks VHS § 3 lg-s 8 sätestatud

abinõu ebamõõdukaks (vt käesoleva otsuse p 15).

24. Eeltoodud kaalutlustest ja käesoleva kaasuse asjaoludest lähtuvalt ei tekkinud kolleegiumil

praeguses asjas VHS § 3 lg 8 põhiseadusele vastavuses sellist kahtlust, mis tingiks asja lahendamise

üleandmise Riigikohtu üldkogule.

III

25. Eeltoodud põhjendustel jääb N. Gerbersoni kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

26. Kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld