3-3-1-70-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-11

Otsuse kuupäev

12. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS EMT kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 17. juuni 2010. a

ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-

10-1844

Menetluse alus Riigikohtus

AS EMT kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta AS EMT kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta muutmata Tallinna Halduskohtu 4. jaanuari 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai

2011. a otsuste resolutsioonid haldusasjas nr 3-10-1884, muutes otsuste põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) tegi AS-le EMT 17. juunil 2010 isikuandmete kaitse seaduse

(IKS) § 40 lg 1 ning § 11 lg 7 punkti 2 alusel ettekirjutus-hoiatuse lõpetada S. Kalamehe, K. Reimi,

M. Baikova, H. Kuke ja A. Luige isikuandmete töötlemine AS Krediidiinfo hallatavas

maksehäireregistris (MHR), sest see kahjustab ülemääraselt nende isikute õigustatud huve ja andmete

avaldamiseks puudub muu õiguslik alus.

Andmekaitse Inspektsioon asus seisukohale, et IKS § 11 lg 6 koosmõjus § 14 lg 1 p-ga 4 ja § 14 lg-

ga 2 võimaldab andmeid MHR-s avaldada vaid krediidivõimelisuse hindamise, mitte lepingu täitmise

tagamise eesmärgil. Samuti ei saa lepingute täitmise tagamise eesmärgist rääkida olukorras, kus AS

EMT on lepingud ühepoolselt lõpetanud. IKS ei võimalda avaldada isiku võlgnevuse kohta andmeid

kolmandatele isikutele võlgniku häbimärgistamise eesmärgil. Kuna lepingulise kohustuse rikkumine

ei ole isikut püsivalt negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid

isikuandmeid töödelda ja edastada igavesti. Andmete jätkuv avaldamine võlgnevuse kohta ilma isiku

nõusolekuta on isiku eraelu puutumatust riivav ning selline andmete töötlemine ja edastamine ei tohi

kahjustada andmesubjekti õigusi ülemäära. Aegunud nõuete puhul on võlgnikul õigus selle täitmisest

keelduda. Arvestades võimalusega, et võlgnik võib olla kohustusi rikkunud tahtlikult, tuleb täitmata

kohustuste puhul lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastasest

aegumistähtajast. IKS § 11 lg 7 p-st 4 tulenevalt on andmete avaldamise maksimaalne tähtaeg 13

aastat nõude sissenõutavaks muutumisest arvates. Aegunud nõuete korral rahaliste kohustuste

täitmata jätmise kohta andmete avaldamine maksehäireregistris pikema kui 13-aastase perioodi

jooksul ei ole kooskõlas proportsionaalsuse nõudega ja kahjustab seega andmesubjekti huve

ülemääraselt.

2. AS EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Andmekaitse Inspektsiooni

17. juuni 2010. a ettekirjutus-hoiatus tühistada. Kaebuse põhjendused olid järgmised:

1) haldusorgan on rikkunud ärakuulamispõhimõtet ning haldusakti resolutsioon on ebaselge.

Kaebajapoolne andmete töötlemine seisneb andmete avalikustamises, mitte kogumises ega

edastamises. Haldusakti resolutsioonist ei selgu, mida tuleb kaebajal andmete töötlemise

lõpetamiseks teha. Samuti on haldusakti motivatsioon puudulik ja lähtutud on vääradest faktilistest

asjaoludest. Haldusaktis ei selgitata, milliseid kliendi õigustatud huve andmete avaldamine kahjustab;

2) MHR-s avalikustatud andmed on kättesaadavad üksnes registri liikmetele, mitte kõigile

kolmandatele isikutele. Andmete avaldamise eesmärgiks on lisaks lepingu täitmise tagamisele ka

kliendi üldisest maksekäitumisest objektiivse informatsiooni andmine. Lepingu rikkumine ei ole

isikut püsivalt ja alaliselt iseloomustav asjaolu. Seetõttu on IKS § 11 lg 7 p-s 4 piiratud andmete

töötlemist kolmeaastase tähtajaga alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Ettekirjutus-hoiatuses

nimetatud kolmandate isikute puhul ei ole aga see tähtaeg kulgema hakanud. Kohustuste aegumine ei

muuda kohustust ega selle rikkumist olematuks, vaid võimaldab üksnes kohustatud isikul keelduda

kohustuste täitmisest. Seega on andmete avaldamine kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4;

3) aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 järgi mittetäielik kohustus. Kui kliendid oma kohustused

AS EMT ees täidaksid, ei oleks enam tegemist aegunud võlgadega ning kaebajal oleks tulenevalt IKS

§ 11 lg-st 6 ja lg 7 p-st 4 seaduslik alus andmeid klientide võlgnevuste kohta töödelda MHR-s veel

kolme aasta jooksul alates võlgnevuse tasumisest. Seega on vastustaja arvestanud meelevaldselt

kohustuse sissenõutavust, mis ei ole IKS mõttes kohane;

4) ettekirjutus-hoiatus on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega;

5) haldusaktist ei nähtu, kuidas on vastustaja sisustanud mõisteid "õigustatud huvi" ja "ülemäärane

kahjustamine".

3. Andmekaitse Inspektsioon palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused olid järgmised:

1) AKI ja AS EMT vahel on samade asjaolude ja samade õigusnormide tõlgendamise üle olnud

vaidlus juba mitu aastat ning vastustaja on tutvunud selle aja jooksul kõigi kaebaja argumentidega ja

neile vastanud;

2) IKS § 14 lg 1 p 4 võimaldab andmeid töödelda sõlmitud lepingu täitmiseks ja täitmise tagamiseks.

Andmete kolmandatele isikutele edastamist reguleerib IKS § 14 lg 2 ja selle kaudu ka IKS § 11 lg 6.

Kaebajale ei tehtud ettekirjutust igasuguseks andmete töötlemise lõpetamiseks, vaid andmete

töötlemise lõpetamiseks MHR-s. Kaebaja võib andmeid jätkuvalt töödelda IKS § 14 lg 1 p 4 alusel;

3) ebaõige on tõlgendada IKS § 11 lg-t 7 selliselt, et konkreetsele kolmandale isikule võib andmeid

edastada vaid juhul, kui viimasel on õigustatud huvi, samas kui avalikustada võib ilma igasuguste

piiranguteta. Sellisel juhul kaotaks IKS § 11 lg 7 oma mõtte;

4) haldusakti andmiseks piisas IKS § 11 lg 7 p-s 2 sätestatud aluse olemasolust, seetõttu ei pidanud

vastustaja hindama, kas andmete edastamine oli vastuolus ka IKS § 11 lg 7 p-ga 4;

5) IKS § 11 lg-s 7 sätestatud tingimused peavad olema täidetud korraga. IKS § 11 lg 7 p-dest 2 ja 4

tuleneb, et andmete edastamine saab olla andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustav isegi siis, kui

kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud kolm aastat. Vastustaja on lähtuvalt

diskretsiooniõigusest ja -kohustusest sisustanud IKS § 11 lg 7 p-s 2 sisalduva määratlemata

õigusmõiste lubatava riive piiri. Andmete avaldamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse

hindamisel on lähtutud abstraktsest aegumistähtaegade regulatsioonist;

6) IKS § 11 lg 7 p 4 ei anna kaebajale õigust avalikustada kolmandate isikute andmeid igavesti.

Võlainfo edastamine riivab andmesubjekti eraelu puutumatust ja sellele on ettekirjutus-hoiatuses ka

viidatud. Lepingu rikkumine pole isikut püsivalt iseloomustav fakt, mis oleks potentsiaalsetele

lepingupartneritele tehingusse astumise otsustamiseks möödapääsmatult vajalik teave veel pikka aega

pärast lepingu rikkumist. Aegumise kaudu minetavad kohustused oma tähenduse niisamuti nagu

kustuvad karistused. Formaalselt kehtib kohustus edasi ja seda võib täita, kuid isikul ei ole enam

sundust seda teha. Sellises olukorras peab isikul olema võimalus vabaneda ka kohustusega seotud

negatiivsest hinnangust jt tagajärgedest. Vastustajal puudub kaebaja klientide võlgade aegumise

tuvastamiseks pädevus. Samuti ei ole tema pädevuses hinnata isiku tahtlust kohustuse rikkumisel.

Võrdsuspõhimõtet silmas pidades lähtus vastustaja seetõttu 13-aastasest tähtajast, mitte 10-aastasest;

7) AS EMT tõlgendus maksehäirete andmete kolmandatele isikutele edastamise regulatsioonist ei ole

kooskõlas põhiseaduse ega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 24. oktoobri 1995. a direktiivi

nr 95/46/EÜ "Üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise

kohta" (andmekaitsedirektiiv) eesmärgiga;

4. Kolmandad isikud M. Baikova, S. Kalamees ja H. Kukk palusid jätta kaebuse rahuldamata.

K. Reim ja A. Luik kaebuse suhtes oma seisukohta kohtule ei esitanud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 4. jaanuari 2011. a otsusega AS EMT kaebuse rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

1) asjakohatu ja ebaõige on kaebaja väide, et ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud ja rikutud on

vorminõudeid. Samuti ei ole rikutud AS EMT ärakuulamisõigust. Asja materjalist nähtuvalt on AS

EMT olnud pikka aega teadlik probleemi olemusest ning ta on omapoolsed sisulised seisukohad ja

andmed saanud Andmekaitse Inspektsioonile esitada. Isegi juhul, kui ärakuulamisõiguse tagamiseks

tulnuks AS-le EMT saata arvamuse andmiseks ettekirjutuse eelnõu, oleks tulemus olnud ilmselgelt

sama, mida kinnitab iseenesest juba vaideotsus;

2) kaebaja ei saa tugineda IKS § 14 lg 1 p-le 4, mille järgi võib isikuandmeid töödelda andmesubjekti

nõusolekuta andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või selle tagamiseks. Nõuete aegumise

tõttu saab AS-l EMT olla üksnes teoreetiline lootus, et kolmandad isikud tasuvad oma võlgnevuse

vabatahtlikult. Kui lepingute ja võlanõude kehtivuse ajal oli kaebaja eesmärgiks lepingu täitmise

tagamine (sissenõudmine), siis on nimetatud alus andmete jätkuvaks avaldamiseks MHR-s ära

langenud ja ettekirjutus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema ettevõtlusvabadust;

3) isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

andmete edastamiseks andmesubjekti enda nõusolekuta peavad üheaegselt olema täidetud kõik IKS

§ 11 lg-s 7 nimetatud eeldused. Kui kas või üks neist pole täidetud, ei ole andmete töötlemine sel

eesmärgil ilma isiku nõusolekuta lubatav;

4) vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ei ole klientide võlaandmete avaldamine pikema kui 13-

aastase perioodi jooksul kooskõlas seadusega ja kahjustab ülemääraselt andmesubjekti huve.

Ilmselgelt ebaproportsionaalne oleks klientide isikuandmeid töödelda lõpmatuseni. Vastustaja on IKS

§ 11 lg 7 p 2 õigesti kohaldanud;

5) vastustaja ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas

õigusnormidega;

6) isikuandmete kaitse seaduse redaktsiooni muutumist, vastustaja poolt juba varem tehtud

analoogseid ettekirjutusi ja kaebajale esitatud järelepärimiste sisu arvestades ei ole kaebaja

tuginemine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele põhjendatud. Kohus on veendunud, et

õigusaktides sätestatut ja seadusandja tahet arvestades on ettekirjutus-hoiatus sisuliselt õiguspärane

ega saa sellisena rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

6. AS EMT esitas apellatsioonkaebuses, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised:

1) halduskohus kohaldas ebaõigesti IKS § 14 lg 1 p 4. Lepingu ülesütlemine ei mõjuta enne

ülesütlemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust, vaid need kestavad võlaõigusseaduse (VÕS)

järgi edasi. Kaebaja töötleski käesoleval juhul andmesubjektide andmeid lõppenud lepingutest

tulenevate kehtivate võlasuhete raames;

2) kohus kohaldas IKS § 11 lg-d 6 ja 7 ebaõigesti. IKS § 11 lg 7 p 4 seob isikuandmete töötlemise

õiguse MHR-s kohustuse rikkumise lõppemisega, mitte lepingu lõppemisega. Kuna kolmandate

isikute võlgnevused kaebaja ees ei ole lõppenud, ei ole lõppenud ka nende kohustused;

3) vaieldamatult riivab andmesubjekti andmete avaldamine MHR-s kolmandatele isikutele nende

eraelu puutumatust, kuid seda ei ole kahjustatud ülemääraselt, sest riiveks esineb seaduslik alus.

Seadusandja on pidanud sellist riivet õigustatuks usaldusväärse ja õiguskindla tehingukäibe tagamise

eesmärgil, kuivõrd võlainfo avaldamise eesmärk on võimaldada kolmandatel isikutel saada infot

potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kohta. Ka IKS seletuskirjas on seadusandja rõhutanud,

et üldreeglina tuleb kolmandate isikute huvi ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimiseks

pidada piisavalt kaalukaks. Kuivõrd lepingu rikkumine ei ole isikut püsivalt ja alaliselt iseloomustav

asjaolu, ongi võlgnevuste edastamine ja kogumine piiratud IKS § 11 lg 7 p-dega 3 ja 4. Seadusandja

on ette näinud eraelu puutumatuse riive piirid. Kui seadusandja tahe oleks olnud siduda lepingu

rikkumise lõppemine nõude sissenõutavusega, oleks ta seda ka selliselt sätestanud. Vastustaja ja

kohtu vastupidist seisukohta ei toeta kuidagi ka IKS seletuskiri;

4) kohus on rikkunud menetlusnõudeid, jättes täielikult käsitlemata ja hindamata kaebaja väited selle

kohta, et andmete töötlemine on tulenevalt IKS § 11 lg-test 6 ja 7 õiguspärane.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. mai 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1844 AS EMT

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

1) IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Isikuandmete piiritlemata arvule

kolmandatele isikutele edastamisele kui spetsiifilise ja andmesubjekti eraelu puutumatust

potentsiaalselt tavapärasest ulatuslikumalt riivava ehk seetõttu täiendavaid piiranguid eeldava

andmetöötlustoimingu lubatavuse eeldused on sätestatud IKS §-s 11, mis on erinorm. IKS § 11

kuulub õiguse üldistest kollisioonireeglitest tulenevalt kohaldamisele üldnormi asemel;

2) IKS § 11 lg-test 6 ja 7 ning IKS § 10 lg-st 1 tulenevalt on andmete töötlemiseks vajalik

andmesubjekti nõusolek, kuigi isikul puudub pärast nõusoleku andmist hiljem võimalus nõuda oma

andmete töötlemise lõpetamist, kui see toimub kooskõlas IKS § 11 lg-tega 6 ja 7;

3) IKS § 14 lg 1 p 4 alusel võib AS EMT klientide andmeid ise jätkuvalt töödelda, kuid ei või neid

edastada kolmandatele isikutele ega võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu nimetatud

andmetele. Kuivõrd IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuv säte, siis ei oma

mingit tähtsust ka asjaolu, et halduskohus on nimetatud sätet käsitades asunud ekslikule seisukohale,

et norm pole kohaldatav seetõttu, et liitumislepingud on lõpetatud ehk võlasuhe lõppenud (VÕS

§ 186 p 6);

4) kuigi kõik käesolevas asjas esitatud nõuded on aegunud, ei tulene TsÜS § 142 lg-st 1 ega VÕS §-

st 186, et sellega seoses oleks lõppenud ka võlausaldaja nõue või sellele vastav võlgniku kohustus.

Aegumine võimaldab võlgnikul üksnes keelduda oma kohustuse täitmisest, kuid see ei muuda

kohustust olematuks. Aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule üksnes kestva vastuväite selle

täitmisest keeldumiseks. Võlgniku positsiooni seisukohalt on aegunud nõue sarnane mittetäieliku

kohustusega VÕS § 4 lg 1 tähenduses;

5) IKS § 11 lg-s 7 on sätestatud kumulatiivne, mitte alternatiivne loetelu, mis tähendab, et

isikuandmete töötlemine on nimetatud sätte kohaselt lubatav üksnes juhul, kui korraga on täidetud

kõik selles loetletud tingimused. Üldjuhul tuleb IKS § 11 lg 7 p-des 3 ja 4 piiritletud ajavahemikul

isikuandmete MHR-s edastamist pidada andmesubjekti õigustatud huve ülemääraselt mitte

kahjustavaks, kuid see ei tähenda, et see on nii kõikidel juhtudel;

6) IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 ettenähtud regulatsiooni legitiimne eesmärk on üksnes isikute

krediidivõimelisuse hindamine, mitte aga isikuga sõlmitud lepingu täitmise tagamine, milleks on ette

nähtud muud asjakohased õiguskaitsevahendid. Asjaolu, et tegelikkuses võib AS EMT kaudseks

huviks olla võlgnike kallutamine oma kohustuste täitmisele, ei tähenda veel iseenesest, et seadus

peaks sellist huvi kuidagi kaitsma (vt Riigikohtu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01,

p 22). Hinnang andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise ülemäärasusele tuleb anda igal

üksikjuhtumil eraldi ning ei saa välistada, et erandlike asjaolude esinemise korral võib andmesubjekti

isikuandmete MHR-s avalikustamine tema õigustatud huve ülemääraselt kahjustada juba enne

märgitud tähtaja möödumist. Teisalt võib andmete avalikustamine olla jätkuvalt mõõdukas ka pärast

viidatud 13-aastase tähtaja möödumist;

7) arvestades aegunud nõuete üksnes vabatahtliku täitmise võimalikkust, IKS eesmärke (§ 1 lg 1),

isikuandmete töötlemise eesmärgikohasuse põhimõtet (IKS § 6 p 2) ning IKS § 11 lg 7 p 4

kehtestamisel antud seadusandja põhimõttelist suunist, et üldjuhul peaks andmesubjekti poolt oma

kohustuse rikkumise kohta teabe kolmandatele isikutele edastamine olema mõõdukas, juhul kui

kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud vähem kui kolm aastat, siis saab tavaolukorras

andmesubjekti huvide ülemäärast kahjustamist eeldada olukorras, kus nõude sissenõutavaks

muutumisest on möödunud rohkem kui 13 aastat. Andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise

mõõdukust või ülemäärasust tuleks seega põhjalikumalt motiveerida üksnes üldreeglist kõrvale

kaldumise korral;

8) üldreegli kohaldamise korral ei oma iseenesest tähtsust, millal konkreetne nõue tegelikult aegus

(sh puudub vajadus hinnata nõude aegumise peatumist või katkemist), vaid aegumistähtaega

(aegumist) arvestatakse selle puhul mitte konkreetse asjaoluna, vaid üksnes teatava abstraktsioonina,

millest kõrvalekaldumist tuleb üksikasjalikumalt põhjendada;

9) arvestades AKI poolt aluseks võetud 13-aastase tähtaja hinnangulist iseloomu ja sellest

kõrvalekaldumise väikest ulatust, ei too ka AS EMT väide aegumistähtaegade ebaõige arvutamise

kohta kaasa haldusakti tühistamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. AS EMT palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja teha uus otsus, millega

tühistada AKI 17. juuni 2010. a ettekirjutus-hoiatus või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks

halduskohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) IKS § 14 lg 1 p 4 kuulub kohaldamisele. IKS §-s 5 sätestatud andmete töötlemise

legaaldefinitsioon viitab selgelt, et IKS § 14 lg-s 1 sätestatud töötlemise all tuleb mõelda ka andmete

avaldamist kolmandatele isikutele. Maksehäireregistri pidaja on kas vastutav töötleja või volitatud

töötleja. Esimesel juhul kontrollib MHR ise isikuandmete töötlemise protsessi ja sel juhul peaks AKI

ettekirjutus-hoiatus olema suunatud maksehäireregistri pidaja vastu. Teisel juhul on kassaator

vastutav töötleja, kuid tema suhe volitatud töötlejaga on samasugune nagu ettekirjutuses märgitud

näide raamatupidaja kohta ning seega on kassaatoril õigus maksehäireregistri pidajale isikuandmeid

edastada IKS § 14 lg 1 p 4 alusel;

2) IKS § 11 lg-d 6 ja 7 ei ole käsitatavad erinormina. Tegemist on eraldiseisvate sätetega, üks ei

välista teise kohaldamist. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Eri- ja üldnorm ei saa koos

kohalduda. AKI ettekirjutuses on aga kohaldatud mõlemat normi koosmõjus;

3) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et IKS § 11 lg-te 6 ja 7 alusel andmete edastamine eeldab

andmesubjekti nõusolekut. Kui isiku nõusolek on kohustuslik, siis ei saaks praktikas ükski

maksehäireregister eksisteerida. Andmesubjekti nõusoleku vajadus on ka olemuslikult põhjendamatu,

sest IKS § 11 lg-d 6 ja 7 lisati seadusesse just eesmärgiga reguleerida maksehäireregistri tegevust;

4) ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, milles seisneb käesolevas asjas isikute õiguste

ülemäärane kahjustamine. Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 47 lg-t 1 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8.

9. Andmekaitse Inspektsiooni kirjalikus vastuses vaieldakse kassatsioonkaebusele vastu ja

palutakse jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks

puudub alus. AKI jääb kõigi alama astme kohtutes esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu

seisukohtade ja ettekirjutus-hoiatuse vahel puudub vastuolu. Kassaatoril on reaalne otsustusõigus

maksehäirete avaldamise üle ning saab seetõttu ettekirjutuse täita. Kui kassaator leidis, et ettekirjutus

on suunatud valele subjektile, tulnuks see väide esitada halduskohtule. Sõltumata sellest, kas

maksehäirete registri pidaja on vastutav või volitatud andmete töötleja, peab kassaator andmete

edastamisel täitma IKS § 11 lg-te 6 ja 7 nõudeid. Kui maksehäirete registri pidajat käsitada ka

volitatud töötlejana, vastutaks kassaator ikkagi selle eest, et volitatud töötleja töötleks isikuandmeid

isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõuete kohaselt. IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole kohaldatav.

Isikuandmete töötlemise ühe liigi (edastamine ja juurdepääsu võimaldamine) osas kohaldatakse IKS

§ 11 lg-d 6 ja 7. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et maksehäireregistrile andmete edastamine ei

kujuta nõusolekuta töötlemise juhtu, sest andmesubjekt ei saaks IKS § 12 lg 7 alusel ühepoolselt

muuta lepingus kokkulepitud tingimust (nõusolekut). Ringkonnakohus on piisavalt selgitanud, miks

ta nõustub AKI hinnanguga isiku õiguste ülemäärase kahjustamise kohta.

10. Kolmandad isikud M. Baikova ja H. Kukk paluvad jätta AS EMT kassatsioonkaebuse

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas AKI ettekirjutuses tuginemine IKS § 11 lg 7 p-le 2

oli õiguspärane ning millises vahekorras on IKS § 11 lg-d 6 ja 7 ning IKS § 14 lg 4. Samuti on

vaidlus selles, kas IKS § 11 lg 6 alusel andmete edastamine maksehäireregistrile ja kolmandatele

isikutele vajab andmesubjekti nõusolekut või mitte.

I

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et IKS § 11 ja § 14 on üld- ja erinormi

vahekorras. Kolleegiumi hinnangul on IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 reguleeritud krediidivõimekuse

hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud andmete

töötlemise tingimusi. IKS § 14 reguleerib aga andmete töötlemist isiku nõusolekuta ning hõlmab

kõiki andmete töötlemise viise. Andmesubjekti nõusolekuta andmete edastamine ja neile juurdepääsu

võimaldamine andmete töötlemiseks kolmandatele isikutele on reguleeritud IKS § 14 lg-s 2. IKS § 11

lg-tes 6 ja 7 sätestatakse aga krediidivõimekuse hindamise või muu samasuguse eesmärgi täitmiseks

vajalike andmete töötlemise eriregulatsioon. Ka isikuandmete kaitse seaduse eelnõu seletuskirjas

(1026 SE) on rõhutatud, et eelnõu § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatakse eriregulatsioon isiku

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks

mõeldud isikuandmete töötlemise osas. Krediidivõimekuse hindamise eesmärgil isikuandmete

töötlemine on eripärane andmete töötlemise viis. Seda kinnitab ka andmekaitsedirektiiv artiklis 7

sätestatud andmetöötluse seaduslikkuse kriteeriumite loend (punkt f).

13. Asjaolu, et IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 on esitatud eriregulatsioon, ei tähenda, et tegemist on erinormiga

§ 14 suhtes, ega seda, et AS-l EMT oli õigus isikuandmeid edastada § 14 lg 1 p 4 alusel.

Kohaldamisele kuulus eriregulatsioon. AS EMT omab jätkuvalt õigust IKS § 14 lg 1 p 4 alusel

andmesubjektidega sõlmitud lepingute täitmise eesmärgil andmeid töödelda, kuid krediidivõimekuse

või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete töötlemiseks peavad olema täidetud

IKS § 11 lg 6 ja 7 nõuded. AKI ettekirjutuses on kasutatud küll ebaõigesti formuleeringut

"koosmõjus", mis viitab nimetatud normide samaaegsele kohaldamisele, kuid tehtud on siiski õige

järeldus, et krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil andmete avaldamist maksehäireteregistris

reguleerivad eriregulatsioonina IKS § 11 lg-d 6 ja 7, mitte IKS § 14 lg 1 p 4 ja IKS § 14 lg 2.

Tegemist on puudusega haldusakti motiveeringus, mis kolleegiumi hinnangul ei mõjutanud asja

otsustamist.

14. AKI ettekirjutusega keelati isikuandmete töötlemine AS Krediidiinfo hallatavas

maksehäireregistris, seega oli ettekirjutus suunatud krediidivõimekuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil andmete kogumise ja edastamise ning teiste IKS § 5 lg-s 1 märgitud

töötlemise viiside keelamisele. Ettekirjutus ei hõlma maksehäireregistrile andmete edastamist AS

EMT poolt, vaid selles registris andmete töötlemist ja selle kaudu andmete edastamist kolmandatele

isikutele. Seega ei oma maksehäireregistri õiguslik staatus käesoleva asja lahendamisel määravat

tähtsust. Isegi maksehäireregistri pidaja käsitamine isikuandmete vastutava töötlejana ei tähenda, et

AS EMT on ettekirjutus-hoiatuse ebaõige adressaat. Vaidlust ei ole selles, et kassaatoril on

maksehäireregistris kajastavate andmete sisestamise ja muutmise õigus ning kassaatoril lasub ka

vastutus edastatud andmete õigsuse eest ehk kaebajal on reaalne otsustusõigus andmete töötlemisel.

Seega on AS EMT käsitatav vastutava töötlejana, kes vastutab isikuandmete töötlemise nõuete

täitmise eest, ning maksehäireregistri pidaja õiguslik staatus ei oma käesoleval juhul ettekirjutuse

õiguspärasuse hindamisel määravat tähendust. Kui maksehäireregistri pidaja ka on volitatud töötleja,

lasub AS-l EMT ikkagi vastutus, et volitatud töötleja täidaks isikuandmete töötlemise nõudeid.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et nii AS EMT kui ka maksehäireregistri pidaja võivad

mõlemad olla käsitatavad vastutavate töötlejatena ja omada kaasvastutust isikuandmete töötlemise

eest. Eeltoodust tulenevalt on AS EMT ettekirjutuse õige adressaat.

II

15. AS EMT ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et krediidivõimekuse hindamise eesmärgil

andmete edastamiseks ja kogumiseks on vajalik andmesubjekti nõusolek. AKI ettekirjutuse

õiguspärasuse hindamisel ei oma kolleegiumi hinnangul nõusolek või selle puudumine määravat

tähtsust, sest AKI ettekirjutus tugineb IKS § 11 lg 7 p-le 2 ning ettekirjutuse õiguspärasuse

hindamisel omab tähtsust asjaolu, kas eelnimetatud eesmärgil andmete edastamine kolmandatele

isikutele kahjustab andmesubjekti õigustatud huve ülemääraselt või mitte. Isegi kui

krediidivõimekuse hindamise eesmärgil andmete edastamine ei eelda andmesubjekti nõusolekut, ei

ole IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamine välistatud. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamise ja

hilisemate vaidluste vältimise eesmärgil siiski vajalikuks kujundada oma seisukoht ka nimetatud

küsimuses.

16. Isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 6 näeb ette, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või

muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine

on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning

isikuandmete edastaja on selle tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning

registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 sätestab alused, mille esinemisel ei ole IKS § 11 lg-s 6

nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. IKS § 11 lg 7

p 2 alusel ei ole andmete edastamine lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti

õigustatud huve, sama lõike punkti 4 alusel ka siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on

möödunud rohkem kui kolm aastat.

Erinevalt andmete edastamisest toimub andmete avalikustamine määratlemata isikute ringile ehk

avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik (konkreetne isik, kellel peab olema

andmete töötlemiseks õigustatud huvi) aga tuvastatav ning edastamine õiguspärane üksnes IKS § 11

lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11 lg 6 alusel andmete edastamise näol

tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega määratletavale isikute ringile ja edastamine eeldab

kindlate eelduste täitmist.

17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et IKS § 11 lg-te 6 ja 7 alusel eeldab

krediidivõimekuse või muul samasugususel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamine

lisaks nimetatud normides toodud tingimuste täitmisele ka IKS § 10 alusel andmesubjektide

nõusolekut.

IKS § 11 lg-te 6 ja 7 regulatsioon vastab oma sisult andmekaitsedirektiivi artiklis 7 sätestatud

isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kriteeriumile (punkt f). Ka isikuandmete kaitse seaduse

seletuskirjast nähtub, et IKS § 11 lg-d 6 ja 7 lisati eelnõule eesmärgiga reguleerida krediidivõimekuse

hindamise eesmärgil andmete edastamise tingimusi kolmandatele isikutele ning aluseks oli

andmekaitsedirektiivi artikli 7 punkt f. Andmekaitsedirektiivi artikli 7 punkti f kohaselt võib

isikuandmeid töödelda, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda

isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles

direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt kaitstavate andesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.

Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast on direktiivi artiklis 7 ammendav ja piirav loetelu juhtudest,

millal isiku andmete töötlemist võib pidada õiguspäraseks ning liikmesriigid ei saa lisada uusi

töötlemise seaduslikkust puudutavaid kriteeriume ega kehtestada siseriikliku õigusega täiendavaid

nõudeid, mis nimetatud kriteeriumi ulatust muudaksid (vt Euroopa Kohtu 24. novembri 2011. a otsus

liidetud kohtuasjades C-468/10 ja C-469/10: Asociación Nacional de Establecimientos Financieros

de Crédito (C-468/10) ja Federación de Comercio Electrónico y Marketing Directo (C-469/10), p-

d 30-39). Seega on andmekaitsedirektiivi artiklis 7 märgitud kriteeriumid, millele vastavad IKS §-

s 10, § 11 lg-tes 2, 6 ja 7 ning § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alused, ammendavad isikuandmete

töötlemise seaduslikkuse alused. Artikli 7 sõnastusest tulenevalt on andmesubjekti andmete

töötlemise õigus isiku nõusolekul (artikli 7 punkt a) üheks isikuandmete töötlemise seaduslikkuse

kriteeriumiks. Kõik ülejäänud kriteeriumid (punktid b-f) aga ei sea tingimuseks isiku nõusolekut.

18. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et Eesti õigust tuleb tõlgendada võimalikult suures

ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades. Siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu

õiguse vastuolu korral tuleks eelistada Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas Euroopa

Liidu õigusega (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-36-10,

p 19). Kuigi seadusandja on krediidivõimekuse hindamiseks vajalike andmete edastamise tingimused

sätestanud IKS §-s 11, mitte isiku nõusolekuta andmete töötlemist reguleerivas §-s 14, ei tähenda see

kolleegiumi hinnangul, et krediidivõimekuse hindamisel andmete töötlemine eeldaks andmesubjekti

nõusolekut. Vastupidisel juhul oleks Eesti seaduse säte vastuolus Euroopa Liidu õigusega

(andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f).

19. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel

eesmärgil andmete kolmandatele isikutele edastamise eelduseks ei ole andmesubjekti nõusolek.

III

20. Kolleegium ei võta seisukohta, kas AS EMT ja maksehäireregistri pidaja on täitnud

krediidivõimekuse hindamise eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamisel IKS § 11 lg 6

nõudeid, kuna see ei ole käesolevas asjas vaidluse all. AKI on ettekirjutus-hoiatuses tuginenud

õigusliku alusena üksnes IKS § 11 lg 7 p-le 2.

21. Vaidlustatud ettekirjutus-hoiatuses on märgitud õigusliku alusena IKS § 11 lg 7 p 2, mille

kohaselt ei ole IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud, kui see kahjustab ülemääraselt andmesubjektide õigustatud huve. Nimetatud

punktis sätestatud alus sisaldab kaalutlusruumi. Nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata

andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele

tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele

kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Ka Euroopa Kohus on andmekaitsedirektiivi

artikli 7 punktiga f seoses rõhutanud vastandlike õiguste ja huvide igakordse kaalumise olulisust ning

kaalumisel tuleb arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 8 tulenevate andmesubjekti

õiguste olulisust (vt Euroopa Kohtu 24. novembri 2011. a otsus liidetud kohtuasjades C-468/10 ja C-

469/10: Asociación Nacional de Establecimientos Financieros de Crédito (C-468/10) ja Federación

de Comercio Electrónico y Marketing Directo (C-469/10), p 40).

22. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et IKS § 11 lg 7 p-s 4 sätestatud piirang on seotud

kohustuse rikkumise lõppemisega, mitte aegumisega. Aegumine ei ole käsitatav kohustuse rikkumist

lõpetava alusena selle sätte tähenduses. Küll on nõude aegumist võimalik arvestada andmesubjekti

õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Mida pikema perioodi järel

toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti

põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele

isikutele edastamise vajadus. Kolleegium nõustub vastustaja ja ringkonnakohtuga, et 10-aastase

aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase

tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul

ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd

kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu. AS EMT ei ole haldus- ega kohtumenetluses välja

toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse

hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust.

23. Andmekaitse Inspektsioon on aga ebaõigesti leidnud, et ettekirjutuse tegemise eelduseks on

andmesubjektide kohustuste sissenõutavaks muutumisest rohkem kui 13 aasta möödumine (10-

aastane aegumistähtaeg ning kolmeaastane tähtaeg vastavalt IKS § 11 lg 7 p-le 4). TsÜS § 146 lg-te 1

ja 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, kohustuse tahtliku rikkumise

korral 10 aastat. Aegumistähtaeg hakkab üldjuhul kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS

§ 147 lg 1). Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab aga selle aasta lõppemisest,

mil nõue muutub sissenõutavaks, ning kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude

aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada (TsÜS § 147

lg 3). AKI on andmete töötlemise lõpetamise tähtaja määramisel ja aegumistähtaja arvutamisel

lähtunud TsÜS § 147 lg-s 1 sätestatud üldreeglist. Kuna kokkulepitud tasu maksmise nõude

aegumistähtaeg algab aga selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, siis möödub

nõuete sissenõutavaks muutumisest 13 aastat enamike vaidlusaluste nõuete puhul 1. jaanuaril 2012,

mitte 2011. aasta jooksul. Selline eksimus ei tingi siiski kolleegiumi hinnangul vaidlustatud

ettekirjutuse tühistamist.

24. Ebaõige on AS EMT väide, et ringkonnakohus ei ole hinnanud andmesubjektide õiguste riive

ülemäärasust. Ringkonnakohus on selgitanud, et üldjuhul on 13-aastase tähtaja möödumisel andmete

jätkuv avaldamine ülemäärane ning andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise mõõdukust või

ülemäärasust tuleks eraldi põhjalikumalt motiveerida üksnes nimetatud üldreeglist kõrvalekaldumise

korral. Ringkonnakohus nõustus AKI ettekirjutuses võetud seisukohaga ülemäärasuse kohta

(ringkonnakohtu otsuse punktid 27-29). Ka kolleegiumi hinnangul on Andmekaitse Inspektsioon

õigesti ja põhjendatult tuvastanud andmesubjektide õigustatud huvide ülemäärase kahjustamise.

Seega ei ole ringkonnakohus HKMS § 47 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 8 rikkunud.

Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et olukorras, kus krediidivõimelisuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil töödeldavate andmete edastamine on IKS § 11 lg 7 alusel välistatud, tuleb

kooskõlas IKS § 6 p-s 2 sätestatud eesmärgikohasuse põhimõttega lõpetada nende igasugune

töötlemine IKS § 11 lg 6 alusel. Seega on Andmekaitse Inspektsioon teinud põhjendatud ettekirjutuse

lõpetada igasugune ettekirjutuses märgitud isikute andmete töötlemine maksehäireregistris.

25. Eeltoodust tulenevalt jääb AS EMT kassatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna

Halduskohtu 4. jaanuari 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2011. a otsuste resolutsioonid

haldusasjas nr 3-10-1884 jäävad muutmata. Kolleegium muudab halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Menetluskulud jäävad poolte endi

kanda, kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb kanda riigituludesse.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld