3-2-1-108-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-108-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Ruslana Frantšuki hagi Seesam Insurance AS-i (endine

ärinimi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS) vastu

ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-6610

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ruslana Frantšuki kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6634 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ruslana Frantšuk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marian Priks

Kostja Seesam Insurance AS (registrikood 10055752)

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-6610 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ruslana Frantšukile kassatsioonkaebuselt 27. aprillil 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. aprillil 2007 toimus liiklusõnnetus Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel. Liiklusõnnetuse põhjustas

alkoholijoobes ja juhtimisõiguseta isik, kes sõitis autoga, millel oli Seesam Insurance AS-ga (kostja)

sõlmitud liikluskindlustuse leping. Liiklusõnnetuse tõttu sai Ruslana Frantšuk (hageja) vigastusi.

Arstliku ekspertiisi otsusega nr 361439 tuvastati hagejal täielik töövõime kaotus ning sügav puue.

Õnnetuse tõttu on oluliselt halvenenud hageja võimalused oma elu korraldada ning eelkõige on

kadunud võimalused leida tööd ja saada sissetulekut.

Kostja hüvitas hagejale ajavahemiku eest 15. aprill 2007 kuni 29. juuli 2007 ajutisest töövõimetusest

tuleneva kahju 11 476 krooni 30 senti ning samuti õnnetusega seotud 8000 krooni suuruse

mittevaralise kahju.

Hageja ei nõustunud kostja otsusega, milles juhinduti püsiva töövõimetuse hüvitise arvestamisel

kehtinud kuupalga alammäärast. Hagejale hüvitise arvestamisel oleks tulnud aluseks võtta

kuuekuuline periood enne avariid ja kalendripäevade arv kuues kuus. Hageja sai ajavahemikul

2006. aasta kuni 2007. aasta jaanuar sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Hageja viimased

sissetulekud olid 18. oktoobril 2006 - 14 959 krooni 26 senti, 16. novembril 2006 - 22 052 krooni

69 senti, 22. detsembril 2006 - 22 065 krooni 43 senti, 24. jaanuaril 2007 - 10 133 krooni. Nende

summade liitmisel sai hageja 69 210 krooni, mille jagas kuuega. Hageja palus lugeda tema

töövõimetusest tulenevaks igakuiseks kahjuks 11 535 krooni alates 15. aprillist 2007 ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

2. Kindlustuse vaidluskomisjon vaatas 29. jaanuaril 2010 läbi hageja kaebuse kindlustushüvitise

saamiseks. Komisjon rahuldas hageja kaebuse osaliselt ning leidis, et hagejale ajutise töövõimetuse

hüvitise ja püsiva töövõimetuse hüvitise arvestamisel tuleb juhinduda liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 29 lg 5 p-st 1 selliselt, et kaebuse esitaja kalendripäeva kindlustushüvitise arvestamise

aluseks võetakse hageja 15. oktoobrist 2006 kuni 14. juulini 2007 saadud sotsiaalmaksuga

maksustatud tulu, mis jagatakse kalendripäevade arvuga kuues kuus.

3. Kostja sai komisjoni otsuse kätte 3. veebruaril 2010 ning esitas 10. veebruaril 2010 Harju

Maakohtule taotluse läbi vaadata hageja Kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebus

LKindlS § 58 lg 7 alusel hagimenetluse korras. Hageja esitas nõuetekohase hagiavalduse kohtule

8. aprillil 2010.

Hagiavalduse kohaselt on kostja tõlgendanud liikluskindlustuse seadust meelevaldselt. Kostja eitab

fakti, et hageja teenis tulu, mis on suurem kui kuupalga alammäär. Hageja ei olnud avariile eelnenud

kuue kuu jooksul töötu ning hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda andmetest, mis näitavad, milline

sissetulek oli hagejal enne avariid. Hageja töösuhe ja suur sissetulek oleksid jätkunud, kui avariid ei

oleks juhtunud. Põhjuslik seos avarii ja sellega kaasnenud vigastuste tõttu sissetulekute vähenemisel

on ilmselge. Hagejal oli võimalik teenida sarnast tulu kas sama või teise tööandja juures, kuid sellist

füüsilist võimet hagejal enam ei tule. Hageja esitas kohtule töövõtulepingu näitamaks, et tal oli kehtiv

töösuhe avarii ajal. Pärast liiklusõnnetuse toimumist oli hageja voodihaige ega saanud oma

töölepingut üles otsida. Seetõttu leidis kostja alusetult, et õnnetuse ajal oli hageja mittetöötav isik.

Asjaolu, et õnnetus juhtus tööst vabal ajal, ei tähenda, et hageja oli mittetöötav.

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Liiklusõnnetuse hetkel ei olnud hagejal sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut ja kuna hagejal

liiklusõnnetuse tagajärjel sisstulek ei vähenenud, siis tuleb lähtuda LKindlS § 29 lg 5 p-st 5, mille

kohaselt on mittetöötava või töötu isiku puhul, kes enne liikluskahju oli töövõimeline, sissetuleku

arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär, milleks oli liiklusõnnetuse

toimumise ajal 3600 krooni. LKindlS § 44 lg 3 p 4 kohaselt ei hüvitata saamata jäänud tulu, välja

arvatud isikukahju puhul. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tuluks

eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud. VÕS § 128 lg 4 esimese lause järgi peab

kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Seega peab

isiku sissetulekute vähenemine olema põhjuslikus seoses töövõimetusega ehk peab olema sellest

tingitud. Kuna hageja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal mittetöötav isik ning ta ei saanud

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, siis ei tohiks temale liiklusõnnetuse tagajärjel makstav hüvitis

parandada tema seisukorda. Hüvitise määramisel hagejale tuleb lähtuda LKindlS § 29 lg-s 1

sätestatud eeldusest, et isikul on õigus saada ajutisest töövõimetusest tulenevat hüvitist, kui tema

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vähenes. Kuna hagejal ei vähenenud liiklusõnnetuse tagajärjel

sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, siis tuleb lähtuda LKindlS § 29 lg 5 p-st 5. Sellise kahju

hüvitamist, mida LKindlS ette ei näe, võib hageja nõuda liiklusõnnetuse põhjustajalt.

Kostja esitas täiendava tõendina Nordicum Service OÜ raamatupidaja Nelli Kmeneva

kostjale 10. juunil 2010 edastatud e-kirja, milles kinnitati, et hageja töövõtuleping Nordicum

Service OÜ-ga lõppes 31. detsembril 2006. Kostja soovis sellega tõendada, et hagejal ei olnud

õnnetuse toimumise ajal kehtivat töösuhet.

5. Harju Maakohus jättis 28. juuni 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled ei vaidle liiklusõnnetuse toimumise asjaolude ega selle tagajärgede üle.

Kostja hüvitas hagejale ajavahemiku eest 15. aprill 2007 kuni 29. juuli 2007 ajutisest töövõimetusest

tuleneva kahju 11 476 krooni 30 senti. Samas leidis kostja, et püsivast töövõimetusest põhjustatud

kahjuhüvitist ei teki, sest Sotsiaalkindlustusameti määratud töövõimetuspension ja puudega inimese

toetus kalendrikuus kokku ületab LKindlS § 30 alusel arvestatava püsivast töövõimetusest tuleneva

kahju suuruse kalendrikuus.

Hageja leidis, et kuna ta sai õnnetusele eelnenud kuuekuulise perioodi jooksul töötasu, tuleks see

hüvitise arvutamisel arvesse võtta. Hageja arvestuse kohaselt tuleks talle maksta 11 535 krooni

suurust püsiva töövõimetuse hüvitist igas kuus alates 15. aprillist 2007. Hageja rõhutas, et ta ei olnud

avariile eelnenud kuue kuu jooksul töötu ning hüvitise arvutamisel tuleks lähtuda andmetest, mis

näitavad tema sissetulekut enne avariid. Hageja leidis, et tema töösuhe ja suur sissetulek oleksid

jätkunud, kui avariid ei oleks juhtunud. Põhjuslik seos avarii ja sellega kaasnenud vigastuste tõttu

sissetulekute vähenemise vahel on ilmselge. Täiendavalt asus hageja oma 22. mai 2010. a kirjalikus

vastuses seisukohale, et tal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal töösuhe.

Kostja leidis, et lähtuda tuleb LKindlS § 29 lg 2 p-st 5 ning arvestada seda, et hageja oli

liiklusõnnetuse toimumise ajal mittetöötav isik. Ajutisest ja püsivast töövõimetusest tuleneva kahju

hüvitamise eesmärk on reaalselt saamata jäänud tulu hüvitamine. LKindlS § 29 eesmärgiks ei ole

valuraha maksmine. Kostja leidis, et liiklusõnnetuse tagajärjel vähenesid hageja võimalused leida

samaväärset tööd võrreldes varasemaga, kuid selle tõttu tekkinud kahju ei näe liikluskindlustuse

seadus ette. Sellist hüpoteetilist kahju hüvitamist võiks pidada valurahaks ning sellise kahju

hüvitamist, mida liikluskindlustuse seadus ette ei näe, võib hageja nõuda liiklusõnnetuse põhjustajalt.

Hageja võttis hagiavalduses omaks, et sai enne õnnetust sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu

viimati 24. jaanuaril 2007. Seega puudus hagejal liiklusõnnetuse ajal sotsiaalmaksuga maksustatav

tulu ning õnnetuse toimumise ajal oli hageja mittetöötav isik. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas

tõlgendada LKindlS § 29 sätteid, mis reguleerivad mittetöötavatele isikutele hüvitise määramist.

Hageja nõuab hagiavalduses 11 535 krooni suuruse püsiva töövõimetuse hüvitise väljamaksmist igas

kuus alates 15. aprillist 2007. LKindlS § 30 lg 1 näeb ette, et õigus saada püsivast töövõimetusest

tuleneva kahju eest hüvitist on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes

liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustuse tõttu. LKindS § 30 lg 2 järgi peab püsiva

töövõime kaotus (invaliidsus) olema tõendatud õigusaktides sätestatud korras. Kooskõlas

LKindlS § 30 lg-ga 2 leitakse hüvitise suurus kalendripäeva kohta analoogiliselt sama seaduse §-s 29

sätestatud korrale, võttes arvesse § 30 lg 2 kohaselt tuvastatud püsiva töövõime kaotuse ulatust

väljendatuna töövõime kaotuse protsentides. LKindlS § 30 lg 4 näeb ette, et püsiva töövõime kaotuse

hüvitis määratakse kuu kohta, korrutades hüvitise suuruse kalendripäeva kohta 30-ga ja lahutades

tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise või

kompensatsiooni summa kuu kohta. Hageja ei ole oma nõude esitamisel lähtunud ülalviidatud

sätetest. Hagejal on püsiv töövõime kaotus tuvastatud 30. juulil 2007 ning alates sellest ajast on

hagejal õigus nõuda talle püsiva töövõimetuse eest hüvitise maksmist.

Hageja ei ole oma nõuet esitades arvutanud välja hüvitise suurust ühe kalendripäeva kohta ega

lahutanud tulemist muud seaduse alusel pidevalt määratud hüvitisi või kompensatsioone. Püsiva

töövõimetuse hüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda LKindlS §-st 29. LKindlS § 29 lg 5 p 5

näeb ette, et mittetöötava või töötu isiku puhul, kes enne liikluskahju oli töövõimeline ja kes ei ole

alla 16-aastane ega pensioniealine, on sissetuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud

kuupalga alammäär. Kuna asjas on tuvastatud, et õnnetuse ajal oli hageja mittetöötav isik, tuleb

temale makstava hüvitise suuruse määramisel lähtuda nimelt LKindlS § 29 lg 5 p-st 5 ning arvestada

ei saa asjaolu, et hageja ei olnud õnnetusele eelnenud kuue kuu jooksul töötu. Hagejale makstava

püsiva töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks on LKindlS § 30 lg 1, mis sätestab sõnaselgelt, et

õigus saada püsivast töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist on füüsilisel isikul, kelle

sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes liikluskahju tagajärjel tekkinud püsiva

tervisekahjustuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et tema sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek

oleks vähenenud liiklusõnnetuse tagajärjel. Liiklusõnnetuse ajal ning sellele eelnenud kolmel kuul ei

olnud hagejal sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut.

Kohus nõustus kostja käsitlusega, mille kohaselt ei ole praeguses asjas põhjuslikku seost

liiklusõnnetuse toimumise ning hagejal väidetavalt saamata jäänud töötasu vahel. Riigikohus on

leidnud, et ka liikluskindlustuse juhtumite puhul reguleerivad kahju hüvitamise ulatust

VÕS 7. peatüki sätted. Need sätted on üldsätetena kohaldatavad ka liikluskindlustuse seaduse suhtes.

Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud (VÕS § 127 lg 1, Riigikohtu 21. detsembri 2005 otsus asjas nr 3-2-1-139-05, p 12).

VÕS § 127 lg 4 näeb üldsättena ette, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel

tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kasutada conditio sine qua non testi,

mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise

meetodit, mille järgi jäetakse väidetav kahju tekitanud tegu kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg

oleks ilma selleta saabunud (Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus asjas nr 3-2-1-53-06, p 11).

Conditio sine qua non testi kasutades leidis kohus, et ei ole põhjuslikku seost liiklusõnnetuse

toimumise ja hageja varasema töötasu kaotamise vahel. Juhul kui liiklusõnnetust ei oleks juhtunud,

oleks hageja olnud endiselt mittetöötav isik ega oleks saanud sellist sissetulekut, nagu ta sai

2006. aastal. Lepinguline suhe, mille alusel maksti hagejale sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu,

lõppes 31. detsembril 2006 ning pärast seda ei saanud hageja enam sotsiaalmaksuga maksustatavat

tulu ja muutus mittetöötavaks isikuks.

Hageja võis kaotada liiklusõnnetuse tagajärjel võimaluse otsida endale samaväärse sissetulekuga uut

töökohta, kuid sellel põhjusel ei näe liikluskindlustuse seadus ette võimalust maksta hagejale hüvitist

viimase soovitud ulatuses. LKindlS § 29 lg 5 p 1 ei ole kohaldatav. See säte on kohaldatav olukorras,

kus isik oli liiklusõnnetuse ajal töötav ning ta kaotas liiklusõnnetuse toimumise tõttu oma töötasu

(mis liiklusõnnetusele eelnenud kuue kuu jooksul võis kuude vahel erineda).

Maakohus leidis, et kostjal oli õigus hüvitise maksmisel lähtuda LKindlS § 29 lg 5 p-st 5 ning võtta

hüvitise suuruse määramisel aluseks õnnetuse toimumise ajal kehtinud kuupalga alammäär. Kostja on

põhjendatult leidnud, et püsiva töövõimetuse hüvitise maksmiseks alust ei ole, kuna hageja saadav

töövõimetuspension ja puudega inimese toetus ületab võimaliku hüvitise summa.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et LKindlS § 29 lg 1 kohaselt on liiklusõnnetuse

tagajärjel füüsilisele isikule ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitamise eelduseks kannatanul

kahju tekkimine, mis seisneb sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähenemises. Selle sätte kohaselt on

isikukahju hüvitise õigustatud subjektideks üksnes need isikud, kellel liiklusõnnetuse toimumise

hetkel olemas olnud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu õnnetuse tõttu vähenes. Isikud, kellel

liiklusõnnetuse toimumise ajal seda liiki tulu ei olnud, ei saa õigustatud subjektideks olla, kuna tulu,

mida ei ole, ei saa väheneda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja liiklusõnnetuse hetkel

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei teeninud ning seetõttu ei ole LKindlS § 29 lg 5 p-d 1 ega 2

hageja suhtes kohaldatavad. Nimetatud sätted on kohaldatavad üksnes nende kannatanute suhtes,

kellel oli liiklusõnnetuse hetkel sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek, mis vähenes liiklusõnnetuse

toimumise tagajärjel.

Eriregulatsiooni sätestab LKindlS § 29 lg 5 p 5, mis näeb ette hüvitise siiski ka neile isikutele, kes on

töövõimelised, kuid õnnetuse hetkel tööl ei käi. Nende sissetuleku arvestamise aluseks on

liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga alammäär ning hüvitis arvutatakse sellest lähtuvalt.

Erimeelsust ei ole selles, et hageja on viimati nimetatud määras hüvitise kostjalt kätte saanud ja

seetõttu on maakohus jätnud hagi põhjendatult rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuna vaidluses on menetlusnormide rikkumine alguse

saanud maakohtus eelmenetluse staadiumis.

Hageja on seisukohal, et kohtud on valesti kohaldanud LKindlS § 29 lg 5 p 5. Õige olnuks kohaldada

LKindlS § 29 lg 5 p 1. Mõlema nimetatud normi kohaldamise eelduseks on LKindlS § 30 lg-s 1

sätestatu täitmine.

Hageja hinnangul on kohtute seisukoht vastuoluline. Esmalt leitakse, et hagejal on õigus saada

ajutisest või püsivast töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist, kuid teisalt väidetakse, et hagejal ei

olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mistõttu see tulu ei

saanud ka väheneda, ning kohaldub LKindlS § 29 lg 5 p 5. Maakohus märkis oma otsuse p-s 27, et

alates 30. juulist 2007 on hagejal õigus nõuda endale püsiva töövõimetuse hüvitise maksmist. Seega,

tuvastades, et hagejal on õigus saada püsiva töövõimetuse hüvitist, pidi kohus enne tuvastama ka

selle, et liikluskahju tagajärjel vähenes hageja sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek. Otsuse p-s 29

leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et tema sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek oleks

vähenenud liiklusõnnetuse tagajärjel. Ringkonnakohus ei ole seda vastuolu kõrvaldanud.

Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisel on kostja aktsepteerinud hageja sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu olemasolu ja vähenemist ning tasunud hagejale hüvitise. Hageja ei näe põhjust,

miks peaks püsiva töövõimetuse hüvitise nõude puhul olema olukord teistsugune, kui LKindlS § 29

lg-s 1 j a § 30 lg-s 1 sätestatud eeldused on samad.

Hageja arvates oleks õige kohaldada LKindlS § 29 lg 5 p-s 1 sätestatut, mille järgi kannatanu netotulu

enne liikluskahju tekkimist leitakse selliselt, et võetakse arvesse kuue vahetult liikluskahju

tekkimisele eelnenud kuu jooksul saadud sissetuleku ja kalendripäevade arv. Sama leidis ka

Kindlustuse vaidluskomisjon. Hageja on kohtule esitanud tõendi, kust nähtub, et hageja on saanud

vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuue kuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu

oktoobrist 2006 kuni jaanuarini 2007. Ainult juhul, kui kannatanul vahetult liikluskahju tekkimisele

eelnenud kuue kuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei ole, on alus kohaldada

LKindlS § 29 lg 5 p 5.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja arvates ei ole hageja seisukoht, et LKindlS § 29

lg 5 p 5 saab kohaldada ainult siis, kui kannatanu on liikluskahju tekkimisele eelnenud kuue kuu

jooksul töötu või mittetöötav isik, kooskõlas VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 tuleneva kahju hüvitamise

eesmärgiga. Mittetöötaval isikul, kellel sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ei vähenenud, on võimalik

saada liikluskindlustuse seaduse alusel püsiva või ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid mitte rohkem

kui liiklusõnnetuse hetkel kehtinud kuupalga alammäär.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Pooled vaidlevad selle üle, kuidas arvutada liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustatud isikul tekkinud

ajutisest töövõimetusest ning püsivast töövõimetusest tulenevat kahju, kui kahjustatud isik oli

liiklusõnnetuse hetkel töötu või mittetöötav isik. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on õigus saada

ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitist.

11. Hageja nõudis hagiavalduses 11 535 krooni suurust püsiva töövõimetuse hüvitist igas kuus alates

15. aprillist 2007. LKindlS § 30 lg 1 alusel on õigus saada püsivast töövõimetusest tuleneva kahju

eest hüvitist füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek vähenes liikluskahju

tagajärjel tekkinud püsiva tervisekahjustuse tõttu. Sellisel juhul leitakse hüvitise suurus kalendripäeva

kohta analoogiliselt LKindlS §-s 29 sätestatud korrale, võttes arvesse püsiva töövõime kaotuse ulatust

väljendatuna töövõime kaotuse protsentides (§ 30 lg 3). LKindlS § 30 lg 4 näeb ette, et püsiva

töövõime kaotuse hüvitis määratakse kuu kohta, korrutades hüvitise suuruse kalendripäeva kohta 30-

ga ja lahutades tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise

või kompensatsiooni summa kuu kohta.

LKindlS § 29 lg 2 järgi on ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju eest hüvitise suuruse määramise

arvestuslikuks aluseks keskmine netosissetulek kalendripäeva kohta (edaspidi netotulu). Netotulu

arvutatakse isiku poolt eelneva perioodi jooksul saadud sotsiaalmaksuga maksustatud sissetulekust,

millest arvatakse maha tulumaks ja mis jagatakse perioodi pikkusega kalendripäevades. Sama

paragrahvi lõike 3 järgi leitakse hüvitise suurus kalendripäeva kohta liikluskahju tekkimisele

eelnenud netotulu ja ajutise töövõimetuse aja netotulu vahena.

LKindlS § 29 lg 1 kohaselt on liiklusõnnetuse tagajärjel füüsilisele isikule ajutisest töövõimetusest

tuleneva kahju hüvitamise eelduseks kannatanul kahju tekkimine, mis seisneb sotsiaalmaksuga

maksustatud tulu vähenemises. LKindlS § 29 lg 5 järgi (2. novembrini 2007 kehtinud redaktsioonis)

leiti kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist järgmiselt:

LKindlS § 29 lg 5 p-s 1 võeti arvesse kuue vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuu jooksul

saadud sissetuleku ja kalendripäevade arv;

LKindlS § 29 lg 5 p 2 järgi, kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik sai liikluskahju tekkimisele

vahetult eelnenud ajal sissetulekut kuuest kalendrikuust lühemal perioodil, võeti arvesse tegelik

sissetulek nimetatud perioodil ja sellele vastava perioodi pikkus kalendripäevades;

LKindlS § 29 lg 5 p 5 järgi on sisstuleku arvestamise aluseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud kuupalga

alamäär isikutele, kes ei töötanud või olid töötud, kuid olid enne liikluskahju töövõimelised, ja kes ei

olnud alla 16-aastased ega pensioniealised.

12. Kolleegium ei soostu kohtute seisukohaga, et praegusel juhul tuleb hageja hüvitise suurus

kindlaks määrata LKindlS § 29 lg 5 p 5 järgi ning arvestada ei saa seda, et hageja ei olnud kõigi

õnnetusele eelnenud kuue kuu jooksul töötu või mittetöötav isik. Kolleegiumi hinnangul kohaldub

LKindlS § 29 lg 5 p 5 üksnes siis, kui kannatanu ei ole liikluskahju tekkimisele eelnenud ajal kuue

kuu jooksul üldse töötanud, st kogu kuue kuu jooksul ei ole kannatanu saanud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu.

Kolleegium leiab, et LKindlS § 29 lg 5 p 2 näeb ette hüvitise neile isikutele, kes said sissetulekut

liikluskahju tekkimisele eelnenud kuuest kalendrikuust lühema perioodi eest. LKindlS § 29 lg 5 p 2

sõnastus liikluskahju tekkimise ajal oli järgmine: "Kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist

leitakse, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik sai liikluskahju tekkimisele vahetult

eelnenud ajal sissetulekut kuuest kalendrikuust lühemal perioodil, võetakse arvesse tegelik sissetulek

nimetatud perioodil ja sellele vastava perioodi pikkus kalendripäevades." Selle sätte sõnastusest ei

saa teha järeldust, et seadusandja on siin silmas pidanud olukorda, kus sotsiaalmaksuga maksustatav

sissetulek peab kannatanul olemas olema liiklusõnnetuse toimumise ajal. Kolleegium ei näe põhjust,

miks peaks LKindlS § 29 lg-t 5 tõlgendama selliselt, et selle punkt 2 kehtib üksnes olukorra suhtes,

kus kannatanu saab sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut liikluskahju toimumise ajal. Selline

tõlgendus oleks ebamõistlik kannatanute suhtes, kes küll pikema aja vältel enne liiklusõnnetust said

sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut, kuid vahetult liiklusõnnetuse toimumise ajal seda mingil

põhjusel ei saanud, nt töökoha vahetuse tõttu vms.

Seega on ekslik ringkonnakohtu käsitlus, et LKindlS § 29 lg 5 p-d 1 ja 2 on kohaldatavad üksnes

nende kannatanute suhtes, kellel liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sotsiaalmaksuga maksustatav

sissetulek, kuid see vähenes liiklusõnnetuse toimumise tagajärjel.

13. Kui hageja ei olnud avariile eelnenud kuue kuu jooksul töötu või mittetöötav isik, siis tuleb

hüvitise arvutamisel lähtuda andmetest, mis näitavad hageja sotsiaalmaksuga maksustatavat

sissetulekut kuue kuu jooksul enne avariid. On küll õige, et hageja liiklusõnnetuse toimumise ajal ei

töötanud, kuid see ei tähenda, et hageja on LKindlS § 29 lg 5 p 5 mõttes töötu või mittetöötav isik

(vt otsuse p 12). Hagejal on püsiv töövõime kaotus tuvastatud 30. juulil 2007 ning alates sellest ajast

on hagejal õigus nõuda endale püsiva töövõimetuse hüvitise maksmist.

14. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta aluseks hageja esitatud asjaolud ja arvestada

kolleegiumi tõlgendusega LKindlS § 29 kohaldamise kohta.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku

otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull