3-2-1-118-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi pankrotihaldur Maire Armi vastu nõude

tunnustamiseks Aleksandr Kozintsevi pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

10-18218

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pankrotihaldur Maire Armi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

49 037 eurot 17 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu)

Kostja pankrotihaldur Maire Arm

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-18218 osas,

milles ringkonnakohus saatis asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks. Saata asi

tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju

Maakohtu 8. septembri 2010. a otsuse, millega jäeti hagi aegumise tõttu rahuldamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) (hageja) esitas 20. aprillil

2010 Harju Maakohtule hagi pankrotihaldur Maire Armi (kostja) vastu nõude tunnustamiseks

Aleksandr Kozintsevi (võlgnik) pankrotimenetluses.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati 28. oktoobril 2009 välja võlgniku pankrot ning 19. märtsi 2010. a

nõuete kaitsmise koosolekul taotles hageja võlgniku pankrotimenetluses 767 265 krooni suuruse

nõude tunnustamist. Võlg on tekkinud seetõttu, et Austria Maksuamet esitas 7. detsembril 2004

sundtäitmise rahvusvahelise ametiabi korras hagejale kui maksuhaldurile taotuse (edaspidi abitaotlus

Eesti maksuhaldurile), et Euroopa Liidu Nõukogu 15. märtsi 1976. a direktiivi nr 76/308/EMÜ

(edaspidi direktiiv) art 9 p 2 järgi Eestis elavalt Austria maksukohustuslaselt võlgnikult sisse nõuda

430 253 krooni 97 senti ja viivisintressi. Hageja kohustas 14. jaanuari 2005. a korraldusega võlgnikku

tasuma viidatud summa maksuhalduri määratud tähtajaks. Võlgniku kaebus 14. jaanuari 2005. a

korralduse tühistamiseks on jäetud haldusasjas tehtud 7. mai 2009 jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu otsusega rahuldamata.

Kostja esitas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 19. märtsil 2010 hageja nõudele vastuväite,

mistõttu jäi hageja nõue tunnustamata. Hageja palub pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel

tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 767 265 krooni suurust nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 2

märgitud rahuldamisjärgus. Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Abitaotluses Eesti maksuhaldurile

on märgitud, et aegumistähtajaks määratakse 31. detsember 2009. Vaidlusaluse maksunõude aegumist

Eesti õigus ei reguleeri. Kostja taotles maakohtult nõude aegumise osas vaheotsuse tegemist.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. septembri 2010. a otsusega kostja vaheotsuse tegemise taotluse ja

jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud, mistõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg 3 kohaselt teha asjas lõpplahend. Direktiivi art 15 järgi reguleerivad

aegumistähtaega abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigis kehtivad seadused. Austria föderaalse

maksuseadustiku art 238 lg 1 järgi aegub õigus maksu kehtestada ja sisse nõuda viie aasta

möödumisel sellest kalendriaastast, kui maksu pidi maksma. Tasutavate maksude aegumist

takistatakse mis tahes ametliku menetlusega, mida on rakendatud nõude elluviimiseks ja mis on

väliselt tuvastatav. Hagi kohaselt tugineb maksunõue Innsbrucki Tollipeavalitsuse 30. märtsi 1993. a

otsusel. Innsbrucki Tollipeavalitsus tegi 30. septembril 1996 teatise maksude lõpliku

kindlaksmääramise kohta. Teatisest ja selle väljastusteatest nähtuvalt on see kätte toimetatud Olga

Drneci aadressile. Austria föderaalse maksuseadustiku art 238 lg 1 kohaselt tuleb lugeda hageja nõue

aegunuks hiljemalt 1. jaanuaril 2002. Maksude aegumist takistava menetlusena ei saa käsitada

abitaotlust Eesti maksuhaldurile 7. detsembrist 2004, sest tähtpäev, 1. jaanuar 2002. a oli selleks ajaks

möödunud. Hageja ei ole esitanud dokumente, millest nähtuks, et kohus saaks arvestada maksunõude

esitamisel võlgnikule mingi muu tähtajaga.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata kostja taotlus kohaldada aegumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse ning saatis asja

maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas aegumist ebaõigesti ja vastuolus direktiivi sätetega.

Direktiivi art 12 lg 1 kohaselt saab maksunõuet või selle täitmisele pööramist lubavat juriidilist

dokumenti vaidlustada, pöördudes abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigi pädeva organi poole

vastavalt selles liikmesriigis kehtivatele seadustele. Abitaotluses Eesti maksuhaldurile märgitakse, et

maksunõude aegumistähtaeg möödub 31. detsembril 2009. Seega pidi võlgnik kõik maksunõude

kehtivuse ja tähtaegsusega seotud vastuväited esitama Austria Föderatsioonile, ja seda juba

2005. aastal, kui võlgnik sai väidetavalt viidatud maksunõudest ja selle aegumistähtajast teada.

Võlgnik maksunõuet direktiiviga sätestatud korras ei vaidlustanud. Võlgnik vaidlustas maksunõude

täitmise muu hulgas ka aegumise motiivil Tallinna Halduskohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja

Riigikohtus, kuid tema kaebusi ei rahuldatud. Kohtud leidsid üksmeelselt, et maksunõue ei ole

aegunud.

Ka juhul, kui Eesti kohtul oleks pädevus aegumise üle otsustada, on maakohus jätnud põhjendamatult

tähelepanuta hageja kirjavahetuse Austria Föderatsiooni rahandusministeeriumi maksu- ja

tollikoostöö, tollimaksu ja aktsiisi keskusega (edaspidi Austria maksukeskus). Tõenditest nähtuvalt

on hageja esitanud 10. juunil 2010 järelepärimise Austria Föderatsiooni ametiasutusele, kes on

koostanud hageja nõude aluseks oleva haldusakti. Austria maksukeskus on järelepärimisele vastanud

16. juunil 2010. Nimetatud tõendite kohaselt on rahvusvahelise ametiabi korras edastatud haldusakti

sundtäitmise aegumine peatunud ametliku menetluse tõttu, mida on rakendatud haldusaktist tuleneva

nõude elluviimiseks, ning vaidlusaluse haldusakti aegumise tähtaeg on 31. detsember 2013. Lisaks

eeltoodule on hageja esitanud ringkonnakohtule uued tõendid, mis kinnitavad samuti, et

rahvusvahelise ametiabi korras edastatud haldusakti (Innsbrucki Tollipeavalitsuse 30. märtsi 1993. a

otsuse) sundtäitmine ei ole aegunud. Austria maksukeskuse 28. septembri 2010. a kirjas on

kronoloogilises järjekorras loetletud ametlikud menetlustoimingud, mida on tehtud haldusaktist

tuleneva nõude rakendamiseks ja millele tuginedes on aegumise kulgemine olnud takistatud. Kuna

nimetatud tõendid on saanud hagejale kättesaadavaks pärast asja lahendamist maakohtus, on nendega

apellatsioonimenetluses arvestamine TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti direktiivi, kui leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Direktiivi

art 15 lg-st 1 tulenevalt tuli vaidlusaluse maksunõude aegumise üle otsustada Austria õiguse kohaselt

ning kohtul tuli anda hinnang vaidlusaluse nõude kehtivuse kohta, kohaldades Austria õigust.

Maakohus leidis õigesti, et maksunõue aegus hiljemalt 1. jaanuaril 2002. Ringkonnakohus pidanuks

hindama, kas Austria Föderatsiooni haldusorgani toimingud tingisid aegumise katkemise.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui tegi vastuolulise otsuse. Nii saatis

ringkonnakohus asja maakohtule menetluse jätkamiseks, et lahendada aegumise küsimus, kuigi leidis

enne, et maakohus lahendas aegumise küsimuse vastuolus direktiivi sätetega.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu, leides, et ringkonnakohus ei rikkunud

asja lahendamisel menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus saatis asja maakohtule

menetluse jätkamiseks. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega jäeti hagi aegumise tõttu rahuldamata, tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et Eesti kohtul ei ole pädevust otsustada, kas

rahvusvahelise ametiabi korras sundtäitmiseks esitatud maksunõue on aegunud või mitte. Kolleegium

põhjendab eeltoodut allpool.

Sundtäitmist rahvusvahelise ametiabi korras reguleerib maksukorralduse seaduse (MKS) § 134. Selle

paragrahvi lg 1 järgi võib maksuhaldur maksukorralduse seaduses maksuvõla sundtäitmise kohta

sätestatud (13. peatükk, 1. jagu) volitusi kasutada ka rahvusvahelise ametiabi osutamiseks, kui

välisriigi pädevad ametivõimud on pöördunud Eesti Vabariigi pädevate ametivõimude poole

taotlusega Eestis elava või asuva või Eestis vara omava maksukohustuslase maksukohustuse või

sellega seotud kõrvalkohustuste sundtäitmiseks. Sama paragrahvi lg 2 järgi toimub MKS § 134 lg-s 1

sätestatud juhul sundtäitmine välisriigi esitatud täitedokumendi alusel, millest peavad selguma nõude

suurus ja kehtivus. Maksukohustuslasele välisriigis tekkinud maksuvõla sundtäitmise kohta hoiatuse

tegemisel teatab maksuhaldur, et täitmise aluseks oleva haldusakti vaidlustamiseks tuleb vaie või

kaebus esitada välisriigi pädevatele ametivõimudele.

Viidatud sätete järgi toimub kõnealuse taotluse alusel esitatud täitedokumendi sundtäitmine

MKS § 134 lg-s 2 märgitud eeldustel, st täitedokumendist peavad selguma nõude suurus ja kehtivus.

Samuti tuleneb eelnevast, et täitmise aluseks olev haldusakt ei ole vaidlustatav ametiabi andva riigi

kohtus. Maksukorralduse seadus ei kehtesta kõnealuse taotluse alusel esitatud täitedokumendile muid

nõudeid. Kuivõrd ametiabi andva riigi kohus ei kontrolli esitatud täitedokumendi õiguspärasust, leidis

ringkonnakohus õigesti, et maakohus ei olnud pädev ka maksuvõla aegumise üle otsustama ning

võlgnikul tuli maksuvõla kehtivuse ja tähtaegsusega seotud vastuväited esitada ametiabi taotleva riigi

pädevatele ametivõimudele.

10. Kolleegium märgib, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249 lg-st 3 tulenevalt on direktiiv

saavutatava tulemuse seisukohalt siduv igale liikmesriigile, kellele see on adresseeritud, kuid jätab

vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Seega ei ole direktiiv üldjuhul liikmesriigis

vahetult kohaldatav (vt nt Riigikohtu 15. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-09, p 22).

Kuigi asjas tuleb kohaldada MKS § 134 sätteid, saab selle tõlgendamisel kasutada ka direktiivi

sätteid.

Direktiivi art 6 lg-s 1 sätestatakse, et asutus, kellelt abi taotletakse, nõuab abi taotleva asutuse taotluse

korral kooskõlas oma asukohariigis samalaadsete nõuete suhtes kohaldatavate õigusnormidega sisse

nõuded, mille kohta on olemas nende täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument. Direktiivi

sama art lg 2 kohaselt tuleb sel eesmärgil kõiki nõudeid, mille kohta on esitatud sissenõudmistaotlus,

käsitada selle liikmesriigi nõuetena, kus asub asutus, kellelt abi taotletakse, välja arvatud juhul, kui

kohaldatakse art-t 12.

Direktiivi art 12 lg 1 esimese lause järgi, kui sissenõudmismenetluse ajal vaidlustab huvitatud isik

nõude ja/või selle täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi, mis on välja antud abi taotleva

asutuse asukohaliikmesriigis, peab nimetatud isik pöörduma abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigi

pädeva organi poole selles liikmesriigis kehtivate seaduste kohaselt. Sellise dokumendi vaidlustamise

korrale viidatakse ka direktiivi preambulis, kus on märgitud et on võimalik, et sissenõudmismenetluse

ajal võib asjaomane isik selle asutuse asukohaliikmesriigis, kellelt abi taotletakse, vaidlustada nõude

või selle täitmisele pööramist lubava juriidilise dokumendi, mis on välja antud abi taotleva asutuse

asukohaliikmesriigis. Selleks puhuks tuleb ette näha, et asjaomane isik peab nõude vaidlustamiseks

pöörduma abi taotleva asutuse asukohaliikmesriigi pädeva organi poole ja asutus, kellelt abi

taotletakse, peab juba alustatud täitemenetluse peatama, kuni eespool nimetatud organ teeb selles

küsimuses otsuse. 18. juulist 2001 jõustunud muudatuse kohaselt (muudetud Euroopa Liidu Nõukogu

15. juuni 2001. a direktiiviga 2001/44/EÜ) sätestab direktiivi art 8 lg 1, et nõude täitmisele pööramist

lubavat juriidilist dokumenti tunnustatakse otseselt ja seda käsitatakse automaatselt kui juriidilist

dokumenti, mis lubab taotluse saanud asutuse asukohaliikmesriigi nõude täitmisele pöörata.

Euroopa Kohus on selgitanud ametiabi andva riigi kohtu kontrollipädevust ametiabi taotluse alusel

sundtäitmiseks esitatud täitedokumendi saamisel, märkides, et ametiabi taotluse saanud asutuse

asukohaliikmesriigi kohtutel ei ole põhimõtteliselt pädevust kontrollida, kas nõude täitmisele

pööramist lubavat juriidilist dokumenti tuleb täita. Ametiabi andva riigi kohus võib aga juhul, kui

vaidlustatakse täitemeetmeid (vt selle kohta direktiivi art 5 ja art 12 lg 3), kontrollida, kas need

meetmed on võetud vastavuses abi andva riigi seaduste ja määrustega (vt Euroopa Kohtu 14. jaanuari

2010. aasta otsus (Nejvyššķ sprįvnķ soudi (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) kohtuasjas nr C-233/08:

Milan Kyrian vs. Celnķ ś?ad T?bor). Samad põhimõtted kui kohtute viidatud direktiivis on sätestatud

Euroopa Liidu Nõukogu 26. mai 2008. a direktiivis 2008/55/EÜ, mis tunnistas varasema direktiivi

kehtetuks. Direktiivi 2008/55/EÜ asendab omakorda alates 1. jaanuarist 2012 kohaldatav Euroopa

Liidu Nõukogu direktiiv 2010/24/EL.

Eeltoodud sätetest ja sellekohasest kohtupraktikast tuleneb samuti järeldus, et ametiabi andva riigi

kohus ei kontrolli esitatud täitedokumendi õiguspärasust.

11. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele ringkonnakohtu otsuse vastuolulisuse kohta märgib

kolleegium, et ringkonnakohus ei saatnud asja maakohtule selleks, et lahendada aegumise küsimus,

vaid selleks, et lahendada hageja nõue. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt

TsMS § 656 lg-t 2 ja § 657 lg 1 p 3, kui, tühistades maakohtu otsuse, saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule, kuigi oleks saanud asja ise lahendada. Kolleegium kordab

22. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 tehtud otsuse p-s 24 ja 24. oktoobril 2006 tsiviilasjas

nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p-s 12 väljendatud seisukohta, et kuigi ringkonnakohtul on TsMS § 657

lg 1 p 3 järgi põhimõtteliselt õigus maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule, on see viidatud sätte järgi lubatud juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.

Viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 tehtud lahendis on Riigikohus selgitanud, millised asjaolud

õigustavad üldjuhul asja tagasisaatmist maakohtusse ja millised mitte. Ringkonnakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel arvestada, et hageja nõuet saab võlgniku pankrotimenetluses tunnustada juhul,

kui välisriigi esitatud täitedokument on kooskõlas MKS § 134 lg 2 nõuetega.

12. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik