3-2-1-123-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-123-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Tallegg hagi AS-i Maag Grupp vastu

kaubamärgist PEREMUNA tulenevate õiguste rikkumisest

hoiduma kohustamiseks, sh tähise "Peremunad"

kasutamisest kaupade puhul, mille suhtes on kaitstud

kaubamärk PEREMUNA (sh munad); tähisega "Peremunad"

tähistatud kaupade (munad) pakendeid hävitama

kohustamiseks; kahjuhüvitise ja alusetult saadu

väljamõistmiseks

AS-i Maag Grupp vastuhagi Aktsiaseltsi Tallegg vastu

kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-3757

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Maag Grupp kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

30 249 eurot 14 senti (473 296 krooni 14 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Tallegg (registrikood 10017668), esindajad

vandeadvokaat Carri Ginter ja patendivolinik Indrek Eelmets

Kostja AS Maag Grupp (registrikood 10209474), esindaja

vandeadvokaat Anu Pärtel

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-3757 muutmata ja

AS-i Maag Grupp kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Arvata kassatsioonkaebuselt 30. mail 2011 tasutud kautsjon 270 (kakssada seitsekümmend)

eurot 54 senti riigituludesse.

3. Mõista AS-lt Maag Grupp Eesti Vabariigi kasuks välja vähem tasutud kassatsioonikautsjon

31 (kolmkümmend üks) eurot 95 senti. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi

arvelduskontole nr 10220034796011 (AS SEB Pank) või nr 221023778606 (Swedbank AS)

(mõlema viitenumber 3100058140). Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates

Riigikohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates Riigikohtu otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu AS-i Maag Grupp kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Tallegg (hageja) esitas 29. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule AS-i Maag Grupp (kostja)

vastu hagi, milles palus kohustada kostjat tulevikus hoiduma kaubamärgist PEREMUNA tulenevate

õiguste rikkumisest, sh tähise "Peremunad" kasutamisest kaupade puhul, mille suhtes on kaitstud

kaubamärk PEREMUNA (sh munad); tähisega "Peremunad" tähistatud kaupade (munad) pakendeid

hävitama kohustamiseks; 12 900 krooni suuruse kahjuhüvitise ja alusetult saadud 410 396 krooni

14 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt rikub kostja oma äritegevuses hageja kaubamärgiõigusi. Kostja on

õigusrikkumist tunnistanud. Hageja, tegeledes mh munade tootmise ja turustamisega, võttis 1998. a-l

kasutusele tähise "Peremunad" oma kauba tähistamiseks ja eristamiseks teiste ettevõtjate

samaliigilistest toodetest ning on seda oma kaupadel (munad) järjepidevalt kasutanud kaubamärgi

funktsioonis. Taotluse kaubamärgi PEREMUNA registreerimiseks esitas hageja 20. jaanuaril 2005.

Kaubamärk PEREMUNA kanti registrisse 11. detsembril 2008. Kaubamärk on registreeritud

klassis 29 kaupadele: munad; munasisaldusega piimatooted; munavalge, munakollane,

munapulber jms.

Kostja tegeleb munade sisseveo ja turustamisega. Muu hulgas kasutab kostja enda turustatavate

munade pakenditel tähist "Peremunad". Hageja ei ole kostjale andnud nõusolekut kaubamärgi

PEREMUNA kasutamiseks. Kostja kasutab tähist "Peremunad" kaupade tähistamiseks, mis on

identsed kaupadega, mille suhtes on kaitstud hageja kaubamärk. Olles mitmuse vorm hageja

kaubamärgist PEREMUNA, on tähis "Peremunad" hageja kaubamärgiga sisuliselt identne. Kuna

kaubamärgi registrisse kandmisel loetakse kaubamärgi õiguskaitse tekkinuks tagasiulatuvalt

registreerimise taotluse esitamise kuupäevast, on kostja vastutav hageja õiguste rikkumise eest alates

20. jaanuarist 2005 (kaubamärgi PEREMUNA registreerimistaotluse esitamise kuupäev).

Kostja turustatava, tähist "Peremunad" kandva kauba (munad) jätkuv müük tekitab hagejale kahju,

vähendab hageja kaubamärgi eristusvõimet ja väärtust, võimaldab kostjal saada hageja õiguste

rikkumise teel kasu ja raskendab hageja enda kauba turustamist Eestis. Kostja on hagejale kahju

tekitamises süüdi, kostja rikkus hageja kaubamärgi PEREMUNA õigusi teadlikult.

Kostja tähist "Peremunad" kandvate kaupade turustamine on avaldanud negatiivset mõju hageja

kaupade müügile, mida kinnitab hageja müüginumbrite analüüs. Hageja kaupade turustamisest

saadav kasu on olnud oluliselt väiksem võrreldes olukorraga, kui kostja ei oleks turustanud

kaubamärgiõigusi rikkuvaid kaupu. Lisaks on hageja teinud kulutusi kostja rikkumise lõpetamiseks ja

rikkumisest tuleneva kahju vähendamiseks. Hageja nõudis seetõttu ka 12 900 krooni suuruse kahju

väljamõistmist, mis seisneb kostja rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest tuleneva kahju

vähendamiseks tehtud õigusabikuludes.

Lisaks hagejale kahju tekitamisele on kostja alusetult rikastunud ja saanud rikkumisest tulu

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1, § 1039). Kostja on rikkunud hageja õigusi pahauskselt. Kostja

pahausksust kinnitavad kostja teadmine hageja varasematest õigustest kaubamärgi PEREMUNA

kohta vähemalt alates 4. veebruarist 2005, kuid eelduslikult veel varem, arvestades, et hageja alustas

kaubamärgi kasutamist 1998. Selle asemel, et hageja nõude saamisel kohe tähise "Peremunad"

kasutamine ja hageja õiguste rikkumine lõpetada, esitas kostjaga seotud ettevõte POULTRY

MEAT OÜ 17. veebruaril 2005 Patendiametile kaubamärgitaotluse tähise "Rannamõisa Peremunad"

registreerimiseks ning jätkas hageja õiguste rikkumist. Arvestades, et hageja alustas kaubamärgi

PEREMUNA kasutamist oma toodetel juba 1998. a esimesel poolel, on alust järeldada, et kostja

teadis hageja toodetel kasutatavast tähisest juba varem ja teadlikult asus oma kaupadel kasutama

hageja kasutusele võetud kaubamärki. Seetõttu nõuab hageja kostjalt kaubamärgiõiguste rikkumisega,

s.o "Peremunad" tähisega markeeritud munade turustamiselt alates 20. jaanuarist 2005 saadud tulu

väljaandmist.

Direktiivi 2004/48/EÜ "Intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta" art 13 lg 1 lit a kohaselt tuleb

rikkuja poolt teenitud mis tahes ebaõiglast tulu arvestada kahjuhüvitise väljamõistmisel. Kostja tulust

arvestas hageja maha hinna, mille kostja ise kauba eest tasus seda sisse ostes, ja transpordikulud ehk

kulud, mis on otseselt kaubaga seotud. Kostja rikkus hageja õigusi pahauskselt. Kostja on esitanud

tõendid, mille kohaselt sai ta kaupade müügist ajavahemikul 20. jaanuar 2005 kuni 29. jaanuar 2009

tulu 410 396 krooni 14 senti. Esitatud koondtabelist ning ostu ja müügiarvete loetelust nähtuvalt

müüs kostja ajavahemikul 18. jaanuar 2005 kuni 29. jaanuar 2009 "Peremunad" kanamune

6 094 380 krooni eest. Müüdud munad osteti sisse 5 683 983 krooni 86 sendi eest. Kostja esitatud

arvetest nähtub, et lisaks munade sisseostule sisaldab see summa ka transpordikulusid. Sellest

tulenevalt oli müüdud munade eest saadud tulu 410 396 krooni 14 senti. Nimetatud summa tuleb

hagejale VÕS § 1039 alusel hüvitisena välja mõista. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et tulu

arvutamisel tuleb lahutada üldkulud. Tulust saab maha arvata ainult tootega seotud otsesed kulud,

mitte üldkulud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja kaubamärgil PEREMUNA ei ole õiguskaitset

kaubamärgiseaduse (KaMS) § 9 lg 1 p-de 3 ja 4 tähenduses. Õigusrikkumist ei ole toimunud. Kostja

ei kasuta kaubamärki PEREMUNA, vaid kombineeritud tähist "Rannamõisa Peremunad".

Hageja väide müüginumbrite suure kukkumise kohta on tõendamata. Tõendatud peab olema

põhjuslik seos selle vahel, et kostja "Rannamõisa Peremunade" turustamine tingis müüginumbrite

võimaliku vähenemise hagejal (VÕS § 127 lg 4). Kostja tellitud Socio uuringukeskuse 2009. a

jaanuari kanamunade ostuajendite uuringu kohaselt peavad ostjad munade ostmisel kõige olulisemaks

omaduseks munade hinda, seejärel säilivusaega ja munade suurust. Kümnest etteantud omadusest on

vastajad asetanud kaubamärgi seitsmendale kohale. Nimetatud eelistused näitavad, et tavatarbija on

praegusel ajal esmajoones hinnatundlik ning ostueelistus põhineb hinnal.

Hageja müüginumbrite võimalikku vähenemist võis põhjustada ehk see, et kostja munad on müügil

madalama hinnaga, mitte aga see, et kostja müüs tähisega "Peremunad" tähistatud tooteid. Kuna ostja

teeb valiku ennekõike hinna alusel, puudub põhjuslik seos hageja müüginumbrite vähenemise ning

"Rannamõisa Peremunad" tähise kasutamise vahel.

3. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi, paludes tunnistada hageja kaubamärgiomaniku ainuõiguse

tühiseks KaMS § 52 lg 1 ning § 9 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel.

Registreeritud kaubamärk, sõnaline tähis PEREMUNA, on tähise "Peremunad" ainsus. Kumbki tähis

ei ole KaMS § 9 lg 1 p 3 kohaselt klassis 29 loetletud kaupadele kaubamärgina registreeritav. Tähisel

PEREMUNA ei ole eristusvõimet, munatoodete osas on "peremuna" tooteliik, mida on aastaid

mitmed Eesti tootjad kasutanud ühesuguste põhiomadustega - keskmise suurusega - munade

tähistamisel. Sõnalist tähist "peremuna" võib lugeda eesti keeles tavapäraseks tähiseks just

kanamunade tähistamisel. Tegemist on üldist laadi terminiga, millega tähistatakse igapäevaselt

ostetavaid tavalisi kanamune (tavaline, enimlevinud M suurus). Oma olemuselt on "peremuna"

analoogne järgmiste sõnaühenditega: "puhkekeskus", "suusabaas", "pesamuna", "lasteaed",

"lastevorst", "pereleib" jne.

4. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu, leides, et kostja väited, et kaubamärk PEREMUNA on

munade omadusi, nimelt munade suurust näitav tähis (KaMS § 9 lg 1 p 3) ning et PEREMUNA on

munatoodete liik ning selle sõnaga tähistavad Eesti munatootjad keskmise suurusega mune, on

paljasõnalised ja ekslikud. Asjaolu, et hageja ise markeerib selle tähisega enda toodetavaid ja

turustatavaid keskmise suurusega mune, ei anna alust väita, et tegemist on kauba omadusi (munade

suurust) näitava ja kirjeldava tähisega. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et teised munatootjad kasutaks

seda tähist enda turustatavate munade suurusele viitava tähisena või et nad oma toodete puhul seda

märki üldse kasutaks. Kostja on üksinda, rikkudes hageja kaubamärgiõigusi, kasutanud seda tähist

enda turustatavate munade pakenditel. Inimtoiduks mõeldud ehk A-klassi munad liigitatakse suuruse

(kaalu) järgi. Munade suurust näitavad tähised on S, M, L, XL või sõnad "väike", "keskmine", "suur".

Sõna "peremuna" ei kasutata keskmise suurusega muna tähenduses, vaid kasutusel on täht M või sõna

"keskmine". Asjaolu, et kaubamärgiomanik kasutab kaubamärki enda toodetel, ei tõenda mingil viisil

selle kaubamärgi tavapärasust.

5. Harju Maakohus rahuldas 8. detsembri 2010. a otsusega hagi, kohustas kostjat hoiduma hageja

kaubamärgist PEREMUNA tulenevate õiguste rikkumisest, sh tähise "Peremunad" kasutamisest

kaupade puhul, mille suhtes on kaitstud kaubamärk PEREMUNA (munad; munasisaldusega

piimatooted; munavalge, munakollane, munapulber; klassi 29 kuuluvad toiduvalmistusained, valmis-

ja poolvalmistoidud, mille põhikomponendiks on munad), kohustas kostjat hävitama hagi tagamise

määruse alusel arestitud tähisega "Peremunad" markeeritud pakendid ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 423 296 krooni 14 senti. Maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi, milles paluti

tunnistada tühiseks ainuõigus kaubamärgile PEREMUNA, ning jättis nii hagi kui ka vastuhagiga

seotud menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt hakkas registreeritud kaubamärgi õiguskaitse kehtima alates tähise

PEREMUNA kaubamärgina registreerimise taotluse esitamisest, s.o 20. jaanuarist 2005 (KaMS § 8

lg 2). Maakohus viitas KaMS § 14 lg 1 p-le 1. Hageja kaubamärk on kaitstud 29. klassi kaupadele

(munad, munasisaldusega piimatooted jne). Kostja kasutab hageja nõusolekuta enda ostetud munade

müümisel tähist "Peremunad". Seega on kostja müüdav kaup, millel ta kasutab tähist "Peremunad",

identne kaubaga, mille suhtes hagejal on registreeritud kaubamärk PEREMUNA. 7. jaanuari 2009. a

kirjas tunnistas kostja rikkumist ja kinnitas, et lõpetab tähise "Rannamõisa Peremunad" kasutamise

hiljemalt 15. veebruaril 2009. Kooskõlas KaMS § 57 lg-ga 1 on kaubamärgiomanikul õigus esitada

hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õigusrikkumise lõpetamiseks ning tahtlikult või hooletuse tõttu

tekitatud varalise kahju, sh saamata jäänud tulu hüvitamiseks. KaMS § 58 näeb ette võimaluse nõuda

õigusvastaselt tähistatud kaupade hävitamist. Maakohus viitas ka VÕS § 1055 lg-tele 1 ja 3.

Arvestades kaupa, mida kaubamärgiga tähistatakse (munad), ei ole määrava tähtsusega, kas

tähistuseks on "peremunad" või "peremuna". Maakohus kohustas kostjat hoiduma hageja kui

kaubamärgi PEREMUNA omaniku ainuõiguse rikkumisest ja hävitama kohtu hagi tagamise määruse

alusel arestitud pakendid.

Maakohus viitas VÕS § 127 lg-le 1. Kahjuhüvitisena taotleb hageja kostjalt 12 900 krooni

väljamõistmist. Tegemist on kulutusega, mille hageja kandis, taotledes Patendibüroo Lasvet OÜ

vahendusel kostjalt õigusrikkumise lõpetamist. Kahju suurust tõendavad nimetatud patendibüroo

arved: 11. veebruar 2005-1500 krooni; 19. detsember 2008-6000 krooni; 16. jaanuar 2009-

5400 krooni. Põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel on olemas.

Kui kostja ei oleks hageja kaubamärgist tulenevat ainuõigust rikkunud, ei oleks hagejal kahju, mille

väljamõistmist ta taotleb, tekkinud. Kui kostja ei oleks hageja õigusi rikkunud, ei oleks hageja

pidanud pöörduma patendibüroo poole nõu saamiseks ja kostja jaoks kohtueelsete nõudekirjade

koostamiseks. Tegemist on otsese varalise kahjuga, mis tuleb VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 ning § 115

alusel hüvitada. Tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08 tehtud Riigikohtu otsuse p 18 kohaselt on VÕS § 128 lg 3

alusel hüvitatavad ka kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et

hagi rahuldamise korral tuleks piirduda 1770 krooni väljamõistmisega, sest kostja jätkas hageja

õiguste rikkumist ka pärast hagejalt esimese kirja saamist. Kostja tegevuse tagajärjel tekkis hagejal

vajadus pöörduda patendibüroo poole ja kanda kulutusi. Arvetest nähtuvalt esitas patendibüroo

hagejale arve pärast iga pöördumist, mille tulemusena patendibüroo pidi tegema tööd ja koostama

kostjale kirjad. Kirjade sisu ei ole sama. Kirjade koostamiseks on hagejat esindanud patendibüroo

pidanud analüüsima seadusi ja neid kostjale selgitama. Kostja esitatud vastuväidete tõttu pidi hagejat

esindav patendibüroo koostama korduvaid kirju. Selleks tuli kostja uute vastuväidete ilmnemisel

kaaluda seni kirjas märgitut, analüüsida kostja vastuväiteid, kujundada hageja seisukoht ja see

kostjale teatavaks teha. Hageja ei saanud valida, et tasub patendibüroole vaid 1770 krooni. Seetõttu

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 12 900 krooni.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka rikkumisega saadud tulu. Maakohus viitas VÕS § 1037

lg-tele 1 ja 3 ning §-le 1039. Maakohus järeldas esitatud tõenditest, et kostja teadis oma õigustuse

puudumisest ja on seega pahauskne rikkuja. Kostja on esitanud andmed tulu kohta, mida ta

rikkumisega sai. Maakohus viitas ka VÕS §-le 1043 ning § 1045 lg 1 p-le 5. Kostja rikkus ilma loata

hageja kaubamärgi kasutamisega viimase intellektuaalset omandit. Hageja esitatud nõue vastab

võlaõigusseaduse sätetele ja ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivile

2004/48/EÜ "Intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta", mille art 13 lg 1 lit a alusel tuleb

rikkujalt õiguste valdajale tekitatud kahjutasu määramisel arvesse võtta muu hulgas ka rikkuja

teenitud mis tahes ebaõiglast tulu. Hageja taotlebki kostjalt tulu väljamõistmist. Hageja ei nõua

kostjalt muud hüvitist (kaotatud tulu, moraalne kahju). Direktiivi art 1 kohaselt on direktiivi objektiks

ka tööstusomandi õigus (sh kaubamärgiõigus). Hageja taotletud 410 396 krooni 14 senti on tõendatud

kostja 28. mail 2010 kohtumääruse alusel esitatud tõenditega (I kd, tl 144-236, II kd, tl 1-112).

Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostjalt tuleb välja mõista rikkumisega saadud tulu, millest

on maha arvatud hind, mille kostja kauba eest tasus, ja transpordikulud. Arvestades, et kostja teenis

tulu hageja kaubamärgiõigust rikkudes, ei ole alust muid kulutusi tulust maha arvata. Hageja esitatud

Saksamaa Ülemkohtu 2. novembri 2000. a otsuse kohaselt on lubatav vaid tootega vahetult

seostatavate kulude (kauba ostmine, levitamine, transport), kuid mitte üldkulude (töötasud,

halduskulud, kindlustus, ruumide rent jms) arvessevõtmine, ning rikkumise teel saadud tulust

mahaarvatavate toote tootmise ja turustamisega seotud otseste kulude tõendamise koormus lasub

õigusrikkujal. Asjaolu, et otsus käsitleb tööstusdisainilahenduse rikkumise asja, ei muuda selles

väljendatud põhimõtet praeguses asjas mittekohaldatavaks. Maakohus viitas ka tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 233 lg-le 1.

Maakohus leidis, et ei esine KaMS § 9 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud eeldusi vastuhagi rahuldamiseks.

Tähis "Peremuna" ei ole kasutusel keskmise suurusega munade tähistamiseks. Munade suurust

tähistatakse tähtedega S, M, L ja XL. Sõnaga "peremuna" ei tähistata tavapärases keelekasutuses

keskmise suurusega mune ega ole seda tehtud ka varem. Tarbijaskond ei kasuta keskmise suurusega

munade tähistamiseks sõna "peremuna". Tähis "Peremuna" on tuntuks saanud hageja kaubamärgi

kaudu. Eesti keeles ei ole munade tähistamiseks tavapärane tähis "Peremuna", sõna ei ole ka

liitsõnana tavakeeles laialdaselt kasutusel ega ole tavapärane heauskses äripraktikas. Tegemist on

kunstliku liitsõnaga, mis on eesti keelde tulnud tänu hageja kaubamärgile. Liitsõnal "peremuna" ei

ole eesti keeles tähendust. Seda tõendab "Eesti keele sõnaraamat". Kuna "peremunal" tavakasutuses

tähendust ei ole, polnud alust keelata nimetatud tähise kaubamärgina registreerimist. Sõna

"peremuna" ei saa võrrelda sõnadega puhkekeskus, suusabaas, joogivesi jne, nagu seda on väitnud

kostja.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ning tunnistada hageja ainuõigus

kaubamärgile PEREMUNA tühiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et kaubamärk PEREMUNA ei ole kauba (munade) omadusi näitav tähis, mistõttu ei

esine KaMS § 9 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud õiguskaitset välistavaid asjaolusid. Samuti on maakohus

hageja kasuks õigesti kostjalt välja mõistnud kahjuhüvitise ja kaubamärgiõiguse rikkumisega saadud

tulu. Asjaolu, et hageja toodab ja turustab oma keskmise suurusega mune tähise "Peremuna" all, ei

muuda seda sõna munade suurust näitavaks ja kirjeldavaks tähiseks. Maakohus on tõendeid hinnates

teinud õige järelduse, et munade suurust näitavad tähed S, M, L, XL ja munade suurust näitavateks

sõnadeks on "suur", "keskmine", "väike", "hiiglaslik". Maakohus kohaldas KaMS § 14 lg 1 p 1

õigesti, sest kostja müüdav kaup, millel ta kasutab tähist "Peremunad", on identne kaubaga, mille

suhtes hagejal on registreeritud kaubamärk PEREMUNA.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude rikkumise

teel saadud tulu ja kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

kasutas hageja kaubamärki ilma viimase nõusolekuta. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud

isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust kasutamisega või muul viisil rikkunud isik

(rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 kohaselt

võib pahauskselt rikkujalt (rikkuja, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma)

õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist.

Selleks peab rikkuja õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Maakohtu

viide direktiivi 2004/48/EÜ "Intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta" art 13 lg 1 lit-le a, mille

kohaselt rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglast tulu tuleb arvestada kahjuhüvitise väljamõistmisel, ja

art 13 lg-le 2 on õige ning selle võimaluse kasutamine põhjendatud. Maakohus luges tõendatuks, et

kostja kasutas hageja kaubamärki ilma loata, kusjuures kostja oli teadlik või pidi teadma, et tema

teguviis ei ole õige. Maakohtu otsus kahju suuruse arvutamisel on seaduslik ja arvutuskäik on

piisavalt jälgitav. Tulu suurus ajavahemikul 20. jaanuar 2005-29. jaanuar 2009 oli 410 396 krooni

14 senti (26 229 eurot 10 senti).

Ekslik on kostja seisukoht, et ta ei teeninud tähisega "Peremunad" markeeritud munade müügist tulu.

Tuluna saab käsitada ka sissetulekut, millega kostja sai katta oma üldkulusid, s.o kulusid, mis otseselt

ei seostu rikkuvate kaupadega ning mis oleks tekkinud hoolimata sellest, kas ta rikkuvaid kaupu

müüs või mitte. Maakohus on õigesti viidanud Saksamaa Ülemkohtu 2. novembri 2000. a otsusele,

milles on esitatud põhjendus, et kui rikkujal lubatakse arvata tuludest ilma piiranguteta maha

üldkulude osa, ei võeta temalt ära kogu õigusrikkumisest saadud kasumit.

Maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et kostja on käitunud hageja suhtes pahatahtlikult

VÕS § 1039 tähenduses, sest ta teadis, et kasutab hageja kaubamärki. Kostja pidi teadma, et tal ei ole

õigust kasutada tähist "Peremunad". Põhjendatud on apellatsioonkaebuse vastuses avaldatud

seisukoht, et hageja kirju eirates võttis kostja teadliku riski, et kaubamärgi registreerimise korral

loetakse tema tegevust rikkumiseks. Hageja on kostjale korduvalt selgitanud, et kaubamärgiõiguse

tekke algus on taotluse esitamise kuupäev, mitte registreerimise kuupäev.

Kuivõrd hageja nõudis enda kaubamärgi kasutamise lõpetamist, oli maakohtus kohtumenetluse-

eelsete õigusabikulude väljamõistmine õige. Kostjal oleks olnud võimalik rikkumise lõpetamisel

vältida nende kulude teket.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud põhjendamiskohustust. Väär on kohtute

järeldus, et tähise PEREMUNA puhul ei ole tegemist toote (muna) omadust (suurust) näitava tähisega

- kirjeldava tähisega, mille registreerimisest kaubamärgina tulnuks KaMS § 9 lg 1 p 3 alusel

keelduda. Kohtud on valesti kohaldanud KaMS § 9 lg 1 p 4, sest tähis PEREMUNA oli muutunud

tavapäraseks heauskses äripraktikas kanamunade tähistamisel. Hageja ei kasuta kaubamärki

PEREMUNA, vaid kasutusel on kombineeritud tähis VÄRSKED PEREMUNAD.

Ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik osas, milles maakohus

rahuldas hageja nõude rikkumise teel saadud tulu väljaandmiseks, on paljasõnaline. Maakohtu

otsusest ei tulene, et kohus oleks kohaldanud VÕS § 1037 ja § 1039. Maakohus küll alustas analüüsi

viidetega VÕS §-dele 1037 ja 1039, kuid seejärel läks üle VÕS §-de 1043 ja 1045 analüüsile. Kohus

märkis argumentatsiooni alguses, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka rikkumisega saadud

tulu, kuid jõudis järeldusele, et tegemist on kahjuga. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1043

ja § 1045, rahuldades sel alusel hagi ning mõistes välja hüvitise, mis ei ole käsitatav kahjuna.

Ringkonnakohus on eksinud, tõlgendades maakohtu otsust nii, nagu maakohus oleks hagi rahuldanud

VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel. Enamgi veel, tuvastamata on kahju tekkimine ning põhjuslik seos

kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Hageja müüginumbrite tegeliku vähenemise kohta ei ole

ühtegi tõendit esitatud. "Rannamõisa Peremunade" turustamine ei ole tinginud hageja müüginumbrite

vähenemist. Vääralt on kohaldatud ka VÕS § 1039, kostja ei ole rikkunud hageja õigusi pahauskselt.

Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et tal ei ole õigust kasutada tähist "Rannamõisa Peremunad".

Tõendamata on, et kostja oleks rikastunud just rikkumise tulemusena.

Viited Saksamaa Ülemkohtu praktikale tööstusdisainilahenduste valdkonnas on alusetud. Teiste

riikide kohtupraktikat võib arvestada üksnes võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi

väljaselgitamisel. Maakohus ei ole kasutanud Saksamaa Ülemkohtu 2. novembri 2000. a otsust

võrdlusmaterjalina, vaid on selle automaatselt üle võtnud.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka 12 900 krooni kohtumenetluse-eelsete

õigusabikulude katteks. Tegemist ei ole mõistlike kuludega VÕS § 128 lg 3 mõttes. Arvestades

kirjade sisu ja mahtu, ei ole tegemist võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalike ja

põhjendatud kulutustega. Ringkonnakohus ei ole hinnanud kulude vajalikkust ja põhjendatust, vaid

on üksnes märkinud, et kostjal oli võimalik rikkumise lõpetamisel vältida kulude teket.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus jääb TsMS § 691 p 1 järgi rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas esinevad alused hageja kui kaubamärgi PEREMUNA omaniku

ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks ehk kas esinevad KaMS § 9 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud

õiguskaitset välistavad asjaolud, st kas tähis PEREMUNA näitab kauba omadusi (munade suurust)

ning kas tegemist on tähisega, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses ja heauskses

äripraktikas. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda

kostjalt kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist ning munade müügist saadud tulu

väljaandmist.

Kostja on esitanud vastuhagi, leides, et hageja registreeritud kaubamärk PEREMUNA on kauba

omadusi (munade suurust) näitav tähis ning see on muutunud tavapäraseks keelekasutuses ja

heauskses äripraktikas, tuginedes seejuures KaMS § 52 lg-le 1 ning § 9 lg 1 p-dele 3 ja 4.

13. Vastuhagi esitamise ajal kehtinud KaMS § 52 lg 1 redaktsiooni kohaselt võib asjast huvitatud isik

esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks KaMS §-des 9 ja 10

sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu

tegemise ajal. Kehtiva KaMS § 52 lg 1 redaktsiooni kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi

kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks KaMS §-des 9 ja 10 sätestatud

õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui see asjaolu oli olemas ka kaubamärgi registreerimise

otsuse tegemise ajal. KaMS § 9 lg 1 p 3 kohaselt ei saa õiguskaitset tähis, mis koosneb üksnes

kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade

tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest või muul

viisil kaupa või teenust kirjeldavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest,

mida ei ole oluliselt muudetud. KaMS § 9 lg 1 p 4 kohaselt ei saa õiguskaitset tähis, mis koosneb

üksnes tähistest või andmetest, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses

äripraktikas. Kolleegium nõustub kohtute põhjendustega, et tähis PEREMUNA ei ole munade

omadusi (suurust) näitav tähis. Samuti nõustub kolleegium kohtute põhjendustega selles, et tegemist

ei ole tähisega, mis oleks muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses äripraktikas. Seega ei

olnud alust tunnistada hageja ainuõigus tühiseks ning kohtud on jätnud põhjendatult kostja vastuhagi

rahuldamata.

14. KaMS § 57 lg 1 kohaselt võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa

arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu: 1) õigusrikkumise lõpetamiseks;

2) tahtlikult või hooletuse tõttu tekitatud varalise kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu, ja moraalse

kahju hüvitamiseks. VÕS §-d 1037 ja 1039 avardavad kaubamärgiomaniku õiguskaitsevahendeid,

võrreldes kaubamärgiseaduses sätestatuga. Praegusel juhul on hageja tuginenud oma nõudes

nimetatud võlaõigusseaduse paragrahvidele.

Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus pole rahuldanud hageja nõuet rikkumisega saadud kostja

tulu väljaandmiseks VÕS §-de 1037 ja 1039 alusel. Kuigi maakohus on 410 396 krooni 14 sendi

väljamõistmise põhjendamisel viidanud ekslikult ka VÕS §-dele 1043 ja 1045, on otsuse

põhjendustest selgelt mõistetav, et nimetatud summa on välja mõistetud hageja soovil tuluna

VÕS § 1039 alusel. Viimati nimetatud sättest juhindus ja hindas maakohtu otsust 410 396 krooni

14 sendi väljamõistmise osas ka ringkonnakohus.

VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust

käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil

rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

VÕS § 1039 kohaselt võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda rikkujalt, kes

teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist.

Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. VÕS § 15 lg 4

kohaselt, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse,

et ta pidi seda asjaolu teadma. Kohtud on tuvastanud, et kostja kasutas hageja kaubamärki ilma

hageja nõusolekuta ehk kostja rikkus hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigust (hageja

intellektuaalset omandit). Samuti tuvastasid kohtud, et kostja on hageja õigusi rikkunud pahauskselt,

kuna teadis või pidi teadma oma õigustuse puudumisest. Selle, et kostja on pahauskne rikkuja, luges

maakohus tõendatuks järgmiste asjaoludega:

kostjale esitatud nõuetega lõpetada tähise "Peremunad" kasutamine;

kostja vastustega;

hageja kasutab vaidlusalust kaubamärki alates 1998. a-st, kuid kostja tuli turule 2005. aastal;

kui kostja esitas tähise "Rannamõisa Peremunad" kaubamärgina registreerimise taotluse, teatas

Patendiamet kostjale, et vajalik on hageja nõusolek.

Kolleegium nõustub kohtutega, et nimetatud asjaolud andsid põhjendatult alust pidada kostjat

pahauskseks rikkujaks VÕS § 1039 mõttes. Seega on täidetud VÕS §-s 1039 sätestatud eeldused, mis

annavad aluse kostjalt välja nõuda ka rikkumisega saadud tulu.

15. VÕS § 1039 teine lause kohustab rikkujat õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega

saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal (kostjal).

Praegusel juhul on kostja esitanud omapoolsed andmed tähisega "Rannamõisa peremunad" tähistatud

munade müügist saadu kohta (I kd, tl 144-236, II kd, tl 1-112). Hageja on esitatud andmete alusel

nõudnud kostjalt 410 396 krooni 14 sendi väljamõistmist, arvates munade müügist saadust maha

hinna, mille kostja munade eest tasus, ja transpordikulud. Kostja tõendas ka üldkulusid ja soovis

nendegi arvessevõtmist tulu määramisel VÕS § 1039 järgi. Kohtud on nõustunud hageja seisukohaga,

et kostjalt tuleb välja mõista rikkumisega saadud tulu, milleks on munade müügihind, millest on

maha arvatud hind, mida kostja ise munade eest tasus, ja transpordikulud. Kolleegium nõustub, et

VÕS §-s 1039 märgitud rikkumise teel saadud tulu kindlaksmääramisel saab praegusel juhul arvesse

võtta vaid otseselt munade müümisega seotud kulutusi, st hinda, mille kostja kauba eest tasus, samuti

transpordikulusid. Muid kulusid, mis oleksid otseselt seotud munade turustamisega ja mida saaks

väljamõistetavast tulust maha arvata, ei ole kostja oma arvestuses välja toonud. Kuna VÕS § 1039

teisest lausest tulenevalt peab tulu suuruse teatama rikkuja (kostja), siis oleks kostja väljamõistetava

summa vähendamiseks pidanud välja tooma, kui suurt tulu sai ta just hageja registreeritud

kaubamärgi kasutamise tõttu. Kostja pole sellist arvestust esitanud, piirdudes vaid sellega, et

VÕS § 1039 järgse tulu arvutamisel tuleb arvestada ka üldkulusid. Kolleegium ei pea seda kostja

seisukohta põhjendatuks, kuna see võimaldaks kostjal, kes rikub kaubamärgiomaniku ainuõigust,

katta üldkulusid rikkumisest saadu arvel. Seega on kohtud põhjendatult rahuldanud hageja nõude

410 396 krooni 14 sendi väljamõistmiseks.

Samuti võis kohus võrdlusmaterjalina arvestada välisriigi kohtupraktikat. Riigikohus on ka oma

varasemas praktikas asunud seisukohale, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib

vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi

väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib

esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul

välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja

seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-

Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel

kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 21. detsembri

2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p 39). Õige on aga kostja seisukoht, et välismaist

kohtupraktikat ei saa üle võtta.

16. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti rahuldanud hageja nõude kohtumenetluse-eelsete

õigusabikulude katteks 12 900 krooni väljamõistmise kohta (Riigikohus on kohtumenetluse-eelsete

õigusabikulude hüvitamise eeldusi käsitlenud ka 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

08). Maakohus on oma otsust selles osas piisavalt põhjendanud ega ole rikkunud menetlusõiguse

norme. Ringkonnakohus on maakohtu järeldustega põhjendatult nõustunud.

17. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastmes kantud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda.

18. Kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

riigituludesse.

Kostja on Riigikohtule tasunud kautsjonit ettenähtust vähem. Hageja on esitanud kostja vastu hagi

kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisest hoiduma kohustamiseks; tähisega "Peremunad"

tähistatud kaupade (munad) pakendeid hävitama kohustamiseks; 12 900 krooni suuruse kahjuhüvitise

ja alusetult saadud 410 396 krooni 14 sendi väljamõistmiseks. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi,

milles palus tunnistada tühiseks ainuõigus kaubamärgile PEREMUNA. Maakohus on hageja hagi

rahuldanud ning jätnud kostja vastuhagi rahuldamata, ringkonnakohus on jätnud maakohtu otsuse

muutmata. Kostja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. TsMS § 123 kohaselt

võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Nõue kohustada

kostjat hoiduma kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisest on hagi esitamise ajal kehtinud

TsMS § 132 lg-st 1 tulenevalt mittevaraline nõue, mille puhul eeldatakse, et hagihind on

25 000 krooni. Nõue kohustada kostjat hävitama tähisega "Peremunad" tähistatud kaupade (munad)

pakendid, on samuti mittevaraline nõue TsMS § 132 lg 1 mõttes, mille hagihind on eelduslikult

25 000 krooni. Tulenevalt TsMS § 134 lg-st 1 liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad

nõuded. Vastuhagi hinnaks on samuti 25 000 krooni. TsMS § 137 lg 2 kohaselt, kui pool on edasi

kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja

vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist

välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Praegusel juhul välistavad hagi ja vastuhagi nõuded

teineteist, seega tuleb lähtuda suurema hinnaga hagist. Seega on praegusel juhul tsiviilasja hinnaks

473 296 krooni 14 senti (30 249 eurot 14 senti) (25 000+25 000+410 396,14+12 900). TsMS § 140

lg 2 kohaselt tasutakse kassatsioonkaebuselt kautsjonina 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse

ulatust, kuid mitte alla 25 ja mitte üle 2600 euro. Kostja on tasunud kautsjoni 270 eurot 54 senti,

kuigi oleks pidanud tasuma tsiviilasja hinnast 30 249 eurot 14 senti lähtuvalt 302 eurot 49 senti.

Seega on kostja tasunud kautsjonit 31 eurot 95 senti ettenähtust vähem. Vähem tasutud kautsjon

31 eurot 95 senti tuleb kostjalt TsMS § 179 lg 1 alusel riigi kasuks välja mõista.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik