3-3-1-67-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-67-11

Otsuse kuupäev

7. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Jelena Visbeki (Visbek) kaebus kohustada Paldiski

Linnavalitsust maksma teenistusest vabastamisel saamata jäänud

hüvitist, hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest ja tasu

lõpparve maksmisega viivitamise eest;

Jevgenija Maksimenkova kaebus kohustada Paldiski

Linnavalitsust maksma teenistusest vabastamisel saamata jäänud

hüvitist, saamata jäänud palka, hüvitist saamata jäänud puhkuse

eest, hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest ja tasu lõpparve

maksmisega viivitamise eest;

Ljudmila Konovalova kaebus kohustada Paldiski Linnavalitsust

maksma osaliselt saamata jäänud palka, hüvitist seoses

teenistusest vabastamisega, hüvitist isikliku sõiduauto

kasutamise eest ja tasu lõpparve maksmisega viivitamise eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-10-827

Menetluse alus Riigikohtus

Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2011. a ja Tallinna Halduskohtu 25. novembri

2010. a otsused haldusasjas nr 3-10-827 Jelena Visbeki kaebust puudutavas osas. Saata asi

tühistatud osas Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jelena Visbek vabastati Paldiski linnapea 13. novembri 2009. a käskkirjaga nr 121 teenistusest

Paldiski Linnavalitsuse pearaamatupidaja ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 1

alusel koondamise tõttu alates 17. novembrist 2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta

hüvitisena kümne kuu ametipalk ja lõpparve.

Jevgenija Maksimenkova vabastati Paldiski linnapea 13. novembri 2009. a käskkirjaga nr 124

teenistusest Paldiski Linnavalitsuse raamatupidaja ametikohalt koondamise tõttu ATS § 116 lg 1

alusel alates 17. novembrist 2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena viie kuu

ametipalk ja lõpparve.

Ljudmila Konovalova vabastati Paldiski linnapea 13. novembri 2009. a käskkirjaga nr 125

teenistusest Paldiski Linnavalitsuse pearaamatupidaja ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (ATS)

§ 114 lg 1 alusel alates 16. novembrist 2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta Paldiski linna

põhimääruse § 36 lg 2 alusel hüvitist kahe kuu palga ulatuses ja p 3 kohaselt maksta välja lõpparve.

J. Visbekile oli Paldiski linnapea 26. septembri 2007. a käskkirjaga nr 109 otsustatud maksta hüvitist

teenistusülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise eest 2000 krooni kuus ja

J. Maksimenkovale 1000 krooni kuus ning L. Konovalovale 31. mai 2007. a käskkirja nr 51 alusel

7000 krooni kuus.

2. J. Visbek esitas 31. märtsil 2010 ning J. Maksimenkova ja L. Konovalova 6. aprillil 2010

kaebused halduskohtule.

J. Visbek palus kohustada Paldiski Linnavalitsust talle tasuma teenistusest vabastamisel saamata

jäänud koondamishüvitist 154 000 krooni, lõpparve tasumisega viivitamise eest 22 000 krooni ning

hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest 5000 krooni. J. Maksimenkova palus kohustada Paldiski

Linnavalitsust talle tasuma teenistusest vabastamisel saamata jäänud koondamishüvitist 39 599

krooni, lõpparve tasumisega viivitamise eest 19 000 krooni, hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise

eest 2500 krooni, 2009. a novembrikuu eest saamata jäänud palka 9952 krooni ja 35 senti ning

kasutamata puhkuse eest hüvitist 6797 krooni ja 65 senti. L. Konovalova palus kohustada Paldiski

Linnavalitsust talle tasuma teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist 55 600 krooni, lõpparve

tasumisega viivitamise eest 27 800 krooni, hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest 23 500 krooni

ning 2009. a novembrikuu eest saamata jäänud palka 13 238 krooni ja 10 senti.

Kaebajad märkisid, et nad on esitanud Paldiski linnavalitsusele taotlused nimetatud hüvitiste

väljamaksmiseks (J. Visbek 15. jaanuaril 2010, J. Maksimenkova 1. veebruaril 2010 ning

L. Konovalova 1. veebruaril 2010), kuid linnavalitsuselt ei ole neile taotletud summasid laekunud.

Kohtusse pöördumise tähtaegsuse osas leidsid kaebajad, et kuna avalikus teenistuses palga arvutamist

ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon puudub, tuleb lähtuda individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 3 töötasu nõude esitamiseks sätestatud kolmeaastasest tähtajast.

Selline järeldus tuleneb ATS §-dest 13 lg 1, 37 lg 4 ja 58, töölepingu seaduse (TLS) §-st 114 ja

Riigikohtu 9. märtsi 2004. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-11-04. Paldiski Linnavalitsus ei ole ka

mõista andnud, et ta lõpparveid välja ei maksa ega ole toimingute tegemisest keeldunud.

3. Paldiski Linnavalitsuse vastuses kaebusele märgiti, et kaebused ei ole tähtaegsed. Nõuded,

millega kaebajad taotlevad teenistusest vabastamise tõttu saamata jäänud hüvitisi, isikliku sõiduauto

kasutamise kulude hüvitamist, kasutamata puhkuse hüvitamist ja ametipalka lõpparve tasumisega

viivitatud aja eest, ei ole palganõuded. Isegi kui individuaalse töövaidluse lahendamise seadus

kuuluks ATS § 160 lg-s 1 sätestatud tähtaja asemel kohaldamisele, ei tuleks nende nõuete puhul

lähtuda ITVS § 6 lg-s 3 ette nähtud kolmeaastasest, vaid § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulisest tähtajast.

Paldiski Linnavalitsus leidis, et kuna L. Konovalova vabastati teenistusest alates 16. novembrist 2009

ning J. Visbek ja J. Maksimenkova 17. novembrist 2009 ja lõpparve tulnuks ATS § 134 lg 1 järgi

maksta samal päeval, hakkas kaebuse esitamise tähtaeg kulgema vastavalt 17. ja 18. novembrist 2009

ja lõppes hiljemalt 17. või 18. märtsil 2010. J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuded neile 2009. a

novembri eest osaliselt saamata palga väljamaksmiseks pole tõendatud.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 25. novembri 2010. a otsusega kaebused ja tegi Paldiski

Linnavalitsusele ettekirjutuse tasuda J. Visbekile, J. Maksimenkovale ja L. Konovalovale kaebustes

taotletud summad. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt iga kaebaja kasuks välja menetluskulud

4800 krooni.

Kohus märkis, et poolte vahel pole vaidlust käskkirjades ette nähtud hüvitiste maksmise aluste

olemasolu ega ka nõutavate summade suuruse üle. Kohus luges kaebused tähtaegseks. Seejuures

leidis kohus, et kõikide nõuete puhul, mis on lõpparve koostisosaks, on sisuliselt tegemist ametipalga

maksmisega, ning põhjendatud oleks, et lõpparve erinevatele koostisosadele laieneb vaidlustamisel

ühesugune regulatsioon. Kohus märkis, et kaebajad on tuginenud ITVS § 6 lg-le 3, kuid on pidanud

kohaldatavaks ka ITVS § 6 lg-t 1. Kuna vastustaja maksis veel 22. detsembril 2009 J. Visbekile osa

saamata jäänud hüvitisest ning kaebajad on saatnud vastustajale meeldetuletused lõpparve osalise

välja maksmata jätmise kohta (J. Visbek 15. jaanuaril 2010 ning J. Maksimenkova ja L. Konovalova

1. veebruaril 2010), siis nimetatud kuupäevadest arvestatuna ei olnud isegi ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud

neljakuuline tähtaeg veel möödunud.

5. Paldiski Linnavalitsus palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta kaebajate nõuded aegumise tõttu rahuldamata ning mõista kaebajatelt apellandi

kasuks välja menetluskulud. Apellandi hinnangul on kohus kaebuste tähtaegseks lugemisel rikkunud

menetlusnorme. Kuna kaebuste tähtaegsuse küsimust arutati alles kohtuistungil ja kohus avaldas oma

sellekohased põhjendused alles kohtuotsuses, ei ole apellant minetanud õigust tugineda kaebuste

mittetähtaegsuse argumendile apellatsioonimenetluses. Halduskohtu käsitlus palga ja hüvitise

mõistetest on ekslik ning ta on vääralt kohaldanud ITVS § 6 lg 3, määratledes kõiki nõudeid

palganõuetena. Palganõudeks saab pidada vaid J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõudeid ATS § 37

lg 1 alusel. Ülejäänud nõuete osas kuulub kohaldamisele ATS § 160 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaeg.

Halduskohus ei ole tuvastanud, millal nõuete aegumistähtaeg algas ega ole arvestanud poolte

kokkulepet lõpparve osade kaupa tasumiseks. Apellandi hinnangul selgus kaebajatele vastavalt 17. ja

18. novembril 2009, et vastustaja ei täida oma kohustust lõpparve välja maksta ning kaebetähtaeg

hakkas kulgema järgmisest päevast. Isegi olukorras, kus kohus peab hüvitiste ja lõpparve tasumisega

viivitamise eest makstava ametipalga nõudes põhjendatuks kohaldada ITVS § 6 lg 1, on selles

sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg kaebuste esitamise ajaks möödunud. Seejuures pidas apellant

vajalikuks märkida, et kaebajate pöördumised vastustaja poole 15. jaanuaril 2010 ja 1. veebruaril

2010 ei saanud mõjutada kaebetähtaja kulgemist.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistas halduskohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas J. Maksimenkova ja L. Kovalenko

kaebused ning mõistis Paldiski Linnavalitsuselt nende kasuks välja menetluskulud. Haldusasi saadeti

selles osas halduskohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ka

J. Visbekile isikliku sõiduauto kasutamise eest makstava hüvitise (5000 krooni) väljamõistmise osas

ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse nimetatud nõude osas rahuldamata. J. Visbeki ülejäänud

nõuete osas jäeti halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendas

halduskohtu motiivid enda põhjendustega. Ringkonnakohus mõistis J. Visbeki kasuks välja ka

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 245 eurot ning jättis ülejäänud menetluskulud kaebaja

enda kanda.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) lõpparvet tervikuna ei saa käsitada palganõudena ning selle koosseisu kuuluvate erinevate nõuete

puhul tuleb kohaldada erinevaid aegumistähtaegu;

2) palganõuete osas kohaldatakse ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega.

Teenistusest vabastamisel makstava hüvitise, isikliku sõiduauto kasutamise ja kasutamata jäänud

puhkusepäevade eest makstava hüvitise näol pole tegemist palgaga ATS § 81 lg 1 tähenduses,

mistõttu ei saa nende nõuete osas kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 palganõuetele kehtestatud, vaid ITVS

§ 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulist aegumistähtaega;

3) lõpparvega väljamaksmise viivitamise eest ATS § 134 lg 3 alusel makstava ametipalga nõude

esitamise tähtaeg tuleneb ITVS § 6 lg-st 1, kui välja maksmata jäänud lõpparve ei sisalda palganõuet.

Kui lõpparve koosseisus on muu hulgas välja maksmata jäänud palk, kohaldub palga maksmisega

viivitatud perioodi osas ka ATS § 134 lg 3 alusel esitatud nõudele ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud

kolmeaastane tähtaeg (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-6-08, p 13);

4) J. Visbeki esitatud teenistusest vabastamisel makstava koondamishüvitise ja isikliku sõiduauto

kasutamise hüvitiste nõuetele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg.

J. Visbekile tuli lõpparve välja maksta tema teenistusest vabastamise päeval 17. novembril 2009.

Samal päeval pidid ta ka teada saama oma õiguste rikkumisest ning aegumistähtaega tuleb hakata

arvestama 18. novembrist 2009 ning nõue tulnuks esitada hiljemalt 18. märtsil 2010. Kuna Paldiski

Linnavalitsus maksis J. Visbekile saamata jäänud palga ja puhkusehüvitise välja alles 14. detsembril

2009 ja arvestades Riigikohtu viidatud seisukohta otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08 (p 13), siis

perioodil 18. november 2009 kuni 14. detsember 2009 lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest

tuleb ATS § 134 lg 3 alusel esitatud nõude puhul kohaldada ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast

aegumistähtaega. Lõpparve koosseisu kuuluvate hüvitiste väljamaksmisega viivitamise aja eest ATS

§ 134 lg 3 alusel makstav nn viivise nõue on tähtaegne juhul, kui vastava hüvitise nõue ei ole

aegunud;

5) poolte vahel ei ole vaidlust, et 22. detsembril 2009 tasuti J. Visbekile üksnes osaliselt

koondamishüvitist ja väljamakse ei sisaldanud hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest, mistõttu

katkes aegumistähtaeg võlgnetava summa (koondamishüvitis) osalisel tasumisel TsÜS § 158 lg 2

alusel ja algas uuesti nimetatud päevale järgneval päeval. Seega ei olnud neljakuuline aegumistähtaeg

koondamishüvitise osas kaebuse esitamise ajal 31. märtsil 2010 veel möödunud, kuid aegunud oli

kaebaja nõue isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise nõude osas. Kuna tõendatud ei ole kokkuleppe

olemasolu või läbirääkimiste toimumine kohustuse osade kaupa täitmiseks, ei olnud aegumistähtaeg

TsÜS § 162 ja 168 järgi peatunud;

6) kuna J. Maksimenkova ja L. Konovalova kaebustes on esitatud nii saamata jäänud palga nõue,

mille suhtes kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg, kui ka nõuded, millele tuleb

kohaldada ITVS § 6 lg 1, eeldab J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete aegumise küsimuse

lahendamine täiendavate tõendite kogumist, mida halduskohus kõiki nõudeid palganõuetena

käsitades vajalikuks ei pidanud. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus nende kaebuste osas tühistada ning

saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule, kes peab tegema kaebajatele ettepaneku esitada

tõendeid selle kohta kas, millal ja milliste nõuete rahuldamiseks on vastustaja neile väljamakseid

teinud;

7) ka J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete aegumise küsimuse lahendamisel tuleb silmas

pidada, et TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda võla osalises tasumises ja

seetõttu võis nõuete osaline rahuldamine tingida aegumistähtaja katkemise. Ka J. Maksimenkova ja

L. Konovalova nõuete osas pole tõendatud kokkuleppe olemasolu, mis võinuks tingida

aegumistähtaja peatumise TsÜS § 162 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning

ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati J. Visbeki kaebus osaliselt ja tehti Paldiski

Linnavalitsusele ettekirjutus tasuda kaebajale koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata

jäänud hüvitis ja ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest, ning teha uus otsus,

millega jätta kaebused nimetatud nõuete osas rahuldamata. Kui Riigikohus ei pea võimalikuks asjas

uut otsust teha, palub kassaator saata haldusasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

Kassaator väidab järgmist:

1) ATS § 13 järgi kohalduvad tööseadused teenistussuhetele, kui avaliku teenistuse seadus või

eriseadused ei sätesta teisiti. Palganõude osas võib ATS § 37 lg-st 4 lähtuvalt küll ITVS § 6 lg 3

kohalduda, kuid koondamishüvitise ja lõpparve tasumisega viivitamise kohta on avaliku teenistuse

seaduses regulatsioon olemas ning nende vaidlustamisel kohaldub ATS § 160 lg 1, mitte

individuaalse töövaidluse lahendamise seadus;

2) juhul, kui ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega pidada lõpparve koosseisu olevate summade nõuete

puhul kohaldatavaks, on ringkonnakohus nõude aegumise katkemist valesti sisustanud. Kohus on

vääralt kohaldanud TsÜS § 158 lg 2. Tõendatud on küll, et makseid sooritati, kuid pole tuvastatud

Paldiski Linnavalitsuse tahet võlga tunnustada;

3) ATS § 134 lg-st 3 tuleneval ametipalga nõudel ei saa olla mitut erinevat aegumistähtaega, mis

sõltuvad lõpparve koosseisu kuuluvatest erinevatest nõuetest. Koondamishüvitiste osalise maksmise

tõttu aegumise katkenuks lugemine ei anna alust järelduseks, et lõpparvega viivitamise eest

ametipalga nõude osas aegumine samuti katkes.

8. J. Visbeki kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata ja mõista kassaatorilt kaebuse esitaja kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud kulud

täies ulatuses. Vastuses leitakse, et lõpparve õigeaegselt välja maksmata jätmise korral kohalduvad

nõuetele ITVS §-s 6 sätestatud aegumistähtajad. ATS § 160 ei võimalda esitada kohustamiskaebust

lõpparve, sh palga maksmiseks kohustamiseks. Lõpparve koosseisu kuuluvate hüvitiste

väljamaksmisega viivitamise aja eest ATS § 134 lg 3 alusel makstava nn viivise nõue on tähtaegne

juhul, kui vastava hüvitise nõue ei ole aegunud. Kohus on tuvastanud, et J. Visbek on tähtaegselt

esitanud koondamishüvitise nõude, seega on tähtaegne ka ühe kuu ametipalga suuruse hüvitise nõue

lõpparve tähtaegselt välja maksmata jätmise eest. Koondamishüvitise osaline maksmine tõi kaasa

aegumise peatumise TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

9. 18. oktoobril 2011 esitas Paldiski Linnavalitsus vastuseks Riigikohtu 19. septembri 2011. a

teatisele asjas kirjaliku menetluse toimumise kohta, et jääb oma kassatsioonkaebuses esitatud

seisukohtade juurde. Kassaator märkis, et ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega ATS § 134 lg 3

alusel makstava ametipalga saamise nõuete aegumise osas ning aegumistähtaja katkemise osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Halduskohtule esitatud kaebustega nõuti Paldiski Linnavalitsuselt järgmiste summade

väljamõistmist:

1) J. Visbeki ja J. Maksimenkova kaebustes koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata

jäänud hüvitist (ATS § 131 lg 1 alusel) ning L. Konovalova kaebuses hüvitist Paldiski linna

põhimääruse § 36 lg 2 alusel;

2) isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamist (ATS § 42 lg 3);

3) J. Maksimenkova kaebuses hüvitist kasutamata puhkuse eest (TLS § 71);

4) ametipalka lõpparve tasumisega viivitatud aja eest (ATS § 134 lg 3).

5) J. Maksimenkova ja L. Konovalova kaebustes osaliselt saamata jäänud palka.

11. Kassatsioonimenetluse põhiküsimuseks asjas on, kas ametniku teenitusest vabastamisel lõpparve

koosseisu kuuluvate summade, mis ei kujuta endast palka, ning lõpparve tasumisega viivitamise

korral makstava ametipalga (ATS § 134 lg 3) nõuetele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaeg

või ATS § 160 lg-s 1 ette nähtud halduskohtusse pöördumise tähtaeg või kohustamiskaebuse

esitamise tähtaeg vastavalt HKMS § 9 lg-le 2.

Paldiski Linnavalitsus ei ole ringkonnakohtu otsust kasseerinud osas, milles haldusasi saadeti

halduskohtule uueks läbivaatamiseks J. Maksimenkova ja L. Konovalova nõuete osas. Haldusasi

saadeti uueks läbivaatamiseks, kuna halduskohtu poolt välja selgitatud asjaolud ei võimaldanud

eristada, kas vastustaja oli asunud kaebajate nõuet rahuldama saamata jäänud palga või muude

summade osas ning nende nõuete erinevate aegumistähtaegade tõttu ei pidanud ringkonnakohus

võimalikuks võtta seisukohta nõuete aegumise osas.

12. ITVS § 6 on pealkirjastatud "Nõude esitamise tähtaeg" ning sätestab järgmist:

"(1) Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise

tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva

paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul.

(2) Töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva

ülesütlemisavalduse saamisest.

(3) Töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat."

Kuigi kassatsioonkaebuse väited hõlmavad üksnes ITVS § 6 lg 1 kohaldatavust, peab kolleegium

vajalikuks esmalt peatuda avaliku teenistuse suhtest võrsunud vaidlustega halduskohtusse

pöördumise korral ITVS § 6 kohaldamise võimalikkusel laiemalt.

13. Halduskolleegium pidas 9. märtsi 2004. a määruse kohaselt haldusasjas nr 3-3-1-11-04 avaliku

teenistuse suhtest tuleneva palganõude puhul kohaldatavaks ITVS § 6 lg 3. Kuni 1. juulini 2009

kehtinud redaktsioonis nägi nimetatud säte ette, et palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm

aastat.

Viidatud lahendis (p 12) leidis kolleegium, et avaliku teenistuse seadus reguleerib teenistujate

palgaküsimusi vaid osaliselt ning selles puudub palga arvutamise ja maksmise üksikasjalik

regulatsioon. ATS § 13 lg 1 sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt laienevad tööseadused ametnikele

niivõrd, kuivõrd avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei

sätestata teisiti. ATS § 37 lg 4 kohaselt toimus teenistujatele palga maksmine sel ajal kehtinud

palgaseaduses sätestatud korras. Kolleegium osundas määruse p-s 13 ka palgaseaduse (PalS) §-le 38

(palgaseaduse kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras) ning PalS §-le 34 (kui töötajale ei ole palka või

hüvitist arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras). Kolleegium märkis veel, et kuigi ITVS § 1

kohaselt sätestab see seadus töötaja ja tööandja vahel tekkinud individuaalse töövaidluse lahendamise

korra ja tingimused, on ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4, kuni 1. juulini 2009 kehtinud PalS § 1 lg 3 ja § 34

ning ITVS § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kohaldatav ka

teenistujate palganõuete esitamisel halduskohtusse (p 14).

14. ITVS § 6 lg 3 kehtivas redaktsioonis sätestab, et töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.

Sarnaselt viidatud lahendi tegemise ajal kehtinuga näeb ATS § 13 praeguses sõnastuses ette, et

töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd avaliku

teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti.

ATS § 37 lg 4 (alates 1. juulist 2009 kehtiv redaktsioon) sätestab, et palka makstakse töölepingu

seaduse 3. peatüki 2. jaos sätestatud korras. Alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS § 114 kohaselt

lahendatakse töölepingust tulenevad vaidlused töölepingu seaduses ja individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Töölepingust tulenevaks vaidluseks on ka

vaidlus saamatajäänud töötasu üle.

Eelnevast nähtuvalt ei tulene ka kehtivast õigusest, et teenistussuhetest tõusetunud palgavaidluste

lahendamiseks oleks kohtusse pöördumise tähtajad avalike teenistujate jaoks sätestatud erinevalt

võrreldes töölepingulises suhtes olevate isikutega. Kehtivast õigusest ei nähtu ka mõistlikke

põhjendusi, miks peaks avaliku teenistuse suhtest tulenevate palganõuete esitamine olema töötajatega

võrreldes võimalik lühema aja jooksul (ATS § 160 lg 1 või HKMS § 9 lg 2).

Seetõttu peab kolleegium jätkuvalt kohaldatavaks haldusasjas nr 3-3-1-11-04 väljendatud seisukohta,

et ka avaliku teenistuse suhtest tekkinud töötasunõuete esitamiseks kohaldub ITVS § 6 lg-s 3

sätestatud tähtaeg.

15. Ringkonnakohus asus seisukohale, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisel makstava

hüvitise, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise, isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise ja lõpparve

tasumisega viivitamisel makstava summa puhul ei ole tegemist palgaga, mistõttu ei pidanud ta nende

nõuete osas kohaldatavaks ITVS § 6 lg 3.

Kehtivas õiguses lõpparve mõistet ei defineerita. Kuni 1. juulini 2009 kehtinud PalS § 32 lg 1

kohaselt mõisteti lõpparvena "kõiki tööandjalt saada olevaid summasid". Poolte vahel ei ole

kassatsiooniastmes vaidlust selle üle, et kõik lõpparve koosseisu kuuluvad ja asutuselt saada olevad

summad ei kujuta endast palka ega ka selle üle, milliseid nõudeid määratleda palganõuetena.

Seisukohta, et kõik lõpparve komponendid ei kujuta endast palka, kinnitab ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium seisukoht 7. juuni 2011 otsuses asjas nr 3-2-1-43-11 (p 15), kus leiti järgmist:

"Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et palga maksmise nõudele sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg kohaldub mis tahes lõpparve koosseisus maksmata jäänud summadele. Nagu eespool

märgitud, teeb ITVS § 6 lg 3 üldisest neljakuulisest aegumistähtajast erandi palga maksmise nõudele.

[---] Kuivõrd lähetuskulu hüvitis ei ole käsitatav palgana, kohaldub saamata jäänud lähetuskulu

hüvitamise nõudele (ja lähetuskulu hüvitise kinnipidamisest tulenevale nõudele) ITVS § 6 lg-s 1

sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. [---]".

16. Tsiviilkolleegiumi eelneva seisukoha järgi on oluline eristada palganõudeid sellistest rahalistest

nõuetest, millega kaebaja taotleb asutuselt teenistussuhte lõppemisel saamata jäänud summade

väljamõistmist, mis ei kujuta endast palka.

16.1. Palga mõiste avalikus teenistuses on sätestatud ATS § 81 lg-s 1, mille kohaselt palgaks

nimetatakse ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate

lisatasudega. Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära (lg 2). Kehtivas

töölepingu seaduses kasutatakse mõistet "töötasu" ning TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt mõistetakse selle all

töö eest makstavat tasu, milles on kokku lepitud.

16.2. ATS § 42 lg 3 sätestab, et isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise kulud hüvitatakse

ametnikule Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel, ulatuses ja korras.

TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada sama seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud

puhkusetasu. TLS §-st 71 tuleneb, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama

töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.

ATS § 131 lg 1 p-de 1–4 alusel makstakse ametiasutuse likvideerimise või ametniku koondamise

tõttu teenistusest vabastamisel ametnikule hüvitusena tema avaliku teenistuse staaži pikkusest

sõltuvalt kahe kuni kümne kuu ametipalk. Kuigi hüvitise arvutamise aluseks on ametipalk, on selle

maksmise eesmärk leevendada teenistussuhte lõppemisega kaasnevat sissetuleku kadumist.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nimetatud väljamaksete puhul ei ole tegemist

palgaga ATS § 81 lg 1 tähenduses.

17. ATS § 134 lg 3 alusel on ametiasutus lõpparve tähtaegselt tasumata jätmise korral kohustatud

maksma vabastatud ametnikule ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest,

kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Nimetatud summa ei ole osa lõpparvest, vaid iseseisev

nõue.

Kohaldades enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 119 lg 2, mis sarnaselt ATS § 134 lg-ga 3 nägi ette

töötajale keskmist palga maksmise iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte

üle töötaja ühe kuu keskmise palga, on Riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et ühelt poolt on

tegemist hüvitisega töötajale ja teisalt sanktsiooniga tööandjale kohustuse rikkumise eest

(2. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-155-10, p 11). Tasumisele kuuluva summa suurus on küll

seatud sõltuvusse ametipalga suurusest, kuid seda makstakse perioodi eest, mil teenistussuhe on juba

lõppenud ning ametnikul pole enam kohustust teenistusülesandeid täita ega asutusel kohustust nende

täitmise eest palka maksta. ATS § 37 lg-st 1 nähtub, et teenistujal on õigus saada palka alates

teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Seega ei ole ametipalk, mida

makstakse ATS § 134 lg 3 alusel, olemuslikult palk ATS § 81 tähenduses.

18. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete

puhul, mis pole käsitletavad töötasu nõuetena ITVS § 6 lg 3 tähenduses, on kohaldatav ITVS § 6 lg-

s 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg.

Halduskohtusse pöördumise tähtaeg teenistusalastes küsimustes on sätestatud ATS § 160 lg-s 1

järgmiselt: "Ametnikul on halduskohtumenetluse seadustiku § 7 1. lõikes sätestatud ühekuulise

tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade,

korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale."

ATS § 160 lg 3 kohaselt võib ametnik halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu

täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist ning vastavalt ATS § 160 lg-le 5 temale

määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist. ATS §-s 135 on sätestatud nõudeõigus ebaseadusliku

teenistusest vabastamise korral: ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik on õigustatud

nõudma vabastamise seadusevastaseks tunnistamist või teenistusest vabastamise aluse muutmist ning

tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (lg 1) või hüvitust kuue kuu ametipalga ulatuses juhul,

kui ta ei soovi teenistusse ennistamist (lg 2). 20. jaanuari 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-10

(p 12) leidis kolleegium, et avaliku teenistuse seaduses on teenistusvaidluste lahendamiseks

kehtestatud erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest

vabastamise korral õigus esitada.

ATS §-st 135 ega § 160 lg-st 1 ei tulene halduskohtusse pöördumise tähtaega nõuete esitamiseks

asutuselt selliste avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete väljamõistmiseks, mis ei kujuta

endast saamata jäänud palka ega hüvitist ATS § 135 tähenduses. Seega nõustub kolleegium

ringkonnakohtuga selles, et analoogselt ITVS § 6 lg-ga 3 tuleb nimetatud nõuete puhul kohaldatavaks

pidada ka ITVS § 6 lg 1.

Olukorras, kus nimetatud nõuetega halduskohtusse pöördumist ei ole üheselt arusaadavalt

reguleeritud, on põhjendatud kohaldada kohtusse pöörduja jaoks soodsamat regulatsiooni (pikemat

kaebetähtaega) võrreldes avaliku teenistuse seaduses sätestatud kaebetähtajaga.

19. ITVS § 6 lg 1 sõnastuse kohaselt on selles sätestatud "töösuhetest tulenevate õiguste

tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse

pöördumiseks". Sama paragrahvi teises lõikes sätestatu on sõnastuse kohaselt "nõude aegumise

tähtaeg" ning kolmandas lõikes "nõude esitamise tähtaeg".

Ringkonnakohus on ITVS § 6 lg 1 kohaldamisel, seejuures osundades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

11. jaanuari 2008. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-127-07 (p 8), leidnud, et selles sättes on ette nähtud

materiaalõigusliku aegumise tähtaeg, mille ennistamine menetlusõiguse sätete järgi pole võimalik.

Kolleegium märgib esmalt, et tsiviilkolleegiumi nimetatud lahend ja selles viidatud kohtupraktika

käsitlevad ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaega töövaidluskomisjoni otsuse

vaidlustamiseks. Teiseks rõhutab kolleegium, et erinevalt hagimenetlusest, millele ongi omane

aegumise instituudi kohaldamine, rakendub halduskohtusse pöördumisel halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud kaebetähtaja regulatsioon.

20. HKMS §-st 9 nähtuvalt tuleb halduskohtusse pöörduda seaduses sätestatud tähtaja jooksul.

Seejuures esineb ka seadusest tulenevaid erandeid, mil kohtusse pöördumine on tähtajatu (protest,

kaebus avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks). Samuti tuleneb

seadusest kohustus pöörduda kohtusse mõistliku aja jooksul (HKMS § 9 lg 9). Lisaks

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatule võib kaebetähtaegu sätestada ka muudes seadustes

(HKMS § 9 lg-d 1, 2, 61). Halduskohtumenetluse seadustikust teistsuguseid kaebetähtaegu

sätestavaks seaduseks võib olla ka individuaalse töövaidluse lahendamise seadus.

Halduskohtumenetluse seadustik reguleerib ka kohtu käitumist kaebetähtaja järgimise

kindlakstegemisel – HKMS § 12 lg 3 kohaselt tuleb kohtul kontrollida, kas kaebus on tähtaegselt

esitatud ja lahendada vajadusel tähtaja ennistamise küsimus. Samuti näeb halduskohtumenetluse

seadustik ette tähtaja rikkumise tagajärje menetluse lõpetamise näol (HKMS § 12 lg 3 ls 3). Kehtivast

õigusest ei ilmne, kuidas kohaldub tsiviilõiguslik aegumise instituut pöördumisel halduskohtusse, kus

toimuva menetluse jaoks on kohtusse pöördumise tähtaegsuse seisukohalt valitud põhimõtteliselt

teistsugune lahendus.

Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus halduskohtusse pöördumise üldine nõue on kaebetähtaja

järgimine, oleks kohtusse pöördujate jaoks segadust tekitav olukord, kus mõnede kaebuste puhul

kuuluks kohaldamisele nõude materiaalõiguslik aegumine ja teiste korral tuleks lähtuda

menetlustähtaegade regulatsioonist. Iseäranis problemaatiline oleks erinevate režiimide kohaldumine

juhul, kui erineval õiguslikul alusel esitatud nõuded tulenevad samast õigussuhtest ning esitatakse

sama kaebuse raames.

21. Eeltoodu tõttu on kolleegium seisukohal, et hoolimata sellest, et ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud

tähtajad, mis ITVS § 2 järgi kohalduvad töölepingu alusel tekkinud eraõiguslike vaidluste puhul, on

käesoleva otsuse p-des 13–14 ja 18 nimetatud põhjendustel kohaldatavad ka teenistussuhetest

tõusetunud haldusasjade lahendamisel, ei tule neid halduskohtumenetluses mõista materiaalõiguslike

aegumistähtaegadena, vaid kaebetähtajana HKMS § 9 mõistes.

22. Kolleegiumi arvates tuleks kaebetähtaja kulgemahakkamine siduda hetkega, mil isik sai teada või

pidi teada saama, et asutus oma kohustusi ei täida ja talle raha välja ei maksa.

23. Erinevalt kolleegiumi eeltoodud seisukohtadest on ringkonnkohus kohaldanud halduskohtule

esitatud kaebuste tähtaegsuse hindamisel materiaalõiguslikku aegumist ning asunud seisukohale, et

esitatud nõuded pole aegunud seetõttu, et vastustaja poolt nõuete osalise rahuldamise tõttu

aegumistähtaeg katkes. Halduskohtu otsusest ei selgu üheselt, kas J. Visbeki kaebuse tähtaegsust

hinnates on kohus kohaldanud ITVS § 6 lg-s 1või lg-s 3 sätestatud tähtaega. Samuti ei selgu, millisest

hetkest hakkas kaebetähtaeg kohtu hinnangul kulgema ja millistele kohtumenetluse normidele

tuginedes halduskohus kaebuse tähtaegselt esitatuks luges. Halduskohtu otsusest ei nähtu ka, kas

kohus leidis, et kaebetähtaeg hakkas kulgema ajast, mil osa saama jäänud summadest hilinenult välja

maksti, või oli kohus seisukohal, et osaliste väljamaksete tõttu peatus nõuete aegumine.

24. Eeltoodust lähtuvalt tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused kassatsioonkaebusega hõlmatud

(st J. Visbeki kaebust puudutvas) osas tühistada ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

halduskohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul J. Visbeki kaebuse tähtaegsust hinnata vastavuses

käesoleva otsuse põhjendustega. Juhul kui kohus asub seisukohale, et kaebus on esitatud

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes, tuleb kaebaja

tähelepanu sellele juhtida ja anda talle võimalus esitada HKMS § 12 lg-s 3 ette nähtud taotlus

kaebetähtaja ennistamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann