3-3-1-66-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-66-11

Otsuse kuupäev

7. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Irina Morozova, Jelena Gongadze ja Ellen Kriiski (Kriisk)

kaebused Paldiski Linnavalitsuse kohustamiseks maksta

koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud

hüvitist ning tasu lõpparve maksmisega viivitamise eest ja Jelena

Gongadzele hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-10-822

Menetluse alus Riigikohtus

Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2011. a ja Tallinna Halduskohtu 18. novembri

2010. a otsused haldusasjas nr 3-10-822. Saata asi Tallinna Halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ellen Kriisk vabastati Paldiski linnapea 13. novembri 2009. a käskkirjaga nr 120 teenistusest

Paldiski Linnavalitsuse peaspetsialisti ametikohalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 1 alusel

koondamise tõttu alates 17. novembrist 2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10

kuu ametipalk ja lõpparve.

Jelena Gongadze vabastati Paldiski linnapea 13. novembri 2009. a käskkirjaga nr 122 teenistusest

Paldiski Linnavalitsuse raamatupidaja ametikohalt ATS § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates

17. novembrist 2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja

lõpparve.

Irina Morozova vabastati Paldiski linnapea 13. novembri 2009. a käskkirjaga nr 123 teenistusest

Paldiski Linnavalitsuse sekretär-referendi ametikohalt ATS § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates

17. novembrist 2009. Käskkirja p 2 kohaselt tuli talle maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk ja

lõpparve.

2. E. Kriisk, J. Gongadze ja I. Morozova esitasid 31. märtsil 2010 halduskohtule kaebused Paldiski

Linnavalitsuse kohustamiseks tasuda neile koondamise tõttu teenistuses vabastamise eest saamata

jäänud hüvitis (igaühele 126 000 krooni) ATS § 134 lg 3 alusel ametipalka lõpparve maksmisega

viivitatud aja eest. J. Gongadze taotles ka isikliku sõiduauto kasutamise eest alates septembrist 2009

saamata jäänud hüvitise (2500 krooni) väljamõistmist. Paldiski linnapea 26. septembri 2007. a

käskkirjaga nr 109 oli otsustatud talle maksta teenistusülesannete täitmisel isikliku sõiduauto

kasutamise eest hüvitist 1000 krooni kuus.

Kaebajad märkisid, et nad on esitanud Paldiski Linnavalitsusele taotlused nimetatud hüvitiste

väljamaksmiseks (I. Morozova 14. jaanuaril 2010, E. Kriisk 12. jaanuaril 2010 ja J. Gongadze

1. veebruaril 2010), kuid taotletud summasid ei ole neile laekunud.

Kohtusse pöördumise tähtaja osas leidsid kaebajad, et kuna avaliku teenistuse seaduses palga

arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon puudub, tuleb lähtuda individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 3 töötasu nõude esitamiseks sätestatud

kolmeaastasest tähtajast. Selline järeldus tuleneb ATS § 13 lg-st 1, § 37 lg-st 4 ja §-st 58, töölepingu

seaduse (TLS) §-st 114 ja Riigikohtu 9. märtsi 2004. a määrusest haldusasjas nr 3-3-1-11-04.

3. Paldiski Linnavalitsus leidis, et kaebused ei ole tähtaegsed. Kaebajad ei ole esitanud palganõuet,

vaid taotlevad lõpparve koosseisu kuuluvate hüvitiste ning ametipalga maksmist lõpparve

maksmisega viivitatud aja eest. Isegi kui individuaalse töövaidluse lahendamise seadus kuuluks ATS

§ 160 lg-s 1 sätestatud tähtaja asemel kohaldamisele, ei tuleks lähtuda ITVS § 6 lg-s 3 ette nähtud

kolmeaastasest, vaid § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulisest tähtajast. Kuna kaebajad vabastati

teenistusest alates 17. novembrist 2009 ja lõpparve tulnuks ATS § 134 lg 1 järgi maksta samal päeval,

hakkas kaebuse esitamise tähtaeg kulgema 18. novembrist 2009 ja lõppes hiljemalt 18. märtsil 2010.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 18. novembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-822

E. Kriiski, J. Gongadze ja I. Morozova kaebused ning kohustas Paldiski Linnavalitsust tasuma igale

kaebajale koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist 126 000 krooni ja ATS

§ 134 lg 1 alusel lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest 18 000 krooni ning J. Gongadzele

isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 2500 krooni. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi

kanda.

Kohus leidis, et hüvitiste nõuete tähtaegsuse arvestamisel on vaja lähtuda samadest reeglitest nagu

palganõuete puhul. Sisuliselt on tegemist ametipalga maksmisega teenistusest vabastamise

situatsioonis, mis tuleneb ametipalgast ja on lõpparve koostisosa. Tuginedes nõuete esitamisel ITVS

§ 6 lg-le 3, on kaebajad pidanud võimalikuks juhinduda ka ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuulisest

tähtajast. Arvestades, et vastustaja on kõigile kolmele kaebajale tasunud osaliselt hüvitisi

22. detsembril 2009, siis sellest kuupäevast arvestatuna ei olnud kaebuste esitamise ajaks (31. märts

2010) ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg möödunud. Kuna hüvitise nõue isikliku

sõiduauto kasutamise eest on samuti lõpparve koostisosa, on kaebus tähtaegne ka selles osas. Kohus

luges kaebused kõikide nõuete osas tähtaegselt esitatuks. Kohus leidis, et menetlusosaliste vahel ei

ole sisulist vaidlust hüvitiste saamise õiguse ega väljamakstavate summade suuruse üle ning pidas

võimalikuks kaebused rahuldada. Menetluskulude osas märkis kohus põhjendavas osas, et kuna

menetluskuludena loetletud summade tasumine pole piisavalt tõendatud ja kuludokumendid esitati

hilinenult, siis tuleb menetlusosaliste kulud jätta nende endi kanda. Riigilõivu väljamõistmise nõude

osas leidis halduskohus, et kuna tegemist oli RLS § 22 lg 1 p 1 järgi lõivuvabade kaebustega, siis ei

ole tasutud riigilõivu võimalik välja mõista vastustajalt, vaid kaebajatel on võimalik taotleda

riigilõivu tagastamist.

5. Paldiski Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja

teha uue otsuse, millega jätta kaebajate nõuded rahuldamata ja mõista apellandi kasuks välja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Apellandi arvates on kohus rikkunud HKMS § 12

lg 3, mille kohaselt tuleb kaebuste tähtaegsust kontrollida eelmenetluses, ning rikkunud kaebusi

tähtaegseks lugedes oluliselt menetlusnorme ja vääralt kohaldanud ITVS § 6 lg 3. Halduskohus on

esitatud nõudeid käsitlenud ebaõigesti palganõuetena. Kuigi ATS § 131 ja § 42 lg 3 alusel makstavad

hüvitised kuuluvad ATS § 134 lg-s 1 nimetatud lõpparve hulka, ei ole tegemist palgaga ATS § 81

tähenduses. ATS § 131 lg 1 p 4 alusel makstava hüvitise eesmärk on kindlustada teenistusest

vabastatud isik elatusvahenditega uue töö otsimiseks vajaliku mõistliku aja kestel ning § 42 lg 3

alusel makstava hüvitisega kompenseeritakse isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise kulud. ATS

§ 134 lg 3 alusel aga makstakse viivist. Nimetatud hüvitiste ja viivise puhul tuleb järgida ATS § 160

lg-s 1 sätestatud ühekuulist tähtaega. Kaebajatel tekkis nõudeõigus teenistussuhte viimasel päeval

(17. november 2009), mil tuli välja maksta ka lõpparve. Kohtusse pöördumise tähtaega tuleb hakata

arvutama sellele järgnevast päevast ja kaebetähtaja kulgemist ei saanud mõjutada asjaolu, et

22. detsembril 2009 tegi vastustaja kaebajatele teatud ulatuses väljamakseid. Apellant on märkinud,

et tal polnud kohustust nõudeid varem rahuldada, kuna tal oli kuni 31. detsembrini 2009 kaebajatega

kokkulepe, mille kohaselt nad nõustusid ootama lõpparve täies mahus tasumisega.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati J. Gongadze kaebus isikliku

sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmiseks ning tegi uue otsuse, millega jäeti J. Gongadze

kaebus nimetatud ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus otsustas ka menetluskulude väljamõistmise

kaebajate kasuks. Ülejäänud osas jäeti halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu

otsuse põhjendused asendati ringkonnakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) palga või lõpparve õigeaegselt välja maksmata jätmise korral kohalduvad vastavate nõuete

esitamisel ITVS § 6 lg-d 1 ja 3, mitte aga ATS § 160 lg-s 1 ega HKMS § 9 lg-s 2 sätestatud tähtaeg.

Riigikohus on pidanud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-11-04 (p-d 12-14) teenistujate palganõuetele

kohaldatavaks ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Kuna ka kehtiva õiguse kohaselt makstakse ATS

§ 37 lg-st 4 tulenevalt teenistujatele palka töölepingu seaduse 3. peatüki 2. jaos sätestatud korras ning

avaliku teenistuse seaduses puudub palga arvutamist ja maksmist käsitlev üksikasjalik regulatsioon,

on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas;

2) kuigi Riigikohtu praktika (nr 3-3-1-74-10) kohaselt on avaliku teenistuse seaduses ammendavalt

reguleeritud, milliseid nõudeid saab esitada teenistusest vabastamise korral, ei välista ATS § 160 lg 1

lõpparve koosseisu kuuluvate summade ja ATS § 134 lg-s 3 ette nähtud tasu taotlemist ning selleks

pole sätestatud teistsuguseid tähtaegu kui ITVS §-s 6;

3) kõik käesoleval juhul esitatud hüvitiste nõuded kuuluvad lõpparve koosseisu ja hüvitised tuli välja

maksta ametnike teenitusest vabastamise viimasel päeval. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika

kohaselt peab töötaja lõpparve saamise õiguse rikkumisest teada saama töösuhte lõpetamise päeval ja

lõpparve nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema töölepingu lõpetamisele järgnenud päevast.

Tegemist on nõude materiaalõigusliku aegumise tähtajaga, mille ennistamine ei ole menetlusõiguse

sätete järgi võimalik. Kuna töötajate ja teenistujate jaoks on ühtne regulatsioon, ei saa aegumistähtaja

ennistamist põhjendada ka halduskohtumenetluse erisustega;

4) lõpparvet tervikuna ei saa käsitada palganõudena. Arvestades ATS § 81 lg-s 1 ja varem kehtinud

palgaseaduse (PalS) § 2 lg-s 1 sätestatud palga mõistet, ei saa palga hulka arvata hüvitisi, kuigi need

moodustavad osa lõpparvest, ega tasu lõpparve maksmisega viivitamise aja eest. Praegusel juhul

nõutava teenistusest vabastamisel ja auto kasutamise eest makstava hüvitise näol pole tegemist

palgaga, mistõttu ei kohaldu ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, vaid lg-s 1

sätestatud nelja kuu pikkune tähtaeg. Aegumist tuleb kontrollida iga nõude puhul eraldi;

5) aegumise kontrollimisel tuleb juhinduda tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) sätetest (§-

d 142-169). TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega (lg 2). TsÜS § 162 kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on

kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on

antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, ning § 167 lg 1 kohaselt õigustatud ja kohustatud isiku

vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle,

millest nõue võib tuleneda;

6) I. Morozova, E. Kriiski ja J. Gongadze koondamishüvitise nõue ning lõpparve tasumisega

viivitatud aja eest ametipalga maksmise nõue on tähtaegsed. Kuna lõpparve tuli välja maksta

teenistusest vabastamise päeval 17. novembril 2009, pidid kaebajad oma õiguste rikkumisest teada

saama samal päeval ning aegumistähtaega tuleb hakata arvestama 18. novembrist 2009. Lõpparve

koosseisus oli kõikidele kaebajatele jäänud välja maksmata koondamishüvitis ja J. Gongadzele ka

auto kasutamise hüvitis. Seetõttu tuli lõpparve väljamaksmise nõue esitada ITVS § 6 lg 1 kohaselt

nelja kuu jooksul ehk hiljemalt 18. märtsil 2010. Kuna kaebajatele maksti koondamishüvitis osaliselt

välja 22. detsembril 2009, katkes nõuete aegumistähtaeg ja algas uuesti nimetatud kuupäevale

järgnevast päevast. Seega oli neljakuuline aegumistähtaeg kaebuste esitamise ajal 31. märtsil 2010

veel möödumata (oleks möödunud 23. aprillil 2010) ning kaebused koondamishüvitise nõuete osas

olid esitatud aegumistähtaja jooksul;

7) sama aegumistähtaeg kohaldub ka ATS § 134 lg 3 alusel esitatud nõuete puhul, mistõttu ka need

nõuded olid esitatud aegumistähtaja jooksul;

8) vastustaja poolt nimetatud kokkulepe või läbirääkimised kaebajatega lõpparve summade osade

kaupa maksmise kohta ei ole tõendatud ning seetõttu ei ole aegumistähtaeg nimetatud põhjustel TsÜS

§ 162 või § 167 lg 1 järgi peatunud;

9) J. Gongadze isikliku sõiduauto kasutamise eest makstava hüvitise saamise nõude aegumistähtaja

kulgemine ei katkenud seoses sellega, et 22. detsembril 2009 maksti talle välja osa

koondamishüvitisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et määratleda väljamakset

koondamishüvitisena. Seetõttu oli isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise nõude esitamise

neljakuuline aegumistähtaeg möödunud.

Menetluskulude osas leidis ringkonnakohus:

1) kuna tegemist polnud palganõuetega, ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et tegemist oli

lõivuvabade kaebustega ja võimalik on tasutud riigilõivu tagastamist taotleda. Kuna kaebajad ei ole

halduskohtu otsust vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks vastustaja apellatsioonkaebuse

alusel muuta menetluskulude jaotust tema kahjuks ega riigilõivu vastustajalt välja mõista;

2)ringkonnakohtul ei ole võimalik vastustaja apellatsioonkaebuse lahendamisel ümber hinnata ka

halduskohtu seisukohta, et õigusabikulude kantus pole tõendatud;

3) apellatsiooniastme menetluskulude 756 eurot väljamõistmisel tuleb jaotada need kolme kaebaja

vahel (arvestades seejuures, et J. Gongadze kaebus jääb umbes 1,7 % osas rahuldamata) järgmiselt: I

Morozova ja E. Kriiski kasuks kummalegi 252 eurot ning J. Gongadze kasuks 248 eurot. Paldiski

Linnavalitsuse menetluskulud jäävad tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Paldiski Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning

ringkonnakohtu otsus osas, millega rahuldati kaebused koondamishüvitise ja lõpparve tasumisega

viivitatud aja eest ametipalga maksmise nõudes, ning teha uus otsus, millega jätta kaebused

nimetatud nõuete osas rahuldamata. Kui Riigikohus ei pea võimalikuks asjas uut otsust teha, palub

kassaator saata haldusasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab

järgmist:

1) ATS § 13 järgi kohalduvad tööseadused teenistussuhetele, kui avaliku teenistuse seadus või

eriseadused ei sätesta teisiti. Palganõude osas võib ATS § 37 lg-st 4 lähtuvalt küll ITVS § 6 lg 3

kohalduda, kuid koondamishüvitise ja lõpparvega viivitamise kohta on avaliku teenituse seaduses

regulatsioon olemas ning nende vaidlustamisel kohaldub ATS § 160 lg 1, mitte individuaalse

töövaidluse lahendamise seadus;

2) juhul, kui ITVS § 6 lg 1 tähtaega pidada lõpparve koosseisu olevate summade nõuete puhul

kohaldatavaks, on ringkonnakohus nõude aegumise katkemist valesti mõistnud. Kohus on vääralt

kohaldanud TsÜS § 158 lg 2. Tõendatud on küll, et makseid sooritati, kuid pole tuvastatud Paldiski

Linnavalitsuse tahe võlga tunnustada;

3) koondamishüvitiste osalise maksmise tõttu aegumise katkenuks lugemine ei anna alust järelduseks,

et lõpparve tasumisega viivitamise eest ametipalga nõude osas aegumine katkes.

8. I. Morozova, E. Kriiski ja J. Gongadze kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

ringkonnakohtu otsus on kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning

kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt kuuluvad lõpparve õigeaegselt välja

maksmata jätmise korral kohaldamisele ITVS § 6 lg-d 1 ja 3, ning kohus on õigesti leidnud, et nõuete

osade kaupa rahuldamise tõttu katkes nõuete aegumine TsÜS § 158 lg 2 alusel. Vastuses märgitakse,

et ATS § 134 lg 3 alusel esitatud nõue ei ole samuti aegunud.

9. 18. oktoobril 2011 esitas Paldiski Linnavalitsus vastuseks Riigikohtu 19. septembri 2011. a

teatisele asjas kirjaliku menetluse toimumise kohta, et jääb oma kassatsioonkaebuses esitatud

seisukohtade juurde. Kassaator märkis, et ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega aegumistähtaja

katkemise osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Halduskohtule esitatud kaebustega nõuti Paldiski Linnavalitsuselt järgmiste summade

väljamõistmist:

- koondamise tõttu teenistusest vabastamisel saamata jäänud hüvitist (ATS § 131 lg 1);

- isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamist (ATS § 42 lg 3);

- ametipalka lõpparve tasumisega viivitatud aja eest (ATS § 134 lg 3).

11. Kassatsioonimenetluse põhiküsimuseks praeguses asjas on, kas ametniku teenistusest

vabastamisel lõpparve koosseisu kuuluvate summade, mis ei kujuta endast palka, ning lõpparve

väljamaksmisega viivitamise korral makstava ametipalga (ATS § 134 lg 3) nõuetele kohaldub ITVS

§ 6 lg-s 1 sätestatud tähtaeg või ATS § 160 lg-s 1 ette nähtud halduskohtusse pöördumise tähtaeg või

kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg vastavalt HKMS § 9 lg-le 2.

12. Riigikohtu halduskolleegium asus 7. detsembri 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-67-11

seisukohale, et ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on kohaldatav ka avaliku teenistuse suhtest

tekkinud palganõuete esitamisel (p-d 13 ja 14) ning ITVS § 6 lg 1 selliste avaliku teenistuse suhtest

tulenevate summade väljamõistmiseks, mis ei kujuta endast palka ATS § 81 tähenduses, esitatud

kaebuste puhul (p 18).

Kolleegium nõustus nimetatud lahendis ringkonnakohtuga selles, et kõik nõuded lõpparve koosseisu

kuuluvate summade väljamõistmiseks ei pruugi endast kujutada töötasu nõudeid ITVS § 6 lg 1

tähenduses (p-d 15 ja 16), samuti ei ole töötasu nõudega tegemist, kui nõue on esitatud ATS § 134

lg 3 alusel (p 17).

13. Viidatud lahendi p-s 21 asus kolleegium seisukohal, et hoolimata sellest, et ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3

sätestatud tähtajad, mis ITVS § 2 järgi kohalduvad töölepingu alusel tekkinud eraõiguslike vaidluste

puhul, on selle otsuse p-des 13-14 ja 18 nimetatud põhjendustel kohaldatavad ka teenistussuhetest

tõusetunud haldusasjade lahendamisel, ei tule neid halduskohtumenetluses mõista materiaalõigusliku

aegumise tähtaegadena, vaid kaebetähtajana HKMS § 9 mõistes. Otsuse p-s 22 märkis kolleegium, et

kaebetähtaja kulgemahakkamine tuleks siduda hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama, et

asutus oma kohustusi ei täida ja talle raha välja ei maksa.

14. Sarnaselt haldusasjaga nr 3-3-1-67-11 (vt p 23) on ka praeguses asjas ringkonnkohus lähtunud

halduskohtule esitatud kaebuste tähtaegsuse hindamisel materiaalõigusliku aegumise tähtaegadest

ning asunud seisukohale, et esitatud nõuded pole aegunud seetõttu, et vastustaja poolt nõuete osalise

rahuldamise tõttu aegumistähtaeg katkes. Halduskohtu otsusest ei selgu üheselt, kas kaebuste

tähtaegsust hinnates kohaldas halduskohus ITVS § 6 lg-s 1 või lg-s 3 sätestatud tähtaega. Samuti ei

selgu, millistele menetlusnormidele tuginedes halduskohus kaebuse tähtaegselt esitatuks luges.

Halduskohtu otsusest ei selgu, kas kohus leidis, et kaebetähtaeg hakkaski kulgema ajast, mil osa

saama jäänud summadest hilinenult välja maksti, või oli seisukohal, et osaliste väljamaksete tõttu

peatus nõuete aegumistähtaeg.

15. Eeltoodust lähtuvalt tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamiseks halduskohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kaebuste tähtaegsust hinnata vastavuses käesoleva otsuse

põhjendustega. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kaebused on esitatud individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduses sätestatud tähtaegu rikkudes, tuleb kaebajate tähelepanu sellele juhtida ja anda

neile võimalus esitada HKMS § 12 lg-s 3 ette nähtud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann