3-2-1-68-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. G hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaal-kindlustusameti kaudu)

vastu kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-18904

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. G kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4242 eurot 52 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. G (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Rein Napa

Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembril 2010 tsiviilasjas nr 2-09-18904 tehtud otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta V. G kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud V. G kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. G esitas Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu, nõudes

kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju hüvitamist.

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 11. detsembril 2006 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

kutsehaiguste- ja töötervishoiukeskuses kutsehaigus, milleks on vibratsioonitõbi kombineeritud

ülekoormuse toimenähtudega: Raynaud' sündroom, käte liigeste artrootilised muutused, käte liigeste

valu, paremal käel kerge ulnaarkanali sündroom, dorsalgia. Töötervishoiuarsti teatise punkti 7

kohaselt põhjustasid kutsehaiguse töökeskkonna ohutegurid, milleks olid vibratsioon, sundasendid ja

sundliigutused kätele, õlavöötmele ja seljale ning ebasoodne mikrokliima. Kutsehaigus kujunes

aastatel 1976-1993 ning sellel perioodil töötas hageja kahe tööandja juures. Hageja töötas aastatel

1976-1983 Teede Remondi ja Ehituse Valitsuses nr 3 (edaspidi TREV-3) transportööride masinistina

ja konveiermasinistina ning aastatel 1983-1993 Tartu Asfaltbetooni Tehases (edaspidi Tartu ABT)

konveiermasinistina ja asfaltbetoneerijana.

Hageja töötas kahe tööandja juures kokku 5949 päeva, millest 2248 päeva ehk 38% töötas hageja

TREV-3-s ja 3701 päeva ehk 62% Tartu ABT-s. Kuna TREV-3 on lõpetatud ilma õigusjärgluseta, on

tema kohustused tervisekahju hüvitamise osas Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 lg 2 alusel üle

läinud Eesti Vabariigile. Seetõttu esitas hageja hagi Eesti Vabariigi vastu kahjust 38% suuruse osa

hüvitamise nõudes.

Arstliku ekspertiisi otsusega tuvastati, et kutsehaiguse tõttu on hageja kaotanud töövõimest püsivalt

40%. Kuna tervistkahjustavates tingimustes töötamine jääb võlaõigusseaduse eelsesse aega, siis tuleb

kohaldada TsK sätteid ning ühtlasi Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 ja sellega

kinnitatud dokumente "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel

saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (ajutine kord)

ning "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend".

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet tunnistas 10. septembri 2007. a otsuses nr 0313/1, et

hageja kutsehaigus on kindlaks tehtud, kuid pensioniamet ei saa tuvastada kahju ega hüvitise täpset

suurust, vaid selle suuruse peab otsustama kohus.

Hageja leidis, et tal tekkis õigus nõuda kahjuhüvitist 26. jaanuarist 2007, kui Tartu Pensioniameti

Arstliku Ekspertiisi Komisjoni 5. veebruari 2007. a otsusega nr 322085 tuvastati, et kutsehaiguse

tagajärjel on hageja kaotanud 40% töövõimest. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju

hüvitamiseks ajavahemiku eest 26. jaanuarist 2007 kuni 30. aprillini 2010 ühekordselt 32 973 krooni

ja aja eest alates 1. maist 2010 igas kuus 928 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja on ekslikult tõlgendanud kostja 10. septembri

2007. a otsust nr 0313/1. Kostja on selle otsuse põhjendustes märkinud, et hageja kutsehaigus on

välja kujunenud erinevate tööandjate juures, samuti on ta töötanud pärast tervistkahjustava töö lõppu,

s.o kuni 1999. aastani, mistõttu on vaja kindlaks teha, millises osas ettevõtted kutsehaiguse tekkimise

eest vastutavad. Seega pidas kostja silmas tööandjate süü olemasolu ja suuruse ning põhjusliku seose

tuvastamist.

Hageja ei tõendanud, et TREV-3 juures oli tööprotsess ajavahemikul 1976-1983 vastuolus

õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et TREV-3 rikkus tema suhtes samal ajal seadusest tulenevaid

tööohutuse nõudeid. Seega ei ole tuvastatud TREV-3 teo õigusvastasus.

Hagist ei nähtu, millele tuginedes on töötervishoiuarst määranud tööprotsesside tervistkahjustava

olemuse. Hageja ei esitanud töölepingut, millest nähtuks töölepingu lõpetamise võimalik seos

kutsehaigusega. Töölepingu lõpetamise ajal ega ka enne ei olnud hagejal tuvastatud kutsehaigusest

põhjustatud püsivat töövõimetust. Asja materjalidest ei nähtu, et töötamise jätkamist takistavaks

asjaoluks alates 1999. aastast oli kutsehaigusest põhjustatud 40% töövõime kaotus, mitte

üldhaigestumisest põhjustatud 90% töövõime kaotus või muu põhjus.

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. mai 2010. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

32 973 krooni suuruse tervisekahju hüvitise ning aja eest alates 1. maist 2010 igas kuus 928 krooni.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 6 järgi on töötajal õigus saada tööst põhjustatud

tervisekahjustuse eest hüvitist ajutise korra alusel.

26. jaanuari 2007. a arstliku ekspertiisi otsusega nr 322085 tuvastati hagejal üldhaigestumisest

tulenev 90% töövõime kaotus ning lisaks kutsehaigusest tulenev 40% töövõime kaotus.

Kostja esitas kohtule TREV-3 1974. ja 1975. a tervendavate ürituste plaani ja informatsiooni 1975. a

kollektiivlepingu kontrollimise kohta esimesel poolaastal, mis on asjakohatud, sest ei pärine ajast, kui

hageja töötas TREV-3-s. Samuti ei pärine sellest ajast materjalid kollektiivlepingu täitmise kohta

1984. a ja need tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Asjakohatu on 1976. a aruanne tööstusega seotud

tööõnnetuste kohta. Seletuskirjas aruande 21-t juurde (tl 164) on mh kirjas, et talvel ei vasta

mikrokliima nõuetele. Ebasoodne mikrokliima on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste- ja

töötervishoiukeskuse teatise (tl 9) kohaselt üks hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritest.

Kollektiivlepingu täitmise analüüs 1977. aastast näitab, et töötingimuste parandamise ja

sotsiaalkindlustuse nõudeid ei täidetud täies ulatuses. Töökaitsele kulutati planeeritust vähem, samuti

suurenes haiguspäevade arv, mis näitab töötajate tervisliku seisundi halvenemist (tl 167).

Kollektiivlepingu täitmise analüüs 1979., 1982. ja 1983. aastast näitab, et kõik nõuded täideti. Samas

on tunnistaja Leo Pääsik kirjeldanud töötingimusi 1976-1979 ja märkinud, et tunnel, kus töötajad

töötasid, oli umbes 3-4 meetrit maapinnast sügavamal. Seal oli niiske ja jahe. Kui suvel oli väljas

+20 kraadi, siis all oli umbes +10 kuni +15 kraadi. Üleval töötasid nad ühel temperatuuril, all teisel,

mille tõttu oli mikrokliima ebasoodne. Töötajad olid kogu tööpäeva seal kohal, neil ei olnud oma

ruumi. Töötajad puutusid iga päev kokku vibratsiooniga, kuid seadmete vibratsioonitaset ei

kontrollitud. Tunnistaja väitel kontrolliti töötajate kopse, ent talle ei meenu, et oleks kontrollitud ka

lihaskonda, käsi ja selga. Ohutustehnikast räägiti ja tuli anda allkiri. Töötervishoiust ega võimalikest

kutsehaigustest ei räägitud. Töölevõtmisel ei olnud juttu sellest, et töö masinist-operaatorina

kahjustab tervist.

Ülaltoodust tegi maakohus järelduse, et TREV-3 ei taganud hagejale tervislikke ja ohutuid

töötingimusi, ei võtnud tarvitusele abinõusid, mis oleksid taganud ohutuid töötingimusi, ei

tutvustanud töötervishoiu eeskirja, ei selgitanud tööga kaasnevaid ohte, ei teinud regulaarset

kohustuslikku arstlikku läbivaatust ega kontrollinud vibratsiooni taset. Sellega rikkus TREV-3 Eesti

NSV töökoodeksi (TööK) § 147 lg-d 1, 2 ja 3, § 148 lg-t 3, § 153 lg-t 1, § 162 lg-t 1, ENSV

Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973. a määrusega nr 34 kinnitatud nõudeid ja NSVL

tervishoiuministri 30. mai 1969. a käskkirja nr 400 nõudeid.

Kuna kostja tegevuse õigusvastasus on tõendatud, on kostjal kohustus TsK § 448 lg 2 järgi tõendada,

et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Hageja aga peab tõendama põhjusliku seose.

Põhjuslik seos kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal kujunenud kutsehaiguse vahel on olemas.

Kostja on viidanud asjaolule, et hageja tööraamatu väljavõtete kohaselt ei ole hagejaga sõlmitud

töölepinguid lõpetatud kutsehaiguse tõttu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 tehtud otsuse p-

s 13 leidnud, et töölepingu lõpetamine muul alusel kui tervisekahjustusest tekkinud töövõime languse

tõttu ei tähenda, et hagejal ei oleks saanud tekkida kahju kostja tegevuse tagajärjel. Samuti kordas

Riigikohus oma varasemat seisukohta, et ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu

lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu. Seega lepingu

lõpetamine muul alusel kui kutsehaiguse tõttu ei saa olla kostja vastutuse välistamise aluseks. Juba

asjaolu, et tööleping lõpetati muul alusel kui tekkinud töövõime languse tõttu, näitab, et hageja

kutsehaigus hakkas kujunema hiljem ja see diagnoositi alles 2006. Seega on põhjendamatud ka kostja

vastuses olevad viited sellele, et arsti 1977. a otsusega oli hageja lubatud tööle masinistina, et

kutsehaigust ei olnud tuvastatud 1984, 1985, 1986, 1988, 1989, 1990 ning 1991 toimunud

tervisekontrollides ja et hageja kaebas tervise üle esimest korda alles 13 aastat pärast TREV-3-st töölt

lahkumist. Kostja on ka ise tunnistanud, et kutsehaiguse kujunemine algas pärast TREV-3-st töölt

lahkumist. See aga ei tõenda, et puudub seos TREV-3 õigusvastasel tegevusel ja hageja

kutsehaigusel.

Hageja kutsehaiguse on põhjustanud järgmised ohutegurid: vibratsioon, sundasendid, sundliigutused

kätele, õlavöötmele, seljale ning ebasoodne mikrokliima. Kutsehaigus on välja kujunenud 1976-1993,

mil hageja töötas 38% ajast TREV-3-s. Hageja töötas TREV-3-s ülalnimetatud ohutegurite mõjualas,

ning sellega on tõendatud põhjuslik seos. Hageja poleks jäänud ilma töisest sissetulekust, kui kostja

ei oleks töökaitsenõuete rikkumisega põhjustanud hageja kutsehaigust.

Kostja ei tõendanud oma süü puudumist. Tööandjana pidi TREV-3 teadma kõikidest kehtivatest

töötervishoiunormidest ning, jättes nendest mitmed täitmata, käitus ta kohustusi rikkudes

ettevaatamatult TsK § 462 lg 1 mõttes.

Maakohus leidis, et hageja arvutuskäik kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel on õige ja kooskõlas

ajutise korraga.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut

juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002.

TREV-3 tegevus, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, toimus enne 1. juulit 2002. Seega

tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksit. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja võttis kahju suuruse

kindlakstegemisel aluseks ajutise korra.

TsK § 448 lg 1 järgi tuleb kahju tekitanud isikul hüvitada kogu kodaniku isiksusele või varale

tekitatud kahju. TsK § 463 lg 1 kohaselt on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral

kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse

või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste- ja töötervishoiukeskuse 11. detsembri 2006. a

teatisest nähtub, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, mis on välja kujunenud 1976-1993.

Ringkonnakohus leidis, et eelnimetatud teatisega on tõendatud hagejal tervisekahjustuse olemasolu

kutsehaiguse näol.

Riigikohus on 15. oktoobril 2003 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 tehtud otsuse p-s 25

ja 17. detsembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 tehtud otsuse p-s 15 asunud seisukohale, et

tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada,

milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras

tööohutuse nõudeid. Seega tuli eelkõige tuvastada, kas kostja kahjustas hageja tervist kahjulike

töötingimustega ning põhjustas sellega hagejale kutsehaiguse, st kas ja mis osas oli kostja tegevus

vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid

kostja rikkus.

Hageja töötas TREV-3-s ajavahemikul 1976-1983. Hageja väitel seisnes TREV-3 õigusvastane

käitumine hageja suhtes järgmises:

- vibratsiooni kui töökeskkonna füüsikalise ohuteguri ning sundasendite ja sundliigutuste kui

füsioloogiliste ohutegurite kohta kehtestatud nõuete rikkumine;

- perioodilise arstliku läbivaatuse tagamise nõuete rikkumine;

- töötajate töötervishoiualastes küsimustes teavitamise nõuete rikkumine.

Hageja väitel rikkus TREV-3 oma tegevusega TööK § 147 lg-d 1, 2 ja 3; § 148 lg-t 3; § 153 lg-t 1

ja § 162 lg-t 1, samuti ENSV MN 22. jaanuari 1973. a määrusega nr 34 kinnitatud

"Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku" nõudeid ja NSVL tervishoiuministri

30. mai 1969. a käskkirja 400 nõudeid.

Kostja vastuväite kohaselt ei olnud TREV-3-s tööprotsess ajavahemikul 1976-1983 vastuolus

õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning samuti ei rikutud sel ajavahemikul seadusest tulenevaid

tööohutuse nõudeid ja seetõttu puudub kostja vastutuse eeldus - teo õigusvastasus. Oma vastuväite

tõendamiseks on kostja esitanud TREV-3 1974. ja 1975. aasta tervendavate ürituste plaani;

informatsiooni 1975. a kollektiivlepingu kontrollimise kohta I poolaastal; kollektiivlepingu

kontrollimise akti 1975. a esimesel poolaastal; TREV-3 ametiühingu konverentsi protokolli;

seletuskirja TREV-3 1975. a aruande 9-t juurde; andmed 1976. a kohta vormi 17-t järgi; seletuskirja,

õiendi ja analüüsi 1976. a aruande 9-t juurde; aruande vormi nr 21-t 1976. a kohta ja seletuskirja;

informatsiooni kollektiivlepingu kontrollimise kohta 1976. a; 1976. a kohta aruande vormi nr 9-t;

kollektiivlepingu täitmise kohta 1977. a akti; 1979. a töötingimuste parandamise, töökaitse ja

tervendavate ürituste kompleksplaani; kollektiivlepingu täitmise kohta 1979. a akti; aruande vormide

nr 7-t ja 9-t juurde 1980/1981; 1982. a kollektiivlepingu täitmise kontrollimise kohta akti; 1983. a

kollektiivlepingu täitmise kohta akti. Maakohus on õigesti leidnud, et TREV-3 1974. ja 1975. aasta

tervendavate ürituste plaan ja informatsioon 1975. a kollektiivlepingu kontrollimise kohta I

poolaastal ning materjalid kollektiivlepingu täitmise kohta 1984. a ei puuduta vaidlusalust perioodi ja

on seetõttu asjakohatud.

Hageja on esitanud vaid üldisi etteheiteid, et töötingimused kostja juures kahjustasid tema tervist ja

põhjustasid kutsehaiguse. Seetõttu on õige kostja vastuväide, et kuna hageja ei ole esitanud

konkreetseid väiteid, siis on kostjal võimalik vastata vaid hageja üldistele väidetele.

Hageja väitel rikkus TREV-3 perioodilise arstliku läbivaatuse tagamise nõuet. TööK § 162 lg 1 järgi

tuleb töölisi ja teenistujaid, kes töötavad raskete tervist kahjustavate või ohtlike tingimustega töödel,

saata enne tööle asumist ja hiljem perioodiliselt kohustuslikule arstlikule läbivaatusele, et teha

kindlaks nende kõlblikkus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi.

Hageja töötas abitöölisena ja transportööride masinistina. Need töökohad ei kuulunud tervist

kahjustavate või ohtlike tingimustega tööde nimekirja (tõendatud TREV-3 1976. a aruande vormi

nr 21-t ja selle juurde lisatud seletuskirjaga). Vaatamata sellele on hageja siiski enne tööle asumist

läbinud arstliku kontrolli. Ambulatoorsest kaardist nähtuvalt on arst teda läbi vaadanud tööle

asumisel, samuti on tehtud tervisekontroll 1977. a, mil hageja viidi üle killustikulao transportööride

masinistiks. TREV-3 tervendavate ürituste plaanist nähtub, et töötajate perioodilised läbivaatused

tehti Tartu Rajooni Polikliinikus ning seetõttu ei ole ka ambulatoorsel kaardil märkeid perioodilise

läbivaatuse kohta. Kollektiivlepingutes sisaldus kohustus teha arstlikku läbivaatust. Nii nähtub

TREV-3 1976. a aruandest 9-t ja selle juurde lisatud seletuskirjast, et kõik tervistkahjustaval tööl

töötavad töölised on käinud meditsiinilisel järelvaatusel. 1979. a kollektiivlepingu täitmise

kontrollakti p-st 56 nähtub, et kõigile töötajatele tehti fluorograafiline kontroll oktoobrikuus,

kutsekõlblikkust kontrollis komisjon 93 juhul, NSVL tervishoiuministri käskkirja nr 400 alusel oli

koostatud tervistkahjustaval tööl töötajate nimekiri arstlikule kontrollimisele ilmumise kuupäevade

äramärkimisega; 1983. a kollektiivlepingu täitmist kontrollinud komisjoni kokkuvõtte punktist 57

nähtub, et tehti arstlikku läbivaatust.

Tunnistaja L. Pääsiku ütlused selle kohta, et tema mäletamist mööda käis röntgenibuss ja kontrolliti

kopse ning ta ei mäleta, et oleks kontrollitud lihaskonda, käsi ja selga, ei välista seda, et hageja tervist

kontrolliti nõuetekohaselt. Hageja töö ei kuulunud tervistkahjustavate tööde hulka ning seetõttu ei

pidanud ta läbima ka süvendatud tervisekontrolli. Ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida, et

TööK § 162 lg-st 1 ei tulenenud kohustust korraldada arstlikke läbivaatusi igal aastal. Selline

kohustus oli kuni 21 aasta vanuste isikute suhtes.

Hageja väitel rikkus TREV-3 nõuet teavitada töötajaid töötervishoiualastes küsimustes. TööK § 153

lg 1 kohaselt on administratsioon kohustatud tutvustama töölistele ja teenistujatele ohutustehnika,

töötervishoiu, tuletõrje ja muid töökaitse-eeskirju.

Kostja on tõendanud, et TREV-3 täitis TööK § 153 lg-st 1 tulenevat kohustust. TREV-3 1976. a

aruandest 21-t ja selle juurde lisatud seletuskirjast nähtub, et 1976. aastal leiti uued ruumid

ohutustehnika kabinetile. 1977. a kollektiivlepingu täitmise kontrollakti p 14 alapunkti f kohaselt

tuvastas komisjon, et töölisi on instrueeritud ja samuti on neile peetud ohutustehnika kohta loenguid.

1979. a kollektiivlepingu täitmise kontrollakti IX peatükist (töökaitse, ohutustehnika, töötervishoid)

nähtub, et jaoskonnaarst on korraldanud töötajatele töötervishoiukursused (p 55), töötajaid instrueeriti

tuleohutuse alal nii tööle tulekul kui ka perioodiliselt (p 51) ja töötajatele korraldati ohutustehnika

eksam (p 50). 1982. a kollektiivlepingu kontrolli tulemuste IX peatüki (töökaitse, ohutustehnika ja

töötervishoid) p-s 50 on märgitud, muu hulgas on instrueeritud uusi töölisi.

Hageja väitel rikkus TREV-3 vibratsiooni kui töökeskkonna füüsikalise ohuteguri ning sundasendite

ja sundliigutuste kui füsioloogiliste ohutegurite kohta kehtestatud nõudeid.

Õige on kostja väide, et TööK § 147 lg-d 1, 2 ja 3 sätestasid üldised kohustused tööandjale tagada

tervislikud ja ohutud töötingimused. Ekslik on hageja väide, et kuna ta haigestus kutsehaigusesse, siis

on tööandja rikkunud nõuet tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Ka juhtudel, mil tööandja on

täitnud TööK § 147 lg-test 1, 2 ja 3 tulenevad kohustused, võib töötaja haigestuda kutsehaigusesse,

s.o kutsehaigusesse haigestumine ei tõenda iseenesest seda, et tööandja ei taganud tervislikke ja

ohutuid töötingimusi.

Õige on kostja seisukoht, et praegusel juhul ei kohaldu ENSV MN 22. jaanuari 1973. a määrusega

nr 34 kinnitatud "Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik", sest hageja ei

töötanud vibratsiooniohtlikul kutsealal. Hageja töötas abitöölisena ja killustikulao transportööride

masinistina. Tunnistaja L. Pääsiku ütlustega on tõendatud, et konveierlindi hooldamisel ei olnud ette

nähtud seda hooldavate töötajate kokkupuudet vibratsiooniga. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et

hageja töökohustuste hulka ei kuulunud traktoriga töötamine.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et TREV-3 tegevus ei olnud vaidlusalusel perioodil õigusvastane.

Kuna puudub TREV-3 tegevuse õigusvastasus, siis ta ei pea TsK § 448 lg 2 järgi tõendama, et ta ei

olnud kahju tekitamises süüdi.

Lisaks eeltoodule jääks hagi rahuldamata ka alljärgneval põhjusel. TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse

või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule

töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud

kulutused. Seega töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud

hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses,

mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kaotanud

90% töövõimest üldhaigestumise tagajärjel ja kutsehaiguse tagajärjel 40%. Kuna hageja on kaotanud

oma töövõimest 90% üldhaigestumise tagajärjel, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei

võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just üldhaigestumise tõttu. Kuna

juba üldhaigestumise tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime

saada sissetulekut, siis ei ole alust väita, et hageja kaotas sissetuleku kutsehaiguse tõttu. Ka juhul, kui

hageja ei oleks kaotanud kutsehaiguse tõttu 40% töövõimest, ei töötaks ta üldse üldhaigestumise tõttu

(90% töövõime kaotus).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta resolutsiooni

sõnastust muutes jõusse maakohtu otsus.

Maakohus leidis õigesti, et TREV-3 kui kahju eest vastutava organisatsiooni õigusvastane käitumine

seisnes tegevusetuses - ettevõtte juhtkond pidi olema teadlik, et hageja töötab tervistkahjustavate

tegurite mõjualas, kus valitseb ebasoodne mikrokliima ja on kokkupuude vibratsiooniga, kuid ei

teinud midagi ohutute ja tervislike töötingimuste tagamiseks. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et

TREV-3 õigusvastase käitumise - tema tegevusetuse - ja hagejal kutsehaiguse tekkimise vahel on

põhjuslik seos ja kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist.

Hagejal esineb kahesugune püsiv töövõimetus: 40% töövõime kaotus kutsehaiguse tagajärjel ja 90%

töövõime kaotus üldhaigestumise tõttu. Kuna kohtupraktikas ei ole välja kujunenud selget põhimõtet,

kuidas samal ajal arvestada erinevatest põhjustest tingitud töövõimetust, oleks hageja arvates õiglane

seda teha järgmisel viisil: liita erinevatel põhjustel tekkinud töövõimetuse protsendid 40 ja 90 ja

jagada 40 arvuga 130, saades suhtarvu 0,3077. Saadud suhtarv peegeldaks kutsehaigusest tingitud

töövõimetuse osakaalu. Hüvitise suuruse leidmiseks tuleks hagiavalduses esitatud hüvitiste suurused

korrutada suhtarvuga 0,3077, mille tulemusena on ühekordse hüvitise suuruseks 10 146 krooni ka

igas kuus 286 krooni, mis on 18 eurot 28 senti.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ta leidis, et hageja on kassatsioonkaebuses valikuliselt

refereerinud maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja jääb oma vastuses ja apellatsioonkaebuses esitatud

vastuväidete juurde ning ei hakka neid üle kordama.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 asunud seisukohale, et põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb

juhinduda conditio sine qua non põhimõttest ning kasutada elimineerimise meetodit, mille abil

jäetakse kostja tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud.

Kui kahjulik tagajärg poleks ilma selleta saabunud, siis on kostja tegu kahju põhjuseks. Hageja on

üldhaigestumise tagajärjel kaotanud töövõimest 90% ja seega olenemata kutsehaigusest on juba

ainuüksi üldhaigestumise tagajärjel hageja tervislik seisukord selline, mis välistab võimaluse töötada.

Hageja ei ole varem esitanud kassatsioonkaebuses märgitud kahju suuruse arvutamise metoodikat.

Samuti ei sätesta sellist metoodikat ajutine kord.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

tühistamiseks, kuid materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tuleb muuta ringkonnakohtu

otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et praeguses vaidluses tuleb kohaldada TsK sätteid,

kuna kostja tegevus, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, toimus enne 1. juulit 2002 (vt ka

22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-

09; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10). Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

vastutuse üldised alused sätestati enne 1. juulit 2002 TsK §-s 448. Tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamise reeglid sisaldusid veel TsK §-des 463-473. TsK eelnimetatud sätete kohaselt tuli

vastutuse kindlakstegemiseks tuvastada õigusvastane tegu, kahjulik tagajärg, põhjuslik seos nende

vahel ning hinnata süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises.

Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas

oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Ajutine kord on kohaldatav siiski

tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist (vt Riigikohtu 26. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; Riigikohtu 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-117-08, p 13; Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18; Riigikohtu

6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10).

9. Riigikohus on 17. detsembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 tehtud otsuse p-s 15 asunud

seisukohale, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on

vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja

eiras tööohutuse nõudeid. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et eelkõige tuleb tuvastada, kas kostja

kahjustas hageja tervist kahjulike töötingimustega ning põhjustas sellega hagejale kutsehaiguse, st

kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid

seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Pooled on saanud esitada ja on esitanud tõendeid

kostja väidetavate õigusrikkumiste või nende puudumise kohta. Ringkonnakohus on tõendeid

hinnanud ja leidnud, et TREV-3 ei rikkunud hageja suhtes vaidlusalusel perioodil tööohutuse

nõudeid. Ringkonnakohus on oma järeldust põhjendanud. Ringkonnakohus on järginud tõendite

hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Kolleegiumil ei

ole TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt pädevust ise tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid.

10. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsK § 448 lg 1 järgi peab kannatanu tõendama nii kahju

tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel

(viimati 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10). Riigikohtu seisukoha järgi peab

hageja, tulenevalt TsKS § 448 lg-st 1, enne 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud

kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagi puhul tõendama, milles seisneb kostja

õigusvastane tegu ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid

asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju

tekitamises süüdi. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on

vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega

kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest

etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale

kutsehaiguse (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12).

Kolleegium selgitab ühtse kohtupraktika kujundamiseks järgmist. Senist seisukohta tööandja

käitumise õigusvastasuse tõendamise koormuse jagamise kohta on vaja muuta. Kolleegium leiab, et

juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse

(sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest

vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse

nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei

ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi.

Riskide õiglasemaks jagamiseks tuleb kergendada kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse

tuvastamisel. Senise praktika jätkumise korral on oht, et kannatanud jäävad hüvitiseta ainuüksi

põhjusel, et nad ei suuda tõendada, et tööandja rikkus tööohutusnorme. Seda asjaolu tõendavad

tõendid ei ole kannatanute valduses ning tal võib olla võimatu neid hankida, sest kahju põhjustanud

teost on möödas palju aega. Samal ajal on tõendid tööohutusnormide järgimise kohta eelduslikult

olemas tööandjal või tema õigusjärglasel.

11. Praeguses asjas ei jätnud ringkonnakohus hagi rahuldamata selle tõttu, et hageja ei esitanud

tõendeid kostja teo õigusvastasuse kohta. Kostja esitas tõendeid selle kohta, et ta ei rikkunud

tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohus hindas poolte esitatud tõendeid ning leidis, et kostja järgis

tööohutuse nõudeid. Seetõttu ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust põhjusel, et kolleegium

muutis oma varasemat seisukohta tõendamiskoormuse osas (vt käesoleva otsuse p 10).

12. Kuna ringkonnakohus leidis, et kostja ei pannud toime õigusvastast tegu, ei olnud

ringkonnakohtul iseenesest vaja hinnata seda, kas kostja tegevus - hagejale kutsehaigusega

töövõimest 40% kaotuse põhjustamine - oli hageja väidatava kahju - sissetuleku osalise kaotuse -

põhjuseks. Kui ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole oma tegevusega hagejale kahju tekitanud, ei

oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas kostja tegevus oli õigusvastane või mitte.

Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta

tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül

töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10,

p 10). TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest

vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud

töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest

vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus,

s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja oli kaotanud oma töövõimest 90% üldhaigestumise tagajärjel,

siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on

kaotanud sissetuleku just üldhaigestumise tõttu. Riigikohtu senisest praktikast tulenevalt oleks

ringkonnakohus pidanud eeldama aga vastupidist, st seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja

selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõimest 40% kaotuse. Kostja oleks

olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest vabanemiseks

kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise

tagajärjel. Lisaks sellele oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks

üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses,

nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu. Ringkonnakohtu seisukohta, et hageja ei

töötaks üldse üldhaigestumise tõttu, oleks tulnud põhjendada koos viidetega tõenditele.

13. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hageja kanda.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu