3-3-1-41-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-41-11

Otsuse kuupäev

5. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vladimir Vähhe kaebus Tallinna Vangla direktori 7. mai 2009. a

käskkirja nr 286-d tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2011. a otsus

haldusasjas nr 3-09-1888

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Vähhe kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vladimir Vähhe kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-1888 osas,

milles ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse selles osas, millega halduskohus tühistas

Tallinna Vangla direktori 7. mai 2009. a käskkirja nr 286-d vangistusseaduse § 30 kohaldamise

piiramise osas. Jätta muutmata halduskohtu otsus osas, milles halduskohus rahuldas Vladimir

Vähhe kaebuse ja tühistas Tallinna Vangla direktori 7. mai 2009. a käskkirja nr 286-d

vangistusseaduse § 30 kohaldamise piiramise osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 7. mai 2009. a käskkirjaga nr 286-d määrati kinnipeetav Vladimir

Vähhele distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 20 ööpäevaks. Käskkirjas märgiti ka, et

V. Vähhe suhtes piiratakse kartserikaristuse kandmise ajaks täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de

22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid)

§ 48 kohaldamist. Piirangu põhjendamiseks viidati raskele distsipliinirikkumisele ja vangistuse

eesmärkide paremale saavutamisele.

2. Kaebuses taotles V. Vähhe Tallinna Vangla direktori ülalnimetatud käskkirja tühistamist, väites, et

aknaklaasi lõhkumise tingis vajadus pöörata tähelepanu julgeolekuohule (aukudele kambri seinas,

mille kaudu edastati kaaskinnipeetavate poolt mõnitusi) ja mille osas korduv pöördumine vangla

administratsiooni poole jäi tulemusteta.

3. Tallinna Halduskohtu 10. veebruari 2010. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati

vaidlustatud käskkiri osas, millega piirati distsiplinaarkaristuse kandmise ajal täielikult VangS §-de

22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamist. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) süüteo toimepanemine on tõendatud. Distsiplinaarkaristuse määramist ja valikut on piisavalt

põhjendatud ning ei nähtu olulisi eksimusi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel;

2) VangS § 651 alusel võib vangla kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult

piirata VangS § 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Piirangud puudutavad mitmesuguseid

soodustusi, ajalehtede ja ajakirjade lugemist, raadio- ja televisioonisaadete jälgimist, lühiajalise

väljasõidu võimaldamist, hariduse omandamist, töökohustustega seotud eeliseid, isikliku riietuse

kandmist ning sisseostude tegemist. Ilmselt ei saaks kinnipeetav kartserikaristuse kandmise ajal

nagunii kõiki neid võimalusi täies mahus kasutada. Kuid sellisel juhul ei oleks vaja nende

paragrahvide kohaldamise piiramist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ka fikseerida;

3) vastustaja viitas halduspraktikale, mille kohaselt lisanduvad nimetatud piirangud kartserikaristuse

määramisel. Samas ei pruugi kartserikaristus iseenesest osade nimetatud võimaluste kasutamist

välistada. Kaebuse esitaja on toonud eraldi välja näiteks selle, et ei võimaldatud ajalehti. Vaidlustatud

käskkirjast ei nähtu, kuidas see aitab kaasa parema õiguskuulekuse saavutamisele. Lisapiirangute

kohaldamist ei ole põhjendatud. Kuid mõned nendest eeldaksid päris põhjalikku motiveerimist,

näiteks hariduse omandamisega seonduvad ja mitmesugused informatsioonilise juurdepääsu

piirangud. Mõningate piirangute puhul aga võiks kaaluda nende osalist rakendamist. Antud juhul on

osaliselt võimaldatud VangS § 48 kohaldamist ja selles osas jääb kaebus rahuldamata. Kuid muude

piirangute puhul on käskkiri motiveerimata ega ole seetõttu kontrollitav. Et teisi piiranguid on

kohaldatud täies mahus ilma sisuliste motiivideta, ei saa neid pidada proportsionaalseteks ega

põhjendatuteks.

4. Tallinna Vangla taotles apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles kaebus

rahuldati, ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks kaebus tervikuna rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu

otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ja tühistas Tallinna Vangla direktori vaidlustatud

käskkirja osas, millega piirati distsiplinaarkaristuse kandmise ajal VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41,

43 ja 46 kohaldamist. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis V. Vähhe kaebuse Tallinna

Vangla direktori vaidlustatud käskkirja tühistamiseks tervikuna rahuldamata. Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus nõuda oma õigusi rikkuva haldusakti tühistamist. Et

tühistamiskaebus oleks efektiivne abinõu isiku õiguste kaitseks, eeldab, et viidatud isiku õigusi

rikkuv haldusakt kehtib. Tühistades vaidlustatud käskkirja osas, millega seal sätestati piirangud

kaebuse esitaja suhtes VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamisele, jättis halduskohus

tähelepanuta, et kõnealuse käskkirja osa kehtivus on piiratud käskkirjas määratud kartserikaristuse

kandmise ajaga. Erinevalt käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristusest, mille õiguslik mõju VangS

§ 65 lg-st 5 nähtuvalt ei lõpe karistuse ärakandmisega, lõpeb halduskohtu tühistatud käskkirja osa

kehtivus distsiplinaarkaristuse ärakandmisel. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse

distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Käesolevas asjas ei ole rakendatud esialgset

õiguskaitset ega peatatud distsiplinaarkaristuse täideviimist. Seetõttu polnud halduskohtul põhjust

eeldada, et distsiplinaarkaristust pole täitmisele pööratud. Menetlusosaliste esitatud andmetest

nähtuvalt oli kaebuse esitaja halduskohtusse pöördumise ajaks (26. august 2009) kartserikaristuse ära

kandnud. Järelikult oli lõppenud tema suhtes ka viidatud käskkirja osas sätestatud piirangute

rakendamine. Sellises olukorras oli käskkirja selline osaline tühistamine põhjendamatu;

2) VangS § 651 lg 4 kohaselt (vaidlustatud käskkirja andmise aja redaktsioonis) võis vangla

kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30-32,

34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Apellatsiooniastmes ei ole vaidluse all kaebuse esitaja suhtes

VangS § 48 kohaldamise piiramine;

3) VangS § 651 lg 2 sätestab, et kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse

kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning

tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kartserisse

paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil sama seaduse §-des 8 ja 10

sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas

õhus. Kinnipeetava isiklikud asjad, mida ta kartseris omada võib, on piiratud vangla sisekorraeeskirja

(VSE) § 60 lg-s 1 sätestatud loeteluga. VSE § 60 lg 2 kohaselt võib kartseris viibival kinnipeetaval

erandkorras lubada kanda isiklikke riideid;

4) apellant märgib, et vaidlusalused lisapiirangud tulenevad juba VangS § 651 lg-tes 2 ja 3 ning VSE

§-s 60 sätestatud kartserirežiimi tingimustest. Kartserikaristuse korral õigusaktist tulenevalt

kohustusliku piirangu rakendamise üle aga poleks apellandil õigust üksikjuhtumil eraldi otsustada,

nagu ta korduvalt rõhutab end tegevat;

5) eraldi mõju ei ole VangS § 651 lg-l 4 § 31 lg 2 (sättes loetletud esemed, mida kinnipeetav vangla

loal kambris omada võib, võetakse temalt kartserisse vastuvõtmisel juba § 651 lg 2 alusel, kuna need

ei kuulu VSE § 60 lg 1 kohaselt kartseris lubatute hulka) ja § 46 (kartseris viibiva kinnipeetava

isikliku riietuse kandmist reguleerivad § 65 lg 2 ja VSE § 60 lg 2) kohaldamisele;

6) osas, milles käskkirjas viidatud õiguste kasutamine on piiratud juba kartserirežiimi reguleerivatest

õigusaktidest tulenevalt, ei saa nende piirangute väljatoomine käskkirjas tuua kaasa karistatu õiguste

täiendavat piiramist. Kuna selliste piirangute rakendamise osas puudub vanglal kaalutlusõigus, ei saa

käskkirja pidada õigusvastaseks selle põhjendustes kaalutluste väljatoomata jätmise tõttu

(haldusmenetluse seaduse § 56 lg 3);

7) VangS § 651 lg-tes 2 ja 3 sätestatud kartserirežiim ja eeskätt sealt tulenev piirang liikuda väljaspool

kartserikambrit ja omada isiklikke asju takistab kartseris viibival kinnipeetaval ka paljude teiste lg-s 4

loetletud õiguste ja soodustuste kasutamist, nt viibimine töö, õpingute või muul põhjusel väljaspool

vangla territooriumi (§ 22, § 41), raadio- või televisioonisaadete jälgimine (§ 31 lg 1), siirdumine

lühiajalisele väljasõidule (§ 32), osavõtt õppetööst (§ 34-36) ja töötamine ning töötasu saamine (§ 37-

38, 43). Eelnimetatud sätete kohaldamist kartserikaristus siiski täielikult ei välista. Mõeldav on

üksikjuhul erandkorras mõjuval põhjusel mõne eeltoodud sätte kohaldamiseks võimaldada karistatul

väljaspool kartserikambrit liikuda. Sellise erandkorra kasutamise võimalust VangS § 651 lg 4

eeltoodud sätete osas rõhutabki, ühtlasi täpsustades, milliseid kinnipeetavate õigusi võib

kartserirežiimi kohaldamisest tulenevalt piirata, nagu see tuleneb § 651 lg-test 2 ja 3;

8) seega tuleb VangS §-de 22, 31 lg 1, 32, 34-38, 41 ja 43 kohaldamise piiranguid pidada

kartserirežiimi tavapäraseks osaks ja need piirangud on reeglina põhjendatud juba kartserikaristuse

määramise põhjendustel. Apellatsiooniastmes pole vaidlust distsiplinaarkaristuse määramise

õiguspärasuse üle. Käesoleval juhul ei ole esile toodud selliseid mõjuvaid põhjusi, miks oleks

kaebuse esitaja suhtes tavapärasest kartserirežiimist tulnud sätestada soodustavaid erandeid. Kaebuse

esitaja pole väitnud sedagi, et kartserikaristus kõrvaldas ta töölt või osalemisest õppetööl. Seetõttu ei

saa käskkirja ka eelviidatud piirangute osas pidada õigusvastaseks;

9) VangS § 651 lg-test 2 ja 3 ei tulene otsest piirangut karistatu suhtes lg-s 4 viidatud § 30

kohaldamisele. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi

päevalehti ja ajakirju. Õiguslikku takistust anda kartserikaristust kandvale kinnipeetavale lugeda

vangla tellitud ajalehte ei tulene ka sellest, et VSE § 60 lg-s 1 toodud loetelu asjadest, mida

kinnipeetav kartserisse kaasa võtta võib, ei sisalda ajalehti. Halduskohtu istungil väitis kaebuse

esitaja, et põhiline mõju piirangutel avaldus selles, et ta ei saanud ajakirjandust lugeda;

10) vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse, millega täiendati

vangistusseadust §-ga 651, eelnõu (Riigikogu menetluse nr 964 SE) seletuskirja kohaselt oli lg 4

eesmärgiks täpsustada, milliseid kinnipeetava õigusi võib distsiplinaarkaristuse kartseris kandmise

ajal piirata, ja rõhutati ühtlasi, et informatsioonilise juurdepääsu piiramine on põhiseaduse § 44 lg 1

riive, mistõttu põhjendatud vajaduse korral võib õigustatud olla selle üksnes osaline, mitte aga täielik

piiramine. Sellest ilmneb, et VangS § 30 lg-s 1 sätestatud õiguse piiramist ei pea seadusandja

kartserirežiimi tavapäraseks osaks. Selles osas annab VangS § 651 lg 4 alust täiendavate piirangute

seadmiseks karistatule, mida tuleb teha kaalutlusõiguse alusel;

11) apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt lähtus vangla VangS § 30 kohaldamise piiramisel

ebaõigest seisukohast, et kartseris viibival kinnipeetaval pole juba VangS § 651 lg-test 2 ja 3 ning

VSE §-st 60 tulenevalt võimalik lugeda ajakirjandust. See oli piirangu kohaldamist mõjutav oluline

kaalutlusviga. Käesoleva otsuse punktis 7 toodud põhjendustel pole käskkirja tühistamine siiski ka

selles osas võimalik. HKMS § 19 lg 8 kohaselt poleks apellatsioonimenetluses võimalik ka kaebuse

muutmine tühistamistaotlust (HKMS § 6 lg 2 p 1) tuvastamistaotlusega (HKMS § 6 lg 3 p 1)

asendades (vt Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-62-10, p 16).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. V. Vähhe palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja vaidlustatud Tallinna

Vangla direktori käskkiri.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub Tallinna Vangla kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta,

selle menetlusse võtmisel aga jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. V. Vähhele määrati Tallinna Vangla direktori käskkirjaga distsiplinaarkaristusena 20 päevaks

kartserisse paigutamine. Sama käskkirjaga piirati karistuse kandmise ajaks V. Vähhe õigust kasutada

vangistusseaduse erinevate sätetega antud õigusi.

Kaebuses halduskohtule taotles V. Vähhe distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist.

Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Karistuse määramise ja VangS §-s 48 sätestatud õiguse

piiramise osas jättis halduskohus käskkirja jõusse. Halduskohus tühistas käskkirja osas, millega

karistuse kandmise ajaks piirati vangistusseaduse teiste sätetega antud õiguste kasutamine.

Ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse osas, millega

halduskohus tühistas karistamise käskkirja lisapiirangute kohaldamise osas. Ringkonnakohus tegi uue

otsuse, millega jättis V. Vähhe kaebuse vangla direktori käskkirja tühistamiseks tervikuna

rahuldamata.

Kuna halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse osaliselt ja V. Vähhe apellatsioonkaebust ei esitanud

ning ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse, tühistades halduskohtu otsuse

osas, milles halduskohus tühistas vangla direktori käskkirja kartserikaristusega kaasnevate

lisapiirangute kohaldamise osas, siis on kassatsiooniastmes vaidlus V. Vähhe suhtes kohaldatud

nende lisapiirangute õiguspärasuse üle, mille kohaldamist halduskohus pidas õigusvastaseks. Vaidlust

ei ole üksnes VangS §-ga 48 antud õiguse piiramise osas, sest selles osas jättis halduskohus vangla

direktori käskkirja tühistamata ning V. Vähhe kaebuse rahuldamata.

9. Ringkonnakohus leidis, et enamik V. Vähhe suhtes kohaldatud piirangutest on õiguspärased,

õigusvastane on vaid VangS §-s 30 sätestatud õiguse piiramine. Sellest hoolimata rahuldas

ringkonnakohus vangla apellatsioonkaebuse, põhjendades apellatsioonkaebuse rahuldamist ja

halduskohtu otsuse osalist tühistamist järgmiselt.

HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt on isikul õigus nõuda oma õigusi rikkuva haldusakti tühistamist.

Ringkonnakohus seostas tühistamiskaebuse võimalikkuse isiku õigusi rikkuva haldusakti

kehtivusega. Kõnealuse käskkirja osa kehtivus on piiratud käskkirjas määratud kartserikaristuse

kandmise ajaga. Erinevalt käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristusest, mille õiguslik mõju VangS

§ 65 lg-st 5 nähtuvalt ei lõpe karistuse ärakandmisega, lõpeb halduskohtu tühistatud käskkirja osa

kehtivus distsiplinaarkaristuse ärakandmisel. Menetlusosaliste esitatud andmetest nähtuvalt oli

kaebuse esitaja halduskohtusse pöördumise ajaks kartserikaristuse ära kandnud. Järelikult oli

lõppenud tema suhtes ka karistuse määramise käskkirjaga kohaldatud piirangute rakendamine (vt

käesoleva otsuse p 5 alap 1), mistõttu ringkonnakohtu arvates V. Vähhe tühistamiskaebust rahuldada

ei saa.

Ringkonnakohus tõdes, et VangS §-s 30 sätestatud õiguse piiramine polnud küll kooskõlas seadusega,

kuid rahuldas siiski vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse osaliselt.

Ringkonnakohus leidis, et kuna piirangute kohaldamine on lõppenud, siis enam karistamise käskkirja

tühistada ei saa. Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 22. novembri 2010. a määrusele asjas nr 3-3-1-

62-10, p 16, leidis ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses pole kaebuse tühistamistaotluse

asendamine tuvastamistaotlusega võimalik (vt käesoleva otsuse p 5 alap 11).

10. Kolleegium nende põhjendustega ei nõustu ja on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse

ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist (vt käesoleva otsuse punktid 11, 12

ja 13). Samuti on kolleegium seisukohal, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on

võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt käesoleva otsuse p 14).

11. On tõsi, et V. Vähhe suhtes koos distsiplinaarkaristusega kohaldatud lisapiirangute kandmine oli

lõppenud juba enne halduskohtule kaebuse esitamist. Tõsi on ka see, et HMS § 61 lg 2 järgi kehtib

haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku

realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

Siit ei saa aga teha järeldust, et kartserikaristusega koos määratud piiranguid pole võimalik

vaidlustada pärast kartserikaristuse ärakandmist ja ülalnimetatud piirangute kohaldamise lõppemist.

12. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidlustamise juhtudel oleks selline järeldus sageli

äärmiselt ebamõistlik ning ilmselges vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Nimelt sätestatakse

VangS § 65 lg-s 5 järgmist: "Distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates

distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist."

Praktikas ei ole kaugeltki erandlik olukord, kus kohtuvaidluse mingis etapis on distsiplinaarkaristuse

määramisest möödunud rohkem kui aasta. Asjatult koormav nii menetlusosaliste kui kohtu jaoks

oleks nõuda, et selgitataks välja, kas isik on selle aasta jooksul toime pannud uue

distsipliinirikkumise. Varasema distsiplinaarkaristuse kehtivuse tuvastamine võib mõnikord olla

äärmiselt komplitseeritud.

Koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja

selle kehtivusega. Kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangud võivad omada mõju ja praktilist

tähendust ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist.

13. Kolleegium märgib ringkonnakohtu seisukoha kohta, et praegusel juhul ei saa enam üle minna

tuvastamiskaebusele, järgmist. Haldusasjas nr 3-3-1-62-10 tehtud määruses ei pidanud kolleegium

tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas

staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Kolleegium möönab, et põhjendustest,

millega sellisele järeldusele jõuti, on välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole

võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega. Kolleegium sellisel seisukohal siiski

ei ole. Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on kolleegium olnud seisukohal, et

tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka

kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise

küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse

igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.

14. Kolleegium ei näe eeltoodud põhjendustel takistust võtta V. Vähhe kassatsioonkaebuse alusel

seisukoht küsimuses, kas V. Vähhe suhtes kohaldati lisapiiranguid õiguspäraselt. Vaidlus

lisapiirangute kohaldamise õiguspärasuse üle on praegusel juhul puhtõiguslik vaidlus, mida on

võimalik lahendada kassatsioonimenetluses.

15. Vaidlustatud käskkirjas märgiti, et V. Vähhe suhtes piiratakse kartserikaristuse kandmise ajaks

täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada

kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist. Piirangu põhjendamiseks viidati raske

distsipliinirikkumise toimepanemisele ja vangistuse eesmärkide paremale saavutamisele.

16. Alljärgnevalt analüüsib kolleegium V. Vähhe suhtes kohaldatud lisapiirangute õiguspärasust

lähtuvalt 7. mail 2009 kehtinud vangistusseaduse redaktsioonist, nõustudes nende lisapiirangute

kohaldamise õiguspärasusele ringkonnakohtu poolt antud hinnanguga.

Kolleegium märgib, et praeguseks on V. Vähhe suhtes kohaldatud vangistusseaduse sätetest

muudetud § 22, § 30, § 31, § 311, § 32, § 34, § 341, § 38, § 41, § 43 ja § 46. Muudetud on ka VangS

§ 651. Kolleegium on seisukohal, et need muudatused ei puuduta kartserikaristuse puhul

rakendatavate lisapiirangute sisu ja kohaldamise põhimõttelisi küsimusi ning seepärast on praeguses

asjas kolleegiumi poolt võetavad seisukohad kehtivad ka täna.

17. Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mis on sõnastatud järgmiselt:

"Kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva

seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist."

VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena.

18. Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et üksikute piirangute

kohaldamisel oleks teostatud kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamine ei saa seisneda üldises

konstateeringus, et isik on toime pannud raske rikkumise ja kohaldatavad piirangud on vajalikud

vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Ka ei saa lisapiirangute kehtestamist üldsõnaliselt

põhjendada vangistuse eesmärkide saavutamisega. Vangistuse eesmärgid ja distsiplinaarkaristuse

eesmärgid ei lange täiel määral ühte. Kuna lisapiirangud kaasnevad distsiplinaarkaristusega, siis tuleb

nende piirangute kohaldamist igal konkreetsel juhul seostada distsiplinaarkaristuse määramisega.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis

märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid

haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute

põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks

pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.

Ringkonnakohus on seisukohal, et enamik piirangutest, mida V. Vähhe suhtes kohaldati, tulenes

vahetult kartserikaristuse režiimist, mistõttu enamikul juhtudel piirangu kohaldamisel kaalutlusviga

pole. Ajakirjanduse lugemise õiguse (VangS § 30) puhul leidis ringkonnakohus, et selle piirangu

kohaldamiseks annab vangistusseadus kaalutlusruumi ning selle piirangu kohaldamisel pole

kaalutlusõigust teostatud.

19. Kolleegium on seisukohal, et vangistusseaduse mitmete sätete kohaldamise eelduseks on

vanglasisese või vanglavälise liikumisvabaduse omamine.

20. Vanglasisene liikumisvabadus on kartserikaristust kandvalt kinnipeetavalt võetud VangS § 651 lg-

ga 3, milles sätestatakse: "Kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla

territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse

tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus."

Kuna V. Vähhe kannab karistust mitte avavanglas, vaid kinnises vanglas, siis seondub temaga VangS

§ 8, mille lõikes 1 sätestatakse: "Kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil

vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni

ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile

ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse."

Seega piirdub kartserikaristust kandva kinnipeetava kartseriväline vanglasisene liikumisvabadus juba

seadusest tulenevalt võimalusega viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. See piiratud

liikumisvabadus on kooskõlas kartserikaristuse iseloomuga ja kolleegiumi hinnangul ka

proportsionaalne.

Samast lähtub ka vangla sisekorraeeskiri. VSE § 8 lg 1 võtab küll kinnipeetavalt kohustuse viibida

kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega, ja annab sel juhul kinnipeetavale oma

osakonnas liikumiseks vähemalt neli tundi vaba aega. Kuid sama paragrahvi 4. lõikes sätestatakse:

"Lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud

kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris,

vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi

või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas."

21. VangS § 22 lg 1 reguleerib kinnipeetava võimalust töötada järelevalve all väljaspool vangla

territooriumi ning liikuda järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise,

sotsiaalprogrammis osalemise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel.

VangS § 22 lg 2 lubab sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodustusi kohaldada kinnipeetavale, kelle

käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei

pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Kolleegium on

seisukohal, et kui vangla direktor kohaldaks neid soodustusi kartserikaristust kandvale

kinnipeetavale, siis ta rikuks VangS § 22 lg-t 2. Kartserikaristust kandva kinnipeetava käitumist pole

kuidagi võimalik pidada heaks. Seega on kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-s 22 sätestatud

soodustuste võimaldamine välistatud VangS § 22 lg-ga 2.

22. Lisaks liikumisvabadustele on kartserikaristuse kandmise ajal vangistusseaduse ja vangla

sisekorraeeskirjaga piiratud mitmete asjade valdamine, mis vangistusseaduse üldregulatsiooni järgi

võivad olla kinnipeetava valduses.

23. VangS § 31 reguleerib kinnipeetava võimalust jälgida raadio- ja televisioonisaateid ning § 311

võimalust kasutada Internetti.

VangS § 45 lg-s 1 sätestatakse: "Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga

ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete

loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas." Raadio, televiisor ning Interneti

kasutamist võimaldavad seadmed ei kuulu vastavalt VSE § 7 lg-le 4 kartseri sisustusse kohustuslikult

kuuluvate asjade hulka. Nimetatud lõike p 3 kohaselt kuulub kartseri sisustusse võimaluse korral

valjuhääldi.

Seega ei pea vanglale kuuluv raadio, televiisor, valjuhääldi ja Interneti kasutamist võimaldavad

seadmed olema kartserikambris.

VangS § 31 lg 2 järgi võib kinnipeetaval vangla direktori või tema määratud isiku loal olla isiklik

raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui

nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Nimetatud vahendite

olemasolu kartseris on aga välistatud, sest VangS § 651 lg-s 2 nähakse ette, et kinnipeetava juures

kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist

vabastamist. Ka ei kuulu nimetatud vahendid VSE § 60 lg 1 järgi asjade hulka, mis võivad

kinnipeetaval kartseris kaasas olla.

Seega ei saa raadio, televiisor, valjuhääldi ega Interneti kasutamist võimaldavad seadmed olla

kartserikambris kinnipeetavale kuuluvate isiklike esemetena.

VangS §-s 31 sätestatakse, tegemata kartserikaristuse kandmise ajale sõnaselget erandit, et vanglas

võimaldatakse jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Nimetatud saadete jälgimise teeb aga võimatuks

VangS § 651 lg 3 esimese lausega vanglasisesele liikumisvabadusele seatud piirang. Ka selle lõike

teisest lausest, mille järgi kinnipeetavale võimaldatakse tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida

vabas õhus, ei saa järeldada, et kartserikaristuse kandmise ajal on võimalik kuulata raadiot, jälgida

televisiooni või kasutada Internetti.

Interneti kasutamist reguleerib VangS § 311, sätestades, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada

Internetti, välja arvatud vangla poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vangla järelevalve

all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile.

Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristust kandva kinnipeetava juurdepääs Internetile on

takistatud mitte distsiplinaarkaristuse kohaldamise käskkirjas seatud piirangu tõttu, vaid VangS § 651

lg 3 tõttu.

Kolleegium on seisukohal, et Interneti kasutamise keelamise mõjusid leevendab VSE § 60 lg-ga 1

tagatud võimalus võtta kartserisse kaasa õigusakte, samuti haldusmenetluse seaduse §-ga 77 ja

halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg-ga 4 antud võimalus taotleda vaide esitamise tähtaja või

kaebetähtaja ennistamist Tähtaja ennistamise taotlus võib olla põhjendatud, kui kartseris viibimine

takistas õigusaktide või kohtulahenditega tutvumise võimaluse puudumisel kaebuse või vaide

koostamist.

24. VangS § 32 lg 1, 2 või 3 alusel võib kinnises vanglas karistust kandvale isikule vangla direktor

anda loa lühiajaliseks väljasõiduks. VangS §-s 32 puudub keelunorm, mille järgi kartserikaristust

kandvale isikule ei tohi anda luba lühiajaliseks väljasõiduks. Ometi on lühiajaline väljasõit VangS

§ 32 lg 1, 2 või 3 alusel välistatud kartserikaristuse enese olemusega, millest tulenevalt sellist

karistust kandval kinnipeetaval pole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust, ning lühiajalise

väljasõidu keeld põhjendatud kartserikaristuse määramise põhjendustel.

Kartserikaristuse kandmise ajal ei ole aga päriselt välistatud lühiajaline väljasõit VangS § 32 lg 5

alusel. VangS § 32 lg-s 5 sätestatakse: "Abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja,

lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku

sündmuse korral võib vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks.

Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva

paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka."

Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristuse olemusest ei tulene keeldu võimaldada VangS § 32 lg-

s 5 loetletud erakorralistel asjaoludel lühiajalist väljasõitu. Sellistele asjaoludele on omane ootamatus

ja nende ilmnemisel ei ole ka kartserikaristuse kandmise ajal välistatud taotluse esitamine lühiajalise

väljasõidu lubamiseks. Nimetatud taotlus tuleb lahendada üldkorras kaalutlusõiguse alusel ka siis, kui

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud piirangud hõlmavad ka VangS § 32 lg-ga 5

antud võimaluse. V. Vähhe ei ole pärast kartserikaristuse ärakandmist esitatud kaebuses väitnud

VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaolude esinemist ja vastavasisulise taotluse esitamise soovi või

taotluse esitamist ning rahuldamata jätmist. Seega ei saanud vaidlustatud käskkiri osas, milles see

hõlmas VangS § 32 lg-t 5, rikkuda V. Vähhe õigusi.

Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristuse kandmise ajal VangS § 32 lg-s 5 silmas peetud

erakorralise perekondliku sündmuse korral on lühiajalise väljasõidu asemel võimalik kaaluda

lühiajalist väljaviimist VangS § 33 alusel.

25. VangS §-dest 34, 341, 35 ja 36 tuleneb kinnipeetava võimalus omandada haridust, saada õppimise

eest tasu, saada põhi- ja üldkeskharidus vanglas või väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses,

omandada kutseharidus ja osaleda tööalases koolituses.

Kartserikaristuse kandmise ajal vanglas seaduse alusel organiseeritud vormis hariduse omandamine

või vanglas tööalases koolituses osalemine on välistatud VangS § 651 lg-ga 3 ja VSE § 8 lg-ga 4.

Kartserikaristuse kandmise ajal hariduse omandamine väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses on

välistatud VangS § 35 lg-ga 5, milles sätestatakse: "Kinnipeetava lubamisel õppima väljaspool

vanglat kohaldatakse kinnipeetavale käesoleva seaduse §-s 22 sätestatut."

Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmist reguleerib Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2007. a

määrusega nr 182 vastu võetud kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad ning tasu

arvutamise ja maksmise kord. Nimetatud korra § 3 lg 1 järgi peatatakse igakuise tasu maksmine

selleks kuuks, kui kinnipeetav on puudunud õppetöölt põhjuseta. Paragrahvi 3 lõike 2 järgi ei peatata

tasu maksmist, kui kinnipeetav on puudunud õppetöölt põhjusega. Sama paragrahvi lõikes 3 nähakse

ette, et põhjusega puudumiseks loetakse lühiajalisel väljaviimisel ja väljasõidul viibimist,

kohtuistungil osalemist, lühi- ja pikaajalisel kokkusaamisel viibimist, puudumist tervislikel põhjustel,

sotsiaalprogrammis osalemist või muud vangla poolt aktsepteeritud põhjust. Kuna kolleegium on

seisukohal, et korra mõtte kohaselt ei saa kartserikaristuse kandmine olla vangla poolt aktsepteeritud

põhjuseks, siis on kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-s 341 nimetatud tasu maksmine välistatud

Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2007. a määrusega nr 182 vastu võetud korra §-ga 3.

Kolleegium märgib, et hariduse omandamist kartseris pole vangla direktori käskkirjaga võimalik

keelata ja seda pole vaidlustatud käskkirjaga ka keelatud. Nimelt võib VSE § 60 lg 1 järgi

kinnipeetaval kartseris olla kaasas mõistlikus koguses õppekirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid.

26. VangS § 37 paneb kinnipeetavale kohustuse töötada, kui seadus ei sätesta teisiti. Paragrahv 38

reguleerib kinnipeetava tööga kindlustamist vangla poolt tingimusel, et vanglal on võimalus

kinnipeetav tööga kindlustada. Paragrahv 41 reguleerib töötamist väljaspool vanglat, nähes ette § 22

kohaldamise. Paragrahv 43 reguleerib kinnipeetava töö tasustamist.

Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui

kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Kinnipeetava töötamine väljaspool vanglat on

võimalik ainult VangS § 22 alusel antud soodustuse korras. Eelpool toodud põhjendustel pole

kartserikaristust kandval kinnipeetaval vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust

saada VangS § 22 alusel antavat soodustust. Seega ei näe käskkiri V. Vähhe suhtes täiendavat

piirangut võrreldes sellega, mis tuleneb vahetult seadusest.

27. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kannab kinnipeetav vangla riietust, kuid vangla direktor võib

teatud tingimustel kinnipeetaval lubada kanda isiklikku riietust.

Kolleegiumi arvates ei tule vaidlustatud käskkirja mõista selliselt, et V. Vähhe jäeti VangS §-s 46

nimetatud õiguse piiramisega kartserikaristuse kandmise ajaks ilma riieteta. Mõistlik on lähtuda

eeldusest, et V. Vähhel välistati isiklike riiete kandmise võimalus või sellise vanglariietuse kandmise

võimalus, mida ta kandis enne kartserisse paigutamist.

Isikliku riietuse või enne kartserisse paigutamist kantud vangla riietuse kandmine kartserikaristuse

kandmise ajal on välistatud VangS § 651 lg 2 esimese lausega, milles sätestatakse imperatiivselt:

"Kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus."

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et karistamise käskkirjas VangS § 46 äramärkimisel pole

VangS § 651 lg 2 kehtivuse tõttu eraldi mõju.

Kolleegium märgib, et VSE § 60 lg 2 järgi võib vangla direktor või tema määratud isik erandkorras

lubada kartseris kanda isiklikke riideid. Seda sätet on võimalik kohaldada ka kinnipeetava

põhjendatud taotluse alusel enne kartserisse vastuvõtmist või kartserikaristuse kandmise ajal. Asja

materjalidest ei nähtu, et V. Vähhe oleks asjakohase taotluse esitanud.

28. VangS § 48 reguleerib kinnipeetava sisseoste. Hoolimata sellest, et kassatsiooniastmes ei toimu

enam vaidlust karistamise käskkirjas VangS §-s 48 sätestatud õiguse piiramise üle, märgib

kolleegium järgmist. Kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis

tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui aga kinnipeetavale jääb õigus osta kartseris

lubatud asju, siis puudub vajadus karistamise käskkirjas ära näidata, et kinnipeetav muid asju osta ei

saa.

29. Ringkonnakohus leidis, et VangS §-ga 30 antud võimaluse ilma kaalutlusõigust teostamata

äravõtmine on õigusvastane, ja põhjendas oma seisukohta järgmiselt.

VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja

ajakirju. VangS § 651 lg-test 2 ja 3 ning sama seaduse teistest sätetest ei tulene otsest piirangut

karistatu suhtes lg-s 4 viidatud § 30 kohaldamisele. Õiguslikku takistust anda kartserikaristust

kandvale kinnipeetavale lugeda vangla tellitud ajalehte ei tulene ka sellest, et VSE § 60 lg-s 1 toodud

loetelu asjadest, mida kinnipeetav kartserisse kaasa võtta võib, ei sisalda ajalehti. Halduskohtu

istungil väitis kaebuse esitaja, et piirangute põhiline mõju avaldus selles, et ta ei saanud ajakirjandust

lugeda.

Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse, millega täiendati

vangistusseadust §-ga 651, eelnõu (Riigikogu menetluse nr 964 SE) seletuskirja kohaselt oli lg 4

eesmärgiks täpsustada, milliseid kinnipeetava õigusi võib distsiplinaarkaristuse kartseris kandmise

ajal piirata, ja rõhutati ühtlasi, et informatsioonilise juurdepääsu piiramine on põhiseaduse § 44 lg 1

riive, mistõttu põhjendatud vajaduse korral võib õigustatud olla selle üksnes osaline, mitte aga täielik

piiramine. Sellest ilmneb, et VangS § 30 lg-s 1 sätestatud õiguse piiramist ei pea seadusandja

kartserirežiimi tavapäraseks osaks. Selles osas annab VangS § 651 lg 4 alust täiendavate piirangute

seadmiseks karistatule, mida tuleb teha kaalutlusõiguse alusel.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu nende põhjendustega.

30. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatava

distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud,

mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega

kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad

kartserikaristuse olemusest.

31. Eelneva kokkuvõtteks märgib kolleegium järgmist:

1) VangS §-s 30 sätestatud õiguste kartserikaristuse kandmise ajal piiramist on vaja karistamise

käskkirjas ära nimetada. Nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada;

2) kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu

kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule VangS § 48

karistamise käskkirjas ära näidata;

3) hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas

vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-

tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud

võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja

sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise

käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata

jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on

põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt;

4) kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii

VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.

32. V. Vähhe kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse osas,

milles ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse selles

osas, millega halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse ja tühistas vangla direktori käskkirja VangS

§ 30 kohaldamise piiramise osas. Halduskohtu otsus jäetakse muutmata osas, millega halduskohus

rahuldas V. Vähhe kaebuse ja tühistas vangla direktori käskkirja VangS § 30 kohaldamise piiramise

osas.

Riigikohtu praeguse otsusega kujuneb V. Vähhe suhtes järgmine olukord:

1) halduskohtu otsus jõustub osas, millega halduskohus jättis rahuldamata V. Vähhe kaebuse

distsiplinaarkaristuse määramise peale;

2) halduskohtu otsus jõustub osas, millega halduskohus jättis rahuldamata V. Vähhe kaebuse VangS

§ 48 kohaldamise piiramise peale;

3) halduskohtu otsus jõustub osas, millega halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse VangS § 30

kohaldamise piiramise peale ja tühistas vastavas osas vangla direktori käskkirja;

4) ringkonnakohtu otsus jõustub osas, milles ringkonnakohus rahuldas vangla apellatsioonkaebuse ja

tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas V. Vähhe kaebuse VangS §-de 22, 31-

32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamise piiramise osas.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld