3-2-1-119-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-119-11

Määruse kuupäev

Tartu, 1. detsember 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Alfred Indriksoni hagi Viktoria Lukatsi vastu 25 721 krooni

50 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

10-35661

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktoria Lukatsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Alfred Indrikson (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Madis Mahlapuu

Kostja Viktoria Lukats (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Ventsli

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-35661 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Viktoria Lukatsi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Tõnis Lukatsile 6. juunil 2011 Viktoria Lukatsi eest tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alfred Indrikson (hageja) esitas 26. juulil 2010 Harju Maakohtule Viktoria Lukatsi (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 25 721 krooni 50 senti ja viivise

4860 krooni. 24. augustil 2010 kohtule esitatud avalduses suurendas hageja oma viivisenõuet

1113 krooni 30 sendi võrra ning palus mõista kostjalt enda kasuks välja alates 1. augustist 2010 kuni

põhinõude täitmiseni viivise 10 krooni 31 senti päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. juulil 2009 eluruumi üürilepingu, mille kohaselt andis

hageja kostjale kasutamiseks korteri asukohaga Tallinnas Pihlaka 32-11 (korter). Üürileping oli

sõlmitud tähtajaliselt 1. augustist 2009 kuni 1. augustini 2010. Üürilepingu p 4.1 kohaselt pidi kostja

tasuma üüri 2500 krooni kuus. Kostja ei ole tasunud üüri 2010. a märtsi, aprilli, mai, juuni ja juuli

eest. Seega on kostja võlgu üüri eest 12 500 krooni. Samuti oli kostja viivituses 2009. a detsembri ja

2010. a jaanuari ja veebruari üüri tasumisega.

Kostjal oli üürilepingu p 4.4 kohaselt kohustus tasuda kommunaalkulude (hooldustasu, vesi ja

kanalisatsioon, vee soojendamine, keskküte, üldelekter, elekter, prügivedu) eest. Kostja ei ole

kommunaalkulude eest maksnud alates detsembrist 2009. Kostja on kommunaalkulude eest võlgu

13 221 krooni 50 senti. Hageja on selle võla korteriühistule tasunud. Üürilepingu p 4.6 kohaselt on

viivise määraks 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest.

Hageja ütles üürilepingu üles 15. veebruaril 2010. Kostja vaidlustas üürilepingu ülesütlemise

üürikomisjonis. Üürikomisjon jättis 20. mai 2010. a otsusega rahuldamata kostja avalduse tunnistada

üürilepingu ülesütlemine tühiseks. Kostja korterit ei vabastanud ega ole tasunud üüri ning

kommunaalkulude eest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei pea tasuma

arveid, mille korteriühistu esitas hagejale, vaid hageja peab esitama kostjale kommunaalmaksete

arved, lähtudes üürilepingust. Hageja esitatud arved saavad tõendada üksnes tema võlga

korteriühistule, mitte kostja võlga hagejale. Esitatud arvetel toodud remondifondi, amortisatsiooni ja

maamaksu makseid ei pea tasuma üürnik. Ülejäänud arvetel toodud teenuste nimetused sisalduvad

küll üürilepingus, kuid hinnad on liiga kõrged. Üürilepingu järgi peab kostja tasuma prügiveo eest,

kuid korteriühistu esitatud arvetel on märgitud ka prügikastide rent. Vee soojendamise hind ei vasta

ilmselt tegelikkusele. Samuti ei ole üürilepingu sõlmimisel ega hiljem fikseeritud elektriarvesti näite.

Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha tegelikku elektri tarbimist. Kostja on üüri tasunud kaheksa kuu

eest. 13. aprillil 2010 lülitati korteris elekter välja. Alates sellest ajast ei ole põhjust esitada kostjale

mingeid arveid, kuna korterit ei olnud võimalik kasutada.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. märtsi 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 25 271 krooni 50 senti ja viivise 4860 krooni.

Maakohus leidis, et asja lahendamiseks on vaja tõlgendada üürilepingu p 4.4, mille kohaselt üürnik

on kohustatud maksma kommunaalkulud (hooldustasu, vesi ja kanalisatsioon, vee soojendamine,

keskküte, üldelekter, elekter, prügivedu) Pihlaka 32 korteriühistule üks kord kuus arvele märgitud

tähtajaks. Üürilepingus (p-d 4.1 ja 4.2) ei ole pooled kokku leppinud üüriarvete esitamises, kokku on

lepitud üksnes üüri suuruses, maksmise kuupäevas ja viisis. Kostja on üüri maksnud ka ilma

üürileandja esitatud arveta. Seetõttu ei saa lepingu p-s 4.4 nimetatud arvet pidada üürileandja

esitatavaks üüri- ja kõrvalkulude arveks. On üldiselt teada, et korteriühistu eesmärgiks on elamu

majandamine, sh ka arvestuse pidamine ühistu liikmetele vahendatud teenuste kasutamise eest ja

arvete esitamine. Lepingu p-s 4.4 on mainitud korteriühistu vahendatud ja osutatud teenuste loetelu.

Tasu saajana on märgitud korteriühistu. Mõistlik inimene pidi aru saama, et üürnikul on kohustus

tasuda korteriühistu koostatud ja esitatud arvete alusel kõik arvetel märgitud summad. Kostja

vastuväited selle kohta, et tal ei olnud osa kommunaalkulude tasumise kohustust, näiteks prügikasti

rendi tasu maksmise kohustust, on kohatud. Lepingu p 4.4 mainib kommunaalmakseid, mis tähendab

eluruumi kasutamisega seotud makseid. Prügi äravedu on võimalik üksnes enne prügi kogumisega

konteinerisse. Tasu jäätmekäitluse eest sisaldab nii jäätmete ladustamise tasu, saastetasu kui ka prügi

käitlemise ja äraveo tasu.

Hageja on üürilepingu 15. veebruari 2010. a avaldusega üles öelnud. Üürikomisjoni 20. mai 2010. a

otsusega on üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise osas jäetud kostja avaldus rahuldamata.

Üürilepingu ülesütlemise avaldus vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 lg 2 p-des 1-4 sätestatud sisu

ja vorminõuetele. Avalduses on märgitud üüritud asi, üürilepingu lõppemise aeg ja ülesütlemise

põhjusena välja toodud üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus. KÜ Pihlaka 32 koostatud arvetest nähtub, et

kostja on kõrvalkulude eest hagi esitamise seisuga võlgu 13 221 krooni 50 senti. Ülesütlemisavalduse

esitamise aja seisuga oli see kolme kuu üürist suurem. Järelikult on üürilepingu ülesütlemine kehtiv.

Üürileping on hageja ülesütlemisega lõppenud ja seetõttu ei saanud kostja nõuda hagejalt pärast

lepingu lõppemist selle täitmist või kasutada muid kujundusõigusi või õiguskaitsevahendeid, näiteks

hinna alandamine.

VÕS § 335 kohaselt, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja

viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on

samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab

asja õigustatult kinni enda tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust

nõuda asja tagastamisega viivitamise tõttu talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist.

Hageja on õigustatud nõudma ka kõrvalkulusid, kui see on üürilepingus üürist eraldi kokku lepitud.

Pooled on üürilepingus (p 4.6) kokku leppinud viivise suuruseks 0,2% tasumata maksest päevas.

VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 4860 krooni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi jätta rahuldamata. Kostja kordas maakohtus esitatud vastuväiteid ning leidis, et

maakohus ei võtnud nende kohta seisukohta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 23. mai 2011. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast ning tagastas selle.

Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa 2000 eurole

vastavat summat, siis menetles maakohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1

järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi

menetluspõhimõtteid. TsMS § 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluses menetletava hagi kohta tehtud

otsuse peale on edasikaebeõigus on piiratud. Maakohus ei ole edasikaebamiseks luba andnud.

Maakohtu otsuses edasikaebamise üldise korra märkimine ei ole edasikaebamise loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb

selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine

ei ole välistatud muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.

Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 367

lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema. Vaid juhul, kui menetlusse

võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud

materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis võis

kaasa tuua eksliku kohtulahendi, võtab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse. Ringkonnakohus

leidis, et neid eeldusi, mis tingiksid kaebuse menetlusse võtmise, ei esine. Asjaolu, et kostja

maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust teha teistsugust järeldust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kostja leiab, et TsMS § 637 lg 21 ei anna ringkonnakohtule õigust jätta apellatsioonkaebus sisuliselt

lahendamata. Praeguses asjas on ringkonnakohus jätnud põhjendamata, miks ta leidis, et maakohus ei

kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus

kohaldas valesti VÕS § 292 lg-t 1, leides, et üürnik peab kandma kõik kommunaalkulud. Selle sätte

esimese lause järgi peab üürnik kandma üksnes need kulud, mille kandmises pooled on

selgesõnaliselt kokku leppinud. Samuti on maakohus kohaldanud valesti VÕS § 292 lg 1 teist lauset,

lugedes kõrvalkuludeks sellised kulud, mis ei ole seotud asja kasutamisega.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja

vastuväidetega kõrvalkulude suuruse kohta. Otsuse resolutsioonis ei ole lahendatud ka hagi tagamise

abinõuga seotud küsimusi, millega on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg-t 5.

7. Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada ja

kostja apellatsioonkaebus saata samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Ringkonnakohus võib, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt valesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse

menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13,

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39). See aga ei tähenda, et ringkonnakohus peaks

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654

ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. Seda, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et täidetud ei ole

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, kontrollib

Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust lahendades.

10. Kostja esitas maakohtus mh vastuväite selle kohta, et üürilepingu kohaselt ei pidanud ta tasuma

kõiki korteriühistu esitatud arvel märgitud summasid, sh tasu prügikastide rendi eest, remondifondi,

amortisatsiooni ja maamaksu makseid.

VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud

kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja

või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 293 kohaselt

kannab üürileandja asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Üürilepingu p 4.4 kohaselt pidi kostja tasuma kommunaalkulude (hooldustasu, vesi ja kanalisatsioon,

vee soojendamine, keskküte, üldelekter, elekter, prügivedu) eest. Seega oli hagejal õigus nõuda

kostjalt kõrvalkulude eest tasumist lepingus sätestatud ulatuses. Kolleegium nõustub maakohtu

põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et tasu prügikastide rendi eest on kõrvalkuluks, mille

tasumise kohustus tuleneb kostjale üürilepingust. Samas ei ole maakohus võtnud seisukohta selle

kohta, kas kostjal oli kohustus tasuda remondifondi, amortisatsiooni ja maamaksu makseid.

11. Lähtudes eelmises punktis väljatoodust, ei võinud ringkonnakohus praeguses asjas jätta kostja

apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata, kuna maakohus rikkus kostjalt

kõrvalkuludena maamaksu, remondifondi ja amortisatsiooni makseid välja mõistes selgelt

menetlusõiguse norme, jättes võtmata seisukoha kostja esitatud vastuväidete kohta, ning see võis

kaasa tuua ka ebaõige lahendi. Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest

TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu

(vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18). Seetõttu ei pea kolleegium otstarbekaks

käsitleda kostja määruskaebuse ülejäänud väiteid.

12. Ringkonnakohus peab asja uuel lahendamisel kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

otsustades kontrollima üldisi menetlusse võtmise eeldusi (eelkõige TsMS § 637 lg 1), mis ei ole

praeguses menetluses kontrolliobjektiks.

13. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

14. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull