3-3-1-62-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-62-11

Määruse kuupäev

1. detsember 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Virve Sogenbitsi kaebus Saare maavanema 28. novembri 2007. a

korralduse nr 954 p 1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-08-862

Menetluse alus Riigikohtus

Virve Sogenbitsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Virve Sogenbitsi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2011. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

29. septembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-08-862 menetluskulude jagamise osas. Teha

esimese astme kohtus kantud menetluskulude jagamise osas uus otsus, millega mõista Saare

maavanemalt Virve Sogenbitsi kasuks välja 1321,69 eurot (20 680 krooni).

Mõista Saare maavanemalt Virve Sogenbitsi kasuks välja apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 960,98 eurot.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saare maavanem määras 28. novembri 2007. a korralduse nr 954 p-ga 1 plahvatusohtlike

esemete hävitamise kohaks Mõntu, mis asub Saare maakonnas Torgu vallas Maantee külas. Virve

Sogenbits esitas 2. mail 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 954 p 1 tühistamiseks.

8. detsembri 2008. a määrusega lõpetas halduskohus menetluse halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 12 lg 3 alusel. V. Sogenbits esitas määrusekaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus

27. veebruari 2009. a määrusega rahuldas, leides, et kaebus on tähtaegne. Ringkonnakohus saatis asja

esimese astme kohtule eelmenetluse jätkamiseks. 16. juulil 2009 esitas V. Sogenbits kaebuse

täienduse, milles põhjendas vaidlustatud korralduse õigusvastasust lisaks varem esitatud

argumentidele ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS)

sätestatud nõuete eiramisega. 20. oktoobri 2009. a määrusega kaasas halduskohus kolmanda isikuna

menetlusse Päästeameti. V. Sogenbits esitas sellele määrusele määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus 23. novembri 2009. a määrusega rahuldas. Ringkonnakohus tühistas Päästeameti

kolmanda isikuna kaasamise, kuid märkis, et edasises menetluses tuleb lahendada vastustaja taotlus

Päästeameti kaasamiseks HKMS § 14 lg 3 p 3 alusel. 16. veebruari 2010. a määrusega kaasas

halduskohus Päästeameti menetlusse arvamuse andmiseks.

2. 29. septembri 2010. a otsusega rahuldas halduskohus V. Sogenbitsi kaebuse ja tühistas korralduse

nr 954. V. Sogenbitsi taotluse menetluskulude 20 880 kr vastustajalt väljamõistmiseks rahuldas

halduskohus osaliselt. Halduskohus leidis, et kaebaja esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud

bürookulude 200 kr seos konkreetse haldusasjaga ei ole selge. Kohtu hinnangul ei olnud vajalikud ka

16. juulil 2009 esitatud kaebuse täienduse koostamiseks tehtud kulutused 4200 kr. Kohus pidas seega

HKMS § 93 lg 5 kohaselt põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 16 480 kr, mille mõistis

vastustajalt välja.

3. V. Sogenbits esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse õigusabikulude

osaliselt välja mõistmata jätmise osas. Kaebaja leidis, et tema 16. juulil 2009 esitatud kaebuse

täienduse argumendid olid asjakohased ja õiged, mistõttu 4200 kr väljamõistmata jätmine ei olnud

põhjendatud.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Kuna apellatsioonkaebuses bürookulude 200 kr välja mõistmata

jätmise osas halduskohtu otsusele vastuväiteid ei esitatud, ei võtnud ringkonnakohus seisukohta

bürookulude välja mõistmata jätmise põhjendatuse kohta. 16. juuli 2009. a kaebuse täienduse

koostamiseks kulus kaebajale õigusabi osutanud isikul 3,5 tundi ja osutatud õigusabi hinnaks on

4200 kr. Halduskohus ei pidanud nimetatud kulu väljamõistmist põhjendatuks, kuna ei nõustunud

kaebuse täienduses esitatud põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et menetluskulude põhjendatuse

üle on võimalik otsustada ilma, et kaebust peaks sisuliselt arutama ning andma hinnangut sellele, kas

KeHJS sätted olid asjassepuutuvad või mitte. Halduskohtu arvamus, et kaebuse täiendavate

põhjenduste koostamiseks tehtud menetluskulude väljamõistmine oleneb sellest, kas kohus nõustub

nende põhjendustega või mitte, ei ole õige. Täiendavate seisukohtade koostamiseks tehtud kulutused

ei ole ebavajalikud ega põhjendamatud HKMS § 93 lg 5 tähenduses. Kaebajal on HKMS § 15 lg-st 1

tulenevalt õigus oma kaebust täiendada ning kohus ei ole otsust tehes menetlusosaliste õiguslike

väidetega seotud. Kohus võib kaebaja kasuks menetluskulud välja mõista ka siis, kui ta ei nõustu

kaebuses toodud õiguslike põhjendustega, kuid sellegipoolest rahuldab kaebuse. Seega leidis

ringkonnakohus, et halduskohtu põhjendus täiendavate kulutuste välja mõistmata jätmiseks ei olnud

asjakohane. Samas leidis ringkonnakohus, et õigusabikulude tervikuna (20 400 kr) vastustajalt

väljamõistmine ei ole õigustatud, kuna sellises ulatuses kulude kandmine ei olnud põhjendatud ega

vajalik. Tegemist ei olnud mahuka ega väga keerulise asjaga ning asi lahendati kirjalikus menetluses.

Arvestades asja mahtu, keerukust ja asja lahendamiseks kulunud aega, sh kaebetähtaja ja kolmanda

isiku kaasamise küsimustes esitatud määruskaebusi, leidis ringkonnakohus, et halduskohtu poolt

menetluskulude katteks välja mõistetud summa on piisav ning halduskohtu otsus tuleb jätta

muutmata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. V. Sogenbits esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator leiab, et halduskohtu lähenemine,

mille kohaselt kaebuse täiendusele tehtud kulutused ei olnud vajalikud, oleks õige juhul, kui KeHJS

ei oleks asjas kohaldamisele kuuluv seadus. Kassaatori meelest on aga tegemist asjas kohaldatava

õigusaktiga. Pärast vaidlustatud korralduse tühistamist võib Päästeamet taotleda hävitamiskoha

määramist samasse asukohta, mispuhul on kaebajale oluline, et haldusmenetlus viidaks läbi kõigi

seadustes ette nähtud nõuete kohaselt. Apellatsioonkaebuse esitamine oligi ennekõike ajendatud

kaebaja huvist, et jõustunud kohtulahendis oleks märgitud, et lõhkematerjalide lõhkamiskoha

määramisel tuleb lähtuda KeHJS-st. Jättes võtmata seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud väite

osas, et maavanem oli kohustatud järgima KeHJS § 6 lg-tes 2 ja 3 ning §-s 12 ettenähtud toiminguid,

rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5. Ringkonnakohus on

väljunud apellatsiooni piiridest. Menetlusosalised ei tõstatanud esimese astme kohtus õigusabikulude

põhjendatuse küsimust, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud õigust seda hinnata. Ringkonnakohus

rikkus menetlusnorme. 18. aprilli 2011. a määrusega määras ringkonnakohus tähtaja kuni 27. aprillini

2011, mille jooksul menetlusosalised võisid esitada kohtule avaldusi ja seisukohti, sh menetluskulu

dokumente. Määrus on küll 18. aprillil 2011 paigutatud e-toimiku süsteemi, kuid apellandile sellest ei

teatatud. Seega sai V. Sogenbitsi esindaja määruse olemasolust teada alles 29. aprillil 2011, mil

ringkonnakohus saatis tema e-posti aadressile teate kohtuotsuse e-toimikusse paigutamise kohta.

Sellega jättis ringkonnakohus kaebaja ilma avalduste, taotluste ja seisukohtade esitamise võimalusest.

TsMS § 642 lg-t 6 rikkudes jättis ringkonnakohus kaebajale edastamata ka Saare maavanema ja

Päästeameti vastused apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on vastuolus selle

põhjendava osaga. Resolutsiooni kohaselt jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata, kuid

põhjendavast osast nähtub, et ringkonnakohus muutis tegelikult halduskohtu otsuse põhjendusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas V. Sogenbitsi õigusabikulud esimese astme kohtu

menetluses olid põhjendatud ja vajalikud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 5 täpsustab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus leidis, et 20 400 kr suuruste õigusabikulude kandmine

ei olnud selles asjas põhjendatud ja vajalik, kuna tegemist ei ole mahuka ega väga keerulise asjaga

ning asi lahendati kirjalikus menetluses.

7. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks

V. Sogenbitsi menetluskulud ei olnud taotletud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Vaidlus ei olnud

lihtne ning kaks määruskaebust tingisid asja mahu olulise suurenemise. 20 400 krooni suurused

õigusabikulud ei ole sellise keerukuse ja mahuga kaebuse puhul tavapärasest oluliselt erinevad. Neil

põhjustel peab Riigikohus taotletud õigusabikulusid põhjendatuks ja vajalikeks ning leiab, et need

tuleb vastustajalt V. Sogenbitsi kasuks tervikuna välja mõista. Eeltoodust tulenevalt rahuldab

Riigikohus V. Sogenbitsi kassatsioonkaebuse ja tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused

halduskohtus kantud menetluskulude jaotamise osas. Riigikohus teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel

selles osas uue otsuse, millega mõistab Saare maavanemalt V. Sogenbitsi kasuks välja 20 680 krooni

(õigusabikulud 20 400 krooni + riigilõivud 280 krooni), s.o 1303,80 eurot.

8. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kohus saab menetluskulude põhjendatuse üle

otsustada ilma, et peaks andma hinnangut sellele, kas kaebaja viidatud keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätted olid sisulise vaidluse lahendamiseks asjassepuutuvad või

mitte. Seega ei pidanud ringkonnakohus ega pea ka Riigikohus menetluskulude jagamise küsimuse

lahendamisel võtma seisukohta kaebaja vastavate väidete osas.

9. Kuna Riigikohus rahuldab V. Sogenbitsi kassatsioonkaebuse, ei ole vaja selgitada asjaolu, kas

ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ja jättis Saare maavanema vastuse

apellatsioonkaebusele ning Päästeameti seisukoha kaebajale edastamata või mitte. Samuti puudub

vajadus hinnangu andmiseks sellele, kas ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa on selle

resolutsiooniga kooskõlas.

10. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses ning andis 18. aprilli

2011. a määrusega menetlusosalistele taotluste (sh menetluskulude väljamõistmise taotlus)

esitamiseks tähtaja kuni 27. aprillini 2011, tegi teatavaks asja lahendamise kirjalikus menetluses ja

lõpplahendi kuupäeva - 29. aprill 2011. Kassaator väidab, et kuigi ringkonnakohus paigutas selle

määruse e-toimiku infosüsteemi, ei andnud kohus sellest kaebajale teada, mistõttu kaebaja sai

määruse olemasolust teada alles 29. aprillil 2011.

HKMS § 28 lg 6 kohaselt toimetatakse menetlusosalistele kätte täitedokumendiks olevad määrused ja

muud määrused, mille peale saab esitada määruskaebuse. Muud menetlusosalist puudutavad

kirjalikud määrused tehakse menetlusosalistele teatavaks kohtu valitud viisil. HKMS § 201 lg 1 teise

lause kohaselt määrab kohus asja kirjalikus menetluses arutamise puhul tähtaja, mille jooksul on

võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja,

ning teatab neist menetlusosalistele. Eeltoodud sätetest tulenevalt ei ole praegusel juhul tegemist

sellise menetlusdokumendiga, mis oleks tulnud menetlusosalisele kätte toimetada.

Menetlustähtajad on halduskohtumenetluses reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega.

TsMS § 63 kohaselt algab kohtu määratud tähtaja kulgemine menetlusdokumendi, milles on tähtaeg

määratud ja mida ei pea kätte toimetama, tähtaja määramise kohta teate saamisega. Seega pole

praegusel juhul oluline, et määrus toimetati TsMS § 314 lg 5 esimese lause kohaselt elektrooniliselt

kätte alles 29. aprillil 2011, mida kinnitavad kohtute infosüsteemis (KIS) 18. aprilli 2011. a määruse

kohta kättesaadavad andmed. Oluline on, kas ja millal sai kaebaja teate selle kohta, et vastav määrus

on e-toimiku infosüsteemi paigutatud.

11. KIS-i sisestatud andmete kohaselt on kaebajat apellatsioonimenetluses esindanud Mihkel Tuusile

saadetud teavitus 18. aprilli 2011. a määruse kohta 18.04.2011 kell 13:52:51. Riigikohus esitas

M. Tuusile järelepärimise, kas selline teavitus on temani jõudnud. M. Tuusi vastuse kohaselt ei ole

tema kohtumenetluses kasutatud e-posti aadressile kompleks@tt.ee saabunud teavitust 18. aprilli

2011. a määruse e-toimikusse paigutamise kohta. M. Tuusile internetiteenust osutav Teetormaja OÜ

tuvastas küll, et e-postilt talrk.menetlus@kohus.ee on 18. aprillil 2011 kell 13:52:54 nende serverisse

saabunud e-kiri e-posti aadressile kompleks@tt.ee paigutamiseks. Kellaaegu võrreldes võib eeldada,

et tegemist on 18. aprilli 2011. a määruse teavitusega. Korduva kontrollimise tulemusel on M. Tuus

aga veendunud, et serveris vastuvõetud kirja tema büroo arvutitesse saabunud ei ole. M. Tuus saatis

Riigikohtule ka Teetormaja OÜ kirja, mille kohaselt OÜ Tuus ja Tuus Õigusabi arvutite ülevaatusel

ei leitud jälgi sellest, et e-kiri oleks arvutite postiprogrammide kaustadest kustutatud.

Riigikohus leiab, et teate saamist ei saa lugeda tõendatuks üksnes e-kirja väljasaatmisest tulenevalt.

V. Sogenbits on Riigikohtule koos kassatsiooniastme menetluskulude taotlusega esitanud ka

apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotluse, mida kaebajal ei olnud võimalik

ringkonnakohtus esitada. Riigikohus ei näe takistust selle taotluse lahendamisele

kassatsioonimenetluses. HKMS § 93 lg 1 ei piira kulude väljamõistmist kõrgema astme kohtus, kui

menetlusdokumentide õigel ajal esitamiseks ei olnud reaalset võimalust.

12. Menetluskulude taotluses palub kassaator mõista Saare maavanemalt välja apellatsiooniastmes

kantud menetluskulud 375,98 eurot (sh 360 eurot õigusabikulud ning 15,98 eurot riigilõiv) ja

kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 585 eurot. Vastustaja Saare maavanem esitas

menetluskulude osas arvamuse, milles leidis, et põhjendatud ei olnud kohtuvaidluse jätkamine

olukorras, kus halduskohus rahuldas kaebaja taotluse haldusakti tühistamiseks.

Kuna Riigikohus peab V. Sogenbitsi kassatsioonkaebust põhjendatuks ja rahuldab selle, rahuldab

Riigikohus ka menetluskulude 960,98 eurot (375,98 eurot + 585 eurot) väljamõistmise taotlused

(HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 4). Seega mõistab Riigikohus V. Sogenbitsi kasuks Saare maavanemalt

kokku välja 2282,67 eurot (1321,69 eurot + 960,98 eurot). Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud

kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving