3-2-1-110-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-110-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Ravel & Paris hagi ADOOR OÜ vastu lepingu alusel

üleantu tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-74430

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Ravel & Paris kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

41 983 eurot 56 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Ravel & Paris (registrikood 11399809), esindaja

vandeadvokaat Marko Tiiman

Kostja ADOOR OÜ (registrikood 10853985), esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Peeter Viirsalu

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-74430 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Glimstedt OÜ-le 11. mail 2011 OÜ Ravel & Paris

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 420 (nelisada kakskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Ravel & Paris (hageja) esitas 7. novembril 2008 Harju Maakohtule hagi ADOOR OÜ (kostja)

vastu, milles palus kohustada kostjat tagastama kostjale üle antud must kontsertklaver 168K

Classizist, mille seerianumber on 45039 (edaspidi klaver).

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ CAMELIUS INVEST (praeguseks registrist kustutatud,

edaspidi Camelius) ja KG Steingraeber & Söhne (edaspidi Söhne) 23. septembril 2005 esindus- ja

ainumüügiõiguse lepingu Söhne valmistatud klaverite edasimüügiks Eestis. 9. novembril 2006

sõlmisid Camelius ja Söhne ainumüügiõiguse lepingu raames üle antavate klaverite hoiustamise

lepingu (edaspidi hoiustamisleping), mille kohaselt andis Söhne Cameliuse käsutusse klaveri.

2007 sõlmisid hageja ning Camelius lepingu, mille objektiks oli Cameliusele kuuluv klaverite müügi

ja vahendusega tegelev ettevõte. Poolte kokkuleppe kohaselt kuulusid ettevõtte koosseisu ka eespool

nimetatud ainumüügiõiguse leping ja hoiustamisleping.

1. detsembril 2007 sõlmisid hageja ning kostja agendilepingu (edaspidi agendileping), mille p 1.1

kohaselt andis hageja kostjale volitused korraldada Söhne valmistatud akustiliste klaverite müüki

Tartu linnas.

4. jaanuaril 2008 sõlmisid Camelius ja kostja lepingu klaveri müügiks omandireservatsiooniga

(edaspidi müügileping). Teabe kohaselt, mille Camelius edastas hagejale, sai kostja klaveri oma

valdusse Lõuna-Eestis potentsiaalsetele klientidele demonstreerimise eesmärgil ning kostja kohustus

tasuma müüjale tagatisraha klaveri omahinna väärtuses 656 900 krooni. Klaverile lõppostja leidmisel

kohustus kostja tasuma hagejale tema kasumiosa klaveri omahinnast ning omandiõigus klaverile pidi

alles seejärel antama kostjale üle. 2008. a alguses anti klaveri otsene valdus üle kostjale. 2008. a

jaanuaris tasus kostja müüjale klaveri tagatisraha 656 900 krooni.

2. septembril 2008 saadetud avaldusega lõpetas Söhne ühepoolselt kõik hagejaga sõlmitud lepingud

ning esitas hagejale nõude hüvitada sellega seotud 36 592 euro 12 sendi suurune kahju.

Hoiustamislepingu kohaselt on Söhne klaveri omanik kuni hetkeni, mil klaveri omandiõigus on

kehtivalt üle antud lõppostjale. Hoiustamislepingu § 6 lg 4 kohustab hoiustajat võtma tarvitusele

kõiki meetmeid, et kaitsta Söhne omandiõigust kuni hetkeni, mil hoiustaja on õigustatud iseseisvalt

tegutsema. Müügilepingu sõlmimise ajaks oli hageja omandanud Cameliuselt ettevõtte, mille

koosseisus olid ka ainumüügiõiguse leping ja hoiustamisleping. Kui lepingu üleminek toimub

ettevõtte üleminekul, ei ole lepingu üleminekuks võlausaldaja nõusolekut vaja. Seega ei olnud

Cameliusel õigust sõlmida klaveri müügilepingut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1

kohaselt võib tehingu teha ka esindaja vahendusel. TsÜS § 129 lg 1 sedastab, et teise isiku nimel

esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine. Hageja on andnud oma nõusoleku vaid

sellisele müügilepingule, milles kostja ei ole lõppostja, vaid ainult klaveri müügi vahendaja, kes pidi

hagejale maksma ostja leidmisel hageja kasumiosa. Alles pärast kasumiosa tasumist tekiks hagejal

kohustus tagada klaveri üleminek lõppostjale.

Kuni praeguseni ei ole kostja leidnud klaverile lõppostjat ega tasunud lõplikku klaveri müügihinda,

sh hageja kasumiosa. Järelikult on Söhne jätkuvalt klaveri omanikuks. 3. oktoobril 2008 esitas hageja

kostjale agendilepingu ülesütlemise ja müügilepingust taganemise avaldused ning on lepingust

kehtivalt taganenud. Sellest tulenevalt on hagejal tekkinud kostja vastu nõue klaveri väljanõudmiseks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 233 lg 2 alusel.

Hagiavalduse täiendustes (19. augustil 2009) leidis hageja, et müügileping on tühine ka käsutuse

kehtetusest tulenevalt. TsÜS § 114 lg 1 järgi on õigustamata isiku käsutus kehtiv, kui selleks on

õigustatud isiku eelnev nõusolek. Käsutus on kehtiv ka siis, kui õigustatud isik selle heaks kiidab

TsÜS § 114 lg 2 järgi. Camelius käsutas müügilepingut sõlmides klaverit õigustamatult ja see käsutus

on TsÜS § 87 järgi tühine, hageja ei ole andnud käsutuseks nõusolekut ega seda heaks kiitnud. Kostja

ei ole saanud klaveri omanikuks, kuna käitus müügilepingut sõlmides pahauskse ostjana

asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 2 järgi. Kostja peab klaveri hagejale tagastama TsÜS § 84 lg 1 ja

VÕS § 1028 lg 1 alusel.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et müügilepingus lepiti kokku müügihinnas ning klaveri

omandiõiguse üleminekus pärast müügihinna tasumist. Kostja on müügihinna Cameliusele tasunud

ning klaveri omandiõigus on seega kostjale üle läinud. Seejuures on Camelius müüjana andnud

müügilepingus garantii kostjale. Garantii andmine on iseloomulik müügilepingule. Eeltoodust

tulenevalt on selgelt tuvastatav poolte tahe sõlmida müügileping. Seejuures on müügilepingu p-s 5.1

välistatud, et kehtima jääksid mis tahes poolte varasemad kokkulepped. Seega ei saanud pooled

müügilepingust eraldi kokku leppida tingimustes, mida hagiavalduses väidetakse. Kokkulepet, et

kostja peaks klaveri võõrandama ja loovutama mingi kasumiosa, ei ole pooled sõlminud. Samuti ei

ole kunagi kokku lepitud tingimustes, et klaver oleks kostjale müüdud edasimüügiks. Hagejal ei ole

õigust lepingust taganeda, sest kostja on kokkulepitud müügihinna tasunud ning seega oma

kohustused täitnud. Arusaamatu on müügilepingu sidumine varasema agendilepinguga. Tegemist on

kahe erineva lepinguga, mis sõlmiti erinevate isikutega. Agendilepingus ei sisaldu regulatsiooni, mis

võimaldaks seda lepingut siduda müügilepinguga või paneks kostjale kohustuse osta Cameliuselt

klaver.

4. Harju Maakohus andis 2. septembri 2009. a määrusega asja kohtualluvuse järgi menetlemiseks üle

Tartu Maakohtule.

5. Tartu Maakohus rahuldas 27. septembri 2010. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusalune leping pealkirjastatud müügilepinguna ning

selle esemeks on lepingu p 1.1 kohaselt kabinetklaver Steingraeber & Söhne 168K, millel on must-

sõlmeline pähklipuu polüesterviimistlus. Lepingus on kokku lepitud müügihinnas (lepingu p 2.1)

ning omandi üleminekus pärast müügihinna tasumist (p 3.2). Seejuures on müüja andnud kostjale

garantii (p 4.1), mis on omane müügilepingule. Sõltumata sellest, millise lepingu sõlmimisele oli

suunatud hageja tahe väidetava heakskiidu andmisel, sõlmisid Camelius ja kostja siiski

müügilepingu. Isegi kui leiaks tõendamist, et hageja ei andnud heakskiitu, ei muuda see olematuks

asjaolu, et kostja ja Camelius sõlmisid müügilepingu.

TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja vahendusel. Esindaja tehtud tehing kehtib

esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks

esindusõigus. Seega peab selleks, et Cameliuse sõlmitud tehing kostjaga kehtiks hageja suhtes, olema

täidetud kaks tingimust: esiteks peab Camelius olema sõlminud tehingu hageja nimel ning teiseks

peab tal olema olnud esindusõigus. TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja teha tehingu otseselt

esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud

asjaoludest.

Tuginedes müügilepingu sisule, asus maakohus seisukohale, et see ei ole sõlmitud otseselt esindatava

nimel. Lepingus ei ole viiteid sellele, et klaver kuuluks hagejale, mitte Cameliusele ning et viimane

esineks lepingut sõlmides hageja esindajana. Samuti ei esinenud tehingu tegemisega seotud

asjaolusid, mis oleksid tinginud tehingu tegemise esindatava nimel, mis võimaluse näeb ette

TsÜS § 116 lg 1 teine alternatiiv. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et Camelius on sõlminud

müügilepingu oma juhatuse liikme vahendusel enda nimel. Kuna hageja oli 2007 saanud Cameliuselt

müügilepinguga ettevõtte ja selle koosseisus klaveri ainumüügiõiguse, siis oli 4. jaanuari 2008. a

seisuga klaverit müüma õigustatud isikuks hageja ja mitte Camelius. Kostja ei ole vaidlustanud

ettevõtte ja klaveri ainumüügiõiguse üleminekut hagejale.

Kuna tehingu tegemine esindaja vahendusel eeldab TsÜS § 115 lg 1 kohaselt ühel ajal kahe tingimuse

- esindatava nimel tehingu tegemine ja esindusõiguse olemasolu - täitmist ning kohus on leidnud, et

üks nimetatud eeltingimustest on täitmata, ei ole vaja täiendavalt kontrollida esindusõiguse olemasolu

Cameliusel. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et 4. jaanuari 2008. a lepingu poolteks

on ostjana kostja ja müüjana Camelius.

AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja

valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Praegusel juhul on

klaveri valdus antud üle ostjale. Kuna müük on toimunud omandireservatsiooniga VÕS § 233 lg 1

järgi, on asjaõigusleping omandi üleandmiseks sõlmitud tingimuslikult, jättes klaveri omandi kuni

müügihinna täieliku tasumiseni müüjale (müügilepingu p 3.2). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on

oma lepingulised kohustused täitnud ning tasunud ostuhinna. Seega on asjaõiguslepingu sõlmimise

tingimus täidetud.

Maakohus on varem tuvastanud, et Camelius ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal enam õigustatud

klaveri omandit üle andma. TsÜS § 114 lg 1 järgi, kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus

kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et

hageja ei ole andnud Cameliusele otsest nõusolekut klaverit käsutada. Samuti ei ole hageja õigustatud

isikuna käsutust hiljem heaks kiitnud, mis muudaks selle kehtivaks TsÜS § 114 lg 2 kohaselt.

AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja

oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal

ei olnud õigust omandit üle anda. Seega on asjas oluline tuvastada, kas kostja esindaja teadis või pidi

teadma müügilepingut sõlmides, et klaver ei kuulu Cameliusele ning et viimasel pole õigust seda

müüa.

VÕS § 15 lg 4 järgi, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu,

siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku

hoole olulisel määral järgimata jätmine. Praegusel juhul sõlmisid hageja ning kostja 1. detsembril

2007 agendilepingu, mille p 1.1 kohaselt andis hageja kostjale volitused korraldada Söhne

valmistatud akustiliste klaverite müüki Tartu linnas. Agendilepingu preambuli punktis (a) on

sätestatud, et hagejale kuuluvad muu hulgas akustiliste klaverite Steingraeber & Söhne

ainumüügiõigused Eesti Vabariigis. Seega pidi kostja olema teadlik, et vaidlusaluse klaveri müümise

õigus Eestis on ainult hagejal ning et Cameliusel seda õigust ei ole. 4. jaanuari 2008. a müügilepingus

ei ole mainitud, et Camelius esindaks hagejat tehingu sõlmimisel. Järelikult ei olnud kostjal põhjust

ka uskuda, et Camelius oleks tegutsenud hageja nimel. Lisaks tegeles kostja agendilepingu alusel ise

Steingraeber & Söhne klaverite müügi vahendamisega Tartu linnas ning pidi seega olema teadlik,

kellel on Eestis õigus neid klavereid müüa. Kostja pidi teadma, et Camelius ei olnud õigustatud

vaidlusaluse klaveri omandiõigust üle andma. Seega oli kostja AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne

omandaja ning heauskset omandamist AÕS § 95 lg 1 järgi ei toimunud. Kuna Camelius ei olnud

õigustatud klaverit võõrandama ning kostja ei omandanud seda ka heauskselt, on klaveri omanikuks

endiselt hageja ning hagi tuleb seega rahuldada.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja väited ettevõtte ülemineku kohta ebamäärased ning

tõendamata. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks kostja ettevõtte üleminekut puudutavas

osas vastuväiteid esitanud. Nähtuvalt 20. aprilli 2010. a istungi protokollist on kostja esindaja

juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostja ei tea, kuidas on ettevõtte üleminek toimunud.

Vaidluse asjaoludel sai Camelius klaverit kostjale müües tegutseda komisjonilepingu alusel.

Komisjonilepingu alusel oli Cameliusel õigus klaverit käsutada. Isegi kui oleks võimalik väita, et

Camelius ei müünud klaverit komisjonilepingu alusel, ei tulene agendilepingu preambuli punktist (a)

Cameliusele ikkagi käsutuskeeldu.

Kostja ostis klaveri heausksena ja on sellest tulenevalt saanud klaveri omanikuks. Kostjal ei olnud

tulenevalt agendilepingu ja müügilepingu sõlminud isikute tihedast seotusest mingit põhjust kahelda

selles, et Camelius on õigustatud klaveri omandit üle andma.

Maakohus on mõistnud kostjalt klaveri välja AÕS § 80 alusel. Samas ei ole hageja oma nõuet kostja

vastu AÕS § 80 alusel esitanud ega ka väitnud, et tema on klaveri omanik. Hageja on menetluses

viidanud, et Söhne on jätkuvalt klaveri omanik.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega

hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Camelius ja kostja 4. jaanuaril 2008 klaveri

omandireservatsiooniga müügilepingu. Kuna müügilepingu sõlmimise ajaks oli toimunud ettevõtte

üleminek ning hageja oli omandanud Cameliusele kuulunud ettevõtte, siis ei olnud Cameliusel õigust

müügilepingut sõlmida. Taganemisavalduse esitamise tõttu 3. oktoobril 2008 on hagiavaldusest

nähtuvalt hageja müügilepingust taganenud ja sellest tulenevalt nõuab hageja VÕS § 233 lg 2 alusel

müügilepinguga üleantud klaveri tagastamist.

Maakohus tuvastas, et 4. jaanuari 2008. a leping on omandireservatsiooniga müügileping ning pooled

on müügilepingust tulenevad kohustused täitnud. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole hageja

tõendanud, et leping oli sõlmitud vaid klaveri lõppostja leidmiseks ning hagejal tekiks kohustus

tagada klaveri omandi üleminek lõppostjale alles pärast kasumiosa tasumist. Maakohus ei ole

tuvastanud, et hagejal oli õigus müügilepingust taganeda. Hageja ei ole eelnimetatud asjaolusid

vaidlustanud. Hageja seisukoht, et apellatsioonkaebuses ei saa vaidlustada maakohtu põhjendusi, ei

ole kooskõlas TsMS § 457 lg-s 1 sätestatuga.

Seega on võimalik lähtuda eeldusest, et 4. jaanuari 2008. a müügileping on kehtiv. VÕS § 233 lg 2

esimese lause alusel (millele hageja tugines) saab müüja omandireservatsioonile tuginedes asja ostjalt

välja nõuda üksnes siis, kui müüja on lepingust taganenud. Kuivõrd müügileping on kehtiv, siis ei ole

hagejal alust kostjalt VÕS § 233 lg 2 alusel klaverit välja nõuda ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus on ekslikult rahuldanud hagi AÕS § 80 lg 2, s.o omandi kaitse sätete alusel. Hageja ei ole

väitnud, et ta on klaveri omanik, ning sellele alusele ei ole hageja ka tuginenud. Maakohus on

vaidlustatud otsuses ekslikult leidnud, et Camelius, sõlmides müügilepingu enda nimel, ei olnud

õigustatud klaveri omandit üle andma, st tema käsutus ei olnud kehtiv. Maakohus tugines

agendilepingu preambuli punktile (a), millest nähtuvalt kuulus hagejale klaveri ainumüügiõigus

Eestis. Agendilepingus sätestatud hageja ainumüügiõigus (mille hageja omandas hagiavaldusest

nähtuvalt koos ettevõtte üleminekuga) ei tähenda käsutuskeeldu Cameliusele ning see ei mõjuta

Cameliuse tehtud käsutuse kehtivust. Isegi kui Camelius rikkus nimetatud kohustust hageja vastu, siis

ei saa see avaldada mõju kolmandale isikule (kostjale).

Maakohus on vaidluse lahendamisel jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja ja Cameliuse

omavahelised suhted ning sellest tulenevalt valesti leidnud, et kostja omandas klaveri pahauskselt.

Nähtuvalt asja materjalidest on nii agendilepingu kui ka müügilepingu sõlminud H. Parts. Kuigi

agendilepingus on hageja esindajaks märgitud E. Viigimäe, on sellele alla kirjutanud H. Parts.

H. Parts on tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud, et agendilepingu allkirjastamiseks olid tal

volitused ning mõlema lepingu koostamise juures oli E. Viigimäe. Seega oli E. Viigimäe (hageja

juhatuse liige) teadlik mõlema lepingu sõlmimise asjaoludest. Kostja seaduslik esindaja A. Vaiksaar

on vande all kinnitanud, et ta sõlmis nii agendilepingu kui ka müügilepingu H. Partsiga ning tal ei

tekkinud kahtlust, et H. Partsil (Cameliusel) ei ole õigust klaverit müüa. Samuti ei väitnud H. Parts, et

tal ei ole õigust klaverit müüa. Eelmärgitud asjaolusid arvestades omandas kostja klaveri heauskselt

ning temalt ei saa ka seetõttu nõuda klaveri tagastamist.

Poolte esitatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt saab müügilepingut käsitada ka komisjonilepinguna.

Eelkõige viitab sellele hageja ja Cameliuse omavaheline seotus ning H. Partsi ütlused, mille kohaselt

andis ta klaveri eest saadud raha hagejale ning hageja seaduslik esindaja E. Viigimäe oli mõlema

lepingu koostamise juures. Eelneva alusel ei saa väita, et tegemist oleks õigustamata isiku

käsutusega.

Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja asjaolule, et ta omandas 2007 Cameliusele kuuluva klaverite

müügi ja vahendusega tegeleva ettevõtte ning sama aasta lõpuks oli ettevõtte üleminek toimunud.

Maakohus leidis, et kostja ei ole nimetatud asjaolusid vaidlustanud. Apellatsioonkaebuses on kostja

leidnud, et ta esitas maakohtu istungil ettevõtte üleminekut puudutavas osas vastuväite ja maakohus

jättis nimetatud vastuväite põhjendamatult tähelepanuta. Maakohtu istungi protokollist (tl 172)

nähtub, et kostja esindaja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et ta ei tea, kuidas on ettevõtte üleminek

toimunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses

üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kuivõrd hageja tugines sellele, et tema nõudeõigus tulenes ettevõtte üleminekust, siis pidi ta ka seda

asjaolu tõendama. Kostjal ei olnud võimalust esitada omapoolseid tõendeid seni, kuni hageja ei ole

tõendeid esitanud.

Samas nähtub kohtuasja materjalidest, et maakohus ei ole juhtinud vaatamata kostja vastuväitele

hageja tähelepanu kohustusele eelnimetatud asjaolu tõendada. Sellega rikkus maakohus TsMS §-

s 348 ja §-s 351 sätestatud nõudeid ega selgitanud vajalikus ulatuses välja asjas tähtsaid asjaolusid.

Seega ei ole asja materjalidega kooskõlas maakohtu järeldus, et kostja ei ole vaidlustanud hageja

väidet, mille kohaselt oli 2007. a lõpuks ettevõtte üleminek toimunud. Kuivõrd hageja ei ole

tõendanud Cameliusele kuuluva klaverite müügi ja vahendusega tegeleva ettevõtte omandamist, siis

on ka sellel alusel hageja nõue tõendamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kassaator leidis, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, peab ta

Riigikohtu praktika kohaselt võtma seisukoha poolte maakohtus esitatud väidete kohta.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud müügilepingu kehtivust, hageja õigust müügilepingust taganeda ja

muid müügilepingu kehtivusega seotud väiteid.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja ainumüügiõigus ei takista klaveri käsutamist.

Ainumüügiõigus ei ole küll käsutuskeeld, kuid seda võib käsitada kui õigustatud isiku eelnevat

nõusolekut õigustamata isiku käsutusele (TsÜS § 114) või vaadelda teadmist ainumüügiõiguse

olemasolust kui ühte pahauskse omandamise alustest. Klaveri omandiõiguse üleandmise õigus oli

vaid hagejal. Ainumüügiõigus on käsitatav klaveri omaniku ehk õigustatud isiku eelneva

nõusolekuna klaveri omandi üleandmiseks. Selline nõusolek sisaldus hoiustamislepingu § 12 lg 1 p-

s a). Kuna hageja nõusolekut ei ole, on käsutustehing kehtetu TsÜS § 114 lg 2 järgi.

Hageja andis heakskiidu üksnes tagatismüügilepingu sõlmimisele. Seda tõendavad H. Partsi ütlused.

Muudel tingimustel sõlmitud müügileping on esindusõiguse puudumise tõttu tühine. Kostja on

klaveritootjale kinnitanud, et ta ei ole klaveri kogu ostuhinda veel tasunud. Järelikult ei ole kostja

saanud klaveri omanikuks ainuüksi põhjusel, et ostuhinda ei ole tasutud.

Kostja ei olnud klaverit saades heauskne. Ringkonnakohtu põhjendustest jääb mulje, et kostja sõlmis

lepingu füüsilise isiku - H. Partsiga - mitte juriidilise isikuga. Kostja ei ole tarbija ja pidi lepingute

sõlmimisel näitama üles hoolsust. Kostjale pidi olema äratuntav, et agendileping ja müügileping on

kaks eri lepingut, mis sõlmitakse erinevate isikutega.

Kostja avaldust, et ta ei tea, kuidas ettevõtte üleminek toimus, ei saa lugeda vastuväiteks ettevõtte

ülemineku faktile. Järelikult ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud. Kostja ei esitanud

kohtu tegevusele vastuväidet ega tohtinud seega apellatsioonkaebuses rikkumisele tugineda. Isegi kui

tegemist oli rikkumisega, oli ringkonnakohtul võimalik see TsMS § 652 lg 5 alusel kõrvaldada ning

ise koguda ja uurida tõendeid ettevõtte ülemineku kohta.

Asjaolud ei viita, et müügilepingut võiks käsitada ka komisjonilepinguna. Maakohtu menetluses

sellist vaidlust ei tekkinud.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

11. Hageja on kolleegiumi hinnangul esitanud oma nõude põhjendamiseks üksteist välistavad

asjaolude kogumid, millest vähemalt ühe tõendatuse korral oleks saanud tema hagi rahuldada

alternatiivsetel õiguslikel alustel (vt TsMS § 370 lg 2 ja § 442 lg 8 viies lause). Nii on hageja esmalt

tuginenud sellele, et ta on müügilepingu pool ja Camelius on tema esindaja ning et müügileping on

tühine, kuna Cameliusel ei olnud esindusõigust sõlmida müügilepingut sellistel tingimustel nagu see

sõlmiti. Alternatiivselt tugines hageja sellele, et tema sõlmis kostjaga omandireservatsiooniga

müügilepingu ning kuna kostja ei ole tasunud ostuhinda, oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ja

klaver sellest tulenevalt tagasi nõuda. Hagiavalduse täienduses esitas hageja väite, et müügileping on

Cameliuse õigustamatu käsutamise ja TsÜS § 114 järgse nõusoleku puudumise tõttu TsÜS § 87 järgi

tühine, mistõttu kostja peab klaveri hagejale tagastama TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Hageja on kõigi nende nõuete juures tuginenud sellele, et ta oli omandanud Cameliuselt ettevõttega

koos klaveri ainumüügiõiguse ning et kostja oli hageja ainuõigusest teadlik, kuivõrd kostja sõlmis

pärast seda, kui hageja oli saanud Cameliuselt klaveri ainumüügiõiguse, hagejaga agendilepingu mh

Söhne klaverite müügi korraldamiseks Tartus.

12. Ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja pole tuginenud sellele, et ta on klaveri omanik.

TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning

otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS §-s 439 sätestatakse, et kohus ei või otsuses

ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium märgib, et

maakohus väljus TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest,

rahuldades hagi AÕS § 80 alusel, kuna hageja ei olnud esitanud asjaolusid, mis oleksid andnud aluse

seda sätet kohaldada. AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik

ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Hagiavalduse kohaselt on klaveri omanik Söhne.

Maakohus oleks pidanud võtma TsMS § 370 lg-st 2 ja § 442 lg-st 5 tulenevalt seisukoha, kas kostja

on kohustatud andma klaveri valduse hagejale tulenevalt müügilepingu kehtetusest või andma

hagejale klaveri omandiõiguse ja valduse tulenevalt sellest, et hageja oli taganenud müügilepingust.

13. Maakohus tuvastas, et müügilepingu järgi oli müüjaks Camelius, mitte hageja ning et kostja täitis

müügilepingust tulenevad kohustused ja sai klaveri omanikuks. Need asjaolud välistasid iseenesest

hagi rahuldamise, kuivõrd lepingu kehtetusele tuginedes või lepingust taganemise tõttu saab lepingu

tagasitäitmist nõuda üksnes kehtetu või kehtiva lepingu pool. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud,

et kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu neid põhjendusi apellatsioonkaebuses, siis ei saanud ta

apellatsiooniastmes tugineda maakohtu otsuse eelnimetatud põhjenduste ebaõigsusele.

Kolleegium selgitab, et kuna maakohus rahuldas hagi, ei olnud hagejal alust vaidlustada maakohtu

otsust. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et maakohtu lahendi tühistamise korral peab

ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 17). Seega oleks ringkonnakohus pidanud hindama ka hageja

väiteid selle kohta, et ta oli müügilepingu pool, et müügileping oli tühine kas esindusõiguse piiride

ületamise või seadusega vastuolu tõttu või et hagejal oli õigus müügilepingust taganeda. Kui hageja

oli müügilepingu pool ja Camelius tema esindaja, pidanuks ringkonnakohus võtma seisukoha, kas

esinesid alused müügilepingust taganeda kostja olulise lepingurikkumise tõttu (VÕS § 116 lg-d 1

ja 2).

Ringkonnakohtu seisukohtadest müügilepingu kehtivuse ja sellest väidetud taganemise kehtivuse

kohta ei ole võimalik aru saada, kas ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja ei

olnud müügilepingu pooleks, või nõustus ta hagejaga, et viimane oli müügilepingu pooleks.

Kolleegium märgib, et maakohus ei hinnanud seda, kas hagejal oli õigus müügilepingust taganeda,

kuna maakohus leidis, et hageja ei olnud müügilepingu pooleks. Ringkonnakohus on ekslikult

leidnud, et kuna müügileping kehtib, siis ei ole hagejal alust nõuda klaverit kostjalt välja. Kolleegium

selgitab, et taganeda saabki vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemise ei too kaasa lepingu

kehtetust.

Hageja väidete hindamata jätmine võis kaasa tuua ebaõige lahendi ning kuna Riigikohtul ei ole õigust

ise tõendeid hinnata, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Siiski märgib kolleegium, et hagiavalduses ja menetluses esitatud hageja

seisukohad selle kohta, mille alusel tuleb teda pidada müügilepingu pooleks, on ebaselged. Samuti ei

ole kassatsioonkaebuses hageja selle selgitamiseks väiteid esitanud. Hageja on tuginenud muu hulgas

sellele, et ettevõtte omandamisega sai ta Cameliuselt klaveri ainumüügiõiguse ja asus viimase asemel

hoidjaks Cameliuse ja Söhne vahel sõlmitud hoiulepingus. Kolleegium selgitab, et see, et hageja sai

ettevõtte üleminekuga väidetavalt klaveri ainumüügiõiguse ja klaveri hoidjaks, ei saanud

automaatselt kaasa tuua Cameliuse kui müügilepingu järgse müüja asendamist hagejaga.

Müügilepingu ülevõtmiseks oleks VÕS § 179 lg 1 järgi olnud vaja kostja nõusolekut. Hageja ei ole

sellist asjaolu väitnud ega esitanud ka selle asjaolu kohta tõendeid.

Välistatud on klaveri müügilepingu üleminek hagejale ettevõtte müügi kaudu, sest klaveri

müügileping sõlmiti pärast ettevõtte väidetavat üleminekut.

14. Kolleegium selgitab, et hageja väide, et müügileping on tühine esindusõiguse puudumise tõttu, ei

saa olla hageja esitatud faktiliste asjaolude järgi õige. Hageja väite kohaselt oli ta Cameliusele

andnud õiguse müügileping sõlmida, ehkki teistsugustel tingimustel. Sellise asjaolu tõendatuse korral

ei saaks olla tegemist müügilepingu tühisusega TsÜS § 129 lg 1 järgi, vaid olukorraga, kus Camelius

rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul oleks hagejal

olnud õigus müügileping tühistada TsÜS § 131 järgi. Kuna hageja ei ole väitnud, et ta tühistas

müügilepingu, siis ei pidanud kohtud kaaluma hageja nõude rahuldamist TsÜS § 131 järgi.

Kolleegium märgib, et eeltoodud alusel müügilepingu tühistamiseks oleks hageja tulenevalt

TsÜS § 98 lg 1 esimeses lauses ja TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatust pidanud kostjale kätte toimetama

tühistamisavalduse hiljemalt kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis andsid

õiguse müügileping tühistada TsÜS § 131 lg 1 järgi.

Kuna hageja ei väitnud, et ta on klaveri omanik, siis ei saa tema õigusi rikkuda puuduv heakskiit

müügilepingu täitmiseks tehtud Cameliuse käsutusele. Kolleegium selgitab, et TsÜS §-s 114

reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja

käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006

tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad kolleegiumi arvates

vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too

õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu (praegusel juhul asjaõigusliku lepingu) tühisust

TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi. Samas isegi juhul, kui kohtud oleksid leidnud, et Cameliuse tehtud

käsutus on kehtetu või et käsutustehing on kehtetu (klaveri omandiõiguse üleandmine Cameliuselt

kostjale), ei saanuks selle tõttu klaverit kostja valdusest välja mõista hageja valdusse, sest hageja pole

klaveri omanik.

Riigikohus on 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p-s 14 leidnud, et

asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi

vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul

omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Hageja ei ole tuginenud

asjaoludele, millest võiks järeldada, et klaveri kohta tehtud käsutustehing mõjutas tema mingit

asjaõigust. Hageja väidetud ainumüügiõigus, mida ta väitis olevat saanud Cameliuselt koos

ettevõttega, ei ole asjaõigus. Seega oli ka hageja see alternatiivne nõue õiguslikult põhjendamata.

15. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus käsitles põhjendamatult küsimust, kas kostja omandas

klaveri hea- või pahauskselt. Nagu eespool käsitletud (vt käesoleva otsuse p 12), ei olnud maakohtul

alust võtta seisukohta AÕS § 80 kohaldamise kohta. Samas leidis ringkonnakohus, et maakohus

tuvastas valesti, et kostja oli klaverit omandades pahauskne. Asja omandamise hea- või pahausksus ei

ole võlaõigusliku või asjaõigusliku lepingu kehtivuse üle otsustamisel tähtis. Eeltoodu tõttu ei ole

asjakohased ka kassatsioonkaebuse väited, et kostja oli klaverit omandades pahauskne.

16. Kumbki pooltest ei tuginenud maakohtus asja menetlemisel asjaoludele, mille alusel oleks

maakohus pidanud hindama, kas kostja ja Cameliuse vahel sõlmitud müügileping oli

komisjonileping. Hageja tugines sellele, et kostja pidi saama klaveri omandiõiguse enne selle

edasimüümist. Kostja väitis, et ta ostis klaveri ilma edasimüügi kohustuseta. Nende asjaolude alusel

ei saa lugeda müügilepingut komisjonilepinguks. Seega väljus ringkonnakohus, lugedes

müügilepingu komisjonilepinguks, TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi

piiridest.

Kostja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et Cameliuse ja hageja vahel oli

komisjonileping. Varasemas menetluses kostja seda ei väitnud. TsMS §-s 652 sätestatakse üldised

piirid uutele asjaoludele tuginemiseks ja uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt TsMS § 652 lg 3 p-dest 1 ja 2 võib uutele asjaoludele tugineda ja uusi tõendeid esitada

apellatsioonimenetluses üksnes juhul, kui maakohtus esitatud asjaolu, millele tugineti, või tõend, mis

maakohtus esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei olnud varem

võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel. Praegusel juhul ei esinenud eeltoodud tingimusi,

mistõttu ringkonnakohus ei pidanud hindama kostja väidet, et Cameliuse ja hageja vahel oli

komisjonileping klaveri müümiseks.

17. Kolleegium selgitab, et maakohus oleks pidanud hindama, kas vastab tõele, et hageja omandas

Cameliuselt ettevõtte ja kas selle tõttu läks Cameliuselt hagejale üle ka klaveri ainumüügiõigus ja

hoiustamislepingust tulenevad õigused ja kohustused.

Ringkonnakohus on maakohtu istungi protokollile tuginedes leidnud, et kostja on esitanud vastuväite

ettevõtte ülemineku kohta. Samas on kostja esindaja möönnud vastuses hagiavaldusele

(vt kohtutoimiku leht 72), et ettevõtte üleminek on toimunud. Sõltumata sellest, mida kostja avaldas

ettevõtte ülemineku kohta maakohtu menetluses, ei ole kolleegiumi hinnangul siiski tegemist hageja

esitatud asjaolude omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 järgi, millest tulenevalt oleks maakohus saanud

lugeda ettevõtte ülemineku tõendatuks (vt omaksvõtu kohta Riigikohtu 21. juunil 2011 tsiviilasjas

nr 3-2-1-55-11 tehtud otsuse p 11). Seega on iseenesest õige ringkonnakohtu seisukoht, et ettevõtte

ülemineku asjaolud olid maakohtu menetluses vaidluse all. Kolleegium juhib veelkord tähelepanu, et

hageja väidetest ei ole täpselt aru saada, kuidas ta seostab ettevõtte väidetava ülemineku sellega,

kuidas tema sai müügilepingu pooleks (vt käesoleva otsuse p 13).

18. Menetluskulude jaotus määratakse tervikuna kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemusest.

19. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu