3-3-1-22-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta haldusasjas nr 3-3-1-

22-11, millega on ühinenud riigikohtunikud Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Üldkogu enamus otsustas (resolutsiooni p 2), et kaebajal tuleb tasuda riigilõivu 4425 eurot 88 senti

(69 250 krooni), ja pidas sellist lõivu proportsionaalseks (otsuse p 34).

Leian, et sellises suuruses lõiv pole proportsionaalne ja üldkogu pole vastupidist seisukohta sisuliselt

põhjendanud. Nõustun üldkogu enamusega, et ka 4425 euro 88 sendi suurune lõiv tagab kahju

hüvitamise asjades õigusemõistmise kulude kandmise menetlusosaliste poolt ja aitab kaasa

menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele. Olen aga üldkogu enamusest erineval seisukohal

lõppjärelduse osas - sellises suuruses lõiv on põhiseadusliku kaebeõiguse ülemäärane piirang ehk

proportsionaalsuse kontrolliskeemi kohaselt mittemõõdukas abinõu eelnimetatud eesmärkide

saavutamiseks.

Õigusemõistmise kulu keskmiselt ühe haldusaja menetlemise kohta esimese astme kohtus oli

2009. aastal Justiitsministeeriumi andmetel 10 749 krooni ehk 6,5 korda väiksem üldkogu poolt

määratud lõivust. Üldkogu väljendas küll seisukohta (otsuse p 29.2), et haldusasjade puhul tuleks

menetlusosalistel lõivu tasudes kanda õigusemõistmise kulusid vaid osaliselt, kuid jättis

kõrvaldamata ilmse vastuolu selle seisukoha ja üldkogu poolt määratud lõivu suuruse vahel. Olen

miinimumpalga ja keskmise palga suuruse alusel veendunud, et ka kordades väiksem lõiv mõjub

piisavalt, et takistada põhjendamatute kaebuste kergekäelist esitamist. N-ö vaieldavate kaebuste (sh

selles asjas esitatud kaebus) puhul on üldkogu poolt määratud suuruses lõiv ülemäärane takistus

põhiseadusliku kaebeõiguse kasutamisel. Vaieldava kaebuse esitamisel tuleb kaebajal arvestada

võimalusega, et kanda tuleb menetluskulud (sh lõiv) nii esimeses kui ka teises kohtuastmes. Üldkogu

poolt määratud suurusega lõivu korral moonutatakse kaebeõiguse olemust põhiseaduse § 11 teise

lause mõttes, sest n-ö vaieldavate kaebuste esitamisest tuleb enamikul juhtudel loobuda suutmatuse

tõttu kanda menetluskulusid.

Olukorda ei leevenda piisavalt võimalus taotleda lõivust osaliselt või täielikult vabastamist. Lõivust

vabastamise aluseks on mitte lõivu ülemäärane suurus, vaid konkreetse kaebaja suutmatus lõivu

tasuda. Kui enamik kaebajatest tuleks lõivust täielikult või osaliselt vabastada, pole lõivu suurus

mõistlik. Põhjendamatu on eeldada, et enamik kaebajatest, kellel on sama suur nõue, suudab kanda

ainuüksi lõivukulusid esimese ja teise astme kohtus kokku 8850 eurot (138 500 krooni).

Halduskohtute võimalus kontrollida täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevuse õigus- ja

põhiseaduspärasust ei tohiks olulisel määral sõltuda sellest, kas kaebaja suudab katta

õigusemõistmise kulusid sedavõrd kõrge lõivu abil või mitte. Halduskohtumenetluses vaidluste

algatamise tegelik võimalus, õiglane menetlemine ja vastavad kohtulahendid on lõppkokkuvõttes

demokraatliku õigusriigi püsimajäämise ja arengu üheks oluliseks tagatiseks.

Üldkogu poolt määratud suurusega lõivu ebaproportsionaalsust näitab minu arvates ka see, et

maksuasjades on riigilõivu ülemmäär 958 eurot 67 senti (RLS § 57 lg 16) ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude puhul, kui kaebaja jätab hüvitise suuruse otsustamiseks kohtu äranägemisel, 319

eurot 55 senti (RLS § 57 lg 15). Seega on 4425 euro 88 sendi suurune riigilõiv maksuasjade

maksimaalsest lõivust 4,6 ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kui kaebaja jätab hüvitise suuruse

otsustamiseks kohtu äranägemisel, lõivust 13,8 korda suurem.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving