3-2-1-102-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-102-11

Määruse kuupäev

Tartu, 25. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Sergei Krõlovi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

06-15392

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Krõlovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Sergei Krõlov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mati Maksing

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-06-15392 tehtud Harju Maakohtu 28. mai 2010. a määrus ja

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2011. a määrus.

2. Teha uus määrus, millega mõista Sergei Berezinilt Sergei Krõlovi kasuks menetluskuludena

välja 2928 eurot 37 senti. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada osaliselt.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Mõista Sergei Berezinilt Sergei Krõlovi kasuks käesoleva määrusega väljamõistetud

menetluskuludelt välja võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivis

alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.

5. Tagastada Sergei Krõlovile 3. juunil 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Berezin (hageja) esitas 21. juunil 2006 Harju Maakohtule hagi Delvud OÜ (kostja I) ja

Sergei Krõlovi (kostja II) vastu, nõudes 193 585 krooni suuruse kahju hüvitamist. Hagi aluseks olev

võlgnevus tekkis 12. augustil 2005 ja 26. oktoobril 2005 sõlmitud töövõtulepingute mittekohasest

täitmisest. Tellijaks töövõtulepingu järgi oli Ljudmilla Berezina, kes 5. detsembril 2005 loovutas oma

nõude hagejale. Töövõtjaks oli kostja I ning kostja I nimel kirjutas lepingutele alla juhatuse liige

kostja II.

Harju Maakohus jättis 18. mai 2009. a otsusega ja Tallinna Ringkonnakohus 30. detsembri 2009. a

otsusega hagi kostja II vastu rahuldamata ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse üksnes osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu lepingu järgi

tasutu tagastamiseks, ning saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused osas, millega hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata, jõustusid Riigikohtu

12. aprilli 2010. a määrusega, millega jäeti hageja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Kostjate esindaja vandeadvokaat Mati Maksing esitas 14. aprillil 2010 maakohtule kostja II

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Kostjad osalesid menetluses ühiselt, neid esindati

ühiselt ja nad kandsid menetluskulusid võrdselt. Kostjatel kulus õigusabile kokku 89 316 krooni

54 senti, millest pool tuleb hagejal hüvitada kostjale II. Samuti tuleb kostjale II hüvitada

ekspertiisikulu 4000 krooni, kuna selle kandis kostja II üksinda. Kostja II kinnitas, et menetluskulud

on vajalikud ja põhjendatud ning kantud selle tsiviilasja menetlemise tõttu. Avaldusele on lisatud

arved ja aruanded, milles on kirjeldatud osutatud teenuseid ja märgitud selleks kulunud aeg.

2. Hageja esindaja vaidles menetluskulude suurusele vastu ja leidis, et enne menetluse lõppu ei ole

võimalik menetluskulusid kindlaks määrata, sest kostjad on menetluskulud kandnud ühiselt ja

võrdselt. Menetluskulude võrdne jaotus kostjate vahel ei ole põhjendatud, sest kostja II osa

menetluses on olnud kordades väiksem.

3. Harju Maakohus mõistis 28. mai 2010. a määrusega hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud

40 758 krooni 85 senti, millest õigusabikulu 38 758 krooni 85 senti ja ekspertiisikulu 2000 krooni.

Kostja II taotles 77 517 krooni 70 sendi suuruse õigusabikulu ja 4000 krooni suuruse ekspertiisitasu

hüvitamist. Maakohus hindas kohtuvaidluse asjaolusid ja esindaja toiminguid ning leidis, et kostja II

esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud pooles ulatuses, s.o 38 758 krooni 85 senti. Kuna kostjatel

oli menetluses üks esindaja ning kostjate huvid on olnud kokkulangevad ja esindaja koostatud

dokumendid samasisulised, ei saa eristada kummalegi kostjale eraldi osutatud õigusabi. Samuti leidis

kohus, et ekspertiisitasust tuleb hagejal kostjale II hüvitada samuti pool, s.o 2000 krooni, sest

maakohus kohustas 11. detsembri 2007. a määrusega mõlemat kostjat tasuma ühiselt ekspertiisitasu

4000 krooni. Asjaolu, et kostja II tasus kogu ekspertiisitasu, ei anna alust mõista hagejalt välja kogu

ekspertiisitasu.

4. Hageja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja jätta

kostja II menetluskulud kindlaks määramata või alternatiivselt rahuldada avaldus 14 000 krooni

ulatuses. Menetluskulude suurust ei ole võimalik enne menetluse lõppu kindlaks määrata, sest võib

tekkida olukord, et kohus ei pea kostja I menetluskulusid põhjendatuks, kuid kostja II kasuks on need

sel juhul juba välja mõistetud. Samuti ei ole sisuliselt põhjendatud menetluskulude võrdne jaotus

kostjate vahel, sest kostja II osa on menetlusdokumentidest nähtuvalt olnud kordades väiksem.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. mai 2011. a määrusega hageja määruskaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega maakohus mõistis välja menetluskulud

27 250 krooni ületavas osas. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja 1741 eurot

58 senti.

6. Vastuseks hageja määruskaebuse väitele, et enne menetluse lõppu ei ole võimalik kostja II

menetluskulusid kindlaks määrata, märkis ringkonnakohus, et menetluskulude jaotuse kostja II osas

määras ringkonnakohus 30. detsembri 2009. a otsuses, millega jäeti kostja II menetluskulud

maakohtus ja ringkonnakohtus hageja kanda. Menetlusosaline võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse

kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Samuti leidis ringkonnakohus, et kostja II menetluskulude koosseis on esitatud menetluskulude

nimekirjast ja arvetele lisatud aruannetest üheselt arusaadav. Kostja II on avalduses kinnitanud

TsMS § 174 lg 3 kohaselt, et kulud on kantud selle kohtumenetluse tõttu.

7. Ringkonnakohus leidis, et määruses märgitud tsiviilasja hind 102 453 krooni 60 senti on vale.

Tsiviilasja hind on määratud ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsusega, mille kohaselt on

hagihinnaks 193 585 krooni 10 senti. Lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

tsiviilasja menetluse alustamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusest

nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad",

mille § 1 lg 1 kehtestas 193 585 krooni 10 sendi suuruse tsiviilasja hinna puhul menetluskulude

maksimaalseks piirmääraks 50 500 krooni. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitas

kostja II, et kostjate ühised õigusabikulud on kokku olnud 89 316 krooni 54 senti, millest kostja II

taotles poole hüvitamist. Lähtuvalt kostja II taotlusest, mille kohaselt tuleb kostjate panust

õigusabikulude kandmisel lugeda võrdseks, ei saa kostjale II hüvitamisele kuuluv õigusabikulu

ületada poolt määrusega nr 306 kehtestatud piirmäära, st 25 250 krooni. Kostja II esindaja toimingud

õigusabi osutamisel on olnud põhjendatud ja vajalikud, mistõttu tuleb hagejal hüvitada 25 250 krooni.

Ringkonnakohus ei lugenud menetluskulude hulka 3758 krooni suurust bürookulu, kuna bürookulude

osas on mõistlik eeldada, et need kuuluvad advokaadi tunnitasu sisse. Samuti ei lugenud

ringkonnakohus menetluskulude hulka 1870 krooni suurust sõidu- ja parkimiskulu, kuna kohtumajad

ja kostjate esindaja büroo asuvad Tallinna kesklinnas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja II esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus osas, millega

tühistati osaliselt maakohtu määrus, ning jätta jõusse maakohtu määrus.

Kostja II ei nõustu ringkonnakohtuga, et menetlusseadustiku alusel kehtestatud õigusabikulude

piirmäärasid saaks rakendada mitme kostjaga menetluses sel viisil, et piirmäära summa tuleb jagada

kostjate arvuga. Kohtud on sisuliselt lugenud kostjate kantud 89 316 krooni 54 sendi suurust

õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks. Kostja II taotles sellest summast 44 658 krooni 27 senti, mis

jääb väiksemaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Kohtuasjades, kus hagi esitatakse mitme

kostja vastu, aga vähemalt osaliselt erinevates nõuetes ja erinevatel alustel, ei ole põhjendatud

kohaldada õigusabikuludele kehtestatud piirmäära kõikidele kostjatele ühiselt.

9. Samuti on kohtud rikkunud TsMS § 199 lg 1 p 6 ja lahendanud hageja määruskaebuse, mida ei ole

kostjale edastatud. Kostja II viitab olukorrale, kus siiani on lahendamata hageja 28. juulil 2010

esitatud määruskaebus, mida ei ole kostjatele ka saadetud.

10. Kohtud on jätnud tähelepanuta hageja ilmse pahatahtlikkuse ja hooletuse oma menetlusõiguse

teostamisel ja sellega seostuva viivituse menetlusdokumentide kättesaamisel. Nimelt on hageja

esindaja hoidunud dokumentide elektroonilisest esitamisest, samuti nende saatmisest vastaspoole

esindajale. Sel viisil käitudes kuritarvitab hageja oma menetlusõigusi ja püüab kohut eksitusse viia.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada. Uue määrusega

rahuldab kolleegium TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel kostja II menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistab hagejalt kostja II kasuks välja menetluskuludena

2928 eurot 37 senti. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

12. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus on eksitanud kostjat II kaebeõiguse kasutamise

suhtes.

Lähtudes TsMS § 178 lg-st 2 ja § 696 lg 1 teisest lausest, saab puudutatud menetlusosaline esitada

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Ebaõige on ringkonnakohtu määruses märgitu, et

määruskaebuse võib ringkonnakohtu määruse peale esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Praegusel juhul määratakse kindlaks küll hagimenetluses kantud menetluskulusid, kuid

menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Seetõttu

kohaldub TsMS § 218 lg 3 teine lause, mis lubab menetlusosalisel esitada Riigikohtule määruskaebus

kas ise või advokaadi vahendusel. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda

iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 11).

13. Toimikust nähtuvalt esitas hageja 21. juunil 2006 kostjate vastu hagi, leides, et kostja I jättis

töövõtulepingutega kokkulepitud kohustused täitmata, st kostja I tegi vähem töid, ja hageja palus

kostjalt I välja mõista 92 528 krooni ning leppetrahvi 91 131 krooni 50 senti. Kostja II vastu esitatud

hagi aluseks on asjaolud, et kostjal I ei olnud õigust sõlmida ehitusalaseid lepinguid, kuna kostja I

ehitusalal tegutsemise registreering oli tähtajatult peatatud ning ta oli lepingute sõlmimise ajal juba

püsivalt maksejõuetu. Hageja arvates tulenes kostja II vastutus äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-s 51

sätestatud kohustuse täitmata jätmisest ja juhatuse liikmena vastutab hagejal tekkinud kahju eest

kostja II võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 järgi, kuna vaatamata kostja I maksejõuetusele

sõlmis kostja II töövõtulepingud.

Harju Maakohus jättis 18. mai 2009. a otsusega hagi kostja I vastu rahuldamata ja see välistas

kostja II vastu esitatud hagi rahuldamise esitatud alusel. Maakohus ei pidanud otstarbekaks hinnata

kostja II vastu esitatud hagi põhjendatust ja tõendatust. Maakohtu otsuse järgi jäeti menetluskulud

hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse

osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja I vastu, ja saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi jäeti hagi kostja II vastu solidaarseks

väljamõistmiseks rahuldamata ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus

jõustus osas, millega hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata, Riigikohtu 12. aprilli 2010. a määruse

teatavakstegemisega, millega jäeti hageja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata (TsMS § 694 lg 2).

14. Menetluskulude kindlaksmääramist (väljamõistmist) saab menetlusosaline kulujaotuse kohta

tehtud lahendi alusel nõuda TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise

vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on

jäetud rahuldamata (TsMS § 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3) (vt ka Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus

asjas nr 3-2-1-18-11, p 15).

Kostjate esindaja vandeadvokaat Mati Maksing esitas 14. aprillil 2010 kostja II menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt.

Menetluskuludena palus kostja II välja mõista õigusabikulud 44 658 krooni 27 senti ja ekspertiisikulu

4000 krooni. Kostja II esindaja on esitanud 11. mail 2010 avalduse täpsustuse ja sellele lisanud

kümme advokaadibüroo arvet koos nende aluseks olevate aruannetega ning tasumist tõendavate

dokumentidega (IV kd, lk 135-170) ning maksekorralduse, mille alusel kostja II on tasunud

4000 krooni suuruse ekspertiisikulu. Esitatud arvete järgi on kostjatele osutatud õigusabi kokku

44 tundi ja 10 minutit ning selle eest on kostjatele esitatud arved 5345 euro 47 sendi (83 638 krooni

54 sendi) tasumiseks. Kostja II kinnitas, et need kulud on kantud selle tsiviilasja menetluse tõttu.

Kostja II leidis menetluskulude kindlaksmääramise avalduses, et hagejalt tuleb tema kasuks välja

mõista pool kantud õigusabikuludest. Kuna hageja esitas oma nõuded solidaarselt mõlema kostja

vastu, tuleb kostjate kohustust ja panust menetluskulude kandmisel kostja II arvates lugeda võrdseks.

Kolleegium jagab kostja II arusaama ja leiab, et hagejalt tuleb kostja II kasuks välja mõista pool

kantud menetluskuludest, s.o 2672 eurot 73 senti (41 819 krooni 27 senti). Hinnates menetluskulude

põhjendatust ja vajalikkust, märgib kolleegium, et tegemist oli töövõtulepingust tuleneva keeruka

õigusliku vaidlusega, mis läbis kaks kohtuastet. Kostja II kasutatud õigusabi oli vajalik ja

põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi tuleb välja mõista õigusabikulud põhjendatud ja

vajalikus suuruses. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust lugeda 5678 krooni suurust bürookulu ning

sõidu- ja parkimiskulu kostja II põhjendatud menetluskulude hulka.

15. Järgmiseks analüüsib kolleegium, kas sellises summas menetluskulude hagejalt kostja II kasuks

väljamõistmine on õiguslikult lubatud. Lepingulise esindaja kulude hüvitamist reguleerib

TsMS § 175. Sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kolleegium on varasemates lahendites korduvalt

märkinud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid

kulutusi sai isik ette näha. Eeltoodust lähtudes on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui hüvitist

soovitakse toimingute eest, mis tehti nii Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 kui

ka Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 kehtivusajal, saavad pooled arvestada

nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud

määrusega (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-10, p 14; 31. märtsi

2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-10, p 11-12; 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

154-09, p 8-9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei kohaldu asjas määrus nr 137, mis

kehtis siis, kui maakohus tegi otsuse, millega määrati kindlaks menetluskulude jaotus poolte vahel,

ning siis, kui kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Hagi hind on selles asjas Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsuse alusel

193 585 krooni 10 senti. Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 (lepingulise

esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad) enne 12. septembrit

2008 kehtinud redaktsiooni § 1 lg 1 tabeli kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga vahemikus 190 000 -

200 000 krooni esindaja kulude väljamõistmise piirmääraks 50 500 krooni. Kostja II taotletav

menetluskulude hüvitis jääb selle summa piiridesse. Kolleegium leiab, et selles ulatuses on kostja

menetluskulud vajalikud ja põhjendatud.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi ei saa praeguses asjas kostjale II

hüvitamisele kuuluv menetluskulu ületada poolt määrusega nr 306 kehtestatud piirmäära.

TsMS § 217 lg 1 kohaselt on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult või

tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuli

hagejal arvestada võimalusega, et kostjad kas kasutavad menetluses ühist lepingulist esindajat või on

neil kummalgi oma lepinguline esindaja. Kolleegiumi arvates ei saa lepingulise esindaja kulude

hüvitamise korral üldistavalt eeldada, et kui mitmel kostjal (või ka hagejal) on menetluses olnud

ühine esindaja, siis tuleb Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärad jagada vastavalt nende

menetlusosaliste arvule. Kehtestatud piirmäärade suurus sõltub hagi hinnast. Kui hageja on esitanud

hagi mitme kostja vastu, siis peab ta arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu omad

kulud.

16. Kostja II tasus lisaks oma osale menetluskuludest ekspertiisitasu katteks kohtu kontole

4000 krooni. Kuna ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja kohtulahend selles osas on

jõustunud, tuleb hagejal hüvitada kostjale II see kulu tervikuna, kuna selle tasus kostja II üksinda.

Seega tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista ka kostja II tasutud ekspertiisitasu 255 eurot

65 senti.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel avaldajale tagastada

tasutud kautsjon.

18. Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

19. Harju Maakohtule 14. aprillil 2010 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses, soovis

kostja II ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 2 järgi

peab hageja kostjale II maksma käesoleva määrusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni

menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. Riigikohtu määrus jõustub selle avalikult

teatavakstegemise päeval (TsMS § 694 lg 2 ja § 695).

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu