3-1-1-95-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-11

Otsuse kuupäev

24. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Hannes Kiris ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Väärteoasi Kaspar Kure (Kurg) karistamises liiklusseaduse § 7436

lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 13. mai 2011. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-10-3764

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaspar Kure kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne Prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. oktoober 2011, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Kaspar Kure kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 13. mai 2011. a kohtuotsus Kaspar Kure karistamises liiklusseaduse

§ 7436 lg 2 p 3 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Prefektuuri 1. oktoobri 2010. a otsusega karistati Kaspar Kurge liiklusseaduse (LS) § 7436 lg

2 p 3 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut selle eest, et tema 7. augustil 2010 Kuressaares juhtis

mopeedi ilma kaitsekiivrita ja tema vere etanoolisisaldus oli 2,72 mg/g. Samuti juhtis ta pimedal ajal

mopeedi, millel ei põlenud ees nõutav valge tuli, mistõttu jäi mopeed nähtamatuks vastassuunas

liikuvale ning teeääres parkivast sõiduautost Honda Civic ümber põiganud sõiduauto Mazda Premacy

juhile V. O.-le. Selle rikkumise tõttu põrkasid mopeed ja sõiduauto kokku ning tekkis varaline kahju -

deformeerus sõiduauto vasakpoolne esimene nurk, tuli ja auto esiklaas. K. Kurg rikkus LE § 76 p 1, §

231 ja § 233 nõudeid.

2. K. Kurg esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtule, taotledes otsuse tühistamist

ja väärteomenetluse lõpetamist liiklusõnnetuse ja sellega kaasnenud varalise kahju põhjustamise osas.

Joobes juhtimise, kiivrita sõidu ja nõutava tule puudumise võttis menetlusalune isik omaks, kuid

leidis, et need liiklusnõuete rikkumised ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja selle tagajärjega.

Kaebuse kohaselt ei ole menetleja andnud õiguslikku hinnangut liiklusõnnetuses osalenud teise

sõidukijuhi käitumisele. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-

94-02 on selline hinnang nõutav. Liiklusõnnetuse põhjustas hoopis V. O., kes ei veendunud

ümberpõike (manöövri) ohutuses ja rikkus sellega LE § 91 nõudeid. Kohtuvälises menetluses

tuvastati algselt, et avariis osalenud autot juhtis M. P., kes hiljem osutus hoopis kaasreisijaks.

Sellepärast ei kontrollitudki sündmuskohal sõidukit tegelikult juhtinud V. O. joobeseisundit. Jääb

kahtlus, et menetlejad vormistasid väärteomaterjale erapoolikult, jättes liiklusõnnetuse olulised

asjaolud välja selgitamata. Seetõttu võib kahelda väärteomenetluse objektiivsuses tervikuna.

3. Pärnu Maakohtu 13. mai 2011. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata. Kohtu hinnangul põhjustas liiklusõnnetuse asjaolu, et K. Kure mopeedil ei põlenud ees

nõutav valge tuli. Kuna väljas oli pime, jäi mopeed nähtamatuks vastusõitvale ja ümberpõiget

sooritavale sõidukijuhile V. O.-le. K. Kurel tuvastatud joove soodustas aga liiklusõnnetuse toimumist

ja varalise kahju tekkimist veelgi. V. O. käitumises ei tuvastatud LE § 91 nõuete rikkumist. Kohus ei

nõustunud väitega, et kohtuväline menetleja on kogunud materjale erapoolikult. Kuigi kohtuväline

menetleja T. O. on V. O. onu, ei näinud ta vajadust end VTMS § 25 lg 1 p 1 alusel koheselt taandada.

T. O. selgitas kohtuistungil, et sündmuskohale jõudes tundis ta oma sugulase V. O. ära ega teinud

seetõttu seal ühtki menetlustoimingut. Sündmuskohal näis esialgu, et sõidukit juhtis M. P., mitte V. O.

Kohtuväline menetleja T. O. koostas küll ekspertiisimääruse K. Kure organismis alkoholisisalduse

määramiseks ja joobeseisundi tuvastamise saatekirja, kuid seda tehes ei ole ta teadlikult ega tahtlikult

rikkunud VTMS § 25 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust taanduda, kui menetlusalune isik on menetleja

lähedane. V. O. käitumises liiklusnõuete rikkumist ei ilmnenud ja seetõttu tema suhtes väärteo- ega

kriminaalmenetlust ei alustatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. K. Kure kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Samuti palub kaitsja õigusliku aluse tekkimisel hüvitada menetlusaluse isiku poolt valitud kaitsjale

makstud tasu. Tema põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Väärteoasja menetlemisel eirati VTMS § 25 lg 1 p 1 nõudeid, mille kohaselt on kohtuväline

menetleja kohustatud taanduma, kui ta on menetlusaluse isiku lähedane sugulane. Kuigi

sündmuskohal ei olnud koheselt selge, kes on sõiduki juht, oleks T. O. pidanud siiski taanduma, kui

sai aru, et tema vennapoeg oli liiklusõnnetuses osalenud sõidukis, kuna ta ei saanud välistada, et

tegemist oli sõiduki juhiga. Teise kohalviibinud politseiametniku R. R.-i ütlused selle kohta, et

kontrolliti kaasreisija (algselt arvatava juhi) M. P. joovet, on ümberlükatud tunnistajate V. O. ja M. P.

ütlustega. Kuigi T. O. roll väärteoasja menetlemisel piirdus joobeekspertiisi määramisega

menetlusalusele isikule, viitab politseiametnike käitumine sündmuskohal ja nende ütlused maakohtus

soovile õigustada nende tegematajätmisi (eeskätt V. O. veres alkoholisisalduse kontrollimata jätmist).

4.2 Väärteoasja menetlemisel ei ole antud õiguslikku hinnangut V. O. käitumisele, mis on hinnatav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samuti on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, kuna V.

O. suhtes ei kohaldatud sätet, mida oleks pidanud kohaldama (LE § 91 - manöövri ohutuses

veendumine enne selle alustamist). Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti ja puudulikult hinnanud

turvakaamera salvestust ja tunnistajate ütlusi sündmuskohal valitsenud tingimuste, s.o. nähtavuse

osas.

4.3 Kohtuistungil jäi kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde.

5. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab kohtuväline menetleja, et maakohus on tõendeid põhjalikult

analüüsides jõudnud õigesti seisukohale, et menetlusalune isik on väärteoprotokollis kirjeldatud teo

toime pannud. Nii kohtuvälise menetleja kui ka maakohtu otsuses on hinnatud teise liiklusõnnetuses

osalenud juhi käitumist ning tuvastatud, et puudub seos tema tegevuse ja saabunud kahjuliku

tagajärje vahel. Liiklusõnnetuse põhjustas eeskätt nõuetekohaste tulede puudumine K. Kure sõidukil,

mistõttu ei olnud ta V. O.-le manöövri sooritamisel nähtav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium märgib, et VTMS § 25 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud

taanduma, kui ta on menetlusaluse isiku lähedane. Tegemist on absoluutse taandumisalusega, mis ei

sõltu ametniku subjektiivsest arvamusest selle kohta, kas ta on võimeline väärteoasja erapooletult

menetlema. Seadusandja on õigustatult asunud seisukohale, et selles olukorras ei saa süüteomenetlus

olla või vähemalt näida erapooletu. Seejuures peab menetleja väärteoasja menetlemisest taanduma

alates hetkest, kui ta saab teadlikuks vastava asjaolu esinemisest. Kuna mitme osalisega

liiklusõnnetuses ei pruugi sündmuskohal sageli olla selge, kes on liiklusõnnetuse põhjustaja, tuleb

reeglina lähtuda sellest, et iga õnnetuse osaline võib olla isik, kelle suhtes tuleb läbi viia

väärteomenetlust (võimalik menetlusalune isik). Seetõttu peab olema välistatud olukord, kus

menetlust liiklusõnnetusega seotud väärteoasjas toimetab ametnik, kes on sündmuses osalenud isiku

lähedane VTMS § 25 lg 1 p 1 tähenduses.

7. Väärteoasjas on tuvastatud, et pärast sündmuskohale saabumist sai kohtuvälise menetleja ametnik

T. O. teada, et tema onupoeg V. O. oli liiklusõnnetuses osalenud sõidukis, kuigi nii T. O. kui ka teise

kohalviibinud ametniku ütluste kohaselt peeti sõiduki juhiks esialgselt M. P.-d. Sellele vaatamata ei

taandanud T. O. ennast väärteoasja menetlemisest ja koostas ekspertiisimääruse K. Kure organismis

alkoholisisalduse määramiseks ja joobeseisundi tuvastamise saatekirja ehk tegi väärteoasjas

menetlustoimingu. Eespool esitatud kaalutlustel asub kolleegium seisukohale, et T. O. pidi taanduma

selle liiklusõnnetusega seotud väärteoasja menetlemisest ja seda tegemata jättes rikkus ta VTMS § 25

lg 1 p-st 1 tulenevat taandumiskohustust.

8. Samas leiab kolleegium, et kirjeldatud rikkumine ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt on väärteomenetlust oluliselt rikutud, kui lahendi on

teinud ebaseaduslik (sealhulgas erapoolik) menetleja. Väärteoasjas otsuse teinud kohtuvälise

menetleja ametnik (Meelis Juhandi) ei olnud aga menetlusaluse isiku lähedane, mistõttu ei teki

kahtlust, et otsus oli erapooletu. Kohtumenetluses vaatas väärteoasja läbi maakohus ab ovo, hinnates

kõiki faktilisi asjaolusid ja andes neile õigusliku hinnangu. Seetõttu puudub alus arvata, et

kohtumenetlus ei olnud erapooletu ja seda pole väidetud ka kassatsioonis. T. O. määras tõepoolest

väärteoasjas ekspertiisi, kuid selle toimingu objektiivse iseloomu tõttu ei saanud see mõjutada

väärteoasja tulemust. Kolleegium leiab, et ainuüksi kirjeldatud toiming ei anna alust

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamiseks ka VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

9. Kaitsja hinnangul viitab väärteomenetluse erapoolikusele ka tõsiasi, et väärteoasja menetlemisel ei

ole välja selgitatud kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega antud õiguslikku hinnangut teise

sõidukijuhi käitumisele. Eelkõige ei ole kontrollitud V. O. joovet. Riigikohtu praktikast tuleneb

tõepoolest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-05, p 8 ja 14.

veebruari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-106-10, p 11), et liiklusõnnetusega seotud väärteoasja

arutamisel tuleb vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna, sh ka teiste liiklusõnnetuse osaliste käitumist,

mistõttu tuleb taunida V. O. joobe kontrollimata jätmist. Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka

välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad

liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul

võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine

korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära

mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku

vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste

õnnetuses osalejate vastutusest. Käesoleva väärteoasja raames tuleb seega otsustada, kas K. Kurg

vastutab vahetult talle väärteoprotokollis etteheidetud teo eest. Maakohtul puudus seaduslik alus võtta

käesoleva väärteoasja arutamise käigus seisukoht teise õnnetuses osalenud juhi V. O. käitumise

õiguspärasuse kohta, kuna viimasele ei ole vaadeldava liiklusõnnetuse põhjustamise eest

väärteoprotokolli koostatud. Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse aga väärteoasja ainult menetlusaluse

isiku suhtes ja väärteoprotokolli piirides.

10. Analüüsides põhjalikult kokkupõrke-eelset liiklusolukorda tuvastas maakohus, et K. Kurele

omistatud erinevatest liiklusnõuete rikkumistest oli kindlasti üks tegu, s.o sõiduteel liikumine

valgustamata sõidukiga, saabunud kahjuliku tagajärje (liiklusõnnetuse toimumine ja teisele sõidukile

varalise kahju tekkimine) suhtes põhjuslik - selle rikkumise äramõtlemisel ei oleks kokkupõrget

toimunud. Samuti realiseerus saabunud tagajärjes õiguslikult taunitav relevantne risk ehk oht, mida

kätkeb endas pimedal ajal sõiduteel ilma nõutava tuleta liikumine. Maakohus märkis seejuures, et

V. O.-le ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist manöövri sooritamisel, kuna ta võis

usalduspõhimõttest lähtudes arvestada sellega, et teised liiklejad käituvad vastutustundlikult ja nende

sõidukid on pimedal ajal nõuetekohaselt valgustatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega.

11. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kassatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kolleegium

märgib, et K. Kurele omistatav väärtegu on jätkuvalt karistatav ka pärast uue liiklusseaduse

jõustumist (LS § 259 lg 2 p 3). Juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Pärnu Maakohtu 13. mai 2011. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kooskõlas VTMS §-

ga 23 jäetakse rahuldamata ka kassaatori taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks.

Lea Kivi, Hannes Kiris, Priit Pikamäe