3-3-1-71-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-71-11

Määruse kuupäev

23. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

J. N. kaebus Tartu Vangla ametniku toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a määrus haldusasjas nr 3-

10-2396

Menetluse alus Riigikohtus

J. N. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada J. N. määruskaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a määrus haldusasjas nr 3-10-2396 ja saata

haldusasi Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav J. N. esitas 14. septembril 2010. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla ametniku Jaanus Suure toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebuse kohaselt seisnes vaidlustatud toiming selles, et 7. juulil 2010. a kella 14.30-15.00 ajal

tagasiteel spordisaalist rivis liikudes väidetavalt solvas valvur J. Suur teda, nimetades teda koeraks.

Sellega teda solvati ja alandati tema inimväärikust. Selle intsidendi tagajärjel tekkisid tal

tervisehäired - tõusis vererõhk ja tekkisid südame rütmihäired. Kaebuse esitamise põhjendatud huviks

on soov esitada tulevikus Tartu Vangla vastu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja märkis,

et ta esitas 7. juulil 2010. a Tartu Vangla direktorile kaebuse ja palus valvurit karistada. Direktor

vastas, et valvuriga vesteldi ja kontrollimisel ei leidnud kinnitust väljendi "koer" kasutamine või muul

alandaval viisil valvuri poolt antud korralduse andmine. J. N. esitas 29. juulil 2010. a kaebuse

Justiitsministeeriumile ja sealt vastati, et kontrollimisel ei leidnud kaebuses esitatud väited

tõendamist.

2. Tartu Vangla kirjalikus vastuses J. N. kaebusele asuti seisukohale, et valvuri poolt kinnipeetavale

seaduslike korralduste andmine rivis käimise ajal rivi hoidmiseks ei saa olla kaebaja jaoks solvav ja

inimväärikust alandav. Tõele ei vasta kaebaja väide, et valvur J. Suur nimetas kaebajat "koeraks".

Vastuses märgiti, et hoopis J. N. algatas valvuriga vaidluse seadusliku korralduse täitmise üle ja ütles,

et ega ta ei ole koer, et peab valvuri korraldusi täitma.

3. Tartu Halduskohtu 7. märtsi 2011. a otsusega jäeti J. N. kaebus rahuldamata ja menetluskulud

poolte enda kanda. Halduskohtu põhjendused olid järgmised:

1) halduskohus hindas asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis ning leidis, et ei ole

tõendatud vangla poolt kaebaja solvamine ja inimväärikuse alandamine;

2) kaebuse põhistamiseks esitas J. N. kinnipeetavate A. Rootsi, J. Laugali ja V. Golõševi kirjalikud

tunnistused, mille kohaselt nimetatud kinnipeetavad tõendavad kaebaja väidet, et valvur J. Suur

nimetas kaebajat koeraks, kui viimane andis kinnipeetavatele korraldusi rivis käimise ajal. Kaebaja

esitas kohtule ka vangla vastused tema ja kinnipeetava V. Golõševi poolt vanglale esitatud

selgitustaotlusele-märgukirjadele ning nendest vastustest selgub, et vangla ei ole tuvastanud, et valvur

oleks nimetanud kaebajat koeraks;

3) Tartu Vangla on esitanud vastuväidete põhistamiseks järgmised tõendid: valvur J. Suur kinnitab

4. augustil 2010. a antud selgituses, et ta andis spordisaalist kinnipeetavaid rivis saates

kinnipeetavatele korraldusi rivi hoidmiseks, kuid ei nimetanud kaebajat koeraks. Hoopis kaebaja ise

algatas valvuriga vaidluse korralduste täitmise suhtes ja ütles, et ega ta koer ei ole, et valvuri

korraldusi täita. Selgitustaotluse vastuse kohaselt on seda kinnitanud ka valvur A. Skutšas, kelle

selgituse kohaselt ei kasutanud J. Suur kinnipeetavate suhtes solvavaid või ebatsensuurseid

väljendeid;

4) kaebaja väiteid on kontrollinud ka Justiitsministeerium ja vanglate osakonna sisekontrolli talituse

juhataja vastuse kohaselt ei ole ministeeriumi kontrolli käigus kaebaja väited leidnud kinnitust;

5) J. N. taotles, et kohus nõuaks kaebuse tõendamiseks vanglalt välja meditsiinilised andmed kaebaja

tervisliku seisundi kohta. Meditsiinilise õiendiga J. N. tervisliku seisundi kohta on tõendatud, et

9. juulil 2010. a on psühhiaater diagnoosinud kaebajal kohanemishäire segatüüpi reaktsiooniga,

alkoholi kuritarvitamine;

6) võttes arvesse, et kaebajal tuvastati kohanemishäire, mille tõttu ta vajas rahustit, siis loeb kohus

usaldusväärsemateks Tartu Vangla poolt esitatud tõendid, mille kohaselt valvur ei ole kasutanud

kaebaja suhtes solvavaid väljendeid, vaid kaebaja enda tervislik seisund tingis selle, et valvuri

seaduslikud korraldused tundusid talle ülekohtustena;

7) kui sõna "koer" kaebaja ja vanglaametniku vahelises diskussioonis üldse kasutati, siis kohus peab

tõenäolisemaks vangla poolt tõendatut, et kaebaja ütles ise valvurile, et ega ta koer ei ole, et valvuri

korraldusi täita;

8) kohtu arvates ei ole tõenäoline, et valvur oleks sellist väljendit kaebaja suhtes omaalgatuslikult

kasutanud 40-50 kinnipeetava kuuldes, sest valvurile pidi olema selge, et kinnipeetavad tunnetavad

ennast sellise väljendi kasutamisest solvatuna ja vaidlustavad valvuri sõnakasutuse;

9) ka vanglate sisekontrolli talitusel ei ole mingit huvitatust valvuri kaitsmiseks, mille tõttu tõendab

ka see tõend kaebuse alusetust.

4. J. N. esitas 30. märtsil 2011. a Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu

Halduskohtu otsuse tühistada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt soovis J. N. saada teada tõde, mis on tema arvates olulisem kahju

hüvitamisest. Talle jääb arusaamatuks, miks luges halduskohus Tartu Vangla valvuri seletuse

usaldusväärsemaks tema omast. Tartu Halduskohtu istungil tegi ta kohtule ettepaneku, et kui tema

poolt esitatud tunnistajad ei meeldi vanglale, siis on võimalik võtta teised tunnistajad kinnipeetavate

hulgast, kes oleksid vangla arvates usaldusväärsemad ja lisaks tuleks vaadata ka vangla

videosalvestust. Tartu Halduskohus vastas istungil tema ettepaneku peale, et kõlbavad ka tema poolt

esitatud tunnistajad. Vangla valvurid teavad, et kinnipeetavate sõnu ei peeta usaldusväärseteks ja

seetõttu käituvadki selliselt. Seepärast ei olegi kinnipeetaval võimalik tõestada, et ta ei ole süüdi.

Tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus valvuri sõnu usaldatakse rohkem. Tema oli pärast seda

intsidenti endast väljas ja tal oli paha olla.

Koos apellatsioonkaebusega esitas J. N. ringkonnakohtule ka taotluse tema vabastamiseks riigilõivu

tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel, sest tal ei ole vanglas tööd ja tal ei ole ka muid

sissetulekuid. Tartu Vangla isikukonto väljavõtte kohaselt oli J. N. kontol apellatsioonkaebuse

esitamise aja seisuga vabaks kasutamiseks raha 0,03 eurot.

5. Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2011. a määrusega jäeti J. N. taotlus apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja apellatsioonkaebus tagastati HKMS

§ 33 lg 3 p 3 alusel, kuna apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Ringkonnakohtu põhjendused

olid järgmised:

1) riigilõivu seaduse § 56 lg 13 järgi tuleks tasuda riigilõivu 15,97 eurot. Tõendatud on, et J. N.l ei ole

võimalik apellatsioonkaebuse esitamisel seda summat tasuda. J. N. on maksejõuetu, kuid ainuüksi

maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Riigilõivu tasumisest võib

jätta vabastamata maksejõuetu isiku juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa

pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (Riigikohtu 23. septembri 2010. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8);

2) tervisekahjustuse või inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõude esitamist saab pidada

olulise õiguse kaitsmiseks;

3) asja materjalidega ei ole tõendatud, et 7. juulil 2010 oleks valvur J. Suur 40-50 kaasvangi kuuldes

J. N.-i solvanud, öeldes talle "koer", ning halduskohus on põhjendatult arvestanud vangla valvuri

seletusi toimunu kohta;

4) halduskohus jättis kaebaja poolt välja pakutud tunnistajate kirjalikud ütlused põhjendatult

arvestamata kui ebausaldusväärsed. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla õigesti juhtinud

kohtu tähelepanu sellele, et halduskohtule esitatud kaebust ei kirjutanud J. N. ise, vaid käekirja

võrdluse järgi tegi seda tema kambrikaaslane A. Roots, kes on ka J. N. poolt esitatud tunnistaja, kes

oma tunnistuses toetab J. N. kaebuses esitatud seisukohta väidetavalt 7. juulil 2010. a toimunu kohta.

Seega ei saa kaebaja poolt tunnistajatena väljapakutud kaaskinnipeetavate kirjalikke tunnistusi lugeda

usaldusväärseteks tõenditeks;

5) kaebaja väidet, et 7. juulil 2010. a intsidendi tõttu tekkisid tal ka tervisehäired, ei tõenda vangla

poolt edastatud meditsiinilise õiendi sisu ega ka vangla meditsiiniosakonna juhataja vastus J. N.

10. veebruari 2011. a märgukirjale. 7. juulil 2010. a tehtud kandest ei nähtu, et J. N.-l oleks

objektiivselt esinenud tema poolt väidetud vererõhutõusu ja südamehäireid. Meditsiinilise õiendi

sissekande järgi olid 7. juulil 2010. a J. N. vererõhk ja ka südame löögisagedus normis. 2. märtsi

2011. a vastuse kohaselt on J. N. antidepressante saanud juba alates 15. märtsist 2010 ning see ravi ei

ole olnud seotud 7. juulil 2010 väidetavalt toimunud intsidendiga. 9. juulil 2010 diagnoositi kaebajal

kohanemishäire. Närvilisust ja maovalusid on kaebaja samuti kurtnud juba alates 2008. a märtsist;

6) seega ei ole asja materjalidega tõendatud, et 7. juulil 2010 oleks kaebaja poolt väidetud intsident

valvuriga toimunud selliselt, nagu seda kirjeldab kaebaja. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et

kaebajale oleks tekkinud sellist varalist või mittevaralist kahju, mis kuuluks RVastS § 9 lg 1 alusel

hüvitamisele. Eeltoodust tulenevalt oleks seega ka kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu ja

toimingu õigusvastasuse tuvastamisega ei saavutaks kaebaja oma eesmärki;

7) kuna apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, siis

on tegemist ilmselgelt perspektiivitu apellatsioonkaebusega ja see jääks rahuldamata. Seetõttu tuleb

jätta J. N. taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

Apellatsioonkaebus kuulub tagastamisele HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel. Ringkonnakohus tagastab koos

apellatsioonkaebusega ka apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. J. N. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles ta palub Tartu Ringkonnakohtu määruse tühistada

ja vaadata tema kaebus läbi sisuliselt. Ta palub vabastada end riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna tema majanduslik seis ei võimalda riigilõivu tasuda. J. N.

märgib, et ta ei ole nõus sellega, et Tartu Halduskohus pidas tema esitatud tunnistajaid

ebausaldusväärseteks, aga Tartu Vangla tõendeid usaldusväärseteks. Ta märgib, et lisaks tema poolt

esitatud tunnistajatele on võimalik tõendina kasutada ka Tartu Vangla turvakaamera videosalvestust.

Ta on jätkuvalt seisukohal, et nimetatud intsidendi ajal teda solvati ja tema inimväärikust alandati,

millest tekkisid tal tervisehäired. Kaebuse esitamise põhjendatud huviks on esitada tulevikus Tartu

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. J. N. esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu

otsuse põhjusel, et halduskohus luges tema esitatud tõendid mitteusaldusväärseteks ja

usaldusväärsemateks Tartu Vangla tõendid. Ühtlasi palus J. N. vabastada ta riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna tema majanduslik seisund ei võimalda tal tasuda riigilõivu.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et J. N. majanduslik seisund ei võimaldanud tal tasuda

apellatsioonkaebuse esitamisel vajalikku riigilõivu 15,97 eurot.

8. Riigikohtu praktika kohaselt võib riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse jätta rahuldamata ka

siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui

kaebus on perspektiivitu (vt näiteks Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-20-10, p 15).

9. Tartu Ringkonnakohus leidis määruses, millega ta jättis J. N. taotluse apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata, et J. N. esitatud kaebus on perspektiivitu

ja ka apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus tugines seejuures

halduskohtus esitatud tõenditele ja halduskohtu otsuses toodud põhjendustele, leides, et J. N. esitatud

tõendid ei ole usaldusväärsed ning piisavad halduskohtu otsuse muutmiseks. Sellest tulenevalt leidis

ringkonnakohus, et J. N. tulevikus esitatav kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ja ka

apellatsioonkaebus tervikuna on seetõttu ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohtu hinnangul on J.

N. kaebuse perspektiivitus tingitud sellest, et halduskohtule esitatud asja materjalidega ei ole leidnud

tõendamist asjaolu, et Tartu Vangla valvur oleks kinnipeetav J. N.-i solvanud ja tema inimväärikust

alandanud.

10. Kolleegiumi arvates ei nähtu Tartu Ringkonnakohtu määruses esitatud hinnangust, et J. N.

apellatsioonkaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleva asja lahendamisel omab otsustavat

tähtsust asjaolu, kas vastab tõele J. N. väide, et Tartu Vangla valvur on teda 7. juulil 2010. a toimunud

intsidendi ajal solvanud ja alandanud tema väärikust, nimetades teda koeraks.

11. Kolleegium juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et Tartu Ringkonnakohus võttis käesoleva asja

lahendamisel oluliste tõendite osas seisukoha määruses, millega ta jättis J. N. riigilõivu tasumisest

vabastamata.

Kolleegium on seisukohal, et asjas, milles kinnipeetav väidab, et vanglaametnik teda solvas ning

alandas väärikust, mille tagajärjel tekkisid tervisehäired, ja kus on kinnipeetava ja vangla

vasturääkivad tõendid, ei saa tõendeid hinnata kohtumääruses, millega lahendatakse riigilõivust

vabastamise küsimust.

Kolleegium märgib, et kuna käesoleva juhtumi puhul lasub tõendamiskoormus kaebajal, siis oleks

pidanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel hindama ka kaebaja etteheiteid

täiendavate tõendite kogumata jätmise kohta halduskohtu poolt. J. N. apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohad võivad olla küll vaieldavad, kuid sellistest vaieldavatest seisukohtadest ei saa

ringkonnakohus teha antud menetlusstaadiumis veel järeldust, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt

perspektiivitu. Mõistete "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" tähendust ja kasutamist on

kolleegium selgitanud haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (määruse p-d 10-12 ja 14-15) ning haldusasjas nr 3-

3-1-11-11 (määruse p-d 7, 11-12 ja 15-16).

Kolleegium selgitas haldusasja nr 3-3-1-11-11 punktis 11, et "riigilõivust vabastamise taotluse

lahendamisel ei tohi aga välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, see piiraks isikute

kaebeõigust ülemääraselt". Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhtumil antud

menetlusstaadiumis on ringkonnakohus piiranud J. N. kaebeõigust ülemääraselt. J. N.

apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata sisuliselt.

12. Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium J. N. määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni

2011. a määrus haldusasjas nr 3-10-2396 tuleb tühistada ja saata käesolev haldusasi Tartu

Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann