3-2-1-115-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-115-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Stabimer-Marketing hagi Aktsiaseltsi Saku Maja

vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a kohtuotsus

tsiviilasjas nr 2-09-49894

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Saku Maja kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

21 031 krooni 60 senti (1344 eurot 16 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Stabimer-Marketing (registrikood 10044286)

Kostja Aktsiaselts Saku Maja (registrikood 10344321), esindaja

vandeadvokaat Mati Maksing

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-49894

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Arvata Aktsiaseltsi Saku Maja kassatsioonkaebuselt 1. juunil 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Stabimer-Marketing (hageja) esitas 2. oktoobril 2009 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi

Saku Maja (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista pooltevahelisest lepingust tuleneva

võlgnevuse 19 700 krooni, viivise 1331 krooni 60 senti (seisuga 2. oktoober 2009) ja

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras viivise alates 3. oktoobrist 2009 kuni põhinõude

täitmiseni.

Pooled sõlmisid 29. juulil 2008 lepingu, mille kohaselt tegi hageja Sakus Teaduse 8 asuva elamu

fassaaditööd. Lepingu järgi oli tööde maksumuseks 1 532 560 krooni 40 senti. Kostja tasus hageja

tehtud tööde eest osaliselt. 1. detsembril 2008 võttis kostja tehtud tööd üleandmise-vastuvõtmise

aktiga vastu. 2. märtsil 2009 esitas hageja kostjale arve tööde ülejäänud maksumuse 110 000 krooni

tasumiseks. Kostja tasus sellest 90 300 krooni. Seega võlgneb kostja hagejale tehtud tööde eest

19 700 krooni ja viivise. Hageja leiab, et viidatud leping on sõlmitud elamu korteriomanike kasuks,

kostja on lepingu pooleks ja kohustub hagejale tasuma lepingujärgse võlgnevuse.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja on esitanud nõude vale isiku vastu. Lepingu poolteks

on hageja ja korteriomanikud. Kostja tegutses lepingut sõlmides korteriomanike esindajana ning talle

ei saanud tuleneda sellest lepingust kohustusi. Samuti ei täitnud hageja oma lepingujärgseid kohustusi

nõuetekohaselt. Hageja tegi töö puudustega, kahjustas seejuures kolmandate isikute vara ning oli

tööde tegemisega olulises viivituses. Kostja esitas seetõttu elamu korteriomanike nimel hinna

alandamise avalduse ja alandas lepingu hinda 19 700 krooni võrra.

3. Harju Maakohus menetles hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi

lihtsustatud korras (lihtmenetluses) ja jättis 5. novembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata.

Kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 1 ei andnud maakohus otsuses luba selle edasikaebamiseks ning jättis

otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Maakohus leidis, et olemasolevate tõendite põhjal

otsustades on hageja esitanud kostja vastu põhjendamatu nõude. Tegemist ei ole kohase kostjaga.

Maakohus selgitas, et kohus täiendab otsust kirjeldava ja põhjendava osaga, kui menetlusosaline

teatab 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest maakohtule soovist esitada otsuse peale

apellatsioonkaebus. Maakohus märkis, et täiendav otsus on täiendatava otsuse osa.

4. Hageja teatas 10. novembril 2010 maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus.

5. Harju Maakohus tegi 6. detsembril 2010 põhjendustega otsuse.

Maakohtu arvates ei saa hageja nõuet rahuldada põhjusel, et hageja ja kostja vahel ei ole esitatud

asjaoludel võlasuhet tekkinud. VÕS § 8 lg-te 1 ja 2 ning § 635 lg 1 kohaselt saab lepingust tulenevaid

nõudeid esitada teise lepingupoole vastu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 kohaselt

võib isik tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja

tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Hageja nõude aluseks

oleva lepingu (töövõtulepingu) tekstist tuleneb üheselt, et selle teiseks pooleks on elamu

korteriomanikud, keda korteriomanike koosoleku otsuse alusel esindab kostja (juhatuse liikme

isikus). Ka töövõtulepingu olemusest või eesmärgist ei saa järeldada kostja soovi sõlmida

vaidlusalust töövõtulepingut enda nimel. Kostjal ei olnud ja pole sisulist majanduslikku huvi hagejalt

tööde tellimiseks ja selle eest tasumiseks. Selline huvi on eelduslikult elamus elavate korteriomandite

omanikel. Ka korteriomandiseaduse (KOS) § 21 lg 2 järgi on valitsejal õigus teha samas sättes

loetletud tehinguid ja toiminguid korteriomanike nimel, seega mitte enda nimel. Järeldust, et kostjat

ei saa pidada vaidlusaluse lepingu pooleks, ei muuda ka asjaolu, et lepingu alusel tehtud tööde eest on

hagejale (seni) tasunud kostja. Seda on kostja eelduslikult teinud elamu korteriomanike ühise raha

arvel. Ka muud andmed lepingu täitmise käigu kohta ei võimalda teha järeldust, et kostja oleks hiljem

käitunud lepingu poolena või andnud üheselt mõista, et vastutab esindatavate korteriomanike

kohustuste eest. Lepingu näol ei ole tegemist kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga VÕS § 80

lg 1 järgi. See eeldaks kostja kui väidetava lepingupoole soovi teha kulutusi enda arvel kolmanda

isiku kasuks, kuid sellist kostja eesmärki ei ole tuvastatud.

Kuivõrd hageja põhinõue jääb rahuldamata, ei tule rahuldada ka viivisenõuet. Samuti ei ole vaja

analüüsida hageja väiteid ja esitatud tõendeid nõude olemasolu ja selle suuruse kohta ega muid

vastuväiteid, mida kostja on esitanud hageja nõuetele. Maakohus märkis, et praeguse lahendi

resolutsioon ega selles tuvastatud asjaolud ei ole õiguslikult siduvad elamu korteriomanikele, kes ei

ole asjas menetlusosalisteks (TsMS § 214 lg 3 ja § 457 lg 1).

6. Hageja esitas maakohtu 6. detsembri 2010. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. aprilli 2011. a otsusega maakohtu 6. detsembri 2010. a

otsuse ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 436 lg-t 1, kui jättis hagi

rahuldamata ainuüksi põhjendusel, et kostja ei ole selle lepingu pooleks. Asjas esitatud tõendid

selliseks järelduseks alust ei anna. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune leping on töövõtuleping.

VÕS § 635 lg 1 kohaselt on töövõtulepingu poolteks töövõtja ja tellija. Lepingu sissejuhatuses on

tellija kohta esitatud vastuolulisi andmeid. Selles on märgitud kostja nii tellijaks kui ka tellija

esindajaks, samuti on märgitud, et kostja esindab korteriomanikke üldkoosoleku otsuse alusel.

Lepingu lõpuosas on seevastu tellija andmetena märgitud üksnes kostja andmed ning kostja on

lepingule tellijana ka alla kirjutanud. Ka on kostjat ühemõtteliselt nimetatud tellijaks lepingu

lisades 1 ja 2, millele kostja on samuti tellijana alla kirjutanud. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu,

millisest lepinguteksti osast järeldas maakohus, nagu tuleneks sellest üheselt, et tellijaks on elamus

asuvate korteriomandite omanikud. Samuti ei nähtu otsusest, miks on maakohus lepingu vastuolulise

sõnastuse korral eelistanud pidada kostjat korteriomanike esindajaks, mitte tellijaks.

Maakohtul tuli lepingut, sh selle poolte osas, VÕS § 29 järgi tõlgendada. Maakohtul tuli tuvastada,

millisest ühisest tahtest lepingupooli puudutavas osas lepingu sõlminud pooled lähtusid (viidatud

sätte lg 1). Kui seda ei saa kindlaks teha, tuleb tuvastada, kes pidi hagejaga sarnasele mõistlikule

isikule samadel asjaoludel tehingu teise poolena olema äratuntav (viidatud sätte lg 4). Maakohus ei

ole põhjendanud, miks ei ole VÕS § 29 lg 5 p-s 3 sätestatut arvestades tähtsust sellel, et seni on

hagejale lepingu järgi tasu maksnud kostja. Viidatud sätte järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada

ka lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Samas, kui kostja maksis hagejale tasu lepingust

tuleneva tellija kohustuse täitmiseks, siis ei ole nendevahelise õigussuhte seisukohalt tähtsust sellel,

kas ta täitis oma lepingulise kohustuse omaenda või kelleltki teiselt saadud (nt laenatud, selleks

otstarbeks teise lepingulise suhte alusel kogutud vms) vahendite arvel.

Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, nagu ei oleks kostjal olnud hagejalt tööde tellimiseks ja nende

eest tasumiseks sisulist majanduslikku huvi. Hageja väitel on kostja elamu valitseja, ka kostja on seda

vastuses hagiavaldusele kinnitanud. Valitseja ülesanded on sätestatud KOS § 21 lg-s 1 ning nende

ülesannete täitmiseks on valitsejal KOS § 21 lg-s 2 märgitud õigused. Elamute valitsemine on kostja

majandustegevus ning tema majandusliku huvi puudumist ei saa eeldada. Korteriomanike ja valitseja

vahel võib olla käsundussuhe (VÕS § 619 lg 1). Sõltuvalt poolte kokkuleppest võib nendevaheline

leping vastata ka komisjonilepingu (VÕS § 692) tunnustele, mil valitseja kui komisjonär sõlmib

kolmanda isikuna lepingu enda nimel. Kostja ja valitsetava elamu korteriomanike vahelist õigussuhet

ei ole maakohus otsuses käsitlenud. Kuigi see õigussuhe ei saa iseenesest mõjutada valitseja ja

töövõtja vahelist õigussuhet (kui selline suhe on olemas), võib sel siiski olla tulenevalt VÕS § 29 lg 5

p-st 4 tähtsus vaidlusaluse lepingu tõlgendamise seisukohalt.

Maakohus leidis õigesti, et TsÜS § 115 lg 1 võimaldab isikul teha tehingu esindaja vahendusel ning

et selline tehing toob kaasa õigused ja kohustused esindatavale. Otsuses ei ole aga tuvastatud

asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja sõlmis lepingu korteriomanike nimel, kes oleksid

andnud talle selleks volituse. Ka ei ole kohtule esitatud sellekohast korteriomanike otsust. Selliselt ei

põhine maakohtu järeldus faktilistel asjaoludel ega esitatud tõenditel.

Kostja on käitunud kohtumenetluses ka vastuoluliselt. Nii on kostja väitnud, et ta ei ole lepingupool,

vastuses hagile on ta aga muu hulgas esitanud hinna alandamise avalduse. Kosta märkis, et teeb seda

korteriomanike nimel. Korteriomanikud ei ole aga kohtumenetluse osalised ning vastust hagile ja

hinna alandamise avaldust ei ole võimalik nende nimel esitada. Ka volitust, mis võimaldaks kostjal

korteriomanike nimel sellist õigussuhet kujundavat avaldust teha, ei ole esitatud.

Ringkonnakohus ei saa asja uue otsusega sisuliselt lahendada, sest asjaolude maht, mis tuleks

menetluses tuvastada, piiraks kassatsioonimenetluse eripära arvestades õigustamatult poolte õigust

otsuse peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise kohta edasi kaevata. Maakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel tuvastada, kes on vaidlusaluse lepingu järgi tellijaks. Kui kohus leiab, et tellijaks

on kostja, tuleb poolte väiteid käsitledes ja esitatud tõendeid hinnates sisuliselt lahendada vaidlus tasu

nõude üle.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu 5. novembri 2010. a otsus (mida maakohus täiendas 6. detsembri 2010. a täiendava

otsusega).

Ringkonnakohtu tuvastatu ei ole kooskõlas TsMS § 637 lg-s 21 lihtmenetlusele sätestatud piiridega.

TsMS § 405 lg 1 annab maakohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse lihtmenetluse kujundamisel,

millesse kõrgema astme kohus ei tohiks sekkuda.

Ringkonnakohus käsitles ekslikult maakohtu 5. novembri 2010. a ja 6. detsembri 2010. a otsuse ehk

täiendatava ja täiendava otsuse vahekorda. Hageja vaidlustas täiendava otsuse, kuigi TsMS § 448 lg 5

järgi tulnuks vaidlustada mõlemad otsused või vähemalt täiendatav otsus. Täiendava otsuse

tühistamine ei mõjuta täiendatava otsuse kehtivust. Ringkonnakohus käsitles ebaõigesti hageja

taotlust tühistada täiendav otsus, sest sellega ei ole võimalik mõjutada täiendatava otsuse jõustumist.

Sellekohase väite kostja vastuses apellatsioonkaebusele jättis ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5

esimest lauset rikkudes tähelepanuta.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-d 1 ja 2, kui hindas tõendeid valesti (tegi selgelt ja üheselt

mõistetavast tõendist vale ja ebaloogilise järelduse). Nii nähtub töövõtulepingu preambulist üheselt,

et kostja on ühe poole esindaja, mitte aga lepingu pool. Ekslik on ka etteheide maakohtule, et

hagejale lepingu sõlmimiseks antud volituse osas ei põhine kohtuotsuse järeldus faktilistel asjaoludel

ega esitatud tõenditel. Kumbki pooltest ei ole vaidlustanud seda, et kostjal oli volitus korteriomanike

nimel lepingut sõlmida.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 29 lg 5 p 3, kui leidis, et kui esindaja täidab esindatava

lepingust tuleneva kohustuse esindatava kulul, siis saab järeldada, et esindaja on lepingu pool. Selline

tõlgendus on esindajale ebamõistlikult koormav. Asjas tuli kohaldada ka KOS-i sätteid, sest kostja

tegutses korteriomanike esindajana kui valitseja. KOS § 21 lg 2 p 1 järgi tuleb üldjuhul eeldada, et

valitseja teeb tehingu korteriomanike, mitte enda nimel. Riigikohus on selgitanud, et korteriomanike

ühiste asjadega seotud nõuded tuleb esitada korteriomanike, mitte aga valitseja vastu. Selle kostja

väite jättis ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 esimest lauset rikkudes tähelepanuta.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele hageja kaebust ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning

kassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Maakohus jättis TsMS § 444 lg-st 1 ja § 448 lg-st 41 juhindudes lihtmenetluses 5. novembri

2010. a otsusega (täiendatav otsus) hageja nõude kostja vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

rahuldamata ja täiendas 6. detsembri 2010. a otsusega (täiendav otsus) varasemat otsust kirjeldava ja

põhjendava osaga. Hageja esitas maakohtu täiendava otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohus võttis hageja

apellatsioonkaebuse menetlusse ja tühistas vaidlustatud otsusega maakohtu täiendava otsuse ning

saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele lihtmenetlusele sätestatud piiride kohta märgib

kolleegium, et ringkonnakohtule ei saa ette heita kaebuse menetlemist. Kui ringkonnakohus on teinud

diskretsiooniotsuse kaebuse menetlusse võtmise kohta, tuleb see sisuliselt lahendata,

st ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas,

mille peale on edasi kaevatud.

13. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus käsitles valesti täiendava

ja täiendatava otsuse vahekorda. Selliste otsuste tähenduse ja vahekorra sätestab TsMS § 448 lg 5.

Viidatud sätte järgi on täiendav otsus täiendatava otsuse osa. Täiendavat otsust võib vaidlustada nagu

muud otsust. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat

otsust. Eeltoodust järeldub, et täiendav otsus ja täiendatav otsus on käsitatavad ühtse tervikuna.

Praeguses asjas vaidlustas hageja täiendava otsuse, mis on täiendatava otsuse osa. Seega saab

eeldada, et hageja on vaidlustanud ka täiendatava otsuse. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas hageja

apellatsioonkaebuse alusel täiendava otsuse, on tühistatud ka täiendatav otsus, ning kostja leiab

kassatsioonkaebuses vääralt, et täiendava otsuse tühistamine ei mõjuta täiendatava otsuse kehtivust.

Põhjendusteta ja põhjendustega otsus on sisuliselt sama otsus ja kaebemenetlus ei saa neid lahutada.

14. Ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust sätestavaid

norme (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ning § 654 lg-d 4 ja 5) ning on selgitanud, miks maakohtu otsus

ei ole menetlusõiguse normidega kooskõlas. Ringkonnakohus osutas põhjendatult, et maakohtu

järeldus selle kohta, nagu oleks lepingus tellija andmed üheselt arusaadavad, ei ole esitatud

tõenditega kooskõlas, ning arvestades vaidlusaluse lepingu vastuolulist sõnastust, ei ole maakohus

selgitanud ka oma eelistust lugeda kostjat korteriomanike esindajaks. Nii nähtub kohtule esitatud

lepingust ja selle lisadest, et tellija ja töövõtja kui lepingu poolte kohta märgitud andmed on esitatud

neis dokumentides erinevalt ja vastuoluliselt. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka kostja

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus tegi selgelt ja üheselt mõistetavast tõendist vale ja

ebaloogilise järelduse. Ka on ekslik kostja kassatsioonkaebuse väide, et kumbki pooltest pole

vaidlustanud kostja volitust korteriomanike nimel lepingu sõlmimiseks. Hageja esitas oma nõude

kostja vastu, leides, et kostja tegutses tellijana enda nimel. Kostja esitas vastuväite, et ta tegutses

lepingut sõlmides korteriomanike esindajana, st hagejal on nõue korteriomanike, mitte kostja vastu.

15. Ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti materiaalõiguse norme. Kuivõrd vaidlusaluse lepingu sisu

on lepingupoolte kindlaksmääramise osas ebaselge, viitas ringkonnakohus põhjendatult

lepingudokumentide tõlgendamise vajadusele kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega

(sh viidatud sätte lg 5 p-dega 3 ja 4). Lepingu tõlgendamine võimaldab kujundada seisukoha, kas

kostja sõlmis vaidlusaluse lepingu enda või korteriomanike nimel, ning kes on sellest tulenevalt

lepingu järgi tellijaks. Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et ringkonnakohtu järeldus, nagu

võiks kostja lepingus osaleda vaid enda nimel, ei ole kooskõlas KOS §-s 21 sätestatuga. KOS § 21

lg 1 järgi on valitseja õigustatud ja kohustatud rakendama kaasomandi eseme tavapäraseks

valitsemiseks ja korrashoiuks, sealhulgas remondiks, vajalikke abinõusid (p 2), samuti valitsema

korteriomanike ühiseid rahalisi vahendeid (p 4). KOS § 21 lg 2 kehtestab loetelu toimingutest, mida

valitsejal on õigus teha korteriomanike nimel, muu hulgas on valitsejal õigus korteriomanike ühiste

asjade puhul nõuda sisse ja rahuldada nõudeid ning teha volituse piires tehinguid (p 1). Viimati

nimetatud säte kehtestab valitsejale korteriomanike nimel tegutsemise õiguse, kuid ei välista

võimalust sõlmida lepingud oma nimel. Ringkonnakohus märkis õigesti, et viidatud sätetest ei tulene

eeldust, nagu puuduks kostjal kui elamu valitsejal majanduslik huvi hagejalt tööde tellimiseks ja

nende eest tasumiseks. Samuti osutas ringkonnakohus põhjendatult, et lepingu tõlgendamise

seisukohalt on lisaks oluline uurida ka valitseja ja korteriomanike vahelist õigussuhet, viidates

võimalusele, et valitseja ja korteriomanikud on sõlminud käsunduslepingu või komisjonilepingu.

KOS § 21 ei piira valitseja õigust sõlmida lepinguid oma nimel.

16. Kuivõrd ringkonnakohus saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ning Riigikohus jätab

ringkonnakohtu otsuse muutmata, otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 162 lg 1 järgi

menetluskulude jaotus maakohtus.

17. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik