3-2-1-98-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-98-11

Määruse kuupäev

Tartu, 23. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Villu Kõve

Kohtuasi

A. P avaldus A. P-le, A. P-le, V. P-le ja I. P-le eestkostja

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-33809

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja A. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andres Aavik

Puudutatud isikud (lapsed) A. P (isikukood xxxxxxxxxxx), A. P

(isikukood xxxxxxxxxxx), V. P (isikukood xxxxxxxxxxx) ja I. P

(isikukood xxxxxxxxxxx), määratud esindaja vandeadvokaat

Andres Lusmägi

Puudutatud isik I. P (isikukood xxxxxxxxxxx)

Tallinna linn (Põhja Tallinna Valitsuse kaudu), esindaja Marika

Talli

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. jaanuari 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli

2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-33809 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada I. P-le A. P määruskaebuselt 9. mail 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P (avaldaja) esitas 13. juulil 2010 Harju Maakohtule avalduse, milles palus seada oma alaealiste

õdede ja vendade, A. P (puudutatud isik I, laps), A. P (puudutatud isik II, laps), V. P (puudutatud

isik III, laps) ja I. P (puudutatud isik IV, laps) üle eestkoste ning määrata end oma õdede ja vendade

eestkostjaks, sh esialgse õiguskaitse korras. Alternatiivselt palus avaldaja määrata eestkostjaks ka I. P

(puudutatud isik V).

Avalduse kohaselt on laste isalt laste suhtes vanema õigused ära võetud. Laste ema suri 4. aprillil

2010. Lapsed on jäänud vanemliku hoolitsuseta. Avaldaja on 18-aastane, õpib gümnaasiumi

12. klassis. Laste ema pika raske haiguse ajal aitas avaldaja kui vanim tütar ema majapidamistöödes

ja hoolitses laste eest, mistõttu on tal piisavalt kogemusi ja oskusi korraldada perekonna igapäevaelu.

Perekonda on toetanud ja toetab nii vaimselt kui ka rahaliselt Tallinna Püha piiskop Nikolause Kopli

Koguduse ülempreester I. P. Pärast ema surma pöördus avaldaja korduvalt Põhja-Tallinna

sotsiaalhoolekande osakonna poole ja esitas avalduse enda eestkostjaks määramiseks, kuid kahe kuu

jooksul ei tundnud ükski sotsiaaltöötaja olukorra vastu huvi. Lõpuks lubas Põhja-Tallinna lastekaitse

talituse vanemspetsialist Maarika Talli tulla lastele külla 3. juunil 2010 kell 16.00, et tutvuda

olukorraga ja kujundada arvamus eestkoste küsimuses. Lastekaitsespetsialist tuli tegelikult sooviga

lapsed kohe kodust ära viia. Lapsed viidi ettehoiatamata turvakodusse ja ähvardati kaasata laste

äraviimiseks politsei, kui lapsed vabatahtlikult ei lähe. Samuti keelati ootamatult lastel puudutatud

isikuga V suhelda ning suvelaagris osaleda.

Laste ema ei soovinud, et laste eestkostjateks saavad lapse isa sugulased. Tema sooviks oli, et laste

eestkostjaks oleks tema vanem tütar (avaldaja) või puudutatud isik V, keda lapsed usaldavad, kuna ta

on lastele tuttav ja vaimselt lähedane inimene.

Avaldajale teadaolevalt on laste isapoolne onu esitanud eestkosteasutusele avalduse enda eestkostjaks

määramiseks, kuid onu ei ole senini tundud kordagi laste vastu huvi. Samuti kaalub laste emapoolne

tädi, kes elab Hispaanias, võimalust lasta määrata end kahe vanema lapse eestkostjaks, kuid ka tema

eestkostjaks määramine ei ole laste huvides, sest lapsi ei tohiks eraldada ja laste harjumuspärast

elukeskkonda ei tohiks radikaalselt muuta.

Avaldaja on täisealine isik, kes on harjunud oma õdede ja vendade eest hoolitsema, ning selle kahe

kuu jooksul, mil ta üksi nende eest hoolitses, näitas ta, et on võimeline tagama lastele õppimiseks ja

arenguks turvalise elukeskkonna, oskab kasutada tema käsutuses olevat raha ja korraldada

majapidamist. Puudutatud isik V on lastele tuttav lähedane isik, kes on pidevalt osutanud perekonnale

abi ning on nõus tegema seda ka edaspidi. Kui kohus leiab, et avaldaja ei saa ise toime eestkostja

kõigi ülesannete täitmisega, saab lisaks avaldajale määrata laste teiseks eestkostjaks puudutatud

isiku V.

Kuna lapsed on lubamatult ja lastele kahjulikul viisil perekonnast eraldatud, kuigi seadus näeb ette ka

muid võimalusi, tuleb avaldaja määrata menetluse ajaks laste ajutiseks eestkostjaks, sest laste kodust

äraviimine ja lähedastest isikutest eraldamine pärast ema surma on lapsi veelgi traumeerinud. Laste

viibimine turva- või lastekodus ei ole laste huvides, sest seal viibib palju probleemseid lapsi.

Avaldaja märkis ärakuulamisel, et soovib jätkata õpinguid ja elada koos oma õdede ja vendadega. Ta

saab aru nendest kohustustest, mida eestkostjaks olemine endaga kaasa toob, ning on valmis võtma

vastutuse. Praegu on lapsed lastekodus järelevalve all ja seetõttu ei ole ka avaldaja täit vastutust

võtnud. Lastekodus on loomulikult kõik vajalik olemas, kuid see ei ole lastele päris kodu. Kui keegi

peab tema õdede ja vendade eestkostjaks olema, siis on loomulik, et just tema hakkab neid ülesandeid

täitma. Avaldaja on nõus, et sotsiaaltöötaja käib kord nädalas kontrollimas, kuidas perekond hakkama

saab. Puudutatud isik V ja tema abikaasa on nõus perekonda toetama. Avaldaja ei tea veel, kas

perekond asuks elama endisesse korterisse ja teeks seal annetustest kogutud raha eest remondi, ostaks

annetustena saadud raha eest uue korteri või asuks elama koos puudutatud isiku V perekonnaga nende

korterisse.

2. Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu) leidis, et avaldajal ja lastel on Tallinna Lastekodu

Maarjamäe keskuses tagatud turvaline elu- ja arengukeskkond ning avaldaja ei ole veel valmis võtma

vastutust oma nooremate õdede-vendade eest.

Tallinna linna selgituste järgi esitas avaldaja 14. aprillil 2010 Tallinna linnale avalduse määrata ennast

nooremate õdede ja vendade eestkostjaks. Tallinna linna lastekaitsetöötaja ja avaldaja leidsid, et

vähemalt kooliaasta lõpuni on lastele parim jätta nad oma koju elama. Laste eest hoolitsesid sel ajal

kiriku vabatahtlikud. Sotsiaaltöötajaid laste juurde ei soovitud ja pakutav abi lükati tagasi.

Sotsiaaltöötajale oli teada, et pere ellu on viimastel aastatel jõuliselt sekkunud puudutatud isik V, kes

nimetas end pere pihiisaks. Avaldaja on tema mõju all ega otsusta midagi iseseisvalt. Pere nooremate

laste ütluste järgi ööbib avaldaja tihti oma poiss-sõbra juures, mitte kodus, ning lapsed on siis

puudutatud isiku V hoole all. Teadaolevalt käis mees igal õhtul lapsi magama panemas ja tegeles

erilise hoolega just poistega.

Sotsiaaltöötajad viisid 3. juunil 2010 lapsed turvakodusse, sest selleks ajaks oli neil tekkinud

veendumus, et laste huvides ei ole määrata nende eestkostjaks avaldajat, kuna laste eest tegelik

hoolitsemine oleks siis jäänud puudutatud isiku V kanda. Puudutatud isik V oli laste traagilist saatust

avalikult eksponeerides raha kogunud ja rikkunud sellega laste privaatsust. Samuti oli lastele antud

väär ettekujutus ema surmast ning õhutatud vaenu lähisugulaste vastu. Lapsed ja avaldaja elavad

alates 2. juulist 2010 Tallinna Lastekodu Maarjamäe keskuses ja on täielikult riiklikul ülalpidamisel.

Pere kasutuses on omaette maja, kus lastele on tagatud kõik võimalused elada ja õppida turvalises

keskkonnas. Asenduskodu töötajate sõnul ei ööbi avaldaja sageli lastekodus ning esinevad konfliktid

omavahelises suhtlemises. Ta elab oma elu, suhtleb palju sõpradega, istub hommikuni arvuti taga,

magab lõunani ega osale pere ühistes ettevõtmistes. Avaldajal on ees vastutusrikas kooli lõpetamise

periood.

3. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et laste üle eestkoste seadmine kuni nende

täisealiseks saamiseni on põhjendatud, kuid avaldaja isikuomandused ei ole piisavad tema

eestkostjaks määramiseks. Kuna avaldajat ei saa eestkostjaks määrata ja puudutatud isik V on

avaldanud lastele kahjulikku mõju, ei saa eestkostjaks määrata ka puudutatud isikut V ning laste

eestkostjaks tuleb määrata Tallinna linn. Puudutatud isik V mõjutab avaldajat, mis takistab avaldajal

eestkostja kohustusi täita. Ka avaldaja varaline seisund ei võimalda tal eestkostja ülesandeid täita.

Avaldajal ei ole haridust, töökohta ega vara. Ta on täielikul riiklikul ülalpidamisel. Avaldaja võimed

täita eestkostja kohustusi on napid, tal ei ole varasemat laste kasvatamise kogemust. Nelja lapse

eestkostja kohustuste täitmine vajab erakordset pühendumust, mida avaldaja pole seni üles näidanud.

Selle üheks põhjuseks on hariduse omandamine gümnaasiumis, mis nõuab suurt pingutust.

4. Puudutatud isik I (laps) avaldas ärakuulamisel, et soovib elada korteris, kus pere varem elas. Ta ei

soovi elada lastekodus, sest kasvatajad on ükskõiksed. Kui ema veel elas, siis ta rääkis, et kui temaga

peaks midagi juhtuma, hakkab laste eest hoolitsema puudutatud isik V. Avaldaja oli sellega nähtavasti

nõus. Isapoolse onuga ta koos elada ei taha. Isapoolne tädi on tema arvates ema surmas süüdi. Ta

kujutab hästi ette, et puudutatud isik V on laste eestkostja ja maksab korteri eest.

5. Puudutatud isik II (laps) avaldas ärakuulamisel, et sooviks elada kogu perekonnaga korteris, kus

pere varem elas. Ta ei olnud päris kindel, kas talle lastekodus meeldib või mitte, sest kasvatajad

riidlevad lastega liiga palju ja ei ole piisavalt vabadust. Talle meeldiks, kui eestkostjaks oleks

avaldaja. Juhul kui avaldaja ei saa olla eestkostjaks, võiks eestkostjaks olla puudutatud isik V. Talle

meeldiks, kui puudutatud isik V elaks nendega koos, kuid tõenäoliselt ei ole see võimalik.

6. Puudutatud isik III (laps) avaldas ärakuulamisel, et ta sooviks elada korteris, kus perekond varem

elas. Lastekodus talle ei meeldi. Kodus oli tal rohkem sõpru, lastekodus on ka sõpru, kuid need on

halvad poisid. Suhted venna ja õdedega on head. Puudutatud isik V on tema arvates hea ja ta suhtleb

temaga meeleldi.

7. Puudutatud isikut IV (laps) ei ole kohtus ära kuulatud, sest ta oli maakohtu menetluse ajal kaheksa-

aastane.

8. Puudutatud isik V toetas avaldust ja palus selle rahuldada. Tema arvates on avaldaja suuteline

täitma eestkostja ülesandeid ning ta ise on alati perekonda aidanud ja on nõus tegema seda ka

edaspidi, mh on nõus, et ta määratakse avaldaja kõrval eestkostjaks. Ta tunneb perekonda juba aastaid

ja ning avaldaja ja lapsed usaldavad teda.

Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik V, et avaldaja saab oma õdede ja vendadega hästi läbi ning

sobib hästi eestkostjaks. Kuna laste ülalpidamiseks on välja mõistetud elatis ja lastele makstakse

riiklikke toetusi, saavad nad selle rahaga hästi hakkama. Puudutatud isik V on nõus hakkama

eestkostjaks, kui lapsed seda soovivad. Tal on küll endal perekond, kuid tema lapsed on juba

täiskasvanud ning päevasel ajal saab ta lastega tegelda. Tema abikaasa on sellega nõus. Puudutatud

isik V korraldas laste ema surma järel korjanduse, et lapsi aidata ja selle tulemusena õnnestus koguda

ca 200 000 krooni. Raha kantakse loodava MTÜ kontole ja kasutatakse laste aitamiseks. Meedia

kuritarvitas puudutatud isikut V ja lapsi ning avaldas laste nimed.

9. Harju Maakohus jättis 16. septembri 2010. a määrusega rahuldamata avaldaja taotluse määrata

esialgse õiguskaitse korras ajutise eestkostja. Maakohtu hinnangul ei olnud alust arvata, et esialgse

õiguskaitse korras ajutise eeskostja määramata jätmisel kaasneb oht laste huvidele. Lapsed elavad

asenduskodus. Pere kasutuses on omaette maja ning tagatud on turvaline keskkond elamiseks ja

õppimiseks. Avaldusest ei nähtu, et asenduskodus viibimine mõjub lastele negatiivselt.

10. Harju Maakohus jättis 17. jaanuari 2011. a määrusega eestkostja määramise avalduse rahuldamata

ja avaldaja menetluskulud avaldaja kanda. Muud menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on eestkostja määramise avaldus iseenesest

perekonnaseaduse (PKS) § 171 lg 1 järgi põhjendatud, sest laste ema on surnud ja laste isalt on Harju

Maakohtu 2. oktoobri 2009. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-4384 vanema õigused ära võetud,

kuid avaldajat ega puudutatud isikut V ei ole PKS § 174 lg 3 järgi võimalik laste eestkostjaks

määrata.

Maakohus tuvastas, et avaldajal on väga head suhted oma õdede ja vendadega. Lapsed avaldasid

ärakuulamisel arvamust, et nad soovivad eestkostjaks oma vanemat õde. Asja materjalidest nähtub, et

avaldaja õpib alles gümnaasiumis. Ärakuulamisel leidis avaldaja, et saab aru, milliseid kohustusi ning

millises mahus toob endaga kaasa see, kui ta määratakse nelja alaealise lapse eestkostjaks.

Tallinna Lastekodu Maarjamäe keskuse pere ema ülevaatest nähtub siiski, et asenduskodusse

saabudes oli laste käitumisharjumustest näha, et lapsed olid harjunud omapäi olema ja ise hakkama

saama. Pere ema arvates hoolib avaldaja oma õdedest ja vendadest, kuid nende süstemaatiline

kasvatamine, korraharjumuste kujundamine ja eestkostja kohustuste järjepidev täitmine ei ole talle

veel jõukohane.

Arvestades asjas kogutud tõendeid ja puudutatud isikute avaldatut, leidis maakohus, et avaldajal ei

ole praegu nõuetekohaseid võimeid ega võimalusi täita eestkostja kohustusi. Avaldaja

põhieesmärgiks peaks praegu olema gümnaasiumi lõpetamine. See on vastutusrikas ja pühendumist

nõudev periood. Nelja alaealise lapse eest hoolitsemine, nende kasvatamine ja samal ajal

keskhariduse omandamine gümnaasiumi lõpuklassis on 18-aastasele isikule liiga suur füüsiline ja

psüühiline koormus, mis tegelikult ei võimaldaks kõiki kohustusi nõuetekohaselt täita.

Arvestada tuleb ka asjaoluga, et sisuliselt ei ole avaldajal ega alaealistel lastel vara. Avaldaja

arvestab, et laste ja enda ülalpidamiseks saab ta raha riigilt, kohalikult omavalitsuselt, laste isalt

elatisena ja teistelt isikutelt annetustena. Eestkostja kohustuseks on kasvatada eestkostetavaid viisil,

et täiskasvanuks saades oleksid nad võimelised end ise ülal pidama. Seega on oluline eestkostja

eeskuju. Olukorras, kus avaldaja ise ei tööta, ja on ise riiklikul ülalpidamisel, sellist eeskuju ei ole.

Alaealistele puudutatud isikutele ja avaldajale on eraldatud elamiseks omaette maja Tallinna

Lastekodu Maarjamäe keskuses, laste eest hoolitsevad ja neid kasvatavad pereemad. Seega on lastele

võimaldatud turvaline keskkond kasvamiseks ja arenemiseks. Avaldajal endal on võimalus samas

elukohas elada ning õppida pereemadelt oskusi nooremate õdede ja vendade eest järjepidevaks

hoolitsemiseks ja nende kasvatamiseks, et hiljem, kui tal on keskharidus ja amet omandatud, saaks ta

hakata täitma nõuetekohaselt eestkostja ülesandeid.

Põhjendatud ei ole ka avaldaja alternatiivne taotlus määrata eestkostjaks puudutatud isik V. Nelja

alaealise lapse järjepidev kasvatamine ja nende eest hoolitsemine eeldab, et eestkostja viibib laste

juures pidevalt. Puudutatud isikul V on oma perekond. Ta on nõus lapsi kasvatama ja nende eest

hoolitsema päevasel ajal, kuid pärast laste magamaminekut soovib naasta oma perekonna juurde.

Sellisel juhul jääksid lapsed öisel ajal eestkostja järelevalveta ja selline olukord oleks lubamatu.

11. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

12. Lastele määratud esindaja arvates on maakohtu määrus põhjendatud ja avaldaja määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

13. Puudutatud isik V toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada.

14. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

15. Tallinna linna (Põhja Tallinna Valitsuse kaudu) seisukohta ei küsitud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

16. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. aprilli 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud

vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on maakohus arvestanud PKS § 174 lg-s 3 sätestatuga, kui

otsustas avaldaja võime üle täita oma alaealiste õdede ja vendade eestkostja ülesandeid.

Määruskaebusest ei nähtu, et maakohus oleks lähtunud valedest asjaoludest. PKS § 174 lg 3 järgi

tuleb arvestada eestkostjaks saada sooviva isiku varalist seisundit ning maakohus tuvastas, et

avaldajal ei ole sissetulekut ja ta on ise täielikul riiklikul ülalpidamisel. Seda asjaolu ei ole

määruskaebuses vaidlustatud. Avaldaja isikuomaduste ja eestkostja kohustuste täitmise võimet

kaaludes arvestas maakohus ka asjaolu, et avaldajal on pooleli gümnaasiumi lõpetamine ning tema

vanust ja muid asjaolusid arvestades ei ole tal praegusel ajal võimalik täita nelja alaealise eestkostja

kohustusi. Määruskaebuses ei ole esitatud asjaolusid, mis võimaldaksid teha asjas teistsuguse

järelduse.

Eestkostja sobivuse üle otsustades ei ole määravat tähtsust sellel, millistel asjaoludel on eestkostet

vajavad lapsed turvakodusse paigutatud ning kas neile sealne elukorraldus meeldib. Samuti ei

võimalda varasema elu üksikasjad määrata avaldajat eestkostjaks, arvestamata PKS § 174 lg-s 3

sätestatut.

Määruskaebuses ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel tuleks puudutatud isiku V laste eestkostjaks

määramise taotluse kohta otsustada teisiti, kui seda tegi maakohus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha

asjas uue määruse, millega avaldus rahuldada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud kohtud laste soovi. Lapsi ei tohiks pärast ema

surma traumeerida ning neil tuleb lasta elada kuni täisealiseks saamiseni ühtse perekonnana neile

tuttavas ja harjumuspärases keskkonnas, nagu nad ka ise soovivad. Lastel on perekonnas elades

parem elu kui lastekodus. Laste huvides on säilitada nende endine elukorraldus, sõpruskond ja oma

kodu.

Kui kohtud leidsid, et avaldaja ei saa kõigi eestkostja ülesannete täitmisega hakkama, pidid kohtud

kaaluma, kas on alust määrata lastele PKS § 178 lg 2 järgi mitu eestkostjat, s.o avaldaja ja puudutatud

isik V. Puudutatud isik V on lastele lähedane isik ning on perekonda pikemat aega toetanud. Kahe

eestkostja määramine on laste huvides.

Kohtud tuvastasid, et avaldaja saab õdede ja vendadega väga hästi läbi, kuid asusid vääralt

seisukohale, et avaldaja ei sobi eestkostjaks. Kohtud hindasid PKS § 174 lg 3 kontekstis vääralt

avaldaja isikuomadusi, varalist seisundit ja võimet eestkostja ülesandeid täita. Avaldaja on täisealine

piiramata teovõimega isik, lõpetab gümnaasiumit ning soovib seejärel asuda tööle ning õppida

kaugõppe vormis. Avaldaja on ema raske haiguse ajal pikemat aega laste eest hoolitsenud, samuti

hoolitses ta laste eest need kaks kuud pärast ema surma, mil ta pidi ise hakkama saama. Avaldajal ei

ole küll enda omandis olevat eluruumi, kuid perel on olemas kodu, kus senini on elatud. Lastele on

välja mõistetud elatis isalt ja määratud riiklikud toetused, st on tagatud sissetulek laste vajaduste

rahuldamiseks. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et avaldaja näitab toetusi saades lastele

halba eeskuju. Pigem on see positiivne eeskuju ja õpetab lapsi tulevikus hakkama saama. Avaldaja on

aastaid näidanud, et on võimeline laste eest hoolitsema, ta on füüsiliselt terve, armastab oma õdesid ja

vendi ning nemad armastavad teda.

18. Tallinna linn (Põhja-Tallinna valitsuse kaudu) asus seisukohale, et avaldaja määramine laste

eestkostjaks ei vasta laste huvidele. Avaldajale eestkostja ülesannete andmine tähendaks vastutuse

üleandmist puudutatud isikule V, kelle motiivid eestkostja volituste saamiseks jäävad selgusetuks.

Avaldaja ei ole piisavalt küps vastutust võtma.

19. Lastele määratud esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest

avaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis kinnitaksid, et tema varaline seisund on muutunud või et

tal oleks sissetulek. Samuti ei ole avaldaja põhjendanud, kuidas on tal võimalik oma muude

kohustuste kõrval täita nelja alaealise lapse eestkostja kohustusi.

Puudutatud isik V ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

21. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu, et maakohus jättis vääralt lastele eestkostja määramise

avalduse rahuldamata, kuigi leidis, et PKS § 171 lg 1 järgi on eestkostja määramise avaldus

põhjendatud.

Kolleegium märgib, et lapsele eestkostja määramise materiaalsed eeldused on sätestatud PKS § 171

lg-s 1. Selle sätte järgi määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole

esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Viidatud sätte eesmärgiks on

tagada, et iga lapse kui piiratud teovõimega alaealise isiku isiklikud ja varalised õigused ja huvid

oleks alati ja täielikult kaitstud. Eelkõige peavad lapse õigusi ja huve kaitsma PKS § 116 järgi lapse

hooldusõiguslikud vanemad. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide

täielik kaitse kuni tema täisealiseks saamiseni ka juhul, kui lapsel ei ole vanemaid, kes seda teeksid.

Kolleegiumi arvates tähendab PKS § 171 lg-s 1 sätestatu seda, et lapsele saab määrata eestkostja nii

siis, kui lapsel ei ole üldse vanemaid (sh lapse vanemad ei ole teada või on surnud), kui ka siis, kui

lapsel on küll vanem(ad), kuid vanema(te)l ei ole lapse esindamise õigust. Kuna lapse esindamise

õigus kuulub PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul hooldusõiguslikule vanemale, saab lapsele PKS § 171

lg 1 järgi määrata eestkostja eelkõige juhul, kui lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat, sh kui

vanema hooldusõigus on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud või piiratud teovõimega vanema esindusõigus

on PKS § 139 lg 1 järgi peatunud ning lapsel ei ole teist hooldusõiguslikku vanemat. Lisaks saab

lapsele määrata eestkostja ka juhul, kui vanema hooldusõigust on PKS § 134 alusel piiratud ja selle

tulemusena ei ole vanemal kas täielikult või osaliselt lapse esindamise õigust, st lapsel ei ole

hooldusõiguslikku vanemat kõigi tema isiklike ja/või varaliste õiguste ja huvide kaitseks.

Kolleegium juhib tähelepanu, et perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt

tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja. Sellest juhindudes on ka perekonnaseisuasutuse

või muu valitsusasutuse või valla- või linnavalitsuse ametnik, politseinik, raviasutuse või

hoolekandeasutuse juht, kohtunik, prokurör, notar ja kohtutäitur, kellel on andmeid eestkostet vajava

lapse kohta, samuti lapse sugulased kohustatud PKS § 171 lg 2 järgi eestkostet vajavast lapsest tema

hariliku viibimiskoha järgsele valla- või linnavalitsusele ja kohtule teatama. Kohus peab aga valla-

või linnavalitsuse või muu huvitatud isiku avalduse alusel, samuti omal algatusel otsustama

PKS § 173 lg 1 esimese lause järgi lapse üle eestkoste seadmise. Kui kohtule ei ole teada ühtegi

isikut, kelle saaks lapsele eestkostjaks määrata, võib kohus PKS § 173 lg 1 teise lause järgi pöörduda

valla- või linnavalitsuse poole, et leida eestkostjaks sobiv isik. Kohtu korraldusel peab eestkostet

vajava lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus TsMS § 554 ja § 523 järgi koguma ja esitama

kohtule eestkoste seadmiseks vajalikud andmed, samuti andma menetluses oma arvamuse, muu

hulgas selle kohta, keda määrata eestkostjaks. Seega peab kohus eestkostet vajava lapse üle igal juhul

seadma eestkoste ning määrama lapsele eestkostja.

22. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et laste isalt võeti Harju Maakohtu 2. oktoobri 2009. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-09-4384 kõigi laste suhtes vanema õigused ära ja laste ema suri 4. aprillil

2010. PKS § 214 lg 1 esimese lause järgi loetakse, et hooldusõigus kuulub alates 1. juulist 2010 lapse

vanematele üldjuhul ühiselt, kuid vanemal, kellelt on enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse

alusel vanema õigused ära võetud, ei ole hooldusõigust. Seega ei ole praeguses asjas laste isal alates

1. juulist 2010 laste suhtes hooldusõigust ning kuna laste ema suri enne 1. juulit 2010, ei olnud lastel

alates 1. juulist 2010 hooldusõiguslikku vanemat, st lapsed vajasid eestkostet ja olid täidetud

PKS § 171 lg-s 1 sätestatud eestkostja määramise eeldused. Sellises olukorras tuli lastele igal juhul

eestkostja määrata. Kuna maakohus jättis lastele eestkostja määramata, rikkus maakohus oluliselt

menetlusõiguse normi, sest tegi vastuolulise lahendi, kui leidis määruse põhjendustes, et eestkostja

määramise tingimused on täidetud, kuid jättis sellest hoolimata eestkostja määramata. TsMS § 436

lg 1 ja § 463 lg 2 järgi peab kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud, sh ei või kohtumäärus olla

vastuoluline. Nõustudes maakohtu põhjendustega, rikkus ka ringkonnakohus määrust tehes oluliselt

menetlusõiguse normi.

23. Kuna laste eestkostevajadus on tuvastatud, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel määrama

lastele eestkostja. Mh juhib kolleegium tähelepanu, et lastele sotsiaalhoolekande seaduses (ShS)

sätestatud teenuste osutamine, sh perekonnas hooldamine ShS § 15 mõttes või asenduskoduteenus

ShS § 15¹ mõttes ei anna alust jätta lapsele eestkostjat määramata. Isegi juhul, kui valla- või

linnavalitsus tagab lapsele eluks ja arenguks vajalikud elutingimused sotsiaalhoolekande korras, tuleb

lapsele, kellel ei ole esindusõiguslikku vanemat ega eestkostjat, määrata tema õiguste ja huvide

kaitseks PKS § 171 lg 1 järgi eestkostja. Kuna Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 24 lg 1 esimese

lause järgi on lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond, tuleb lapsele

asenduskoduteenuse osutamisele võimaluse korral eelistada lapse kasvamist perekonnas,

sh eestkostja perekonnas.

24. Kohus saab PKS § 174 lg 1, § 175 lg 1 ja § 176 lg 2 järgi määrata lapse eestkostjaks kas täisealise

füüsilise isiku, juriidilise isiku või lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku

omavalitsuse. Seejuures tuleb viidatud sätete mõtte järgi eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule

ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 22). Kui eestkostjaks on määratud valla- või linnavalitsus või

juriidiline isik, peab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik PKS § 198 lg 2 järgi vähemalt üks

kord aastas kontrollima, kas eestkostja ülesandeid oleks valmis täitma mõni eestkostjaks sobiv

füüsiline isik, ning sellise isiku leidmise korral esitama enda kui eestkostja vabastamise avalduse.

Seega on valla- või linnavalitsuse, samuti juriidilisest isikust eestkostja ülesandeks otsida

järjepidevalt eestkostet vajavale lapsele enda asemele füüsilist isikut, kes oleks nõus hakkama lapse

eestkostjaks ning vastaks eestkostjale esitatavatele nõuetele.

Füüsilisest isikust eestkostja valib ja määrab kohus, arvestades PKS §-s 174 sätestatud nõuetega.

Kohus saab PKS § 174 lg-te 1 ja 2 järgi määrata eestkostjaks üksnes täisealise teovõimelise isiku,

kelle hooldusõigust ei ole piiratud ja kes ei ole varem eestkostja kohustusi rikkunud. Kui isik vastab

neile nõuetele, tuleb eestkostjat valides arvestada PKS § 174 lg 3 järgi ka tema isikuomadusi, varalist

seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega,

kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist,

kultuurilist ja keelelist päritolu. Kolleegiumi arvates peab kohus isiku eestkostjaks sobivuse üle

otsustades kaaluma kõiki nimetatud asjaolusid ning pidama silmas, et ka eestkostet reguleerivate

sätete mõtteks on tagada igal võimalikul juhul lapse kasvamine füüsilisest isikust eestkostja

perekonnas.

25. Kui eestkostet vajavad mitu ühe pere last, tuleb kohtul kaaluda, kas on võimalik määrata kõigi

laste õigusi ja huve kaitsma üks ja sama isik. PKS § 178 lg 1 teise lause järgi nimetatakse võimaluse

korral eestkostet vajavatele õdedele ja vendadele üks eestkostja. Kolleegiumi arvates tuleb viidatud

sätte järgi üldjuhul määrata kõigile õdedele ja vendadele, aga ka poolõdedele ja poolvendadele ühine

eestkostja, et tagada laste koos kasvamine. Ühe pere lastele võib määrata erinevad eestkostjad üksnes

juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades ei ole võimalik lastele ühist eestkostjat määrata või kui eraldi

eestkostjate määramine vastab asjaolusid arvestades paremini laste huvidele.

26. Kui kohtule on teada mitu isikut, kes vastavad eestkostjale esitatavatele nõuetele ning kes on nõus

eestkostjaks hakkama, peab kohus mh otsustama, kas määrata igale lapsele üks või mitu eestkostjat.

Kohus nimetab PKS § 178 lg 1 esimese lause järgi lapsele üldjuhul ühe eestkostja. Kui eestkostja on

abielus, võib kohus nimetada abikaasad ühisteks eestkostjateks. Samuti võib kohus PKS § 178 lg 2

esimese lause järgi nimetada mitu eestkostjat ka siis, kui see on konkreetse juhtumi asjaolude

kohaselt mõistlik.

Kolleegiumi arvates tuleneb PKS §-st 178, et eestkostja määramisel tuleb üldjuhul eelistada lapsele

ühe eestkostja määramist. Mitu eestkostjat saab määrata üksnes juhul, kui lapse eestkostjaks soovivad

saada abikaasad, kellel on ühine soov hakata lapse eest hoolitsema ja teda kasvatada, aga ka muudel

erandlikel juhtudel, kui mitme eestkostja määramine vastab kõiki asjaolusid arvestades lapse huvidele

paremini kui ühe eestkostja määramine. Kolleegiumi arvates võib mitme eestkostja määramine olla

põhjendatud olukorras, kus eestkostet vajavad mitu ühe pere last. Mitme eestkostja määramine on

põhjendatud, kui sellega saab vältida ühe pere laste eraldamist ning jagada üht isikut ülemäära

koormavaid eestkostja ülesandeid mitme isiku vahel.

Kuigi üldjuhul saab PKS § 176 lg 2 järgi määrata valla- või linnavalitsuse lapse eestkostjaks üksnes

juhul, kui lapsele ei ole võimalik leida füüsilisest isikust või juriidilisest isikust muud eestkostjat,

saab kolleegiumi arvates erandina määrata ka kohaliku omavalitsuse lapse eestkostjaks koos füüsilise

isikuga, kui see vastab üksikjuhtumi asjaolusid arvestades parimal viisil lapse huvidele.

Otsustades rohkem kui ühe eestkostja kasuks, peab kohus lapsele eestkostjaid määrates otsustama ka

selle, kas määrata isikud ühisteks eestkostjateks, kellel on lapse suhtes ühine esindusõigus kõigis

lapse elu puudutavates küsimustel, või määrama eraldi iga eestkostja ülesanded ja esindusõiguse

ulatuse PKS § 178 lg 2 mõttes. Eestkostja ülesanded tuleb kohtul TsMS § 557 lg 2 p 3 järgi igal juhul

kohtumääruses märkida.

27. Selles asjas palus avaldaja määrata end oma kahe poolõe ja kahe poolvenna eestkostjaks.

Alternatiivselt palus avaldaja määrata endale lisaks eestkostjaks ka puudutatud isiku V, kui kohus

peaks asuma seisukohale, et ta ei tule üksi eestkostja ülesannete täitmisega toime. Seega palus

avaldaja määrata end kas ainuisikuliselt või koos puudutatud isikuga V kõigi laste eestkostjaks.

Kuna maakohus jättis vääralt lastele eestkostja määramata, tuleb maakohtul asja uuesti lahendades

otsustada, kes tuleb määrata laste eestkostjaks. Asjas on andnud nõusoleku ennast eestkostjaks

määrata nii avaldaja kui ka puudutatud isik V. Menetlusse kaasatud Tallinna linn (Põhja Tallinna

Valitsuse kaudu) ei ole teinud ettepanekut mõne muu füüsilise isiku ega enda eestkostjaks määramise

kohta. Seega on kohtule praegu teada kaks isikut, kelle eestkostjaks määramist tuleb kaaluda. Siiski

saab kohus määrata PKS § 176 lg 2 järgi eeskostjaks vajadusel ka Tallinna linna (Põhja Tallinna

Valitsuse kaudu), kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut eestkostjaks ei leita. Seejuures tuleb aga

pidada silmas seda, et eestkoste regulatsiooni mõtte kohaselt tuleb võimaluse korral eelistada füüsilist

isikut ning erandina on võimalik määrata eestkostjaks füüsiline isik koos valla- või linnavalitsusega.

Kuna PKS § 178 lg 1 teise lause järgi tuleb määrata kõigile lastele võimaluse korral ühine eestkostja,

tuleb maakohtul asja lahendades esmalt kaaluda, kas keegi kohtule teadaolevatest isikutest oleks

suuteline täitma üksi kõigi nelja lapse eestkostja ülesandeid. Nii avalduses esitatud nõuet kui ka

asjaolusid arvestades tuleb maakohtul kaaluda PKS § 178 lg 2 järgi ka võimalust määrata lastele mitu

eestkostjat, sest asjaolusid arvestades võib see kõige paremini vastata laste huvidele.

Eestkostja valikul peab maakohus lähtuma PKS §-s 174 sätestatud eestkostjale esitatavatest nõuetest.

Asjas ei vaielda selle üle, et avaldaja on täisealine teovõimeline isik PKS § 174 lg 1 mõttes. Samuti ei

välista avaldaja eestkostjaks määramist PKS § 174 lg-s 2 sätestatud alused ning avaldaja on enda

eestkostjaks määramisega PKS § 174 lg 4 mõttes nõus. Vaieldakse selle üle, kas avaldaja sobib laste

eestkostjaks PKS § 174 lg 3 järgi. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et hoolimata avaldaja ja laste väga

headest omavahelistest suhetest ja sellest, et nii lapsed soovivad avaldajat eestkostjaks kui ka

avaldaja soovib hakata oma poolõdedele ja -vendadele eestkostjaks, ei saa avaldajat eestkostjaks

määrata eelkõige seetõttu, et avaldaja ei ole oma noore ea ja koolikohustuse tõttu suuteline eestkostja

ülesandeid täitma ning avaldajal ei ole sissetulekut ja vara.

Kolleegium juhib tähelepanu, et alama astme kohtud ei ole avaldaja sobivust kaaludes arvestanud

piisavalt kõiki PKS § 174 lg 3 esimeses lauses nimetatud asjaolusid ega arvestanud avaldaja sobivust

hinnates piisavalt seda, et avaldaja on lastele väga lähedane sugulane, kes on kogu elu lastega koos

elanud ja enne ema surma laste eest hoolitsenud. Mh ei saa kolleegiumi arvates avaldaja vanus olla

iseenesest takistuseks tema eestkostjaks määramisele, sest PKS § 174 lg 1 järgi piisab sellest, et isik

on täisealine. Kui kohtud leidsid, et avaldaja koolikohustust ja muid kohustusi arvestades paneks laste

eestkostja ülesannete täitmine avaldajale ülemääraseid kohustusi, tuli kohtutel kaaluda lastele mitme

ühise eestkostja määramist. Lisaks ei nähtu alama astme kohtute lahenditest, milliste isikuomaduste

tõttu ei sobi avaldaja laste eestkostjaks ega suuda täita eestkostja ülesandeid. Ainuüksi asjaolu, et

avaldaja kui täisealine isik ei ööbi alati asenduskodus, ei tähenda veel seda, et ta ei suudaks laste

eestkostjana tagada öisel ajal laste üle järelevalvet.

Asjaolu, et avaldaja käib koolis ega tööta, mistõttu tal ei ole sissetulekut, ei välista iseenesest avaldaja

eestkostjaks määramist. PKS § 179 lg 1 järgi on eestkostja lapse seaduslik esindaja ning tal on oma

ülesannete piires õigus ja kohustus hoolitseda lapse isiku ja vara eest. Viidatud sättest ei tulene

eestkostja kohustust last ülal pidada. Küll on eestkostjal lapse seadusliku esindajana õigus ja kohustus

nõuda PKS § 96 järgi ülalpidamist andma kohustatud isikutelt selle kohustuse täitmist ning õigus

taotleda ja kasutada laste ülalpidamiseks riiklikke ja kohalikke toetusi ning sotsiaalteenuseid, sh

eluasemeteenust ShS § 14 järgi ning toimetulekutoetust ShS § 22 mõttes või ka kohaliku

omavalitsuse eelarvest makstavaid täiendavaid sotsiaaltoetusi ShS § 23 mõttes. Seetõttu ei ole

kolleegiumi arvates õige jätta isikut eestkostjaks määramata ainuüksi sel põhjusel, et ta ei tööta ja tal

ei ole märkimisväärset vara. Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, et avaldaja ei näitaks

eestkostjana lastele õiget eeskuju, kuna ta ei käi tööl ja vajab toimetulekuks ka ise riigi abi.

28. Ülaltoodud põhjendustel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks ja lastele eestkostja määramiseks. Määruskaebuse osalise

rahuldamise tõttu tuleb avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse

alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.

Asjas on palutud tagastada kautsjon puudutatud isikule V.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Villu Kõve