3-3-1-33-11 · Riigikohus

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-

1-33-11. Eriarvamuse p-dega nr 1, 2, 4, 5 ja 6 on ühinenud riigikohtunik Peeter Jerofejev

1. Ma ei nõustu üldkogu otsuse resolutsiooniga, sest üldkogu otsusega põhiseaduse vastaseks

tunnistatud säte ei olnud minu arvates praegusel juhul asjassepuutuvaks sätteks põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause järgi.

OÜ Akos Apteek (kaebuse esitaja) oleks saanud taotleda temalt apellatsioonkaebuse esitamisel

nõutud riigilõivu põhiseadusele vastavuse kontrollimist üksnes siis, kui ta oleks vajanud riigilt

menetlusabi riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus tuvastas, et kaebuse esitajal sellist vajadust ei

olnud (vt üldkogu otsuse p 8.2). Üldkogu ei asunud teistsugusele seisukohale. Seega ei rikutud

praegusel juhul kaebuse esitaja põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust ning

ringkonnakohus ei oleks saanud kaebuse esitajat riigilõivu tasumisest vabastada ka juhul, kui poleks

olnud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 teisest lausest tulenevat piirangut.

2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. aprillil 2011 kohtuasjas nr 3-4-1-13-10

tehtud otsuse p-s 52 leidnud, et kuna riigilõivu suurus ja menetlusabi moodustavad üksteisest sõltuva

terviku, hakkab äriühingute riigilõivust vabastamise keeld kohtusse pöördumist takistama siis, kui

riigilõivud on kõrged. Minu arvates ei ole üldkogu otsuse p-s 29.3 tehtud viide Riigikohtu

üldkogu 12. aprillil 2011 kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-le 48.3 korrektne, sest selles

kohtuasjas käsitles üldkogu tsiviilasjades rahalistelt nõuetelt makstavate riigilõivude suurust. Ma ei

nõustu üldkogu praeguse otsuse p-s 29.3 toodud seisukohaga, et kõnealuse piirangu põhiseadusele

vastavuse hindamisel on tähtsust sellel, kas ja kui palju ületab nõutav riigilõiv haldusasja keskmist

menetluskulu. Asjakohane võiks olla võrrelda kaebuse esitajalt nõutava riigilõivu suurust praeguse

haldusasja menetluskuluga. Riigikohus on oma varasemas praktikas riigilõivude suuruse hindamisel

võrrelnud eri riikide riigilõive (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-

10, p 48.3).

3. HKMS §-s 91 ei nähta ette võimalust taotleda menetlusabi korras riigilõvu osamaksetena tasumist.

Asja igakülgse lahendamise põhimõtte kohaselt oleks üldkogu pidanud võtma seisukoha küsimuses,

kas kaebuse esitaja oleks saanud HKMS §-st 5 ja §-st 94 tulenevalt taotleda tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 181 lg 31 kohaldamist. See säte võimaldaks ka halduskohtumenetluses taotleda

isikul, kellel ei ole oma majandusliku seisundi tõttu õigust saada riigilt menetlusabi, riigilõivu

osamaksetena tasumist juhul, kui tema kohtusse pöördumine oleks ebamõistlikult takistatud (vt

TsMS § 181 lg 31 kohaldamise kohta Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-

10, p 9; 21. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10, p 10; 31. märtsi 2011. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-10, p-d 35-39). Juhul kui kaebuse esitajal oleks olnud

selline võimalus, oleks üldkogu pidanud seda arvestama HKMS § 91 lg 1 teise lause põhiseadusele

vastavuse hindamisel. Kuna ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt esinesid kaebuse esitajal üksnes

ajutised makseraskused (vt üldkogu otsuse p 8.2) ja üldkogu ei asunud teistsugusele seisukohale, siis

oleks TsMS § 181 lg 31 rakendamise võimalus ilmselt kõrvaldanud kaebuse esitaja PS § 24 lg-st 5

tuleneva põhiõiguse rikkumise.

4. Üldkogu on oma otsuse p-s 26.3 asunud seisukohale, et riigieelarve vahendite säästliku, avalikke

huve arvestava kasutamise huvides saab põhiseadusliku väärtusena käsitada ka haldusasjades

õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõtet. Otsuse p-s 27 on üldkogu märkinud, et

apellatsiooniastmes äriühingu riigilõivust vabastamise võimalus üksnes juhtumil, kui on olemas

pankrotimäärus või määrus, millega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu, on sobivaks

abinõuks nii menetlusökonoomia kui ka õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi

täitmiseks. Eeltoodust järeldub, et üldkogu on lugenud need eesmärgid ka haldusasjades

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamise piirangute legitiimseteks

eesmärkideks.

Leian, et õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärki kannab endas riigilõivude maksmise

kohustus. Samuti teenib menetlusökonoomia eesmärki just riigilõivude maksmise kohustus, mitte aga

nende maksmisest vabastamise instituut. Seetõttu on kaheldav, kas eelnimetatud eesmärgid saavad

olla riigi menetlusabi andmata jätmise legitiimseteks eesmärkideks. Samas on üldkogu öelnud, et

haldusasjades apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest osalise või täieliku

vabastamise instituudi legitiimseks eesmärgiks on tagada isikule, kes ei suuda riigilõivu tasuda,

juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (vt üldkogu otsuse

p 26.1). Üldkogu ei ole võtnud seisukohta, kas selle eesmärgi saavutamiseks kasutatavad abinõud

(koos riigilõivude maksmisest vabastamise piirangutega) on sobivad, vajalikud ning mõõdukad.

Leian, et riigieelarve vahendite säästliku kasutamise huvides on õigustatud (legitiimne) piirata

halduskohtumenetluses riigi menetlusabi andmist eelkõige selleks, et kokku hoida riigieelarve raha

olukorras, kus ajutistes majanduslikes raskustes kohtusse pöörduv isik saaks vahendeid riigilõivu

maksmiseks teiste isikute käest (vt ka Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-

1-62-10, p 62.2). Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sarnast sätet TsMS § 190 lg-ga 2, mille

järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis,

kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude

tasumiseks. Seetõttu tähendab halduskohtumenetluses menetlusabi andmine riigi kingitust

menetlusabi saajale, juhul kui viimane kohtuvaidluse kaotab. Riigieelarve vahendite säästliku

kasutamise eesmärgi huvides oleks üldkogu pidanud HKMS § 91 lg 1 teise lause põhiseadusele

vastavuse hindamisel eeltoodud õiguslikku olukorda arvestama.

5. Leian, et üldkogu tunnistas oma otsuse resolutsiooni p-s 1 HKMS § 91 lg 1 teise lause põhiseaduse

vastaseks ja kehtetuks asjassepuutuvust ületavas osas. PSJKS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenevalt

oleks üldkogu pidanud tunnistama selle sätte põhiseaduse vastaseks ning kehtetuks üksnes osas,

milles see ei võimalda kahju hüvitamise asjades apellatsioonimenetluses vabastada täielikult või

osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele. Kuna

muud liiki halduskohtumenetluse asjades ei ole riigilõivud ebamõistliku suurusega, siis ei olnud

üldkogul alust HKMS § 91 lg 1 teist lauset nii suures osas põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks

tunnistada.

6. Ma ei nõustu ka üldkogu otsuse p-s 32.4 öelduga, mille kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud

põhjendama, miks saab eeldada, et kaebuse esitaja osanikud või juhatuse liikmed saaksid osaleda

kohtumenetluse kulude kandmises. Leian, et riigi menetlusabi taotlev äriühing peab tõendama, et

tema osanikel või muudel äriühingu tegevuse vastu varalist huvi omavatel isikutel ei ole võimalik

teda riigilõivu maksmiseks rahaliselt toetada. Sarnasest põhimõttest on lähtunud Riigikohtu üldkogu

oma varasemas praktikas (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10,

p 62.2) ning Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas pankrotis olevatele isikutele menetlusabi

andmist võimaldava TsMS § 183 lg 2 kohaldamisel (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-08, p 17). Kuna kaebuse esitaja ei esitanud väiteid ega tõendeid, millest nähtuks, et tal ei

ole võimalik saada raha riigilõivu tasumiseks oma osanikelt või teistelt huvitatud isikutelt, siis ei

olnud ringkonnakohtul kohustust esitada täiendavaid põhjendusi eelnimetatud eelduse kohta.

Üldkogu heitis ringkonnakohtule ette veel seda, et ringkonnakohus ei nõudnud kaebuse esitaja

juhatuse liikmetelt ja osanikelt tõendeid eelnimetatud eelduse ümberlükkamiseks (vt üldkogu otsuse

p 32.4). Ka selles osas ei nõustu ma üldkogu enamuse seisukohaga. Olen seisukohal, et

ringkonnakohus võis üksnes anda kaebuse esitajale võimaluse tõendeid esitada. Juhul kui

ringkonnakohus annab asja uuel läbivaatamisel kaebuse esitajale võimaluse esitada tõendeid või

taotleda ringkonnakohtult abi tõendite hankimiseks ning kaebuse esitaja ei esita tõendeid või ei suuda

eelnimetatud eeldust tõenditega ümber lükata, peab ringkonnakohus lähtuma sellest, et kaebuse

esitajal on võimalik saada raha riigilõivu maksmiseks oma osanikelt või muudelt huvitatud isikutelt.

Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu