3-3-1-27-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-27-11

Otsuse kuupäev

21. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Georg Trašanovi kaebus Eesti Töötukassa 24. mai 2010. a otsuse

nr 110030226 tühistamiseks ja töötuskindlustushüvitise

väljamaksmise küsimuse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-10-1841

Menetluse alus Riigikohtus

Georg Trašanovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Georg Trašanovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

10. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-1841 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Georg Trašanov nimetati Vabariigi Valitsuse 19. mai 2005. a korraldusega nr 278 Valga

maavanemaks 19. maist 2005 kuni 18. maini 2010. Tartu Maakohtu 1. novembri 2007. a määrusega

kõrvaldati G. Trašanov Valga maavanema ametikohalt kriminaalmenetluse ajaks (kriminaalasi

nr 06913000053). Vabariigi Valitsuse 13. mai 2010. a korraldusega nr 178 vabastati G. Trašanov

teenistusest Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 83 lg 1 ja avaliku teenistuse seaduse § 113 lg 1

alusel alates 18. maist 2010 teenistustähtaja möödumise tõttu.

2. G. Trašanov pöördus 19. mail 2010 Eesti Töötukassa Valgamaa osakonda avaldusega määrata talle

töötuskindlustuse hüvitis. Eesti Töötukassa 24. mai 2010. a otsusega nr 110030226 jäeti

töötuskindlustushüvitis määramata, kuna G. Trašanovi puhul ei olnud täidetud töötuskindlustuse

seaduse (TKindlS) § 6 lg 1 p 2 tingimus, mille kohaselt kindlustatud isikul peab olema

kindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.

3. G. Trašanov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada TKindlS § 7 vastuolus

olevaks põhiseaduse § 28 lg-ga 2 osas, milles see ei võimalda lugeda töötuskindlustuse staaži hulka

ajavahemikku, mil kindlustatu töö- või teenistussuhe oli peatatud tema tahtest sõltumatutel

asjaoludel, tühistada Eesti Töötukassa 24. mai 2010. a otsus nr 130030226 ja kohustada Eesti

Töötukassat uuesti läbi vaatama töötuskindlustuse hüvitise maksmine G. Trašanovile. Kaebust

põhjendati järgmiselt:

1) TKindlS § 1 p 2 kohaselt on töötuskindlustus sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on ka

kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine. Ka

G. Trašanovi puhul, kes vabastati teenistustähtaja möödumise tõttu, on tegemist pealesunnitud

töötuse juhtumiga, mis TkindlS § 1 järgi peaks kaasa tooma kindlustushüvitise maksmise;

2) TKindlS § 6 lg 1 p 2 järgi on õigus töötuskindlustushüvitisele kindlustatud isikul, kellel on

töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. TKindlS

§ 7 järgi on töötuskindlustusstaaž periood, mil kindlustatu sai töölepingu alusel töötamise, avalikus

teenistuses olemise või võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest tasu või välisteenistuse

seaduse §-s 67 ettenähtud abikaasatasu, kui nendelt on käesolevas seaduses sätestatud korras kinni

peetud töötuskindlustusmakse. G. Trašanovil see staaž puudub, kuna ta oli Tartu Maakohtu

1. novembri 2007. a määrusega kriminaalmenetluse ajaks Valga maavanema ametikohalt kõrvaldatud

ning VVS § 83 lg 6 keelab maavanemal töötamise mis tahes teisel tasustataval ametikohal.

G. Trašanov oli 18. maini 2010 olukorras, kus ta ei saanud töötasu ja tal oli keelatud töötada teise

tööandja juures;

3) töötuskindlustuse seadus ei reguleeri olukorda, kus hüvitise saamiseks vajalik kindlustusstaaž

puudub seetõttu, et ametnik oli teenistusest kõrvaldatud. Seepärast tuleb juhinduda põhiseadusest ja

töötuskindlustuse seaduse eesmärkidest. Töötuskindlustuse hüvitisest maksmisest keeldumine ei ole

kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 28 lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile

vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

ning piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Kui riik peab vajalikuks ja

põhjendatuks isiku ametikohalt kõrvaldamist ja temaga teenistussuhte peatamist aastaid kestva

kriminaalmenetluse ajaks, keelates samas tal tööle asumise teise tööandja juurde, siis tuleks tagada

isikule kohtueelse ja kohtuliku menetluse ajaks piisavad vahendid normaalse elatustaseme

säilitamiseks. Vastupidine olukord on kaebaja hinnangul vastuolus põhiseaduse § 22 lg-ga 1 ja § 28

lg-ga 2.

4. Tallinna Halduskohus jättis G. Trašanovi kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) Eesti Töötukassa on kohaldanud töötuskindlustusseadust õigesti, tuvastades, et G. Trašanovil ei ole

õigust töötuskindlustushüvitisele;

2) selle kohtuasja esemeks ei ole küsimus, kas G. Trašanovile oleks pidanud olema tagatud ametist

kõrvaldamise ajal minimaalne sissetulek koos töötuskindlustusmaksete tasumisega. Sellist nõuet

käesolevas kohtuasjas pole esitatud;

3) töötuskindlustuse seadus, mille kohaselt Eesti Töötukassa ei saa otsustada, et õigus

töötuskindlustushüvitisele on isikul, kes ametist kõrvaldamise ja töökohapiirangute tõttu ei saanud

töötuskindlustusstaaži omandada, ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseadus ei kirjuta seadusandjale

ette täpseid reegleid, kuidas kujundada sotsiaalne kaitsesüsteem töötuse riski puhul. Seadusandjal on

töötuskindlustuse korraldamisel väga lai kujundusõigus. Kehtiv seadus näeb ette selge ja kõikidele

ühetaoliselt kohaldatava põhimõtte, et töötuskindlustushüvitisele on õigus isikul, kelle eest on tasutud

töötuskindlustusmakseid. Kui makseid pole teatud ulatuses teatud perioodi jooksul tehtud, ei ole

isikul õigust töötuskindlustushüvitisele. Seejuures ei oma tähtsust, miks jäi isikul sissetulek saamata

ja miks tema eest töötuskindlustusmakseid ei tasutud. Sellise piirangu seadmine on õigustatav

kindlustussüsteemi üldise põhimõttega, et kindlustatud on isik, kelle eest on tasutud kindlustusandjale

kindlustusmakseid. Käesoleval juhul nõuab kindlustusandjalt kindlustushüvitist isik, kelle eest pole

kindlustusmakseid nõutaval määral tasutud ja kellel pole seetõttu kindlustuskaitset tekkinud. Isikul

võib kindlustusstaaž jääda omandamata väga erinevatel elulistel asjaoludel. Kindlustusjuhtumi

saabumisel ei pea isikule tagama sotsiaalse kaitse mitte konkreetne kindlustusandja, vaid riik

põhiseadusega sätestatud piirides. Vastupidine järeldus oleks vastuolus kindlustuse olemusega. Kohus

leiab, et töötuskindlustuse seadus ei võta isikult õigust põhiseadusest tulenevale kaitsele. Tal on õigus

vaidlustada sissetuleku tagamata jätmine ametist kõrvaldamise ajal, nõuda ametist kõrvaldamisega

tekitatud kahju, sh saamata jäänud töötuskindlustushüvitiste hüvitamist väidetava kahju tekitajalt,

samuti õigus saada töötutoetust, vaieldes vajaduse korral selle toetuse määra kooskõla üle

põhiseadusega.

5. G. Trašanov esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu

otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. detsembri 2010. a otsusega G. Trašanovi apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks

neid korrata. Ringkonnakohus märkis, et kuigi kaebaja teenistussuhe oli peatunud

kriminaalmenetluse ajaks ning tema võimalused muud tööd teha olid piiratud, ei järeldu sellest veel

riigipoolne kohustus tagada nimetatud ajaks töötuskindlustuskaitse. Põhiseaduse §-s 28 sätestatud

õigus riigi abile ei pea olema tagatud üksnes läbi töötuskindlustusseaduse regulatsiooni. Võimalikud

on ka muud lahendused. Antud juhul on vastustajaks Eesti Töötukassa ning kohus ei saa

kohustamiskaebust rahuldada ning töötuskindlustuse seaduse regulatsiooni lugeda põhiseaduse

vastaseks põhjusel, et töötuskindlustuse seaduse alusel saadav hüvitis on suurem kui muud töötutele

pakutavad sotsiaalsed tagatised. Halduskohus on regulatsiooni põhiseaduspärasust kontrollinud,

mistõttu on põhjendamatu apellandi etteheide, et halduskohus pole tema kõiki nõudeid lahendanud.

Taotlus jätta mõni norm põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata, pole nõue HKMS § 25 lg 3

tähenduses. Selles sättes on silmas peetud HKMS §-s 6 sätestatud nõudeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. G. Trašanov esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb tunnistada TKindlS § 7 vastuolus olevaks

põhiseaduse § 28 lg-ga 2 osas, milles see ei võimalda lugeda töötuskindlustuse staaži hulka

ajavahemikku, mil kindlustatu töö- või teenistussuhe oli peatatud tema tahtest sõltumatutel

asjaoludel, tühistada ringkonnakohtu otsus ning rahuldada kaebus ja tühistada Eesti Töötukassa

24. mai 2010. a otsus nr 130030226. Kassaator väidab järgmist:

1) kassaator ei ole esitanud selles asjas kaebust võimalikult soodsate sotsiaaltagatiste ega riigipoolse

abi saamiseks. Kaebaja põhiline väide on olnud kogu menetluse vältel, et ta kaotas õiguse

töötuskindlustusele põhjendamatult ning selline piirang ei ole kooskõlas põhiseadusega;

2) põhiseaduse § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta

on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ainuüksi kahtlustuse esitamine ei tohiks kaasa tuua

kahtlustatavale täiendavaid piiranguid, välja arvatud neid, mis tulenevad otseselt seaduses sätestatud

kriminaalmenetluse tagamise abinõudest ja on vajalikud kriminaalmenetluse eesmärkide

saavutamiseks. G. Trašanovi suhtes tõi nimetatud otsustus kaasa töötasust ja sellega seotud

sotsiaalsetest garantiidest ilmajäämise;

3) ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks tõi kaasa täiendavaid piiranguid: töötasust ja

sellega seotud sotsiaalsetest garantiidest ilmajäämise. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja

vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 28 lg 2 järgi on Eesti kodanikul õigus

riigi abile vanaduse, töövõimatuse, toitja kaotuse ja puuduse korral;

4) teatud juhtudel võib ametikohalt kõrvaldamine olla kohane abinõu kriminaalmenetluse tagamiseks,

kuid sellega kaasnev töötasu ja sotsiaalsete garantiide kaotus ei ole põhjendatud ega

proportsionaalne; olukord, kus seadus võimaldab isiku pärast kahtlustuse esitamist kogu järgneva

kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldada koos töötasu maksmise lõpetamisega ning ainuüksi

seetõttu jääb isik ilma õigusest töötuskindlustushüvitisele, s.o riigi seadusega sätestatud abile, ei ole

kooskõlas põhiseadusega ja moonutab õiguse olemust;

5) Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-59-07 tunnistanud põhiseaduse § 147 lg-ga 4 koosmõjus

põhiseaduse §-dega 146 ja 15 vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis

võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on

kriminaalmenetluse ajaks peatunud. Kuna maavanema ametikohaga kaasnevad tegevuspiirangud on

sarnased kohtunike suhtes kohaldatud piirangutega, siis ei saa lugeda õiguspäraseks olukorda, kus

maavanem jäeti kriminaalmenetluse käigus tehtud määrusega ilma töötasu maksmisega seotud

sotsiaalsetest tagatistest;

6) kahtlemata on kaebuse esitajal võimalus esitada taotlus muude toetuste saamiseks. Kuid sellest ei

saa järeldada, et töötuskindlustuse hüvitisest ilmajätmine oli seaduslik, põhjendatud ja

proportsionaalne õiguste piiramine. Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkoja 14. septembri 2010. a

otsuses Sanoma Uitgevers B.V. vs. Holland (avaldus nr 38224/03) andis Suurkoda suunise, mille järgi

isikule, kes soovib panna maksma oma põhiõiguse, peab olema kättesaadav menetluslik võimalus

saavutada kohtu või sõltumatu ametniku hinnang sellele, kas potentsiaalne põhiõiguse riive on

proportsionaalne ametivõimude poolt soovitava legitiimse eesmärgiga. Seetõttu pole asjakohane

ringkonnakohtu viide teistele võimalikele sotsiaaltagatistele.

8. Eesti Töötukassa palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Töötukassa leiab, et põhiseaduse

§ 28 lg 2 mõttes on riigi abi kassaatorile töötuse puhul tagatud muude vahenditega. Vastustaja on

seisukohal, et töötuskindlustushüvitis ei ole töötasu maksmisega seotud sotsiaalne tagatis.

Töötuskindlustus on sundkindlustuse liik. Õigus hüvitisele on isikul, kelle eest on tasutud

töötuskindlustusmakseid, millest sõltub isiku kindlustusstaaž ja vastavalt õigus hüvitisele. Vaid

kindlustusjuhtumi saabumise korral peab vastustaja tagama kindlustuskaitse töötuskindlustusseaduses

sätestatud korras. Muudel juhtudel peab sotsiaalse kaitse tagama riik põhiseadusega sätestatud

piirides. Põhiseaduse §-s 28 sätestatud õigus riigi abile ei pea olema tagatud üksnes töötuskindlustuse

seaduse regulatsiooniga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Praegune vaidlus sai alguse sellest, et Eesti Töötukassa ei määranud G. Trašanovile pärast

maavanema ametikohalt avalikust teenistusest vabastamist tema poolt taotletud

töötuskindlustushüvitist. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles G. Trašanov Eesti Töötukassa

otsuse, millega jäeti töötuskindlustushüvitis määramata, tühistamist ja töötuskindlustuse hüvitise

väljamaksmise küsimuse uueks läbivaatamiseks kohustamist.

Pooled ning halduskohus ja ringkonnakohus on ühte meelt selles, et G. Trašanovil puudub kehtiva

õiguse järgi õigus töötuskindlustushüvitisele seepärast, et G. Trašanovil puudub vajalik

töötuskindlustusstaaž.

Ka kolleegium on seisukohal, et G. Trašanovil puudub õigus töötuskindlustushüvitisele seepärast, et

tal pole TKindlS § 6 lg 1 p-ga 2 nõutavat töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna

arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Nimetatud staaž puudus G. Trašanovil põhjusel, et tal

polnud ajal, mil ta oli kriminaalmenetluse ajaks maavanema ametikohalt kõrvaldatud, tasu, millest

kooskõlas TKindlS §-ga 7 sai kinni pidada töötuskindlustusmakset.

G. Trašanov on kohtumenetluses olnud seisukohal, et TKindlS § 7 on osas, milles see ei võimalda

arvata töötuskindlustusstaaži hulka aega, mil ta oli kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud,

vastuolus põhiseaduse § 22 lg-ga 1, milles sätestatakse süütuse presumptsiooni põhimõte, ja § 28 lg-

ga 2, mille järgi Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimatuse, toitjakaotuse ja puuduse

korral. Halduskohus ja ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustunud ning vastuolu põhiseaduse

§ 22 lg-ga 1 ja § 28 lg-ga 2 ei näinud. Kolleegium nõustub alljärgnevatel põhjendustel halduskohtu ja

ringkonnakohtuga.

10. Kolleegium on seisukohal, et töötuskindlustusstaaži puudumine põhjusel, et kriminaalmenetluse

ajaks teenistusest kõrvaldamise periood ei lähe töötuskindlustusstaaži hulka, ei seondu põhiseaduse

§ 22 lg-ga 1 tagatud süütuse presumptsiooniga. Nimetatud perioodil ei käsitatud G. Trašanovit

kuriteos süüdi olevana.

Täpsemalt tuleb aga kontrollida G. Trašanovi suhtes kohaldatud regulatsiooni kooskõla põhiseaduse

§ 28 lg-ga 2.

11. Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatakse: "Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse,

töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra

sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis

viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul."

Ka õigus saada hüvitist tööta oleku (töö puudumise, tööpuuduse, töökoha kaotuse) puhul on

kolleegiumi arvates põhiseaduse § 28 lg 2 esemelises kaitsealas, sest põhiõiguste esemelist kaitseala

tuleb tõlgendada võimalikult laialt. Kolleegium märgib, et ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis

34 rõhutatakse, et liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele,

mille kaudu pakutakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade

kohast kaitset töökoha kaotuse korral.

12. Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõigus on seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigus ja see

säte ei kirjuta seadusandjale ette, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule tagada

abi.

13. Praegusel juhul on seadusandja kehtestanud töökoha kaotanud isikule abi tagamiseks kaks seadust

- töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse.

Kolleegium on seisukohal, et ka juhul, kui töö kaotamise juhuks põhiseadusega nõutavat abi pole

sundkindlustusega mittehõlmatud isiku jaoks sätestatud ühegi seadusega, ei oleks põhjendatud seada

küsimust töötuskindlustusseaduse enese põhiseadusevastasusest. Abi töökoha kaotuse puhul ei pea

andma ilmtingimata sundkindlustussüsteemi kaudu. Abi üldse sätestamata jätmise juhul tekib

küsimus asjakohase õigusliku regulatsiooni andmata jätmise põhiseaduspärasusest.

Kolleegium märgib, et G. Trašanovi kohtuasjas pole vaidluse all riikliku abi suuruse

põhiseaduspärasus. Vaidluse all on töökoha kaotuse juhuks ette nähtud riikliku abi ühe võimaliku liigi

mittemääramise põhiseaduspärasus.

14. TKindlS § 7 lähtub põhimõttest, et töötuskindlustusstaaž on isikul, kellele makstud tasu pealt on

kinni peetud töötuskindlustusmakseid vähemalt 12 kuu eest töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu

jooksul. Erand on sätestatud sama seaduse § 6 lg-ga 5 kindlustatu jaoks, kes kasutas sama paragrahvi

lõike 1 punktis 2 nimetatud 36 kuu jooksul rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või

lapsehoolduspuhkust. Sellisel kindlustatul pikendatakse 36-kuulist perioodi nimetatud puhkusel oldud

aja võrra, kui sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži

kohta. Mõlemal juhul on töötuskindlustushüvitise saamiseks nõutav vastavale perioodile eelneval

perioodil kindlustusmaksete tegelik kinnipidamine. Kui kindlustusmaksed on jäänud kinni pidamata,

siis vastavat perioodi kindlustusstaaži hulka ei arvata.

Kolleegium ei näe mõistlikku ja sundkindlustuse põhimõtetega kooskõlas olevat põhjendust, miks

peaks erinevalt kohtlema neid isikuid, kellele makstud tasust sundkindlustusmakseid tegelikult kinni

ei peetud, ja isikuid, kelle puhul sundkindlustusmaksete kinnipidamine polnud palga puudumise tõttu

võimalik, ning tunnustama viimaste õigust töötuskindlustushüvitisele.

Ka ei pea kolleegium põhiseadusest tulenevaks nõuet, et teenistusest kriminaalmenetluse ajaks

kõrvaldatud isikud omaksid samasugust õigust kui isikud, kes kasutasid rasedus- ja sünnituspuhkust,

lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Erireeglistik viimatinimetatud isikute jaoks on

kehtestatud seadusandja äranägemisel selleks, et soodustada põhiseaduse § 27 lg-te 1 ja 3 toimimist.

15. Kolleegium märgib, et G. Trašanov oli seoses kriminaalmenetlusega ametist kõrvaldatud koos

töötasu maksmise peatamisega peaaegu kolm aastat, mistõttu tal puudus töötuskindlustushüvitise

määramiseks nõutav kindlustusstaaž. Kolleegium on seisukohal, et õigus töötuskindlustushüvitisele

võib, kuid ei pruugi tekkida Riigikohtu otsusest, millega tunnistataks põhiseaduse vastaseks

regulatsioon, millest tulenevalt kriminaalmenetluse ajal ei tagata isikule sissetulekut. Nimelt oleks

pärast Riigikohtu otsust seadusandja otsustada, kas nimetatud perioodi eest maksta palka, osa palgast

või muud hüvitist ning muu hüvitise maksmise korral otsustada, kas sellest peetakse kinni

töötuskindlustusmakset.

Siinkohal peab kolleegium vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse väidet Riigikohtu üldkogu poolt

14. aprillil 2009 haldusasjas nr 3-3-1-59-07 tehtud lahendi sarnasusest käesoleva kohtuasjaga (vt

käesoleva otsuse p 10 alap 5). Selles haldusasjas vaidlustas kohtunik, kelle kohta oli antud nõusolek

süüdistusakti koostamiseks, töötasu maksmise peatamise kuni kriminaalmenetluse asjaolude

selgumiseni.

Praegune kohtuvaidlus on aga teistsugune. G. Trašanov on praeguses kohtuasjas vaidlustanud talle

töötuskindlustuse hüvitise mittemääramise pärast teenistussuhte lõppemist. Praeguses kohtuasjas pole

vaidluse all töötasu mittemaksmine teenistussuhte peatumise ajal. G. Trašanov pole praeguses

kohtuasjas esitanud nõuet riigi vastu maksta talle teenistussuhte peatumise ajal palka või muud

hüvitist. Küsimus analoogia võimalikkusest haldusasjaga nr 3-3-1-59-07 võib tekkida kohtuasjas,

milles taotletakse teenistusest kõrvaldamise aja eest palga või muu hüvitise maksmist.

16. Erinevalt kassaatorist peab kolleegium asjakohaseks ringkonnakohtu viidet teiste võimalike

sotsiaaltagatiste olemasolule hoolimata sellest, et kassaator nõuab just töötuskindlustushüvitist.

Põhiseaduse § 28 lg 2 ei näe ette seda, et töötuks jäämise puhul peab olema õigus just

töötuskindlustushüvitisele, ega ka seda, et töötuskindlustushüvitist tuleb maksta isikule, kes ei ole

kindlustatud. Põhiseaduse § 28 lg-s 2 silmas peetud abi võib riik anda ka teistes vormides.

G. Trašanov on tuginenud põhiseaduse § 28 lg-le 2 ning selleks, et jõuda selgusele, kas praeguse

kaasuse asjaoludel on tema õigusi rikutud, tuleb kontrollida, kas G. Trašanovile oli tagatud õigus

põhiseaduse § 28 lg-ga 2 hõlmatud riigi abile.

17. Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 26 lg-s 1 sätestatakse: "Töötutoetust on õigus

saada töötul, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva

hõivatud tööga või tööga võrdsustatud tegevusega, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4

loetletud juhud, ja kelle kuu sissetulek on väiksem 31-kordsest töötutoetuse päevamäärast." Sama

paragrahvi lõike 3 punkti 1 järgi loetakse tööga hõivatuks olemiseks ka töötamist töölepingu alusel

või avalikus teenistuses.

Sellest regulatsioonist ei selgu aga üheselt, kas tööga hõivatuks saab lugeda ka isikut, kelle töö- või

teenistussuhe oli peatatud või peatunud. Vastus on tuletatav TTTS § 28 lg 2 alusel sotsiaalministri

13. aprilli 2009. a määrusega nr 33 vastu võetud töötutoetuse taotlemise avaldusele kantavate

andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelust. Nimetatud loetelu § 3 lg 1 p 1 järgi lisatakse

töötutoetuse taotlemise avaldusele töö- või teenistussuhte(suhete) algust ja lõppu ning viimase töö-

või teenistussuhte lõpetamise alust tõendav dokument (tööleping, tööandja tõend, ametist

vabastamise käskkiri vms). Seadus ega nimetatud määrus ei anna alust järelduseks, et töötutoetust ei

saa isik, kelle töö- või teenistussuhe oli TTTS § 26 lg-s 1 nimetatud perioodil peatunud.

Seega on tööga hõivatuks lugemisel oluline see, kas isik oli seadusega nõutud aja kestel töö- või

teenistussuhtes. Töö- või teenistussuhtes on ka isik, kelle töö- või teenistussuhe on peatatud.

Järelikult on töötutoetust võimalik määrata ka isikule, kelle töö- või teenistussuhe oli enne

vabastamist peatatud.

18. G. Trašanovil oli õigus töötutoetusele ja seega oli talle tagatud ka põhiseaduse § 28 lg-ga 2

sätestatud õigus riigi abile töö kaotuse puhuks.

Asja materjalidest nähtuvalt G. Trašanov seda õigust ka kasutas. G. Trašanov võeti 19. mail 2010

töötuna arvele ning ta on saanud Eesti Töötukassa 17. juuni 2010. a otsusega töötutoetust 26. maist

2010 kuni 19. veebruarini 2011.

19. Eeltoodud põhjendustel jääb G. Trašanovi kassatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused jäävad muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann