3-3-1-63-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-63-11

Määruse kuupäev

17. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Kristine Schmidti (Schmidt) kaebus Tallinna Linnavalitsuse

2. veebruari 2011. a korralduse nr 126-k punktide 5-5.11

tühistamiseks, keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks ja

Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks keskkonnamõju

strateegilise hindamise algatamise küsimuse uueks otsustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2011. a määrus haldusasjas

nr 3-11-608

Menetluse alus Riigikohtus

Kristine Schmidti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Kristine Schmidti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai

2011. a määrus haldusasjas nr 3-11-608 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus algatas 2. veebruari 2011. a korraldusega nr 126-k Pirita tee 28 kinnistu ja

Maarjaheina tänava äärsete kruntide ja lähiala detailplaneeringu. Sama korralduse p-des 5-5.11

otsustas linnavalitsus mitte algatada detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH).

Detailplaneeringu koostamise eesmärk on moodustada 12 krunti, määrata nende kasutamise

tingimused ning ehitusõigus promenaadi, 5 kuni 4 maapealse korrusega elamu, 3 kuni 6 maapealse

korrusega ja 1 maa-aluse korrusega äriruumidega elamu, 10 kuni 4 maapealse korrusega

äriruumidega elamu, millest 9-l on ka üks maa-alune korrus, ja 2 maapealse korrusega lasteaiahoone

ehitamiseks. Detailplaneeringus kavandatakse teha ettepanek Tallinna üldplaneeringu muutmiseks -

Pirita tee 28 kinnistu piires muudetaks ühiskondlike ja puhkeehitiste ala kesklinna

segahoonestusalaks. Korralduse p-des 5-5.11 esitatud põhjenduste kohaselt ei põhjusta

detailplaneeringuga kavandatavate hoonete rajamine ja kasutamine eeldatavalt olulist

keskkonnamõju.

2. Kristine Schmidt, kellele kuulub korter planeeringuala naaberkinnistul Tallinna linnas Pirita

tee 28a, esitas kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 2. veebruari 2011. a korralduse

nr 126-k punktid 5-5.11, tunnistada õigusvastaseks KSH algatamisest keeldumine ja kohustada

Tallinna Linnavalitsust KSH algatamise küsimuse uueks läbivaatamiseks.

Kaebaja leiab, et Tallinna linnal on kohustus korraldada KSH, kuna algatatud detailplaneeringuga

muudetakse oluliselt Tallinna üldplaneeringut ning rajatakse uus elamurajoon, millega kaasneb

olulisel määral pinnase või õhu saastamine, jäätmete teke, müra ning vibratsioon. Kaebuse kohaselt

mõjutab algatatud detailplaneering vahetult kaebaja kui piirinaabri õigusi. Seega on kaebajal õigus

nõuda KSH läbiviimist, mis annaks vastuse küsimusele, kas kavandatava tegevusega kaasneb oluline

negatiivne keskkonnamõju, mistõttu oleks vajalik muuta detailplaneeringu lahendusi või kehtestada

negatiivse mõju leevendamiseks täiendavaid abinõusid.

Kaebuse täienduses leiab kaebaja, et tal on praegusel juhul KSH algatamata jätmise kui

menetlustoimingu vaidlustamise õigus, kuna tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevuse

kavandamisega (uue elamurajooni rajamisega). Vaidlustatud menetluslik rikkumine muudab lõpliku

haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hilisema hinnangu andmise võimatuks, kuna

detailplaneeringu õiguspärasus sõltub KSH tulemustest. KSH läbiviimata jätmine toob ilmselgelt

kaasa väära otsuse uue elamurajooni rajamise suhtes. Kohtupraktika kohaselt on KSH algatamata

jätmine vaidlustatav juhul, kui KSH läbiviimine on kohustuslik - praegusel juhul ongi kaebaja

hinnangul tegemist sellise olukorraga, mistõttu tuleb tunnustada tema kaebeõigust. Kui kohus jõuab

asja sisulise läbivaatamise käigus teistsugusele tulemusele, tuleb kaebus rahuldamata jätta nii

kaebeõiguse puudumise kui kaebuse sisulise põhjendamatuse tõttu.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 21. märtsi 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-11-608 kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 31 p 5 alusel. Kohus leidis, et tulevane planeering

võib avaldada kaebaja huvidele mõju, kuna kaebaja omand piirneb planeeringualaga. Kaebajal on

seega põhjendatud huvi kaitsta oma õigusi planeerimismenetluses, kuid KSH algatamata jätmine

menetluse praeguses etapis ei saa rikkuda kaebaja õigusi, kuna detailplaneeringu algatamine ei

põhjusta ruumilisi muutusi. KSH ei olnud praegusel juhul kohustuslik. Detailplaneering muudab küll

Tallinna üldplaneeringut, kuid üldplaneeringu muutmise menetlust tuleb eristada üldplaneeringu enda

menetlemisest, mispuhul keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS)

§ 33 lg 1 p 2 kohaselt on KSH läbiviimine kohustuslik. Detailplaneeringuga kavandatava tegevuse

keskkonnamõju on reeglina võimalik hinnata ka muude, vähem aega ja ressursse kulutavate

vahenditega. Linnavalitsusel on ka menetluse käigus võimalik jõuda äratundmisele, et KSH tuleb

siiski läbi viia. Kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid, et ohtu keskkonnale ei saaks

kontrollida muude, sh vaidlustatud korralduses kavandatud uuringutega või KSH hilisema

korraldamisega. Linnavalitsus on andnud eelhinnangu ning põhjendanud, miks KSH-d ei algatatud.

Kavandatav tegevus ei ole nimetatud KeHJS § 6 lg-s 1, mistõttu ei ole KSH kohustuslik ka sellel

alusel. Seega oli linnavalitsusel KSH algatamise osas kaalumisõigus. KeHJS § 35 lg 1 kohaselt tuleb

KSH algatada üheaegselt planeeringu koostamise algatamisega. Sellest sättest ei tulene aga keeldu

KSH hilisemaks algatamiseks. Tegemist ei ole juhtumiga, mil KSH tuleks algatada ilma selle

vajadust põhjendamata (KeHJS § 35 lg 2). Planeeringuga kavandatakse ehitamist maa-alale, mis on

juba aktiivses kasutuses ja seotud üritustega suurtele rahvamassidele. Ükski planeeringualale

kavandatavaist objektidest ei nõua kohest KSH algatamist. Tegemist on linnaruumis tavapäraste

ehitistega. Tegemist pole uue elamurajooni rajamisega - ehitatakse olemasolevate hoonete keskele

ega tekitata uut iseseisvat elamurajooni üldplaneeringu mõttes. Ka juhul, kui tegemist oleks

elamurajooni rajamisega, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 224 näidisloendi § 13 p-

s 2, oleks linnal kaalutlusõigus. Kohus ei saa oma otsusega asendada linna kaalutlusotsust. Kaebaja

saab kaitsta oma õigusi planeerimismenetluses ning vajadusel vaidlustada lõppotsuse. Praeguses

etapis KSH-st loobumine ei vii iseenesest õigusvastase lõppotsuseni.

4. K. Schmidt esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada. Kaebaja ei

nõustunud halduskohtu põhjendustega. Lisaks senises kohtumenetluses juba esitatud argumentidele

leiab K. Schmidt järgmist.

1) Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebeõiguse välistab asjaolu, et linn võib veel

edaspidises planeerimismenetluses jõuda äratundmisele, et KSH tuleb siiski läbi viia. KeHJS § 2 lg 2

sätestab KSH eesmärgiks keskkonnakaalutluste arvestamise planeerimisdokumentide koostamisel ja

kehtestamisel. KeHJS § 35 lg 1 nõuab KSH algatamist üheaegselt planeeringu koostamise

algatamisega. Järelikult peab haldusorgan KSH algatama planeerimismenetluse alguses ning sellele

kohustusele vastab puudutatud isiku õigus nõuda haldusorganilt selle toimingu sooritamist.

Edaspidise planeerimismenetluse kestel puudub kaebajal reaalne võimalus vaidlustada KSH

algatamata jätmist.

2) Menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus lahendus, kus ainsaks võimaluseks KSH

algatamata jätmist vaidlustada oleks kaebuse esitamine planeeringu kehtestamise otsuse

tühistamiseks. KSH algatamata jätmise õigusvastasuse korral tuleks planeering täies ulatuses

tühistada ja planeerimislahendus ümber vaadata. KSH algatamata jätmise otsuse vaidlustamise

võimaldamine on tõhusam ja kiirem lahendus, kuna siis on planeerimismenetluses veel võimalik

KSH tulemustega arvestada.

3) Kaebeõigus tuleneb ka keskkonnavastutuse seadusest (KVS), mille § 23 lg 1 kohaselt on isikutel,

kelle õigusi keskkonnakahju ohu tekitamine rikub, õigus taotleda kahju vältimis- või

heastamismeetmete rakendamist. KSH korraldamine on keskkonnakahju vältimise meede.

4) Kaebajale peab olema tagatud efektiivne võimalus kaitsta end tegevuse eest, millega mõjutatakse

õigusvastaselt looduskeskkonda ja seeläbi kahjustatakse isiku tervist ja varalisi õigusi. Kaebaja

naabrusesse uue suure elamurajooni rajamisega kaasneb vaieldamatult oluline pinnase ja õhu

saastatus, jäätmete teke, müra ja vibratsioon.

5) Halduskohus ei saa kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel anda hinnangut kaebaja väitele, mille

kohaselt KSH oli praegusel juhul kohustuslik. Tegemist on mahuka õigusliku küsimusega, millele

vastamine eeldab kaebuse sisulist lahendamist.

6) Kaebaja õigus kohtusse pöördumiseks tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest ja Århusi

konventsioonist. Kaebajat planeeringuala piirinaabrina tuleks käsitada konventsiooni mõttes üldsuse

esindajana, kellel art 9 lg 3 alusel on õigus vaidlustada avaliku võimu organi tegevusetus, mis on

vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega. Kavandatav tegevus kuulub EL

direktiivi 85/337/EMÜ II lisa p 10 alapunkti b alla (infrastruktuuritööd - linnaarendustööd, sh

kaubanduskeskuste ja parklate ehitamine). Direktiivist 2001/42/EÜ tuleneb kohustus hinnata sellise

tegevuse keskkonnamõju. Direktiivist 2003/35/EÜ tuleneb eesmärk anda puudutatud isikutele

laialdane juurdepääs kohtule. Eesti õiguse tõlgendamisel tuleks arvestada nimetatud õigusaktidest

tulenevate eesmärkidega.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. mai 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu määruse muutmata.

1) KSH läbiviimata jätmisel iseenesest mingit mõju keskkonnale ei ole. Seetõttu pole tegemist Århusi

konventsiooni art 6 lg 1 p-s b nimetatud otsusega. Art-s 6 nimetamata otsuste või tegevuse

vaidlustamine on võimalik üksnes juhul, kui siseriiklik õigus seda ette näeb.

2) Otsus jätta KSH algatamata on menetlustoiming. Tegemist pole (eel)haldusaktiga, millega

otsustataks küsimus edasise planeerimismenetluse suhtes siduvalt ja mis võtaks võimaluse esitada

edasises planeerimismenetluses vastuväiteid ja ettepanekuid KSH läbiviimise küsimuses. Praeguses

etapis pole selge, kas ja milline planeering kehtestatakse. Seega ei ole KSH algatamata jätmine, isegi

kui seda pidada õigusvastaseks, menetlusviga, mille tõttu ei saaks menetluse lõpptulemus enam

osutuda õiguspäraseks.

3) KSH algatamata jätmine ei olnud praegusel juhul kohustuslik. Üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu menetlemisel tuleb KSH läbi viia vajaduse korral. Seega on vastustajal

kaalumisruum ning otsus KSH algatamata jätta ei too igal juhul kaasa õigusvastast detailplaneeringu

kehtestamise otsust.

4) KSH algatamise kohustust ei tulene ka Vabariigi Valitsuse määrusest nr 224. Isegi kui möönda, et

detailplaneeringuga pannakse alus uue elamurajooni püstitamisele, näeb määrus samuti ette

kaalutlusõiguse KSH algatamise otsustamiseks. Algatatud detailplaneeringu realiseerumisel ei kaasne

selliseid mõjutusi, mida oleks kahtlusteta võimalik liigitada oluliseks keskkonnamõjuks ning seetõttu

redutseerida KeHJS § 33 lg 2 p-s 1 ning määruses nr 224 sisalduv kaalutlusruum nullini.

5) Sõltumata KSH algatamise kohustuse puudumisest, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu

menetluse käigus analüüsima planeeringulahenduse võimalikku keskkonnamõju. See toimub aga

KSH menetlusega võrreldes oluliselt lihtsamas ja vähem kulukas korras.

6) Viited EL õigusele ei ole asjakohased, kuna kaebaja on kohtusse pöördunud ennatlikult.

Vaidlustamise võimaluse piiramine ei ole vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, selle põhimõtte

rikkumisega oleks tegemist, kui menetlus takerduks kohtuvaidluste tõttu erinevate

menetlustoimingute taha. See on eriti ilmne planeerimismenetluses, kus planeeringulahendus võib

menetluse käigus oluliselt muutuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. K. Schmidt esitas määruskaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja

saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Lisaks eelnevas menetluses esitatud

argumentidele leiab kaebaja määruskaebuses järgmist:

1) Kohtute lähenemine piirab ebaproportsionaalselt kaebaja PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust kohtusse

pöördumiseks. Kaebeõiguse eitamise puhul puudub kaebajal tõhus võimalus oma rikutud õiguste

kaitseks seoses KSH algatamata jätmisega. Menetlusnorme tuleks seetõttu tõlgendada võimalik

kooskõlaliselt põhiseadusega ning kaebeõigust laiendavalt.

2) KSH algatamata jätmine ei ole üksnes vähetähtis toiming detailplaneeringu menetluses. Sellega

otsustatakse iseseisva haldusmenetluse läbiviimine, kusjuures tegemist on reeglina lõpliku

otsustusega.

3) Kohtud on kaebuse menetlusse võtmise staadiumis asunud hindama seda, kas detailplaneeringuga

kaasneb või ei kaasne oluline keskkonnamõju. Kohtute tõlgenduste kohaselt peaks kaebaja

vastuvaidlematult tõendama, et konkreetsel juhul oluline keskkonnamõju esineb. Seda ei saa

kaebajalt kaebeõiguse kontrollimise staadiumis nõuda. Keskkonnaõiguses kohaldub

ettevaatusprintsiip, mistõttu piisab sellest, kui eksisteerib põhjendatud kahtlus keskkonnamõju

võimaliku tekkimise suhtes. Järelikult ei ole haldusorganil kohustust viia KSH läbi üksnes juhul, kui

olulise keskkonnamõju esinemine on kahtlusteta tõendatud.

4) Riigikohus on asunud seisukohale, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks

eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist. Samuti on riigikohus

tunnustanud KSH algatamata jätmise vaidlustamise õigust, kui KSH läbiviimine on kohustuslik.

Kuna kaebaja on põhjendanud, miks tema arvates oli praegusel juhul KSH algatamine kohustuslik,

tuleb tunnustada kaebeõiguse olemasolu. Kaebuse menetlusse võtmisel ei saa kohus kaebust sisuliselt

lahendama asuda.

5) Kohtud on jätnud käsitlemata kaebaja väite, mille kohaselt kaebeõigus tuleneb keskkonnavastutuse

seadusest.

6) Käsitlemata on kaebaja väide, et kaebeõigus tuleneb tema õigusest puhtale keskkonnale.

Kaebeõiguse tunnustamist kinnitab ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-86-06, mille kohaselt peab

olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel olema isikul avaram võimalus vaidlustada

menetlustoiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.

7) KSH algatamata jätmine mõjutab vahetult kaebaja õigusi. Piirinaabrina on kaebajal õigus nõuda, et

selgitataks välja planeeringuga kavandatu keskkonnamõju.

8) Eesti menetlusõigust tuleks tõlgendada Århusi konventsiooni valguses, mille eesmärgiks on

laiendada isikute õigusi kohtusse pöördumiseks. Kaebeõiguse mittetunnustamise puhul puudub

avalikkusel sisuline ning tõhus võimalus paluda kohtutel kontrollida KSH korraldamata jätmise

õiguspärasust. Konventsiooni art 9 lg 3 kohaselt tuleb üldsuse esindajale tagada õigus vaidlustada

tegevust või tegevusetust, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega. Samuti on

ringkonnakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja viidatud EL õigusaktid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Haldus- ja ringkonnakohus on K. Schmidti kaebuse tagastanud, tuginedes HKMS § 11 lg 31 p-le 5,

mille kohaselt halduskohus tagastab kaebuse, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla

halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.

Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus

vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Sellest üldreeglist esinevad aga mõned erandid. Enne

lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata

menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-

39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid). Kolleegium nõustub kohtutega, et KSH algatamata jätmise

toiming iseseisvalt K. Schmidti õigusi ei riku. Kohtusse pöördumise õigust ei anna K. Schmidti

väidetav õigus KSH menetluses osaleda, kuna see õigus ei ole lahutatav menetluse lõpptulemusest.

Menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav ka siis, kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja

ilmne viga, et juba menetluse käigus saab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla

materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid; planeerimismenetlusega seoses vt

18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse

haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu

halduskolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 21).

8. Riigikohtu halduskolleegium selgitas detailplaneeringu menetluses KSH algatamata jätmise otsuse

kui menetlustoimingu vaidlustamise võimalikkust 17. novembri 2011. a määruses haldusasjas nr 3-3-

1-64-11. Ka selles asjas oli vaidlustatud KSH algatamata jätmine Pirita tee 28 kinnistu ja Maarjaheina

tänava äärsete kruntide ja lähiala detailplaneeringu menetluses. Riigikohus leidis, et KSH algatamata

jätmise vaidlustamine on lubatav üksnes juhul, kui kohustus KSH läbi viia põhineb vahetult seadusel

ega jäta haldusorganile kaalutlusruumi. Sellise kohustuse eiramise puhul saab juba menetluse käigus

järeldada, et planeering tuleks kehtestamise ja vaidlustamise korral tühistada, ning KSH algatamata

jätmise vaidlustamine on järelikult lubatav (viidatud otsuse p 11).

9. Kaebaja leiab, et KSH tuli praegusel juhul läbi viia esmalt põhjusel, et detailplaneeringuga

kavandatakse Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 (edaspidi määrus nr 224) § 13 p-

s 2 nimetatud tegevust "infrastruktuuri ehitamine - linna arendustööd (näiteks elamurajooni, vangla

rajamine), välja arvatud üksikute elamute ehitamine". Teiseks lõi kohustuse KSH läbi viia asjaolu, et

detailplaneeringuga kavandatakse muuta Tallinna üldplaneeringut.

10. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-64-11 (p-d 14-16), et määruse nr 224 loetellu kuuluvate

tegevuste puhul on haldusorganil hindamisruum selle osas, kas loetellu kuuluval tegevusel on

konkreetsel juhul eeldatavalt oluline keskkonnamõju või mitte. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda

KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumitest. Kolleegium leidis, et juhtudel, kus haldusorganil on

detailplaneeringu menetlemisel hindamisruum kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju

olulisuse osas, ei ole põhjendatud KSH algatamata jätmise kui menetlustoimingu vaidlustamise

võimaldamine. Kuna sellisel juhul ei tulene KSH läbiviimise kohustus vahetult seadusest, vaid eeldab

haldusorgani hindamisotsust, ei ole KSH algatamata jätmise näol tegemist ilmse menetlusveaga.

Haldusorgani hinnangut keskkonnamõju olulisusele ning sellest tulenevat otsust KSH algatamata

jätmiseks saab sellisel juhul halduskohtus vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga.

Seega ei anna asjaolu, et kavandatav tegevus võib kuuluda määruse nr 224 loetellu, K. Schmidtile

õigust KSH algatamata jätmise toimingu peale kohtusse pöördumiseks. Halduskolleegiumil puudub

seetõttu vajadus selgitada, kas tegemist on tõepoolest määruse nr 224 § 13 p-s 2 nimetatud

tegevusega või mitte.

11. Kui detailplaneeringuga kavandatakse muuta kehtivat üldplaneeringut, on haldusorganil

kaalutlusruum selle osas, kas KSH algatamine on vajalik või mitte (KeHJS § 33 lg 2). KSH

vajalikkus otsustatakse KeHJS § 33 lg-tes 3-5 sätestatud kriteeriumite ja lg-s 6 nimetatud asutuste

arvamuse põhjal ning KSH algatamise otsusele tuleb lisada asjakohane põhjendus (KeHJS § 35 lg 3).

Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-64-11 (p 17), et eeltoodust tulenevalt ei ole ka siinkohal

tegemist vahetult seadusel põhineva ning haldusorganile kaalutlusruumi mitte jätva kohustusega KSH

läbi viia. Järelikult ei ole KSH algatamata jätmine sellisel juhul ilmne menetlusviga ning kaebus selle

menetlustoimingu vaidlustamiseks ei ole lubatav. Haldusorgani otsustust KSH vajalikkuse üle saab

vaidlustada koos detailplaneeringu kehtestamise otsusega ning halduskohus saab kaebuse

lahendamisel hinnata KSH hindamata jätmise õiguspärasust.

Järelikult ei anna K. Schmidtile kohtusse pöördumise õigust ka asjaolust, et algatatud

detailplaneeringuga kavandatakse Tallinna üldplaneeringu muutmist, ning tähtsust ei oma see, kui

ulatuslikult üldplaneeringut muuta kavatsetakse.

12. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt kaebaja viited

keskkonnavastutuse seadusele, Århusi konventsioonile ja erinevatele Euroopa Liidu direktiividele ei

ole praegusel juhul asjakohased. Riigikohus ei pea vajalikuks korrata ringkonnakohtu määruses

esitatud põhjendusi.

13. Eeltoodust tulenevalt ei ole otsustus jätta KSH algatamata praegusel juhul selline

menetlustoiming, mida saaks halduskohtus vaidlustada eraldi lõplikust haldusaktist. Kaebuse eseme

lubamatuse tõttu puudub K. Schmidtil ilmselgelt kohtusse pöördumise õigus ning kohtud on kaebuse

õigesti HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastanud.

Riigikohus jätab K. Schmidti määruskaebuse rahuldamata. HKMS § 72 lg 1 p 1 alusel jätab

Riigikohus muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2011. a määruse. Määruskaebuse esitamisel

tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving