3-2-1-96-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-96-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu MINERTO (likvideerimisel) hagiavaldus Kalle

Loigu vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-29266

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu MINERTO (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3562 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing MINERTO (likvideerimisel) (registrikood

10614230), esindaja vandeadvokaat Karmo Kalk

Kostja Kalle Loik (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-29266 ja

Harju Maakohtu 4. novembri 2010. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt 11. mail 2011 tasutud kautsjon 35 (kolmkümmend viis) eurot

63 senti Aktsiaseltsile KELLERON.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing MINERTO (likvideerimisel) (hageja) esitas 17. juunil 2009 Harju Maakohtule Kalle

Loigu (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 55 747 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. detsembril 2004 laenulepingu, mille alusel andis hageja

kostjale laenu 59 000 krooni sõiduauto Mercedes Benz 230TE (riikliku registreerimismärgiga

571 AUA) ostmiseks osaühingult AUTOMARKET (auto omanik). Laenuleping sõlmiti tähtajaga

17. juuni 2006 ning kostja kohustustega tasuda intressi 3% kuus ja viivist 1% päevas. Kostja andis

laenulepingus hagejale käsundi maksta laen välja auto omanikule. Kostja ostetav auto oli kostja

valduses ja laenulepingu järgi laenu tagatiseks.

Kostja ei täitnud oma kohustusi, mistõttu andis ta 25. augustil 2005 hagejale sõiduauto üle. Auto

väärtuseks hinnati 15 000 krooni, millest laenu põhiosa tagasimakseks luges hageja 3253 krooni.

Seega võlgneb kostja hagejale laenulepingu põhivõlana 55 747 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

Kostja on hagejale kohustuse täitnud. Kostja töötas ilma töölepinguta L. Lusti autolammutustöökojas,

kus talle maksti ümbrikupalka, millest arvati võla katteks 4290 krooni. Kostjale maksti palgana kätte

iga kuu 3500-4500 krooni. Palka maksis kostjale A. Laaneloog, kes andis kostja palgast maha arvatud

4200 krooni iga kuu L. Lustile. Need maksed ei kajastu poolte tegelikus maksegraafikus

ajavahemikus 17. juunist 2005 kuni 17. juunini 2006. Tegelik maksegraafik on võltsitud. Viivist ei

saa olla, sest iga kuu arvati kostja palgast laenumaksed välja. Kostja kasutuses ja laenu tagatiseks

olnud auto hinnaks määrati 15 000 krooni, kuid seda laenust maha ei arvestatud. Auto tagastamise

päeval maksis kostja T. Laanojale sularahas 15 000 krooni. Sellega pidi auto eest olema makstud.

Ajavahemikul 17. augustist 2005 kuni 17. maini 2006 arvati kostja palgast maha 53 610 krooni.

Kokku maksis kostja 81 480 krooni. Seega võlgneb hageja kostjale 26 480 krooni. Kostja on täitnud

oma kohustused nõuetekohaselt ning pärast kohustuste täitmist ei ole hageja teatanud kostjale nõuete

olemasolust ega soovist neid esitada. Kostja ei saa sularahamakseid tõendada, kuna L. Lust ei

väljastanud hageja nimel kviitungeid ega tšekke.

3. Harju Maakohus jättis 4. novembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja ei ole talle laenu tagastanud.

Laenulepingu kohaselt tasutakse laen ja intressid lepingu lisas nr 1 kokkulepitud maksegraafiku

alusel. Pooled on kokku leppinud, et maksegraafiku allkirjastab hageja. Kostja on esitanud kohtule

hageja allkirjastamata, kuid kostja allkirjaga maksegraafiku ja pärast laenulepingu sõlmimist

T. Laanoja koostatud maksegraafiku. T. Laanojal ei olnud õigust maksegraafikut ühepoolselt

koostada ega muuta. Laenulepingu sõlmis kostjaga hageja juhatuse liige J. Ilves. Leping on koos

kõigi kehtivate lisadega ühtne tervik. Seega tuleb laenulepingu lisaks pidada kostja allkirjastatud

maksegraafikut, mitte hiljem T. Laanoja koostatud tabelit. Laenulepingu kohaselt võib lepingut muuta

poolte kirjalikul kokkuleppel. Lepingu ühepoolne muutmine ei vasta ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 6

lg-s 1 sätestatud kohustusele käituda heas usus.

Kostja vastuväite kohaselt võeti temalt laenumaksed vastu ilma allkirjata ja sularaha makse orderit

andmata. Laenulepingu p 3 kohaselt tasub kostja laenumaksed hageja pangakontole või kassasse.

Hagejal ei ole ühtegi tõendit raha laekumise kohta, kuigi väidetavalt on kostjalt ajavahemikus

4. jaanuarist 2005 kuni 25. augustini 2005 laekunud kokku 30 200 krooni. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et kostja jättis laenu hagejale tagastamata.

Kostja tagastas 25. augustil 2005 auto osaühingule AUTOMARKET, kes oli auto omanik. Hageja ei

esitanud kostjale pärast auto tagastamist ühtegi pretensiooni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida

heas usus. Kostja eeldas põhjendatult, et graafikujärgse laenujäägi tasumisel ning sõiduki

tagastamisel loeb hageja kostja võla tasutuks. Hea usu põhimõttega on vastuolus, et kolm aastat ja

kümme kuud hiljem veendub hageja, et kostja on talle siiski võlgu.

Vastuolulised on ka hageja esitatud ülejäänud tõendid. Hageja koostatud tabeli kohaselt hinnati

25. augustil 2005 auto üleandmisel auto väärtuseks 15 000 krooni, millest hageja arvestas laenu

põhiosa tagasimakse katteks 3253 krooni. Auto üleandmise aktil on viide hindamisaktile. Samas

nähtub auto hindamisaktist, et see on koostatud alles 28. novembril 2005.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Maakohus ei usaldanud hageja esitatud tõendeid ning arvestas kostja paljasõnaliste väidetega. Kohus

tugines seisukohale, et toimiku leheküljel 6 esitatud tabel tõendab, et hageja muutis ühepoolselt

maksegraafikut, milleks tal ei olnud õigust. Samas on hageja kohtuistungil selgitanud, et nimetatud

graafik ei ole lepingu lisa vaid laenuprogrammist tehtud väljatrükk, mis muutub vastavalt sellele,

kuidas kohustatud isik tegi tagasimakseid. Arusaamatud on kohtu etteheited, et hageja ei ole

tõendanud kostja makseid ega seda, et kostja ei ole maksnud.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja kinnitusel asus ta tööle autolammutustöökotta, kus tema

palgast võeti iga kuu L. Lustile raha. Hageja ei ole autolammutusettevõte, kostja pole kunagi

töötanud hageja juures. Seega ei puuduta kostja kirjeldatud õigussuhe hagejat ega ole selle

tsiviilasjaga seotud. Hageja ei saa kinnitada, et tema palgast peeti kinni lepingulisi makseid.

Tõele ei vasta kostja väide, et auto hind 15 000 krooni ei kajastu maksegraafikus. Õige ei ole ka

väide, et kostja ei olnud teadlik hageja pretensioonidest. Kostja kohtus 2007. aastal hageja esindajaga,

kes informeeris kostjat võla olemasolust.

Maakohus leidis valesti, et auto väärtuse kohta esitatud tõendid on vastuolulised. Auto hinnaks

määrati 15 000 krooni juba auto esmakordsel hindamisel 25. augustil 2005. Auto väärtus kanti

sissemaksena samal päeval krediidiprogrammi. Hilisema hinnangu andmine oli seotud võimaluse

ning vajadusega auto korrastada ja võõrandada.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 11. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, jättes

resolutsiooni muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tugine hageja hagiavalduses asjaolule, et ta on laenulepingu

täitnud ja laenusumma auto omanikule välja maksnud. Asjas ei ole selle kohta esitatud ka ühtegi

tõendit. Õige ei ole hagiavalduses märgitu, et hagiavaldusele lisatud laenuleping tõendab, et

laenusaaja on laenusumma kätte saanud. Lepingule allakirjutamisega ei tõendanud kostja mitte

laenusumma kättesaamist, vaid soovi lasta raha kanda üle auto omanikule. Seega pidi hageja

tõendama raha ülekandmist auto omanikule.

Ka muud asjaolud ei tõenda, et hageja on lepingu täitnud. Laenatud raha eest pidi kostja omandama

kindla kasutatud sõiduauto. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei omandanud seda sõiduautot, auto

oli ja jäi omaniku omandisse. Kostja oli üksnes auto kasutaja ning maksis selle eest hagejale tasu.

Kohtule ei ole avaldatud andmeid hageja ja auto omaniku sõlmitud auto kasutamise kokkulepete ega

auto kostja kasutusse andmise tingimuste kohta. Seetõttu ei saa kohus seda suhet õiguslikult

kvalifitseerida.

Laenulepingus viidatakse müügilepingule nr 02104, mida ei ole kohtule esitatud ja mida pole hageja

esindaja sõnul olemas, kuid sama numbrit kannab hagiavaldusele lisatud laenuleping. Igal juhul ei

saanud kostja anda hagejale laenu tagatiseks autot, mis ei ole talle kuulunud. Hageja ei tugine sellele,

et kostja laenu tagas auto omanik.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tema hagejale võlgu, vaid hageja on hoopis talle võlgu. Asja

materjalist nähtub, et kostja kasutas laenu tagatiseks olevat autot, mille ta andis hagejale üle

25. augustil 2005. Hageja ei esitanud siis kostjale pretensioone. Samuti väitis kostja, et ta töötas

L. Lusti autolammutustöökojas ja tema palgast tasuti võlga iga kuu L. Lustile. Hageja väitel maksis

kostja laenumakseid hageja kassasse, kuid selle kohta ei ole hageja tõendeid esitanud.

Laenulepingu kohaselt esindas laenulepingu sõlmimisel hagejat põhikirja alusel J. Ilves, kes aga ei

ole laenulepingule alla kirjutanud. Kostja väitis maakohtu istungil, et ta ei tea, kes on J. Ilves. Kostja

seletuse kohaselt oli tal kokkulepe auto kasutamise ja selle eest tasumise kohta L. Lustiga, kes on

praeguseks surnud.

Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta tasus laenusumma auto omanikule, ning kostja ei ole autot

omandanud, milleks laen oli mõeldud, ei saa lugeda laenusummat kostjale üleantuks. Seetõttu ei ole

hagejal laenu tagastamise nõuet kostja vastu ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja

saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus ületas vaidluse piire, sest tugines asja lahendamisel sellele, et hageja ei täitnud

laenulepingus märgitud kohustust. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et hageja on oma kohustuse

täitnud. Seega ei olnud hagejal võimalust ega vajadust tõendada, et ta on laenu andnud.

Maakohus lahendas asja kostja paljasõnaliste väidete alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta on

laenulepingust tulenevad kohustused täitnud.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus on seaduslik, kohtud ei ole menetlusõiguse norme rikkunud.

Kostja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja väited ei ole paljasõnalised, sest ta

taotles asjas tähtsate väidete kinnitamiseks tunnistajate ülekuulamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka

maakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

10. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta on laenulepingu täitnud, st maksnud

laenusumma auto omanikule. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja menetluses väitnud, et ta ei

ole hagejalt laenu saanud. Kuna pooled ei vaidle selle üle, kas hageja on laenulepingu täitnud, ei pea

hageja seda asjaolu ka tõendama.

Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida

pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud, ning ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale edasi kaevati. Seetõttu ei

saa ringkonnakohtu otsuse põhjenduste aluseks olla hagis, kostja vastuväidetes ega

apellatsioonkaebustes esitamata asjaolud (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-37-99; 17. novembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-99). Apellatsioonkaebuse piiride

ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause

järgi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse ülejäänud

põhjendustest.

Kolleegium ei pea asjakohaseks ringkonnakohtu järeldust, et hageja kohustuse täitmata jätmist

tõendab ka asjaolu, et kostja ei ole autot omandanud. See, et kostja ei ole auto omanikuks saanud, ei

tõendaks hageja lepingurikkumist ka juhul, kui pooled selle üle vaidleksid.

11. Pooled vaidlevad laenu tagastamise üle. Hageja väitel ei ole kostja talle laenu tagasi maksnud.

Kostja vastuväidete kohaselt tagastas ta võla hagejale, makstes iga kuu sularaha A. Laaneloogile, kes

andis selle edasi L. Lustile. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole talle laenu

tagastanud.

Maakohtu otsusest ei nähtu õiguslikku põhistust, millest saaks järeldada, et A. Laaneloogi poolt raha

maksmist L. Lustile tuleb lugeda kostja kohustuse täitmiseks hagejale. Samuti ei selgu, mis seos on

neil isikutel hagejaga. Seega ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud nõuetele. Samuti

on maakohus jaganud valesti poolte tõendamiskoormuse. Kuna ringkonnakohus ei kõrvaldanud

maakohtu rikkumisi, rikkus ringkonnakohus ka ise samu menetlusõiguse norme.

12. Tuginedes enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 233 lg-le 3 ja enne 1. jaanuari

2006 kehtinud TsMS § 91 lg-le 1, on kolleegium varasemas praktikas asunud seisukohale, et võla

tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Kohustuse täitmise üldisest mõttest tulenevalt peaks

võlgnik varustama end tõendiga kohustuse täitmise kohta. Samas on kolleegium rõhutanud ka seda, et

võlgnik saab kooskõlas kehtinud TsMS §-ga 93 oma kohustuse täitmist tõendada üksnes TsK § 233

lg-s 3 märgitud tõenditega (tagastatud võladokument, pealdis võladokumendil või võlausaldaja

allkiri) (vt Riigikohtu 17. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-99; 4. märtsi 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, p 16).

Kolleegium märgib, et ka kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on

võlausaldajale laenu tagasi maksnud. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise

vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi

(täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud

huvi. VÕS § 96 lg 1 järgi, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu

tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel

nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda

võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Seega on võlgnikul õigus nõuda

võlausaldajalt tõendit täitmise vastuvõtmise kohta. VÕS § 95 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud

dokumentide väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning

tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale

(vt nt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-11, p 9; 18. veebruari 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-07, p 10). Järelikult juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud

võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma

kohustust täitnud.

Samas leiab kolleegium, et VÕS § 95 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 ei tulene, et võlgnik võib oma kohustuse

täitmist tõendada ainult nendes sätetes nimetatud tõenditega. Pool on tõendi liigi ja vormiga seotud

üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või poolte kokkuleppest (TsMS § 238 lg 2). TsMS § 229 lg 1

järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus

teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti

muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib sama paragrahvi teise lõike

kohaselt tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend,

asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et lisaks VÕS § 95

lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 nimetatud tõenditele võib võlgnik võla tasumist tõendada ka muude kirjalike

dokumentidega, samuti tunnistajate ütlustega.

Võlakohustuse täitmise tõendi liigi- ja vormivabadus tuleneb praegusel juhul ka sellest, et seadus ei

sätesta laenulepingu kohustuslikku vormi. Põhjendatud ei ole piirata laenulepingu täitmise tõendamist

üksnes kirjaliku tõendiga, kui laenulepingu võib sõlmida mis tahes vormis (VÕS § 11 lg 1).

13. Kolleegium leiab, et kuivõrd maakohus määras valesti poolte tõendamiskoormuse, mistõttu on asi

lahendatud valesti, on selles tsiviilasjas asja õigeks lahendamiseks põhjendatud TsMS § 692 lg 5 teise

lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades andma kostjale võimaluse tõendada, et

ta on hagejale laenu tagasi maksnud. Muu hulgas tuleb maakohtul hinnata, kas kostja kohustuse

hageja vastu saab lugeda täidetuks raha maksmisega A. Laaneloogi vahendusel L. Lustile.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil (VÕS § 76 lg 3). Kohustus ei ole

kohaselt täidetud, kui see on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, kui puudub täitmiseks

õigustatud isiku nõusolek või hilisem heakskiit (VÕS § 79 lg 1).

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Aktsiaseltsi

KELLERON pangakontole.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik