3-2-1-111-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tiskre elanike MTÜ hagi Leili Meelaku vastu lepingu

sõlmimise kohustuse tuvastamiseks ja alusetult säästetud

24 420 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-607

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tiskre elanike MTÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3158 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tiskre elanike MTÜ (registrikood 80205147), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostja Leili Meelak (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Past

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Tiskre elanike MTÜ taotlus peatada menetlus tsiviilasjas nr 2-09-607.

2. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-607

osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 21. septembri 2010. a otsuse

samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata Tiskre elanike MTÜ hagi Leili

Meelaku vastu lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamiseks.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-607 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 21. septembri 2010. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata Tiskre elanike MTÜ hagi Leili Meelakult

alusetult säästetud 24 420 krooni väljamõistmiseks ja jaotas menetluskulud, ning saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Tiskre elanike MTÜ-le kassatsioonkaebuselt 19. mail 2011 tasutud kautsjon

31 (kolmkümmend üks) eurot 59 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiskre elanike MTÜ (hageja) esitas 8. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule hagiavalduse Leili

Meelaku (kostja) vastu, paludes kohustada kostjat sõlmima hagejaga haldus- ja hooldusteenuste

leping ja mõista kostjalt välja alusetult säästetud 24 420 krooni.

Hagiavalduse kohaselt rajas Kodumajagrupi aktsiaselts (KMG) kinnisvaraarendajana Tiskre

elurajooni ning võõrandas kinnistud koos elamutega Tiskre elanikele. Elurajooni tänavate,

valgustuse, üldkasutatavate haljasalade ja mänguväljakute omanik on KMG, kes on kohustatud

hoolitsema nende alade korrashoiu eest. Enne 4. jaanuari 2005 osutas Tiskres haldus- ja

hooldusteenuseid TISKRE KINNISVARAHOOLDUSE OÜ (TKH). Hageja ja KMG sõlmisid

29. detsembril 2004 koostöölepingu (koostööleping), mille p 3.1 kohaselt on hagejal alates

4. jaanuarist 2005 õigus ja kohustus sõlmida teenuste osutamiseks haldus- ja hooldusteenuste

lepinguid Tiskre elanikega.

Kostja, kes on Tiskres asuva kinnistu omanik, ei ole nõustunud hagejaga lepingut sõlmima. Samas

kasutab kostja iga päev Tiskre tänavat oma kinnistule pääsemiseks ning tarbib alates 4. jaanuarist

2005 hageja pakutavaid teenuseid, mille eest ta ei ole tasunud. Seisuga 22. september 2008 on kostja

hagejale võlgu 44 kalendrikuu eest, olles alusetult säästnud 24 420 krooni. Kalendrikuu teenustasu on

555 krooni, tasu suurus kinnitatakse üks kord aastas hageja üldkoosolekul. Teenustasu suuruse

aluseks võetakse eelmise aasta teenuse osutamise kulud. Tarbitud teenuse eest tasumata jätmisel

kulutuste kokkuhoidmine on alusetu rikastumine võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes.

Kostja on kohustatud hüvitama hagejale elurajooni tänavate korrashoiuga seotud kulutused ka

teeseaduse (TeeS) § 25 lg 4 ja § 37 lg 3 alusel. Koostöölepinguga andis KMG hagejale üle kohustuse

korraldada tänavate korrashoidu ja tagada ohutu liiklemine ning õiguse küsida selle eest hüvitist.

Kuna hageja pakutavast teenusest saavad kasu eelkõige Tiskre elanikud, on mõistlik ja põhjendatud,

et nad kannavad ka Tiskre korrashoidmise kulud. Hageja iga kuu tehtavad kulutused ei sõltu elanike

arvust, vaid territooriumi suurusest, haljasalade ja mänguväljakute arvust, ilmastikuoludest,

kolmandate isikute pakutavatest hindadest jm-st. Samas sõltub teenustasu suurus lepingud sõlminud

elanike arvust. Kostja tarbitud teenustele tehtud kulutuste igakordne sissenõudmine alusetu

rikastumise sätete alusel on ebapraktiline ja kulukas, otstarbekam on sõlmida haldus- ja

hooldusteenuste leping. Hageja palus tuvastada, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt on

kostjal kohustus sõlmida hagejaga hooldusleping.

Hageja esitas 22. juunil 2010 maakohtule täpsustatud nõude, paludes tuvastada kostja kohustuse

sõlmida hagejaga haldus- ja hooldusteenuse osutamise leping samadel tingimustel Tiskre

elamurajooni teiste elanikega.

Lisaks selgitas hageja, et koostöölepinguga andis KMG hagejale üle õiguse ja kohustuse osutada

Tiskre haljasaladel ja sotsiaalmaal haldus- ja hooldusteenust, sh tagada tänavate ja kraavide

korrashoid, tänavavalgustuse hooldus ja ekspluatatsioon, välispiirde ja väravate korrashoid,

korraldada parkimist jms. Hagejale üleantud kohustused tulenevad seadusest, mistõttu on hagejal

kohustus neid täita ja tal on õigus nõuda elanikelt nende kohustuste täitmise kulude hüvitamist. Kuna

KMG andis tee omanikuna TeeS § 25 lg-st 4 tulenevad tee hooldamisega seotud kohustused üle

hagejale, loovutas KMG hagejale ka TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuda tee korrashoiu

kulutuste hüvitamist elamurajooni elanikelt. Kinnistuomaniku kohustused kinnisasja hooldamisel on

sätestatud ka Tallinna linna heakorra eeskirjaga. Eeskirjas nimetatud kohustused on koostöölepinguga

samuti läinud üle hagejale.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Kostjal ei ole kohustust hageja teenuste eest tasuda, ta ei ole alusetult rikastunud. Kostja ei ole

hagejaga ühtegi lepingut sõlminud. Koostöölepingu p 3.1 sätestab, et teenuste osutamise maht, hind

ja tähtajad on reguleeritud hageja ja elanike vahel sõlmitavate uute lepingutega. Koostööleping ei

pane kostjale kohustusi. Ükski hageja sooritus ei ole suunatud kostjale, mistõttu ei ole kostja alusetult

säästnud ega rikastunud. Kinnistu omanik ei ole kohustatud hageja teenuseid tarbima. Hagi

rahuldamise korral oleks ainus võimalus hageja teenustest loobuda omandit võõrandades, mis piiraks

omaniku õigusi. Asjas ei kohaldu teeseadus, sest hageja ei ole eratee omanik. Tee omanikul (KMG) ei

ole aga tee hooldusega kulutusi tekkinud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid TeeS § 37

lg-s 3 sätestatud kulusid ta kandis. Hageja on esitanud arved Indrek Meelakule, neid ei saa sisse

nõuda kostjalt. Kostjal ei ole kohustust astuda hageja liikmeks. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus

põhiseadusega.

3. Harju Maakohus jättis 21. septembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 29. detsembril 2004 sõlmisid hageja ja KMG

koostöölepingu, mille kohaselt osutab hageja Tiskre elurajoonis haldus- ja hooldusteenuseid. Kostja

on selles elurajoonis asuva kinnistu Xxxxxxx xx omanik. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on

kohustatud sõlmima hagejaga haldus- ja hooldusteenuste lepingu.

Igaühel on õigus ja vabadus otsustada, kas, kellega ja millistel tingimustel leping sõlmida.

Lepinguvabadust võib piirata ainult äärmise vajaduse korral avalikes huvides ja seaduse alusel.

Kostja ei ole teinud tahteavaldust hagejaga lepingu sõlmimiseks. Seetõttu ei ole asjakohased hageja

viited teistele kinnistuomanikele, kes on võtnud endale müügilepinguga lepingu sõlmimise

kohustuse. Kostjale ei tulene kohustusi teiste isikute vahel sõlmitud lepingutest (nt koostöölepingust)

ega hageja põhikirjast, sest kostja ei ole hageja liige. Kostja kohustus sõlmida hagejaga leping ei

tulene ka seadusest. Seadus sätestab osal juhtudel kohustusliku liikmesuse või kohustuse sõlmida

lepinguid. Hagejat ei ole võimalik võrrelda korteriühistuga, mille liikmeks olemine on

korteriomanikule kohustuslik. Korteriühistusse kuulumise kohustus teenib mh eesmärki, et

korteriomanik tegeleks enda omandi korrashoiuga seotud küsimustega. Praegusel juhul on tegemist

eraldiseisvate omanditega. Kuivõrd kostja ei ole endale võtnud kohustust sõlmida hagejaga leping

ning sellist kohustust ei tulene ka seadusest, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat

sõlmima hagejaga haldus- ja hooldusteenuste leping.

Hageja on tegelenud elamurajooni haljastuse, valgustuse, valveteenuse vahendamise jm-ga ning

leiab, et kõik kinnistu omanikud peavad osalema elukeskkonnaga seotud kulutuste kandmisel. Hageja

üldkoosoleku 16. detsembri 2004. a otsusega kinnitati mitteliikmetele halduskorralduse kuutasuks

230 krooni ja valveteenuse tasuks 325 krooni. 13. mail 2009 jättis üldkoosolek muutmata

mitteliikmete igakuise tasu suuruse, milleks on 555 krooni. Kuumakse ei ole kulupõhine, hagejal ei

ole õigust nõuda fondipõhist tasu. Seadus sätestab kulu hüvitamise kohustuse, kulu suuruse

määramisel ei saa tugineda üldkoosoleku otsusele. Hageja ei ole kostjale ega tema omandile teinud

sooritust, mida saaks alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda. Hageja tegi soorituse kolmandate

isikute omandile. Kostjal ei ole kohustust hüvitada kolmandate isikute omandi hooldamist. Kui

hageja teeks soorituse kostjale, oleks tal õigus nõuda kulude hüvitamist, kuid seda kulupõhiselt, mitte

üldkoosoleku otsuse alusel.

Kuigi üldjuhul ei ole omanikul kohustust hüvitada kolmanda isiku omandile tehtud kulutusi, võib

seaduses sätestada erandeid. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kinnistuni jõudmiseks kasutatav

elamurajoonisisene tee kuulub KMG-le. TeeS § 25 lg 4 järgi on eratee omanikul kohustus korraldada

tema omandis oleval teel teehoidu ja tagada tingimused ohutuks liiklemiseks. Asjas ei kohaldu

TeeS § 37 lg 3, mille järgi on tee omanikul õigus nõuda eratee kasutajalt hüvitist tee kasutamisega

seotud kulude katteks. Kuigi tee omaniku nõudeõigus on iseenesest VÕS §-de 164 ja 166 järgi

loovutatav, hagejal sellist nõudeõigust ei ole. Koostöölepinguga ei ole hagejale antud õigust kostja

eest või nimel nõuda tee kasutamisega seotud kulude hüvitamist. Seadusest tuleneva nõudeõiguse

loovutamine peaks olema sõnaselgelt kirjas. Samuti saab see nõue põhineda tegelikult kantud

kuludel, mitte kuutasul. Kostja ei vaidlustanud teehoolduskulusid, kuid palus jätta hagi tervikuna

rahuldamata. Kohtul ei ole võimalik teehooldusega seotud kulusid kostjalt eraldi välja mõista, sest

hageja tugineb rahalises nõudes üldkoosoleku otsusega kehtestatud kuutasule, mitte konkreetsetele

tekkinud kuludele. Hagejal ei ole selleks nõudeõigust. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja

24 420 krooni saamise nõue.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja tugines mh sellele, et maakohus leidis

põhjendamatult, et nõude loovutamine ei ole tõendatud.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et isegi juhul, kui hageja ja KMG koostööleping oleks kolmanda isiku kasuks

sõlmitud leping, ei annaks see hagejale nõudeõigust kolmanda isiku vastu (VÕS § 80 lg-d 1 ja 2).

Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingutes on kolmas isik õigustatud isikuks, kes olenevalt lepingus

kokkulepitust võib osal juhtudel kõrvuti võlausaldajaga nõuda lepingu täitmist. Võlausaldaja ja

võlgnik ei saa aga leppida kokku kolmanda isiku kohustusi. Seega ei anna kolmanda isiku kasuks

sõlmitud leping lepingupoolele nõudeõigust kolmanda isiku vastu. Üksnes juhul, kui kolmandale

isikule on tema kasuks sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks midagi üle antud, kuid

hiljem selgub, et seda kohustust ei ole olemas või see on ära langenud, saab kohustuse täitnud

lepingupool kolmandalt isikult üleantu tagasi nõuda VÕS § 1028 alusel.

Hageja tugineb asjaolule, et osutas kostjale teenuseid KMG-ga sõlmitud koostöölepingu alusel.

Hageja ei ole väitnud, et tal ei ole lepingust teenuse osutamise kohustust tekkinud või see on hiljem

ära langenud. Kuna hageja esile toodud asjaolud ei võimalda hageja tagasinõuet kostja vastu, ei ole

vaidluse lahendamiseks vajalik käsitleda seda, kas koostööleping on olemuselt kolmanda isiku,

sh kostja kasuks sõlmitud leping.

Asjaolust, et hageja võttis koostöölepingu p 3.2.1 järgi enda kanda ka tänavate üldise korrashoiu ehk

TeeS § 37 lg-s 1 ettenähtud avalikult kasutatava tee omaniku kohustused, ei anna talle iseenesest alust

nõuda selle lepingulise kohustuse täitmise eest tasu kostjalt, kes ei ole lepingu pooleks.

Koostöölepingust ei nähtu, et hagejale oleks loovutatud õigus nõuda teeomaniku asemel tee kasutajalt

tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist TeeS § 37 lg 3 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Ühtlasi

palub hageja tsiviilasja menetluse peatada teistes tsiviilasjades lahendite tegemiseni.

Kohtud leidsid valesti, et kostjal ei ole kohustust sõlmida hagejaga haldus- ja hooldusteenuste

lepingut. Tarbitud teenuste eest tasumata ja lepingu sõlmimata jätmine ei vasta hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttele.

Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 1028 lg-t 1, leides, et hagejal ei ole õigust kulude hüvitamist nõuda,

sest ta ei teinud sooritust kostja omandile. Kuna kostja tarbis hageja osutatud teenuseid (kasutas teid

ja haljasalasid) võrdsel alusel teiste elamurajooni elanikega, on kostja hageja arvel alusetult

rikastunud. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt alusetult saadu väärtuse hüvitamist.

Samuti kohaldasid kohtud valesti VÕS § 29, jättes koostöölepingu tõlgendamata. Koostöölepinguga

lõpetas KMG kõik tegevused Tiskre elamurajoonis ja need tegevused võttis üle hageja. Pooled

lähtusid sellisest tõlgendusest oma käitumises. Seega võttis hageja üle ka TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud

õiguse nõuda tee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude eest hüvitist. Kuna kostja saadu

väljaandmine ei ole võimalik, peab ta VÕS § 1032 lg 2 järgi hüvitama saadu hariliku väärtuse

tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.

Kuna praeguses tsiviilasjas tehtav otsus sõltub tsiviilasjades nr 3-2-1-44-11 ja nr 3-2-1-46-11

tehtavatest lahenditest, tuleb tsiviilasja menetlus peatada.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maa- ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti rahuldamata hagi kostjalt alusetult säästetud 24 420 krooni väljamõistmiseks ja jaotati

menetluskulud. Lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamise osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja menetluse peatamise taotlus

tuleb jätta rahuldamata.

10. Hageja nõuab kostjalt hageja üldkoosolekul otsustatud tasu haldusteenuse eest, tuginedes kostja

alusetule rikastumisele VÕS § 1028 lg 1 järgi. Hageja leiab, et tee korrashoiuga seotud kulutused on

kostja kohustatud hagejale hüvitama ka TeeS § 25 lg 4 ja § 37 lg 3 ning Tallinna linna heakorra

eeskirja §-de 2 ja 5 alusel.

11. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja sarnastel asjaoludel algatatud teistes kohtuasjades teiste

kostjate vastu on kolleegium selgitanud, et VÕS § 1028 jj kohaldamine on välistatud, kuna hageja ei

väida, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida

polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; 8. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-11, p 12).

Ka praeguses asjas tuvastas maakohus, et hageja ei ole kostjale teinud sooritust, mille alusel üleantut

saaks alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda. Hageja tegi kulutusi kolmanda isiku omandis

oleva tee hooldamiseks ja enda liikmete heaks. Kuna hageja tugines hagi alusena asjaolule, et ta

osutas kostjale teenuseid koostöölepingu alusel, ega väitnud, et sellest lepingust ei tekkinud teenuse

osutamise kohustust või see langes hiljem ära, jättis ringkonnakohus õigesti VÕS § 1028 lg 1

kohaldamata. Eeltoodu tõttu ei kohaldu asjas ka VÕS § 1032.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et nad ei ole sõlminud lepingut, mille alusel oleks kostja kohustatud

hagejale maksma iga kuu teenustasu. Samuti ei väida hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt tasu

liikmesuse alusel. Kolleegium selgitab, et hageja üldkoosoleku otsusega kehtestatud tasu ei ole

võrdsustatav tee korrashoiu kuludega TeeS § 37 lg 3 tähenduses. Mittetulundusühingute seaduse § 12

lg 4 ja § 19 lg 1 p 8 alusel võib üldkoosolek otsustada panna mittetulundusühingu liikmetele

mittetulundusühinguga seotud varalisi kohustusi. TeeS § 37 lg 3 sätestab tee omaniku õiguse nõuda

tee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude hüvitamist.

13. Hageja leiab ka, et kostjal on kohustus sõlmida temaga hooldusleping.

VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Riigikohus on varem nimetatud sätetest järeldanud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Seega ei ole

isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Samas võib seadusega sätestada, et isik on lepingu

sõlmimiseks kohustatud.

Ringkonnakohus on kooskõlas TsMS § 652 lg-ga 1 lähtunud maakohtu tuvastatud asjaoludest, et

kostja ei ole teinud tahteavaldust sõlmida hagejaga leping ning et kostjale ei tulene lepingu sõlmimise

kohustust ka koostöölepingust ega hageja põhikirjast. Hageja ei ole väitnud, et maakohus oleks nende

asjaolude kindlakstegemisel rikkunud menetlusõiguse normi. Samuti on õige kohtute järeldus, et ka

seadus ei kohusta kostjat hagejaga lepingut sõlmima.

Kolleegium märgib lisaks, et hagejaga lepingu sõlmimisest keeldumine ei ole käsitatav õigusvastase

teona VÕS §-de 1043 ja 1055 järgi, mida oleks võimalik tunnustada lepingu sõlmimise alusena (vt ka

Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).

14. Hageja väitel andis KMG talle koostöölepinguga üle nii tänavate korrashoiu kohustuse kui ka

õiguse nõuda selle eest hüvitist.

Riigikohtu varasema seisukoha järgi on eratee omanikul õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt

isikult tasu asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda

tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi (vt Riigikohtu

7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Varasemas praktikas on Riigikohus

märkinud ka seda, et eratee omaniku tasunõuet tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või

mõni muu isik kasutab sama teed (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11,

p 12). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses tsiviilasjas. Teeomaniku õigus nõuda

AÕS § 156 järgi tasu tee kasutamise eest on loovutatav VÕS §-de 164 ja 166 alusel.

TeeS § 25 lg 4 kohaselt korraldab eratee omanik tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud

looma tingimused ohutuks liiklemiseks enda teel. Eratee omanikul on TeeS § 37 lg 3 järgi õigus

nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Kohtud on VÕS §-de 164

ja 166 alusel õigesti järeldanud, et TeeS § 37 lg-s 3 ettenähtud nõudeõigus on loovutatav.

Riigikohus on ka varem leidnud, et teeomanik võib loovutada AÕS § 156 lg-st 1 ja teeseadusest

tuleneva õiguse nõuda tee kasutamise eest tasu või kulude hüvitamist (vt tsiviilasi nr 3-2-1-44-11,

p 29).

15. Maakohus leidis, et seadusest tuleneva nõudeõiguse loovutamine peab olema lepingus selgelt

kirjas. Ringkonnakohus on maakohtuga nõustunud. Kohtud ei ole oma järeldust kooskõlas

TsMS § 442 lg-ga 8 põhjendanud ning on eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel. VÕS §-

d 164-174 ei näe ette seadusest tuleneva nõude loovutamiseks erikorda. Nimetatud sätetest ei tulene,

et seadusest tuleneva nõudeõiguse loovutamine peab olema lepingus sõnaselgelt kirjas.

Kohtud on jätnud tähelepanuta, et vaidluse korral lepingu tõlgendamise üle tuleb VÕS § 29 lg 1

kohaselt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning arvestada eelkõige VÕS § 29 lg 5 p-

des 1-6 ettenähtud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki (p 4). Seega tuleb nõudeõiguse

loovutamise tuvastamiseks tõlgendada koostöölepingut, arvestades mh selle olemust ja eesmärki.

16. Asja materjalidest nähtub, et hagejale on antud võimalus teehoolduskulude tõendamiseks ja

pooled on menetluses arutanud mh hageja kantud teehoolduskulude üle (vt II kd, lk-d 31, 36 ja 45),

samuti see, et maakohus kohustas hagejat esitama tõendeid iga kuu kantud kulude kohta (vt I kd,

lk 144; II kd, lk 31).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades hinnata, kas KMG loovutas

koostöölepinguga hagejale AÕS § 156 lg-s 1 ettenähtud õiguse nõuda tee kasutamise tasu ja

TeeS § 37 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuda tee kasutamisega seotud kulude hüvitamist.

Kui ringkonnakohus tuvastab, et nimetatud nõudeõigus on hagejale üle läinud, tuleb teha kindlaks,

millised kulutuste hüvitamise nõuded talle koostöölepinguga loovutati. Hagejal on õigus nõuda

kostjalt üksnes nende kulutuste hüvitamist, mille nõudeõigus on talle loovutatud ning millises osas

kostja tee omaniku ees AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 järgi vastutab. Eratee kasutamise tasu

arvestamisel tuleb arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult

pidada võrdseteks (vt tsiviilasi nr 3-2-1-90-11, p 12).

17. Hageja on esitanud taotluse peatada tsiviilasja menetlus kuni tsiviilasjades nr 3-2-1-44-11 ja nr 3-

2-1-46-11 lahendi tegemiseni. Riigikohus tegi tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 määruse 7. juunil 2011 ja

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-11 otsuse 8. juunil 2011.

Kui nimetatud asjades oleks Riigikohtu lahend tegemata, siis kohtupraktika kujundamiseks kordab

kolleegium oma varasemat seisukohta, mille kohaselt on menetluse peatamine teise menetluse tõttu

TsMS § 356 alusel kohtu diskretsiooniotsustus, mitte kohustus. Menetluse peatamine võib põhjustada

selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus

tõepoolest võib lahendamisel olevat asja mõjutada (vt Riigikohtu 21. septembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-11, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Kuna praeguses tsiviilasjas tehtav otsus ei sõltu kooskõlas TsMS § 457 lg-ga 1 tsiviilasjades nr 3-2-1-

44-11 ja nr 3-2-1-46-11 esemeks oleva või tuvastatava õigussuhte olemasolust, tuleks hageja taotlus

peatada tsiviilasja nr 2-09-607 menetlemine kuni teiste nimetatud tsiviilasjade menetluse lõppemiseni

jätta rahuldamata. Ainuüksi asjaolu, et kõigis tsiviilasjades on sama hageja ning hagi aluseks on

sarnased asjaolud, ei tähenda, et praeguses asjas tehtav otsus sõltub teistes tsiviilasjades tehtavatest

lahenditest.

18. Ringkonnakohtu otsuste osalise tühistamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka

menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu