3-2-1-101-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-101-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

TM Holt OÜ hagi aktsiaseltsi PLANTEX vastu tehtud tööde

eest tasu saamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-9652

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PLANTEX kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7730 eurot 98 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja TM Holt OÜ (registrikood 10847111), esindaja

vandeadvokaat Karmo Kalk

Kostja aktsiaselts PLANTEX (registrikood 10242052), esindaja

vandeadvokaat Anu Pärtel

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-9652 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega mõisteti aktsiaseltsilt

PLANTEX arve nr 812 alusel välja 36 434 krooni 57 senti põhinõude ja 4671 krooni 61 senti

viivise katteks; samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud aktsiaseltsi

PLANTEX kanda.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Tartu Maakohtu 20. septembri 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-9652) resolutsiooni jõustunud

osa on järgmine: Mõista aktsiaseltsilt PLANTEX TM Holt OÜ kasuks välja 5103 eurot 82 senti

(79 857 krooni 38 senti), millest põhinõue on 4369 eurot 80 senti (68 372 krooni 54 senti) ja

viivis 734 eurot (11 484 krooni 84 senti) 20. septembri 2010. a seisuga. Samuti mõista

aktsiaseltsilt PLANTEX TM Holt OÜ kasuks välja viivis protsendina põhinõudest 4369 eurot

80 senti (68 372 krooni 54 senti) alates 21. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas), kusjuures

viivisenõue kokku (juba sissenõutavaks muutunud viivis ja lisanduv viivis) ei või ületada

põhinõude summat.

5. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

6. Tagastada aktsiaseltsile PLANTEX kassatsioonkaebuselt 19. mail 2011 tasutud kautsjon

77 (seitsekümmend seitse) eurot 31 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TM Holt OÜ (hageja) esitas 6. märtsil 2009 Tartu Maakohtule hagi aktsiaseltsi PLANTEX (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista tasu tehtud tööde eest. Hageja palus lõpliku nõudena kostjalt

välja mõista 104 807 krooni 11 senti põhinõude katteks ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

aja eest viivist 10. veebruari 2009. a seisuga 4499 krooni 87 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt

välja täiendav viivis seadusjärgses määras kuni põhinõuete kohase täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja tarninud kostjale pinnasetäitematerjali ning teinud pinnase- ja

heakorratöid. Kostja kohustus tasuma osutatud teenuste eest. Pooled leppisid algselt kokku, et kostja

tasub hagejale iga kohale tarnitud pinnasetäitematerjali tonni eest 30 krooni, millele lisandub

transpordikulu, kuid hiljem lepiti kokku, et pinnasetäitematerjali tonni eest tasutakse 70 krooni ning

selles hinnas sisaldub ka materjali transpordikulu. Kostja on hageja sellekohast arvet (nr 797) varem

aktsepteerinud ning arve tasunud. Pinnasetäitematerjali toodi kohale kahe erineva kandevõimega

autoga - 15-tonnised ja 25-tonnised koormad.

Kostja tasus arveid korrektselt kuni 2008. a novembrini. 13. novembril 2008 esitas hageja kostjale

arve nr 798. 11. detsembril 2008 vähendas hageja tähtaegse tasumise eeldusel ühepoolse

vastutulekuna arvel nr 798 näidatud lepingujärgset tasu 15% võrra. 11. detsembril 2008 esitas hageja

arve nr 806. Kostja jättis nimetatud arved tähtaegselt tasumata, mistõttu hageja loobus ühepoolselt

antud soodustusest ning esitas 2. veebruaril 2009 kostjale tühistatud soodustuse tasumiseks arve

nr 812. Ehkki arve nr 812 sisaldab selgitust "soodustusest loobumine", on sisuliselt tegemist

täiendava arvega tehtud tööde ja tarnitud materjali eest, sest kostjalt nõutakse nüüd kogu

lepingujärgset tasu. Kostja tasus 10. veebruaril 2009 hagejale arve nr 806 alusel 10 856 krooni ja arve

nr 798 alusel 138 090 krooni. Seega on kostjal hagejale tasumata arve nr 798 järgi 68 372 krooni

54 senti ja arve nr 812 järgi 36 434 krooni 57 senti.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt on hageja küll tarninud kostjale pinnasetäitematerjali

ning teinud pinnase- ja heakorratöid, kuid ei ole seda teinud kokkuleppe kohaselt. Arve nr 798

aluseks on tehtud tööde aruanne, millega kostja ei ole nõustunud, leides, et aruandes märgitud

materjal ja tööde maht ei vasta tegelikkusele. Kostja väitel veeti täitematerjali hinnaga 30 krooni tonn

ja seda vedas 15-tonnise kandevõimega auto. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tehti kõik esitatud

tööde aruandes märgitud tööd, siis kostja, omamata tegelikku ülevaadet tehtud tööde kohta,

aktsepteeris töid arve nr 798 alusel 138 090 krooni ulatuses. Samuti ei ole hageja tõendanud uut

hinnakokkulepet. Arvet nr 812 ei ole kostjale üle antud ega tema raamatupidamises kajastatud. Arvest

tuleneb, et tegemist on soodustuse tühistamisega, mis aga iseenesest ei ole käive, st mitte kaup ega

teenus, mille kohta võiks esitada arve käibemaksuseadusest (KMS) tulenevalt. Seega isegi juhul, kui

nimetatud arve oleks kostja raamatupidamisse laekunud, ei tuleks seda tasuda.

4. Tartu Maakohus rahuldas 20. septembri 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 120 963 krooni 56 senti, millest 104 807 krooni 11 senti on põhinõue ja 16 156 krooni 45 senti

viivisenõue 20. septembri 2010. a seisuga. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21. septembrist 2010

kuni põhinõude täitmiseni, kusjuures viivisenõue kokku ei või ületada põhinõuet.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid suulise lepingu teenuse

osutamiseks: pinnasetäitematerjali tarnimiseks ja pinnase- ning heakorratööde tegemiseks; kostja

tasus tehtud töö eest hageja esitatud arve alusel; arve koostamise aluseks oli tehtud tööde aruanne,

mis esitati läbivaatamiseks ka kostjale; kohaletoimetatud fraktsioonita pinnasetäitematerjali tonn

maksis 30 krooni ja fraktsiooniga pinnasetäitematerjali tonn 45 krooni, kusjuures eraldi tasuti veoauto

töötundide eest.

Hageja väitel muutsid pooled 2008. a oktoobri lõpus või novembri alguses kokkulepitud tasu selliselt,

et alates 2008. a novembrist maksab iga kohaletoimetatud fraktsioonita pinnasetäitematerjali tonn

70 krooni ja iga kohaletoimetatud fraktsiooniga pinnasetäitematerjali tonn 85 krooni ning hinnas

sisaldub transpordikulu. Kostja eitas hinnakokkuleppe muutmist. Maakohus leidis, et

hinnakokkuleppe muutmine on tõendatud poolte kirjavahetuse ja hageja seadusliku esindaja

T. Lootuse vande all antud seletusega. Ka kostja seadusliku esindaja T. Juhani vande all antud

seletuse kohaselt oli koostöös tagasilööke. Nende vältimiseks ja riskide maandamiseks lepiti kokku

komplekti hind - pinnasetäitematerjali hind koos transpordikuluga. Hageja juhindus alates

novembrikuust kulutuste tegemisel uuest kokkuleppest. Lepingu tingimuste muutmise tahet võib

järeldada ka kostja käitumisest - uue hinnakokkuleppe alusel esitatud arve tasumisest. Kostja

vastuväide, et ta pidas tehtud tööde aruandel märgitud kõrgemat hinda fraktsiooniga

pinnasetäitematerjali hinnaks, mistõttu aktsepteeris arvet nr 797, ei vasta tõele, sest ajavahemikus

7. oktoobrist 2008 kuni 5. novembrini 2008 tehtud tööde aruandes sisaldub nii fraktsioonita kui ka

fraktsiooniga pinnasetäitematerjali uus hind.

Võrreldes arve nr 798 aluseks olevaid hageja ja kostja aruandeid, selgus, et kostja on nõustunud

asjaoluga, et 6. novembril 2008 veeti objektile ka fraktsiooniga pinnasetäitematerjali, ja ülejäänud

kordadel fraktsioonita pinnasetäitematerjali. Seega ei ole õige kostja väide, et 6. novembrist 2008

kuni 12. novembrini 2008 veeti ainult fraktsioonita pinnasetäitematerjali ja aruandes märgitu ei vasta

tegelikkusele. Samuti ei ole õige kostja väide selle kohta, et aruandes märgitud tööde maht ei ole

õige. Hageja arvutas eraldi oma masina korrad, sest see oli 15-tonnine, ja uus arve nr 798 on esitatud

kostjale tasumiseks juba parandatud kujul. Nimetatud arvest tegi hageja kostjale omakorda

soodustuse 15%, nõudes 206 462 krooni 54 sendi tasumist.

Hageja on kostjale tasumiseks esitanud kolm arvet - nr 798, nr 806 ja nr 812. Kostja väide, et ta ei ole

arvet nr 812 saanud, ei vasta tõele. Vaidlusaluse arve saatis kostjale hageja esindaja koos 4. veebruari

2009. a lepingujärgse tasu nõudega. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud kirja kätte saanud.

Pigem kinnitab kirja kättesaamist asjaolu, et kostja on 10. veebruaril 2009 tasunud arve nr 806 alusel

10 856 krooni ja arve nr 798 alusel 138 090 krooni.

Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kogu lepingujärgset tasu. Hageja vähendas ühepoolselt

lepingujärgset tasu 15%, et lõpetada pooltevaheline vaidlus, eeldusel et arve tasutakse õigel ajal.

Kostja oma kohustust ei täitnud. Arve nr 812 esitamise on tinginud kostja enda käitumine. Kuna

hageja on teinud tegelikke kulutusi ja kostja ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, siis on

hageja nõue arve nr 812 tasumiseks põhjendatud.

Kostjal oli lepingujärgne kohustus tasuda hagejale tehtud töö eest, mida kostja rikkus. Samuti ei esine

vastutust välistavaid asjaolusid. Arve nr 798 alusel on hagejal jäänud saamata 68 372 krooni 54 senti

ja arve nr 812 alusel 36 434 krooni 57 senti, kokku seega 104 807 krooni 11 senti, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse katteks.

Arve nr 798 muutus sissenõutavaks 19. detsembril 2008. Viivis selle arve tasumisega viivitamise eest

on 20. septembri 2010. a seisuga 11 350 krooni 55 senti. Arve nr 806 muutus sissenõutavaks samuti

19. detsembril 2008 ning tasuti 10. veebruaril 2009. Seega oli kostja arve nr 806 tasumisega

viivituses 54 päeva ja võlgneb hagejale nimetatud aja eest 134 krooni 29 senti. Arve nr 812 muutus

36 434 krooni 57 sendi ulatuses sissenõutavaks 13. veebruaril 2009. Kostjalt tuleb nimetatud arve

alusel mõista hageja kasuks välja viivis 4671 krooni 61 senti. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista viivise katteks 20. septembri 2010. a seisuga 16 156 krooni 45 senti.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole vajalik kõiki maakohtu otsuse põhjendusi korrata, kuna need on

õiged.

Ebaõige on kostja väide, et pooltel ei ole hinnatõstmise kokkulepet ning et kostja ei ole

aktsepteerinud uusi lepingutingimusi.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et uue hinnakokkuleppe alusel esitatud arve tasumine

tõendab seda, et pooled muutsid esialgset lepingut ning saavutasid kokkuleppe selles, et

pinnasetäitematerjali hind oli 70 kr/t ja fraktsioonimaterjali hind 85 kr/t. Nähtuvalt asjas olevast

tehtud tööde aruandest perioodil 7. oktoobrist 2008 kuni 5. novembrini 2008 (tl 12) ei ole kostja

esitanud vastuväiteid selle kohta, et aruandel on märgitud pinnasetäitematerjali hinnaks 70 kr/t ja

fraktsioonimaterjali hinnaks 85 kr/t. Samuti on ta nimetatud ajavahemikul tehtud tööde eest arve

nr 797 alusel tasunud (tl 11, 13).

Hinnakokkuleppe muutmist tõendab ka hageja seadusliku esindaja T. Lootuse vande all antud seletus

(tl 105-106), mille kohaselt tingis hinnakokkuleppe muutmise muu hulgas materjali ja veo eraldi

arvestamisest tekkinud pooltevahelised arusaamatused. Arvestades kostja enda käitumist (arve

tasumine ja aruandes hinnale vastu vaidlemata jätmine) ja hageja seadusliku esindaja vande all antud

seletust, saab lugeda tõendatuks asjaolu, et pooltevahelist hinnakokkulepet muudeti ning

pinnasetäitematerjali hind oli 70 kr/t ja fraktsioonimaterjali hind 85 kr/t.

Kuna on tuvastatav pooltevaheline hinnakokkulepe, siis on asjakohatu kostja väide, et maakohus

oleks pidanud kohaldama VÕS § 637 lg-t 1. Ebaõige on ka kostja väide, et tasunõue ei ole muutunud

sissenõutavaks. Asja materjalidest nähtuvalt tasus kostja tööde eest nii, et hageja esitas talle perioodil

tehtud tööde aruande, kostja võrdles seda enda andmetega ja tagastas aruande hagejale. Seejärel esitas

hageja kostjale arve. Seega saab lugeda, et kostja võttis töö vastu, kui tagastas hagejale parandatud

aruande. Asjaolu, et ta mingis osas ei nõustunud aruandes märgituga, ei tähenda seda, et kostja ei

oleks aruandes märgitud tööd vastu võtnud.

Vaidlusaluse arve nr 798 osas on hageja esitanud kostjale tehtud tööde aruande (tl 18), mida kostja

parandas (tl 21). Hageja nõustus kostja parandustega osaliselt (tl 24) ning esitas kostjale uue

parandatud arve nr 798. Maakohus võrdles asjas olevaid hageja ja kostja aruandeid ning leidis, et

kostja on nõustunud asjaoluga, et 6. novembril 2008 veeti objektile ühel korral fraktsiooniga

pinnasetäitematerjali ja ülejäänud kordadel fraktsioonita pinnasetäitematerjali. Samuti leidis

maakohus, et aruandes märgitud tööde maht on õige. Hageja arvutas eraldi oma masina veokorrad

ning parandas reedel, 7. novembril veetud teealuse materjali mahu, nagu nõudis kostja, ja esitas

kostjale tasumiseks juba parandatud arve. Hinna osas jättis hageja arve parandamata, sest ei

nõustunud kostja väitega, et hinda ei ole muudetud.

Kostja väite kohaselt jättis maakohus hindamata tunnistaja I. Kalinskaja ütlused, kuid kostja ei

täpsusta apellatsioonkaebuses, millist asjaolu tunnistaja ütlused tõendavad. Tunnistaja I. Kalinskaja

ütluste kohaselt (tl 107) luges ta 6. novembril 2008, 11. novembril 2008 ja 12. novembril 2008 autode

koormaid, koormate kaalud olid erinevad ning kõik materjal oli üht tüüpi. Samas on kostja

parandatud aruandega tehtud tööde kohta tõendatud see, et 6. novembril 2008 veeti objektile ühel

korral fraktsiooniga pinnasetäitematerjali ja ülejäänud kordadel fraktsioonita pinnasetäitematerjali.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja oli õigustatud ühepoolselt tühistama kostjale antud

soodustuse (s.o hageja vähendas arvel nr 798 märgitud summat ühepoolselt 15%) ja ükski

apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Asja lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust asjaolul, kas arvel nr 812 märgitu, s.o soodustuse

tühistamine, on käive KMS § 4 mõttes. Ebaõige on kostja viide tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-le 72 ning sellest tulenev järeldus, et kuna tahteavaldus soodustuse tegemiseks oli jõudnud

kostjani, siis ei saanud hageja seda enam tagasi võtta. Praegu ei ole hageja soovinud tagasi võtta oma

11. detsembri 2008. a tahteavaldust teha esialgsest arvest nr 798 soodustus Hageja on esitanud

kostjale 19. jaanuaril 2009 uue tahteavalduse, mille kohaselt ta andis täiendava tähtaja arve nr 798

tasumiseks ja teatas, et kui kostja ei tasu arvet 31. jaanuariks 2009, siis hageja loobub pakutud

soodustusest. Selle tahteavalduse on kostja kätte saanud ning see on muutunud kehtivaks. Kostja ei

ole küll hagejale vastanud, kuid VÕS § 20 lg 2 kohaselt saab praegusel juhul lugeda vaikimist

nõustumuseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Põhjendamata ning VÕS § 13 lg-ga 1 ja § 20 lg-ga 1 vastuolus on kohtute seisukoht, et pooled

sõlmisid hinnatõstmise kokkuleppe. Arve tasumine ei ole samastatav hinnakokkuleppe

saavutamisega.

Tasu sissenõutavuse küsimuses on kohtud vääralt jaotanud tõendamiskoormuse. Töö vastuvõtmise

fakti peab tõendama töövõtja. Praegu töö vastuvõtmise akti allkirjastatud ei ole. Kostja tasus hagejale

nende tööde eest, milles saavutati kokkulepe. Muus osas ei ole töid üle antud, seega ei ole ka

tasunõue muutunud sissenõutavaks. Puuduvad veodokumendid ja muud asjasse puutuvad

dokumendid (VÕS § 211).

Kohtud on vääralt käsitlenud arvet nr 812. Tehtud soodustusest taganeda ei saa, tegemist on kindlale

isikule suunatud tahteavaldusega, mis on kätte saadud ja jõustunud. Teise pooleni jõudnud

tahteavaldusest ei saa TsÜS § 72 järgi ühepoolselt loobuda.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milline VÕS § 20 lg-s 2 sätestatud eeldus on praegusel juhul

täidetud, et vaikimise saaks lugeda nõusolekuks.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas,

millega mõisteti kostjalt arve nr 812 alusel välja 36 434 krooni 57 senti põhinõude ja 4671 krooni

61 senti viivise katteks; samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Selles osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kohtute seisukoht hinnatõstmise kokkuleppe

kohta on põhjendamata.

Kolleegium märgib, et TsÜS § 68 lg 3 kohaselt on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos,

millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti)

lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Lepingut võib VÕS § 13 lg 1 järgi muuta poolte

kokkuleppel. Kokkuleppel lepingu muutmiseks on seega vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida saab

eespool viidatud TsÜS § 68 lg 3 järgi väljendada ka tegudega. Sellise teo on kohtud tuvastanud.

Teoga tahteavalduse tegemise kohta vt nt ka 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 tehtud

otsuse p 11.

Kohtud on tõenditele tuginedes tuvastanud, et pooled sõlmisid hinnatõstmise kokkuleppe. Tõenditeks

on hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus ja kostja varasem käitumine, mil ta on tasunud

arve, mille juures olnud tööde aruandes olid märgitud ka uued hinnad.

Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt tõendeid hinnata ei saa. Menetlusreeglite rikkumist

tõendite hindamisel kolleegium praegusel juhul ei näe.

11. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et tasu tööde eest ei ole muutunud

sissenõutavaks. VÕS § 637 lg 4 esimese lause kohaselt, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija

poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või

loetakse vastuvõetuks. VÕS § 638 teise lause kohaselt loetakse töö vastuvõetuks juhul, kui tellija

alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

Maakohus on tööde aruannete ja muude tõendite abil tuvastanud, et tehtud tööde maht on õige,

ringkonnakohus on sellega nõustunud, lugedes tööd vastuvõetuks. Ringkonnakohtu viidatud tööde

aruandest (tl 21) nähtub, et kostja ei ole olnud nõus tööühiku hindadega, kuid on nõus olnud veetud

materjali kogustega (v.a ühel kuupäeval liigselt märgitud kogused, millega nõustus ka hageja).

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on asjas jätnud välja selgitamata hageja 11. detsembri

2008. a tahteavalduse õigusliku iseloomu ja õiguslikud tagajärjed, mis võis tuua kaasa ebaõige

lahendi. Nimetatud kuupäeval saatis hageja kostjale e-kirja, milles avaldas valmisolekut teha

pooltevahelise vaidluse lõpetamiseks esialgsest arvest (nr 798) 15% soodustust. E-kirjale oli lisatud

soodustuse võrra vähendatud arve.

Ringkonnakohus ei ole TsMS § 654 lg-t 4 rikkudes tuvastanud, kas see e-kirja teel tehtud

tahteavaldus muutus kehtivaks ja hagejale siduvaks. Siduvaks võis see muutuda juhul, kui kostja

mingil viisil selle tahteavaldusega nõustus. Juhul kui see kokkulepe muutus siduvaks, ei tohtinud

hageja seda hiljem teise tahteavaldusega muuta või ühepoolselt tagasi võtta. Alles seejärel, kui

tuvastatakse, et 11. detsembri 2008. a tahteavaldus ei muutunud pooltele siduvaks, tuleb analüüsida

hageja järgmist 19. jaanuari 2009. a tahteavaldust soodustuse kohta.

Ringkonnakohus on võtnud seisukoha vaid hageja teise tahteavalduse kohta, mille hageja tegi

19. jaanuaril 2009 ja milles ta teatas, et arve tähtaegselt tasumata jätmisel loobub hageja pakutud

soodustusest. Seejuures on ringkonnakohus jätnud VÕS § 20 lg-t 2 rikkudes põhjendamata oma

seisukoha, millisel alusel saab kostja vaikimist hageja 19. jaanuari 2009. a tahteavalduse peale lugeda

selle tahteavaldusega nõustumiseks. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu VÕS § 20 lg 2 kohaldamise

eeldused, st kas kostja tegevusetuse saab lugeda aktseptiks seaduse, lepingupoolte kokkuleppe,

pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi. Samasuguse etteheite

on Riigikohus teinud ka 20. oktoobril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tehtud otsuse p-s 15.

13. Otsuse punktis 12 nimetatud rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osaliselt.

Kolleegium on nõustunud lõppjäreldusena kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on pärast

soodustusest loobumist koostatud hageja arvet nr 812 valesti käsitlenud, sh rikkunud VÕS § 20 lg-t 2.

Ülejäänud kassatsioonkaebuse väidetega kolleegium ei nõustunud.

Seetõttu on kolleegiumi arvates võimalik tühistada ringkonnakohtu otsus vaid osas, mis puudutab

arve nr 812 alusel kostjalt väljamõistetud põhinõuet 36 434 krooni 57 senti ja viivist 4671 krooni

61 senti. Selles osas tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Kolleegium märgib, et

otsuse osalist jõustumist tuleb silmas pidada ka otsuse jõustuva osaga väljamõistetud summalt

seadusjärgse viivise arvutamisel.

14. Menetluskulude jaotus määratakse tervikuna kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemusest.

15. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Jaak Luik, Lea Laarmaa