3-1-1-86-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-86-11

Määruse kuupäev

14. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Heleene Mäeotsa süüdistuses KarS § 136 lg 2 ja

§ 314 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a määrus kriminaalasjas

nr 1-09-14626

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heleene Mäeotsa kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a määrus ja saata Heleene Mäeotsa kaitsja

vandeadvokaat Mall Saare apellatsioon Tartu Maakohtu 11. märtsi 2011. a otsuse peale uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1. Heleene Mäeotsale esitati süüdistus KarS § 136 lg 2 järgi selles, et lukustades seestpoolt

XXXXXXX XXXXXXX tänava majas nr X asuva korteri nr XX ukse, takistas ta korteris elavate

alaealiste laste A. A. ja B. B. väljumist kuni politseipoolse sekkumiseni, võttes seadusliku aluseta

kannatanutelt liikumisvabaduse, hoides neid nende tahte vastaselt kinni ja takistades korterist

väljumist.

1.2. H. Mäeotsale esitati süüdistus ka KarS § 314 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises

selles, et ta sisenes XXXXXXX XXXXXXX tänava maja X korterisse XX, kus elab V. T. koos oma

alaealiste lastega ja vahetas ära korteri välisukse lukusüdamiku. Pärast seda lükkas ta V. T. korterist

jõuga välja ning lukustas ukse, takistamaks tema pääsu korterisse. Seejärel pakkis H. Mäeots osa V.

T. ja ta pere riietusesemeid, jalatseid ja isiklikke asju suurde prügikotti, mille viskas korteri uksest

välja trepikotta. H. Mäeotsal puudus seaduslik alus V. T. eluruumist väljatõstmiseks, mistõttu pani ta

eelkirjeldatuga toime ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise.

2. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2011. a otsusega mõisteti H. Mäeots KarS § 136 lg 2 ja § 314 järgi

süüdi. Teda karistati KarS § 136 lg 2 järgi vangistusega üheks aastaks ja KarS § 314 järgi rahalise

karistusega 320 eurot. Eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka. H. Mäeots vabastati talle

mõistetud vangistusest tingimisi KarS § 74 sätete alusel.

2.1. Maakohus leidis, et H. Mäeotsa süü kannatanutelt umbes kolmveerand tunni kestel seadusliku

aluseta vabaduse võtmises on tõendatud süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütluste,

sündmuskoha vaatlusprotokolli, kannatanu tehtud fotode ja väljavõttega juhtimiskeskusele tehtud

kõnest. Süüdistatav ei ole eitanud, et ta läks endale kuuluvasse, kuid üürilepingu alusel V. T.

kasutatavasse korterisse ja lukustas end seejuures korterisse koos V. T. alaealiste lastega, jättes V. T.

ukse taha. Kuigi ei ole kummutatud süüdistatava väide, et algfaasis andis kannatanu V. T. korteris

viibivatele lastele juhise korterist mitte välja tulla. Küll aga kinnitavad tunnistajate S. T. ja N. T.

ütlused seda, et vähemalt alates nende sündmuskohale jõudmisest paluti süüdistataval korteri uks

avada, kuid H. Mäeots seda ei teinud. H. Mäeots keeldus korteri ust avamast ka sündmuskohale

saabunud politseiametnike sellekohase korralduse peale. Kuigi kohtu hinnangul oli H. Mäeotsa

tegevuse peamine eemärk takistada kannatanu V. T. korterisse sisenemist, võttis ta oma tegevuse

käigus ühtlasi ebaseaduslikult alaealistelt lastelt vabaduse. Laste vanust, sündmuse käiku ja ukse taga

olevate isikute pöördumisi arvestades pidi maakohtu hinnangul süüdistatav aru saama, et alaealiste

laste korteris viibimine teatud hetkest ei vasta enam laste ega nende ema V. T. tahtele. H. Mäeotsal ei

olnud ka mingit mõistlikku selgitust selle kohta, miks ta kannatanuid korterist väljuda ei lubanud.

2.2. Ka H. Mäeotsa süü KarS § 314 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on maakohtu hinnangul tõendatud

süüdistatava enda, kannatanute ja tunnistaja ütlustega. H. Mäeots, sisenenud V. T. kasutatavasse

korterisse, asus vahetama korteri välisukse lukusüdamikku. Tekkinud sõnavahetuse käigus lukustas

H. Mäeots end aga korterisse, jättes kannatanu ukse taha. Seejärel keeldus ta V. T.-d korterisse sisse

laskmast ja tõstis korterist välja koti kannatanu ja tema laste isiklike asjadega. Pärast seda, kui H.

Mäeots lasi korterist välja V. T. lapsed, püüdis ta ukse uuesti sulgeda, kuid ei saanud seda teha, sest

politseiametnik pani jala ukse vahele. H. Mäeotsa väidet, et ta soovis V. T. lahkumist korterist üksnes

ajutiselt, s.o korteri ülevaatamise ja remondikalkulatsiooni tegemise jaoks, ei kinnita üksi tõend ning

see on ümber lükatud süüdistatava enda käitumisega vaidlusaluse sündmuse käigus. Kogutud

tõenditega on kummutatud ka süüdistatava väide, et ta lukustas end korterisse, sest kartis kannatanut

tema agressiivse käitumise pärast. Maakohus märkis, et kuna ebaseaduslik väljatõstmine on

formaalne kuriteokoosseis, ei ole tagajärje saabumine oluline. Seetõttu ei oma H. Mäeotsa poolt

toimepandu kvalifitseerimisel tähendust asjaolu, et kannatanu sai kuriteosündmuse järgselt korterisse

naasta. Oluline on asjas see, et süüdistatav oma tegevusega kehtestas teatud ajaks enda valduse

kannatanu eluruumile ja asjadele, mille tagajärjel kannatanu oma valduse kaotas.

3. H. Mäeotsa kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni ringkonnakohtule, taotledes

H. Mäeotsa õigeksmõistmist.

3.1. Kaitsja hinnangul puudus H. Mäeotsa käitumises kuriteokoosseis ja maakohtu otsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus ei olnud tõendeid

hinnates järjekindel ega objektiivne ning jättis kõrvaldamata kahtlused H. Mäeotsa kasuks

tõlgendamata.

3.2. Kaitsja märkis, et V. T. ei olnud kuni 17. juunini 2009 lasknud eluruumi omanikul H. Mäeotsal

eluruumi üle vaadata, kuigi viimane oli püüdnud seda korduvalt teha. Kriminaalmenetluse esemeks

olevate sündmuste päeval oli H. Mäeots sõitnud neljandat korda Tallinnast XXXXXXX selleks, et

saada ülevaadet talle kuuluva eluruumi seisundist. Et H. Mäeots on püüdnud ka varem talle

kuuluvasse eluruumi siseneda, on kinnitanud ka kannatanu V. T.

3.3. H. Mäeotsal puudus tahtlus V. T. lastelt vabadus võtta. Kannatanu V. T. ning tunnistajate S. T. ja

N. T. ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab palvet lapsed välja lasta. Seda kinnitab S. T.

poolt politseile tehtud telefonikõne eristus, millest selgub, et enne S. T. kõnet on politseile helistatud

iga kahe minuti tagant, kuid politsei ei ole pidanud vajalikuks kohale minna. S. T. kõnest on näha, et

ta ei muretse sellepärast, et lapsi ei lasta korterist välja, vaid sellepärast, et korterisse ei saa sisse.

Laste korterist välja laskmist hakati nõudma alles pärast politsei saabumist sündmuskohale. H.

Mäeots lasigi lapsed korterist välja, kui sellise nõude esitas talle telefonitsi isik, kellest ta teadis, et

tegemist on politseiametnikuga. Kannatanu V. T. on kohtuistungil kinnitanud, et ta tunneb H. Mäeotsa

suhtes vihavaenu, mistõttu tema ütlused ei ole objektiivsed, olles kohati lausa absurdsed.

3.4. Puutuvalt H. Mäeotsale esitatud süüdistuses KarS § 314 järgi, leiab kaitsja, et maakohus on üle

tähtsustanud V. T. kui eluruumi valdaja õigusi, jättes piisava tähelepanuta, et ka H. Mäeotsal kui

eluruumi omanikul on põhiseadusega tagatud õigused. V. T., kes oli varasemalt takistanud korteri

omanikul H. Mäeotsal oma õigusi realiseerida, tingis H. Mäeotsa edasise käitumise, s.o V. T.

trepikotta jätmise ja korteri ukse lukustamise. Asjas kogutud tõendid ei kinnita aga, et H. Mäeots

tahtis V. T. eluruumist välja tõsta ja seda ka tegi. Tõendatud on, et seoses lukusüdamiku vahetamisega

tekkinud konfliktiga tuli V. T. trepikotta, et H. Mäeotsa tegevust takistada. H. Mäeots läks korterisse,

jättes V. T. trepikotta, ja lukustas seestpoolt korteri ukse. Mingiks ajaks jäi V. T. trepikotta. Siiski ei

ole alust rääkida V. T. korterist väljatõstmisest. Eluruumist väljatõstmine seisneb nii isikute kui asjade

väljatõstmises. Kaitsja märgib, et V. T. perekond on kolmeliikmeline, kuid H. Mäeots ei lasknud

nendest korterisse ainult ühte - V. T.-d - ning kahe pereliikme - laste - korterisse jätmise eest tunnistas

maakohus H. Mäeotsa KarS § 136 lg 2 alusel süüdi. Ühtlasi ei ole alust rääkida asjade

väljatõstmisest, kui neljatoalisest korterist tõstetakse välja osa korteris olnud riietest. Kaitsja arvates

kuuluvad eluruumis asuvate asjade hulka nt mööbel, ja kodumasinad. H. Mäeotsa ütluste kohaselt

tõstis ta välja need riideesemed, mida V. T. soovis, ja ka need, mida ta ise arvas V. T.-l ja lastel vaja

minevat. Väljas oli jahe ja toariietega välja minna ei saanud. H. Mäeots soovis, et V. T. viibiks

korterist eemal üksnes nii kaua, kui ta vaatab üle korteri, näitab seda ostjale ja laseb teha vajaliku

remonditööde kalkulatsiooni. H. Mäeotsal ei olnud mingit soovi korterit V. T. valdusest ära võtta,

jätta teda püsivalt ilma eluruumi kasutamise võimalusest. V. T-le jäi eluruumi valdus alles ka siis, kui

korteris oli H. Mäeots.

4. Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a määrusega jäeti apellatsioon ilmselt põhjendamatuna läbi

vaatamata.

4.1. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väidetega, nagu poleks maakohus tõendite hindamisel

olnud järjekindel ega objektiivne. Maakohtu otsuse põhiosas analüüsitakse kriminaalasjas kogutud

isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid põhjalikult ning pööratakse tähelepanu ka vastuoludele

kannatanute ja tunnistajate ütlustes, jättes mõnes osas need põhjendatult tõendite kogumist välja.

4.2. Maakohus on põhjendanud, millised tuvastatud asjaolud lubavad järeldada, et süüdistatav võttis

tahtlikult V. T. lastelt vabaduse. Kuigi H. Mäeotsa tegevuse eesmärk oli takistada kannatanu V. T.

korterisse sisenemist, tõi see kaasa tema alaealistelt lastelt vabaduse võtmise. Maakohus on

õigustatult rõhutanud, et laste vanust, sündmuse käiku ja ukse taga olevate isikute pöördumisi

arvestades pidi süüdistatav aru saama, et alaealiste laste korteris viibimine ei vasta teatud hetkest

enam laste ega nende ema V. T. tahtele. Maakohus on otsuses juba analüüsinud ka vastuväidet

süüdistusele selles, justkui ei saanud süüdistatav lapsi korterist välja lasta seetõttu, et nad ei olnud

ilmaoludele vastavalt riides.

4.3. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi poolt kannatanu V. T. ütluste usaldusväärsuse kahtluse

alla seadmine alusetu, sest maakohtul ei tekkinud selles osas kahtlusi.

4.4. Maakohus on H. Mäeotsa KarS § 314 järgi süüditunnistamist asjakohaselt põhjendanud.

Õigustatult on viidatud tuvastatud asjaolule, et süüdistatav ütles süüdistuses märgitud ajal ja tegevuse

käigus, et ta keeldus V. T.-d korterisse sisse laskmast ja käskis tal oma asjad võtta. Tuvastatud

sündmuste käigust tegi maakohus asjakohaselt järelduse, et H. Mäeotsal oli soov V. T.-st vabaneda

püsivalt, mitte hetkeliselt või ajutiselt. Tuvastatud on ka see, et H. Mäeots võttis vaidlusaluse korteri

V. T. valdusest ära.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. H. Mäeotsa kaitsja vandeadvokaat Mall Saar esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule

sisuliseks arutamiseks saatmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus on põhjendamatu. Maakohus

on tõendite hindamisel olnud vastuoluline ja sellele viitas kaitsja ka apellatsioonis. Apellatsioonis

taotles kaitsja veelkordse hinnangu andmist sellele, kas süüdistatav hoidis alaealisi kannatanuid vastu

nende tahtmist kinni või mitte. Selle küsimuse suhtes saanuks ringkonnakohus seisukoha võtta üksnes

kogu sündmusele tervikliku hinnangu andmisel. Kaitsja vaidlustas apellatsioonis ka (viitega

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sellekohasele praktikale) süüditunnistamist ebaseaduslikus

väljatõstmises, sest takistus eluruumi kasutamiseks oli üksnes ajutine ja tänaseni on endiselt

kannatanul võimalus seda eluruumi kasutada.

6. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak esitas määruskaebuse peale vastuse,

milles taotleb määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Prokurör

leiab, et määruskaebuses ei esitata asjaolusid, mille suhtes ei oleks juba maakohtu otsuses ning

ringkonnakohtu määruses seisukohta võetud. Prokurör ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et

V. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus on asjakohaselt põhistanud, miks tuleb asuda

seisukohale, et H. Mäeots pani toime talle süüksarvatud kuriteod.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema

kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause

alusel kujutab endast erandit (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a määrus asjas

nr 3-1-1-43-11, p 6). Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik

seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku

keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või

karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil

puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09; 14. aprilli 2010. a määrus

asjas nr 3-1-1-25-10, p 5 ja 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-98-10, p-d 7 ja 8).

8. Kolleegiumi hinnangul ei saa H. Mäeotsa kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid pidada õiguslikult

asjakohatuteks. Samuti ei ole kõnealuse apellatsiooni läbivaatamata jätmist võimalik põhjendada

sellega, et maakohtu otsus on kõigis apellatsioonis vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud

kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses ei viidata apellandi argumente kummutavale

kohtupraktikale. Kriminaalasja läbivaatamata jätmist ringkonnakohtus ei saa õigustada väitega, et

maakohus on apellatsioonis esitatud argumentidele juba vastuse andnud. Kuna apellatsiooni

põhisisuks ongi maakohtu seisukohtade vaidlustamine, ei saa pelgalt see, et maakohus on

kohtumenetluse poole mingi väite suhtes juba seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut

kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline seisukohavõtt on seaduslik ja

põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 10

ja 3. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-43-11, p 7). Kuna pole ka mingit muud alust väita, et

tegemist on ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooniga, ei ole H. Mäeotsa kaitsja apellatsioon Tartu

Maakohtu 11. märtsi 2011. a otsuse peale KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu ja

apellatsiooni ei saa selle sätte alusel jätta läbi vaatamata.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a määruse ja saadab

kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. H. Mäeotsa kaitsja

määruskaebus tuleb rahuldada.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris