3-2-1-93-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-93-11

Määruse kuupäev

Tartu,10. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. L avaldus R. M surmaaja tuvastamiseks ja surmaaja kande

muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

10-63191

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. L määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja V. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Vahur Krinal

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-63191 ja

Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2011. a määrus samas tsiviilasjas osas, millega keelduti menetlusse

võtmast V. L avaldust R. M surmaaja tuvastamiseks. Saata asi tühistatud osas maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Rüütli Advokaadibüroo (konto nr 221018062026 Swedbank AS) 9. juunil

2011 V. L eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.V. L (avaldaja) esitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 109 lg 1 p 2 alusel 14. detsembril

2010. Pärnu Maakohtusse avalduse R. M surmaaja tuvastamiseks ja surmaaja kande muutmiseks.

Avalduse kohaselt jäi R. M merel kadunuks ja uppus 20. novembril 2009, tema surnukeha leiti

15. aprillil 2010. Avaldaja tegi Lõuna Pensioniametile avalduse lapsele toitjakaotuspensioni

määramiseks, mida on õigus saada alates R. M tegelikust surmast.

Lõuna Pensioniameti pensionikomisjoni 25. novembri 2010. a otsusega leiti, et toitjakaotuspensioni

algtähtajaks on õigesti määratud 15. aprill 2010.

2. Pärnu Maakohus jättis 14. märtsi 2011 määrusega avalduse menetlusse võtmata. Määruse

põhjenduste kohaselt ei võta kohus TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt hagiavaldust menetlusse, kui ta ei

ole pädev asja lahendama. Avaldus ei kuulu maakohtu pädevusse. TsMS-i 51. peatükk näeb ette isiku

surnuks tunnistamise ja surmaaja tuvastamise. Menetlusnormid on ette nähtud juhuks, kui esitatakse

avaldus teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamiseks või kui surmaakti ei saa koostada põhjusel, et

surmafakt on teada, kuid surnukeha ei ole leitud (TsMS § 515). R. M surnukeha leiti 15. aprillil 2010.

Seega nimetatud sätted ei ole kohaldatavad.

Isikule toitjakaotuspensioni määramine tuleneb riiklikust pensionikindlustuse seadusest (RPKS),

mille § 40 kohaselt tuleb selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise,

ümberarvutamise ja maksmise kohta lahendada halduskohtus. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3

lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. TsMS § 475

ei sätesta hagita asjana riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamist ja puudub ka muu

seadus, mis näeks ette nende faktide tuvastamise üldkohtus. Avaldaja ei ole rahul toitjakaotuspensioni

määramise algusajaga. Vaidluse lahendamise raames halduskohtus selgub, kas on tuvastatud (või vaja

tuvastada) vajalikud asjaolud haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks. Tuvastamise vajaduse

selgumisel on asjaolude tuvastamine halduskohtu pädevuses.

3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ning tuvastada, et R. M tegelik surmaaeg on 20. november 2009.

4. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663

lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. mai 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt saab maakohtusse (ringkonnakohus kasutab teksti läbivalt

sõna tsiviilkohus) pöörduda sellise asjaga, mis TsMS § 1 kohaselt tuleb läbi vaadata

tsiviilkohtumenetluses, seega tsiviil- ja muu asjaga, mis on antud maakohtu pädevusse. Muude asjade

hulka kuuluvad ka hagita menetluses lahendatavad asjad, mis on loetletud TsMS §-s 475.

Maakohtu pädevusse kuulub isiku surmaaja tuvastamine, mida reguleerib menetluslikult TsMS § 515

ja materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 22. Nimetatud sätetest nähtub, et

maakohtul on surma aja tuvastamise pädevus olukorras, kus isiku surm ei ole kahtluse all, kuid

surmaakti (arstlikku surmateatist surma põhjuse tuvastamise seaduse (SPTS) § 8 mõttes) ei ole

koostatud. Maakohus tuvastab isiku surma ja surmaaja ning kohtulahendi alusel tehakse surma kohta

perekonnaseisukanne perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) mõttes. Maakohus tuvastab ka isiku

surmaaja koos tema surnuks tunnistamisega (TsMS § 511, TsÜS § 20).

Lisaks kuulub maakohtu pädevusse surmaaja muutmine (TsMS § 514, TsÜS § 23), kuid seda vaid

olukorras, kus sama kohus oli enne määranud isiku surmaaja surnuks tunnistamise menetluses, kuid

pärast on saanud teatavaks selle isiku tegelik surmaaeg.

Praeguses asjas ükski eespool kirjeldatud alustest põhistatud ei ole. Avalduse lisadest nähtub, et

16. aprillil 2010 koostas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst arstliku surmateatise nr A190490,

kus on märgitud R. M surmaajaks 15. aprill 2010. Pärnu Maavalitsus andis selle dokumendi alusel

19. aprillil 2010 välja R. M surmatunnistuse, millel märgitud surmaaeg ühtib teatisega. Seega on

pädevad organid R. M surmaaja tuvastanud ning maakohtul puudub pädevus avalik-õiguslikke

dokumente muuta. SPTS § 33 kohaselt teevad riiklikku järelevalvet selle seadusega pandud

kohustuste täitmise üle maavanem ja Terviseamet. Sama seaduse § 38 lg 4 kohaselt on isikul, kelle

õigusi vaidemenetluses on rikutud, õigus pöörduda halduskohtusse. Samuti toimub

perekonnaseisukannete vaidlustamine haldusmenetluse seadustikus sätestatud korras.

TsMS § 109 reguleerib hagita asjana menetletava isiku surnuks tunnistamise ja/või surmaaja

tuvastamise kohtualluvust juhul, kui tegemist on maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Nimetatud

säte ei anna iseseisvat alust lugeda vaidlust, mis on tekkinud haldusorganite määratud isiku surmaaja

üle, maakohtu pädevuses olevaks.

Ka ei piira menetletava avalduse tsiviilkohtumenetlusse vastuvõtmisest keeldumine avaldaja

põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, sest kohtusse pöördumine

peab toimuma kooskõlas seadustega ning praegusel juhul on avaldajal õigus kaitsta oma (lapse) huve

halduskohtumenetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule.

Määruskaebuse põhjenduse kohaselt on avaldus esitatud surmaaja tuvastamiseks ning selle kohta olid

esitatud ka tõendid. Avaldust tuleb menetleda maakohtus, kuna selles menetluses selgitatakse välja

juriidilist tähtsust omav fakt, mille alusel saab edasi sooritada pädevaid õigustoiminguid. Ebaõige on

kohtute keskendumine avalduse motiividele, sest surma ajalise määramise toimest võivad sõltuda ka

muud õigustoimingud, mistõttu kande vaidlustamine halduskohtus jääks tõenäoliselt rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada

osas, millega keelduti avaldaja R. M surmaaja tuvastamise avaldust menetlusse võtmast. Avaldus

R. M surmaaja tuvastamiseks tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Avaldaja pöördus maakohtusse isiku surmaaja tuvastamiseks ja surmaaja kande muutmiseks.

Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata põhjusel, et asi ei kuulu maakohtu pädevusse,

ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.

9. Esmalt peatub kolleegium surmaaja tuvastamisel tsiviilkohtumenetluses. Kolleegium leiab, et

kohtute seisukoht selle kohta, milline kohus on pädev surmaaega tuvastama, ei ole õiguslikult

põhjendatud.

Isiku surm on asjaolu, mille täpse aja kindlaksmääramine on oluline mitmete õiguslike tagajärgede

tõttu. Surnuks tunnistamine TsÜS § 19 järgi tähendab kohtulikku isiku surma kinnitamist. Tegemist

on sättega, mis reguleerib juhtumeid, kui isiku surm on tõenäoline, kuid see ei ole kindel. Surnuks

tunnistatud isiku surmaaeg määratakse kindlaks surma oletatava aja põhjal TsÜS § 20 alusel.

TsÜS § 22 võimaldab isiku surma tuvastada juhtudel, kui surmaakti ei ole koostatud, kuid isiku surm

ei ole kahtluse all. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 115 lg 2 kohaselt koostas

perekonnaseisuasutus surma fakti tuvastamise ja isiku surnuks tunnistamise kohtuotsuse alusel

surmaakti kohtu asukoha järgi. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseisuaktide koostamise,

muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra

p 45 järgi tuli surmaakti koostamiseks esitada arstlik surmateatis või kohtuotsus surma fakti

tuvastamise või surnuks kuulutamise kohta. R. M arstlikul surmateatisel on märgitud tema

surmaajaks 15. aprill 2010, s.o surnukeha leidmise kuupäev (tlk 11). Selle teatise alusel on R. M surm

ka perekonnaseisuasutuses registreeritud.

R. M kohtulikult surnuks tunnistamisel või tema surma tuvastamisel puudub vajadus, sest tema surm

kui asjaolu on fikseeritud arstliku surmateatisega ning ei ole kahtluse all. Seega pole praegusel juhul

TsÜS §-d 19, 20 ja 22 asjakohased sätted.

10. TsMS § 475 lg 1 p 3 kohaselt on hagita asjad tsiviilkohtumenetluses isiku surnuks tunnistamine ja

isiku surmaaja tuvastamine. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 515 võimaldab isiku surmaaja

tuvastamise menetlust ilma surnuks tunnistamise menetluseta. Seega ei ole õige ringkonnakohtu

seisukoht, mille kohaselt on surmaaega võimalik muuta vaid siis, kui sama kohus oli enne määranud

isiku surmaaja TsÜS §-de 22 ja 23 järgi.

TsMS § 515 lg 2 kohaselt peab avaldaja enne menetluse algatamist esitama kohtule andmed, mis

tõendavad isiku surma, samuti andmed, mis võimaldavad kohtul teha kindlaks isiku surmaaja. Muid

andmeid peab avaldaja põhistama. Seega juhul, kui avaldust esitama õigustatud isik leiab, et

surmateatises nimetatud kuupäev ei ole õige surmaaeg, saab ta esitada avalduse isiku surmaaja

määramiseks. Kohtul on sellisel juhul võimalus kohaldada TsÜS § 20 lg-t 1 analoogia alusel ning

määrata isiku surmaaeg võimalikult lähedaselt tegelikule surmaajale. Kui on alust arvata, et isik

hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel, on tema surmapäevaks eelduslikult õnnetusjuhtumi päev. Asjaolu,

et R. M surma ei tuvastanud maakohus, ei välista võimalust tuvastada surmaaeg

tsiviilkohtumenetluses. Seejuures ei ole tähtsust, et R. M surmaaeg tuvastati arstliku surmateatisega.

Maakohtu seisukoht, et RPKS § 40 kohaselt tuleb selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni

määramise, ümberarvutamise ja maksmise üle lahendada halduskohtus, on küll õige, kuid selles asjas

ei ole avaldus esitatud mitte toitjakaotuspensioni määramiseks ega määramise vaidlustamiseks, vaid

isiku surmaaja tuvastamiseks. Samuti on ekslik praeguses asjas ringkonnakohtu seisukoht, et surma

registreerimisel surmaaja rahvastikuregistrisse kandmisel tuleks seda kannet vaidlustada

haldusmenetluses või isikul, kelle õigusi on rikutud, on õigus pöörduda vaidemenetluses

halduskohtusse.

Isiku surmaaja tuvastamise menetlusele kohaldatakse TsMS § 515 lg 1 kohaselt surnuks tunnistamise

menetluse sätteid. TsMS § 509 järgi algatab kohus isiku surnuks tunnistamise menetluse üksnes isiku

surnuks tunnistamiseks õiguslikku huvi omava isiku avalduse alusel. TsMS § 509 lg 1 kohaselt on

õiguslik huvi eelkõige teadmata kadunud isiku seaduslikul esindajal või valla- või linnavalitsusel,

teadmata kadunud isiku abikaasal või ülenejal või alanejal sugulasel ja siseministril. TsMS § 509 ei

välista aga seda, et õigustatud huvi avaldus esitada võib olla ka teistel isikutel. Avalduse kohaselt oli

R. M avaldaja elukaaslane ja nende ühise lapse isa. Samuti oli avalduses märgitud, et R. M lapsel on

õigus saada riiklikku toitjakaotuspensioni, mille määramise algus lähtub toitja surmaajast.

Kolleegium on seisukohal, et ühine majapidamine ning ühise lapse olemasolu annavad avaldajale

õigusliku huvi avaldus esitada.

11. Järgnevalt peatub kolleegium avalduse osal, milles taotletakse surmaaja kande muutmist.

Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKTS § 13 lg 2 järgi muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema

avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel.

Kolleegium leiab, et praegusel juhul saab isiku surmaaega tuvastada maakohus.

Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse andmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel

on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. PKTS § 13 lg 3 kohaselt võib

perekonnaseisuasutus teha perekonnaseisuandmetes vajalikud muudatused ametiülesande korras, kui

perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel või kui andmete ebaõigsus ilmneb välisriigi

perekonnaseisudokumentidest. Kui isik leiab, et tema kohta rahvastikuregistrisse kantud

perekonnaseisuandmed on valed, kuid andmete muutmiseks puudub PKTS § 13 lg-tes 2 ja 3

sätestatud alus, muudetakse perekonnaseisuandmeid registrisse kantavat asjaolu tuvastava

kohtulahendi alusel.

Kolleegium on seisukohal, et isiku avaldus kande muutmiseks on seega jäetud õigesti menetlusse

võtmata. Avaldaja saab juhul, kui kohus tuvastab perekonnaseisuandmetesse kantud surmaajast

erineva surmaaja, taotleda PKTS § 13 lg 4 alusel selle kohtulahendi alusel R. M surmaaja kohta

tehtud kande muutmist.

Eeltoodust tuleneb, et praegusel juhul saab perekonnaseisuamet isiku surmaaja kannet muuta

kohtulahendi alusel. Selleks ei pea aga huvitatud isik pöörduma halduskohtusse, vaid ta saab esitada

avalduse TsMS § 515 järgi maakohtusse. TsMS § 515 alusel avalduse esitamise eelduseks ei ole see,

et avaldaja peaks enne haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse kaudu saama registrisse märke, et

täpset surmaaega ei ole võimalik kindlaks teha.

12. Kuigi R. M arstlik surmateatis koostati 16. aprillil 2010, peab kolleegium vajalikuks selgitada, et

alates 1. juulist 2010 kehtiva PKTS § 7 lg 4 teise lause kohaselt tuleb perekonnaseisuametnikul enne

kande tegemist veenduda andmete õigsuses. Kannet tegev perekonnaseisuametnik peab kontrollima

kande õigsust, täielikkust ja salvestamist rahvastikuregistrisse. Sarnased hoolsuskohustused tulenesid

aga ka kande tegemise ajal kehtinud haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 2. R. M arstlikul surmateatisel

(tlk 11) on p-s 4 märgitud surmaaeg "15.04.2010", p-s Ia "surmapõhjus pole surnukeha roiskumise

tõttu määratav", p-s 13 "15.04.2010 leitud surnuna rannast". Seega on isiku surmateatises ilmne

vastuolu ning sellest ei oleks saanud perekonnaseisuametnik teha järeldust isiku surmaaja kohta.

1. juulist 2010 kehtiva PKTS § 32 lg 4 annab perekonnaseisuametnikule juhul, kui puuduvad andmed

surmaaja kohta, võimaluse kanda registrisse märge, et täpset surmaaega ei ole võimalik kindlaks teha.

Samuti saab perekonnaseisuametnik juhtida kande tegemisel taotleja tähelepanu võimalikule

vastuolule esitatud dokumendis ning selle õiguslikele tagajärgedele.

13. Kassatsiooniastme menetluskulud kannab TsMS § 172 lg 1 kohaselt kaebuse esitaja.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu