3-3-1-28-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-28-11

Määruse kuupäev

10. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri

Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse taotlus seada

kohtulik hüpoteek ning mootorsõidukile käsutamise keelumärge

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a määrus

haldusasjas nr 3-09-2566

Menetluse alus Riigikohtus

Nadežda Katsefani (Katsefan) määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 vastuolus olevaks

PS § 24 lõikega 5 ja kehtetuks osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis

MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa

ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.

2. Rahuldada Nadežda Katsefani määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2566

ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2009. a määrus samas asjas, muutes

määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt Nadežda Katsefani kasuks välja

kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 152 (ükssada viiskümmend kaks) eurot ja 47

senti.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) korralduse nr 12-2.1/24693 alusel

kontrolliti Pavel Katsefani tulu- ja sotsiaalmaksu tasumise õigsust 2006. ja 2007. aastal. PMTK

väljastas P. Katsefanile 25. augustil 2009 kontrollakti, milles maksuhaldur arvestas P. Katsefanile

kontrollitaval perioodil tulumaksu 653 920 krooni ja sotsiaalmaksu 392 040 krooni. Maksuhaldur

tuvastas, et P. Katsefan on soetanud pikka aega ja süstemaatiliselt sõidukeid nende müümise ja tulu

saamise eesmärgil ja seega tegelenud ettevõtlusega.

2. PMTK esitas Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba seada Eesti Vabariigi kasuks 1 500 000

krooni suurune kohtulik hüpoteek Nadežda Katsefani nimel kinnistusraamatus registreeritud

kinnistutele Kiili vallas Sookaera külas (elamumaa) ja Tallinnas (korteriomand) ning anda luba

taotluse esitamiseks P. Katsefanile kuuluvale mootorsõidukile registris Eesti Vabariigi kasuks

käsutamise keelumärke tegemiseks. Taotluse esitamise aluseks oli maksukorralduse seaduse (MKS)

§ 136¹ lõige 1. Maksuhaldur põhjendas loa andmise vajadust sellega, et vahetult pärast kontrollakti

väljastamist võõrandas P. Katsefan talle kuulunud kinnisvara (korteriomandi Tallinnas ja elamumaa

Kiili vallas) oma emale N. Katsefanile. Kinnistusregistri andmetel ei ole P. Katsefanil kinnisvara.

Kuigi õiguslikult on korteri uueks omanikuks N. Katsefan, siis faktiliselt kasutab endine omanik ka

pärast korteri omandiõiguse üleminekut korterit seal elamiseks edasi. Täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 188 kohaldamine pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist

võib osutuda võimatuks, kui N. Katsefan võõrandab omakorda praegu tema omanduses oleva vara

isikule, kes ei ole võlgniku lähikondne, st on heauskne omandaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 56¹

tähenduses, või P. Katsefan vaidleb maksuotsusele vastu ja taotleb selle täitmise peatamist, mis tingib

maksuotsuse jõustumise edasilükkumise ja TMS § 188 lõikes 2 nimetatud enam kui kuuekuulise

täitemenetluse alustamisega viivitamise. Nimetatud kinnisvaraga tehtud tehingute ainsaks eesmärgiks

oli maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramisest kõrvalehoidmine. Kuivõrd

mootorsõiduki turuhind ei ole ilmselt samas suurusjärgus maksuhalduri nõudega ja P. Katsefanil ei

ole muud registrisse kantud vara, siis on vajalik kohaldada MKS § 130 lõike 1 punkti 5¹ alusel

hüpoteegi seadmist. MKS § 130 sõnastusest ei tulene, et kinnisasi, millele hüpoteek seatakse, peab

kuuluma maksukohustuslasele, kes ei ole maksuvõlga tasunud. Kinnisvara, millele hüpoteegi

seadmiseks luba taotletakse, ning maksukohustuslase vahel peab esinema seos. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 378 lõiget 1 ei saa tõlgendada MKS § 130 lõike 1 punkti 51 kitsendavana.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 12. novembri 2009. a määrusega asjas nr 3-09-2566 PMTK

taotluse osaliselt. Halduskohus andis loa taotleda P. Katsefanile kuuluvale mootorsõidukile

käsutamise keelumärke seadmist, kohtuliku hüpoteegi seadmise taotlemiseks kohus luba ei andnud.

Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) õige on küll PMTK seisukoht, et kinnisvara võõrandamisega on P. Katsefan teinud tehingu, mis

võib tulevikus kahjustada võlausaldajate huve, kuid kohtuliku hüpoteegi seadmiseks soovitud varale

ei ole õigusliku alust. Õiguslik alus ei tulene MKS § 130 lõike 1 punktist 51 ning TsMS § 378

lõikes 1 sätestatud menetlusõiguse normi ei saa tõlgendada materiaalõiguse normi kitsendavalt;

2) halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) ei ole eraldi sätestatud hagi (kaebuse) tagamise

abinõude kohaldamiseks loa andmise korda. Seetõttu tuleb kohaldada sätet, mis reguleerib TsMS-is

ettenähtud hagi tagamise abinõude kohaldamist halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse

kohaldamisel. Kohtuliku hüpoteegi seadmine kui hagi tagamise abinõu on sätestatud TsMS § 378

lõikes 1, mille kohaselt saab kohtulikku hüpoteeki seada üksnes kostjale (mitte kolmandale isikule)

kuuluvale kinnisasjale. MKS-i sätetest tuleneb küll maksuhalduri õigus täitetoimingute tegemisel

taotleda hüpoteegi seadmist kinnisasjale, kuid see ei tähenda, et maksuhalduril on õigus esitada

taotlus kinnisasja kohta, mis on kantud kinnistusraamatus asjaõiguslepingu alusel kolmanda isiku

nimele, kes ei ole maksumenetluse subjekt. Vastasel juhul sekkuks maksuhaldur otseselt

omandiõigussuhetesse ja piiraks intensiivselt omandiõigust isikul, kes ei ole seotud

maksumenetlusega.

4. PMTK esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse osas,

millega jäeti andmata luba taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist. Eksisteerivad alused loa

andmiseks. On tõenäoline, et loa andmata jätmisel osutub hilisem otsuse sundtäitmine võimatuks.

Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks kinnisasjale peab kinnisasi

kuuluma maksukohustuslasele. N. Katsefan ei ole küll maksumenetluses menetlusosaline, kuid ta on

maksumenetlusega seotud. N. Katsefan on P. Katsefani lähedane ning maksumenetluses on

maksuhaldur korduvalt pöördunud teabe saamiseks tema poole. Kohus ei ole arvestanud avaliku

huviga ning on põhjendamatult eelistanud üksikisiku huve. Riigi õiguste tagamine ajutise meetme

kohaldamisega kaalub üles üksikisiku omandiõiguse piiramise. Vale on tõlgendada TsMS § 378

lõiget 1 kitsendavalt, see ei oleks seadusandja mõttega kooskõlas. Samuti ei selgu halduskohtu

määruse põhjendustest, kuidas võiks täitmist tagavate toimingute sooritamise taotlemiseks loa

andmine ja kohtuliku hüpoteegi seadmine kinnistutele tuua kaasa N. Katsefani olukorra halvendamise

kuni täitetoimingute tegemiseni. MKS § 130 lõike 1 punkti 5¹ grammatiline ning teleoloogiline

tõlgendus välistab loa andmisest keeldumise TsMS § 378 lõike 1 alusel. Vastupidine tõlgendus

piiraks põhjendamatult MKS § 136¹ kohaldamist koostoimes MKS § 130 lõike 1 punktiga 51.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. veebruari 2010. a määrusega PMTK määruskaebuse ja

tühistas halduskohtu määruse osas, millega PMTK taotlus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis,

et MKS § 136¹ ei näe maksuhaldurile ette erinevaid aluseid halduskohtult loa saamisel

täitetoimingute tegemiseks võrreldes MKS § 130 lõikest 1 tulenevate alustega, mida maksuhaldur

saab kohaldada ilma halduskohtu loata pärast maksuvõla kindlakstegemist ja maksu tasumiseks antud

tähtaja möödumist selle võla sissenõudmisel. Maksuhalduri taotluse saab rahuldada juhul, kui

maksuvõla sissenõudmisel oleks maksuhalduril õigus maksuvõla tagamiseks taotleda maakohtult

hüpoteegi seadmist kinnistule, mille maksukohustuslane on võõrandanud kolmandale isikule. MKS

§ 130 lõike 1 punktist 5¹, AÕS § 363 lõikest 1, TsMS § 378 lõike 1 punktist 1 ning TMS § 187

lõikest 1 tulenevalt oleks maksuvõla sissenõudmisel võimalik maksuhalduril nõuda kohtuliku

hüpoteegi seadmist tagasivõitmiseks esitatud hagi tagamise abinõuna ka kinnisasjale, mille

tagasivõitmist maksuhaldur saab taotleda. Praegusel juhul ei ole maksuvõlg muutunud

sissenõutavaks, mistõttu tagasivõitmise nõude TMS § 187 lõikes 2 sätestatud eeldused ei ole täidetud.

MKS § 136¹ lõige 1 on erinormiks TMS § 187 lõike 2 suhtes, kuna lubab tagasivõitmise nõude

esitamist MKS §-s 136¹ nimetatud tingimuste esinemisel ka sellise maksuvõla täitmise tagamiseks,

mida pole veel määratud. Seetõttu võis maksuhaldur taotleda ka N. Katsefanile võõrandatud

kinnisasjadele kohtuliku hüpoteegi seadmist. Halduskohus ei sea ise kohtulikku hüpoteeki, vaid

annab maksuhaldurile loa seda kohases menetluses taotleda. Hüpoteegi seab maakohus.

6. N. Katsefan esitas 21. juunil 2010 määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse

ja jätta jõusse halduskohtu määrus. Määruskaebuse esitaja ei olnud kohtumenetlusse kaasatud,

kohtumääruseid talle kätte ei toimetatud. Ringkonnakohtu määrusest sai kaebaja teada 4. juunil 2010.

Loa andmine riivab N. Katsefani omandiõigust ning kaebajal on subjektiivse õiguse rikkumist

võimaldava kohtumääruse vaidlustamiseks kaebeõigus. MKS § 136¹ lõige 1 ja § 130 lõike 1 punkt 5¹

ei võimalda maksukohustuse tagamise eesmärgil kolmanda isiku varale hüpoteeki seada. Sellist

õigust ei sätesta ka AÕS § 363. TsMS § 378 lõike 1 kohaselt saab kohtuliku hüpoteegi seada üksnes

kostja kinnisvarale, MKS § 130 lõike 1 punkt 5¹ ei sätesta maksuhaldurile hüpoteegi seadmise osas

erikorda. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud, kas maksuhalduri valitud toiming oli vajalik ja

asjakohane (MKS § 136 lõike 2 punkt 4).

7. PMTK palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Kaebus ei

ole tähtaegne. Kaebaja sai ringkonnakohtu määrusest teada 4. juunil 2010, määruskaebuse esitas aga

21. juunil 2010. Määruskaebuse esitamise 15-päevane tähtaeg oli seega möödunud ning kaebus

esitatud hilinemisega. Kaebeõiguse kontrollimisel tuleb lähtuda esialgse õiguskaitse regulatsioonist

ning HKMS § 12² lõike 5 kohaselt ei olnud kaebajal ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks

kaebeõigust. Ringkonnakohtu määrus on õiguspärane ning ei ole alust seda muuta. Riigikohtule

25. mail 2011 esitatud täiendavas seisukohas jäi PMTK oma seisukohtade juurde ja leidis, et kuna

Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-50-10 jäeti analoogne

määruskaebus läbi vaatamata, siis tuleb ka N. Katsefani määruskaebus jätta läbi vaatamata.

8. Riigikohtu halduskolleegium peatas 26. oktoobri 2010. a määrusega nr 3-7-1-3-385

määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamise Riigikohtu üldkogu lahendini haldusasjas nr 3-3-1-

50-10. Riigikohtu halduskolleegium uuendas 6. aprilli 2011. a määrusega asja menetlust ja võttis

määruskaebuse menetlusse.

9. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumis asja läbi vaadanud kohtukoosseis kahtles, kas HKMS § 60¹

lõikest 1, § 74¹ lõikest 1 ja §-st 74² ning TsMS §-st 695 tulenev edasikaebeõiguse piirang ka määruse

suhtes, millega esimest korda antakse luba taotleda täitetoimingu tegemist, on kooskõlas PS § 24

lõikega 5, andis see kohtukoosseis asja HKMS § 70 lõike 11 alusel 16. juuni 2011. a määrusega

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

10. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et HKMS § 601, § 741 lõige 1 ja TsMS § 695 on PS § 24

lõigetega 2 ja 5 vastuolus osas, milles need ei kohusta halduskohut kaasama maksukorralduse

seaduses sätestatud täitmist tagava toimingu menetlusse sellest toimingust puudutatud isikut, samuti

osas, milles ei tagata sellele isikule ärakuulamist ja tõhusat õiguskaitset, ning osas, milles seadus ei

võimalda võtta menetlusse selle isiku esitatud määruskaebust maksuhaldurile antud loa peale.

11. Riigikogu õiguskomisjon seevastu leiab, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas.

Täitetoiminguks loa andmise määrus ei kuulu PS § 24 lõike 5 esemelisse kaitsealasse. Selle

põhiõiguse esemelisse kaitsealasse kuuluvad vaid need lahendid, mis on tehtud sisulise

õigusemõistmise protsessis. Vaidlusalune määrus on preventiivne meede, mis peab tagama maksude

laekumise. Täitetoiminguks loa andmise ajal ei ole õiguslikku vaidlust ja seda ei pruugi tekkidagi.

Kohtult loa saamise nõue on kehtestatud kohtuliku kontrolli tagamiseks menetleja tegevuse üle, et

tagada maksumaksja varaliste õiguste kaitse, mitte selleks, et lahendada mingit vaidlust. Pealegi on

puudutatud isikul võimalik pärast tema õigusi riivavast täitetoimingust teadasaamist pöörduda

halduskohtusse. Samuti on tal võimalik pärast maksumenetluse lõppemist vaidlustada tema suhtes

tehtud maksuotsus. Lisaks võib halduskohus ka ise antud loa tühistada HKMS § 30 lõike 1 alusel.

N. Katsefan

12. N. Katsefan oma arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei esitanud.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

13. PMTK leiab, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus, kuna need ei võimalda esitada

määruskaebust isikul, kelle suhtes on kohus andnud Maksu- ja Tolliametile loa sooritada MKS § 130

lõike 1 punktides 1-5¹ sätestatud täitetoiminguid.

Õiguskantsler

14. Õiguskantsler leiab, et HKMS § 741 lõige 1 on osas, milles see ei võimalda isikul esitada

määruskaebust Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale, millega antakse esimest korda luba

taotleda tema (vara) suhtes haldustoimingu tegemist, vastuolus PS § 15 lõikega 1 ning PS § 149

lõikega 3 selle koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja PS § 24 lõikega 5.

15. Õiguskantsleri hinnangul piisab, kui asjassepuutuvaks sätteks lugeda HKMS § 741 lõige 1 osas,

milles see ei võimalda isikul esitada määruskaebust Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale,

millega antakse esimest korda luba taotleda tema (vara) suhtes haldustoimingu tegemist. See säte

piirab eelkõige PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks

kohtusse. Kaebeõiguse piirangu eesmärkidest on legitiimne ainult kohtusüsteemi efektiivsus ehk

menetlusökonoomia. Piirang ei ole selle eesmärgi saavutamiseks mõõdukas.

16. Õiguskantsler lisab, et kaebeõiguse piirangute põhiseaduspärasuse üle otsustamisel ei tohiks

küsimus taanduda vaid põhiõigus(t)e riive mõõdukusele. Kontrollida tuleb ka piirangu vastavust

põhiseaduses kohtusüsteemi ülesehitust reguleerivatele sätetele. PS § 149 lõikest 3 tuleneb

koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, et Riigikohtusse väljajõudmise potentsiaal peaks

olema vähemalt kohtuasjadel, milles otsustatakse lõplikult ja isiku suhtes koormavalt isiku

(põhi)õiguste või kohustuste üle. Kuna praegusel juhul see nõnda ei ole, on asjassepuutuv säte

vastuolus ka PS § 149 lõikega 3 selle koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja PS § 24 lõikega 5.

Justiitsminister

17. Justiitsministri hinnangul on PS §-ga 11 ja § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 741 lõige 1 osas,

milles see ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega anti esimest

korda luba teha MKS § 130 lõike 1 punktides 1-51 sätestatud täitetoiming. PS § 24 lõikest 5 tuleneva

edasikaebeõiguse riive legitiimseks eesmärgiks on ühelt poolt avalik huvi maksude laekumise vastu

ning teiselt poolt kohturessursi kokkuhoid (menetlusökonoomia). Maksulaekumise tagamise

seisukohalt ei ole määruskaebeõiguse välistus aga vajalik abinõu, kuna sama tõhusalt täidab seda

eesmärki määruse viivitamatu täitmise regulatsioon. Menetlusökonoomia seisukohalt ei ole

määruskaebeõiguse puudumine mõõdukas piirang, kuna sellega saavutatav võimalik kohturessursi

kokkuhoid ei kaalu üles riive intensiivsust.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

18. Halduskohtumenetluse seadustiku § 30 "Haldustoiminguks antud loa tühistamine ja määruse

vaidlustamine" lõike 2 punkt 2:

"(2) Haldustoiminguks loa andmise määrusele, loa andmisest keeldumise määrusele ja loa

tühistamise määrusele võib käesolevas seadustikus sätestatud korras esitada määruskaebuse:

2) isik, kelle suhtes haldustoiminguks luba anti, kui loa andmine otsustati kohtuistungil või kui ta võis

esitada seletuse vastavalt käesoleva seadustiku § 29 lõikele 3."

19. Halduskohtumenetluse seadustiku § 741 "Määruskaebuse esitamise õigus" lõige 1:

"(1) Ringkonnakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui

määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite

kassatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

20. N. Katsefan on esitanud Riigikohtule määruskaebuse, milles ta taotleb, et Riigikohus tühistaks

Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. aasta määruse. Selles määruses andis ringkonnakohus

PMTK-le loa taotleda Eesti Vabariigi kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist kahele N. Katsefani

kinnistule selleks, et tagada tema poja vastu tulevikus esitatavaid maksunõudeid või -kohustusi.

Riigikohtule esitatud määruskaebuses leiab N. Katsefan, et MKS § 136¹ lõige 1 ja § 130 lõike 1

punkt 5¹ ei võimalda hüpoteeki seada kolmanda isiku varale.

21. Üldkogu märgib, et esitatud määruskaebust ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik läbi vaadata.

Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on

halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 741 lõikes 1, mis sätestab: "Ringkonnakohtu määruse

peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul,

kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust.

Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti."

22. Praegusel juhul ei ole Riigikohtule määruskaebuse esitamine HKMS § 741 lõike 1 mõttes

seadusega lubatud. HKMS § 30 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib isik, kelle suhtes haldustoiminguks

luba anti, esitada selle andmise määruse peale määruskaebuse, kui loa andmine otsustati kohtuistungil

või kui seadus nägi ette võimaluse esitada loa andmise menetluses seletus. Isik, kelle suhtes

haldustoiminguks luba anti, on seega HKMS § 30 lõike 2 punktist 2 tulenevalt loa andmise

menetluses menetlusosaline. MKS § 136¹ ja MKS § 130 lõike 1 punkti 51 ning HKMS § 29 alusel

hüpoteegi seadmiseks loa andmist ega ühegi teise MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu

tegemiseks loa andmist ei otsustata aga istungil. Samuti ei näe maksukorralduse seadus ega

halduskohtumenetluse seadustik ette seletuse esitamist. Seega ei näe määruskaebuse esitamise

võimalust ette ükski seadus. Kuna isikul, kelle vara suhtes täitetoiminguks luba anti, ei ole

halduskohtu määruse vaidlustamiseks kaebeõigust, siis ei saa tal olla edasikaebeõigust ka

ringkonnakohtu määruse peale. Loa andmise määrus ei saa ka takistada HKMS § 741 lõike 1 mõttes

asja edasist menetlust. "Asjana" tuleb praegusel juhul käsitada PMTK taotluse läbivaatamist.

Ringkonnakohtu määrus rahuldas selle taotluse, mistõttu ei saa see määrus enam takistada taotluse

edasist menetlemist. Täitetoiminguks loa andmise määrus on selles asjas lõpplahend. Ühtlasi

tähendab see, et kõne alla ei saa tulla ka vastuväite esitamine kassatsioonkaebuses. Haldustoiminguks

loa andmise korral ei ole ringkonnakohtus põhimenetlust, millest tulenevalt saaks kassatsiooni

esitada.

23. Seega ei võimalda HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 isikul, kelle

vara suhtes andis MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest

korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Seetõttu

tuleks N. Katsefani määruskaebus, lähtudes HKMS §-st 742 koostoimes TsMS § 695 ja § 682 lõikega

1, jätta läbi vaatamata.

24. Riigikohtu üldkogu on aga seisukohal, et määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on

põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2

koostoimes HKMS § 741 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes

andis MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa

ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb

eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks (I). Seetõttu on Riigikohtul võimalik

N. Katsefani määruskaebus siiski läbi vaadata ja rahuldada (II).

I

25. PS § 24 lõige 5 sätestab: "Igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule." PS § 24 lõige 5 on osa põhiõigusest

kohtulikule kaitsele, mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu

kohtulahendites (vt RKÜK 14. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 45).

Tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja tagamaks põhiõiguste

lünkadeta kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 26), peab

edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende

nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud

ka MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse

peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes.

26. Praegusel juhul välistab HKMS § 741 lõige 1 koostoimes HKMS § 30 lõike 2 punktiga 2 õiguse

kaevata edasi MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa

andmise määruse peale. Sellega riivavad need sätted PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust.

27. PS § 24 lõige 5, andes igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale

kohtule edasi kaevata seadusega sätestatud korras, näeb seega ette, et seadusega saab

edasikaebeõigust piirata. PS § 24 lõige 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele

seadusega sätestatud korras nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus,

menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord, kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki

(eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. PS

§ 24 lõikest 5 ei tulene seetõttu isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning

seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt

edasikaebeõigust diferentseerima (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-

2-1-62-10, punkt 38).

28. Praeguses asjas vaatluse all oleva määruse puhul ei ole edasikaebeõiguse piiramine aga üldkogu

hinnangul õigustatud.

29. Edasikaebeõiguse piiramine võib üldkogu arvates olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada

maksude parem laekumine. MKS §-s 136¹ sätestatud võimalus sooritada MKS § 130 lõikes 1

loetletud täitmist tagavaid toiminguid ka enne rahalise nõude või kohustuse määramist võib

tõepoolest soodustada maksude paremat laekumist. See oli ka niisuguse regulatsiooni eesmärk (vt

maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 377 SE) seletuskiri).

30. Samas ei aita olukord, kus MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute

tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale

laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei

takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks

maksuhaldur MKS § 136¹ lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles.

31. Kohtumääruste täitmist haldusasjades reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kuigi HKMS §-

d 98 "Kohtulahendi täitmine" ja 99 "Kohtulahendi viivitamata täitmine" puudutavad pealkirjade

kohaselt kõigi lahendite täitmist, ilmneb nende sõnastusest siiski, et neis on reguleeritud üksnes

kohtuotsuste kui sisuliste lahendite ning kohtu kinnitatud kompromissi täitmist. Need sätted ei ole

laiendatavad muude kohtumääruste täitmisele, millele tuleb HKMS § 5 ja § 25 lõike 8 alusel

kohaldada tsiviilkohtumenetluse sätteid.

32. TsMS § 467 lõike 5 kohaselt tuleb kohtumäärust täita viivitamatult, kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 667 lõige 5 sätestab, et määrus kehtib ja seda tuleb täita alates selle kättetoimetamisest või

edastamisest määruskaebuse esitajale, välja arvatud juhul, kui määruse peale saab edasi kaevata ja

seaduses on ette nähtud, et määrust tuleb täita alates jõustumisest.

33. Kuna halduskohtumenetluse seadustik ega maksukorralduse seadus ei sisalda erandeid, mille

kohaselt tuleks MKS § 136¹ lõike 1 alusel haldustoiminguks loa andmise taotluse kohta tehtud

määrust täita alles selle jõustumisest, saab ka nimetatud määrust täita üldises korras viivitamatult.

Viivitamatult täidetava määruse täitmist ei takista selle peale määruskaebuse esitamine.

34. Olukorras, kus loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine ei takista selle

haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 136¹ lõike 1 alusel halduskohtult luba

taotles, ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine.

35. Üldkogu arvates võib edasikaebeõiguse välistamine põhimõtteliselt olla õigustatud ka

menetlusökonoomilistel kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks

ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada

täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna selle toimingu tegemine on võimalik sõltumata

määruskaebuse esitamisest (vt eespool punktid 30-34). Samas kohtute töökoormuse vähendamisele

aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi

saavutamiseks sobiv vahend. Üldkogul ei ole praeguses asjas põhjust kahelda ka selles, et

edasikaebeõiguse välistamine on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik abinõu.

36. MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 136¹ lõike 1 alusel riivab aga

intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid

toiminguid tehakse. Täitetoimingute tegemine ei võimalda isikul soovi korral saada tulu temale

kuuluva vara võõrandamisest ega vara koormata (ettevõtluses näiteks käibevahendite saamiseks).

Riivet ei muuda tähtsusetuks asjaolu, et tegemist on olemuselt ajutise iseloomuga meetmega ja MKS

§ 136¹ lõike 3 kohaselt lõpetab maksuhaldur täitetoimingu hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast

toimingu sooritamise tinginud asjaolu äralangemist või maksukohustuslase poolt tagatise esitamist,

ega asjaolu, et enamik MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid ei takista isikul oma vara

valdamist ja kasutamist, vaid seavad piirangud üksnes selle käsutamisele.

37. Riive olulisusele osutab kaudselt ka see, et seadusandja on pidanud põhjendatuks lubada

maksuhalduril täitmist tagavate toimingute sooritamist enne rahalise nõude või kohustuse määramist

üksnes halduskohtu loal. Tavapäraselt kontrollib halduskohus haldustegevuse õiguspärasust vaid

järelkontrolli vormis, pärast haldustoimingu tegemist.

38. Praeguse juhtumi puhul on oluline tähele panna sedagi, et isik, kelle vara suhtes haldustoimingu

tegemiseks luba taotleti ja kes seetõttu oli HKMS § 30 lõike 2 punktist 2 tulenevalt menetlusosaline

halduskohtumenetluses (N. Katsefan), ning isik, kelle maksuasjas maksukohustuse täitmise

tagamiseks luba taotleti ja kes oli menetlusosaline PMTK-s toimuvas maksumenetluses (P. Katsefan),

ei lange kokku. N. Katsefan ei olnud ise selles maksuasjas maksukohustuslane, kuid tema vara suhtes

tehti toiminguid, mis tema omandiõigust intensiivselt riivavad.

39. Omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive muudab intensiivseks ka täitetoimingu kohaldamise

tähtajatus. Maksukorralduse seaduses ei ole sätestatud tähtaega sellele, mis aja jooksul tuleks

maksuotsus või vastutusotsus teha olukorras, kus isiku vara suhtes on MKS § 1361 alusel ennetavalt

tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Abinõude jätkuv kohaldamine võib osutuda

ebaproportsionaalseks, kui maksuhaldur mõistliku aja jooksul maksukohustust ei määra või kui

maksu- või vastutusotsust ei tehtagi.

40. Edasikaebeõiguse puudumine välistab üldkogu hinnangul selle, et isikul oleks võimalik oma

ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest

halduskohtumenetluses kaitsta.

41. Arvestades ühelt poolt MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute

tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust

kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses kaitsta ning teiselt poolt seda, et nende

täitetoimingute tegemiseks loa andmise peale edasikaebeõiguse välistamine ei vähenda oluliselt

kohtute töökoormust, ei saa kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut pidada mõõdukaks.

42. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 tuleb seetõttu tunnistada PS § 24

lõikega 5 vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes

andis MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa

ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Seetõttu saab

Riigikohus N. Katsefani määruskaebuse läbi vaadata.

43. Kuna edasikaebeõiguse piirang tuleb eespool toodud kaalutlustel kehtetuks tunnistada ja isiku

põhiõigused on sellega tagatud, siis ei ole üldkogu hinnangul vaja praeguses kohtuasjas hinnata

õiguskantsleri väidet, et edasikaebeõiguse piirang on vastuolus ka PS § 149 lõikega 3 selle

koostoimes PS § 15 lõikega 1 ja PS § 24 lõikega 5.

II

44. Praeguses asjas esitas PMTK halduskohtule MKS § 1361 lõike 1 ning § 130 lõike 1 punkti 51

alusel taotluse seada kohtulik hüpoteek N. Katsefani kinnistutele. Taotluse kohaselt on P. Katsefan

vahetult pärast talle kontrollakti väljastamist võõrandanud endale kuulunud kinnisvara

N. Katsefanile. Maksuhaldur leiab, et kinnisvara võõrandamistehingute ainsaks eesmärgiks on hoida

kõrvale hilisemast maksunõude või -kohustuse määramisest. PMTK on seisukohal, et maksuhalduril

on maksuotsuse jõustumisel võimalik taotleda kinnisvara võõrandamistehingute tagasivõitmist.

Selline võimalus säilib vaid juhul, kui on tagatud vara staatuse säilimine.

Maksuhalduri väitel ei tulene MKS § 130 sõnastusest, et kinnisasi, millele hüpoteek seatakse, peab

kuuluma maksukohustuslasele, kes ei ole maksuvõlga tasunud. Oluline on seos maksukohustuslase ja

selle kolmanda isiku vahel.

45. Riigikohtu üldkogu leiab, et maksukorralduse seadusest tuleneb küll maksuhalduri õigus taotleda

kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist

selle sundtäitmine, kuid see ei tähenda, et seda saab teha asja omandiõigusest sõltumata.

Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku

seos maksukohustuslasega. MKS § 1361 on kohaldatav sellistele nõuetele, mida esitatakse

maksumenetluses maksukohustuslase vastu. Seega ringkonnakohus ei oleks tohtinud anda

maksuhaldurile luba menetlusvälise isiku vara suhtes MKS 1361 alusel täitetoimingut sooritada. Enne

rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 1361 korras taotleda kohtuliku

hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale.

46. Menetlusvälise isiku kinnisasjale MKS § 1361 ja § 130 lõike 1 punkti 51 alusel kohtuliku

hüpoteegi seadmist ei saa õigustada ka asjaolu, et täitemenetluse seadustiku võlgniku vara

tagasivõitmise sätted näevad tagasivõitmise ühe eeldusena ette täitedokumendi olemasolu, mida aga

MKS §-s 1361 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 1361 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187

lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab nõuda praegu kehtiva regulatsiooni järgi vaid pärast

maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist.

47. Üldkogu selgitab, et kui maksuhaldur soovib pärast P. Katsefanile maksuotsuse kättetoimetamist

tunnistada kehtetuks P. Katsefani ja N. Katsefani notariaalselt sõlmitud kinnistute müügi- ja

asjaõiguslepingud ja esitada hagi vara tagasivõitmiseks, siis tuleb lähtuda täitemenetluse seadustikust.

TMS § 187 lõige 1 annab sissenõudjale õiguse esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning

nõuda, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustiku neljandas osas sätestatud alusel ja korras

kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Meetmeks on siinjuures hagi esitamine

maakohtusse.

48. Eeltoodust tulenevalt tuleb N. Katsefani määruskaebus rahuldada ning ringkonnakohtu määrus

praeguses asjas tühistada. Jõusse saab jätta Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2009. a määruse

haldusasjas nr 3-09-2566, muutes määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

49. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, tuleb HKMS § 93 lõike 4 kohaselt otsustada ka

menetluskulude jaotuse üle. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti.

N. Katsefan taotleb kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist. Riigikohtule on enne

kohtuvaidlusi esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (tl 95-97), mille kohaselt on

N. Katsefan kassatsiooniastmes kandnud kulusid 178 eurot 3 senti. Summa sisaldab ka kautsjonit 400

krooni (maksekorraldus nr 162, tl 70; kehtivas vääringus 25 eurot 56 senti), mis HKMS § 90 lõike 2

alusel tagastatakse. Seega on N. Katsefani menetluskulud kokku 152 eurot 47 senti, mille Riigikohus

mõistab PMTK-lt N. Katsefani kasuks välja.

Märt Rask

Tõnu Anton

Jüri Ilvest

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Lea Kivi

Hannes Kiris

Indrek Koolmeister

Ants Kull

Villu Kõve

Lea Laarmaa

Jaak Luik

Ivo Pilving

Priit Pikamäe

Jüri Põld

Harri Salmann

Tambet Tampuu