3-1-1-87-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-87-11

Otsuse kuupäev

9. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Arnolds Loginsi (Logins) süüdistuses KarS § 118

p 1 ja § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011.a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-3075

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. Loginsi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a

otsused Arnolds Loginsi KarS § 118 p 1 järgi süüdimõistmise ja karistamise, samuti talle KarS

§ 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

2. Mõista A. Logins süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks.

3. Muus osas, seal hulgas A. Loginsi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 järgi, jätta

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsused

muutmata.

4. Vabastada viivitamatult Arnolds Logins vangistusest KarS § 121 järgi mõistetud 6-kuulise

vangistustähtaja lõppemise tõttu 5. aprillil 2010.

5. Rahuldada kassatsioon.

6. Määrata Sikuti Advokaadibüroole kassatsiooni esitamisel Arnolds Loginsile riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu suuruseks 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 8 senti,

sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 35 senti ning jätta see menetluskulu

riigi kanda.

7. Määrata Arnolds Loginsilt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks 9. novembri 2011

seisuga 583 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1 Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsusega mõisteti Arnolds Logins süüdi KarS § 118 p 1 ja

§ 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt neli aastat ja kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti neli aastat vangistust. KarS

§ 54 alusel otsustati A. Logins kohtuotsuse jõustumisel Eesti Vabariigist välja saata koos

sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki viieks aastaks, alates väljasaatmisest.

1.2 A. Logins mõisteti KarS § 118 p 1 järgi süüdi selles, et ta 6. oktoobril 2009 Viljandi maakonnas

XXXXXX vallas XXXXXX külas tungis kallale A. R.-ile ja lõikas talle katkise pudeliga lõikehaava

kaelale. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt ka ahjuroobiga vastu selga. A. R.-ile tekitati eluohtlik

tervisekahjustus - kilpnäärmesse ulatuv lõikehaav kaela eespinnal.

1.3 Samuti mõisteti A. Logins KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta eeltoodud kohas ja ajal lõi A. L.-i

korduvalt ahjuroobiga pea- ja kehapiirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja

tervisekahjustuse.

1.4 Maakohus leidis, et A. Loginsi süü KarS § 118 p 1 järgi on tõendatud eelkõige kannatanu A. R.-i

kohtus antud ütlustega. Kohus märkis, et kuigi kannatanu ütlused kohtus olid vastukäivad, jäi ta

kindlalt selle juurde, et pudeliga lõikas teda A. Logins. Tunnistaja J. M. andis kohtus ütlusi, et katkise

pudeliga vehkis hoopis tema. Maakohus luges J. M.-i ütlused ebausaldusväärseteks, sest need on

vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega ega kattu ka kannatanute ütlustega kohtus.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Loginsi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. Kaitsja

leidis, et A. Logins tuleb lähtuvalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest

süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks mõista. Süüdimõistmist ja karistamist KarS § 121 järgi

apellant ei vaidlustanud.

3. Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonis väidetud kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist, märkides, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja kohtu siseveendumuse

kujunemine süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi arusaadav. Mõningad ebatäpsused kannatanu A. R.-i

ütlustes ei sea veel kahtluse alla tema järjepidevaid ütlusi, et pudeliga lõikas teda kaela just

A. Logins. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid kannatanu ütlustele on kooskõlas välja

kujunenud kohtupraktikaga. Tunnistaja J. M.-i usaldusväärsust on maakohus hinnanud ja oma

järeldusi põhjendanud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Loginsi kaitsja M. Sikut, kes leiab jätkuvalt, et

A. Logins tuleb süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kaitsja jääb

apellatsioonis esitatud väidete juurde, et maa- ja ringkonnakohus on eiranud süütuse presumptsiooni

ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kuigi maakohus tunnistas kannatanu A.

R.-i ütlused kohtuistungil vastukäivateks, loeti tõendiallikas tervikuna siiski usaldusväärseks.

Põhjendusi esitamata tõlgendati kannatanu vastukäivad ütlused süüdistava kahjuks. Kaitsja

põhimõtteliselt ei vaidle vastu kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et süüdimõistev otsus võib

rajaneda ka ühel tõendil, kuid leiab, et seejuures tuleb arvestada üksiku kriminaalasja eripäraga.

Arutatavas asjas tuleb arvestada, et kõik sündmusega seotud isikud olid tugevas alkoholijoobes ja

sellest tulenevalt tulnuks kohtutel suhtuda nende ütlustesse kriitiliselt. Ükski tõend ei kinnita, et just

A. Logins lõi A. R.-ile pudeliga kõrri ja seetõttu tuleb A. Logins süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi

õigeks mõista.

5. Kassatsioonile

esitatud

kassatsioonivastuses

leiab

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa, et kassatsioon on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks

puudub alus. Kohtud on hinnanud tõendeid igakülgselt ja teinud õiged järeldused A. Loginsi

süüdimõistmise ja karistamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Esmalt selgitab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse põhimõtteid isikuliste tõendite hindamise kohta

(I), seejärel vaeb, kas praeguse kriminaalasja lahendamisel on tõendite hindamise ja kohtuotsuse

põhistamise nõuet järgitud (II) ning lõpuks kujundab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta

(III) ja lahendab kaitsja taotluse õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruse kohta (IV).

I

6. Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud

kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse

tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011.

a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11). Käesolevas asjas tõusetub kassatsiooni väidete põhjal

küsimus, kas maa- ja ringkonnakohus on A. Loginsi kriminaalasja lahendamisel järginud

kriminaalmenetlusõiguse põhimõtteid isikuliste tõendite hindamise kohta ja kohtuotsuse põhistamise

nõuet.

7. Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid

ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt Riigikohtu kriminaalkolleegium 18. veebruari 2011.a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida

tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine.

Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu

ütlustega,

ei

saa

kohus

jätta

lahendamata

küsimust

ütluste

andja

usaldusväärsusest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise

käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on nimetatud sätte

tõlgendamisel asutud seisukohale, et taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse

kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt

kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus

antud ütlustele. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei

tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest

tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada.

Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse

rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused 28. juunist 2006 kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06, 13. oktoobrist 2006

kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 ja 19. märtsist 2007 kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06).

II

8. Arutatavas kriminaalasjas leidis maakohus A. Loginsi süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi, et kuigi

kannatanu A. R. andis kohtuistungil vastukäivaid ütlusi, jäi ta kindlalt selle juurde, et pudeliga kaela

lõikas teda A. Logins. Sellest tulenevalt järeldas kohus, et A. R.-i löömine pudeliga kaela on

tõendatud eelkõige tema enda kohtus antud ütlustega. Tunnistaja J. M.-i ütlused selle kohta, et hoopis

tema lõi A. R.-i pudeliga kaela, jättis maakohus tõendite kogumist välja, tunnistades need

ebausaldusväärseteks.

9.1 Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt andis kannatanu A. R. ristküsitlusel tõepoolest ütlusi, et

süüdistatav A. Logins lõi teda ahjuroobiga selga ja seejärel lõikas teda pudeliga kaela (tlk 129 ja

138). Samas kinnitas ta kohtule, et muus ta kindel ei ole (tlk 138). Prokuröri küsimuse peale, kes lõi

ahjuroobiga, vastas A. R., et ta ei tea, kuna mõlemad (A. Logins ja J. M.) olid seal, kõik oli sassis,

pole kindel, kas ahjuroop käis käest kätte (tlk 138). Maakohtu istungiprotokollist nähtub, et

vastuolude kõrvaldamise ja nn mälu värskendamise eesmärgil avaldas kohus prokuröri taotluse alusel

ja ulatuses A. R.-i kohtueelses menetluses antud ütlusi, sest tema poolt kohtuistungil A. Loginsi

vägivallategude kohta räägitu erines oluliselt kohtueelses uurimises antud ütlustest (tlk 130-131). Nii

on A. R. kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et muu hulgas peksti teda ka rusikatega, samas

kohtulikul arutamisel on ta seda kategooriliselt eitanud, nagu ka süüdistatava poolt talle noa kõrile

panekut, mille aset leidmist ta kohtueelses menetluses samuti kinnitas. Mõningad kohtueelses

menetluses antud ütlused talle kohtus ei meenunudki (tlk 138). Kohtueelses menetluses ja kohtus

antud ütluste erinevusi selgitas A. R. sellega, et oli kõnealuste sündmuste toimumise ajal joobes.

Kannatanu taolisi ütlusi on maakohus täielikus kooskõlas kohtuistungi protokolliga refereerinud ka

oma otsuses, kuid vaatamata nende olulisele erinevusele pidanud siiski võimalikuks võtta need

süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks põhjendusega, et puutuvalt pudeliga lööja isikusse on need

olnud muutumatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga.

Kolleegium asub siiski seisukohale, et taoliselt toimides on maa- ja ringkonnakohus oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna on võtnud tõendikogumisse sellise isiku ütlused, kelle

usaldusväärsuse puudumine tõendiallikana on jäänud tähelepanuta.

9.2 Erinevalt kohtutest leiab kolleegium, et käesoleval juhtumil ei ole kannatanu kriminaalmenetluse

erinevatel etappidel andnud vasturääkivaid ütlusi üksnes detailides, vaid kuriteosündmuse kohta

tervikuna. Kirjeldades olemuslikult erinevalt tema suhtes kasutatud vägivalda ja olemata kindel, kes

sündmuskohal viibinud isikutest, millist vägivalda tema suhtes tarvitas, on kahtluse all kuriteo

tehiolude rekonstrueerimine kannatanu ütluste pinnalt üldse. Maakohtu otsuses puuduvad

põhjendused, miks tuleb olukorras, kus kannatanu ei suuda kohtulikul arutamisel kinnitada, kes ja mil

viisil teda lõid, ning on valdavalt lahti öelnud kohtueelses menetluses antud teokirjeldusest, siiski

pidada tema ütlusi tõelevastavaiks osas, mis puudutab teda pudeliga löönud isikut. Kolleegium

nõustub kassaatoriga selles, et kriminaalasjas ühemõtteliselt tuvastatu kohaselt olid kõik

kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteoga seotud isikud tugevas alkoholijoobes, mis

üldteadaolevalt mõjutab negatiivselt mälu võimet sündmusi talletada ja seega ka neid hiljem

taasesitada. Ka kannatanu A. R. ise pole kohtumenetluses eitanud, et ei ole suuteline toimunut

meenutama, sest oli purjus. Asudes taolises olukorras siiski seisukohale, et pudeliga löömise osas on

kannatanu andnud tegelikkusele vastavaid ütlusi, on maakohus käsitlenud tema ütlusi lahus nende

andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jättes seega hinnangu andmata konkreetsele

isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata

kohtuotsuse (vt veelkord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-113-06 p 16).

9.3 Lisaks eelöeldule leiab kolleegium ühtlasi, et maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus

kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid hinnanud valikuliselt, eirates sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid,

mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis. Nii on maakohus A. Loginsi süüdimõistmisel

tuginenud üksnes kannatanu A. R.-i ütlustele, hindamata nende riimuvust muude tõenditega. Nii on

maakohtu istungprotokollist nähtuvalt tunnistaja N. A. andnud ütlusi, et kõrval toas andis seal

viibinuile „isalikku õpetust“ J. M., kelle tegevust saatis kõva jutt, kisa-kära ja pudelite klirin. Seejärel

viskas J. M. kõik majast välja (tlk 131). Tähelepanuta ei saa jätta ka, et J. M. on ka ise kohtulikul

uurimisel kirjeldanud, kuidas ta lõi neid, kes ette jäid, lugemata keda täpselt ja mitu korda ta lõi (tlk

136-137). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu otsuse seisukohaga, et J. M.-i ütlused

tuleb jätta kõrvale pelgalt põhjusel, et need on vastuolus kannatanu ütlustega. Kriminaalasjas on

tõsikindlalt leidnud tuvastamist, et kannatanu A. R.-ile tekitati pudelikaelaga eluohtlik kõrivigastus,

kuid maakohtu otsuses ei ole jälgitavalt põhjendatud, miks tuleb see tegu omistada nimelt A.

Loginsile.

III

10. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga tuleb kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium leiab, et A. Loginsit KarS § 118 p 1 järgi

süüdi tunnistades rikkusid kohtud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS

§-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkusid maakohus ja

ringkonnakohus ühtlasi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.

Kuivõrd A. Loginsi vastu süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi muid objektiivseid tõendeid ei ole ja

täiendavate tõendite kogumine on välistatud, siis teeb kolleegium KrMS § 361 p 7 alusel asjas ise uue

otsuse ja tühistab Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a

kohtuotsused A. Loginsi süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi.

Juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 mõistab kolleegium

A. Loginsi süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks talle omistatava kuriteo tõendamatuse tõttu.

Kolleegium rahuldab kaitsja kassatsiooni.

11. A. Loginsi õigeksmõistmise tõttu süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi tuleb tühistada ka selle kuriteo

eest mõistetud karistus 4 aastat vangistust ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus neli aastat

vangistust. Muutmata jääb aga A. Loginsile Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsustega KarS § 121 järgi mõistetud 6-kuuline vangistus, mille

kandmise aja algus on 6. oktoober 2009. Kuna selle karistuse tähtaeg lõppes 5. aprillil 2010, on

A. Loginsi edasine kinnipidamine olnud alusetu. Riigikohus sedastab, et KrMS § 314 p 6 ja riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on

A. Loginsil õigus taotleda hüvitist alusetult vangistuses oldud päevade eest rahandusministeeriumi

kaudu, mis moodustab 9. novembriks 2011 583 päeva.

IV

12. A. Loginsi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt A. Loginsile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Sikuti Advokaadibüroole makstavaks tasuks 230

eurot 8 senti (sh käibemaks 38 eurot 35 senti). Taotlus hõlmab ringkonnakohtu otsusega tutvumist ja

kassatsiooni koostamist kogumahus 3 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb

juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise

ulatus ja kord" punktidest 2 ja 16 rahuldada. Lähtudes KrMS § 186 lg-st 1 jätab kolleegium käesoleva

kassatsioonimenetluse kulu riigi kanda.

Hannes kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe