3-2-1-99-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-99-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Bengt Gunnar Erikssoni hagi Aktsiaseltsi AM Puit vastu

3 040 400 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-159

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi AM Puit kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

125 872 eurot 14 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Bengt Gunnar Eriksson (sünniaeg x. xxxxxxxx xxxx),

esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi

Kostja Aktsiaselts AM Puit (registrikood 10314389), esindaja

vandeadvokaat Heidi Rajamäe

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-159 ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile AM Puit kassatsioonkaebuselt 23. mail 2011 tasutud kautsjon

2291 (kaks tuhat kakssada üheksakümmend üks) eurot 32 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Bengt Gunnar Eriksson (hageja) esitas 19. veebruaril 2004 Pärnu Maakohtule hagiavalduse AS-

i AM Puit (kostja) vastu, milles palus ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-te 1, 5 ja 6 alusel kostjalt

välja mõista põhinõudena 3 040 400 krooni ja ajavahemiku eest alates 1. jaanuarist 2006 kuni

põhivõla tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt rahastas hageja Pärnumaal Varbla vallas asuva ja kostjale kuuluva Varemurru

laagri ehitiste kui vallasasjade (edaspidi ehitised) soetamist ja parendamist 19. maist 1995 kuni

1996. a-ni. Hageja oli aastatel 1995-1996 kostja aktsionär ja juhatuse liige. 29. novembril 2001 esitas

hageja kostjale arve nr 10302 (edaspidi arve) 2 940 000 krooni viivitamatuks tasumiseks. Arvel

nõutud summa koosnes 19. mail 1995 ehitiste ostuhinnana tasutud 600 000 kroonist, mille hageja

kostja eest tasus, ja hageja poolt ehitiste renoveerimiseks materjalide ja teenuste eest tasutud

2 340 400 kroonist. Hageja palus võimalikud märkused arve kohta kostjal esitada kaheksa päeva

jooksul kirjalikult. Kostja märkusi ei esitanud ja ei ole arvet tasunud. Lisaks arvel märgitule tasus

hageja 18. septembril 1995 kostja eest AS-i Varemurru aktsiate ostuhinna 100 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Ta väitis, et ei ole hagejalt arvel

nimetatud kaupu ja teenuseid saanud. Osa arvel nimetatud ehitusmaterjali tarnis kostjale

AB Söderhamns Terminal (edaspidi kolmas isik) väiksemates kogustes ja madalamate hindadega.

Hageja oli kolmanda isiku esindaja. Kolmanda isiku esitatud arveid ning kostja ja kolmanda isiku

kokkuleppeid tõendavaid tõendeid ei saa kostja esitada ärisaladuse tõttu. Ehitisteks tarniti palju

kasutatud materjale ja nende väärtus oli nullilähedane. Arvel märgitud kaupade ja teenuste loetelu on

ebaselge, arvelt ei nähtu kaupade kogus, väärtus ja üleandmise asjaolud. Hageja ei ole esitanud

tõendeid arvel nimetatu soetamise ja kostjale üleandmise kohta.

Hageja tasus 600 000 krooni ehitiste eest, juhindudes kostja ja tema aktsionäride vahelisest

kokkuleppest, mis väljendub kostja juhatuse 18. mai 1995. a koosoleku protokollis nr 4. Selle

protokolli kohaselt tasaarvestati 600 000 kroonist 405 000 krooni hageja enda ja teiste isikute

kohustuste täitmisega kostjale ning puuduoleva 195 000 krooni vormistasid hageja ja kostja samal

päeval laenuna. Kostja ainuaktsionäril ja juhatuse liikmel Aune Mäenpääl tekkis hiljem arvamus, et

hageja ei võta tasaarvestust omaks, ja seetõttu tagastas A. Mäenpää hagejale vaidlusaluse

600 000 krooni koos AS-i Varemurru aktsiate eest tasutud 100 000 krooniga 15. jaanuari 2000. a ja

25. oktoobri 2000. a maksetega. Maksed tehti kokku tunduvalt suuremas summas - 670 000 Rootsi

krooni. Seega ei ole hagejal ei 600 000 krooni ega 100 000 krooni nõuet, kuna need nõuded on kostja

tasunud/tasaarvestanud. Nõude puudumisel ei tule rahuldada ka hageja viivisenõuet.

Hagi on 2 340 000 krooni osas esitatud vale kostja vastu. Kostja ei olnud ehitiste omanikuks ajal, mil

hageja väidab olevat kostjat rikastanud. Ehitiste omanik oli AS Eesti Telefon. Kostja oli hoonete

rentnik. AS-i Varemurru 18. juuli 1995 asutamislepingust nähtub, et kostja tasus AS-i Varemurru

aktsiate eest mitterahalise sissemaksega, loovutades AS-ile Varemurru ehitiste rentniku õigused.

Kuna ehitised ei kuulunud kostjale, siis ei saanud ta ehitistele tehtud kulutuste arvel rikastuda. Alates

AS-i Varemurru asutamisest andis hageja ehitiste jaoks ostetud materjalid AS-ile Varemurru, mitte

kostjale.

Hageja müüs endale kuulunud kostja aktsiad enne nõude esitamist A. Mäenpääle 600 000 krooni eest,

kuigi aasta varem olid samad pooled leidnud, et aktsiate väärtus oli 3 miljonit krooni. Hageja oli

vahepael saanud A. Mäenpäält 670 000 Rootsi krooni. Hageja on selle summa saamist kinnitanud

kviitungitega. Seega on tõendatud, et ehitiste remondi eest tasus hagejale A. Mäenpää. Hageja ei

käitunud heas usus, teavitades kostjat ja A. Mäenpääd kolm aastat hiljem, et kostja võlgneb talle

3 040 400 krooni. Hageja luges aktsiate müümisel kõik ehitiste remondiga seotud nõudeõigused

tasutuks, vastasel korral ei oleks ta müünud aktsiaid A. Mäenpääle 600 000 krooni eest.

Poolte vahel oli lepinguline suhe. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel puudus võlaõiguslik

kokkulepe panuste tegemiseks. Kostja on kinnitanud (saldokinnitus), et seisuga 30. detsember 1995

võlgnes hageja talle 447 778 krooni 60 senti. See nähtub ka hageja allkirjastatud tõendist.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 4. oktoobri 2006. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt TsK § 477

lg 6 alusel välja 295 000 krooni, mis hageja oli tasunud kostja eest AS-i Varemurru aktsiate ja

lastelaagri ehitiste eest ja millele lisandub alates 1. jaanuarist 2006 kuni võla tasumiseni VÕS § 113

lg 1 alusel arvutatav viivis.

Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et hageja soetas arvel märgitud kaubad ja osutas kostjale

teenuseid (v.a ehitiste ostuhind 600 000 krooni ja AS-i Varemurru aktsiate eest tasutud

100 000 krooni) hageja viidatud ajal (1995-1996) ja tingimustel. Eksperdiarvamustega on tõendatud

arvel nimetatud materjalide kasutamine ehitiste renoveerimiseks ligikaudu samas väärtuses ja samal

ajal, kuid see asjaolu ei ole hageja väidete õigsuse tõendamiseks piisav. Arve esitamine ei tõenda, et

hageja on arvel märgitud kaupu tarninud ja teenuseid osutanud. Hageja seisukoht, et kostja on arve

kohta märkuste esitamata jätmisega või hiljem arve õigsust tunnistanud, ei ole asjakohane ega

tõendatud. Selline lähenemine on mõeldav kohtumenetluses, kus hagile vastamata jätmisel loetakse

hageja esitatud väited omaksvõetuks ja võimalik on teha tagaseljaotsus, kuid ei ole võimalik

ärisuhtluses (analoogia VÕS § 20 lg-ga 2). Hageja ei ole vaatamata kostja vastuväidetele ning ka

kohtu ettepanekutele esitanud ühtki materjalide vedu, paigaldamist või soetamist kinnitavat tõendit.

Samas on kostja oma vastuväiteid osaliselt tõendanud, mida hageja väited ümber lükata ei ole

suutnud. Kostja vastuväited, et ta on arvel nimetatud kaupu saanud kolmandalt isikult ja väiksemas

koguses, jäid tõendamata, kuid maakohtu seisukohta see ei muutnud.

Maakohus leidis kostja juhatuse 18. mai 1995. a koosoleku protokolli punkti 2.1 alusel, et ehitiste

eest tasutud 600 000 kroonist on 405 000 krooni tasaarvestatud. Hageja ei ole sellele kostja väitele

vastuväiteid esitanud. 18. mail 1995 tasumata (tasaarvestamata) jäänud 195 000 krooni osas on

sõlmitud laenuleping. Kostja esitas kviitungid, mille kohaselt kostja seaduslik esindaja on tasunud

hagejale 15. jaanuaril 2000. a 240 000 Rootsi krooni ning 25. oktoobril 2000. a 430 000 Rootsi

krooni. Pooled on nimetatud kviitungeile andnud erineva tõlgenduse. Kostja ei ole suutnud tõendada

kohtule esitatud väiteid, et kviitungid tõendavad muu hulgas nii 18. mai 1995. a laenulepingus

viidatud 195 000 krooni, AS-i Varemurru aktsiate eest 100 000 krooni kui ka veel kord

405 000 krooni tasumist. Hageja nõuetest on tõendatud 295 000 krooni, sh AS-i Varemurru aktsiate

eest tasutud 100 000 krooni saamise nõue.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles

hagi jäi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kostja esitas maakohtu otsuse

peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja teha uus

otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2007. a otsusega poolte

apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas ringkonnakohtu

otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, ning

saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse

ning tühistas 6. veebruari 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07 nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti 295 000 krooni ületavas summas rahuldamata, ja saatis asja

selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks

välja 295 000 krooni, jättis Riigikohus ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse muutmata.

5. Pärnu Maakohus rahuldas 5. juuli 2010. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 600 000 krooni.

Maakohus märkis, et hageja vähendas asja uuel läbivaatamisel maakohtus 22. mai 2010 avaldusega

oma põhinõuet ja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 1 969 471 krooni ja viivise.

Põhivõla vähendamisel arvestas hageja muu hulgas Pärnu Maakohtu 4. oktoobri 2006. a otsusega

rahuldatud nõudega 295 000 krooni. Uuteks tõenditeks on tunnistaja J. Ausi ütlused ja uus ekspertiis

materjalide hinna kohta, arvestades Riigikohtu antud juhiseid TsK § 477 lg 3 kohta.

Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et hageja soetas kostjale kaupu ja osutas teenuseid. Tunnistaja

J. Ausi ütlustest ei tulene otseselt, mida, kui palju, millal ja kellele üle anti. Tunnistaja märkis, et

hagejalt saadud vara hulgas oli ka inventar ja mööbel Varbla valla hoolekandeasutusele. Peale selle

tuleneb asja materjalidest, et tunnistaja on laenanud hagejalt raha, millest võib olla mõjutatud

tunnistaja seletuste objektiivsus. Ehitiste 600 000 krooni suuruse ostuhinna nõude osas tuleb hagi

rahuldada, kuna kostja juhatuse 18. mai 1995 koosoleku protokoll ei ole käsitatav

tasaarvestusavaldusena. Kostja pole tõendanud, et see nõue tasaarvestati.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles

hagi jäi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. Hageja leidis, et

maakohus ei ole hagi osalist rahuldamata jätmist piisavalt põhjendanud ning et maakohus jättis

alusetult arvestamata tunnustaja J. Ausi ütlustega. Kostja esitas maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas, ning

teha asjas uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Kostja väitis muu hulgas, et maakohus jättis

põhjendamatult arvestamata, et maakohtu jõustunud otsusega oli kostjalt välja mõistetud

195 000 krooni. Kostjalt saaks välja mõista kõige rohkem 405 000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. mai 2011. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja jättis

kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse jõusse osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 38 346 eurot 99 senti (600 000 krooni) ning tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse,

millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 125 872 eurot 14 senti (1 969 471 krooni),

põhivõlgnevuselt viivise 64 912 eurot 87 senti (1 015 665 krooni 66 senti) kohtuotsuse tegemise aja

seisuga (10. mai 2011), millele lisandub VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis põhivõlgnevuselt

iga viivitatud päeva eest kuni kohtuotsuse täitmiseni. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt välja

riigilõivu riigituludesse ning hageja kasuks menetluskulud.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga tunnistaja ütluste kohta. Tunnistaja J. Aus

kinnitas enne ütluste andmist, et räägib asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või

muutmata, samuti hoiatas kohus teda teadvalt valeütluste andmise eest. See, et tunnistaja on hagejalt

raha laenanud, ei saa iseenesest anda kohtule alust pidada tema ütlusi eelduslikult

ebausaldusväärseteks. Kostjal oli võimalik tunnistaja ütlusi ümber lükata enda tõenditega, kuid kostja

tugines oma vastustes ärisaladuse kaitsmise vajadusele, jättes oma väited kaupade ja teenuste saamise

kohta kolmandalt isikult tõendamata.

Tunnistaja J. Aus kinnitas, et kostja sai hagejalt arvel märgitud kaubad ning teenused ja võttis need

vastu. Samuti maksis hageja kostja eest 600 000 krooni AS-ile Eesti Telefon, kuna kostjal selleks

raha ei olnud. Mingit kokkulepet kostjaga hagejal tunnistajale teadaolevalt selleks ei olnud, samuti

puudus kokkulepe, et hagejale selle eest hüvitist ei maksta. Tunnistaja ütlustega, koosmõjus

eksperdiarvamustega nr 306-2/05 ja nr 316-01/06, samuti ekspert A. Birgi ütlustega kohtuistungil on

tõendatud, et hagis märgitud ehitustööd koos materjalide kasutamisega on aastatel 1995-1996

Varemurru laagris olulises osas tehtud. Nimetatud tõendeid ei lükka ümber audiitori õiend

19. septembri 1995 mitterahalise sissemakse hinna kohta ega väljavõtted majandusaasta aruannetest.

Väljavõtetest ei tulene, et hageja kostjale ajavahemikul 1995-1996 kaupu ei edastanud ega teenuseid

ei osutanud. Katusepleki spetsifikatsioonist koosmõjus eksperdi ütlustega ilmneb, et ehitiste katustel

on kasutatud Plannja Regola plaati. Tunnistaja ütlustest koosmõjus katusepleki tellimusega seotud

kassa väljamineku orderiga ilmneb, et tunnistaja tegi tellimuse katuse saamiseks äriühingult

AB Söderhamns Terminal, kuid leping ei realiseerunud. Sellega on ümber lükatud kostja väited, et

kaupu ja teenuseid tarnis kostjale AB Söderhamns Terminal. Eksperdiarvamusega 1. märtsist 2010 on

tõendatud, et kogu vaidlusaluste tööde ja teenuste maksumus kostja rikastumise ajal on

1 969 471 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et 5. jaanuaril 1996 sõlmisid AS Eesti Telefon ja kostja ostu-müügilepingu,

milles määrati ehitiste hinnaks 600 000 krooni, ning et selle hinna tasus hageja kostja eest AS-i Eesti

Telefon õiguseellasele Edela Telefonivõrk ja kostja vahel 19. mail 1995 rendilepingu sõlmimisel.

Kostja on seisukohal, et kohustus tagastada hagejale tema eest ehitiste ostmisel tasutud

600 000 krooni lõppes osaliselt tasaarvestusega. Kostja väitel tehti tasaarvestus kostja juhatuse

18. mai 1995 koosoleku protokolli nr 4 alusel. Ei ole tõendatud, et hageja oleks sellel koosolekul

viibinud, protokollil ei ole tema allkirja, hageja viibimist koosolekul ei kinnitanud tunnistaja J. Aus.

Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et kostjal olnuks/oleks hageja vastu samaliigiline vastunõue.

Protokollist nr 4 ilmneb, nagu oleks kostjal olnud AB Söderhamns Terminal vastu 165 000 krooni,

hageja vastu aktsiate eest 99 000 krooni, A. Mäenpää vastu 41 000 krooni ja J. Ausi vastu

100 000 krooni suurune nõue. Kostja väidetel nõustus hageja tasuma need summad kostjale aktsiate

emiteerimise eest ja kokkuleppel teiste osanike A. Mäenpää ja J. Ausiga. Nimetatud väited ei ole

asjas tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et hageja ja teised protokollis märgitud isikud olid kostjale

võlgu ja kostja võttis hagejalt vastu kolmandate isikute kohustuse täitmise.

Kostja alternatiivsete seisukohtade kohaselt tuleb 18. mail 1995 toimunut vaadelda kui oferti

hagejale, mille kohaselt oli kostja nõus protokollis nr 4 nimetatud tingimustel aktsiad hagejale

võõrandama. Samuti leidis kostja, et 600 000 krooni tasumine üheksa päeva pärast koosoleku

toimumist tõendab hageja teadlikkust koosolekul kokkulepitust. Asjas ei ole tõendatud ka protokollis

nr 4 kajastuva ettepaneku tegemine hagejale ja viimase nõustumine sellega. Aktsiate eest tasumine

või aktsiate üleandmine iseenesest sellist kokkulepet ei tõenda. Samuti on kostja seisukoht vastuolus

kostja selgitusega, et aktsiaraamatu väljavõtte kohaselt võttis hageja aktsiad vastu juba 12. mail 1995.

Millise hinnaga hageja kostja aktsiad A. Mäenpääle müüs ja kas see hind kajastab kostja

aktsiakapitali muutust, ei ole tähtis, kuna vaidlus tuleneb hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest. Ka

ei tõenda hageja ja A. Mäenpää vahelise aktsiate müügilepingu hinna esialgne kokkulepe (3 miljonit

krooni) ja hilisem kokkulepe (600 000 krooni) seda, et hagejale vahepeal vaidluse esemeks olev nõue

hüvitati või hageja käitub kostjale kahju tekitavalt ning ei ole heauskne. Tõendatud ei ole, et

A. Mäenpää oleks täitnud praeguse vaidluse esemeks oleva nõude.

Hageja ei pidanud tõendama, et pooltel ei olnud võlaõiguslikku kokkulepet panuste tegemiseks,

kuivõrd hageja tugines alusetu rikastumise sätetele, mitte ühise tegutsemise lepingule aktsionäride

vahel. Ekslik on ka kostja seisukoht, et aktsionäride kokkulepe oli lepinguks kolmanda isiku (kostja)

kasuks. TsK § 172 lg 1 nägi ette ehtsa lepingu eelduse. Praeguses asjas ei ole esile toodud asjaolu, et

eksisteeris kokkulepe hageja, J. Ausi ja A. Mäenpää vahel, millest hagejale tulenesid aktsionäride

vastu kohustused, mida hageja võis täita kostjale.

30. detsembri 1995 kuupäeva kandev õiend ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, et kostja

600 000 krooni suurune võlakohustus hagejale on täielikult või osaliselt lõppenud. Kostja käsitleb

seda õiendit kui negatiivset võlatunnistust, mida ENSV tsiviilkoodeksis ei reguleeritud. Õiendis

sisaldub lause "AS AM Puit võlgneb mulle 447 778,60 krooni", kuid õiendist ei ilmne, millisel alusel

nimetatud võlg on tekkinud ja kas see on praeguse menetluse esemeks olev võlg 600 000 krooni,

nagu väidab kostja. Õiendist nähtuvalt on võlg 447 778 krooni 60 senti märgitud seisuga

30. detsember 1995, kostja praeguse asja esemeks olev võlg on tekkinud aastatel 1995 kuni 1996,

seega osaliselt ka pärast õiendi väljaandmist. Tsiviilkoodeks ei tundnud abstraktset võlatunnistust.

AS-i Varemurru asutamisleping ei tõenda asjaolu, et kostja andis 1. augustiks 1995 ehitiste

kasutusõiguse mitterahalise sissemaksena üle AS-ile Varemurru. Samuti ei tõenda seda kostja

15. juuli 1995 üldkoosoleku protokoll. Nimetatud dokumendist nähtuvalt on ehitised otsustatud üle

anda kostjale juba enne, kui kostja on need omandanud. Mitterahalise sissemakse üleandmise

notariaalse lepingu sõlmisid kostja ja AS Varemurru 10. detsembril 1998, seega läks ehitiste

omandiõigus AS-ile Varemurru üle 1998. aastal. Seega rikastus kostja hageja arvel aastatel 1995-

1996. Hagist tuleb rahuldada 2 569 471 krooni suurune osa.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle ja maakohtu

otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata, või saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et kohtud on jätnud andmata hinnangu tema väitele, et hageja nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna enne kostja vastu nõude esitamist müüs hageja kostja aktsiad teisele aktsionärile

A. Mäenpääle. 15. jaanuari 2000. a müügilepingu kohaselt oli aktsiate hind 3 000 000 krooni, kuid

5. jaanuari 2001. a müügilepingu kohaselt 600 000 krooni. Hageja oli aastatel 1995 kuni 1996 kostja

aktsionär ning juhatuse liige ning tema nõue oli raamatupidamises kajastamata.

Ringkonnakohus eksis Riigikohtu samas asjas antud juhise vastu, mille kohaselt oli hagejal kohustus

tõendada, et materjalid ja teenused anti üle, ilma et selleks oleks olnud võlaõiguslikku alust.

Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et materjalide ja teenuste üleandmise

aluseks ei olnud kostja aktsionäride leping kostja kasuks. Ka tunnistaja ütluste kohaselt andis hageja

materjalid ja tasus nende transpordi eest laenuks, mis viitab lepingulisele suhtele. Ringkonnakohus on

jätnud kaalumata ka selle, kas kostja aktsionäride vahel võis olla ühise tegutsemise leping eesmärgiga

arendada ehitisi.

Ringkonnakohus on valesti leidnud, et kostja rikastus hagis toodud materjalide ja teenuste võrra.

1995. aastal ei olnud kostja ehitiste omanik, vaid rentnik. Kostjal oli 18. juulist 1995 kohustus

ehitised üle anda AS-ile Varemurru mitterahalise sissemaksena. Ringkonnakohus on selles osas

tõendeid ebapiisavalt hinnanud.

Ringkonnakohus on jätnud valesti arvestamata hageja 30. detsembri 1995 saldokinnitusega üksnes

põhjusel, et tsiviilkoodeks ei sisaldanud saldokinnituse kohta eriregulatsiooni. Tegemist on

dokumentaalse tõendiga, mis tõendab, et kostja ei olnud hagejale sel hetkel rohkem võlgu kui

447 778 krooni 60 senti.

Ringkonnakohus võttis põhjendamatult arvesse hagi aluse muutmist ringkonnakohtu istungil, leides,

et materjalid tarniti aastatel 1995-1996. Hageja kinnitas maakohtu 26. mai 2010. a istungil, et

haginõue hõlmab vaid 1995. aastal tarnitud materjale. Sama kinnitas hageja ka apellatsioonkaebuses.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt teist korda välja 195 000 krooni, mis samas asjas tehtud Pärnu

Maakohtu 4. oktoobri 2006 otsusega on kostjalt juba välja mõistetud. Nimelt rahuldas maakohus

hageja 600 000 krooni suuruse nõude osaliselt, mõistes kostjalt välja 195 000 krooni. Samuti on

ringkonnakohus mõistnud kostjalt 600 000 krooni välja kaks korda, ületades sellega hagi piire.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et ei ole tõendatud, et hageja ja teised kostja juhatuse

18. mai 1995 koosoleku protokollis märgitud isikud olid kostjale võlgu. Kohustused tekkisid aktsiate

väljaandmisega. Samuti on ringkonnakohus jätnud arvestamata kostja kohtumenetluse kestel tehtud

tasaarvestusavalduse.

Ringkonnakohus ei oleks tohtinud arvestada tunnistaja J. Ausi ütlustega. Maakohus pidas tunnistaja

ütlusi õigustatult ebausaldusväärseks. Samuti rikuti tunnistaja ülekuulamisel maakohtus oluliselt

menetlusõiguse norme sellega, et tunnistajale näidati arvet, millel olid loetletud kõik hagis nimetatud

materjalid ja teenused. Sellega rikuti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 264 lg-t 2 ja § 262

lg-t 7. Samuti ei saa tunnistaja ütlustest järeldada seda, et materjalid saatis hageja, kuna tunnistaja

saab anda ütlusi vaid asjaolude kohta, mida ta on tajunud. Kuna hageja oli ka AB Söderhamns

Terminal juhatuse liige, ei saa tunnistaja ütlustest, et materjalide saatmisest teavitas teda hageja,

järeldada, et materjale saatis hageja.

Ringkonnakohus ei ole hagi rahuldades kontrollinud hageja arvutusi nõude suuruse kohta.

Ringkonnakohus luges tõendatuks selle, et materjalid ja teenused maksid 1 969 471 krooni, tuginedes

1. märtsi 2010 ekspertiisiaktile. Ekspertiisiaktis sellist järeldust kirjas ei ole. Tegelikult põhines

ringkonnakohtu selline seisukoht hageja arvutustel, mis on valed.

Viivise väljamõistmine aja eest, mil hageja on menetlusega tahtlikult venitanud, on vastuolus hea usu

põhimõttega.

9. Hageja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ületas hagi piire, mõistes kostjalt välja põhivõla

125 872 eurot 14 senti (1 969 471 krooni) lisaks maakohtu otsusega väljamõistetud 600 000 kroonile

(38 346 eurole 99 sendile). Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude

piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kokku põhivõla 164 219 eurot 13 senti (2 569 471 krooni), kuigi hageja oli vähendanud

22. mail 2010 maakohtule esitatud avalduses oma põhivõla nõuet 1 969 471 kroonini (125 872 euro

14 sendini). Järelikult mõistis ringkonnakohus oma otsusega kostjalt välja 38 346 eurot 99 senti

(600 000 krooni) rohkem, kui hageja kostjalt nõudis.

12. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta kostja apellatsioonkaebuse väite kohta, et maakohus

oleks pidanud arvestama sellega, et kostjalt oli hageja nõutud 600 000 kroonist samas asjas maakohtu

otsusega juba 195 000 krooni välja mõistetud. Maakohus märkis, et hageja palus pärast maakohtu

otsuse osalist jõustumist 22. mai 2010 avalduses kostjalt välja nõuda põhivõlg 1 969 471 krooni ning

et põhivõla vähendamisel arvestas hageja muu hulgas Pärnu Maakohtu 4. oktoobri 2006. a otsusega

rahuldatud nõudega 295 000 krooni, sh 195 000 krooni laenulepingu alusel.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et maakohtu otsusest ei nähtu, missuguste nõuete osas ja kui

palju vähendas hageja 22. mai 2010 avalduses oma esialgset nõuet. Ringkonnakohus peab asja uuel

läbivaatamisel selgitama, kas hageja põhivõla nõue pärast haginõude vähendamist hõlmab ka

maakohtu 4. oktoobri 2006. a otsusega juba välja mõistetud 195 000 krooni. Juhul kui see on nii, siis

tuleb tsiviilasja menetlus selles osas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Kui aga hageja arvestas

oma vähendatud nõudes ka enda kasuks välja mõistetud 195 000 krooniga, siis ei saa kostjalt tema

kasuks sama summat teist korda välja mõista.

13. Kohus kohaldab TsMS § 438 lg 1 esimesest lausest tulenevalt materiaalõiguse sätteid ega ole

seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt TsMS § 436 lg 7). Ringkonnakohus on

vääralt tõlgendanud seadust ning leidnud, et viivise osas tuleb kohaldada VÕS § 113 lg-t 1.

Riigikohus on 10. oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 tehtud otsuse p-s 29 leidnud: "Õige on

kassatsioonkaebuse väide, et kohtud, asudes seisukohale, et kostja I on raha tagastamise kohustuse

täitmisega viivituses alates 1994. aastast, kohaldasid vääralt (tagasiulatuvalt) VÕS § 113 sätestatud

viivisemäärasid. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes nõuete osas, mis

muutusid sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. a. Sellele seisukohale on kolleegium asunud ka

14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, 20. juuni 2005. a otsuses asjas nr 3-2-1-78-05 ja

29. jaanuari 2007. a otsuses asjas nr 3-2-1-137-06."

Samas ei ole kohtud tuvastanud, mis hetkel muutusid hageja nõuded sissenõutavaks. Kui asja uuel

läbivaatamisel selgub, et hageja väidetavad nõuded muutusid sissenõutavake enne võlaõigusseaduse

jõustumist (1. juulit 2002), siis tuleb hagi rahuldamise korral kohaldada TsK § 231 lg-t 1, mille järgi

on seadusest tulenevaks viiviseks aastas kolm protsenti viivitatud summalt. Samuti kohalduvad

sellisel juhul praeguses asjas kõik muud ENSV tsiviilkoodeksis sätestatud viivise arvestamise

põhimõtted (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 13-24).

14. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta kostja

väite kohta, et kostja ei saanud rikastuda hageja arvel 1995. aastal, kuna kostja sai ehitiste omanikuks

alles 5. jaanuaril 1996 ning enne seda oli ta üksnes ehitiste rentnik. TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab

kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kui

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht

poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt Riigikohtu 13. aprillil

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 17).

Ringkonnakohus tuvastas, et kostja andis ehitiste omandiõiguse AS-ile Varemurru üle 10. detsembril

1998. Selles osas ei ole ringkonnakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. TsMS § 688

lg-te 3-5 kohaselt ei saa Riigikohus ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada. Ringkonnakohus

on küll põhjendanud, miks tema arvates AS Varemurru ei saanud 1. augustil 1995 ehitiste rentnikuks,

kuid kuna rentnikuks oli enne seda kostja, siis pidanuks ringkonnakohus põhjendama, miks kostjale

mittekuuluvale varale tehtavad kulutused on käsitatavad kostja vara suurendamisena.

15. Kolleegium märkis samas asjas tehtud varasema otsuse (Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07) p-s 14 järgmist: "[---] ekslik on ka kassaatori väide, et

eksperdiarvamusega on tõendatud hageja poolt nimetatud ajal ja mahus tööde tegemine kostjale

kuulunud laagris ja sellega on ta ka oma tõendamiskoormise täitnud. TsMS § 293 lg 1 järgi on kohtul

õigus küsida eksperdi arvamust asja tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ja

õigusküsimustes võib kohus küsida eksperdi arvamust väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse,

rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa ainult

eksperdiarvamusega tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist.

Asjaolu, et nimetatud ehitusmaterjale ja kaupu on kasutatud kostjale kuuluva laagri renoveerimisel, ei

tõenda veel seda, et nimetatud ehitusmaterjale ja kaupu on kostjale tarninud (andnud) hageja. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ja analüüsida kõiki poolte esitatud asjakohaseid

väiteid, hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid ja teha otsus hagi põhjendatuse kohta. Kolleegium peab

vajalikuks selgitada, et kuivõrd hageja väidab, et kostja sai kauba omanikuks, siis peab TsK § 477 lg-

te 1 ja 3 kohaldamiseks hageja tõendama, et ta andis kauba omandiõiguse kehtiva asjaõigusliku

kokkuleppega üle kostjale aluseta, s.o ilma, et selleks oleks olnud alust võlaõigusliku lepingu näol."

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on eeltoodud juhist rikkunud asjaolude tõendamise koormuse

jagamise osas. Nimelt leidis ringkonnakohus, et kuivõrd hageja tugines alusetu rikastumise sätetele,

siis ei pidanud ta tõendama, et pooltel ei olnud võlaõiguslikku kokkulepet panuste tegemiseks.

16. Hageja esitas hagi alusetust rikastumisest tuleneva nõudena TsK § 477 järgi. TsK § 477 lg 1

kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise

arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ja kui seda ei ole võimalik natuuras

tagastada, siis sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb hüvitada vara väärtus rahas. TsK § 477 lg 6

järgi laienevad nimetatud sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud aluseta.

Kolleegium leiab, et eelduslikult ei saanud kostja olukorras, kus ta ei olnud ehitiste omanik, vaid

rentnik, rikastuda TsK § 477 lg-te 1 või 6 järgi alusetult selle tõttu, et hageja tegi ehitistele parendusi.

Hageja on esitanud menetluse käigus erinevaid ja osalt vastuolulisi väiteid selle kohta, kuidas kostja

tema arvel alusetult rikastus.

Nii on hageja väitnud, et ta ostis kostjale materjali, mille omandiõiguse andis kostjale üle, ilma et

selleks olnuks lepingulist alust. Kolleegium möönab, et sellisel juhul võis kostja rikastuda hageja

arvel alusetult. Nendel juhtudel on oluline, kes andis kostjale üle kaupade omandiõiguse: kas hageja

või AB Söderhamns Terminal. Selline hageja väide ei selgita aga kostjale väidetavalt osutatud

teenuste alusetut saamist, sest teenuste korral ei toimu omandiõiguse ja valduse üleandmist. Ehitiste

jaoks tellitud teenuste kui kulutuste puhul on oluline, kes oli ehitiste omanikuks teenuste osutamise

hetkel (vt käesoleva otsuse p 14).

Samuti võib hageja väidetest järeldada, et ta täitis TsK § 175 lg 2 järgi kolmanda isikuna kostja eest

kostja kohustuse, ning seda, et hageja oli sõlminud kolmanda isikuga lepingu kostja kasuks

TsK § 172 järgi. Nimelt on hageja väitnud, et osa kaupadest tarnis hagejale tema ja osa kaupade

müüja (vt kohtutoimiku V kd, tl 52). Ka viimastel juhtudel võib olla tegemist kostja alusetu

rikastumisega hageja arvel, kui hagejal ei olnud kostja vastu lepingust tulenevat kohustust tasuda

kaupade tarnijale kostja eest (TsK § 175 lg 2) või kui ta tasus kostja eest kaupade tarnijale tema ja

tarnija vahel sõlmitud lepingu alusel (TsK § 172), olemata samas kostjaga lepinguliselt seotud.

Tähtsust ei ole seetõttu iseenesest sellel, kas kaupade omanikuks nende kostjale üleandmisel oli

hageja või AB Söderhamns Terminal.

Hageja on muu hulgas väitnud, et ta tegutses kaupu ja teenuseid ostes kostja juhatuse liikmena, võttes

kaupu ja teenuseid vastu kostja seadusliku esindajana ja tasudes kaupade ja teenuste eest eraisikuna

(vt kohtutoimiku III kd, tl 159). Kolleegium märgib, et kuivõrd hagejal kostja juhatuse liikmena oli

küll seadusest tulenev kohustus kostja asju ajada, siis ei tulene sellisest kohustusest, et hageja oli

kohustatud kolmanda isikuna tasuma kostja ostetud kaupade ja kostja tellitud teenuste eest (st täitma

kostja kohustusi), sõlmima kostja kasuks lepinguid või rahastama kostja kohustuste täitmist muul

viisil.

17. Kuna hageja on tuginenud erinevate kaupade tarnimisele, teenuste osutamisele ja maksete

tegemisele, tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada hageja seisukoht, missugusel eespool

nimetatud või muul viisil (vt käesoleva otsuse p-d 16 ja 18) kostja rikastus hageja arvel. Seejuures

tuleb arvestada seda, et eri kaupade ja teenuste osas võis alusetu rikastumine toimuda erinevalt.

Kolleegium rõhutab, et hagejal oli muu hulgas õigus esitada oma nõuded alternatiivselt TsMS § 370

lg 2 järgi. Ringkonnakohtul tuleb vajaduse korral TsMS § 3401 lg 1 järgi anda hagejale tähtaeg oma

nõuete selgitamiseks, ning ta peab vajadusel kohaldama ka TsMS § 3401 lg-t 2, samuti võtma vastu

uusi tõendeid ja arvestama uusi asjaolusid (vt Riigikohtu 13. aprill 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

11-11, p 13; Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).

Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, missuguseid kostja kohustusi hageja kolmanda

isikuna täitis ja missuguseid lepinguid hageja sõlmis kostja kasuks. Eeltoodu on vajalik selleks, et

kostja saaks TsMS § 329 lg 3 järgi esitada oma vastuväited ja tõendid. Seega juhul, kui hageja esitab

uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus andma kostjale võimaluse hageja väidetele vastata

ning esitada vajaduse korral oma väidete kinnitamiseks veel esitamata asjaolusid ja tõendeid.

18. Juhul kui hageja ostis ise materjali ning andis selle omandiõiguse kostjale, peab hageja olema

tõendanud, et ta andis materjali omandiõiguse kehtiva asjaõigusliku kokkuleppega üle kostjale

aluseta, st ilma et selleks oleks olnud alust võlaõigusliku lepingu näol. Sama kehtib ka kostjale

väidetavalt osutatud teenuste kohta juhul, kui hageja osutatud teenused on käsitatavad kostjale

kuuluvate ehitiste jaoks tehtavate kulutustena. Nendel juhtudel saab alusetust rikastumisest tuleneva

nõude sisuks TsK § 477 lg 3 järgi olla kaupade ja teenuste väärtuse hüvitamine nende kaupade

omandamise ja teenuste saamise momendi seisuga.

Juhul kui hageja täitis kostja sõlmitud lepingutest (kauba ja teenuste saamiseks) tulenevaid kohustusi

kolmanda isikuna, peab hageja tõendama, et kostjal oli mingi lepingust tulenev kohustus ning et

hageja täitis selle kostja eest TsK § 175 lg 2 järgi. Juhul kui hageja ei olnud sellise makse tegemiseks

(kostja kohustuse täitmiseks) kohustatud enda ja kostja vahelises suhtes, võlgneb kostja hagejale

TsK § 477 lg 3 järgi kostja võlausaldajale kostja kohustuse täitmisena tasutud rahasumma.

Juhul kui hageja sõlmis kolmanda isikuga lepingu, mille kohaselt täitmine (kauba omandiõiguse

üleandmine ja teenuste osutamine) toimus kostjale (leping kostja kui kolmanda isiku kasuks

(TsK § 172), peab hageja olema tõendanud, et kolmas isik andis kostjale üle kaupade omandiõiguse

või osutas kostjale teenust hagejaga sõlmitud lepingu alusel ning et hageja tasus selle lepingu alusel

kolmandale isikule rahasumma. Juhul kui hagejal ei olnud võlaõiguslikust lepingust tulenevat alust

sõlmida kolmanda isikuga leping kostja kasuks, siis on hagejal kostja vastu TsK § 477 lg 3 järgi nõue

kostja omandisse üleantud kaupade ja kostjale osutatud teenuste väärtuse hüvitamiseks nende

kaupade omandamise ja teenuste saamise momendi seisuga.

Juhul kui hageja osales kaupade ja teenuste hankimise lepingute sõlmimisel kostja seadusliku

esindajana ning andis kostjale krediiti ilma lepingust tuleneva aluseta, on hagejal õigus nõuda

TsK § 477 lg 3 järgi kostjale antud rahasumma hüvitamist. TsK § 477 lg 3 kohaldamine on välistatud

juhul, kui pooled olid sõlminud krediidi andmiseks lepingu.

19. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta ka seisukoht kostja väite kohta, et hageja

nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelkõige võib nõude esitamine olla vastuolus hea

usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi

esitada (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, p 12).

20. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele, et tunnistaja J. Ausi ütlusi ei oleks tohtinud tõendina

arvestada, märgib kolleegium, et TsMS § 264 lg 1 ei keela tunnistajale erinevate dokumentide

näitamist. See säte annab kohtule laia diskretsiooniõiguse, otsustamaks, milliste märkmete kasutamist

tunnistajal lubada. Ei ole välistatud, et asjaolu, et tunnistaja kasutas märkmeid, arvestatakse tunnistaja

ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Sellisel juhul on tegemist tõendite hindamisega, mille õigsuse

kohta Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt ei saa hinnangut anda. Samal põhjusel ei ole

kolleegiumil võimalik võtta teistsugust seisukohta ka nn saldokinnituse kohta. Ringkonnakohus on

pidanud seda tõendit ebausaldusväärseks ning oma järeldust ka põhjendanud.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hageja on ringkonnakohtu istungil lubamatult

muutnud hagi alust, tuginedes sellele, et kostja rikastus ka 1996. aastal. Tegemist on esitatud

faktiväite parandamisega, mis on lubatud TsMS § 376 lg 4 p 1 järgi. Hageja ei muutnud sellega hagi

aluseks olevaid põhilisi asjaolusid.

Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele tasaarvestuse kohta märgib kolleegium, et juhul, kui kostja

esitas menetluses tasaarvestuse vastuväite, pidi ta tõendama, et tal oli hageja vastu nõue, mille ta

tasaarvestas hageja nõudega. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama, kas

maakohus leidis õigesti, et kostja pole tõendanud tasaarvestusavalduse tegemist ja tasaarvestamiseks

väidetavalt kasutatud nõude olemasolu.

21. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku

otsust, tuleb poolte menetluskulud jagada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Kuna hagi on

esitatud enne 1. jaanuari 2006, tuleb seejuures tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 kohaselt lähtuda enne 1. jaanuari 2006 kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu