3-2-1-87-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-87-11

Määruse kuupäev

Tartu, 9. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kohtu algatusel V. K eestkostja määramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-63050

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Puudutatud isik V. K (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Eve Pilt (isikukood xxxxxxxxxxx), kohtu määratud

esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi

Puudutatud isik N. L (isikukood xxxxxxxxxxx)

Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu), esindaja

linnaosa vanem Erki Korp

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. novembri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari

2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-63050 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Eesti Patsientide Esindusühingule määruskaebuselt 2. veebruaril 2011 tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus algatas 26. novembri 2009. a määrusega V. K (puudutatud isik I) eestkostja

määramise menetluse. Maakohtu menetluses oli puudutatud isiku I kaebus kohtutäituri otsuse peale

(tsiviilasi nr 2-09-14549). Maakohtul tekkis kahtlus puudutatud isiku I

tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu määras maakohus 30. oktoobril 2009 talle kohtupsühhiaatria

ekspertiisi. Riiklikult tunnustatud eksperdi 25. novembri 2009. a kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti

järgi vajab puudutatud isik eestkostet vähemalt viie aasta kestel.

2. Menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Tallinna linna Nõmme Linnaosa Valitsuse 26. veebruari

2010. a seisukoha järgi ei ole puudutatud isikule I vaja eestkostjat määrata, kuna ta tuleb oma

igapäevaeluga toime oma ema N. L (puudutatud isik II) ja MTÜ Merimetsa Tugikeskus abiga. Asja

õiglaseks lahendamiseks palus eestkosteasutus määrata puudutatud isikule I kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi.

3. Puudutatud isiku I lepingulise esindaja arvates alustati puudutatud isikule I eestkostja seadmise

menetlust tema õigusi eriti riivaval viisil ning menetlus tuleb lõpetada.

Tsiviilasjas nr 2-09-14549 ei olnud puudutatud isik I menetlusosaline (avaldaja) ja kohtul puudus

õigus alustada menetlust tema teovõime kontrollimiseks. 30. oktoobril 2009 tegi kohus kirjavigade

parandamise korras paranduse oma 4. mai 2009. a määrusesse tsiviilasjas nr 2-09-14549 ja asendas

tolles tsiviilasjas põhjendamatult avaldajaks olnud puudutatud isiku II puudutatud isikuga I.

Puudutatud isik II tegutseb eestkostjana puudutatud isiku I alaealiste laste huvides ja esindab

puudutatud isiku I võimalikke huve nii asjaajamisel kohtutäituritega kui ka kohtutes.

Kohtupsühhiaatril ei ole õigusalaseid eriteadmisi selleks, et otsustada, kas isikul on olemas

tsiviilkohtumenetlusteovõime. Seega ei saanud kohtupsühhiaater olla eksperdiks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 1 mõttes. Kohtupsühhiaater ei olnud võimeline

analüüsima tsiviilasja toimikut õiguslikult, mida tõendab asjaolu, et ta ei mõistnud, et puudutatud

isik I ei ole isiklikult menetluses menetlusosalisena osalenud ja kõiki toiminguid tegi puudutatud

isik II. Eksperdi arvamus on väär ja põhjendamata. Ekspert on oma arvamuses lähtunud puudutatud

isiku I erinevatest haiguslugudest ja 30-minutilisest isikliku vaatluse tulemusest. Eksperdi arvamuses

esinevad eksitavad faktivead. Ekspertiisiaktist ei selgu, milliseid teaduslikult põhjendatud

uurimismeetodeid kasutades andis ekspert kohtu küsimustele vastuse, et puudutatud isik I ei ole

võimeline oma tahte kujundamisel hindama objektiivselt asjaolusid ja neile vastavalt tahet avaldama,

mõistma oma menetlusõigusi ja kohustusi. Samuti jääb selgusetuks, milliste kriteeriumide järgi

ekspert otsustas eestkoste vajaduse viieks aastaks. Puudutatud isiku I raviarst avaldas telefonitsi, et

kuna puudutatud isik I saab toetavat ravi depoosüstide näol, on tema vaimse tervise seisund ja

toimetulek isiklikes asjades stabiilne.

Puudutatud isik I volitas puudutatud isikut II tegema vajadusel kõiki toiminguid tema asemel,

sh esindama teda kohtumenetluses. Puudutatud isik II on ühtlasi puudutatud isiku I laste eestkostja.

Kuna puudutatud isik I ei ole oma tegudega andnud kohtule põhjust kahelda oma

tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolus, siis on praegune menetlus ebaproportsionaalne sekkumine

puudutatud isiku I isikuõigustesse, demokraatlikus ühiskonnas mittevajalik ja rikub tema põhiseaduse

(PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 8 kaitstud

õigust perekonna ja eraelu puutumatusele. Puudutatud isikule I eestkostja määramise menetlus

algatati põhjendamatult, TsMS § 204 lg-t 2 vääralt tõlgendades ning puudutatud isiku I isiklikke- ja

tsiviilkohtumenetlusõigusi rängalt rikkudes. Kuna puudutatud isik II on jätkuvalt puudutatud isiku I

laste eestkostja, kes esindab nende huve kohtus, puudub kohtul igasugune vajadus määrata

puudutatud isikule I eestkostja tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumise ettekäändel. Kuna

puudutatud isik I saab hakkama oma isiklike ja varaliste õiguste teostamisega ja vajadusel saab

vähem piirava abinõuna teda volikirja alusel esindada puudutatud isik II, ei ole vaja määrata talle

eestkostjat ka muul põhjusel.

Mh esitas puudutatud isik I lepingulise esindaja kaudu 25. märtsil ja 3. septembril 2010 taotluse riigi

õigusabi korras määratud esindajast loobumiseks.

4. Puudutatud isikule I määratud esindaja leidis, et kuna eestkoste seadmise vajadus on seatud

kahtluse alla, võib kordusekspertiisi tegemine olla vajalik. Pärast ekspertiisi tulemustest teadasaamist

asus määratud esindaja seisukohale, et puudutatud isik on piiratud teovõimega ning tema eestkostjaks

tuleks määrata Tallinna linn, kuna puudutatud isik II on niigi puudutatud isiku I laste eestkostja.

5. Maakohus määras 29. märtsi 2010 määrusega puudutatud isiku I seisundi tuvastamiseks

kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi ja jättis 4. oktoobri 2010. a kohtuistungil

rahuldamata puudutatud isiku I taotluse loobuda riigi õigusabi korras määratud esindajast.

6. Harju Maakohus määras 3. novembri 2010. a määrusega viieks aastaks puudutatud isiku I

eestkostjaks Tallinna linna (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) ja märkis kohtumääruse

resolutsioonis, et eestkostja kohustuseks on perekonnaseaduse (PKS) § 206 järgi kaitsta puudutatud

isiku I varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Mh peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav

saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid. Kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis

võimaldavad eestkoste lõpetada, peab ta sellest teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Sama

kehtib asjaolude kohta, mis võimaldavad eestkostja ülesandeid piirata või laiendada. Kohus otsustab

eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise omal algatusel või eestkostja, valla- või

linnavalitsuse või eestkostetava avalduse alusel. Tulenevalt PKS § 203 lg-st 3 võib eestkostja

ülesandeks olla ka eestkostetava õiguste maksmapanek kolmandate isikute vastu. Kooskõlas PKS §-

ga 207 on eestkostja oma ülesannete ulatuses eestkostetava seaduslik esindaja, kes vajab kohtu

nõusolekut ka eestkostetava eluruumi üürilepingu ülesütlemiseks või lõpetamiseks ja üle nelja-

aastase tähtajaga kestvuslepingute sõlmimiseks. PKS § 203 lg 4 järgi kontrollib kohus iga kolme

aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning

kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Eestkoste seadmise määrus annab

eestkostjale eestkostetava esindamise õiguse.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt eeldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3

järgi, et isikul on piiratud teovõime, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu

psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu

poolt eestkostja. Sellise häire olemasolu on eksperdid tuvastanud ja sarnane järeldus tuleneb

ka 30. oktoobril 2009 määratud ekspertiisist.

23. novembri 2009. a ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 67-09 ja 28. juuni 2010. a

ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti alusel on tuvastatud, et

puudutatud isik I põeb kroonilist rasket psüühilist haigust - paranoidset skisofreeniat, mis on

hõlmatav määratlusega "vaimuhaigus". Remissioonid on olnud ravimremissioonid, ravi katkestamisel

on seisund kiiresti halvenenud. Haiguskriitika ning ravisoostumus on olnud puudulikud, mistõttu ravi

on olnud ebajärjepidev. Sotsiaalset toimetulekut on püsivalt toetanud keskkond, iseseisvalt ei ole

uuritav toime tulnud. Kui keskkonna toetus väheneb, langeb kohe ka toimetulekuvõime.

Haigestumise algusest alates on puudutatud isik I olnud püsivalt töövõimetu. Senise haiguskulu

põhjal ei ole alust prognoosida seisundi olulist ning püsivat paranemist. Tulenevalt temal esinevast

kroonilisest raskest psüühilisest haigusest ei ole puudutatud isik I püsivalt võimeline täiel määral aru

saama oma tegude tähendusest (sealhulgas tagajärgedest) ning ta ei ole võimeline oma tegusid täiel

määral juhtima. Puudutatud isiku I võime objektiivsetest asjaoludest aru saada on püsivalt ja olulisel

määral piiratud temal esinevast kognitiivsest defitsiidist. Haiguse ägenemise perioodidel võib

puudutatud isik I oma tahte kujundamisel olla lisaks veel mõjutatud haiguslikest elamustest või

haiguse mõjul tekkinud ekslikest veendumustest. Puudutatud isik I vajab eestkostet. Eestkostja

kohustuseks on PKS § 206 järgi kaitsta puudutatud isiku varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu

hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja

sotsiaalteenuseid. Kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada, peab ta

sellest teatama kohtule ja valla- või linnavalitsusele. Sama kehtib asjaolude kohta, mis võimaldavad

eestkostja ülesandeid piirata või laiendada. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või

laiendamise omal algatusel või eestkostja, valla- või linnavalitsuse või eestkostetava avalduse alusel.

Tulenevalt PKS § 203 lg-st 3 võib eestkostja ülesandeks olla ka eestkostetava õiguste maksmapanek

kolmandate isikute vastu, seega eestkostja kohustusteks peaksid jääma ka eestkostetava suhtlemine

ametiasutustega ja puudutatud isiku esindamine kohtuasjade ajamisel, kui niisugune vajadus tekib.

Eksperdid on põhjalikult uurinud ja hinnanud kõiki asjaolusid ja leidnud üksmeelselt, et tulenevalt

temal esinevast kroonilisest raskest psüühilisest haigusest ei ole puudutatud isik I suuteline täiel

määral aru saama keerukamatest sotsiaalsetest suhetest, sh ka oma õigustest ning kohustustest

menetlusosalisena. Puudub vähimgi alus kahelda erialateadmistega ja riiklikult tunnustatud kõrge

kvalifikatsiooniga ekspertide arvamuses. Eksperdid leidsid üksmeelselt, et puudutatud isik I vajab

sotsiaalselt keskkonnalt tõenäoliselt kogu elu selliste püsivate abistavate või piiravate tingimuste

olemasolu (sh eestkostet), mis tagaksid tema püsimise ravisuhtes ning välistaksid sellised tehingud,

mille tagajärgedes võib sisalduda oht tema enda või teiste isikute elule, tervisele või varale.

Puudutatud isikul I on alates tema haigestumisest esinenud ning esinevad ka praegu psüühilisest

seisundist tingitud olulised takistused ja piirangud iseseisvaks sotsiaalseks toimetulekuks. Haiguse

ägenemise perioodidel uuritava iseseisva toimetuleku võime halveneb veelgi. Järjepideva adekvaatse

ravi foonil saavutatavatel suhtelise remissiooni perioodidel tuleb puudutatud isik I esmase

enesehooldusega ning olmetaseme korraldamisega toime iseseisvalt. Haiguse ägenemise perioodidel

võib puudutatud isik I vajada kõrvalist abi ka igapäevaste toimingute juures. Ekspertide sõnul on

puudutatud isiku I võime hinnata oma toimetulekuvõimet ja abivajadust, sh eestkostja määramise

vajadust, temal esineva kroonilise raske psüühilise haiguse tõttu oluliselt piiratud. Puudutatud isiku I

seisukohad temale eestkostja määramise vajaduse ning temale usaldusväärsete isikute kohta võivad

olla mõjutatud temal esinevast kognitiivsest defitsiidist. Haiguse ägenemise perioodidel võivad

puudutatud isiku I seisukohad olla lisaks mõjutatud haiguslikest elamustest või haiguse mõjul

tekkinud ekslikest veendumustest.

Õige ei ole puudutatud isiku I ja tema lepingulise esindaja väide, et kohtul ei olnud õigust alustada

eestkoste seadmise menetlust. Kohus määras 30. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 2-09-14549

kohtupsühhiaatriaekspertiisi puudutatud isikule I. 30. oktoobri 2009. a määrusega parandas maakohus

4. mai 2009. a menetlusse võtmise määruse pealdise ja resolutsiooni ning luges avaldajaks

puudutatud isiku I. Kohus lähtus faktist, et puudutatud isiku I ema (puudutatud isik II) tegutses

avaldust esitades puudutatud isiku I volitatud esindajana. Seega sai avaldajaks olla ikkagi puudutatud

isik I.

Asjaolul, kas isikule on määratud puude raskusaste või mitte, ei ole asja lahendamisel tähtsust.

Ekspertarst on otsuses nr 623476 sedastanud, et puudutatud isik I lahendab olmeprobleemid

iseseisvalt kõrvalise abita, samuti pole tal igapäevases tegevuses takistusi. Lähtuvalt igapäevasest

tegutsemisest ja ühiskonnaelus osalemisest puudutatud isikul I puuet ei esine. Eestkoste tähendab

enamat kui olmeprobleemide lahendamine või igapäevane tegutsemine. Eestkoste seadmise eeldused

tulenevad PKS §-st 203 ja eestkostja kohustused PKS §-st 206. Eestkoste seadmise eeldused on

täidetud.

Ekspertiisiaktidega on tõendatud, et puudutatud isik I ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline

kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima ja ta vajab eestkostjat. Eestkostja

ülesandeks on mh puudutatud isiku esindamine võimalike kohtuasjade ajamisel. Kohtuistungil osaleb

puudutatud isiku I eestkostja.

Puudutatud isik I tuleb tunnistada piiratud teovõimega isikuks, kellele on vaja määrata eestkostja, sest

kõiki tema huve ei ole võimalik kaitsta volituse andmisega ning perekonnaliikmete või muude

abiliste vahendusel. Volitusi saab anda isik, kes ise on täielikult teovõimeline. Puudutatud isiku I osas

on riiklikult tunnustatud eksperdid kahel korral leidnud, et tal esineb raske psüühikahäire, mis on

hõlmatav määratlusega vaimuhaigus.

Kuna TsMS § 526 lg 2 p 5 ja lg 3 järgi aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või

pikendamise, ei või olla pikem kui viis aastat määruse tegemisest, tuleb eestkoste seada kuni viieks

aastaks määruse tegemise kuupäevast. Arvestades puudutatud isiku I elukohta, tuleb määrata

eestkostjaks Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu), kes suudab objektiivselt ja kõige

paremini tagada puudutatud isiku I õiguste ja huvide kaitse. Puudutatud isiku I ema (puudutatud

isik II) on möönnud, et võib vajadusel olla eeskostja, kuid ta on samas kategooriliselt väitnud

kohtule, et tema tütar ei vaja eestkostet. Seetõttu ei saa teda eestkostjaks määrata.

Asjaolu, et kohus on puudutatud isiku I lastele määranud eestkostja kuni täisealiseks saamiseni, kuna

puudutatud isik I ei ole suuteline või võimeline ise oma lapsi haigusseisundi tõttu kasvatama, kinnitab

vajadust määrata puudutatud isikule I eestkostja.

7. Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) esitas määruskaebuse, milles palus tühistada

maakohtu määruse osas, millega määrati eestkostjaks Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse

kaudu), ning palus teha uue otsuse, millega määrata eestkostjaks Tallinna linn (Kristiine Linnaosa

Valitsuse kaudu), sest puudutatud isik I elab Tallinnas Xxxxxxx xxx x-xx, mis on ka tema

registrijärgseks elukohaks.

8. Puudutatud isik I (lepingulise esindaja kaudu) esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta puudutatud isiku I üle eestkoste seadmata.

Samuti palus puudutatud isik I peatada maakohtu määruse täitmine.

9. Puudutatud isik I, tema esindaja riigi õigusabi korras ja puudutatud isik II palusid jätta Tallinna

linna (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) määruskaebuse rahuldamata.

10. Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) nõustus puudutatud isiku I määruskaebusega

selles, et puudutatud isiku I üle ei ole vaja eestkostet seada, sest eestkostja ülesandeid saab täita tema

elukohajärgne kohalik omavalitsus.

11. Harju Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need Tallinna Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Tallinna linna (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu)

määruskaebuse osaliselt ja tühistas 12. jaanuari 2011. a määrusega maakohtu määruse osas, millega

maakohus määras puudutatud isiku I eestkostjaks Tallinna linna. Tühistatud osas saatis

ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu

määruse muutmata ja puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata. Samuti jättis ringkonnakohus

rahuldamata puudutatud isiku I esitatud maakohtu määruse täitmise peatamise taotluse.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud osas,

milles puudutatud isiku I üle seati eestkoste, määrati kindlaks eestkoste ulatus ja eestkostja

kohustused. Selles osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega neid kordamata.

Vastuseks puudutatud isiku I määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et alusetu on puudutatud

isiku I väide, et puudus alus talle eestkostja määrata. PKS § 203 lg 1 kohaselt võib kohus eestkostja

määrata ka omal algatusel. See tähendab, et kohus võib eestkostja määrata juhul, kui kohtul on

andmeid, mis kinnitavad, et isikule eestkostja määramise eeldused on täidetud. Seejuures ei ole

oluline, millisel viisil need andmed kohtuni jõudsid. Kohus lähtus eestkostja määramise eelduste osas

õigesti kahe ekspertiisi tulemustest, mis viitavad selgesti eestkostja määramise vajadusele. Väide, et

puudutatud isik I saab oma õigusi kaitsta muul moel, eelkõige selle kaudu, et ta andis oma emale

volituse, mille alusel saab puudutatud isiku I ema tema asju ajada ja teda kaitsta, ei saa olla

määruskaebuse rahuldamise aluseks. Esindaja peab lähtuma esindatava juhistest. Esindajal ei ole

õigust esindatava eest asju otsustada ega esindatava tehinguid heaks kiita. Sellest tulenevalt ei täida

puudutatud isiku I volituse andmine eestkoste ülesandeid ega eesmärki. Alusetu on etteheide, et

maakohus ületas asja arutamisel piire, millesse kohus oleks pidanud jääma. Hagita menetluses, eriti

hagita perekonnaasjas, ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotlustega ega avaldustega (TsMS § 477

lg 5).

Maakohus ei eksinud eestkostja määramisel PKS § 203 lg-s 2 sätestatu vastu. Eestkostja ja eestkostja

ülesannete määramise üle otsustamisel ei saa lähtuda sellest, kas isik on kohtumenetluses

menetlusosaline või kas isiku suhtes on esitatud mingi nõue või on isik mõne lepingu sõlmimist ette

valmistamas. Eestkostja ja eestkostja ülesannete määramisel tuleb lähtuda sellest, millised elulised

vajadused võivad isikul esineda ning milline on isiku võime oluliste otsuste tegemisega hakkama

saada. Määruskaebuse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et

maakohus määratles eestkostja ülesanded liiga laialt. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka muudest

tsiviilasja materjalidest.

Maakohus lähtus õigesti asja lahendamisel asjas määratud kahe ekspertiisi tulemustest ja mitte Põhja

Pensioniameti Tallinna büroo otsusest. Viimane ei olnud oluline isikule eeskostja määramisel ja

puudutas isiku õigust saada sotsiaalabi.

Määruskaebuse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et kohus

rikkus mõnd rahvusvahelist konventsiooni. Konventsioonide rikkumine ei ilmne ka muudest

tsiviilasja materjalidest.

Kuigi puudutatud isik I väljendas rahulolematust riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevusega,

ei ole määruskaebuses esile toodud, et määratud esindaja tegevuse või tegevusetuse tõttu jäid

puudutatud isiku I õigused kaitseta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku I õigused

jäänud esindaja halva töö tõttu kaitseta.

Ka raviarsti arvamuse küsimisest keeldumine ei anna alust määruskaebust rahuldada. Puudutatud

isikul I oli võimalus esitada kohtule oma raviarsti arvamus. Puudutatud isik I seda ei teinud. Kohtul

olnuks alus sellise tõendi vastuvõtmisest keelduda ka TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Asjas korraldati

kaks ekspertiisi, mille õigsuses ei oleks alust kahelda ka raviarsti arvamuse olemasolu korral, sest

eksperdid võtsid oma arvamuste koostamisel arvesse ka puudutatud isiku ravi käiku ja tulemusi.

Selleks, et isikule eestkostja määrata, ei pea isik olema teinud enda jaoks kahjulikke tehinguid või

toiminguid. Eestkoste regulatsiooni eesmärk on selliste olukordade ennetamine. Maakohus hindas

eestkostja määramise eeldusi, võttes hinnangu andmisel mh arvesse ka ekspertiiside tulemusi.

Maakohus ei hinnanud tõendeid valesti ega jätnud neid hindamata. Asjas esitatud ja kogutud tõendid

ei anna eestkostja määramise eelduste osas teistsuguse järelduse tegemiseks alust. Asjaolu, et

puudutatud isik I saab oma igapäevaeluga ja olmetegevusega enamasti hakkama, ei tähenda, et isikule

eestkostja määramine oleks põhjendamatu.

Maakohtu määruse täitmise peatamise taotlus ei ole põhjendatud ja tuleb jäta TsMS § 665 lg-s 2

sätestatud eelduste puudumise tõttu rahuldamata. Taotluse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid,

millest tulenevalt saaks järeldada, et määruse täitmise peatamata jätmisega võiksid kaasneda

negatiivsed tagajärjed.

Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras puudutatud isiku I eestkostjaks

Tallinna linna. Selles osas tuleb saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. PKS § 204 lg 1

kohaselt määratakse eestkostjaks eelkõige füüsiline isik. Juriidilise isiku võib PKS § 205 lg 1

kohaselt eestkostjaks määrata üksnes juhul, kui sobivat füüsilist isikut ei leita. Praegusel juhul märkis

maakohus, et puudutatud isik II oli eestkostjaks määramisega nõus, kuid väitis samas, et tütrele ei ole

vaja eestkostjat määrata. Sellest lähtuvalt jättis maakohus puudutatud isiku II eestkostjaks määramata.

See asjaolu ei saa olla puudutatud isiku II eestkostjaks määramata jätmise aluseks. Puudutatud isik II

vaidles küll eestkostja määramisele kui sellisele vastu, kuid väljendas samas eestkostjaks määramise

valmisolekut. Puudutatud isik II on praegu ka puudutatud isiku I laste eestkostja. Iseenesest ei ole

välistatud, et esinevad muud asjaolud, mille tõttu ei saa puudutatud isikut II eestkostjaks määrata.

Maakohtul tuleb asja uue arutamise käigus hinnata, kas puudutatud isik II võiks olla puudutatud

isiku I eestkostja. Seejuures tuleb maakohtul teha vajalikud menetlustoimingud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada

ning teha asjas uue määruse, millega jätta eestkoste seadmata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud PKS § 203 lg-t 1 vastuolus PS §-ga 26,

EIÕK artikliga 8, Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 17 ja ÜRO puuetega

inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) artikliga 12. Maakohus algatas vääralt puudutatud isiku I

suhtes eestkostja määramise menetluse, kuigi puudutatud isik I ei olnud tsiviilasjas nr 2-09-14549

menetlusosaline ning kohtul ei olnud andmeid selle kohta, et puudutatud isik I ei saa hakkama oma

isiklike ja varaliste õiguste ja kohustuste täitmisega. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isiku I laste

eestkostjaks on määratud puudutatud isik II, ei anna alust määrata puudutatud isikule I eestkostjat.

Maakohus sekkus meelevaldselt puudutatud isiku I eraellu, kui määras talle tsiviilasjas nr 2-09-14549

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Puudutatud isik I saab ravi ja saab iseseisvalt oma eluga hakkama

ega vaja eestkostjat tsiviilkohtumenetluse toiminguteks ega isiklike ja varaliste õiguste kaitseks.

Kohtud kohaldasid vääralt PKS § 203 lg-t 2, mille kohaselt ei ole vaja eestkostjat määrata, kui saab

kasutada vähem piiravaid abinõusid. Kohtud asusid seisukohale, et puudutatud isikule II antud volitus

ei ole puudutatud isiku I õiguste kaitseks sobiv abinõu, kuid ei põhjendanud, miks on eestkostja

määramine vajalik ja eesmärgipärane. Eestkostjat ei saa isikule määrata n-ö igaks juhuks.

Ringkonnakohus asus põhjendamatult seisukohale, et maakohus ei ole rikkunud rahvusvahelist

õigust. Eestkostja määramisega on rikutud puudutatud isiku I õigust võrdsele õigus- ja teovõimele

PIÕK artikli 12 lg 2 mõttes. Kohus rikkus PIÕK artikli 12 lg-t 4, kuna kuritarvitas oma volitusi, kui

lähtus eestkostjat määrates puudutatud isiku I tulevikus tekkida võivast, mitte tegelikust vajadusest.

Puudutatud isiku I kõigi eluvaldkondade allutamine kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisile, eestkostja

ülesannete ringi kindlaks määramata jätmine ning puudutatud isiku tahte arvestamata jätmine on

vastuolus PIÕK artikli 12 lg-ga 4, millest tuleneb õigus abinõudele, mis austavad isiku õigusi, tahet ja

eelistusi, ei sisalda huvide konflikte ega lubamatut mõjutamist, on proportsionaalsed ja vastavad isiku

olukorrale.

Ringkonnakohus asus põhjendamatult seisukohale, et maakohus jättis õigesti menetlusest

kõrvaldamata puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja, kuigi esindaja käitus

menetluses tema huvide vastaselt ja taotles talle eestkostja määramist kõigi asjade ajamiseks ning

valimisõiguse äravõtmist.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku I väite, et kohtupsühhiaater ja kliiniline

psühholoog ei ole pädevad hindama isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimet, mistõttu ei ole nad kohased

eksperdid TsMS § 204 lg 2 alusel alustatud eestkostja määramise menetluses.

Kohtud rikkusid TsMS § 232, sest jätsid tähelepanuta kõik muud asjas esitatud tõendid peale

ekspertide arvamuste. Kohtud jätsid põhjendamatult puudutatud isiku I raviarstilt arvamuse küsimata

ja puudutatud isiku I sellesisulise taotluse rahuldamata.

14. Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu) nõustus määruskaebusega osas, milles

puudutatud isik I leidis, et tema üle ei ole vaja eestkostet seada, kuna ta tuleb igapäevaelu

korraldamisega iseseisvalt või oma ema ja MTÜ Merimetsa Tugikeskus abiga toime ning ei ole teada

ühtegi asjaolu, mille alusel saaks järeldada, et eestkoste seadmine on vajalik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu

määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 viimase lause alusel tühistada. Asi tuleb saata maakohtule uueks

lahendamiseks.

16. Kolleegiumi arvates algatas Harju Maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise

menetluse ega rikkunud seda tehes menetlusõiguse normi.

Esmalt juhib kolleegium tähelepanu, et tsiviilasja lahendades peab kohus TsMS § 204 lg 1 järgi

kontrollima menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja -teovõime olemasolu ega tohi lubada

selle puudumisel isikul menetluses osaleda. Kui kohtul on kahtlus füüsilisest isikust menetlusosalise

tsiviilkohtumenetlusteovõimes, võib ta TsMS § 204 lg 2 esimese ja teise lause järgi nõuda isikult arsti

arvamuse esitamist või korraldada ekspertiisi ning kui esitatud dokumendid ei kõrvalda kohtu

kahtlust, algatab kohus menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse. Seega peab kohus

algatama TsMS § 204 lg 2 järgi menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse, kui kohtul on

kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.

Praeguses asjas tekkis puudutatud isikule I eestkostja määramise küsimus tsiviilasjas nr 2-09-14549,

kus puudutatud isik II esitas kohtutäituri tegevuse peale kaebuse. Maakohus pidas tolles asjas õigeks

avaldajaks puudutatud isikut I ning asendas menetluses avaldaja. Kuna kohtutäitur palus, et

maakohus kontrolliks puudutatud isiku I kui avaldaja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning

ekspertiisitulemused ei kõrvaldanud kohtu kahtlust puudutatud isiku I piiratud teovõimes, algatas

maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise menetluse.

17. Eeltoodud seisukohta ei muudaks kolleegiumi arvates ka see, kui puudutatud isik I ei oleks olnud

tsiviilasjas nr 2-09-14549 menetlusosaline.

Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine on TsMS § 175 lg 1 p 5 järgi hagita asi.

Hagita menetluse algatab kohus TsMS § 476 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul omal algatusel või huvitatud

isiku või asutuse avalduse alusel, kui seadusega ei ole ette nähtud, et hagita menetluse saab algatada

üksnes selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel. Kohtu omal algatusel eestkostja

määramise menetluse alustamise võimaluse näeb ette ka PKS § 203 lg 1. Kui täisealine isik ei suuda

vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või

neid juhtida, määrab kohus PKS § 203 lg 1 kohaselt tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise

lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Viidatud sätetest

tuleneb, et kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse

alusel kui ka omal algatusel. Omal algatusel võib kohus alustada eestkostja määramise menetluse

eelkõige juhul, kui ükski PKS § 203 lg 1 järgi õigustatud isik ei ole eestkostja määramise avaldust

kohtule küll esitanud, kuid kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust.

Kui kohus saab teada eestkostet vajavast isikust, algatab ta vajadusel isikule eestkostja määramise

menetluse. Kolleegiumi arvates ei riku kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse

alustamine asjast puudutatud isiku õigusi, sest eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on

kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku

õiguste ja huvide kaitse. Mh võib kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse alustamine

olla põhjendatud ka siis, kui isik ei vaja enda arvates eestkostet. Eestkostja määramise menetlust

alustatakse, et kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega, st kas ta suudab oma tegudest aru saada ja

neid juhtida või mitte, ja kas ta vajab piiratud teovõime tõttu eestkostet. Kui isik on piiratud

teovõimega, ei pruugi ta adekvaatselt hinnata enda eestkostevajadust.

Ülaltoodu kohaselt algatas maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise menetluse, et

kontrollida, kas puudutatud isiku I teovõime on piiratud ja kas ta vajab seetõttu eestkostet.

18. Kuigi maakohus algatas õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise menetluse, ei ole

maakohus kolleegiumi arvates puudutatud isikule I eestkostja määramise asja õigesti lahendanud.

Maakohus kohaldas puudutatud isikule I eestkostjat määrates vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus

menetlusõiguse normi. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse üksnes eestkostja valiku

osas ja nõustus muus osas maakohtu väära õigusnormi kohaldamisega, on ka ringkonnakohus

kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

19. Kolleegium juhib tähelepanu, et PS § 19 lg 1 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Isikul,

kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest

aru saada või neid juhtida, on TsÜS § 8 lg 2 teise lause järgi piiratud teovõime. Seejuures mõjutab

täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehtavate tehingute kehtivust TsÜS § 8 lg 2 kolmanda lause

järgi üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega võib isikul

olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma

tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude

tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada

isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid

vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-31-11, p 14).

Kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt

oma tegudest aru saada või neid juhtida, st isik on piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes, määrab

kohus tema õiguste ja huvide kaitseks talle PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja.

20. Eestkostja määramiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime

piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet.

Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel.

Üldjuhul peab kohus määrama TsMS § 522 lg 1 esimese lause järgi ekspertiisi eestkostja määramise

vajalikkuse kohta. Ekspert tuvastab nii isiku psüühilise häire või haiguse kui ka sellest tuleneva

eestkostevajaduse.

Lisaks saab kohus koguda eestkostevajaduse kohta TsMS § 477 lg 7 järgi omal algatusel ka muid

tõendeid, sh saab kohus TsMS § 523 esimese lause järgi anda eestkostet vajava isiku elukohajärgsele

valla- või linnavalitsusele korralduse koguda ja esitada kohtule eestkoste seadmiseks vajalikke

andmeid. Samuti peab valla- või linnavalitsus andma eestkostja määramise menetluses TsMS § 523

teise lause järgi oma arvamuse. Kolleegiumi arvates saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate

isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik

igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada

arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis

millises ulatuses.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kohtul peab tõendite alusel olema võimalik piisavalt täpselt

tuvastada, millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud ning millises osas suudab isik

hoolimata oma psüühikahäirest oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Seejuures peab kohus

TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Praeguses asjas on maakohus tuvastanud küll puudutatud isiku I psüühilise haiguse ja asunud

seisukohale, et puudutatud isik I vajab eestkostet, kuid maakohus ei ole tuvastanud puudutatud isiku I

piiratud teovõime ja sellest tuleneva eestkostevajaduse ulatust. Samuti on maakohus rikkunud

TsMS § 477 lg-t 7, kui keeldus küsimast puudutatud isiku I raviarsti arvamust puudutatud isiku I

eestkostevajaduse väljaselgitamiseks, ning TsMS § 232, kui lähtus puudutatud isiku I eestkoste

vajaduse tuvastamisel üksnes eksperdi arvamustest ja jättis põhjendamatult tähelepanuta Tallinna

linna arvamuse, mille kohaselt puudutatud isik I eestkostet ei vaja. Kuna ringkonnakohus nimetatud

puudusi ei kõrvaldanud, on ka ringkonnakohus maakohtus tuvastatud eestkostevajadusega nõustudes

rikkunud nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse normi.

21. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis

eluvaldkondades eestkostet, tuleb isikule PKS § 203 lg 1 järgi määrata eestkostja. Seejuures tuleb

arvestada, et isikule eestkostja määramine on sekkumine tema eraellu PS § 26 mõttes, mis on lubatud

üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras, ning selline sekkumine riivab isiku õigust vabale

eneseteostusele PS § 19 mõttes.

Sellest tulenevalt tuleb täisealisele isikule eestkostjat määrates kohtul silmas pidada esmalt seda, et

PKS § 203 lg 2 esimese lause järgi võib kohus määrata eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks,

milleks eestkoste on vajalik. Seega sõltub eestkostja ülesannete ulatus eelkõige sellest, milline on

isiku eestkostevajadus. Kolleegium juhib tähelepanu, et eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava

õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud (vt ülal

p 19). Sellest lähtudes saab ka TsÜS § 8 lg 3 järgi juhul, kui isikule on määratud eestkostja, eeldada,

et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud.

Lisaks tuleb PKS § 203 lg 2 teise lause järgi arvestada isikule eestkostja määramisel ka seda, et

eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete

või muude abiliste vahendusel. Viidatud sättest tuleneb, et isegi juhul, kui kohus tuvastab isiku

piiratud teovõime, ei vaja isik hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja

huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema

perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Seega tuleb eestkostja

määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on

võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades

saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas

teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus

eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul isikule eestkostjat määrates TsMS § 526 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi

märkida ka määruses mh eestkostja ülesanded, samuti see, kas ja milliseid tehinguid võib piiratud

teovõimega isik teha eestkostja nõusolekuta.

Praeguses asjas jättis maakohus tuvastamata nii puudutatud isiku I piiratud teovõime ulatuse kui ka

tema eestkostevajaduse, s.o täpsustamata, millised puudutatud isiku I õigused ja huvid vajavad

kaitset, ning sellest tulenevalt ei saanud maakohus määrata ka puudutatud isiku I õiguste ja huvide

kaitseks vajalikke eestkostja ülesandeid.

Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et isegi juhul, kui maakohus oleks tuvastanud puudutatud

isiku I eestkostevajaduse ja määranud õigesti eestkostevajadusest lähtudes puudutatud isikule I

eestkostja, tuleks maakohtu määrus tühistada, sest maakohus ei ole täpselt määranud eestkostja

ülesandeid ega seda, milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik iseseisvalt teha. Sellega on

maakohus rikkunud TsMS § 526 lg 2 p 3 ja 4. Kolleegium möönab, et osal juhtudel võib isiku

teovõime olla sedavõrd piiratud, et eksisteerib eestkostevajadus tema kõigis eluvaldkondades ning

eestkostja tuleb määrata tema kõigi asjade ajamiseks, nagu näeb ette ka TsMS § 526 lg 5, kuid sellisel

juhul tuleb kohtul kohtumääruses seda ka eestkostja ülesandeid määrates märkida. Samuti peab kohus

määruses märkima, kui isikul ei ole üldse õigust iseseisvalt tehinguid teha. Kolleegiumi arvates ei ole

eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida,

küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete

konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab

kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja

taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Kuna ringkonnakohus maakohtu määruse ülalnimetatud puudusi ei kõrvaldanud, on selles osas väär

ka ringkonnakohtu määrus.

22. Kuna asjas ei ole tuvastatud puudutatud isiku I eestkostevajaduse ulatust ja sellest tulenevalt ei

ole õigesti määratud ka eeskostja ülesandeid, tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks ning

asja lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamiseks.

Eestkostja valiku osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et maakohus asus vääralt

seisukohale, et puudutatud isikut II ei saa määrata eestkostjaks, kuna puudutatud isiku II arvates ei

vajanud puudutatud isik I eestkostet. See asjaolu ei anna alust jätta puudutatud isik II eestkostjaks

määramata, kui puudutatud isik II on nõus, et ta määratakse puudutatud isiku I eestkostjaks, ning ta

vastab eestkostjale esitatavatele nõuetele. Kolleegium juhib tähelepanu, et PKS §-de 204 ja 205 mõtte

järgi tuleb eestkostjat määrates eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid

omakorda valla- või linnavalitsusele.

23. Puudutatud isikule I määratud esindaja kohta märgib kolleegium järgmist. Iseenesest võib kohus

TsMS § 520 lg 1 järgi määrata eestkoste seadmise menetluseks piiratud teovõimega täisealisele

isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik. Eelkõige tuleb esindaja määrata juhul, kui isikut ei

esinda tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik ning esinevad muud TsMS § 520 lg 2 p-des 1-4

sätestatud alused. TsMS § 219 lg 3 järgi ei pea tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule esindajat

määrama ja esindaja määramise määruse võib tühistada, kui teda esindab advokaat või muu kohane

esindaja.

Kuna praeguses asjas esindas menetluses puudutatud isikut I algusest peale lepinguline esindaja,

tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates hinnata, kas puudutatud isik I saab lepingulisele esindajale

antud volituse tähendusest ja tagajärgedest aru. Kui puudutatud isik I on kehtivalt volitanud

lepingulist esindajat enda õigusi ja huve kohtumenetluses kaitsma, võib maakohus esindaja

määramise määruse tühistada.

24. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

puudutatud isiku I määruskaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Eesti Patsientide

Esindusühingule.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik