3-1-1-83-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-11

Otsuse kuupäev

7. november 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi R.A õigeksmõistmises süüdistuses

KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning S.N-i

süüdistunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-10802

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokuröri

Reena

Nieländer, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

R.A kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. oktoober 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsus R.A õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-

de 4 ja 7 ning S.N-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.A-le ja S.N-ile oli KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi esitatud süüdistus selles, et varem varguse toime pannud isikutena

võtsid nad võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis K.-E. H. pükste tagataskust ära rahakoti, milles olid

kannatanule väljastatud pangakaardid, dokumendid, visiitkaardid, fotod, Jotun Paint Europe Ltd nimele väljastatud

krediitkaart ning erinevates vääringutes sularaha.

2.1. Harju Maakohtu 8. detsembri 2010. a otsusega tunnistati R.A KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 25 lg 2 järgi süüdi ja

karistati vangistusega üheks aastaks ja neljaks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus kaheks

aastaks, kümneks kuuks ja kolmeteistkümneks päevaks. Eelvangistusaeg loeti karistusaja hulka.

2.2. Sama otsusega tunnistati S.N süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega üheks

aastaks ja neljaks kuuks. Eelvangistusaeg loeti karistusaja hulka.

3. Maakohus leidis, et R.A ja S.N-i süü kannatanult K.-E. H.-lt rahakoti varguses on tõendatud ja et tegu pandi toime

grupis, sest kannatanult rahakoti salajaseks varguseks oli vajalik kahe isiku kui kaastäideviijate kooskõlastatud käitumine

ühise eesmärgi nimel. Kuna süüdistatavatel puudus võimalus hakata saadud vara kasutama või käsutama, on aga tegemist

varguse katsega. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et grupilise varguse välistab konkretiseerimata süüdistus -

see, et ei ole kirjeldatud kummagi süüdistatava täpne osa varguse toimepanemisel. Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel

oli kohtul võimalus täpsemalt määrata nii R.A kui S.N-i osa grupilise varguse toimepanemises. See ei ole käsitatav

väljumisena süüdistuse piiridest.

4. Maakohtu otsuse peale esitas R.A kaitsja ringkonnakohtule apellatsiooni, milles taotles R.A õigeksmõistmist.

4.1. Apellandi arvates on süüdistusaktis välja toomata grupis tegutsenud isikute konkreetne teopanus, mistõttu on süüdistus

konkretiseerimata. Sellega on rikutud R.A kaitseõigust. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise

kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. Et tunnistada isikut süüdi

kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et

isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse.

4.2. Maakohus on kaitsja hinnangul süüdistuse piire ületades asunud omistama R.A-le tegusid, mida süüdistusaktis

kirjeldatud ei ole. Süüdistusakti kohaselt süüdistati R.A selles, et varem varguse toime pannud isikuna võttis grupis koos

S.N-iga võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil K.-E. H. pükste tagataskust rahakoti. Samas nähtub

kohtuotsusest, et kannatanu pükste tagataskust võttis rahakoti hoopis S.N ja R.A üksnes raputas kannatanut püksisäärest.

KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi.

Süüdistusaktis ei ole kirjeldatud, et R.A oleks kannatanut püksisäärest raputanud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o R.A ja S.N-i süüditunnistamises

ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 25 lg 2 alusel. Kohus mõistis R.A talle esitatud süüdistuses õigeks ja

kvalifitseeris S.N-i teo ümber KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi. S.N-ile mõistetud karistuse jättis ringkonnakohus

muutmata.

5.1. Ringkonnakohus märkis, et R.A-le ja S.N-ile esitatud süüdistused grupilises varguses on identsed. Isiku vastutusele

võtmiseks kaastäideviijana tuleb aga süüdistusakis näidata tema teopanus, teo valitsemine täideviijana. Ei ole piisav, kui

tuvastatud on näiteks üksnes tema teadmine teise teo toimepanija poolt kannatanult asjade võtmisest ja hilisem võimalik

osalemine nende realiseerimisel.

5.2. Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis määrab

kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et tegemist ei olnud

lõpuleviidud kuriteoga, vaid varguse katsega, sest süüdistatavatel puudus võimalus hakata saadud vara kasutama või

käsutama. Samas on aga maakohus ekslikult leidnud, et R.A ja S.N-i osa grupilise varguse toimepanemises saab vaatamata

konkretiseerimata süüdistusele täpsemalt määratleda kontrollitud tõendite alusel ning selliselt ei väljuta süüdistuse piiridest.

Kohtuotsusest nähtuvalt võttis rahakoti kannatanu püksitaskust S.N ja R.A üksnes raputas tema püksisäärt. Püksisäärest

raputamist aga R.A-le esitatud süüdistuses ei sisaldu. Seega väljus maakohus süüdistuse piiridest.

5.3. Eeltoodust tulenevalt ei lugenud ringkonnakohus ka S.N-i süüd varguse grupis toimepanemises tõendatuks ja

kvalifitseeris tema käitumise ümber KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Reena

Nieländer, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist.

6.1. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Prokuröri arvates oli R.A-le ja S.N-ile esitatud korrektne süüdistus varguse - K.-E. H. pükste tagataskust rahakoti võtmine -

kaastäideviimises. Maakohtu poolt teo süüteokatseks ümber kvalifitseerimine oli õigustatud. Ka oli kohus prokuröri arvates

õigustatud hindama kummagi kaassüüdistatava konkreetset teopanust ühise kuriteo toimepanemisel. Prokurör leiab, et

süüdistusaktis ei olnud vaja kummagi kaassüüdistatava teopanust konkreetselt avada, sest nii R.A-le kui S.N-ile esitatud

süüdistuses on kajastatud kõik vajalikud KarS § 199 lg 2 p-des 4 ja 7 sätestatud kuriteo koosseisupärased tegevused - võõra

vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupi poolt ning isikute poolt, kes on varem toime pannud

varguse. Kui aga isegi asuda seisukohale, et süüdistus oli algselt puudulik, siis on see puudus maakohtu menetluses

kõrvaldatud, sest seal on prokurör R.A ja S.N-i teopanuseid käsitlenud. Kuna teo kvalifikatsioon ei muutunud, siis ei olnud

vajalik ka uue süüdistuse esitamine. Maakohus süüdistuse piirest ei väljunud. Ka ei ole prokuröri arvates rikutud kummagi

süüdistatava kaitseõigust, sest R.A oli süüdistuse sisust täielikult informeeritud. Prokuröri arvates oli R.A kaitseõigus

tagatud ja ta sai piisava selguse ning täpsusega aru, milles teda süüdistatakse.

6.2. Edasiselt märgib prokurör, et puudulik süüdistus ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1

mõttes, vaid kohus võib selle lugeda oluliseks rikkumiseks konkreetses kriminaalasjas juhul, kui ta põhjendab, miks see on

endaga kaasa toonud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kassaator rõhutab, et üksnes puudulik süüdistus ei ole

õigeksmõistva kohtuotsuse alus. Õigeksmõistva otsuse saab kohus teha üksnes juhul, kui asja arutamisel kuriteosündmust ei

tuvastata või teo toimepanemine süüdistatava poolt on tõendamata. Kohus peab selle asjaolu ka otsuses selgelt ära näitama.

6.3. Kuna R.A osas ei ole põhjust rääkida puudulikust süüdistusest või vähemalt ei ole süüdistuse pudujäägid hinnatavad

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, siis on ka S.N-i käitumise kvalifitseerimisel ebaõigesti jäetud välja üks

koosseisu raskendav tunnus - teo toimepanemine isikute grupi poolt. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada nii R.A

õigeksmõistmises kui S.N-i käitumisele antud kvalifikatsiooni osas.

6.4. Ringkonnakohtu otsus on kassaatori hinnangul põhjendamata ja seda osas, kus kohus on lugenud usaldusväärseteks

süüdistatavate ütlused. Ringkonnakohus pole seejuures andnud hinnangut teistele tõenditele (kannatanu ja tunnistajate

ütlused, kirjalikud tõendid). Olukorras, kus ringkonnakohus annab tõenditele maakohtust oluliselt erineva hinnangu, lasub

tal kohustus seda ka põhjendada ja ära näidata maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead.

7. R.A kaitsja vandeadvokaat Priit Palmiste esitas Riigikohtule kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Vastuses märgitakse, et R.A-le esitatud süüdistus ei võimaldanud tema

süüditunnistamist, sest sellest ei nähtu R.A teopanust. Süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ei ole aga võimalik isikule

omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Samuti toonitab kaitsja, et isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses konkreetselt kirjeldatud faktilised asjaolud, millega

määratakse ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Ringkonnakohus ei ole mitte üksnes hinnanud tõendeid

maakohtust erinevalt, vaid tuvastanud maakohtu poolt süüdistuse piiridest väljumise ning seega ka KrMS § 268 rikkumise.

Kaitsja arvates on alusetu ka kassaatori väide, nagu puuduks ringkonnakohtu otsuses põhjendused. Ringkonnakohus on

põhjendanud, miks puudub alus kahelda R.A ütlustes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu,

mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, s.o R.A alusetult õigeksmõistmisele ja S.N-i alusetult

süüdistusaktis märgitust kergemas kuriteos süüditunnistamisele.

9. Arutataval juhul on süüdistusaktis nii R.A kui S.N-i teokirjeldusena märgitud, et 17. aprillil 2010 kella 11.30 ja 11.45

vahel võtsid nad Tallinnas XXXXX XX asuva maja juures grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil

kannatanu pükste tagataskust ära rahakoti. Selline käitumine on süüdistusaktis kvalifitseeritud avalikult toime pandud

grupiviisilise vargusena KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Ringkonnakohus märkis, et R.A ei võtnud kannatanu taskust

rahakotti, vaid üksnes raputas teda püksisäärest. Kuna süüdistusaktis ei ole sellist tegu kirjeldatud, on maakohus R.A osas

süüdistusakti piiridest väljunud.

10. Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu eelkirjeldatud järeldusega ei nõustu ja leiab, et seisukoht R.A-le esitatud

süüdistuse puudulikkusest on põhjendamatu. Kolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt asutud seisukohale, et isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid,

millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava

selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu

üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08,

p. 9; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10). Süüdistusakti olulisim funktsioon

on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest,

tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p

13). Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja

täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus

sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest.

11. Kuigi selles kriminaalasjas R.A-le ja S.N-ile esitatud süüdistuses ei olnud kirjeldatud kaassüüdistatavate konkreetseid

teopanuseid (seda, et R.A juhtis kannatanu tähelepanu teda püksisäärest sikutades kõrvale ja samal ajal võttis S.N

kannatanu pükste tagataskust ära rahakoti), ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul teha sellest järeldust, nagu oleks

maakohus R.A varguse kaastäideviijana käsitlemisel süüdistuse piiridest väljunud. Arvestades R.A ja S.N-i poolt vahetus

ajalis-ruumilises seoses ühiselt ja kooskõlastatult tegevust sündmuskohal, ei oleks süüdistusaktis teopanuste suuremal

konkretiseerimisel enam niisugust tähtsust, mis sisuliselt muudaks tehtavat etteheidet. R.A-le esitatud süüdistuses on piisava

selguse ja täpsusega esitatud kõik faktilised asjaolud, mis on aluseks tema vastutusele võtmiseks KarS § 25 lg 2 ja § 199

lg 2 p-des 4 ja 7 ettenähtud süüteo toimepanemise eest. Esitatud süüdistus kajastab nii seda, et S.N ja R.A tegutsesid

ühiselt, kui seda, et nende tegevuse tulemusel murti kannatanu valdus talle kuulunud rahakotile. Süüdistusaktis on

kirjeldatud varguse faktilised asjaolud ja see, et R.A ja S.N süüdistatakse grupis tegutsemises. Kriminaalkolleegium on

seisukohal, et R.A-le esitatud süüdistus oli piisavalt selge, tagamaks tema kaitseõigust (vt analoogse olukorra kohta ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-08, p 12).

12. Ringkonnakohus on süüdistuse puudulikkuse osas viidanud muu hulgas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas

nr 3-1-1-106-10. Viidatud asjas tehti süüdistusaktis isikule etteheide selles, et rikkudes LE § 123 nõudeid, ei kohandanud ta

oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele ega hoidnud piisavat pikivahet, mistõttu sõitis ta ees peatunud mootorsõidukile

otsa. Maakohus tunnistas aga isiku süüdi mootorsõidukit juhtides ebaõige kiirusevaliku ja pimedal ajal päevatulede

kasutamise eest, millega ta rikkus LE §-e 123 ja 178. Seega omistas kohus isikule süüdistusaktiga võrreldes täiendava teo

tegemise. Praeguses kohtuasjas ei ole maakohus R.A-le omistanud võrreldes süüdistuses kirjeldatud teoga veel mingeid

täiendavaid faktilisi asjaolusid, täpsustades üksnes talle süüdistusaktis omistatud varguse täideviimistegu. Seega ei ole

maakohus süüdistuse piire laiendanud ega omapoolselt süüdistust sisustanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu eeltoodud

viide kriminaalkolleegiumi varasemale otsusele asjakohane.

13. Ringkonnakohus, hinnates tõendeid maakohtust oluliselt erinevalt, pidanuks ära näitama maakohtu vead tõendite

hindamisel ja oma teistsugust hinnangut põhjendama (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-33-05, p 13 ja kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 25). Praeguses asjas on

maakohus hinnanud kaassüüdistatavate ütlusi ja lugenud need ebausaldusväärseteks, sest need ei haaku kannatanu ning

sündmust vahetult tajunud kolme tunnistaja ütlustega. Ringkonnakohus on aga hinnanud üksnes kaassüüdistatavate ütlusi ja

jätnud hindamata teised maakohtus kontrollitud tõendid. Tunnistades kaassüüdistatavate ütlused usaldusväärseteks, ei ole

ringkonnakohus oma sellist seisukohta põhjendanud ega näidanud, milles seisnes maakohtu viga teiste kohtus vahetult

uuritud tõendite hindamisel (kannatanute ja tunnistajate ütlused, kohtuistungil avaldatud kirjalikud tõendid). Seetõttu tuleb

asuda seisukohale, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses, saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus ja

rahuldab kassatsiooni.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi