3-2-1-107-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-107-11

Määruse kuupäev

Tartu, 7. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Jaak Pählapuu hagi Jaanus Otsa, Kaupo Granti ja

Osaühingu Varmont vastu 53 259 euro 69 sendi suuruse

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-72634

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Pählapuu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jaak Pählapuu (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Sten Veidebaum

Kostjad Jaanus Ots (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Kaupo Grant

(isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-72634

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Arvata Jaak Pählapuu määruskaebuselt 10. mail 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Pählapuu (hageja) esitas 27. oktoobril 2008 Pärnu Maakohtule hagi Jaanus Otsa (kostja I),

Kaupo Granti (kostja II) ja Osaühingu Varmont vastu 833 333 krooni (53 259 euro 69 sendi) suuruse

kahjuhüvitise saamiseks.

2. Pärnu Maakohus jättis 13. novembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja asja menetluskulud

hageja kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

4. Riigikohus jättis 20. septembri 2010. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

5. Kostjad esitasid maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlused. Kostja I palus

27. septembri 2010. a avalduses hagejalt välja mõista menetluskuluna 28 070 krooni (1794 euro)

suuruse tasu esindaja õigusabi eest, kostja II palus 20. oktoobri 2010. a avalduses hagejalt välja

mõista menetluskuluna 30 000 krooni (1917 eurot 35 sendi) suuruse tasu esindaja õigusabi eest.

6. Hageja vaidles kostjate taotlusele vastu, leides, et kostjate esindajad ei olnud advokaadid ning neil

ei olnud advokatuuriseadusest tulenevalt õigust kostjaid kohtumenetluses esindada. Kostjate taotletud

kulud on ka põhjendamatult suured. Kostjate õiguste kaitsmiseks oleks piisanud ka ühest esindajast,

sest hageja esitas mõlema kostja vastu sama nõude.

7. Pärnu Maakohus rahuldas 4. veebruari 2011. a määrusega kostjate avaldused osaliselt ja mõistis

hagejalt õigusabikulu katteks mõlema kostja kasuks välja 1410 eurot. Maakohus märkis, et kostja I

kasuks väljamõistetud menetluskulult tuleb lahendi kättesaamisest kuni täitmiseni tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud korras.

Maakohus juhindus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg-st 1, mille esimeses lauses

sätestatakse, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Enne 1. jaanuari 2010 ei olnud advokaadibüroo juristidel keelatud osutada õigusteenust volituse

alusel advokaadibüroo vahendusel, sest selline keeld on kehtiv alates 1. jaanuarist 2010, mil jõustus

advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 3. Esindused algasid 2008. aasta detsembris ja enamik toiminguid

tehti enne 1. jaanuari 2010. Kassatsioonimenetluses esindas kostjat II vandeadvokaat ja kostja I

esindaja oli selleks ajaks advokatuuri liige, vastuse kassatsioonkaebusele esitas kostja I enda nimel.

Volikirjade järgi ei andnud neid mitte advokaadibürood, vaid kostjad, volitades asjas end esindama

praeguses menetluses kostjaid esindavaid isikuid. Esindajad vastavad ka TsMS § 218 lg 1 p-s 2

sätestatule ning õigusabi on osutatud praeguse menetluse raames. Kohtumenetluse ajal ei esitanud

hageja esindajad ühtegi vastuväidet esinduse õiguspärasuse kohta ning ka kohus ei seadnud esinduse

õiguspärasust kahtluse alla. Menetluskulude kindlaksmääramise etapil on esinduse õiguspärasuse

kohta vastuväite esitamine põhjendamatu. Esindatavad eeldasid, et nad kasutavad pädevat esindajat

ning vajalike ja põhjendatud menetluskulude välja maksmata jätmine rikuks menetlusosaliste õigusi.

Kostjad kasutasid põhjendatult igaüks oma esindajat. Seaduse kohaselt on igal menetlusosalisel õigus

osaleda menetluses isiklikult või oma tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu (TsMS § 217

lg 1). Hageja pidi arvestama võimalusega, et kostjad võivad võtta endale erinevad esindajad.

Lepinguliste esindajate korral on määravaks kliendi ja esindaja omavaheline usaldus ja varasem

kogemus ning arvestada tuleb ka seda, et vaidluses võib olla ka kostjate huvide konflikt. Arvestades

kostjate esitatud õigusabikulude nimekirja, arveid, tasumist tõendavaid dokumente, esindajate tehtud

töö mahtu, nõude olemust, asja keerukust, kohtuistungite arvu (neli istungit) ja seda, et vaidlus läbis

kõik kolm kohtuastet, on mõlema kostja õigusabikulude põhjendatud suuruseks 1410 eurot. Hagejalt

väljamõistetud õigusabikulu jääb mõistlikult alla Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega

nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise maksimaalse

piirmäära.

8. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja

jätta kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldused rahuldamata. Hageja märkis, et jääb

2. novembril 2010 kohtule esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde neid kordamata, ning lisas

täiendavad vastuväited selle kohta, et kostjate esindajad on osutanud õigusteenust kohtumenetluses

vastuolus advokatuuriseadusega.

9. Pärnu Maakohtu kohtunikuabi jättis määruskaebuse rahuldamata ja andis selle TsMS § 663 lg 6

alusel edasi lahendamiseks kohtunikule. Maakohtu kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja edastas

selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. aprilli 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

hageja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus on piisavalt

põhjendatud, ja ei pidanud vajalikuks TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi maakohtu määruse põhjendust

üle korrata.

Ringkonnakohus märkis, et hageja ei ole määruskaebuses vaidlustanud oma kohustust kanda kostjate

menetluskulud, samuti ei ole vaidlustatud maakohtu määruses kindlaksmääratud vajalike ja

põhjendatud õigusabikulude suurust. Määruskaebuses on hageja maakohtu määruse ebaõigsust

põhjendades tuginenud üksnes väitele, et advokatuuriseadusest ja TsMS § 218 lg 1 p-st 6 tulenevalt ei

võinud kostjaid esindanud isikud neid kohtumenetluses esindada ning seega on tegemist keelatud

tegevuse hüvitamisega.

Ringkonnakohtu arvates oli kostjaid esindanud isikutel õigus olla TsMS § 218 lg 1 p 2 järgi

tsiviilkohtumenetluses lepinguliseks esindajaks. Selle sätte kohaselt võib lepinguline esindaja kohtus

olla isik, kes ei ole küll advokaat, kuid kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult

tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 218 lg 22

tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjaid

esindanud isikud vastasid viidatud sätte nõuetele. Hageja viide TsMS § 218 lg 1 p-le 6 ei ole

asjakohane. Selles normis on sätestatud, et lisaks TsMS § 218 lg 1 p-des 1-5 märgitud isikutele võib

esindaja kohtus olla ka nendes punktides märkimata isik, kui sellise isiku õigus olla lepinguline

esindaja tuleneb mõnest teisest seadusesättest. Viidatud normist ei nähtu aga, nagu võidaks muu

seadusega piirata TsMS § 218 lg 1 p-des 1-5 sätestatud isikute õigust olla kohtumenetluses

tsiviilasjades esindaja. Advokatuuriseaduses sätestatakse advokatuuri korraldus ning advokaadi

tegevuse õiguslikud alused ega reguleerita lepingulist esindust tsiviilkohtumenetluses. AdvS § 40 lg 3

ja § 55 lg 2 eesmärgiks on sätestada advokaadi tegevust õigusteenuse osutamisel, sh korrastada

advokaadibüroode pidajate, advokaatide ja nende büroode teiste töötajate vahelisi suhteid

õigusteenuse osutamisel. Viidatud sätetel on toime advokatuuri sisesuhetele ning need ei mõjuta

väljapoole (kliendile) antud volituse kehtivust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta kostjate menetluskulude

kindlaksmääramise taotlused rahuldamata. Hageja palub lugeda määruskaebuse osaks ka oma

eelnevates menetlusdokumentides (2. novembri 2010. a vastus ja määruskaebus ringkonnakohtule)

esitatud seisukohad.

Ringkonnakohus leiab valesti, et advokatuuriseaduse sätted ei puuduta lepingulist esindust

tsiviilkohtumenetluses. Kuivõrd kostjate esindajad olid advokaadibüroos töötavad juristid, tuleb

erinormina kohaldada ka kohtumenetluses advokatuuriseaduse sätteid, mh neid, mis keelavad sellise

esinduse. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et TsMS § 219 lg 1 p 6 ei ole asjakohane. Sellest sättest

tuleneb mh põhimõte, et lepinguliseks esindajaks võib olla isik, kellel seadus lubab olla lepinguline

esindaja. Seega saab hüvitada üksnes õiguspärase kohtumenetluse kulusid.

Ringkonnakohus leiab ebaõigesti, et apellatsioonikohtule esitatud määruskaebuses ei vaidlustanud

hageja õigusabikulude suurust. Hageja märkis selles määruskaebuses, et jääb mh kõigi 2. novembri

2010 vastuses esitatud asjaolude ja seisukohtade juurde. Viidatud vastuses vaidlustas hageja ka

õigusabikulude suuruse. Kostjate taotletud õigusabikulud on põhjendamatult suured. Kostjate õiguste

kaitsmiseks oleks piisanud ka ühe isiku menetlusdokumentide analüüsist ja neile vastuste

koostamisest (esindajad on üksteise tööd dubleerinud).

12. Kostjad ei ole hageja määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et hageja määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kostjate esindajatel oli õigus olla

kohtumenetluses lepinguliseks esindajaks ning hagejal tuleb nende esinduskulud kostjatele hüvitada.

Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

Menetlusosalise esindamise reeglid tsiviilkohtumenetluses kehtestab tsiviilkohtumenetluse seadustik.

Isikud, kes võivad olla kohtus lepinguliseks esindajaks, sätestab TsMS § 218. Viidatud sätte järgi

võib muu hulgas lepinguliseks esindajaks kohtus olla advokaat (lg 1 p 1), samuti muu isik, kes on

omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava

kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi

kvalifikatsiooni (lg 1 p 2). Kohtud tuvastasid, et kostjate lepingulised esindajad vastasid TsMS § 218

lg 1 p-s 2 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus selgitas ka TsMS § 218 lg 1 p 6 sisu, osutades, et

viidatud sätte järgi ei kehtestata seaduse alusel piiranguid sama paragrahvi eelnevates punktides

märgitud isikute esindusõigusele, vaid sätestatakse võimalus, et esindajaks võib olla ka sama

paragrahvi eelnevates punktides märkimata isik, kelle õigus olla lepinguline esindaja tuleneb mõnest

seadusesättest. Kolleegium nõustub eeltooduga.

Tulenevalt AdvS § 1 lg-st 1 sätestab advokatuuriseadus advokatuuri korraldust ja advokaadi tegevuse

õiguslikke aluseid. Ringkonnakohus osutas õigesti, et advokatuuriseaduse vaidlusaluste sätete

(AdvS § 40 lg 3 ja § 55 lg 2) eesmärgiks on korrastada advokaadibüroode pidajate, advokaatide ja

büroode teiste töötajate vahelisi suhteid õigusteenuse osutamisel (advokaadibüroo sisesuhte

küsimused) ning need ei mõjuta väljapoole (kliendile) antud volituse kehtivust. AdvS § 55 lg 2

kohaselt ei või advokaadibüroo pidaja volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo

töötajat, kes ei ole advokaat, ega anda ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule,

kes ei ole advokaat. AdvS § 40 lg 3 kohaselt ei või advokaadibüroo kaudu või vahendusel

õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, välja arvatud patendivolinikud sama

paragrahvi lg-s 4 sätestatud tingimustel. Advokatuuri liikmed (advokaadid) on AdvS § 22 lg 1 järgi

vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid. Õigusteenusena käsitatakse

AdvS § 40 lg 1 järgi muu hulgas isiku esindamist või kaitsmist kohtus. Eeltoodust tulenevalt ei olnud

1. märtsist 2010 kehtiva AdvS § 55 lg 2 alusel advokaadibüroo töötajale, kes ei olnud advokaat,

sätestatud keeldu osutada õigusteenust advokaadibüroo vahendusel, kui selline isik esindas klienti

viimase antud volikirja alusel. Küll aga oli viidatud sätte järgi keelatud olukord, kus selline isik

esindas klienti advokaadibüroo pidaja antud volikirja alusel. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva

AdvS § 40 lg 3 alusel keelustati advokaadibüroo töötajal, kes ei ole advokaat, õigusteenuse

osutamine advokaadibüroo vahendusel täielikult, st kui selline isik esindab klienti viimase antud

volikirja alusel, siis saab ta esindada klienti ainult enda nimel, mitte aga advokaadibüroo vahendusel,

ning advokaadibüroo või selle pidaja ei tohi saada sellisest teenusest tulu. Kohtud on tuvastanud, et

30. juuni ja 1. juuli 2009 volikirjade kohaselt on kostjaid esindanud isikuid volitanud õigusteenust

osutama kostjad, mitte advokaadibüroo pidajad, ning õigusteenuse osutamine on toimunud

advokaadibüroode vahendusel. Järelikult olid volikirjad vormistatud kooskõlas enne 1. jaanuari 2010

kehtinud AdvS § 40 lg-ga 3.

Eeltoodut arvestades on kostjate esindus kooskõlas nii tsiviilkohtumenetluse seadustiku kui ka

advokatuuriseaduse sätetega ning ekslik on hageja määruskaebuse väide, et kohtud on rahuldanud

taotluse hüvitada keelatud õigusteenuse osutamisest tekkinud kulud. Kolleegium märgib lisaks, et ka

juhul, kui advokatuuriseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku esindust reguleerivad sätted oleksid

omavahel vastuolus, tuleb kohaldada viimast, kui autonoomset tsiviilkohtumenetlust reguleerivat

seadust.

15. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis ekslikult hageja väited

taotletava õigusabikulu suuruse põhjendatuse kohta tähelepanuta, leides, et määruskaebuses hageja

neid ei esitanud. Hageja märkis ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, et ta jääb oma

2. novembril 2010 (toimikumaterjalide kohaselt 4. novembril 2010) kohtule esitatud vastuses esitatud

asjaolude juurde ja ei korda neid määruskaebuses. Samas tõi hageja välja ka oma täiendavad

vastuväited (II kd, tlk 85 jj). 4. novembri 2010. a menetlusdokumendis pidas hageja õigusabikulu

suurust põhjendamatuks seetõttu, et mõlemal kostjal on olnud menetluses oma lepingulised esindajad,

kes on teineteise tööd dubleerinud. Ringkonnakohus võttis hageja määruskaebuse esitatud kujul

menetlusse, st leidis, et kaebus vastas TsMS §-s 633 sätestatud nõuetele. Seega tuli ringkonnakohtul

analüüsida nii määruskaebuses kui ka viidatud menetlusdokumendis esitatud väiteid (sh väiteid

õigusabikulu suuruse põhjendatuse kohta). Eeltoodud kohtumääruse põhjendamiskohustuse

rikkumine ei ole kolleegiumi arvates kaasa toonud asja ebaõiget lahendamist. Maakohus tugines

õigesti TsMS § 217 lg-le 1, mille kohaselt on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult

või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuli

hagejal arvestada võimalusega, et kostjad ei kasuta menetluses ühte lepingulist esindajat. Kolleegium

nõustub selle seisukohaga.

16. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja

eest tasutud kautsjon riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik