3-2-1-82-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-82-11

Määruse kuupäev

Tartu, 7. november 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Marinstaden AB hagi Osaühingu Pakri Invest (pankrotis)

vastu omandiõiguse tunnustamiseks, ujuvmajade

pankrotivarast välistamiseks ja asjade teise poole valdusest

väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-

10-49597

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marinstaden AB määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marinstaden AB (Rootsi registrikood 5565562716),

esindaja vandeadvokaat Triin Raudsepp

Kostja Osaühing Pakri Invest (pankrotis) (registrikood

11175091), esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-49597 ja Tartu

Maakohtu 5. novembri 2010. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le (konto nr 17000681438, Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaal) 22. märtsil 2011 Marinstaden AB eest tasutud kassatsioonikautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marinstaden AB (hageja) esitas 7. oktoobril 2010 Tartu Maakohtule hagi Osaühingu Pakri Invest

(pankrotis) (kostja) vastu, paludes tunnustada hageja omandiõigust kostja ja hageja vahel 31. mail

2007 sõlmitud lepingu esemeks olevale neljale ujuvmajale, välistada kostja pankrotivara hulgast

kostja ja hageja vahel 31. mail 2007 sõlmitud lepingu esemeks olevad neli ujuvmaja; välja nõuda

kostja valdusest kostja ja hageja vahel 31. mail 2007 sõlmitud lepingu esemeks olevad kaks ujuvmaja

hageja valdusse.

2. Tartu Maakohus jättis 18. oktoobri 2010. a määrusega hagiavalduse käiguta ning andis hagejale

14 päeva määruse kättetoimetamisest alates järgmiste puuduste kõrvaldamiseks: hageja registrikoodi

või tegutsemise õigusliku aluse märkimiseks; täpsustamiseks, kes on asjas kostjaks; 300 000 krooni

riigilõivu tasumiseks ja/või tasumist tõendava dokumendi või tasumise kontrollimist võimaldavate

andmete esitamiseks.

Maakohtu määruse kohaselt ei ole hageja märkinud oma registrikoodi ega selle puudumisel

tegutsemise õiguslikku alust.

Hageja märkis hagiavalduses menetlusosalised järgmiselt: kostja: Osaühing Pakri Invest (pankrotis);

pankrotihaldur: vandeadvokaat Anne Tammer. Arusaamatuks jääb, milline on hageja arvates

menetluses pankrotihalduri staatus ning kes on asjas kostjaks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 2

sätestab, et pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning

õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara

või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 näeb ette, et pankrotihaldur teeb

pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus

pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 139 lg 2 p 1 kohaselt tuleb hagilt tasuda riigilõivu.

Hageja hindas ujuvmajade väärtuseks 10 000 000 Eesti krooni, sest ujuvmajade väärtus on

vähenenud ja kaks ujuvmaja ei ole lõplikult valmis ehitatud. Hageja märkis, et tasub nimetatud

hagihinnalt riigilõivu 300 000 krooni. TsMS § 339 lg 2 kohaselt lisatakse avaldusele avalduses

viidatud ja menetlusosalise käes olevate dokumentide originaalid või ärakirjad, välja arvatud juhul,

kui need on juba kohtule esitatud. TsMS § 339 lg 3 näeb ette, et kui menetlusdokumendis taotletava

menetlustoimingu tegemiseks on ette nähtud riigilõiv või kautsjon, tuleb menetlusdokumendis

märkida selle tasumise kontrollimist võimaldavad andmed või lisada tõend menetlusabi andmise

kohta või taotlus menetlusabi andmiseks riigilõivu või kautsjoni tasumisel. Hageja ei ole esitanud

kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti ega märkinud ka riigilõivu tasumise kontrollimist

võimaldavaid andmeid.

3. Hageja teatas 3. novembril 2010 kohtule, et asjas on kostjaks Osaühing Pakri Invest (pankrotis)

ning pankrotihaldur Anne Tammer on kostja seaduslik esindaja. Hageja taotles puuduste

kõrvaldamise tähtaja pikendamist kuni 2. jaanuarini 2011, sest riigilõivu tasumisel on tekkinud

äriühingu sisekorraeeskirjast tulenev takistus. Maakohus jättis tähtaja pikendamise taotluse

rahuldamata.

4. 4. novembril 2010 esitas hageja menetlusabi taotluse ja palus menetluse peatada. Hageja palus

vabastada end riigilõivu tasumisest või võimaldada tasuda riigilõiv osamaksetena. TsMS §-s 186

nõutud dokumendid oma majandusliku seisundi hindamiseks lubas hageja esitada kümne päeva

jooksul. TsMS § 183 on põhiseadusega vastuolus ning selle põhiseaduspärasuse üle Riigikohtus

algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (tsiviilasi nr 3-2-1-62-10) annab aluse menetlus

TsMS § 356 lg 2 järgi peatada.

5. Tartu Maakohus jättis 5. novembri 2010. a määrusega hagi Osaühingu Pakri Invest (pankrotis)

vastu menetlusse võtmata ja tagastas selle hagejale.

Maakohtu määruse kohaselt märkis hageja hagiavalduses menetlusosalised järgmiselt: kostja:

Osaühing Pakri Invest (pankrotis); pankrotihaldur: vandeadvokaat Anne Tammer. Puuduste

kõrvaldamisel märkis hageja, et kostjaks on Osaühing Pakri Invest (pankrotis) ning pankrotihaldur

Anne Tammer on kostja seaduslik esindaja.

TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. PankrS § 35 lg 1

p 2 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning

õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara

või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 näeb ette, et pankrotihaldur teeb

pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus

pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Eeltoodud sätteid arvestades saab

nõudeid, mida hageja on asjas esitanud, esitada vaid pankrotihalduri, mitte aga võlgniku vastu. Seega

ei ole hagiga võimalik taotletavat eesmärki saavutada ning hagi tuleb jätta menetlusse võtmata.

Hageja on palunud peatada menetluse kuni Riigikohtus TsMS § 183 põhiseaduspärasuse kohta

lahendi tegemiseni. TsMS § 183 seab piirangud juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi

andmisele. Hageja avaldustest ei ilmne, et esineksid kõik eeldused talle menetlusabi andmiseks.

TsMS § 181 lg 1 p 1 kohaselt on menetlusabi andmise tingimuseks mh see, et taotleja ei suuda oma

majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena. Hageja on lubanud kümne päeva jooksul esitada dokumendid oma majandusliku

seisundi hindamiseks. Samas ei ole ta oma senistes avaldustes (sh menetlusabi avalduses ja menetluse

peatamise taotluses) välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et tal oleksid

makseraskused. Hagiavalduses on hageja teatanud, et maksab hagihinnalt riigilõivu 300 000 krooni,

ning puuduste kõrvaldamise avalduses märkinud, et riigilõivu tasumist takistab äriühingu

sisekorraeeskiri.

6. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada ja teha

uus määrus, millega jätkatakse asja menetlust Tartu Maakohtus.

7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ning

maakohtu määruse muutmata. Määruskaebusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja

kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on maakohus põhjendatult jätnud hageja hagiavalduse menetlusse

võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel ning määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust asuda

vastupidisele seisukohale.

PankrS § 35 lg 1 p-st 2 tulenevalt on maakohus asunud õigele seisukohale, et hagiavalduses esitatud

nõuded saab esitada vaid pankrotihalduri vastu. Esitades pankrotivaraga seotud nõude võlgniku vastu,

ei ole hagejal võimalik saavutada hagiga taotletavat eesmärki. Arvestades seda, et maakohus juhtis

puuduste kõrvaldamise määruses sellele hageja tähelepanu (tl 56), jättis maakohus vaidlustatud

määrusega õigesti hagiavalduse menetlusse võtmata. Seetõttu on ebaõige määruskaebuse esitaja

väide, et ta ei saanud aru põhjustest, miks maakohus jättis hagiavalduse menetlusse võtmata. Hageja

seisukoht, et vara pankrotivarast välistamise hagi võib esitada võlgniku vastu, on ekslik ja vastuolus

PankrS § 35 lg 1 p-s 2 sätestatuga.

TsMS § 205 lg 2 kohaselt on hageja isik, kes on esitanud hagi, ja kostja on isik, kelle vastu on hagi

esitatud, ning maakohtul puudus õigus kostja asendamiseks, nagu seda on määruskaebuse esitaja

leidnud. Määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10 ei ole asjakohane,

kuivõrd nimetatud asjas ei vaidlustanud pooled kohtu otsustust põhjusel, et hagi esitas vale isik või et

otsus tehti vale isiku suhtes. Samuti oli viidatud asjas menetluslik olukord teine, st menetlus oli

jõudnud Riigikohtusse ning otsuses lähtuti menetlusökonoomia põhimõttest.

Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, siis ei käsitlenud ringkonnakohus määruskaebuse esitaja

väidet võimaliku menetlusabi kohta. Hageja saab menetlusabi taotluse esitada koos uue hagiga

Osaühingu Pakri Invest (pankrotis) pankrotihalduri vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu ja maakohtu

määrus tühistada ja teha uus määrus, millega võetakse hagiavaldus menetlusse.

Määruskaebuse kohaselt on vara välistamise nõue vindikatsioonihagi, mis tuleb esitada asja tegeliku

valdaja vastu. Kohtud on ekslikult kohaldanud PankrS § 35 lg 1 p 2 ja leidnud, et see säte kohaldub

ka PankrS § 123 lg-s 1 sätestatud menetlusele. PankrS § 123 lg-s 1 sätestatud nõue on eriliigiline

nõue, sest vara välistamise hagi on vindikatsioonihagi, mis esitatakse asjaõigusseaduse § 80 alusel.

PankrS §-st 123 ei tulene, et pankrotivara välistamise hagi tuleb esitada pankrotihalduri vastu.

Pankrotihalduri staatuse muutmine pankrotimenetluses ei tähenda seda, et pankrotihaldurile läheks

üle pankrotivara omandiõigus ja valdus. Kui seadusandja oleks soovinud, et vara välistamise hagid

tuleb esitada halduri vastu, siis oleks see ka nii sätestatud sarnaselt nt PankrS § 106 lg-le 1.

Maakohus rikkus kõrgendatud põhjendamiskohustust, kui jättis hagiavalduse menetlusse võtmata

põhjusel, et see on esitatud vale kostja vastu. Kui kohus leidis, et kostjaks ei ole mitte

pankrotivõlgnik, vaid pankrotihaldur, siis oleks kohus pidanud seda ka otsesõnu puuduste

kõrvaldamise määruses ütlema ning tegema hagejale TsMS § 208 lg 1 alusel ettepaneku kostja

asendamiseks. TsMS § 371 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldust menetlusse võtmata, vaid annab

selleks võimaluse.

Isegi juhul, kui hageja oleks pidanud vindikatsioonihagi esitama halduri vastu, oli hagi asjaoludest

tulenevalt ilmne, et hageja taotleb vara välistamist võlgniku pankrotivarast, ja seetõttu oleks kohus

saanud ka ise kõrvaldada puuduse, lugedes kostjaks pankrotihalduri. Asjas on hagi aluseks olevatest

asjaoludest selgelt äratuntav hageja nõue, mistõttu eelmenetluses oli võimalik puudus kõrvaldada.

Kohtu seisukoht, et hageja makseraskuse olemasolu ei ole veenev, on põhjendamata, sest kohus ei

andnud hagejale võimalust esitada maksejõuetust põhistavaid dokumente. Riigilõivu ülekande

tegemata jätmise põhjuseks on ajutine makseraskus. Seetõttu palus hageja kohtult tähtaja pikendust,

et hageja juhtkond saaks otsustada, kuidas leida vajalikud finantsvahendid 300 000 krooni suuruse

riigilõivu tasumiseks, muu hulgas kas võtta laenu või muul viisil leida võimalused riigilõivu

tasumiseks. Kuna kohus jättis hageja tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata, siis oli hageja

sunnitud esitama menetlusabi taotluse. TsMS § 180 ei välista menetlusabi taotluse esitamist

menetluse kestel. Seetõttu ei saa kohus jätta hageja taotlust rahuldamata üksnes põhjusel, et ta ei ole

veendunud hageja makseraskustes, ilma et ta tutvuks makseraskuse tõendamiseks esitatud

dokumentidega. Hageja palus kohtult kümme päeva aega, et esitada maksejõuetust tõendavad

dokumendid. Kuna kohus seda võimalust hagejale ei andnud, on tegemist menetlusõiguse normi

olulise rikkumisega, sest kohus võttis seisukoha hageja maksejõuetuse kohta, ilma et oleks

võimaldanud hagejal põhistada oma maksejõuetust TsMS § 186 kohaselt.

10. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maa- ja

ringkonnakohtu määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud, mistõttu tuleb nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada ja saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks maakohtule.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas maakohtul oli alust jätta hagiavaldus menetlusse võtmata, kuna

hageja märkis hagiavalduses, et kostjaks on Osaühing Pakri Invest (pankrotis) ja pankrotihalduriks

vandeadvokaat Anne Tammer, ning teatas kohtule vastuseks, et asjas on kostjaks Osaühing Pakri

Invest (pankrotis) ning pankrotihaldur Anne Tammer on kostja seaduslik esindaja.

13. Tulenevalt PankrS § 3 lg 2 esimesest lausest kohaldatakse pankrotimenetlusele

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotihalduri

seisundit pankrotivaraga seotud kohtuvaidlustes reguleerib pankrotiseadus. PankrS § 35 lg 1 p 2

kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel

kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata

pankrotivarasse. Enne 24. märtsi 2011 (ja hagi esitamise ajal) kehtinud PankrS § 541 lg 1 redaktsiooni

kohaselt teeb pankrotihaldur (edaspidi haldur) pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid

toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest

tulenevalt. Kehtiva PankrS § 541 lg 1 kohaselt teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid

tehinguid ja muid toiminguid. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks

on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena

võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Seega on pankrotiseaduses sõnaselgelt

sätestatud, et pankrotivaraga seotud vaidlustes osaleb kohtumenetluses menetlusosalisena võlgniku

asemel pankrotihaldur.

14. Praegusel juhul oli hagiavalduses märgitud kostjaks võlgnik Osaühing Pakri Invest (pankrotis)

ning hagiavalduses oli märgitud ka võlgniku pankrotihalduri vandeadvokaat Anne Tammeri andmed.

Hagiavalduse sisust nähtub selgelt, et hageja taotleb vara välistamist võlgniku pankrotivarast, mis

pidi hagiavaldusega tutvudes olema ilmne ka maakohtule. Kuna pankrotiseadus sätestab alates

1. jaanuarist 2010 sõnaselgelt, et pankrotivaraga seotud vaidluses osaleb kohtumenetluses

menetlusosalisena võlgniku asemel pankrotihaldur, oleks maakohus saanud hagiavalduses esitatud

andmete alusel lugeda kostjaks pankrotihalduri, vaatamata sellele, et hageja nimetas kostjana

võlgnikku ja pidas pankrotihaldurit võlgniku seaduslikuks esindajaks. Seega leiab kolleegium, et

ainuüksi põhjusel, et hageja leidis, et pankrotihaldur osaleb menetluses võlgniku esindajana, ei olnud

maakohtul alust asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. Seetõttu tuleb

maakohtu ja ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada ja saata asi

menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.

15. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks tasunud hagiavalduselt riigilõivu. Küll on hageja

esitanud maakohtule menetlusabi taotluse. Maakohtul tuleb lahendada ka hageja menetlusabi taotlus.

Maakohus on 5. novembri 2010. a määruse põhjendavas osas küll märkinud, et hageja avaldusest ei

ilmne, et esineksid kõik eeldused talle menetlusabi andmiseks, kuid määruse resolutsioonis ei ole

maakohus menetlusabi taotluse kohta seisukohta võtnud.

16. Kuna asi saadetakse maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

17. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

kohaselt tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull